Audrey Hiffenegger "Ajaränduri naine"

7/10

Lugu armastusest naise ja mehe vahel - ainult et mees kaob hetkiti ära, ilmudes tavaliselt sama naise minevikus. Mees lihtsalt kaob, kas minevikku või tulevikku, siirdudes kuidagi tagasi mingi aja möödudes.

Hästi läbi mõeldud ulmetekst (kui mitte lasta end häirida sellest, et ajarände põhjustab miski nii absurdne kui tulevikuinimeste seas piisavalt sageliesinev krono-geen).
Väga hästi jutustatud tekst (kiirlugemise raamat, pilt jooksis elavalt silme ees),
aga emotsioon jäi veidi pinnapealseks, mõjus valemliku ja sokutatuna.

Tegelikult kõlas raamatu kokkuvõte esialgu küllaltki igavalt. Sest raamat ilmus Naine sarjas ja noh, kujutad juba ette, et keskendub see teos naisele ja sellele, kuidas tema kõrvalt kaob mees ja niuke igatsemise lugu ja "kuhu ta küll jääb" ja "miks ei võiks ükski meie hetk olla täielik" oleks raamatu kandev emotsioon.

Väga hea meel on selle üle, et eksisin. Ei olnud mingi päris labane pisarate kiskumise tekst naisest ja tema õnnetust armastusest. Oli hoopis küllaltki põnev ulmekas.

Keskendun eelkõige heale ja see oli see, et tegemist oli põneva ulmekaga. Kuid selle all pean silmas huvitavaid viise, kuidas käsitletakse ulmeideed (ajarändu, konkreetsemalt siis sel kujul, et üks inimene kaob üsna seletamatult ja kontrollimatult mingisse mineviku- või tulevikuhetke [selmet kasutada masinat ja sihipäraselt ja nii edasi]).

Sest see näib olevat hea ulmeka kriteeriumiks: et ulmelist elementi harrastatakse põneval ja (piisavalt) uuenduslikul moel. Kui ulmekal on aga head karakterid ja veenev psühholoogia ning võimas, eepiline ideede konflikt, siis on see lihtsalt hea raamat. Need mõisted ei tarvitse käia käsikäes. Aga selle juurde ma praegast toppama ei jää...

Mind lihtsalt üllatas, et Hiffenegger (millegipärast tahan seda pidevalt lugeda "hilfeneggeriks", aga "hilfe negger", "aita neegrit"? Elagu rassistlikud alateadvused...) kirjutas ulmeaspekti huvitavaks. Esimene pool raamatust oligi üsna põnevate ideede lahendamine. Mingil määral see intensiivsus hakkas raamatu kestel leigemaks minema, aga esimesed sada-paarsada lehekülge olid toredad.

Iga stseen tundus olevat omamoodi tähtis või kui mitte otseselt kandva väärtusega, siis ometigi paeluv - esiteks mehe esimene kohtumine oma elu armastusega (naine, kellele peategelane on juba lapsepõlvest tuttav salasõber), seejärel mehe esimene ajaränd kuueaastase poisina (kolmekümneaastane Henry ilmumas kuueaastase juurde tegema üleüldist õpperetke teemal "Ajarännu A ja O", tegeledes nii kehaliste hädadega nagu janu ning kõhukeeramine ja lahendades üleüldist küsimust "mis juhtus"), seejärel mehe esimene tutvumine mis-iganes-aastase Clare'iga (uskmatus ja veenmine). Mõlemat esimest, nagu kogu raamatut, kirjeldatakse sisemonoloogina, nii et lisaks laste hämmastusele ja "kes see mees on"-ile võib lugeja jälgida ka mehe kõiketeadvat "aah, see koht mulle meeldis!"-mõtet. See teeb need stseenid mitmekülgseks ja selle võrra huvitavamaks.

Selles on ka kohatist ootusärevust, sest mees teab ju kas oma noorema mina kõrval (olles vastavat hetke kogenud kuueaastase Henryna) või Clare'i jutu järgi, mis juhtub, aga ei ole seda veel ise kogenud. Nii antakse ühelt poolt imeliku onkliga tutvumise stseen ning teisalt Henry-poolne "ma loodan, et ma midagi vussi ei keera... mida ma nüüd ütlesingi tema sõnade järgi?". Kuid see mõjub omamoodi huvitavalt lugejale - rõhu omandab mitte see, mis juhtub, vaid see, kuidas juhtub.

Huvitavate ideede seast torkas esile ka üks iseäranis huvitav ajarännu kasutamise moment. Nimelt see peatükk või katkend, kus oli antud aasta mingi-mingi ja öeldud tegelaste vanuseks "Henry 15 ja 15". Ja öeldud selgituseks, toredalt vabandaval toonil, et oli alles puberteeti jõudnud. Et ei tundnud end tüdrukutega suheldes nii kindlalt. Et keegi niikuinii ei tea. Lisades: "mitte, et ma gei oleks või midagi".

Oli igatahes natuke ootamatu lisalahendus sellele ajarännu-süsteemile. Ei kujuta ette, milline see vestlus võis küll olla. Või kuidas see võrgutamine võis toimuda. "Hei, beibi. Ma tean, mis Sulle meeldib." Sellistesse detailidesse autor õnneks siiski ei laskunud.

Nagu öeldud, esimesed mõnisada lehekülge meeldisid rohkem. Sest sealt ilmnesid kõik need võimalused. Ja seal olid kõik need esimesed hetked. Seal oli kõik veel värske.
Mingi hetk kadus aga see esimene hoog.
Ja siis hakkas teksti kandma autori enda suleosavus... Ja kui algus oli põnev selle süsteemi mitmekülgse rakendamise ja kirjeldamise poolest, siis kõigi huvitavamate küsimuste lahendamise järel muutus ajaränd lihtsalt vahendiks.
Lõpuks sigines teksti see "oi, ta kadus ja nii kahju, et mina ei saa temaga kogu aeg olla ja kus ta on", mida ma kartsin. Mitte küll sel määral, et romaani teist poolt sellisena identifitseerida, aga kuna ta oli sellest seni nii osavalt hoidunud, siis oli selle ilmumine ikka pettumus.

Lõpp polnud üldse halb. Kõik otsad sai kokku tõmmatud ja igati korralikult. Kuid eelkõige oli see tekst tugev oma huvitavate ideede poolest. Minu meelest. Loomulikult ka jutustamisoskuse poolest. Igatahes jooksis see ladusalt, päris lahe lugemine. Kuid kui põnevamad ideed hakkasid harvaks jääma ning eeldati seda, et tegelastele võiks kaasa tunda, siis hakkasid leheküljed lendama minu suhtelise ükskõiksusega vältimatu lõpu suhtes.

Kuivõrd positiivsed emotsioonid olid kuidagi palju veenvamalt kirjutatud kui negatiivsed (nagu öeldud, viimastest ilmnes mingi naisteraamatulikkus), tekkis "Ajaränduri naist" lugedes teatav aimus sellest, mida tähendab see, kui kirjanikul pole romaanikirjanikule vajaminevat (või lihtsalt ääretult kohast) tundlikku närvi. See oli väga hästi sooritatud proosapala ning igati lahedad ulmeideed. Oli näha, et naine oli oma romaanikirjutuse kursustel väga tubli olnud (mainib neid tänusõnades). Tal on tehniline aspekt täiesti käpas ja originaalsena mõjuv idee.
Kuid romaani mõõtu välja vabandavat emotsionaalset pinget selles tekstis küll polnud.

Samas on hea, et selline asi on olemas. Ulmeline naistekas, kuidagi toredalt universaalne žanr.

Täiesti muuseas mainin, et olen suur ulmefänn. Doctor Who on lemmiksari. Ja selle sarja praegune juht on Steven Moffat. Kes mingi aeg lõpetas tegutsemise Twitteris, sest mingid maniakaalsed Who-fännid on ülimalt agaralt süüdistanud teda naistevihkajalikkuses. Ehkki tal on palju tugevaid ja mitmekülgseid naiskaraktereid. (Peamine vastuväide näib olevat see, et kõigi naistegelaste elud keerlevad ümber sarja ülimalt võimeka ja küllaltki omanäolise peategelase... Njah).

Mind aitas raamatu alguse juures sisse elada asjaolu, et Doctor Whost oli palju asju tuttavad. Mõned on peamise asjana maininud päevikut (Anu mainis ning kuskilt foorumist vaatasin vist kah) ehk siis Henry-Clare'i kohtumiste kroonika ideed olevat laenatud sarjas, kui peategelane tutvus ühe naisega, kes on samuti ajarändur ja kohtub temaga vastupidises järjekorras (ning kellel on kirjas kõik korrad, mil nad kohtuvad).

Mulle endale tuli tuttav ette üks osa, milles tüdruk tegi peategelasele erinevaid toite - aga kuna ta oli alles regenereerunud, siis talle oli söömise kogemus uus ja kõik maitses võikalt, kuni ta sõi kalapulki ja vaniljekastet (custard) ja leidis selles täpselt õige asja... Tähendab, "Ajaränduri naises" küpsetas Clare Henryle väikse tüdrukuna imelikke toite - et näha, mida kõike oleks ta nõus sööma. 
Seos on küll nihkes, aga minu meelest igatahes olemas.

Igatahes,
niisama tujutsedes vingun, et kui Moffat on nii suur naistevihkaja, siis miks laenab ta kahes osas Doctor Whos ideid raamatust, mis kuulub sarja Naine?

Mis puutub aga sarja Naine, siis "Ajaränduri naine" on selle minu jaoks sisuliselt lunastanud. Kellelegi teisele ma seda aga ei ütle. Seda ka mitte, et mingi hetk peaks lugema samasse sarja kuuluvaid Doris Lessingu romaane. Sest teda näevad kõik ilmselt mingi esifeministina vms.