8/10
Lugu jänestest, kes peavad ümber asuma uude urgu ja ohtudest, mida nad trotsivad tee kestel ja kohapeal
Esimene asi, mida tahaks öelda, on see, et ühe hea inglis- (või mis iganes)keelse raamatu juures ootan kaht asja kõige suurema innuga.
Esiteks, selle ilmumist eesti keeles.
Teiseks, ja seda vaid üksikutel juhtudel, selle tegemist filmiks.
Teise punktiga võib ka mitte nõus olla, aga mulle meeldib, et saab teose üle arutada ja kui ideed on huvitavad, siis võib neid levitada kas või filmi kaudu.
Esimese punktiga võib samuti mitte nõus olla - igast puriste on, kes eelistavad lugeda originaalkeeles. Jäägu neile oma, eesti keel tekst annab mulle otseühenduse igast naudingusagaratega. Ilmselt oleneb tekstist, aga nautimise mõttes eelistan eestikeelset. Mõne teksti puhul ei toimiks see ilmselt üldse - kui on ülitihedalt kultuurilisi viiteid popkultuurile, siis on originaalkeelt loogilisem lugeda. Aga kui tekst on vähe universaalsem, siis pole vaja.
Igatahes, ootan huviga, kuni sellest ilmub eestikeelne versioon. Ingliskeelne on igatahes igati hea. Ja kunagi võib ka filmi vaadata, kuigi selle osas olen veidi skeptilisem - multifilm siiski.
Igatahes, Watership Down - lasteraamat? Anu ütles (ja Wikipedia kinnitab, et autori sõnul): jutustatud esiti lastele, hiljem raamatuks vormistatud. Nii et võiks olla lasteraamat.
Tegelt on siiski Aeneid. Rooma eepos, lugu Trooja jätmisest, Kartaago külastamisest ja Rooma rajamisest. Päris sõrmega järge ei vedanud ja ei märganud, et kas ja kus Dido itk siis oli, aga kõik muu oli olemas.
Hakkab pihta Fiveri ennustusega suurest hävingust (Kassandra). Teda ei usuta. (khm.) Sealt minnakse ära ühe grupiga, mille juhiks on Hazel (Aeneis). Jõutakse järgmisesse urgu, kus leitakse elu armastus. Temaga seksitakse nii, et maa must, aga siis peab ära minema. (Ei, oot... Siin seksi pole. Lasteraamat ikkagi.). Jõutakse uude kohta, aga seal tuleb naabritega võidelda (latiinid). Lõpus on suur duell, kus Hazel ei tapa kedagi...
Noh, päris üks-ühele paralleeli ei saa siiski teha. Aga see pole mitte sarjamise mõttes välja toodud. Tegelikult annab selline ühine stoori päris suure mõõtme jäneste seiklusele. See pole mitte niisama lihtne "loomade kojuränd", see kaldub pigem eepilisele mõõtkavale.
Sealjuures pole mitte lihtsalt tegemist sellega, et klassikat kuritarvitatakse. Või noh, mingil määral ehk on - aimub, et Adams on võtnud üsna teadlikult kasutada Vergiliuse eepose ülesehitust. Kuid imetlusväärne on see, et raamatu teeb huvitavaks autori omapoolne panus.
Nii on pseudo-Kartaago, üks utoopia moodi jäneseurg (kus jänesed on suured ja läikiva karvaga, aga ei suuda võidelda; pühendunud kunstile ja kuidagi teravalt tajuvad oma surelikkust) minu meelest väga huvitav viide heaoluühiskonnale.
Anu polnud päris nõus, nägi selles ületoodangut (lastekirjandus ju) aga siiski. Kadunud on loomulikud surmad (inimene kaitseb seda urgu rebaste ja muude ohtude eest). Nii elavneb ühises alateadvuses surmahirm (Freud kogu oma surmaiha või -hirmu jutuga oleks olnud väga kohatu mees näiteks keskajal või mis iganes ajal, kui surdi agaralt (sureti?).).
Väga toredad olid seikluslikud lood muinasjutulisest/legendaarsest trikster-jänesest, mida jutustati veidi vabamatel hetkedel. Tegi maailma üllatavalt palju suuremaks. Panen kaldkriipsu muinasjutulise ja legendaarse vahele, sest ühelt poolt on need lihtsalt tekstisisesed muinasjutud, jutustatuna noorematele või vanematele headel hetkedel. Samas on need legendid, mis hakkavad toimima ka liialdatud või teisenenud lugudena iidsete aegade "jänestest". Ja antakse mõista, et ka selle loo Aeneis sulandub oma elukäiguga muinasjuttude ajastusse.
Nende seiklusest saab üks eatu lugu jäneste maailmas. Ja see on kuidagi nii sümpaatne lahendus, et muudab ka romaani ennast selle võrra meeldejäävamaks. Täiesti põhjendatult lastekirjanduse klassika, olles samas huvitav lugemine täiskasvanutele.
Aga võinuks ikka olla see Didoga mürgeldamine. No kuidas sa kirjutad jänesteraamatut ja jätad igasuguse prõmmimise vaid episoodiliseks?
No comments:
Post a Comment