Doris Kareva "Sa pole üksi"

8/10

Novelle Eesti ühelt tunnustatumalt naisluuletajalt. Muinasjutte täiskasvanutele.

+ kaunid. Neid loekski puhtalt selle pildi pärast, mis tekib - ja ma pole isegi visuaalne lugeja
+ nutikalt kasutab toredaid sümboleid ("Lindude vestlus" on armas näide, milles arutatakse elus tähtsat. Krääksatabki harakas, et raha, ja öökull, et tarkus, ja ööbik, et kunst, ja papagoi, et kõik kunst on niikuinii kordamine...)
+ klassikaline. Kuidagi ääretult neutraalne. Sellest iroonilisem on irooniline, sellest emotsionaalsem on emotsionaalne, lugude lahendamine kuidagigi teisiti sisaldaks mingit mässu, sisaldaks tilgakest groteski tekstis...
+ pingevaba. Mugav lugeda. Mõnus ajaviide.
+ toredalt lühike.

- Lood ja lahendused ei üllata
- pingevaba... tead üldjoontes alustades, kuhu viib, seega on tekst paljuski ilutsemine ilutsemise pärast. Ja kui järeldus ei aimu kohe poole teksti pealt (lindude vestlust loed, et näha, mis järeldusele siis jõutakse) - ei püüa ta kuidagi kanda kinnitada millegi konkreetse juures. Kas või ülaltoodud lindude vestlus - jõutakse järelduseni, et kõik on head. Aga see on kuidagi kõigile meeldida püüdev vastus, mis ei anna midagi uut.

Poeet kirjutamas proosat... Alati teatud mõttes riskantne asi. Ikkagi on väga erinevad asjad. Mõne proosa jätab minu meelest kuidagi soovida, ei avalda sellist muljet mis tema värsid. Värssides võib selline olla terav ja tugev või hapralt õrn, aga proosas kuidagi kohmakas. Selline proosa on kuidagi õnnetu, sest on väga häid elemente - on ikkagi luuletajakäsi - ja näed neid tugevusi, mis ilmnevad ka tema poeesias. Läbinägelikkus ja kujundlikkus ja nii edasi.
Aga kaob näiteks intensiivsus lõigu kestel, on näiteks hea lause ja hirmus palju ebatõhusat täitematerjali. Või puudub jutustamisladusus. Või on tegelased vaid õõnsad siluetid päristegelastest.
Ja nii edasi.
Tegemist ikkagi väga erinevate kirjutamislaadidega.

Seetõttu oli siiski meeldiv näha, et Kareva novellikogu "Sa pole üksi" on teatud mööndustega siiski väga hea tekstikogu.
Ma ei julge öelda, et hea novellikogu. Midagi väga uut need muinasjutud ei andnud. Peaks veel proovima õepoegadele või -tütardele ette lugeda, et näha, kas see töötaks nende peal. Kuid ikkagi tuleb tunne, et sedavõrd pehmeks jäävad tekstid, piisavalt erapooletuteks ja üleüldisteks ja kõigile aktsepteeritavateks, et ehk ei aitaks kujundada maailmapilti.
Sest millegipärast on mul mulje, et kasvava lapse maailmapilti tuleb maalida tugevate värvidega. Lood kõige aktsepteerimisest ei anna seda. See on üldiselt minu meelest järeldus, mis peab endasse kujunema kas elu - või on see selline, milleni ei vii mitte lood kõigearmastuse kiitmisest, vaid kitsarinnalisuse kirumisest.

Sest toidu õpetab säästma mitte tekst toidu säästmisest, vaid ühe õgardliku sea seiklus.

Kuid lähtudes sellest, et raamat pole mõeldud mitte lastele, vaid täiskasvanutele, kel juba "kõik teada" (ühelt poolt ei saa neid sõnu päris ilma jutumärkideta kasutada, aga saad aru küll, mis mõttes "kõik teada"), on ta päris kena meeldetuletus ja ilusas keeles veel pealegi.

Kuna tekstid on piisavalt kaunid, siis ma oleks veidike üllatunud, kui ükski ei kandideeriks Tuglase novellipreemiale. Sest kui mitte lähtuda lugemisel sellest, et mida minu meelest peaks novell sisaldama, vaid vaadata puhtalt novelle endid, on need väga head. Need rahuldavad lugedes. Lugemise ajal on need väga head. Mitte midagi pole välja toimetada, filigraansed tekstikonstruktsioonid, omamoodi perfektsed tekstid.
Midagi ingellikult või haldjalikult või äkki lihtsalt naiselikult sillerdavat on neis igati laitmatutes tekstides.

Kuid tuleb meelde see, kuidas Zweig vastandas Tolstoid Dostojevskile. Kui Tolstoi olevat maksimum normaalsest - esitab reaalseid isikuid ja käegakatsutavaid probleeme, usutavaid süžeesid ja nii edasi -, on Dostojevskile palju kergem külge pookida geniaalsuse silti. Sest Dostojevski ületab normaalsuse ja toimib kuskil veidi neurootilises sürnormaalses kohas. Sür- nagu üle- nagu normaalsust ületavas.

Ja Kareva proosatekstid on teatav maksimum normaalsusest. Võetagu seda laitust siiski kiitusena.