Pühendusega Anule,
Kes ükskord oli 15-aastane ja allkirjastas iga kirja “priestress of Pratchett” (alliteratsioon, ftw.) Ja kes on tänasest [parandus: 7. novembrist] 23. Kes enam ei allkirjasta niimoodi, kes tunneb piinlikkust ja pahameelt minu peale, et ma sellest räägin (mitte vaid põikpäise üleliigse r-i pärast sõnas “priestRess”) ja kelle Pratchetti-vaimustus on leebunud, muutunud pigem ülistavaks tõdemuseks.
Kuid kes on siiski rõõmus, et inimesed saavad osa Pratchettist, veel veidi tema vaimustusest. Ja sedasi otsapidi saavad osa temast endast. Ja ehk oleks lausa nii, et kui poleks olnud Pratchettit ühiseks teemaks kunagi ammu, poleks sel blogil mitte ühtki kommenteerijat.
Seega palju õnne!
8/10
Detektiivikas Kettamaailmas.
Tegelikult hakkab kahju Pratchettist. Keegi ei võta teda tõsiselt. Ühelt poolt ta ju ongi koomikukarva sulesepp. Kuid selle kõrvalt on raske näha tema tekste heade panustamistena mingidesse diskussioonidesse.
Ja ega üldiselt tegelikult olegi. Satiirilise huumoriga on see “häda”, et see mõjub kommentaarina ja mitte vestlusest osavõtmisena. See jääb viimaseks sõnaks, millele reageeritakse emotsionaalselt (naerdes) ja üldiselt mitte intellektuaalselt. Kes koomiku kommentaari kommentaarib? (Alan Moore'i "Watchmen", ftw!)
Sama lugu on minu meelest tema tekstide headusega. Kujutlusvõime tihedus, millega ta maalib oma universumit, on väga populaarne. Kuid minu meelest jääb ikka paljude aspektide poolest alahinnatuks. Kui näed bussis kellegi käes Pratchettit, siis see mõjub ühena neist elementaarsetest kirjanikest, keda ikka loetakse niisama suvalises kohas (teine sageli esinev nimi bussijaamades on minu meelest Rex Stout millegipärast). Ütled vaid: „Nojah, mingi pratchett on ta käes.“ Väiketähega mõeldud. Alles lugedes tunned iga osa väärtust ja mõtteis tuleb sellele suurtäht.
Näiteks “Artemis Fowli” lugedes, üldse mõne värske fantaasiamaailmaga tutvudes otsib pilk esmajoones seda, kas autor suudab läbi žanristampide rägastiku rajada lugejale teed tema maailma nii, et see tunduks ehe. Kuidas luua maailma, mis poleks kollaaž? Ja mis poleks samas selles žanris eeldatava ääretult vägivaldne vältimine, mingigi originaalsuse surumine paberile?
Pratchett on ise öelnud, et tema jaoks on kirjutamise juures raskeim ikkagi tegelase loomine. Lugu niikuinii ilmub/ilmneb (ja nii hea jutustaja jaoks see lihtsalt sugenebki kuskilt, seda eriliselt pingutamata) ja stiili sees olevad pisikesed nipikesed tulevad ka ise (on tajuda kirjutamisnaudingut, ehkki saan ka aru etteheitest, et aimus autori pidevalt irvitavast näost kuskil sõnade taga võib mõjuda tüütult).
Kunagi tekkis mul etteheide, et tegelaskond satub tal olema läbivalt küüniline.
Nimelt nägin selles teatud psühholoogilise mitmekesisuse vajakajäämist. Kuidas ütled, et on mitmekülgsed tegelased, kui reageerivad mingile olukorrale/uudisele/nähtusele üsna täpselt samamoodi? Sellele etteheitele on kaks vastust.
Esiteks asjaolu, et kõik oleneb sellest, kuidas vaadelda tegelaskonna mitmekülgsust. Ehkki tegelaste vahele pole tõmmatud just erilisi meeleolu-piire (kõik jääb üheks küünilisevõitu üheainsa tõega kompotiks; seal, kus ongi teisi arvamusi/suhtumisi/reaktsioone, on need kõrvalised või naeruvääristatud). See-eest tekivad tugevad ja värvikad hierarhiad mingide väikeste maailmade sees, mille tipud joonduvad välja väga eredalt ja ilmekalt… Lugejale luuakse paljud süsteemid Kettamaailma sees, milles seisnebki selle universumi, sealhulgas tegelaskonna väga põhjalik mitmekülgsus.
Teiseks on asjaolu, et tegelaste läbirääkimata, aga aimatud üksmeel selle suhtes, kuidas kõike peaks, näitab loodud maailma konkreetsust. Pole küsimust selles, kuidas üks nolk peaks reageerima sellele, et tema poole sammub vaenulik kivist troll. Ja tema kõrvalviibijadki ei saa sellesse reeglisse midagi parata, arutavad juba tema matuseasju. Selle maailma sellise konkreetsuse pärast hakkavad veel eriti hästi toimima hälbimised neist reeglitest – kui seesama troll lendab läbi seina, kratsib lugejagi korraks kukalt, küsib: „Oot-oot, mida?“ Otsi siis lolli, kes ütleks, et see nolk sulaks kuidagi ühtlasse tegelaskonna massi ära.
Kiidetavaid asjaolusid oleks veelgi, aga ma ise tõstaks vast enim esile one-up’imist. Liialdamiste kõige kaugemaid äärmusi. Raamatus „Mort“ oli minu jaoks parim näide sellest – Surm teritamas tavalist vikatit tema ebareaalseks hinginoppivaks vikatiks. Teritab algul käiaga. Siis juba peene liivapaberiga (?, täpselt ei mäleta, millega täpselt). Aina peenemaks ja vahedamaks lähevad teritusvahendid, Surma nõudlikkus muutub juba peaaegu absurdseks. Kuid juba viimaste etappide juures tunned, et see on nüüd viimane piir – ja ta leiab millegi järgmise. Lepid sellega – ja ta, nagu inglise keelest rohmakalt laenata, one-up’ib mingil moel.
Selle raamatu kõige intrigeerivam jupp (mitte vaid paeluvam ehk „kullake, ära sega mind praegu seksika stripiga, ma lihtsalt pean selle stseeni lõpuni lugema!“, vaid mingis mõttes meelierutavaim… Imelikud sulud tulid, aga pmst on arusaadav) oli näiteks samalaadne stseen trolliga. Kus aina jäisem õhk tegi teda aina targemaks ja targemaks ja ta kirjutas seinad täis suurima geniaalsuse vilju. Toredalt kummitama jääv stseen.
Kuna see on ikka pooliti komöödia, siis on talle see lubatud. Ükski üli-üli-ülim ei hakka vastu seepärast, et oleks liiga absurdne. Ja ehkki ta vahel flirdib selle piiriga, on selles samas mingit väga põnevat kujundlikkust.
Mõni raamat kaob loetud raamatute hägusse ära „meeldivalt veedetud ajana“ või „päris huvitavalt püstitatud küsimustena“. Mõni raamat jääb meelde kui „täielik pask, hoidke sellest eemale!“ Kuid alati ei tekita raamat tunnet, et oled nüüd mingi kogemuse või kujundi võrra rikkam. Ülalmainitud mõtlemise äärmised punktid mulle meeldivad, sest need minu meelest annavad selle tunde kätte küll.
Enne mainisin, et kunagi heitsin Pratchettile ette tegelaskonna mitmekülgsuse puudumist, pidades silmas psühholoogilist mitmekülgsust. See on muidugi rumal etteheide. Nagu oleks olemas üksainus vastuvõetav kirjandustüüp, millest hälbimine on kohe patt…
Kuid miks teos 10 punkti ei saa – esiteks, oli siiski andelainel triivimise tunne. Puudus see tunne, et tegemist oli eneseületusega tema jaoks. Jutustatud oli toredalt, aga mingi käsitöölik tunnetus on juures. Ärategemise tunne. Tema mõtted ja huumorimeel ja kirjutamisladusus vabandavad kõik välja, aga tegemist pole mitte ülendava retkega Kettamaailma, vaid põikega sinna.
Temast eeldatav on väga hea, mõne muu kirjaniku käsitöölikkus oleks 6 punkti väärt. Kuid see on paljuski ikkagi temast eeldatav. Ja sellisena lõppude lõpuks ei raba.
...
ReplyDelete...
Issand halasta. Seda ma ei mäletanud :). 15-aastane mina oli paras eit.
Kirjutise juurde - lahe :D. Mulle oleks muidugi meeldinud mõni sõna actually teose sisu kohta, aga see selleks ;).
Sellest one-upimisest oleme muidugi rääkinud ja mõlemad leidnud, et see on lahe. Aga minu meelest see töötab ka raamatute puhul. Mu emale näiteks ei meeldi, et Kettamaailm areneb, aga mulle see istub.
Siinkohal nõustun, et Pratchetti sõnade või mõtete väljatoomine kui kuidagi tõsiseltvõetavatena vähendab minu enda tõsiseltvõetavust, aga suva sellest. Põhimõtteliselt, mulle meeldib see, kuidas ta on suutnud luua oma terve raamatuseeriaga võrratu koosluse asjadest, mis muutuvad ja nendest, mis ei muutu.
Ma ei kujuta hetkel ette, kuidas ja kuna sul edasilugemine toimub, kui üldse. Aga niipalju, et nii nagu teosed ja Kettamaailm üldiselt edasi areneb, tulevad iga kord raamatutes ette teatud asjad, mille filosoofia mulle väga istub. Üldjoontes võib seda väljendada nii, et on teatud asjad, mis tuleb (karjudes ja vastu puigeldes) vedada järgmisse ajajärku, mis on hea ja õiglane. Ning on mõned asjad, mis ei tohiks kunagi muutuda, nagu inimlik õiglus ja üleüldse õiguse idee üldse. See on muidugi kõigis Vahtkonna-raamatutes läbikäiv teema. Nii et see one-upimine hakkab mingis mõttes ka raamatutes endis pihta.
Tegelaste kohta - olen pooleldi sinuga nõus ja pooleldi ei :). Mis on naljakas, sest ma just ei ole nõus osaga sellest mitmekülgsuse teemast. See on õige, et samast liigist või ühest piirkonnast tegelased on sarnased, nagu nad peaksidki olema. Aga samas on Pratchettil mingid enda-arhetüüpi tegelased. Tal on mingi kindel posu idealiste, mingi posu comic-reliefe, selliseid episooditegelasi jne. Minu lemmikuks neist on tema peategelasetüüp, mitte tingimata igas raamatus, aga kaks kindlat näidet on Vimes ja Vanaema Weatherwax. Juhtumisi minu kaks lemmiktegelast, nagu öeldud. Nad on kangelased selle kõige ebatraditsioonilisemas mõttes, as in esiteks ei püüa nad kunagi otseselt teha "head", nad teevad seda, mis on õige (lõpuks ja pooleldi oma saatusele vastu puigeldes). Läbinisti sarkastilised, üsnagi üleolevad ja lootusetult autoriteete põlgavad kujud mõlemad. Ja nad põhimõtteliselt on sama tegelane, ehkki nende õigluse poole tegutsemine väljendub erinevalt.
See Pratchetti tegelaste poole :).
Ütlen juba ette, et Vahtkonna raamatud on kõik toredad ja kunagi sa äkki jõuad Night Watchini, mis on minu lemmikraamat (-ish, konkureerides vastavalt minu tujudele umbes viie teise väga-väga raamatuga).
Hmph, kontrollisin küll sõnu, aga ikkagi-
ReplyDelete*See Pratchetti tegelaste kohta :).
See, et ma teose kohta palju ei rääkinud:
ReplyDeleteteatud kirjanike puhul näib mulle põhjendatud arvamus, et üksikteosed on vaid kirjaniku loomelaadi peegeldused. Tema stiili või mille iganese. Ja et üksikteose kohta polegi seetõttu palju öelda.
Eriti just tegelt Kureishi kohta on see tunne, et tutvutud kirjanikuga, aga ilmselt mitte temaga täiel jõul ja et selleks peaks ikkagi toda Buddhat lugema.
Kuid noh - Pratchetti puhul on stiil ikkagi sedavõrd valdav osa kõigest, mis ta kirjutab, et ei saagi ju üksikteosest niisama.
Samas...
Ühel hetkel võtan ka Night Watchi ette. See on selle sarjasisese triloogia kolmas, mul 2 loetud. Kuid mitte veel. Enne pean sukelduma kõikjale mujale.
Kui loen seda, siis on minu jaoks äkki Pratchett ise arvustatud üldiselt ja saab puhtalt teosest. Ja kui see ongi Su lemmikraamat, siis ongi igati kohane ja värki.
Tegelaste kohta - ok, pole veel sellist kriitilist massi ise sisse vohminud, et oskaks neid skeeme päris nii vaadelda. Kuid ehk tõesti, : ).
Ma siiski ei tea, kas ma seda one-up'imist päris hästi kirjeldasin. Ma ei pidanud selle all silmas mitte lugeja üllatamist Porgandi jõuga - mis oleks erandite leidmine muutumatudele tõsiasjadele nagu trollide võitmatus -, vaid just neid vikati teritamise stseene. Kus Pratchett lihtsalt peab lugeja moka töllakile jätma, lastes Surmal teritada vikatit tõusva päikese esimeste kiirtega.
Tegelt oli see Pratchetti-sissekanne üldse üks paras bardakk. Wordist kopeerimine ja värki. Edaspidi hoidun siukestest tempudest.