Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne"

7/10

Katkendlik lugu katkistest noortest.

Siuke tunne, et ei peaks üleüldse seisukohta võtma, kuna pole veel lugenud tema näidendivõistlusel teise koha saanud "Nagu poisid vihma käes". Mitte, et alati peakski olema autorikonteksti, millesse teksti asetada, aga siiski.
Mäletan, kuidas ta tuli kirjanduskursuse kevadkooli eelmise suve algul. Olid Sven Vabariga kahekesi külalisteks. Ta tundus selline üllatavalt vagur. Kihvadeta. Aga sõbralik. Ja tegelikult suhtlusaldis. Ehk siis, mitte "jätke-mind-üksinda!"-vagur, vaid selline "mul-pole-põhjust-olla-agressiivne-oma-suhtlemises"-vagur.

Teksti esmamulje, esimese paarikümne lehekülje jooksul, oli:
noh, nagu noore inimese mäss ikka, ainult et ilma mässuta. Ja see mulje ei muutu palju. Sest žanri poolest nagu läheks sinna mässava noore kirjandusse, aga pole seda ma-tean-kõigist-kõige-paremini naiivsevõitu ülbust, mis teeb sellised raamatud omamoodi guilty pleasure'iks. On teatud luuserluse ja tähendusetuse ja õõnsuse tajumist, kuid ta ei hakka sellega midagi peale - ei püüa seda lahendada ega muud säärast.

Seetõttu meenub veidi Peeter Sauteri "Indigo". Kuid see oli ikkagi vihasem ja konkreetsem, tõmbas teravaid tumedaid jooni, tervikut loomata. Praegune jääb kuidagi heledalt värelema, mingi selline poolingellik taju on. Minu meelest on see neist kahest rohkem indigokarva, : ).

Ülekaalu ei omanda ei mõlgutused (mida iga natukese aja tagant tuleb, ega südameliin. Või on ühe südame tõmbumised-tõukumised siin palju tähtsamad peategelase jaoks, kui ma esmapilgul näha suudan.
Peaaegu et mõjub ühe noorpõlve eluraputuse üleskirjutusena, sisaldamata mingit erilisemat kokkuvõtet või järeldust sellest.
Sellisena on ehk kõige truum vaste (ala?)žanrile slice of life, sest näib, et ta on püüdnudki vältida ilukirjanduslikkuse teatud kunstlikkust.
Sealjuures pole ta läinud keskmise noortekaga sama rada pidi, et tema tegelased peaks kõik olema JõõõHkRaD ja PäRi$ ja üledoos on iga peo elementaarne osa ja nii edasi. See on omamoodi tore meeleoluga mitte kaasa minemine, aga tema tegelased on suht kõik saamatud. Jällegi nagu "Indigos" - kirjandus luusereist.

Ja selle luuserid pole absoluutsed luuserid. Nad on emotsionaalsed ja nad on kaunid (modellid). Kuid need inglid on armistatud. Lootuse ja plaanita, ühesõnaga tiibadeta.

Tundub, et ehedus on põhiteemasid. Kuidas tõeline olla, kuidas tõeliseks saada... Mis on õige olemine? Kuidas õige olla?
Minu jaoks jäi selles tekstis see natuke hajusalt käsitletuks. Mingidel hetkedel neis mõlgutustes, teatud kirjavahetustes ja dialoogikatkeis. Mul on konservatiivsevõitu maitse, aga mulle oleks meeldinud, et nad oleks jõudnud mingi kindla järelduseni.

Tekst mõjub minu meelest kuidagi elliptiliselt, s.t. jätaks nagu mingid lüngad. Ei moodustu terviklikku tunnet ei peatükkide vahel ega peatükkide sees. Aga on olulisima moodustamine sõnadega. Silueti väljajoondumine.

Selle lünklikkuse positiivsus - tekst läheb kiiresti.
Selle lünklikkuse negatiivsus - see hakkab kaduma mälestusist. See oli üks teos muude lugemiste vahel, kuid pole ise üks neist lugemistest. Kaotades liigliha, on kuidagi kaotatud liha.

Kord ütles keegi Evelyn Waughi peateose kohta, et kui see polegi hea teos, siis lugedes petab ta siiski ära, sarnanedes sedavõrd hea teosega, et kokkuvõttes pole vahet.
"Mina olen elus olemise tunne" tekitab sarnast... tunnet.
Ehk siis - see on ju hea, see meeldib ju küll. Tegelt on toredalt kirjutatud. Lugemise ajal ei kurda millegi üle. Aga kahjuks ei jää järelmuljet kandma see meeleolu, et vot, oli küll väga hea teos ja et te lihtsalt peate seda lugema.

Aga üks, mille poolest seda kindlasti kiita võib, on dialoog. See on minu meelest teksti tugevamaid külgi. Kohe näha, et näidendikirjanik, : ). Jookseb mõnusalt.

A, ja seksistseen mulle meeldis.
Sest sellise stseeni maitsekalt kirjutamine on keeruline, aga see oli tal üsna hästi välja tulnud. Mitte küll erutavalt, aga - ega see pidanudki olema erutav.
Tegelikult tundub mulle olevat hea kirjanik küll. Võtan nüüd huviga ette näidendi "Nagu poisid vihma käes".

PS!
Tekkinud on ajaline distants ja tegelikult tundub ausam panna 6/10.