Leena Krohn "Matemaatilised olendid"

8/10

Novelle intellektuaalselt, pigem lastekirjanikuna tuntud soome naiskirjanikult

Autor on Eestiski käinud. Kunagi tuli Tartusse. Väljanägemiselt kuidagi omamoodi armsalt ellenniidulik, lühike ja pontsakas ja sõbraliku näoga ja meeldiva olemisega. Seepärast tulebki üllatusena, et kirjutises on ta keskealine, ülbevõitu, frigiidne (kas ütles otse või aimub see kusagilt lausest või kõikjalt tekstist ridade vahelt - vot ei mäleta).

Erinevad märksõnad, mis pähe tulid ja millele enim vastavad konkreetsed novellid:

1) ausus. "See, kelle kätes on su surm" on tekst, milles räägib oma vastikustundest pompside vastu. Ja kirjeldab isegi päris pikalt ja üllatavalt vastuvaidlematult. Ei mõju mitte suvalise rant'imisena, millele vastad noogutusega ja "nojah, Leena võib nii tunda küll..." või "no küll võtab tema alles seda küsimust kirglikult..." Vastad midagi möönvat ja kolme punktiga, kui see on suht suvaline enese tühjaks rääkimine mingil suvalisel teemal. Kuid Krohnil on selles siiski üsna universaalselt seda kirjeldatud. Mitte kuskilt ei aimu ka vabandust või halba enesetunnet selle vastikustunde pärast - kõige vähem oli seal kuskil mingit süütundest pulbitsevat "aga ma ei hakka mingi hinna eest vabandama, kui te seda minult ootate"-d. Ja ei peagi olema. Võib-olla seda ei tohikski olla.

See võiks ju olla värskendav nahhaalsus. Ülbusesegune ausus, milletaoliseta jääksidki kõik hirmus poliitiliselt korrektseks. Kuid mingit mässumeelsust aimus selles minu jaoks. Sellist, mille tagajärel sünnivad nõmedalt kategoorilised inimesed. Feminazid ja muud taolised.
Millest see tuleneb, et "kompromissitu" on omandanud positiivse maigu? Ütleme siis, et Krohn on kompromissitu. Võtku siis inimesed seda ise vastavalt positiivse või vastumeelsena.

2) müstilisus, "Valgustunud".
(tegelikult on järgmised kaks alapunkti tuletatavad ülalmainitust.)
Selles on nõme tegelane (ülalmainitud aususega kirjeldatud tema ärritavust). Ja see liitub mingi liikumisega, mis peaks tooma valgustatust.
Nagu minategelane seda kirjeldab: "Minu meelest peaks ta enne transpersonaalsusesse siirdumist hankima endale mingitki personaalsust."
Tegemist süžeega, mille suhtes tekib juba mingi aimus - suvaline nõme hipi osaleb Virgumisvärgenduses, mis äkki õnnestub. Ma ei teagi, on see õnn või mitte, et ta ei lähe neid klišeid pidi. Klišee vältimine ju tore, aga asendatud on mürgise isikukriitikaga selle hipi vastu ja häirivana mõjuva müstilisusega. Kui mürgisus hakkas pigem vastu, siis see müstilisuse häirivus oli siiski põnev.
Meenutas Alan Moore'i müstilisse kalduvaid tekste. Mitte neid päris nõialoitsimisi, vaid Promethea'd ja From Helli ja Voice of the Fire'it (viimased kaks Tartu raamatukogudeski olemas, pandagu ta mingi õppeastme kohustuslikku kirjandusse!). Ja kuidagi läks mõte seepeale, et huvitav, mida too arvaks sellest.
Olles materialist (mitte väärtushinnangutelt, vaid maailmapildilt...), on selliste tekstide lugemine nagu kummitusjuttude kuulamine. Muidugi noogutad takka, kuni jutustatakse, ja tunned, et see osa sinust, mis ei usu neid, on rumal ja kinnine. Ja siis saab jutt läbi ja lähed tagasi oma pärisellu. Häirivus saab läbi - aga mälestus sellest eemaleminekust jääb ometi alles.
Ühesõnaga, vahva.

3) võikus. "Lucilia illustris"
Lapsik minust ehk, öelda kõrvalviibijale: "Tahad, ma loen ette lastekirjaniku novellist mingit juppi?" Ja ta ütleb: "Jah, muidugi!" Ja ma loen: "Mädanemise algfaasides esineb ka kiskjaputukaid, kes kütivad eespool mainituid, ronivd või roomavad välja parasiidid ja kõigesööjad, need, kes söövad nii raibet kui teisi putukaid."
Sest oli huvitav üllatus pärast "Pelikanimeest" (õieti oli raamatu nimi "Ihmisen vaatteissa", aga selle põhjal tehtud filmi nimi ütleb rohkem sisu kohta) tutvuda sellise tekstiga.
Kas püüdis vägisi irduda lastekirjaniku staatusest? Selline pingutus mõjuks tehtult... tagantjärele raske otsustada - kas ja kui palju andis see info novellile?
Selle kohta kaks punkti: esiteks, kui palju andis võikus Baudelaire'ile, kelle "Raipele" ka viidatakse selles tekstis? Tsiteeritakse lausa ja osutatakse nimepidi. Nii et ilmselt tajus Krohn seda küsimust ise üsna teravalt.
Teiseks, see eeldas kirjanikult ka väikest uurimistööd, polemata niisama belletristiline pläma. Copy-paste, FTW!
Kuid selle kirjeldamise lõigud on põhimõtteliselt eraldatavad kogutekstist. See pole mitte kogu teksti immutamine selle jaoks vajaläinud research'i nii, et see on tekstist eraldamatu, mille parimaks näiteks olgu imho mainitud Ian McEwani "Laupäev". Kuid meeleolukad kirjeldused olid küll ja annavad jutustajast külma tegelase aimuse. Kahju, et novell selle osavõtmatu stoilisusega eriti midagi peale ei hakka.
Küll aga meeldib, et kogu novell räägib lagunemise võikusest, surmajärgsest järelsuremisest, ja vaatleb seda hoopis järeleluna. "Kuidas," arutleb ta, "saab sellistes oludes mitte uskuda igavest elu?"

Muuseas, "polemata" on topelteitus ja sellisena idiootlik sõna. Mul oli lihtsalt väljamõeldud sõnade kasutamise tuju ja "polles" ei kõlanud mulle hästi. Püüan edaspidi sellistest tujudest hoiduda.

Mulle meeldib ta maailmapilt üldiselt. Tema ülbus on igati identifitseeritav, aga ei hakka eriliselt vastu. Kirjutab ta samuti hästi - pole suvasõnu, aga üldiselt pole ka väga keerukalt, lause taha takerdama ajavat kirjutamist. Mingides tekstides läks poolepealt kuhugi veidi eemale, kuhu ma ise ei suutnud järele minna - mõtisklused Jumalast või Elust või Hingest -, aga see, et need mõjuvad abstraktse mõtteeksperimendina ja et ma ei oska sellega suhestuda, on juba mu enda kiiks.

Tegelt peaks olema 10-punkti-teos. Või vähemalt 9. Heh, imelik. Emotsionaalselt jättis ikkagi külmaks. Intellektuaalne ja müstilisusega flirtiv ja huvitavalt jutustatud novellid. Meenutavad veidi Borgest. Kuid ei olnud Borges - kujundid ei läinud sama põnevaks. Jutustatud olid ka poolikult, annavad vaid konteksti mõlgutustele või esseedele. Kuid esseed mulle eriti ei meeldi - sellepärast ei istunud mulle ka 1984. Aga ma ei hakka mingi hinna eest vabandama, kui te seda minult ootate. (:D).

Tegelt annaks neid märksõnu ehk veelgi leida, mille kaudu teda tõlgendada või avada. Mõtteohter novellikogu siiski, lühiduse kiuste (alla 130 lk). Paljud leiaks enda jaoks midagi - ja hää asi mõtterikka kirjaniku juures on autoriteetne hääl, mis teda kuulama paneb. Ei saa ju vastu vaielda, liiga virtuooslik tundub selleks. Või on Jan Kaus lihtsalt tõlkinud selle naise nii tugevaks.

Ach, kahju omamoodi, et keegi teda ei loe. Tegelt oli teda huvitav lahti harutada enda jaoks. Lugedes ta sellist lusti ei pakkunud. Ehk ongi lihtsalt selline kirjanik. Teda võib mingide lugemisringide korraldajatele soovitada. Teda või Borgest.