Wednesday, November 16, 2011

Douglas Coupland "X-Generatsioon"

8.5/10

Kahe mehe ja ühe naise viibimine suurest elust veidi eemal. Lugude jutustamine teineteisele. Kokkupuuted "päris"-eluga.

Ühes raamatus oli kirjas, et tegemist olevat autoriga, kes muutus üleöö maailmakuulsaks ja tõmbus seejärel maailmast eemale. Tuletab meelde üht stseeni QI-st.
See on natuke nagu üks TV-Trope'idest, täpsemini "Jumal purgis", kus piiritu potentsiaal jääb teostamatuks (djinn pudelis, nt, kes võiks maailmaid manada, kui vaid kork lahti tõmmataks). Ta on korra ilmunud valguse kätte, teinud midagi uskumatut, tervel maailmal mökad töllakil, ja siis läheb ära - maailmale jääb vaid teadmine, et selline olend oli olemas.
Mitte, et igaüks suudaks väga heal tasemel lõpmatuseni toota. On mõistetav, et vahel võtabki inimesel ühe väga hea teose loomine pool elu. Kuid siis on vähemalt tegeldud selle teosega. Kuid Coupland olevat lihtsalt eemale tõmbunud.

Praegu vaatasin Wikipediast, et see pole tõsi - et tal olla mingi igavene posu raamatuid. Ehk mäletasin tolles raamatus öeldut valesti. Ups!

Ja mulle meeldib, et on veel kirjutanud. See tekst tundus tulevat tal piisavalt loomulikult, et "kirjutise verepiiskade langemine trükilehele, oo, nii kurnav, nii tühjaksnõretav!", ei tohiks olla põhjus lõpetada kirjutamine. See oli üsna mõnuga loetav, ehkki omamoodi ärevusega.
Arvasin mingit lõputut maailmakatarsist, kuna lähtusin lugemisel sellest kui tema viimasest tekstist, viimasest sõnumist maailmale.
Vaat, kuidas taustainfo mõjutab ühe teksti lugemist. Seda peaks veidi lähemalt vaatlema kunagi. Millisele tekstile räägib "lõplikkus" kasuks, millist hakkab toimima panema... Ja nii edasi.

Igatahes, raamatust ka midagi:
ühelt poolt saab seda pidada tänapäeva yuppie-kultuuris kibestunud, aga naiivse hipindusegi suhtes skeptiliseks kirjanduseks. Selline üleüldiselt küüniline ja ennast kõigest muust kõrgemaks pidav luuserkirjandus.
Pärgel, kuidas olen viimasel ajal sattunud palju lugema sellist luuserdamist! Alustades Ashilevist, lõpetades Kureishiga. Aga see on parem kui need eelmised, kindlasti on. Kas või juba selle poolest, et selle romaani küünilisuses pole kibestust.

Sellel romaanil on kaks väga head nähtust.
Esimene on huvitav sõnavara. Raamat on peaaegu ajakirjalikult kirjutatud kitsa veeruna, mille kõrval olid märkused uute sõnade näol. Need polnud teksti sees olevate sõnade selgitused - mis oleks kirjutatud kellegi poolt, kes ei oska teksti sisse sobitada neid selgitusi. Tegemist oli sageli pigem tekstis olevate nähtuste defineerimisega, millele tekst eriliselt ei osuta. Sealjuures on definitsioon üleüldiselt kirjutatud, aga hinnang aimub kenasti.
Alati pole see ka nii üks-ühele lõigus kinni, vahel tuleneb see vaid terves stseenis esinenud kujundeist. Näiteks kui peatükk räägib kolmiku naisliikme yuppiepoiss-sõbrast, on mingil leheküljel kõrval ka selline asi: "Armanism: Giorgio Armani järgi; haiglane vajadus järele ahvida õmblusteta ja (mis veelgi tähtsam) ohjeldatud Itaalia moe eetost. Nii nagu jaapani minimalism, väljendab ka Armanism sügavalt inimlikku vajadust kontrolli järele." Osutab ka ühele teisele mõistele, mida autor "avab".
Wikipedias on üsna usutavalt kirjutatud, et mõned sellised äärealused definitsioonid on läinud ka tavakeelde mingil määral. Näiteks McJobi (tühise möödaminnes-ameti kohta) ja x-generatsioon.
Neis on ka huvitavaid sõnaleide ja -leiutusi, näiteks "krüptotehnofoobia: salajane uskumus, et tehnoloogia on pigem nuhtluseks kui õnnistuseks", kuid see lähtub siiski peamiselt mõttest, mitte keeleorgasmilisest luulelustist.

Teise asjana tõstaksin esile meeleolu. Sellise žanri raamatud võiks sageli olla maruküünilised. Maailma arenemine on sellistes inimeste nõmedamaks muutumise protsess. Vahel aetakse segi omaenese toimetulematus maailmas mingisuguse tundliku närviga poliitiliste olude suhtes. Nii on kriitilisus olude suhtes nagu mingi eesmärk.

Couplandil siiski pole seda häda. Tema tegelased ei virise. Nad on lihtsalt üksildased. Ja tulevad/ei tule toime endale sobival moel.
Nad loevad kergelt heinsaareliku meeleoluga (aga ainult meeleolu ja jutustamislaadiga, mitte heinsaareliku maagilisrealismiga!) jutte teineteisele ette. Ja need tekstid avavad midagi salajast.

Selles on kohati midagi väga luulele sarnanevat.

Ühesõnaga, see on jah maailm, milles "Guns don't kill people, MTV kills people" (parafraseerides ühe lõigu pealkirja), aga see on öeldud mingi veidi üksildase paratamatusega, mitte irisemisena. Ja on tahtmine jõuda inimesteni. On armastus hetkede vastu. Mitte elu halli hämu, aga mingide hetkede. Raamatu esimeses pooles mainib ta Rilket, öeldes: "Igaühele on sündides kaasa antud üks täht ja kui me oleme endi vastu ausad, siis võib-olla lubatakse meil enne surma seda tähte näha."
Kui lauset kontekstiväliselt vaadelda, näib see osutavat inimeste sisemisele väärtusele, kuid tundub, et Coupland pigem viitab mingidele maagilistele, kogu olemasolu väljavabandavatele momentidele elus.
Sellele ma praegu tähelepanu ei pööra, kuivõrd need omavahel seotud on (leiame endi eredaima inglilaadselt headusest pungil tahu alles neil hetkedel), sest Coupland ka sellest juttu ei tee. Vähemalt mitte aktiivselt. Ehk aimub see kuskilt ridade vahelt...
Sest kui aimub, saabki kogu romaani suht vaadelda maailmast pealesunnitud tühjuse täitmist maagiliste hetkedega. Vajadust selle järele. Leppides samas selle ajutise loomuga.

Viimase asjana tahaksin mainida Mihkel Samarüütli tõlget, mis ei tekitanud üheski kohas tõrget. Polnud kohti, kus tõlkija oleks laisalt suht otse tõlkinud, kuna tänapäeva nooruslik globaliseeruva maailma kirjandus nagu lubaks ja nagu eeldaks seda.
See vähendas tegelaste "mässumeelset" tooni, jättes asemele maailmavaatluse. Sõnavarast ei saanud filtrit, mis andnuks tekstile mingit... mingit laitev/virisevat meeleolu.
Peaks ühel hetkel ka Samarüütli enda kirjatükke harrastama... Keegi oli nende kohta öelnud, et "loed ja imestad, et kuidas saab niimoodi kirjutada üleüldse."

1 comment:

  1. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete