Hanif Kureishi "Gabrieli and"

6/10

Hipi-vanemate luuserdamine päriselus ja poja toime tulemine.

Jah, see on Hanif Kureishi. Ei, see ei ole "Äärelinna Buddha".
Iga teine, kes vaatas: "Aa, Kureishi!", küsis kohe, "Kas "Äärelinna Buddha"?" Kui mul on Zweig käes, pole mingit sellist reaktsiooni. (Mitte keegi ei ütle: "Aa, Zweig! Las ma arvan, "Äärelinna Buddha"?")
See on kummaline. Kust inimesed üldse teavad sellist raamatut? Olen ise näinud riiulinurgas, olen kuidagi ähmaselt teadlik sellest. Tundunud põnev millegipärast. Pratchetti all rääkisin sellest, et nt Rex Stout on tundunud autorina, kes kuidagi figureerib suvaliste inimeste kätes. Kas "Äärelinna Buddha" on samuti lihtsalt miski, millest kõik oleks nagu teadlikud, ehkki see pole kunagi kohustuslikus kirjanduses olnud, kunagi eriliselt vajalikuks läinud?

Mulle on meeldinud ettekujutus inimeste väikestest salaraamatutekestest. Minu jaoks mingi tõeliselt eriline kirjanduskogemus, mis võib teiste jaoks olla igati hea, aga-aga...
Pmst meeldib ettekujutus 10-punkti-teostest. Need avaldavad inimestele mõju ja neid ei saa vaka all hoida, ehkki need ei kuulu mingidesse kaanonitesse.

Võib-olla on need mingi seltskonna piiblikesed. Ptüi, mis piiblikesed, nendest ei lähtuta eluvalikute tegemisel ega midagi. Kuid äkki muutub mingile seltskonnale elementaarseks, et kõik seltskonna liikmed on seda lugenud ja kes ei loe, teeb seda teadlikult vältides.
Sellesse seisu on jõudmas "The Wire" ühtede mu sõprade jaoks, : ).

Tahaks nimetada sellist asja subjektiivseks kaanoniks. Kuid meelevaldsed definitsioonid on, nagu tuntud meemi skeemis tuleks öelda, meelevaldsed. Ja oleks küll huvitav naaatu-natuke süstematiseerida seda "subjektiivse kaanoni" mõistet, aga mingi emotsionaalne aimus sellest on käes ja igasuguste lisaklauslite loomise ja kommentaaride rägastikku sattumise järele pole hetkel tuju.
(No et "mis on siis objektiivne kaanon" ja et "kes suunab seda subjektiivset" ja "kas "individuaalne kaanon" poleks kohasem mõiste" jnejne. Vahet polegi eriti.)

Ehk on imelik, et teen juttu "Äärelinna Buddhast", ehkki loetud raamat on hoopis "Gabrieli and", aga asi on selles, et "Äärelinna Buddha" näib olevat märkimisväärne teos. Samas kui "Gabrieli and" seda ei olnud.

Raamatu tutvustuses on mainitud peategelase Gabrieli joonistamisandi...
Pärgel. Kuskilt lugedes jäi mulje, et raamatu üks põhiliine oleks mitte joonistamisand kui molberti päris pädev käsitsemine, vaid joonistamisand kui asjade tegelikuks maalimine. Ja see stseen on seal tegelt olemas ka.
Aga minule valmistas omamoodi pettumuse sellise põneva maagilise vahendi vältimine.
Kunagi oli koomusk "Preacher". Mehest, kel oli Issanda Hääl, nii et kui ta ütles kellelegi: "Loe üle kõik liivaterad selles rannas, siis inimene seda ka tegi. Või ütles: PõLe!, mispuhul inimesed käitusid vastavalt. Tähendab, lihtsalt läksid leekidesse.
Tekst seisis rohkem peategelase ätitüüdi peal kui sellest andest tingitud võitmatuse ärakasutamises. Natuke kohati kummastas, et miks ta lihtsalt ei ütle lahenduse teoks. Aga autor hoidus seda kasutamast. Seda teeb see deus ex machina'de tabu ühele kirjanike põlvkonnale.

Sellise asja vältimine on mõistetav. Kui Doctor Who'ski lahendaks sonic screwdriver tõepoolest igat probleemi, kaoks igasugunegi pinge. Ja "Preatchergi" hoidus oma seda maagilist erinüket kuritarvitamast. Aga "Gabrieli and" püüab vist üleüldse vältida selle tarvitamist.

Häiris ka süsteemitus. Milleks oli vaja peategelase mitmel korral mainitud sõpra Zaki, kellel gei-isa ja lagunenud pere, aga keda näitas vaid paaris stseenis ja kellest ei moodustunud mingit tervikut?
Nagu mingi affirmative action gei-problemaatika käsitlemiseks. Kas sellise tegelasega on tegelaskond nüüd kohe popim ja noortepärasem?

Mingi hajaliolek selles Kureishi kirjutises. Äkki seda pole "Äärelinna Buddhas". Ehk püsib paremini koos ka tema kirjutatud film "Venus", milles näitlemise eest sai Peter O'Toole oma kaheksanda Oscari-nominatsiooni.

Ja tegelikult mingil mikrotasandil tema stiil meeldib mulle ja selle raamatu lugemise järel tahaks näha küll, kuidas Peter O'Toole tema dialoogi kuuldavale toob. See on omamoodi huvitava dialoogiga, ehkki erilise särata. Linnalik ja omamoodi särtsakas, aga tegelikult mitte midagi eriliselt head. Tugev keskmine... Ei, sedagi mitte tegelikult. Kena keskmine.
Õde andis kunagi lugeda pmst sopakirjanikku Mariann Keyesi ja sel oli vähemalt sama naljakas dialoog, ainult et oli veelgi nutikam oma (pop?)psühholoogiliste teadmiste kasutamise poolest.

Niigi olen mingide nimedega loopinud selle bloginduse kestel ja peaks sellest ehk pigem hoiduma, aga praeguse lõiguga teen üledoosi:
stiili poolest tundub Kureishi mulle vaese mehe Nick Hornby'na ("High Fidelity" [John Cusacki parimaid filme imho] autor, väga huvitava sulega kirjanik), ainult et temas pole seda popkultuuriteadlikkust. Seda tilgakest Chuck Palahniuki ("Fight Club" [Brad Pitti parim film, imho, : ),]), mis tekitab minus lugupidamist autori teadmiste ja tema võime vastu orienteeruda popkultuuris.
See ei tähenda, et Arctic Monkeysi või Radioheadi laulude tsiteerimine teeks heaks kirjanikuks. Kuid asjaolu, et autor suudab sugeda teadmised popkultuurist sisse nii, et see tundub üldteadmise ja mitte vaid kitsalt temale omase infona, näitab ikka omamoodi tugevat sulge. Kui autor suudab end teha "normaalseks" - veenda, et tema nägemus asjadest ja tema kogemuste pagasi on see, mis on kohane -, siis on ju ainult hästi.

Kureishi puhul sellest juttu teha on ilmselt liig, kuivõrd see tuleb jutuks ainult selle puudumise pärast.

Aga on häid asju ka. Loomulikult on. Tegelikult jookseb sulg ladusalt küll. Probleeme käsitletakse meeldivalt, tegelased on nunnud. Huumor on meeldiv. Kirjutatud üldiselt igati hästi. Dialoogid on huvitavalt konstrueeritud. Põhimõtteliselt tekivadki etteheited alles järele mõeldes. Aga nad tekivad.

Suht suvalise meeldiva teosena võib teda lugeda küll. Aga minu meelest siis suht suvalisena. Ja olgu ma neetud, kui ma nüüd oma sõnu söön ja mulle jääb selle kuu jooksul loetud raamatutest enim meelde just nimelt selle raamatu väga sümpaatseks loodud liin eksmuusikust isa väljatulemisest oma allakäinud joomatuurist. Või mis iganes muu sümpaatselt kirjutatud liin selles teoses.