Monday, August 31, 2015

Patrick Modiano "Et sa ära ei eksiks"

Mehele helistatakse, öeldakse, et ta aadressivihik või -raamat oli rongijaamas maha kukkunud. Saaks äkki kokku.
Kokku saades küsib helistaja ühe numbri kohta.
Sellest saab alguse müsteeriumi lahendamine - mis värk on selle numbriga, mille kohta ta isegi suurt midagi ei mäleta ja mis on ilmselt kõige vanem number tema vihikus?
Lugu liigub tema lapsepõlve ja mujalegi. Mäluradadel jõuab aina uute küsimusteni, kuni lõpuks... 

Järelsõna kirjutaja ütleb, et "lõpetamatuse tunne" on sõnapaar, millega võiks seda raamatut kirjeldada.

Mis ei tähenda, et asi jääks ripakile. Lihtsalt - iga uus avastus tekitab uusi küsimusi ja...

Ma'i tea, ei tea seda hinnata ega laita. See raamat... oli. Ilma suurtäheta. Ei haakunud õieti millegagi. Mida on tobe öelda, sest avalehekülgedel pihta hakkav müsteerium on piisavalt uudishimu ärgitav, et tahtsin kohe edasi lugeda. Ja kuskilt tuli huvi jätkata lugemist, kihutada aina edasi.

Mitte et see olnuks õieti kihutamise raamat. Kuskil pidanuks ehk pausi tegema. Tahtsin näha, kas saan vaba tunniga see sada lehekülge loetud. Ja sai. Paljusid raamatuid ei saaks, aga seda sai. Võib-olla jäi sealjuures sisseelamisvõimest väheks...? Tempo oleks mõtlikult ja uudishimulikult aeglustunud, kui raamat oleks sügavamalt kõnetanud. Hing peatab silmad ja laseb lõikusid taas läbi elada, kinni pidada haaravatel lõikudel - mul aga ei tekkinud sellist momenti.

Väike märksõnade loetelu: mälestused, kõigi minevikumärksõnade hajuvus, intelligentne detektiivromaan, üksilduse ja eraldiolekusoovi elemendid ja... teatav ebamaisus.

Intelligentse detektiiviromaani element meenutas kuidagi Paul Austeri "New Yorgi triloogiat". Ka selline detektiivlemine, pidev triivimine lahenduste suunas, mis ei vii rahulduseni.

Samas oli kuidagi mingi ähmane Camus'-aimus. Tabas korraks mõte, et nagu Camus - ja kohe küsisin endalt, et mille poolest. Sest see seos polnud ilmne. See oli lihtsalt üleüldine taju vist...
Üksindust hindav tegelane ja napisõnaline, täpne stiil. Tegevus ja tegutsemine mõjub peaaegu liiasena, aga teisiti ka ei saa, ära võiks teha - ja see tegutsemine ei vii lõpetatuseni. See saab läbi, kuid jääb kuidagi rippuma.

Kirjutuslaadis võib mälestuste hajuvuse ja kogemuste ebausaldusväärsuse tõttu osutada ka hoopis Proustile. Ütleme siis, et prantslaslik stiil.

Ühesõnaga, paneb veits õlgu kehitama. Nagu olnuks haarav või uudishimu ärgitav, aga samas ei haakunud minu iseloomu või huvidega. Nagu olnuks intelligentne ja mõtlemapanev, aga ei ärgitanud teose ideedest ennast otsima.
A võib-olla piirduks siis kokkuvõttega, et stiil on suurepärane (põnev lugeda ja kunstiliselt rahuldav), aga mõtted polnud need, mis minus kuidagi helisema löönuks. Võib-olla jälle autori kõrvalisem teos mõne olulisema kõrval? Natuke jäi selline tunne.

Ja ühtlasi mõtlesin, et see raamat oleks akadeemikule hea materjal - lugedes vaimustust ei tekita, aga sisaldab ideid küll, mida oleks viisakas käsitleda akadeemiliselt, nagu jutustaja usaldusväärsus ja mineviku kaduvus, seotus olevikuga jne. Kas või asjaolu, et kõik tegelased olid pmst lõiganud oma sidemed minevikuga, muutes oma nime. See on raamat, millest peetav akadeemiline ettekanne oleks huvitav - ja selle järel raamatu lugemine oleks ehk rahuldustpakkuvam. Mul vist pole neid vajaminevaid teoreetilisi teadmisi, et Modiano tekstiteekonda kogu täiuses nautida.

Kuid mõni mõtisklus mulle siiski meeldis. Lihtsalt, tõega ja teosele au andes. Just üksindusihalusest kantud mõtisklused. Kohad, kus ta mõtles: kas ikka maksab ennast sellesse köita? Ta oli nagu valesse kohta sattunud, jaburasse olukorda sattunud, ja ta kohati tundis selle suhtes irooniat. Neid lausejuppe võiks siia ka ümber kirjutada, a raamat jäi lugemistuppa.

No comments:

Post a Comment