Monday, August 24, 2015

Jo Walton "Among Others"

8/10

Võlukunsti oskav tüdruk läheb internaatkooli...

Teate, selline kokkuvõte kõlab jamalt.
A auhindasid ta sai ja uudishimu tekkis.
Või noh, mitte lihtsalt auhindade saamisest. Ma ei võta raamatuid mitte selle alusel, et "oh, see sai Hugo, selle ma võtan. See ei saanud, seda ei loe ma kunagi". Mõnikord lihtsalt tekib mingi positiivne foon teose ümber ja siis tahaks ikkagi tutvuda sellega.

Väga soovitan seda romaani - see on väga isiklik ja poeb ka naha alla. Mingi hetk ma tajusin, et seda raamatut tahaks lausa tõlkida. Korraks tekkis selline kiindumus raamatu suhtes, et tahtsin temaga korraks sellisesse intiimsusesse astuda. Või mis "korraks", pigemini et tahtsin end täielikult pühendada selle raamatuga tutvumisele, et seda inimestele tutvustada.

See tunne läks küll üle, aga selle tunde tekkimine on märk üsna erilisest kokkupuutest raamatuga.

Kuskil räägiti sellest kui harrypotterliku "tavamaailma poiss läheb VÕLUKOOLI"-stoori pahupidi pööramisest. Ja ma siis ootasin kah, et tegemist on looga võlurineiust, kes läheb mittemaagilisse kohta ja kuidas ta seal hakkama saab.

Selline reklaamlause sobib kirjastajatele, selliste väidetega müüb raamatut väga kenasti. "Among Others" on midagi hoopis teistsugust mu arust. See on veidi Roald Dahli "Matilda" moodi. Või Beagle'i "Viimase ükssarviku" moodi. Mingi selline vahepealsus on seal sees, mida on raske reklaamida.

Ta mõjub isikliku romaanina - ja eks ta olegi ühe tüdruku päevik umbes ühe aasta jooksul. See tüdruk kirjutab emast-isast. Kirjutab internaatkoolist. On seitsmekümnendad, nii et kirjutab ka klassiühiskonnast Inglismaal.
A ühtlasi kirjutab ta haldjatest tema kodukohas Walesis.

Maagia pole särtsuv ja paukuv, vaid eitatav ja kokkusattumuslik. Näiliselt kokkusattumustest koosnev. Ja sellisena mõjub väga inimlikult. Maagia selles raamatus on selline, et kui ta sirutab käe välja ja soovib, et roos langeks ta kätte, siis see langebki - aga ainult seepärast, et kuskil keegi viskas mingi roosi aknast välja temasse mittepuutuvatel asjaoludel (tüli kellegagi, roos lendas aknast välja, mida iganes). Ja see näeb välja nagu kokkusattumus, aga see roos poleks langenud, kui ta poleks seda loitsinud.
Nii et see maagia on kuidagi minevikku tagasiulatuv põhjus-tagajärgede suhe, mis poleks teostunud, kui ta poleks seda teinud.
Mis ei tee sellest õigupoolest tavapärase maagia, vaid väljanõutud kokkusattumuse. Mitte "nõiutud", vaid "nõutud".
Natuke oli muudki - aga see maagia muutus kuidagi inimlikuks. Ja peaaegu et käegakatsutavaks.
Tahaks öelda, et igapäevane nõiakunst, aga ei hakka sellist ühenduslüli tekitama, olemata toda raamatut lugenud. Aga kunagi kindlasti - olen liiga kiitvaid sõnu kuulnud Triinu Mereselt tolle kohta, et selle lugemisest hoiduda.

Kõige paeluvam oli selle raamatu juures aga see, et peategelane luges. Tohutult, vohmides, ahmides. Kuus raamatut võttis nädalaks ja põdes, et mida ta seitsmendal päeval loeb. Nentides, et tal on tohutult vaba aega ja seega võimalust nii palju lugeda.

Näis, et oleks tehtav, kui loeks üle 100 lk tunnis ja loeks 3 tundi päevas. Kuidas oleks üle 100 lk tunnis lugeda... ja pidevalt, raugematu huviga? Ja kuidas oleks avardada oma lugemismaailma sedavõrd massiivselt - see oleks mulle kuu aja lugemisvara, ja iga nädal...

Mõttetud mõtted, aga tekitasid mingit huvitavat elevust. Lugemise teemaline lugemine erutas vist enim selle raamatu juures. Huvitav oli kellelegi kaasa elada, kui ta sai mingi eriliselt meelierutava raamatu.

Huvitav oli märgata, et see oli üks element tema juures, mida oli huvitav kadestada. Tavaliselt on Mary Sue'd need, kes suudavad paremini võluda kui keegi teine (Gryffindori tuleb uus õpilane, kes üllataval kombel on KÕIKIDE ainete KÕIGE parem õpilane!) või midagi ja no siingi pole talle võlumises võrdset (sest keegi teine pmst ei tea sellest eriti midagi),
või on peategelane mingi põhjendamatult võitmatu mõõgavõitleja, tõeline kunstnik terariistadega ja ikkagi kuidagi minategelane,
ühesõnaga, Mary Sue'd on tavaliselt tibake overpowered ülejäänud tegelaskonna või maailma suhtes või lugeja suhtes ja see viib nad tegelastena balansist välja,
aga siinkohal olid just peategelase intensiivne lugemine ja massiivne lugemus see, mis teda natuke ka kadestama panid. Ja mõjusid sellise naaatu-natukene liiga ülepingutatud elemendina peategelase võimete väljamõtlemisel.

Kuid see oligi vist eesmärk - luua karakter, kelle lugemisharjumust ja lugemust oleks võimalik kadestada. Tema suhet raamatutega. Need olid palju huvitavamad tegelased kui tema kaaskodanikud ja seegi oli ilmselt eesmärk.

Huvitav lugemisvaimustuse teemaline raamat.

No comments:

Post a Comment