7/10
Fantasy-maailmas, milles puuduvad inimesed, a on haldjad ja goblinid (härjapõlvlased?), surevad ühes lennuõnnetuses haldjakeiser ja kolm troonipärijat. Uueks keisriks saab poiss, kellega keegi polnud arvestanud - poolhaldjas, poolgoblin, põlatud ja keisririigi pärapõrgusse elama saadetud prints.
Raamatus räägitakse 18-aastase nolgi esimesest keisriaastast ja kõigist hädadest, mis tema ette kerkivad.
Punktid, mis pigem laiduväärsed:
fantasy-maailm makrotasandil - tibake steampunkilik fantasy, milles on keisrid ja õhulaevad. Kuid eelkõige on haldjaimpeeriumi snoobilikkus ja goblinite lõunamaid meenutav laadna lahedus. Järgedes saab ilmselt rohkem juttu olema barbaritest, kes elavad... uh, oli see põhjas või lõunas? Mulle pole see lugedes eriti tähtis. No on ka mingid barbarid.
Laiduväärt seetõttu, et maailm ei tekita iseenesest huvi. Mingid barbarid, mingi goblini- ja mingi haldjaimpeerium - selles maakaardis pole midagi, mis iseenesest huvi tekitaks.
Ja steampunk on üldiselt üleni põnev nähtus. See on maagia ja tehnoloogia põimumine eklektilisel moel, masinavärkide ja aurusuitsude ja vähese loitsimise kombineerimisel tekkiv stiil ja tunnetus. See on miski, mis vajaks väljamaalimist. See ei kerki silme ette üksikute viidete abil - ei tekkinud tunnetust steampunkist seetõttu, et keiser suri õhulaevaõnnetuses, kui ta võinuks surra laevaõnnetuses. Või sellest, et kirjad saadetakse pneumaatiliselt ja mitte ei saadeta tuvidega.
Aurupunk on siin dekoratiivne element, milles kõik jäetakse aurupunki teadva lugeja kujutlusvõime hooleks. Ma aga tahaks väheke rohkem sõnavahtu oma aurupunki. See võib olla isiklik eelistus - aga kuna aurupunk on sedavõrd kirev ja kirju nähtus, siis ma arvan, et lakoonilisus ja viitamine lihtsalt ei toimi aurupungi puhul.
Viimaks laidan tegelaste nimede ühtelangevust. Ce-miski ja mõtled, kes see kurat nüüd on. Kas ta on naine, kas ta on mees. Tuleb ikkagi alustada raamatu tagakaane avamisest ja väikese õpetuse abiga süsteemi selgekssaamisest - kui on siuke-siuke silp lõpus, siis on tegemist naisega. Kui siuke-siuke, siis mehega. Jne.
Kõigil seda probleemi vast pole ja ega see lõplikult lugemist pärsi - kõik on lõpuks väljaloetav, vestluse jooksul saab kõik selgeks, mingit ambivalentsust autor siin taga ei aja -, a lihtsalt ebamugav veidi.
Kindlasti kiiduväärt:
fantasy-maailm mikrotasandil. Temale lähima aukaardi peaaegu jaapanipärane autunne. Kellest üks sooritab ka revethorani - tseremoniaalse enesetapu -, mis eriti seppuku moodi tundus olevat mu meelest. Ja muud toredat.
Ja kõige kiiduväärsem on ikkagi see, et on ikkagi tajuda, et kõik huvitav toimib eemal peategelasest. Väljaspool teda ennast. Lugeja saab huvitavatest lugudest aimu teiste tegelaste kirjade või tegevuse kaudu - mingid hoopis teised romaanid aimuvad taustal -, aga lugeja peab selle asemel kümnete lehekülgede jagu lugema hoopis peategelase põdemise kohta sellepärast, kas ta käitumine vastab igas küsimuses etiketile ja millise mulje ta teistele jätab.
Veider on nimetada seda kiidusõnadega, aga seepärast siiski, et huvitav on näha tema ümber tekkivaid klassikalisi romaane - ja tajuda nende romaanide eristumist käesolevast raamatust, noore keisri enda loost.
Nii nagu Banksi Kultuuri-romaanid toimivad enamjaolt väljaspool Kultuuri-utoopiat, sest seda oleks igav kirjutada ja igav lugeda, toimuvad enamjaolt fantaasiaraamatud väljaspool õukonda ja kogu kaarti maha kõmpides. Siin on aga üks raamat, mis piirdub õukonnaga. Ja kui mitte midagi muud, siis see on vähemalt vaheldus. Me näeme ära ka sellise tegelase loo.
See pole hämmastavalt uuenduslik, ka pole see rabavalt kirjutatud stiili poolest (ehkki tuleb kiituseks öelda, et ta ei väärata oma stiiliga), kuid siiski mõneti värske seetõttu, et lõpuks saab fantasymaailmaga tutvuda kuninga vaatevinklist. Või noh, keisri omast, a noh, poteito-potaaaato.
No comments:
Post a Comment