Roberto Bolano "Tšiili nokturn"

8/10

Tagakaanetekst:
Vastuolulise Tšiili kirjaniku (1953–2003) sürrealismi kalduv lühiromaan koosneb kahest lõigust: üks võtab enda alla rohkem kui 90 lehekülge, teine vaevalt pool rida. Preestrist kirjanduskriitik ja luuletaja peab surivoodil epistlit, mis on ühtlasi pöörane retk Tšiili lähiminevikku, muuhulgas kindral Pinocheti diktatuuri aegsesse õhustikku ja kirjandusellu — üks võimalik vastus sellele, kuidas Tšiilis tol ajal kirjandust tehti.

Muud huvitavat:
Bolano kohta olen juba kirjutanud siin.
Ma ei mäleta, kas midagi head. Vahel kihvatab mus miski, mis ütleb, et sellise üsnagi hiljaaegu surnud geeniuse - aga loometee varases etapis surijad omandavad alati mingi märtrioreooli - peateose kohta võinuks ikkagi osata midagi peenemat, vahedamat, läbinägelikumat kirjutada.
Teistel hetkedel tunnen, et too raamat oli omamoodi vahemärk mu lugemisteel - midagi unustamatut, mis vahel nagu mingi meelelaadi või unenäona tabab, kui teen igapäevategemisi.

Olen nüüd (umbes aasta juba) tool poes kaubapaigutajana. Ja seal siukest rutiinset tööd tehes vahel ujuvad pinnale mõtted või näod, mingid filmistseenid ja raamatumeelelaadid.
Mõneti ootamatult.
Üks korduvatest on "The Secret in Their Eyes", 2010. aasta parima võõrkeelse filmi Oscar, Argentiina film ühe armastatu vägistamisest ja mõrvast - ja unustamatust kättemaksust. Filmis on vähemalt üks suurepärane stseen, aga selletagi oleks tugev.
Ja vahel jäävad nagu mingid karjatused sisemuses kajama. Aga mälestuspiltide seas jäävad poolsosinal öeldud traagilised sõnad eredamalt kajama kui poolikuks jäävad karjatused.
(Toimetajalik nupuke minus lööb plinkima, et "mälestuspildid" ei "kaja" ju, aga mulle tundub, et teadvusaluse muljelisuse juures võib neid meeli natuke segada. Tegelikult on aktiivne ju mingi teine elamuslik meel, mida viie tuntuga ei kirjelda. Kujutlusmeel näiteks. Ja selle ikke all olles on igasugused tegusõnad - sisemuses kajamised, piltide nägemised, maitsmised - kas metafoor või sünesteesia.)

Igatahes, meeli valdavad hetked sellest filmist. Kuid film oleks võib-olla unustatud, kui poleks Bolano "2666"-t. Sest filmi stseenid on head, kuid jäävad üheks ja teiseks ja kolmandaks uhkeks stseeniks. Film täitis vaheosad (sugugi mitte halva ega piinliku) romantilise liiniga.

Minul täidavad filmikarjatuste vahelise kaja romaan "2666". Peaasjalikult see peatükk, kus räägitakse kiretult kõigi nende sadade naiste vägistamisest-mõrvamisest.

Vahel kaupa välja pannes poevad mõlemad muljed naha alla. Vaheldumisi. Lahenduseta.

Aga see ei puutu "Tšiili nokturni".

Hea raamat, kaks lõiku. Esimene lõik 90 lk, teine lõik pool rida.
Lõik kui romaan.
Sellise kirjutuslaadi puhul on ehk enesestmõistetav, et tekst voolab. Või kas on enesestmõistetav, see romaan saaks ka hullult logisev lõik olla. Aga ei olnud. Ja sellise voolavuse juures - eriti kuna tegemist on linnulennult ülevaatega Tšiili ajaloost - tulevad vägisi seosed "Patriarhi sügisega".

Oh, võib-olla olekski ainult sellest pidanud kirjutama ja mitte keerutama selle filmijutuga ...
Kõneväärt autor lihtsalt, : ).
Bolano kui Garcia Marquezi mantlipärija vms. Mille üle oli möödaminnes arutletud ka ühes hiljutises Vikerkaares - et kõik on ikke otsinud Lõuna-Ameerikast kirjandust pärast maagilist realismi. Ja Garcia Marquezi (Marqueze? Las olla) monoliitsest kohalolekust, millele vastandutakse ühe ja teise kirjandusrühmitusega.
Ja et Bolanost oli seda mingis mõttes nähtud. Üliambitsioonikas ja realistlik - kus maailm natuke seguneb sellise juhustest põimuva modernismiga, mis mõjub tiba maagiliselt, aga mitte üleni. Sürrealismisugemed, ehkki tegelikult on tekst ju igati realistlik. Sürrus tuleb lihtsalt meelelaadist, mis teksti valdab.

Bolano "Tšiili nokturni" võib ju võtta kui realistlikumat vastust maagilisrealistlikule "Patriarhi sügisele".
Või nagu ambitsioonika inimese vastust vanameistrile kõverpeegli meetodil.
Või saab siin näha seeria teket - "Patriarhi sügis" kui metafoorne ümberjutustus mingi riigi 20. sajandi kogemusest ja "Tšiili nokturn" kui tolle seeria Tšiili peatükki.
Samasugune sari nagu Minu Eesti, ainult et tibake kõrgkirjanduslikum ...

Ei, hea raamat.