Loomingu Raamatukogu 33-35/2013
127 lk.
Virginia Woolfi päevik, mida hakkas pidama elu lõpus.
Hea oli, noh, väga hea. Tuletas meelde, mis tasandil Woolf on äge. Mõned kirjeldused, viktoriaanliku elu kajastusi, lasin lapates mööda, tema tugevus (minu jaoks) peitub muus. Kuid ma saan aru, kuidas visuaalsemalt tajuv lugeja võiks seda siiski nautida. Need olid ju pmst ilusad kirjeldused. Lihtsalt, minu jaoks oli huvitavam muu selles raamatus.
Mina'i tea, mingid punktid võiks ka panna. Või noh, võiks ka mitte panna. Kui ma panen punktid, ütleme seitse või kuus punkti, kas ma hindan seda, mis mulle huvitavam, ja võtan punkti maha kirjelduste pärast, mida ma ei tahtnud lugeda? Või peaks andma mingi amplituudi - et teos on parimatel hetkedel tõesti x-punktine ning n-ö kehvematel hetkedel (minu jaoks - isegi mitte minu "meelest", vaid minu "jaoks" kehvemad) on "ainult" x-punktine? Mingis mõttes oleks jabur süsteem, aga mõne ebaühtlasema kirjaniku puhul jälle põhjendatud. Aga Woolf samas pole ebaühtlane...
Mida iganes.
Ei taha punkte panna, ühesõnaga.
A panen siiski. Salamisi.
Nii et Virginia Woolfi elulugu.
Kuna ta olevat väga autobiograafiline kirjanik, võiks ju arvata, et raamat sisaldab tema loomingulist toormaterjali, kust saaks selged juhised tema teoste lahtimõtestamiseks. Saad teada nimed, saad teada olulisemad impulsid, saad teada jnejne.
Tegelt siiski mitte, sest Woolfil oli "häda" (või just tore asi), et millegi kirjutamine tähendas selle olemasolevaks tegemist. Mälestuse või kogemuse üleskirjutamine oli selle realiseerimine.
Vähemalt kui uskuda tõlkija (Krista Mits - mõnus tõlge, keeleliselt veenev) järelsõna. Ent lugemise järel võib öelda, et ega oskagi sellele vastu vaielda. See pole lihtsalt millegi kirjutamine, aga samas pole siin tajuda mingit selget ambitsiooni, mingit suurt sihti, mida selle tekstiga saavutada. See näib olevat lihtsalt... Lihtsalt endast, oma elust, mingitest sõlmpunktidest. Kuid otsekui eneselegi üllatuseks muutus kuidagi katartiliseks elamuseks. Woolfi jaoks, tähendab.
Mõjub nagu leitud elamus.
Ma ei tea, paljud peavad Woolfi kuivaks. Ei ole, ta on väga selline väreleva tundelaadiga olend. Ja kirjutab omapäraselt. Kirjeldab oma argipäeva (et seeläbi kirjeldada üht mikromaailma), üks lõik algab lausega "Viktoriaanliku ühiskonna surve hakkas avalduma umbes kell pool viis." Lugedes mõjus suurepärase lausena, kontekstis või kontekstita.
Eks ma tegelt liialda selle kirjeldamise mittenautimisega - no vahel tuleb mõni vaevu leheküljene (ja igati hea) kirjeldus. Suurem rõhk on aga vahepealsel 30-40 leheküljel analüütilisel materjalil, minu jaoks palju huvitavamal perekonnakaaslaste psühholoogilisel portreteerimisel ning omavahel põimuvasse konteksti paigutamisel.
Säravad ja kõige meeldejäävamad minu jaoks on hetked, mil Woolf leiab sõnalise vaste millelegi, mida ta teab, aga millele ta pole vist enne selle kirjutamist mõelnud, vähemalt mitte sel kujul.
Selles peitubki see ülalmainitud "olemasolevaks kirjutamine". On kirjanikke, kelle puhul kirjutamine näib olevat eelnevalt kalkuleeritud asi - ma tahan kirjutada X ja ma nüüd kirjutangi selle ära. Kes peavad kõike teadma. Flaubert võib-olla. Ja Faulkner tabas end sellelt, oma suureks pettumuseks. Teised aga avastavad end kirjutamisel. Nagu kirjutamine oleks nende mingi teine mina. Nagu kirjapulga kättevõtmine annaks hingamise mingile teisele minale.
Mitte et ma teaks, milline olnuks Woolf päriselus. Ma pigem tahangi öelda, et sellest raamatust, kuigi ta on päevik, ei saagi seda õieti teada, sest tegemist on möödunud olemise hetkede tagantjärele vaatlemisega. Retrospektiiv... Ja selle kõige taasetendamine sõnade abil.
Sõnad pole allutatud tegelikkusele - nagu nii mõnigi arvustus on poeetiliselt pingestatum ning intellektuaalselt avardavam kui raamat, millest räägib (no ütle siis, et tegemist on sekundaarse kirjandusega), nii ei saa ka neid mälestusi allutada sekundaarmaterjaliks tema kogemustest ja mälestustest. Selle päeviku kirjutamisest sai tema jaoks ikkagi täiesti omaette väärtus, iseseisev loominguline protsess ja elamus.
Et Woolf oli selleks võimeline, on ju tore... Ei, ei, mitte "oli selleks võimeline" - see jätab mulje mingist hierarhiast, mille tipus on kirjanikud, kelle loomepalang tuleb kirjutamisolukorra ootamatusest. Teised kirjutavad teisiti. Nad on teises funktsioonis lihtsalt. Kuid näha sellist... nuh, klassikute seas sellist, kes avastab oma mõtteid ja sõnu kirjutustuhinas. See on tore.
Tsitaate kah, selliseid minule huvitavaid mõtteavastusi:
"Siin pean ma tegema kõrvalepõike, mis ehk selgitab veidi minu hingelaadi, või isegi teiste inimeste oma. Kirjutades oma järjekordset nii-öelda romaani, on minus sageli hämmeldust tekitanud üks ja seesama küsimus; see tähendab, kuidas kirjeldada seda, mida ma omaenda kõnepruugis nimetan "mitteolemiseks". Igas päevas on palju rohkem mitteolemist kui olemist. Näiteks eile, teisipäeval, 18. aprillil oli juhtumisi hea päev: selles oli keskmiselt rohkem "olemist". /.../ väike kirjeldus päevast. Luges mõnuga Chaucerit jnejne /.../ Kui on olnud halb päev, on ka mitteolemise osa palju suurem. Eelmisel nädalal oli mul väike palavik; peaaegu kogu päeva võiks pidada mitteolemiseks. Tõeline kirjanik oskab kuidagi edasi anda mõlemat tüüpi olemist. Arvan, et Jane Austen oskas, niisamuti Trollope; võib-olla oskasid seda ka Thackeray ja Dickens ja Tolstoi. Mina ei ole kunagi osanud mõlemat edasi anda. Olen proovinud - nii "Päevas ja öös" kui ka "Aastates". Kuid jätan kirjandusliku külje hetkeks kõrvale." (lk 12)
Teine mõte on raamatu lõpu poole. Selle ajaks on Woolf kirjeldanud mitut perekondlikku stseeni, maalides neist täiuslikud pildid, andes neist tervikliku elamuse. Kuid siis saab sõnal sabast kinni:
"Need stseenid, muide, ei ole pelgalt kirjanduslik võte - vahend kokkuvõtte tegemiseks ja lugematute pisikeste niidiotste kokku sõlmimiseks. Lugematuid niidiotsi muidugi oli; isegi nüüd, kui ma peatuksin, et neid lahti harutada, koguksin neid terve hulga. Aga olgu põhjus milline tahes, arvan, et stseenide loomine on minu loomulik viis mineviku märkamiseks. Stseen - korrastatud, tüüpiline - tõuseb alati pinnale. See kinnitab minus instinktiivset arusaama - see on irratsionaalne, see ei allu mõistusele -, et me oleme suletud anumad, hõljumas sellel, mida me mugavuse mõttes nimetame tõelisuseks; mõningatel hetkedel, milma mingi pingutuseta,k kinnitusmaterjal praguneb, tõelisus tungib meisse; need ongi stseenid - sest nad ei säiliks muutumatuna nii paljude laastavate aastate kestel, kui nad ei oleks tehtud millestki püsivast; see ongi tõend nende tõelisusest. Kas minu võime stseene tajuda ongi minu kirjutamisimpulsi lätteks? Need on küsimused tõelisusest, stseenidest ja nende seosest kirjutamisega, millele mul ei ole vastust, ega ka aega, et küsimusi paremini esitada. Võib-olla, kui ma peaksin neid märkmeid üle vaatama ja ümber kirjutama, nagu mul on kavas, sõnastan küsimuse täpsemalt ja pingutan, et leida mingi vastus. Ilmselt on mul see omadus välja kujunenud, sest kõikides oma kirjutistes (romaanides, kriitikas, elulugudes) olen peaaegu alati pidanud sisse tooma mõne stseeni: inimestest kirjutades pean leidma mingi tüüpilise stseeni nende elust; või kui kirjutan raamatut, pean leidma mõne stseeni arvustatavas luuletuses või romaanis. Aga võib-olla see ei olegi üks ja seesama omadus?" (lk 97)
Varem olen pidanud teda natuke ähmaselt poeetiliseks. Praegu on vist vaim vastuvõtlikum tema suhtes. Teisalt, ega mul ammu-ammu raamatu "Tuletorni juurde" vastu ka midagi olnud. Võib-olla muutub ta meeldivamaks, kui tabada ära selle hetke, kus
Või on ka lihtsalt võimalikum, et kuna ta ei jõudnud seda materjali läbi töötada (oli järelsõna järgi kõiki oma tekste mitu korda ümber kirjutanud, toimetanud ja siis andnud veel oma kallile abikaasale üle vaadata ja läbi toimetada; alles selle järel avaldas), kuna see materjal on tunduvalt rohkem niisuke, nagu tal püssist tuli, tunnen siit mingit sümpaatset tuhinat.
Küll järgmine Woolf, mis see ka poleks, paneb selle küsimuse paika.
No comments:
Post a Comment