Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"

Nüüd on umbes 3 kuud sellest, kui ma seda lugesin, aga siiski.

Peter S. Beagle'i "Viimane ükssarvik" lugemisel särises kuskil taustal üks teine raamat, mida tundsin, et peaks sellega kõrvutama.
Algul mõtlesingi, et teeks postituse selleteemalise. "Viimane ükssarvik" vs Neil Gaimani "Tähetolm". Kuna "Tähetolm" on aga maru ammu loetud ja "Viimane ükssarvik" veel selle suve jooksul, oleks see ehk tibake kohmakas.


Või samas...

Ah, tühja - kirjutan ära ja küll siis vaatab, kas pealkiri on korrektne.


VÜ on selline raamat, mille kommenteerimisel naeratad äraolevalt ja ütled: "Võluv." Sest seda ta on - oma teatavas lihtsuses (a mitte primitiivsuses) on ta armas väike looke ükssarvikust, mis esitab terve hulga muinasjutukonventsioone ja sooritab need lõpuni (a la ennustused saavad täidetud, printsessid suudeldud, lohed tapetud). See pole dekonstrueeriv tekst. Ükssarvik ei osutu koletuks loheks, ennustused on absoluutsed jne.


Ja ometi on huvitav lugeda. Küsimus pole vaid selles, et tekst on ilusti välja kirjutatud - kaunid kirjeldused lummavast ükssarvikust ja maailmast nende ümber jne. Aga ka autori lugupidamine oma maailma elementide vastu on täiesti ilmne.
Ükssarvik pole mingi hobune, kel narvalisarv otsaette topitud ja kelle seljas mingil põhjusel ei saa ratsutada keegi teine peale süütu inimene. Ta on kõige kauni kese, süütuse ja aseksuaalse maagilisuse koondkuju ja ühtaegu kaunis ning mitteinimlik. Kui mõnes teises tekstis muutub ükssarvik inimeseks, poleks sellest ehk midagi, siin peitub selles aga traagika.


Müstilistest olenditest on ka harpüiat vägevalt kirjeldatud. Ta pole lihtsalt mingi inetu tiibadega eit - temasse kätketud maagiline potentsiaal teeb temast midagi palju-palju enamat.


Maagilisus ja ebamaisus on selles tekstis hästi välja kirjutatud.


A millest siis "Tähetolmu"-võrdlus esile tõusis?  Tundest, et maagia on olemas. Filmis oli Faerie seal mingi suur ja eepiline nähtus, mis on jama -


Oih, pean liikuma. Hiljem jätkan.

Jätkan.
Tähetolm - filmist ma ei räägi. Sellest olen mujal rääkinud. Kuid raamat on selline väike ja intiimne ruumike...
Tähendab - midagi nii täiesti tuttavat ja ühtlasi hubast ja üleni katvat. Ja värvikas, erksates rõõmsates värvides.

"Viimane ükssarvik" on palju süngemates värvides. Ja kuidagi ehk raskepärasem.

Nende raamatute vahel on mõneti ka mingisugune... identiteedierinevus. Gaiman kirjutab ehk tajutavamat peategelast ja silmatorkavamaid karaktereid ja ägedalt haaravamat võlumaailma. Beagle kirjutab ent niimoodi, et Sa ei näe autorit. Nende kahe teose järel jääb Gaimani raamatust paremini meelde Gaiman, ent "Viimasest ükssarvikust" see maailm - ja kui idee järjest "Tähetolmule" ajaks õlgu kehitama, siis "Viimase ükssarviku" järgesid loeks, et laskuda sügavamale sellesse jäneseurgu.