Õnnepalu tundus vahepeal olevat see mees proosas, kes Doris Kareva on luules - nagu Kareva luuleraamat "Deka" võis edetabelites püsida kenasti proosaraamatute kõrval, on Õnnepalu see, kelle proosaraamatud figureerivad kenasti elulugude-reisikirjanduse-esoteerika kõrval ja nende kohal.
Ehk peaksin siiski Kareva suhtes revideerima oma arusaamu väheke: kriitika ei olevat eriliselt märganud tema viimast kogu "Olematuse aiad".
Njah, eks "Deka" olnud ka ülevaade loomingust, luule aastatest 1975-2005. Ehk mõjuski see paljudele kokkuvõttena. Millest on kahju, sest näib huvitav olema. Siin on igavene posu viimasest kogust.
Õnnepalu jada paljuostetud ja rohkemgi loetud raamatuid pole aga katkenud veel ja "Mandalaga" see ei katke ka, õnneks.
Olid kord ühel väga peolembesel, fanfaaridest ja lõkerdamisest lausa sõltuvuses peremehel kaks orja. Kui ta pidi ühest loobuma, kutsus ta kummagi enda ette, rääkima temaga tund aega.
Esimene oli temaga alati kõike kaasa teinud. Pidudel laulis ta kõige naljakamaid laule, tantsis maruosavalt ja jutustas kõige huvitavamaid lugusid. Isegi praegu oli tal rääkida nii mõnigi anekdoot, mida peremees polnud kuulnudki - ennäe, mis tal veel varasalves peidus oli!
Tund oli möödas ja ette tuli istuma teine ori. Tal polnud anekdoote, tantse ega laule. Ei, tema lihtsalt istus ja vaikis. Esimene veerandtund oli möödunud ja peremees oli juba veidi tüdinud - mis see siis olgu? Kui pool tundi oli möödas, oli kohalviibijail juba ammu piinlik. Enamik olid ära läinud, kuid peremees jäi. Kolmveerand tundi ja peremees oli temaga kahekesi jäänud. Kuid viimasel veerandtunnil hakkas vaikusest midagi vastu kajama.
Õnnepalu "Mandala" ridade vahel on kiindumust vaikuse, vaikimise vastu. See toob sisemusse huvitava rahul olemise. See vaikus paneb lugeja raamatuga häälestuma.
Sõnad ise oleks aga... Nagu hirmus huvitav inimene suudaks vaimustuda pealtnäha igavatest asjadest. Ta ju lihtsalt räägib eremiitlikust elamisest ja kassidega omaette viibimisest ja katab selle looduskirjeldusega.
Njah, "see ongi see tegelikult huvitav", ütleks keegi. Aga ei oleks arvanud, et seda huvitavat selles annaks kuidagi sõnadesse panna.
Igaühes on olemas ju see kiindumus üksioleku vastu. Ka kõige jauramishimulisematel. (See fluktueerub, nagu kõik soovid). Ja see raamat tuletab seda hästi meelde. Nakatab sellega kenasti.
Tahtsin veel panna tsitaate raamatust. Kasside silme läbi tehtavad kirjeldused on võluvad, näiteks loomariigi jaotumine kassi silme läbi. Või kui räägiti kasside lemmikmuusikast (kui lasti konnade krooksatusi, siis olid sibalikud kohe platsis).
See kasside lemmikmuusika läks ka kohe üle teose teiseks vooruseks, milleks ongi see natuke nagu filosoofiline lähenemine maailmale.
Kuid panen lihtsalt lõigu ühest tema intervjuust. Sest õnnepalulik kirjutamine on ikka selline tore ja isegi intervjuust saab teataval määral mingi ilukirjandusliku laengu kätte:
Fantaasia on kindlasti üks tee siiruse, aususe, otsekohesuse juurde. Näitleja laval on teinekord siiram, avab ennast inimlikus mõttes hoopis sügavamalt kui seesama inimene “elus” ehk kunagi teeb. Üldiselt on küll nii, et kunstis on ausus a ja o, vale tuleb seal otsekohe välja. Mitte see ausus, et sa räägid ära, “kuidas kõik oli”, vaid ausus sügavamas mõttes: sa räägid välja midagi, mida sa ka ise enne ei teadnud. Võib-olla koguni tükikese sellest, kuidas kõik on.
No comments:
Post a Comment