+ Huvitav erudeerituse esindamine, mis põimub teksti veenvalt ja liialdamata.
+ Hea ülesehitus, mis laseb voolata tekstil edasi ja mitte takerduda mälestustesse ja muusse
Sven kirjutas oma blogis sellest raamatust ja tuli tunne, et peaks lugema. Sellele lisandus üks pidu, kus kõik rääkisid sellest agaralt ja tuli lugemata peaga täitsa äratõugatud tunne. "Võiks lugeda eesti moodsamat kirjandust", ütlesin enesele.
Friedenthalilt olen varem lugenud üht novelli ja too polnud päriselt minu maitse.
... ei, oot! Ma valetan!
Olen lugenud kaht novelli ja kuigi üks (kogust "Tartu rahutused", kui õigesti mäletan, "Deemonid ja trilobiidid") mulle eriti ei meeldinud - vähehirmutav õudukas on nagu vähenaerutav komöödia või väheerutav porno -, siis "Nerissa", millega ta võitis Fantaasia ulmejutuvõistluse kunagi, mulle igati meeldis, teenitud võit. Nii et viik - kuni selle raamatuni.
Ja nüüd on see tasakaal tõesti paigast ära. Nii nagu huumoridki.
Njah, selle raamatu puhul pole tegemist mitte "huumorisoonega", vaid huumoritega. Neli huumorit, millel baseerus kogu tollane (17. sajandi) hingeteadus. Tänapäeval juba psühholoogia, aga tollal vast pigem hingeteadus.
Kuna kogu romaanis vaadeldav maailm läheb läbi antud terminoloogia filtri, siis on tegemist ühe väga hea sisseelamisega sellesse mõistestikku. Üleüldse sellesse maailmasse.
Mulle väga meeldis, kuidas tekstist saigi autori eruditsioonimäng.
Sven võrdles Umberto Ecoga - pidades silmas akadeemiku romaani. Marju Lepajõe käsitles seda ka Vikerkaares samuti akadeemiku romaanina.
Kumbki mainib erinevaid asjaolusid - Sven seda, et esitletakse oma erudeeritust, Lepajõe aga ülikoolilikkust.
Sven ütles, et see ei muutu siiski erudeeritusega targutamiseks, vaid pigem "Tegu on päris sünge, valusa ja radikaalse looga, mis ajastut (kuldne Rootsi aeg!) arvesse võttes on muidugi eelduspärane". Ja Lepajõe käsitlus on samuti huvitav - nagu ta oma arvustuses kurdab, on David Lodge'i "Väike maailm" suht väheseid teoseid, kus ülikoolielu on kirjeldatud paraja autentsusega, võtmata sellelt rohke erudeerituse võimalusi (lähenedes tegelastele mõttega "aga nemadki on lihtsalt inimesed" ja lastes neil rääkida ilmast vms, kui nad tegelikult räägiksid ainult semiosfäärist) ja sellega samas liialdamata (unustades, et nad siiski on inimesed ja et kõik need diskussioonid lähtuvad suuresti vestlejate egodest või vestluseesmärkidest).
Paljudes teostes eksitakse kas nii- või naapidi. Aga "Mesilastes" mitte. Seal on see erudeeritud filter omal kohal. Ja seal on samas tudeng napsune inimene, kel rind pakitseb kohati labasevõitu uhkusest (aadlike ajastu, muidugi). Ja vestluse võitmise tuhinast.
Väideti, et see on marukiiresti jooksev tekst. Kui olengi nõus, siis mitte otseselt stiililise poole pealt. See on küllaltki huvipakkuv tekst ja mugavalt liigendatud nii päevade (esmaspäevast reedeni) kui ka päevaosade (varahommikust hilisõhtuni) kaupa. Ülesehituse poole pealt ei teki kuskil mingit pausihetke.
Küll aga pole tema stiil nii lippav, et sirvid korraks ja juba on 20 lehekülge möödas. Lugemine on siiski veidi teadlikum ettevõtmine. Samas ei lähe ta raskelt - omamoodi dostojevskilik poolsoniv aja veetmine Tartus, musta sapi tajumine kõikjal ja kohutava ajastu kirjeldamine ka ei mõju isegi rusuvalt. Kirjelduste monokroomse tooni kiuste imbub kuidagi autori helgust. Nälgijatest on kahju ja neile antakse lootust. Ja kuigi lootuse andmine oli eksimus, on kuskil silmapiiril ikkagi lahendust tajuda.
Kõik sõnad oleks nagu sünged. Aga sapiseks ta ei muuda.
Kuidagi imelik on aga pidada seda romaaniks. Ei olnud tunnet, et omandaks romaani mahtu. Pigem jäi jutustuse mulje.
No comments:
Post a Comment