Mulle ei meeldi mõiste "katkine inimene". See tundub olevat mingi mugav üldistus mingi inimtüübi kohta, kes vaevleb mingis enesehaletsuses ja naudib seda vaevlemist, sest see annab talle tähendust.
Üks asi on anda kannatusele mõte. Teine asi on anda enesele läbi kannatamise mõte. See on nagu mingi psüühiline masohhism, milles (füüsilise masohhismi puhul) füüsilise iha asemel rahuldutakse selle tähenduslikkuse illusiooniga, mille annab talle kannatamise fakt.
See on nägemus melanhoolsest luuletajahingest. Ta ei tarvitse isegi luuletada ega olla otseselt melanhoolne. Ta võib ka olla täiesti naeratamisvõimeline ja sotsiaalne. Aga selle kõige kohal ja ümber lasub mingi igatsuslik "too päev oli ainus tõeline, ülejäänu on laenatud või looritatud"-efekt. Ühesõnaga, kuidagi läbib kõik miskise peaaegu õnnetu filtri.
Seda isegi otseselt ei märkakski nagu. Mitte "Norra metsa puhul". Jutustaja tuleb enesega toime. Ta on küllaltki tugev isiksus. Isegi need õnnetused, millesse ta satub, ei muutu kordagi meeletuks. Ja ta näeb enda ümber naeratavaid inimesi.
Ja ühelt poolt tahaks öelda, et peategelane annab mõista: "Nende terviklik olemus rõhutab minu pooliklikkust." Kuid see oleks, nagu öeldud, mugav üldistus. Selline, milletaolisesse Murakami kordagi ei lasku. Ei, tal on see kõik tajutav - aga püsib välja ütlemata. Ja kuni keegi neist ei püüa end kehtestada selliste loosungitega - selliste üllatavalt kulunult mõjuvate mõistetega nagu "katkine inimene" või muud säärast -, on see kuidagi ehedam. See pole popkultuurist šnitti saanud imago, mida autor püüab viljeleda oma romaanis, vaid mõjub ausamalt.
Mulle jäi mulje, et terve raamat hakkab häälestuma sellise emotsiooniga. Nii selle haljamatel hetkedel, mida varjutab uskmatuse õnnetu vari, kui ka õnnetumates juhtumistes, mis mõjuvad raamatu kontekstis paratamatusena.
Nii et emotsioon mõjub ehedalt, ei tundu olevat vaid poos. Ja omamoodi mõjus selle lugemine nagu "50 Shades" - aga ma ei usu, et lehekülgede lippamise poolest (sest see täiesti üllatas "Norra metsa" puhul - mitte päris meeleheitesse langeva raskemeelsuse kiuste võiks seda raamatut iseloomustada sõnaga "VIUHH!"). Mõtlesin, et ehk selle õõnestava tunde tõttu, mis lugedes mõjuma hakkab. Tolles vist pigem küll rohkesõnalisuse ja sellele kontrasteeruva napisisulise teksti pärast, praeguses ent... Arvan, et fatalismi pärast. Mingil moel valesti käituvate inimeste tõttu, kes aga vääramatult käivad oma tee lõpuni.
Ehk pole sellega kõik öeldud. Vast siiski piisavalt.
Või ei, üht tahtsin siiski lisada. Sest erinevalt Murakamist ma ei oska praegu piirduda vihjamisega. Ei tunne ennast kindlalt ja tunnen, et see, mis on pealtnäha ütlemata, jääbki edastamata.
Nimelt tahtsin rõhutada kontrasti, mis tekib selle raamatu üsna ausana mõjuv melanhoolsuse ning emo-poosi vahel. Ja kujutan ette, kuidas keegi võtaks selle oma "raamatuks, mis mõistab mind". Sest kuigi ma ei näe eriti, kuidas keegi saaks hakata selle raamatu jüngriks ("Meie aja kangelase" künism või näiteks "Dorian Gray portree" iluihalus võib mõnele niimoodi mõjuda - loed ja see tabab sind ja sul õnnestub reklaamida seda kõigile Selle Teosena ja tekibki mingi kildkond inimesi, kes näeb seda Selle Teosena), siis "Norra metsal" on potentsiaali olla kellegi intiimne salaraamat. "Kui sa mind mõista tahad, loe seda raamatut", ütleks see inimene.
Ma ei tea, kas see oleks just naeruväärne. Kuid ma ei kiidaks otseselt heaks. Sest dekadentliku emondusega kaasneb enese kunstilisuse tajumine. Kunstilisus, mis muutub kunstlikuks. See raamat aga pole kunstiline.
"Norra mets" ei kasuta poeetilisi fatalismiga seostuvaid sümboleid. On üks end metsas poonud inimene, aga see pole kujund, mida püütaks silme ette raiuda. On põleva maja jälgimine naabermaja katuselt, kuid seegi nagu ei visualiseeru nõnda.
Selles raamatus on poeetilisi kujundeid, mis aga peidetakse sujuvalt voolavasse proosasse ära. Kaunisõnalisuse puudumine panebki toimima selle teose proosalisuses peituva salapoeesia.
No comments:
Post a Comment