Isegi lühiromaani kohta lühike lugu ühest omamoodi "ideaalolukorrast" - mida selles idüllis viibijadki lõpuks ära uskuda ei suuda, millest tekibki lõpuks dilemma.
Uhh, jess - Lessing. Selline tunne, et "viimaks ometi".
Raamat 50 lehekülge pikk, aga teatavas mõttes on see üks Lessingu ideaalvorme, milles kirjutada.
Raamat räägib kahest naisest ja nende omavahelisest suhtest (nende elu põhisuhe, mis kordagi päris romantiliseks ei lähe, kuigi ega see pühendus teineteisele pole ka päris kaugel lesbisuhtest).
Kui nad saavad pojad, saab sellest ühelt poolt nende omavahelise kiindumuse pikendus - kui siis kujuneb suhe alla 40-aastaste naiste ja 17-aastaste poiste vahel, siis on see natuke nagu veel lesbisuhe, natuke nagu intsest ja nii edasi.
Ja samas ei taandu tegelased vaid oma vastava probleemi pinnapealseks virvenduseks. Poisid pole üksnes lesbisuhte pikendused, vaid iseseisvad karakterid. Nende omaealised pruudid (sest asja komplitseerib ühel hetkel nendevanuste pruutide leidumine, õieti nende paratamatus) pole samuti lihtsalt probleemi kandjad, vaid tegelased.
Lugu enam-vähem intsestist ja enam-vähem lesbisuhtest ja enam-vähem paradiisist ja enam-vähem patust. Raamatus valitses moraalne hall, kus kõigi hukkamõist on pmst arusaadav ja arusaadav on ka mõte, et midagi pole ju valesti.
Ja see kõik kirjutatuna sellise peene inimesetundmisega, stseenide kauni kujutamisvõimega jnejne-ga, et kui ma seejärel tahtsin võtta ette "Lilli Algernonile" (jutukogu üldiselt, mitte aga selle niminovelli, mis on üks mu lemmikuid ulmeasju maailmas), siis ei hakanud minema.
Ja tunduski, et raske oleks leida teost, mille hindamisele ei mõjuks natuke ebaõiglaselt asjaolu, et Lessingut on tema eel lugetud.
Mispärast võtsin praegu järgmiseks Tõnu Õnnepalu "Mandala".
Aga et mitte jätta liiga pinnapealseks fanfaaride puhumiseks ühele mu lemmikkirjanikule (sest eks ole talle midagi ikka ette heita ka) ning tuues esile mingeid plusse-miinuseid:
+ Lessingu stiilinäitena on see hea, annab hea aimuse vahealadel mängivast autorist, kes ei näi kordagi päris teravaks muutuvat, aga justkui provotseeriks. Ühesõnaga - käsitleb provotseerivavõitu teemasid, aga mitte herilasepesa virutamise mõttega, vaid diskussiooni algatamiseks. Kas või sisemise diskussiooni...
+ seda on mõnus lugeda - läheb mugava peesitamise, aga mitte lippava ägeduse kujul.
+ küllaltki usutavad karakterid
+/- Lühidus. See jääb pluss-miinuseks, sest ühelt poolt oli kahju, et juba sai läbi. Pealegi võinuks stseenid saada veidi laiemat hingamist enesele. Praegu jääb raamat avastseeniks ja selle ärapõhjendamiseks. Nagu oleks novellilik kokkuvõte, aga stseeni selgitamiseks läheb vaja nelja inimese elu äraselgitamist. See oleks nagu romaanilik - aga seletatakse ainult avastseeni puutuvat nende elude juures. Nii et tõesti lühiromaan par excellence.
-Tegelasi on omajagu lihtne sassi ajada, sest nimed jäid omamoodi õõnsaks. Tegemist on nagu täieliku romaani piirjoontega, mistõttu ei saanudki päris välistada skemaatilisust. Kuid seetõttu ei hakanud tegelased viimseni elama. Üks tegelane on sportlik, teine on literaat - nojah, seda öeldi, aga see tõsiasi ei saanud omaette hingamist. Üks oli tõsisemavõitu, teise põskedest õhkus jõuluvanalikku lõbusat sära - öeldi, aga ega eriliselt küll kinnitatud stseenide käigus.
Miinuste olemasolu kiuste jääb ikkagi tõdemus, et raamat oligi pika novelli mõõtu romaan ja Lessingu käekirja mauditavuse pärast esmapilgul olekski nagu ära petetud - ei oskakski nagu terviklikumat romaani tahta. Oskaks siiski. Kuid iseküsimus, kas on vaja otsida siit romaani. Ehkki luudel pole viimseni seda liha, on see siiski üks lugu. Ja ühe loona on see hea.
No comments:
Post a Comment