Ekspressionistlik romaan.
Klounid minust vasakul ütlevad, et bildungsroman. Veiderdajad paremal, et üleminekuühiskonnaga toime tulemise romaan.
Ei peaks pelgama mingi isikliku punktisumma andmist, aga siiski...
Mida võiks raamatu kohta teada?
Esiteks,
Rainer Maria Rilke on üks neid valituid, keda poleks üllatav näha kõigi aegade parimate luuletajate nimekirjades. Ehk vaieldakski vastu, et "Rumalus!" ja pakutaks mingi omapoolne alternatiiv, aga alternatiiv kalduks olema üksnes alternatiiv, mitte aga Rilket kummutav, platsi kõigist Rilke-austajaist puhtaks lööv ainutõde.
Siinkohal räägin siiski retseptsioonist, mitte aga ei kommenteeri tema enese luulet.
Ja retseptsiooni järgi ütleks, et kui räägitakse 20. sajandi Saksa Luuletajast, siis tõenäoliselt räägitakse Rilkest.
Teiseks,
tegemist on Rainer Maria Rilke ainsa romaaniga.
(Kui seda selleks pidada... Ühtlasi on see natuke nagu teatavate mõtete või tunnete päevik, ainult et "mina" kandjaks pole autor, vaid Malte.)
Keegi kuskil ütles, et tema "Kirjad noorele luuletajale" on justkui tema kuulsaim teos. Ma ei tea seda retseptsiooni siiski nii hästi. Kuid ütleks küll, et too meeldis mulle rohkem. Pea igat pidi rohkem.
Kui ma võiks rahulduda sellega, et see raamat ei meeldinud ega sobinud mulle, siis peaksin raamatu kohta sellist vestlust:
"Tead, mina seda nüüd küll eriliselt ei sallinud. Imelik oli."
"Arusaadav ka. Kuradi postmodernistid ja muud intellektuaalsed tolgused, miks peab non-sequitur olema põhiline dialoogivahend? Miks ajada kõike lihtsalt vägisi krussi? Raisk, ma ütlen... KURAT!"
"Ei, oot, rahune maha. See pole siiski niivõrd imelik... Ta lihtsalt oli imelik. Ja kõik. Kohati normaalne, aga siis hakkab rääkima mingit uinamuinat ja kaob sellesse ära. Vot, mitte ei sobinud. Üldiselt ei tahaks sellist teost lugeda."
Kui aga mitte leppida oma mittemõistmisega, siis ütleks teisiti. Siis otsib agaramalt põhjust eneses.
Nii leian miskisest arvustusest, et see on "the most important book you'll ever read - if you read it in the right time in your life". Ja mingis mõttes see väide veenab - et mingil varasemal hetkel leidnuks siit omale ühe õige ja tõelise mentori, keda isegi siis poleks päriselt ja lõpuni tõenäoliselt mõistnud
(või ehk ma siiski alahindan end ja oleks mõistnud küll, kui oleks väga aeglaselt ja rahulikult kuni kümme lehekülge päevas helpinud seda, seedinud ja iga leheküljega lasta sel eneses kasvada. Kuid ma ei otsi praegu sellist kogemust. Isegi mitte Rilke puhul.)
Aga kui ka poleks täieliselt ja lõpuni mõistnud, siis vähemalt, vähemalt oleksin tohutult vaimustuses olnud. Kuid möödas on need ajad, mil otsisin endale niimoodi autoriteete, keda pimesi kummardada. Nüüd olen veidi skeptilisem.
Ja võib veel leida nautimatuse põhjuseid enesest.
Ühed arvustajad ütlevad, et siin on ideede poolest mõjutusi Nietzschelt. Stiili poolest Cezanne'ilt, Rodinilt. Teised kirjeldavad ajasturomaanina ja ütlevad, et see raamat on kirjutatud Musili ja Thomas Manni ja teiste ajastu kirjanike võtmes. Kirjeldades
Vot, ma võtsin seda pigem puhtalt lehelt. Manni olen lugenud, aga vähe ja oskamata suhtuda temasse ajastukirjanduse kontekstis, vaid lugedes teda kui totaalset romaanikirjanikku.
Ühesõnaga, kõikide nende võtmete puudumisel ei hakanud see raamat kuidagi mul häälestuma.
Aga ma ei saa sellesse kaduda. See polnud mul üks ilma muljeta lugemiselamus, mõni "imelik" raamat, mille kohta muud ei ütlekski.
Sest esiteks hakkas see meenutama mulle Zweigi. Mingi osa tema stiilist - analüütiline tendents? (Ehkki ta kaldub pigem poeetiliselt udusesse ja varjavasse kui et õpetlaslikkusesse, nagu leebet harijat mängiv Zweig.) Või ehk meeleolu juures miski? Mingi ebakindluse poolest maailma suhtes, kõigi selle kirjeldamise ja maailma vastuvaidlematu olemasolu, maailma olemasolu vastuvaidlematuse kiuste...
Teiseks aga see, et mõningad mõtted olid sel tõesti head. Ja mõningad stseenid.
Üks vaimustunud arvustus ütleb, et "raamatus käsitleb Rilke mõtet, et armastatuks osutumine võtab inimeselt vabaduse". Ja kuidagi imelik tundus, et arvustaja sellest nii pikalt kirjutas, sest see on nagu uppuda luulekogu arvustamisel viimase luuletuse mõttesse - kas ei jää ülejäänud luuletused või mõtted sellest unarusse? Sellised tundusid ka selle raamatu passaažid, mida võib nautida ja mis on khuulid, aga millest ühtki ei osanud pidada selleks üheseks ja kandvaks poeetiliseks mõtteks, mis kandnuks raamatut.
Kuid see, et polnud ühtki ilmset teiste üle türannina valitsevat mõtet, ei tähenda, et heade mõtete demokraatlik kooseksisteerimisel polnuks väärtust. Seal oli huvitavaid kohti ja nauditavaid juppe. Minu meelest surmahirmu kirjeldus lk 83 kanti (kus ta loetles eluhetki või situatsioone, kus registreeris eneses seda hirmu).
Oskan veel kiitvalt mainida seda tüüpi stseene, milles satuvad vastuollu väline etikett ja selle sisemine totakus. Neid tuleb ikka mitu tema pere kohta.
Rääkimata umbes 50. leheküljel olevast stseenist, kus peategelane kõnnib järel ühel mehel. Selle stseeni kohta pole midagi öelda - see on täpselt selline jupp, mida on huvitav kogeda. Ja mille kogemise imelikkust edastab Rilke tegelikult hästi. Loed ja ühtlasi koged isegi.
Tegemist on nii täieliku vahejuhtumiga - mittejuhtumise ja juhtumi vahele jääva, vaid peaaegu mainimisväärsega -, et vähe sellest, et mul on sellest keeruline rääkida teisiti kui "ah, loe ise", on väga ilmne see, et kui Malte jõuab koju, siis ei suuda temagi seda edasi anda. "Tead, mis oli?" "Mis siis?" "Oli üks..." - ja poole seletamise käigus kaob stseen ära. See pole kokkuvõetav.
Nii on mitme jupiga selles raamatus. Need pole kokkuvõetavad. Aga pakuvad elamuse. On imelikud vahejuhtumid. Ütleks, et otsapidi heinsaarelikud, aga see tundub mulle üleliia lihtsustusena. Või äkki siiski mitte - ehk ongi see sääraste kummalisuste mõistmiseks õige lähenemine? Öelda, et see saavutab miskise heinsaareliku absurdsevõitu ebakindluse kohati, ainult et ilma mingisegi maagilisuseta. Lihtsalt inimeste ja maailma kummalisusest.
Selles kummalises vahealas elamisest, kus Mann ja Nietzsche ja teised tegutsesid. Ja kuhu võiks kunagi siiski end kaotada.
Sai ka toda teost kunagi seminari jaoks tudeeritud. Olid ajad... (Õnneks on need möödas)
ReplyDeleteRaamat ise oli kole masendav.
Kusjuures, masendavus ei hakanudki mulle külge. Või lugesin seda valesti.
DeleteOli jah mure muutliku ühiskonna pärast. Aga kõik need hetked, kus osutatakse iganenud maailmale ja selle jäikusele (nt meeldejäävaim katke: teener ulatas kandiku vormikohaselt tühjale istmele, ootas hetke ja siis läks edasi, võttes olematu külastaja vaikimist delikaatse keeldumisena), need olid siiski kuidagi totakad või pooleldi absurdsed või naljakad (selles ühendatud absurd ja naljakus - peategelane algul ei naernud, aga kui, siis otse läkastades).
Ega iga naermine tähenda muidugi lõbustatust. Kui see oleks tõsi, oleks Heath Ledgeri Jokker üsna naljakas karakter (ja kinos oli isegi naerdud, nii et vahel tehakse tõesti seda viga, et arvatakse, et naermine tähendab huumorit. Kas need inimesed naeravad kaasa igale psühhopaadile? Mitte, et Rilke muidugi...).
Ometigi tundus selliste kentsakuste varjus lõbustatust.
Ja peategelase kaastunne, mis siit-sealt läbi imbub, kus saab (näiteks see jälitav jalutuskäik kummalisevõitu mehe järel, kus peategelane ei irvitanud mehe üle, millele kirjeldus andnuks nagu põhjust, vaid proovis temasse jõudu suunata) ning mingi üldiselt positiivne häälestatus inimeste suhtes (keegi polnud nõme miskide tühiasjade pärast, isegi suurte põhjuste pärast poldud eriliselt vastikud),
kõige selle tõttu ei võinud ma seda päriselt masendavana näha.
Samas, see võib ka möödalugemise tagajärg olla. Äkki pidanukski häälestuma selle kui masendavama tekstiga... Sest kummastatust tundsin, aga ehk oligi temas mingi traagiline dissonants.