Iain M Banks "Excession"

9/10

Kultuuri-romaan, milles ülikõrgtehnoloogiline supertsivilisatsioon Kultuur satub vastamisi neid pahviks lööva tehnoloogilise kosmoseesemega.

(Uhh, mis tähelepanekud kogunesid kõik raamatut lugedes, aga mis nüüd hääbuvad olematusesse esimesi sõnu kirjutades...)

Banks on mu lemmik klassikalist ulmet viljelevatest kirjanikest.
Mu kiindumus temani ulatub selleni välja, et Halo-mängude universumi teeb minu silmis lahedaks vägagi ilmne inspiratsiooni ammutamine Banksilt. (Kui ilmus esimene päris totaka nimega kosmoselaev, läks nägu naerule.)

Kuna Excession on väga hea Kultuuri-romaan, millega vastab senistele väga kõrgele seatud standarditele, aga ületamata neid mingil ahhetamapaneval moel, jääb üle vaid vaimustunult kirjeldada.

Tema hoiakud on meeldivalt värsked. Kultuuri-maailmas on juba läbi mängitud kõik igavamad klišeed lihakottide eelarvamustest masinate suhtes jms. Ja ta ei püüa väga raiuda mingit sotsiaalset sõnumit.
Üks koht, kus ta peaaegu mängib selle sotsiaalse sõnumiga Excessionis:
keegi kirjeldab 2000 aasta tagust minevikku, kirjeldab kosmoselaeva. Ütleb, et sel oli naiskapten. (Siinkohal muigab hüpoteetiline feminist rahulolevalt.) Ja tema vestluskaaslane ütleb: "Ah et tollal kasutati laevadel ikka veel inimkapteneid?" Esimene vabandas seda arhailist igandit välja traditsiooniga, vana vormeli täitmisega.

Mis toob Banksi ühe parima aspekti juurde - huumorimeel.
See on tal olemas.

Harv juhus, et ulmekirjanik on nn pärisproosas läbi löönud - tasub mainida, et tema "Herilasevabrik" on klassika.

Tema Kultuur on seninähtutest ainus utoopia, mis tõesti toimib. Mida lihtsalt ei saa pidada düstoopiaks. Keegi kuskil ütleb: "Aga mina ütlen, et see on düstoopia!" Igas vestluses peab keegi selline olema...

Isegi tema ülbete tegelaste ülbus on meeldiv. Kuid mitte meeldiv ehk pleasant, vaid meeldiv ehk sümpaatne. Tegelastel on ätituudi - mis ongi ehk omadus, mis haarab teen-angst-teoste vaimustunud naiivsevõitu lugejat, aga mille kitsusele pole ohverdatud kogu teose atmosfääri. Affront on liik, kelle hoiak on kõikeründavalt sõjakas ja sellisena võiks olla õõnes oma karikatuursuses, kuid nad on sedavõrd üle võlli aetud, et iga nende stseeni jälgisin naudinguga.

Teost alustades ootasin Kosmoseodüsseia 2001'e musta obeliski Kultuuri-maailmas. Kuid sellise ulmes klassikaks muutunud kujundi on Banks enda omaks teinud. Tundmatu ja mõistatuslik on defineeritud - "OCP'na" (Outside Context Problem, wikipediaski sellest).

Ehk saaks nuriseda, et Banks vaid flirtis selle esemega ja mängis ideedega, lahendamata julgelt.

Ulmel kui sellisel on nii mitu nägu. On peaaegu maagilis-realistlikku (tuleb pähe sari "Doctor Who"), milles teose ulmelisus annab kirjanikule jutustamisvõimalusi. On Isaac Asimovi "Roboti"-raamatute ja "Asumite" müsteeriumid, milles iga element on arvel, n-ö lisavõimalustega detektiivikad. A.C. Clarke'i filosoofilised mõtisklused - suured küsimused inimkonna kohta, vaadelduna olukordades ja lugudes, kus need küsimused on vältimatud.
Mulle on Kultuuri-romaanid tundunud romaanidena ulmet juba hindavale inimesele. Milles ulme on peaaegu dekoratiivne element. Kui ulmevõõrale inimesele ei meeldi Banksi Kultuuri-romaanid (peaasjalikult siiski "Mängur" või "Relvade kasutus", Excession sarja avaraamatuks pigem ei sobi), siis järelikult polegi see tema jaoks.
Kuid need sisaldavad minu meelest kõige paremal kujul seda, mis paneb ulmefännil silmad särama.