Angela Carter "Õhtud tsirkuses"

8.5/10

Kolmeks osaks jaotatud raamat:
I - Skeptiline ajakirjanik intervjueerib maailmaareenidel laineid löönud tiivulist naist.
II - tsirkuseelu Sankt Peterburis
III - rongiõnnetus Siberis

Mina nimetaks Angela Carterit kümne-punkti-kirjanikuks. Ühesõnaga, võimeline kirjutama rabavat. Mitte lihtsalt hea, vaid ainulaadne sõnameister, kellest pole üldiselt "paremat" kirjanikku. On vaid eelistused ja hetkeajed.
Parimaid naiskirjanikke, keda olen lugenud - kortsutaksin kulmu, kui ta oleks mõnes edetabelis Doris Lessingust ees, aga ei tunneks, et see nimekiri oleks sellega tühistatud.
(Kui kõlab vastuoluliselt - et "pole paremat" ja ometigi sätin Lessingust allapoole, siis ainult seepärast, et Carter on veel analüütik ja meelelahutaja, samas kui Lessingut peaksin arvamusliidriks. Carteri parimaid lauseid tsiteerides vormistaksid hästisõnastatud ja hea mõttega võib-olla paradoksaalse lause; Lessingut tsiteerides aga ütled välja mingi tõe. Mitte absoluutse ja vaidlusi lõpetava, aga kellegi hinges kindlasti resoneeruva.)

Voorused:
poeetikamäär, mis jätab mulje, nagu autor oleks seda kirjutanud väga tunde- ja mõtteküllaselt. End täiesti valla lastes. Kirjutamine kui mingi hoog, mingi narkootiline saadus.
Barthesil olla jaotus, et mõnutekst vs naudingutekst - esimene on potterlik "Oh, ma pean teada saama, mis neil juhtub!", 100+ lk järjest lugeda, kuni tuleb nälg ja süüeski on see laual avatuna, üks käsi supilusikal, teine raamatulehtedel.
Teine, naudingutekst, on aga miski, mille... võtab hästi kokku Neil Gaiman, kui räägib ühest oma suurimast eeskujust: "Behind every Chesterton sentence there was someone painting with words, and it seemed to me that at the end of any particularly good sentence or any perfectly-put paradox, you could hear the author, somewhere behind the scenes, giggling with delight."
"Õhtud tsirkuses" suurimad voorused seisnevad selles keelelises nauditavuses. Ja metafooride mõnususes. Iga sõna ja iga lauset annab mõnuga mäluda, need ei lähe sellest maitsetuks.

Kuid sel tekstinauditavusel on ilmselt palju vorme - tema päralt on hoogne, peaaegu barokselt pillav ja priiskav ja ülienergiline ja -
- samas, toredalt ammendamatu laad.
Kuskil tekstis peidab ennast adrenaliinilaks.
Tsirkus oli õige vorm, milles kirjutada. Mängisklev, olemata tühine; maaniline, olemata tegelikult naljakas või naeruväärne. Juukseid peast tõmbav kirjandus.
Ja kui ta šamaanide elust ja maailmast Siberi-osas rääkima hakkab, ohh - tsirkuseklounidega puudutas ta närvilist ja irvesegust kaost, kuid šamaanidega riivab ta teistmoodi kaost ja nimelt meile võõrast loogilisust. See on toimiv maailm, aga mulle mõjub üsna kaootilise, üsna raputavana.

Kuid etteheiteid on kah.
Äkki lasen järelsõnal end liiga palju mõjutada, kuid pool punkti läheb maha, sest jõuline surematu mammi Lizzie, tuleb välja, oli läbiv tegelane tema loomingus. Tahaksin siiski arvata, et see mõjus läbivalt nüristavalt, olles varem vaid täheldamatu. Salakiusaja.
Nimelt häda selles, et tegelane toimis palju terviklikumana ja toimivamana ja kõige muu säärasena alles sellele, kes oli tema teisi teoseid lugenud. Mingi oma loomingu püsielemendi kasutamine, tegemata teda selles raamatus viimseni iseseisvaks. Lõpus tapab isegi karu - minu silmis pretsedenditu jõusööst. Kuni mitte otsida pretsedente tema eelmistest teostest ja tema leitmotiividest, läbivatest karakteritest.
See oli mul see, mis eristas 9- ja 8-punkti-teoseid mul muidu. Teatud sisuline kordumine, mida näeb ka teksti esmakordne lugeja. See tekst sisaldab siiski liiga palju kordamatust, et see võiks asja rikkuda.

Teiseks: kogu oma tekstinaudingus on ta kuidagi... hoolimatu tegelaste suhtes. Kuidagi tekib tunne, nagu nad taanduksid üksnes siluettideks. Ei, see pole ka tõsi - nad on mahlakad tegelased. Kuid millegipärast ei suuda hoolida neist eriliselt. Ega ka õieti kaasa tunda nende hädas. Nad mõjuvad mingide konstruktsioonidena, kogu oma mahlakuse kiuste.
Või äkki kaob mure nende pärast, sest stiili põnevus kaalub üles kaastunde puudumise - sest Sa tead, et isegi võigas surm, mis sisaldab psühhopaati, kahvlit ja kinnist kongi, oleks paeluvalt kirjeldatud.