Doris Lessing "Kuldne märkmeraamat"

10/10

Kirjutasin ühe aine raames Doris Lessingu "Kuldsest märkmeraamatust" essee, mõeldes: "Tead, blogi on väga soiku jäänud." Nüüd riputan selle üles, aga toimetan välja mõningaid kõige jobumaid jobutsemisi...

Või noh, mis ma jaman - ei hakka kogu kiiruga, vastu tähtaega kirjutatud esseed "täies hiilguses" esitama, jätan valitud katkendid. Võiks ehk rangemalt, aga ma ei oska häid lausungeid leida ja loodan, et mingi terviklikkus on ehk parem lahendus.

A kes väga ei viitsi lugeda,

tl;dr, eks ole,

siis võtaksin ise lihtsalt kokku oma ühe põhielamuse selle raamatuga seoses:

raamat on üks väga avara teemadeväljaga identiteediotsing, mille vahepealne kokkuvarisemine mõjub magusalt frustreerivalt oma raputava irratsionaalsusega, lähenemata aga korrakski mingisugusele postmodernismile või absurdismile vms-le. Huvitavalt terviklik teos kogu oma näilise laialivalguvuse kiuste. Ja üks väheseid asju väärtkirjanduse klassikast, mille mõningate stseenide ülelugemine paneb ennast unustama ja sellest välja tulles kella vaatama.

Aastal 2013 suri Doris Lessing, keda siinkirjutaja on paljudele kirjeldanud kui üht oma lemmikkirjanikku. 

Jah, ma päriselt ka alustasin oma esseed sellise põhikoolitasemelise lausega.

/../

Väita, et Nobeli-preemia pälvinud naiskirjanik oli eelkõige oma ajastu tähtis feministlik kirjanik, ent lisaks sellele hea inimeseks olemise kirjeldaja, tundub siinkirjutajale mingite rõhuasetuste vääratusena tema retseptsioonis. Sellest õhkub suhtumist, mis võib olla mõeldud kiitvana – tsiteerides ammust reklaami: „Piisav, et mõjuda mehele, aga mõeldud siiski naistele!“ –, a pole kuidagi täpne. Tema tajumine esifeministina (pidades silmas loomingu väärtust, mitte tähenduses „protofeminist“), olgugi see mõeldud tema kiituseks, taandab ambitsioonika kirjaniku millekski olemuslikult marginaalseks.

/.../

Selle kohta ütles ta New York Times’ile antud intervjuus: „Mida nad tegelikult tahavad, on see, et ma ütleks: „Haa, sõtsed, seisan teiega õlg õla vastas võitluses selle kuldse koidiku nimel, milles kõiki neid elajalikke mehi enam pole.“ Kas nad tõesti tahavad, et inimesed teeks lihtsustatud väiteid meeste ja naiste kohta? Tuleb välja, et tahavad. Olen jõudnud sellele järeldusele suure kahetsusega.“

Nojah, oleks jabur väita, et „Kuldses märkmeraamatus“ ei leiduks feministlikku aspekti. Raamat oli kirjutatud viieks (või isegi enamaks) jagatud teosena, mille raamjutustus on „Vabad naised“. 60 000 sõnaga on see pikem kui Aldous Huxley „Hea uus ilm“ ning F. Scott Fitzgeraldi tähtromaan „Suur Gatsby“. Selle peategelane on autoriga peaaegu samastuv lahutatud naine Anna Wulf, kes on segatud tema sõbranna Molly keerulistesse suhetesse abikaasa ning täiskasvanuikka jõudva pojaga. Anna on kunagine andekas kirjanik, kes pole juba aastaid kirjutanud ilukirjandust. Selle asemel peab ta nelja päevikut. Need neli päevikut on eri värvi ning peegeldavad ühelt poolt tema enda püüdu lahterdada oma elu, vaadelda neid eraldi kategooriates.

[siin läheb sisukokkuvõte tüütutesse detailidesse... Panen kolm mõttekriipsu, kus lõppeb sisukokkuvõte]

Esimene, must märkmeraamat keskendub Annale kui kirjanikule. Selles räägib ta oma ammusest romaanist „Sõja rajajooned“, mis oli pooleldi autobiograafiline teos elust Aafrikas. Umbes 70 lehekülje vältel kirjeldab Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes kirjeldab) eluetappi, millest raamat inspiratsiooni sai. Sellele lisaks kirjeldab ta Hollywoodi katseid teha sellest filmi – nende püüdu tõlgendada seda neile sobivas võtmes. Teises, punases märkmeraamatus keskendub Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes keskendub) poliitikale. Varem oli ta kommunist ning selle ideaalide sinisilmne optimism ning tegutsemissunnile õhutav meelsus ütleb nii mõndagi ühe ajajärgu kohta. Religioosse mõtlemise vormina ühes aina ateistlikumas ühiskonnas kehastas selline ideeline kommunism missiooni, mille nimel elada ja mille hüvanguks pingutada.

Kolmandat, kollast kirjeldab ta kui vihikut, „kus ma loon oma kogemusest lugusid“ – see mõjub kõige isiklikuma osana. Selles armub Ella (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kirjutamas Ellat armumas) ühesse abielumehesse Pauli. Lõppude lõpuks pole ent ükski armukolmnurk võrdkülgne, seegi lõppeb Ella (või Anna) jaoks õnnetult. Neljandat, sinist märkmeraamatut kasutab Anna (või kasutab Lessing?) kui päevikut. Suuresti tähendab see kaldumist psühhoanalüütilisuse poole – mitte aga piinlikult avameelseid pihtimusi, püüdu kirjutada oma minevikku lahti mingite märgilise tähtsusega suhete kaudu, vaid esiti pigem katset juurelda juhtunu üle (mõneti selle üle, mis leiab aset „Vabades naistes“, ent ei saa öelda, et sinine märkmeraamat oleks tollele allutatud), hiljem läheb suurem rõhk lõikudele vestlustest psühhoanalüütikuga.

- - - 

Kõigi nelja märkmeraamatu puhul käivituvad teemad, mida annab hirmpõhjalikult, aga hirmtüütult analüüsida. Kõige ilmsemana kerkib küsimus autobiograafilisuse kohta – seda määral, mis pani siinkirjutajat lisama tülikaid ja tõenäoliselt liiasena näivaid sulgusid eelmistesse lõikudesse. Metatasandid on sisse kirjutatud moel, mis ei lase hinnata, mil määral on tegemist mängimise, mil pihtimisena. Siinkohal ilmseimana näiv näide autobiograafilisest: mustas märkmeraamatus kirjeldab Anna oma kunagist edukat raamatut, milles on raske mitte näha seoseid raamatuga „Rohi laulab“ – Lessingu debüütteos, millega ta tegi oma esialgse läbilöögi (saades hiljem päris-päris kuulsaks "Kuldse märkmeraamatuga").

/.../

Veel üks suur teema, mis „Kuldse märkmeraamatu“ puhul tekib, on küsimus sellest, mis on romaan. Selleni ühelt poolt juhib katkend, milles ta ütleb, et „huvil, millega ma lugesin neid raamatuid, ei olnud midagi ühist sellega, mida ma tunnen, lugedes – ütleme – Thomas Manni, viimast kirjanikku selle sõna vanas tähenduses, kes kasutas romaani filosoofilisteks avaldusteks elu kohta.“ (lk 69) Samas lõigus kirjeldab ta romaani kaht võimalikku funktsiooni: esiteks ülalmainitud klassikalised romaanid oma vana funktsiooniga, teiseks romaanid tema kaasajast (mida ei saa siiski kuidagi nimetada tänapäevaks) ehk reportaažromaanid, mis edastaks mingit infot mõne kauge riigi või kauge aja kohta (umbes nagu Khaled Hosseini, v-b, aga võib-olla ka nagu Minu Eesti sari või mõni selle analoog). Tema näiline hukkamõist sellisele "reportaažromaanile" annab huvitava varjundi järgnevale osale raamatust, meenutusele Rodeesia-ajast, mis kestab juba ise 70 lehekülge ja on nagu lühimõõdus reportaažromaan. 

Osati jääb mulje, nagu ta püüaks seda žanrit enesest välja kirjutada, puhastuda sellest. Tekib olukord, kus raamat ammendab ühe romaanivormi, selleks et jõuda oma tõelise ülesandeni. Selleks on romaani kolmas funktsioon, milleks on kirjeldada „ühe ajastu intellektuaalset ja moraalset kliimat /.../ nagu kirjeldas seda Tolstoi Venemaal või Stendhal Prantsusmaal.“ (lk 8). Siia võib veel lisada tema katset teha üht üdini klassikalist romaani „Vabade naiste“ näol, nagu ta tunnistab eessõnas 11. leheküljel („See, et ma tegin lühiromaani „Vabad naised“ kogu selle materjalihulga [aastasadade jooksul ladestunud käsitlused romaanižanri kohta] kokkuvõtteks ja kondensatsiooniks, tähendas, et ma ütlesin midagi tänapäevase romaani kohta /.../“)

„Kuldne märkmeraamat“ on pikk ja on tihe. 

[Mis on minu lemmiklause selles essees. Kontsentreeritud debiilsus. Tegelt see polnud omaette lõik, aga mul on tunne, et ta väärib sellist positsiooni.]

Omamoodi paljuütlev oli olemuslik vastikustunne, mida Anna tunneb homoseksuaalide suhtes (mida saaks sõnastada küsimusena: kas sugudevahelises sõjas on "neutraalsed" tema silmis tõesti kohutavamad kui „vaenlased“?). 

Siinkirjutajat paelus erinevatest analüüsivõimalustest enim aga vaimuhaiguse teema. Mõneti osutab sellele lugemisvõimalusele ka autor ise – ta ütleb 1971. aastal kirjutatud eessõnas, et ta võis lugejatelt saada nädalas näiteks kolm kirja. Üks võib olla Johannesburgist, üks San Franciscost ja üks Budapestist. Ja üks keskendumas täielikult sugudevahelisele sõjale ega tee juttu millestki muust, ja teine poliitikast, mainimata ühtki teist teemat. „Kolmas kirjatüüp, mis kunagi oli haruldane, kuid jõuab nüüd teistele järele, kuulub mehele või naisele, kes ei suuda raamatus näha midagi peale vaimuhaiguse teema.“ (lk 18).

Sellele vaimuhaiguse teemale osutab ka neljas märkmeraamat, mis oli esiti päevik, hiljem aga osa psühhoanalüütilisest protsessist Anna ja analüütiku Suhkrumemme vahel. Erinevalt mingist lihtsustatud skeemist "olen haige"=>"Räägi end lahti" => "Rääkisin. Vabanesin." => "Kena. See teeb 500 dollarit", ei tekita "Kuldne märkmeraamat" mingeid tarbetuid illusioone sellise teraapia suhtes, vähemalt mitte Anna puhul – Ariadne lõnga leidmine oli meeldetuletus, et ta viibis labürindis. /.../ Juba ainuüksi vajadus luua sellist ideaalselt neljaks jaotatud elutaju näitab ohtu, et elu oli kokku varisemas; korda annab sättida vaid seda, mis on segi läinud ja tema puhul oli see segiminek jõudnud pea lootusetuseni.

Siis tuleb ent viimane umbes sada lehekülge raamatust. Oi, ja kuidas see tuleb...

[Seda ma sinna ei kirjutanud. Seda kirjutan ma siia. Nagu tegelt päris paljut. Ma toimetan siin üsna põhjalikult tegelt.]

Raamatu lõpus saab ta ent kokku ameeriklase Saul Greeniga. Lõpuks leidus keegi, kel olid enam-vähem samavõrd paigast loksutatud maailm. Mehe puhul väljendus see nii mõneski kummalisuses, mille seast olulisimateks võiks nimetada tema vulgaarselt psühhoanalüütilisi probleeme emaga, tema vajadust vältida vastutust suhetes naistega ning viimaks tema kroonilist mälupuudust, mis osutab deemonlikule lahutatusele maailmast. Puutudes, õigemini põrkudes kokku peategelase depressiooniga, tema vajadusega ühe armastatud mehe järele ning eelkõige tema tahtehalvatusega (mis kerkib esile seoses Anna poliitilise tegevusega idealistliku kommunistina kui ka tema kirjutamisega), on tulemuseks pea täielik kaos. Kaks inimest põimuvad sellises psühhoseksuaalses omavahelises terroris, milles maailm kaotab oma seinad. Kategooriad kaotavad tähenduse, segunevad omavahel. Anna lõpetab ükshaaval märkmeraamatute kirjutamise, mis lõpuks kaotavad oma võltsrollid, ta ei saa neid kaasa võtta oma teel täielikku lagunemisse. Kui nad lõpuks mõlemad tajuvad ühel õrnal ja kummalisel hetkel, et nüüd on riivatud põhja (mulle tundus, et mitte filosoofilises mõttes "kõige sügavamat põhja", vaid pigem häbiväärses mõttes "the pits"-i), otsustavad nad teha sellele lõpu. Kui oled jõudnud põhja, on ainult üks tee ja see viib üles.

Sellise üdini psühholoogilise keeristormi juures on siinkirjutajal raske tajuda, kuidas tõlgendasid inimesed seda osa raamatust üksnes soopõhiselt. Loomulikult oli tegemist mehe ja naisega, ent tundus, et mõlemad olid sedavõrd kaugel normaalsusest, et allutada neid üldistele kategooriatele oleks isegi liiga suure mõistetavuse omistamine kahele läbinisti pudedale inimesele. 

Ehk mõjus teose tõlgendamine sugudevahelise manifestina kõige loogilisema viisina raamatut kuidagigi paigutada. Võib-olla oli nii, et põhilise teema - vaimuhaiguse - käsitlemine oli sedavõrd kaugelt ees oma ajast, et leiti miski, mis oli veidi käegakatsutavamas kauguses ja keskenduti sellele. Hoolimata ohust, et seda romaani hakatakse tajuma iganenud jäänukina ühest üleminekuajastust, püsib siiski lootus, et feminismi lipulaeva tiitel on üksnes loosunglik ankur, mis hoiab seda ohtrate voorustega raamatut avaliku teadlikkuse sadamakail.

Thomas Bernhard "Vanad meistrid"

9/10

Teadvusevoolulik raamat ühest mehest, kes näib vihkavat kõike, eriti kunstiga seotut, eriti veel sellist, mis Austriaga seostub, eriti veel seda, mis on tõstetud pjedestaalile.
160 lk ainult. Üsna lahedalt loetavat teksti. Stoorit pole, aga huvitav on ikka.

Alustan seekord tekstinäitest:

Raamat on  stiililiselt järjepidev, mistõttu on siinkohal võimalik võtta lihtsalt suvalise koha ette ja...

/.../ Selles uurimuses tuleks tõenäoliselt siiski kirjeldada iinlasi Euroopa kõige räpasemate inimestena, arvas Reger. Kui rõõmus ma olen, ütles ta, et Ambassadoris on uus tualett, Kunstiajaloolises Muuseumis on ikka veel see vana. Kuna ma saan ikka vanemaks ja ei lähe nooremaks, pean ma viimasel ajal ka Kunstiajaloo Muuseumis üha sagedamini tualetii minema, ütles Reger; neil asjaoludel, mis siin ikka veel valitsevad, on see mulle iga päev närvidele käiv ebameeldivus, sest Kunstiajaloo Muuseumi tualett ei kannata mingit kriitikat. Nagu ju ka Muusikaühingu käimla ei kannata mingit kriitikat- Kord lubasin ma endale isegi seda nalja, et poetasin ühte oma Times'i arvustusse, et tualett Muusikaühingus, seega ülimas kõigis ülimatest Viini muusikatemplitest, on kirjeldamatu ja et sel põhjusel, sel skandaalsel klosetipõhjusel nõuab Muusikaühingusse minemine mult iga kord eneseületamist, ütles Reger, ja et ma väga sageli juba kodus mõtlen, kas lähen Muusikaühingusse või ei, sest oma vanuses ja oma neerudega pean ma ju vähemalt kaks korda ühe Muusikaühingu õhtu jooksul käimlasse minema /.../

Kas pole mitte omamoodi jabur? Kujuta ette, kuidas sa seda kellelegi ette loed, :). Selle raamatu avalikud lugemised oleks väga naljakad, mina tuleks küll sellist kuulama.
Tuleb rõhutada, et see pole väljaotsitud koht, vaid lihtsalt üks näide raamatust, kust seda saab veel ja veel.

Lugedes tuli posu mõtteid ja muljeid, aga siis vaatasin tagakaant ja seal oli tõlkijal Mati Sirkelil põhiosa mu mõtetest juba palju sõnaosavamalt ära öeldud. A ta siiski lähtub lugejast, kes on lugenud raamatu läbi, nii et võin mõned sõnad ikka öelda.

Thomas Bernhard - üks neist kirjanikest, kes kuulu järgi võinuks pälvida Nobeli preemia, aga suri enneaegselt (58-aastaselt). Sellesse nimekirja kuuluvat veel Ryszard Kapuściński ja miks mitte ka Jaan Kross.
Seda nimekirja tuleks aga eristada autorite nimekirjast, kelle ilmajätmine preemiast on häbiasjaks Rootsi Akadeemiale, nagu Borges, Proust ja Nabokov.

Algul kui kuulsin, et on mingi Austria kirjanik, keda mainitakse Nobeli-väärilisena, ja kes on haigelt antipatriootlik, tuli meelde Elfrede Jelinek (Nobeli preemia võitja, kes oli ka ääretult Austria-vastane olnud. Ajakirjanduses kihas see teema kunagi). Mis värk nende heade Austria kirjanikega on, et nad peavad põhjalikult sarjama oma riiki, ma ei tea.

Kunagi lugesin üht Liina Lukase artiklit Thomas Bernhardist, mis kirjeldab seda viha ja vaenu, mida ta oma tegevusega on teinud, aga samas hakkas tekitama huvi. Peaasjalikult vast kirjanikuna, keda eesti keeles veel pole - midagi kauget, kättesaamatut ja seetõttu huvitavat.
Teisalt lõpetas Liina Lukas artikli uudishimu sisendavalt:
Usun, et Thomas Bernhard võiks leida Eestis soodsa vastuvõtu: jätkub ju meilgi elutervet enesekriitikat ja sarkasmi oma komplekside ja ajaloo mustade laikude suhtes, nagu seda on tõestanud Ivan Orava tohutu populaarsus (hoolimata sellest, et meilgi on mõni pidanud Kiviräha naeru ilkumiseks pühaduste kallal).

Mitte niivõrd see Ivan Orava küsimus, ei otsi ma siit uut Kivirähka, aga vast siiski see, et kas ühel Austria "pesapilastajal" (ja ma ei teagi, kas see on mingi tema hüüdnimi või lihtsalt kunagises arvustuses kõlanud arvamus, mida kõik Eesti arvustajad üle kordavad) on öelda midagi universaalset.
Ühesõnaga, kas on lihtsalt skandaalne kirjanik või on ka tegelikult hea ja näiteks minulegi nauditav.

Hüva, mõningad tähelepanekud:
1) raamatus pole lõike - see on üks järjestikune tiraad.
2) raamatus räägib Reger, aga Atzbacher kirjutab seda üles. Iga natukese aja tagant kõlab täiesti tarbetuna näiv "ütles Reger".
3) aga see "ütles Reger" ei saa päris tarbetu olla, sest raamatu kaanel on juba öeldud: "Komöödia". Kõik need "ütles Reger"-id distantseerivad juttu autorist, need lasevad jutul libiseda sujuvalt tõsisest kriitikast eneseirooniaks - satiiriks sellise naeruväärse kompromissituse vastu.
4) Teisalt pole see üle võlli minev tekst ühest kõigevihkajast - mingi ülima misantroobi väljajoondumine -, vaid tundlikult kirjutatud tekst mehest, kellega vahel tuleb nõustuda ja kelle jutt on vahel naeruväärne.
5) see naeruväärsus, satiirilisus jne, on osati ka kommentaariks temale enesele - mingi pilguheit tema varasemale loomingule, võib-olla tema kui pesapilastaja imagole.
6) selles tegelases on ent siiski oma inimlikkus. Lõpp on iseäranis õrn. Ja kui esimesed sada lehekülge tundus ta lausa totter tegelane, siis viimastes lehekülgedes hakkaski mingi osa tema kirutavast tunduma võigas, vastik, eemaletõukav.

Mõnele võib see raamat ühekülgne olla - pikk räntimine sellest, kui nõme on see ja too ja see kolmas. Minu meelest inimlik tasand heastab seda. Ja teistpidi võttes - see ühekülgsus mõjub mulle praegusel juhul tegelikult stiililise ja sisulise järjepidevusena.

Ma üldjuhul armastan kirjanikke, kelle tekstis on tajuda soe sümpaatsus. Seetõttu meeldib ka Zweig - kui ta kirjutab nt mõnest oma vaimustusobjektist, on ta täis sellist nauditavat õhinat autori suhtes, mis nakkab ka lugedes - samas Viivi Luik, kellele omistatakse mingit tohutut empaatiat, ei meeldi mulle. Kirjutab hästi, aga kuidagi kumab läbi mingi sapine umbusk kõigi kaasinimeste suhtes...
Ma ei osanud arvata, kuidas tunduks Thomas Bernhard.
Tema loomingus on ikkagi mingi sümpaatne haavatavus, mis kuidagi ridade vahelt paljastub. Üksildustunne ja õrnus ja nii. See tema kompromissitu kriitika, nagu järelsõnagi annab mõista, puudutab ka teda ennast - ja see teeb ta kuidagi ligipääsetavamaks.

See pikk kurjustamine tundus natuke naljakas - näha, millest kõigest läheb tal hari punaseks... mingi koht ajas lausa naerma, et näe, nüüd jäi talle isegi see täiest triviaalne asi (ei mäleta, mis) hambu.
Aga ta oli südamega kirjanik.

Miguel de Unamuno "Udu"

Tegelt on mul sama jutt ka Ulmekirjanduse BAASis. A võib ka siia üles panna. 

4/10

Raamatu kohta, mille nimi on "Udu", on tegemist täiesti selge ja konkreetse tekstiga. Romaan on kuni viimase kolmekümne leheküljeni küllaltki seebikaline lugu mehest, kes raamatu kestel armub kahesse naisesse ja kaalub, kuidas säärase olukorraga toime tulla. Aga – viimase 30 lehekülje kestel toimub suur pööre. Peategelane läheb abi küsima Unamunolt, selle raamatu autorilt. Ja too tunnistab, et peategelane on üksnes tolle kirjutatud raamatu tegelane, mitte mõni elav ja hingav olend.

See on pööre, aga vast mitte puänt – sellele osutab kogu sekundaarkirjandus. Seega võib rääkida sellest kui raamatu ühest põhielemendist. Samas tuleb öelda, et kui teada selle teema ilmumist, siis oskab leida küll teatud vaevumärgatavaid temaatilisi vihjeid, nii et see pole lihtsalt ulmelise elemendi sokutamisega raamatu lõppu, kas siis tüdimusest või millest tahes, vaid mõeldudki niimoodi. Ja raamatu lõpp on sellest täiesti sõltuv.

Asusin seda raamatut küllaltki lootusrikkalt lugema, sest "me oleme raamatus"-teema on põnev. Esiteks probleem „kõik siinsed teod on juba ära kirjutatud“-determineerituse ja vaba tahte olematuse suhtes. Tegelaste eheduse küsimus. Hingerebestava traagilisuse tühisus (või mõttekus või mida iganes). On küll huvitavaid tahke, mida käsitleda.

Hiljaaegu Eestis avaldatud „Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu“ tegeles näiteks sellega. Ehkki raamat jättis natuke soovida (esiteks, ilma selle elemendita olnuks see täiesti mõttetu noortesoga; teiseks, seda elementi rakendati kujutlusvõimevaeselt), meeldis teema olemasolu mulle sedavõrd, et raamat oli ikkagi kuidagi huvitav. 

Nii et kui sel teemal tehti juttu Unamuno „Udust“, eeldasin midagi päris kiiduväärt.

Mis meeldis:

Kirjandus on suhtunud sellesse kui kõrgkirjandusse, nii et tõlge on igati nauditava keelekasutusega ja saatesõna on toredalt kõrgelennuline. Raamatu lõpus olid kommentaarid.

Mis ei meeldinud:

1) Autori taotlus teha uut romaanitüüpi, hisp keeles „novela“ asemel „nivola“. Jüri Talvet on proovinud eestikeelse vastena sõna „raamon“, aga see pole kinnitunud, sest lihtsalt ei ole seda õiget kõla.
Häda pole mitte selles kavatsuse ambitsioonikuses. Idees peaks üks nivola olema romaani destilleerimine selle kõige olulisematele elementidele – armastus, surm ja nii. Nii et palju dialoogi, omajagu siseanalüüsi, vähe kirjeldusi, vähe konteksti (ajaloolist nt) jne. 

Raamat on vana ja vahepeal on minu meelest midagi sarnast juba saavutatud. Minu meelest Herman Hesse „Siddharta“ enam-vähem vastab sellisele kirjeldusele. Kindlasti on paremaid ja üldtuntumaid näiteid, aga esialgu piisab sellestki. 

Lühiromaani mahuga on võimalik edasi anda suurema romaani mõõtu, aga hakata seda nimetama uhiuueks žanriks, kui tegemist on vaid autori isikliku stiilieripäraga, on minu meelest õõnes ambitsioonikus, mida lugejal ei tasu tõsiselt võtta.

Unamuno puhul oli aga nii, et kui raamatust õgvendada kõik peale armastuse, surma ja nii, siis jääb alles vaid seebikamaterjal. Hispaanlased! A, ja mõni filosoofiline dialoog, sest Unamuno on filosoof.

2) peategelane. Mul pole midagi selle vastu, kui tegelane on kas otsustusvõimetu vastu (head raamatut see ei riku) või südameasjadega manipuleeriv (Jago on mu lemmik Shakespeare’i tegelane, Petšorin on khuul, ). Siin aga mõjusid nõmedalt Augusto manipuleerimiskatsed (mida ta ise nimetas vaatluseksperimentideks) ja tema „traagika“ ei tundunud piisavalt väljapääsmatuna. Tal on armastus kahe naise vastu – üks on tema vastu täielik peletis, teine on tore ja armas, ainult et esimesse armumine oli õigupoolest tema esimene suur armumine. Tal oleks vaja üht sellist inimest: http://imgur.com/VYTac

3) Autori tohutu ego, mis kõiki v-b ei segaks, aga mind häirib. Kõige märgatavamalt kumab see minu meelest läbi siis, kui ta edvistab nivola-vormi leiutamise üle. Leidsin raamatust kaldkirjaga eraldatud jupi, mis võiks seda kenasti ilmestada:

Samal ajal kui Augusto ja Victor pidasid seda nivolalikku vestlust, mina, autor, kes on kirjutanud selle nivola, mida sina, lugeja, käes hoiad ning loed, muigasin mõistatuslikult, nähes, et minu nivola tegelased astusid minu kaitseks välja ning õigustasid minu meetodeid, ja ma mõtlesin endamisi: „Kui kaugel on need lihtsameelsed mõttest, et nad ei tee midagi muud, kui püüavad õigustada seda, mida mina nendega teen! Nii ka inimene, kes otsib põhjendusi enda õigustamiseks, ei tee rangelt võttes muud, kui õigustab Jumalat. Ja mina olen nende kahe nivolaliku vennikese jumal.

Nagu näha, autorile hakkas võim pähe.

Lisaks on selles jupis üks asi, mis võib-olla kõiki ei segaks, aga ikkagi. See, et jutustaja muigab „salapäraselt“, tuleb hiljem veelkord esile ja see riivab silma. Kellele on see salapärane? Raamatus pole ju kedagi, kes tema salapäraseid naeratusi näeks ja salapäraseks peaks. Kas siis äkki lugeja jaoks? Või on need salapärased hoopis autori enda jaoks – aga kuidas see üldse toimima peaks? Ühesõnaga, tegemist on mingi „the shady figure smiled MYSTERIOUSLY“-värgiga, mis tundub kohmakas ja tõtt-öelda amatöörlik.

Kui see oleks lihtsalt halb raamat, siis poleks hullu – kõik raamatud polegi head, Sturgeoni seadus ja puha. See jäi mul aga kimpu, sest autorit koheldakse kui kvaliteetkirjanikku. Raamatul endal on korralik eessõna ja kommentaarid, sellele lisaks on Talvet ühes artiklis öelnud: „Kirjanikuna polnud ta vähem andekas kui tema järelkäijad Camus ja Sartre“, lisades sellele veel: „Oli ehk koguni vaimurikkam, sest“ tegeles selliste metamängudega.

Ehkki filosoofilised vestlused olid omamoodi toredad ning „see on raamat“-osa ka huvitav, ei väärinud ülejäänu hea kirjanduse nimetust. Ja sellest hoolimata on kogu ta retseptsioon täis kiitmist... Ju siis on asi minus. 

Doris Lessing "Kuldne märkmeraamat"

10/10

Valisin selle oma ettekandeteemaks ühes aines. See läks väheke lörri. Lugesin raamatut mitu päeva (veendusin taas, et see on minu jaoks raamat, mida võiks iga aasta lugeda, sest miski seal mõjub, väga hästi ja kaasa elama panevalt mõjub, kuidagi totaalselt vallutab ja veenab) ja kirjutasin märkusi ja märksõnu ja nii edasi. Ja lõpuks ei pühendunud ettekande valmiskirjutamisele, vaid mõtlesin, et teema on eneses läbi tajutud ja suudan mõninga läbimõtlemise järel midagi rääkida. Puhtalt elevuse pinnalt.

Selle elevuse positiivse mõju nullis ent ära mingi kummalisel kombel puhkenud rambipalavik. Ja ka loomulikult see, et arvuti on meil katki - meil on tahvelarvuti laenuks saadud, millega midagi teeb ära, aga vastu ööd ei kirjuta sellega ettekannet valmis. Millest on kahju, sest see on minu modus operandi - end kokku võtta viimasel hetkel, tajuda mingit inspiratsioonilist "ah, aga tegelt on see ju lihtne"-t ja see mure endast välja kirjutada. Üks tore katarsis.

Njah. Niipalju kunagi olnud ettekandest. Mingi aeg kirjutan ka raamatust. A mitte praegu.

Draamaklassika põhitekstid, esimene seminar

Olen vahepeal blogi vähe unarusse jätnud, ehkki loetud on küll ja üht isegi arvustatud (Unamuno "Udu" kohta kirjutasin juba mujal - vaatab, kas kirjutan midagi värskemat tasapisi settinud mulje baasil või viskan lihtsalt lingi BAASi.)

Seekord ei arvustaks aga ühtainsat raamatut, vaid üheainsa neljatunnise seminari jaoks loetud näidendeid.

Need olid:
Tšehhov: "Kirsiaed" ja "Kolm õde" (millest seekord lugesin ainult Kirsiaeda)
Ibsen: "Nora ehk Nukumaja" ja "Metspart"
Strindberg: "Preili Julie" ja "Isa"
Gogol: "Revident"

Suur teema: realistlikud näidendid.
Täpsemini: Kodanliku ühiskonna hääbumine (eriti Tšehhovil ja Ibsenil). Naisküsimus (eriti Ibsenil ja Strindbergil). Kokkuvõtlikult: vanade väärtuste üsna järsk asendumine.

Näidenditest:
toredad olid.
Tšehhov mulle eriliselt ei meeldi näitekirjanikuna. Novelle olen temalt liiga vähe lugenud ja liiga ammu. Näidendite puhul on aga tunne, et näitlejad võiks siin palju ära teha. See paistabki lugedes jäävat poolikuks või kuidagi... nagu mingit lisavunki vajavaks. Ja see lisavunk olekski ehk lavastajakäsi. See on ehk etendamiseks seetõttu väga hea tekst - Tšehhovi hääl ei kõmise üle lavastaja omast, vaid nõuab vähemalt sama head omavahelist häälestumist nagu võrdselt oluliste näitlejate ansamblimäng.

Kui "Kirsiaed" oli väärika ühiskonna hääbumisest, siis "Kolmes ões" oli see ühes punktis isegi lisavungi saanud - Wikipediast lugesin agaralt selle kohta enne seminari (otsustades mitte sõna võtta, aga jälgida, mis räägitakse) ja nägin, et üks tegelastest, mingi flirtiv ja veidi labane karakter, kes tapab kellegi duellis, meenutavat "Meie aja kangelase" Petšorinit. Ainult et erinevalt Lermontovi byronic hero'st polnud tegemist traagilise ega mingis antikangelaslikus mõttes heroiseeritud karakteriga, vaid pigem irooniaga. Teatava paroodiaga sellisest karakterist.

Ibseni kohta on näiteks A. S. Byatt öelnud, et tegemist Euroopa olulisima näitekirjanikuga pärast Shakespeare'i. Vast on see ikkagi jama jutt, sest Moliére sündis 6 a pärast Shakespeare'i. Isiklikud maitsed isiklikeks maitseteks, tahaks teada, kuidas tavakaanon seda plaatinavara tajub. Kas mitte:
Sophokles => Shakespeare => Moliere => veel keegi => Tšehhov.
(Ja ometigi on ta Wiki järgi "most frequently performed dramatist after Shakespeare. Nii et ehk on kogu see aeg mu kaanonitaju olnud mööda.)

A tõeliselt esiletõusev autor on ta küll, isegi väga heade näitekirjanike hulgast. Mõjus sümpaatse ja peene psühholoogiatajuga autorina.

Eriti kui lugeda teda Strindbergiga kõrvuti - Strindberg, kes väljendas oma loomingus teatavat naistevastast hoiakut (siinkohal Anu naerab), kirjutas oma "Isa" väga lineaarselt. Tegevus viis väga üheselt ainuõige traagilise lahenduse juurde, mis kirus domineerivaid naisolendeid, seadis nad deemonlikku valgusesse.
(Sealjuures räägiti seminaris aga toredalt, et tegelt pole see vihkamissuhe nii ühene midagi - Strindberg jõudis elu jooksul mitu korda abielluda tugevate naistega, seal polnud vaid vihkamine, vaid ka tugev armastus. Ja kindlasti olid ka näitlejannad tänulikud, et oli keegi näitekirjanik, kes pakkus neile sedavõrd häid rolle.
Juhul kui nad suhtusid neisse karakteritesse kui headesse ja perspektiivikatesse rollidesse ja mitte kui enesemüümisse - populaarsed ja oma olemusele vastu käivad rollid.)

Ja Gogol oli lihtsalt tore. Naljakas tekst. Kunagi ammu lugesin seda väga kiiresti, teadmata enne lugemist, millest see räägib. Saamata õieti targemaks - äravahetamiskomöödiat, kus palju nimesid (mis tuhistaval lugemisel võivad ka mitte eristuda) ja mõnus intensiivne huumor, ei maksa ikka kiiresti lugeda. Pärast seminari lugesin selle mõnuga läbi.

A panen ka mingid punktid:
Kirsiaed - 6
Isa - 6
Preili Julie - 7
Nora - 8 (lõpp ei mõjunud veenvalt - mille üle ka arutlesime pikalt)
Metspart - 9
Revident - 9

Ootan suure huviga detsembris toimuvat järgmist seminari. Vast ei hakka enam paari viimase päeva peale seda lugemist ajama - seekordsetest pole ma pooli neist varem lugenud. Ja ehk tasub ka jooksvalt täiendada blogi nende näidenditega - siis on vähemalt endalgi järje peal, millest seminaris rääkida.

Siin saaks ka tõstatada küsimust, kas need haakuvad ka fin de siecle'i ehk sajandilõpu kirjandusega, mida sai eelmise kevade jooksul ühe aine jaoks loetud. Ka sealsed tekstid tegelesid selle muutunud oludes, kummalises olevikus orienteerumise küsimusega (Rilke "Malte Laurids Brigge" ja Musili mingid asjad jne).

Kui romaanikirjanikust eeldakski seda teravat ühiskonnakriitikat - introvertide "maailm on nii kummaline"-väljendusi, mis võis ju lisavunki saada sajandivahetuse paiku, ent võiks ka jääda kirjandusse suletud nähtuseks.
Kas poleks siis mõeldav, et moodustub kirjanike kildkond, mis lähtub teineteise loomingust ja maailmapildist ja kõnetatakse just teineteist? Sageli öeldakse: selleks, et olla hea kirjutada, tuleks palju lugeda. Ent selleks, et olla oivaline kirjanik, tuleks selle kõrvalt ka palju elada. Labane klišee, ma tean, aga siiski - paljudele piisab paljulugemisest ja nii viibitakse oma loominguga kirjandusmaailmas ning mingit ühildumist tavaeluga ei pea seal olema.

Teater ei saa niimoodi.

Ühesõnaga, haakumine toimub. Ja võib-olla see, et teatriski need teemad niimoodi läbi mängitakse, kinnitabki selle dilemma universaalsust. Ei ole ainult ülitundlike romaanikirjanike hellus, mis laseb seda tajuda, vaid oli teema, mis kõnetas publikumasse.

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

Smilla on üks üksildane naine, kes tunneb armastust ainult väikese poisi Esaja vastu. Poiss mõrvatakse ja Smilla hakkab selle tagamaid uurima.

Et raamat mulle ei meeldinud ja et aega on vähe, panen üksikud märksõnad. Aga ma ei oska eriti märksõnu panna, nii et vaatan, kuidas välja tuleb...

Taani kirjanikest olen enne lugenud teenimatult varju jäänud põnevat autorit nimega Svend Aage Madsen, kes kirjutas eesti keelde tõlgitud (aga inglise keeles veel olemata) teose "Jutustada inimesi".
Too oli matemaatik ja kirjutas tolle raamatu nii, et see mõjus nagu maagiline realism, aga polnud nii pehme, voolav, peaaegu naiselik, vaid kuidagi karmim, teravam. No ütleme siis ära selle provokatiivse sõna: mehelikum.

Peter Hoegi lugemine meenutas kuidagi seda matemaatilisust või teatavat teadusihalust. Sealjuures oli aga mingi ebamaisuse tasand sees. Mitterealism. Mitte ka õhkav romantism. Aga mitterealism.

Ma ei saanud selle raamatuga aga kontakti. Anule see meeldis, aga see ei hakanud mul töötama. Siis poolepealt küsisin ergutavaid kiidusõnu sellele raamatule Kristinalt ja Svenilt (vahel aitab see raamatule paremini häälestuda) neil jagus neid.
Võimalikud põhjused:
1) Smilla oli üks küüniliselt kirjutatud tegelane ja see raamat üks küüniliselt kirjutatud teos.
2) ma ei lugenud seda õige tempoga (tavaliselt mingi paarikümne tüdinud lehekülje kaupa, kuna ühel istumisel ma nautisin seda üllatavalt põhjalikult - võtsin mitu tundi järjest lugeda ja õhukese akna all jaheda ilmaga. Mingi külm imbus läbi riiete, mis sobis sellele raamatule. Seda peakski vist korraga palju lugema, et see õigesti mõjuks. Kui aga lugeda "oh, mul on paarkend minutit vaba aega, hakkame aga sirvima!", siis see ei käivitu.
Sellise raamatu ahmimine poleks mõni suur *VUUŠŠŠŠ*, vaid pigem nagu tasapisi oma õõnestustööd sooritav *kriuuks* *kriuuuks* *kriuuuuks*. Tookord vist midagi sellist oligi. Aga see mõjub kinnitusena, et peaks alati kaasas kandma mitte "parasjagu loetavat" raamatut, vaid vähemalt kaht sellist - üht mitmetunnist ja teist jupikaupa ideaalset.

Võib-olla magistriaasta praegusest ebakorrapärasest režiimist tulenebki, et eelmine sissekantud raamat, mis oligi jupikaupa loetav, avaldas väga positiivset muljet ja see siin üht raugelt öeldud "meh"-i.)
3) liiga vähe seksi.

Juhan Smuul "Jäine raamat"

Reisipäevik ühest merereisist, Eestist Antarktikasse. Põikega Austraaliasse (kommunistliku Eesti Kirjanike Liidu esimees kohtumas väliseestlastega, väike maailmade põrkumine)

Tahaks nagu piirduda tsitaadiga. Ja ma esialgu kavatsesingi seda (kuna tema proosa mõjub haruldaselt ilmekalt ja kuna ma mingi hetk lugesin üle seda, kuidas ma Javier Mariasest kirjutasin ja nägin, kui kaugele võib mu kohmakus ikka küündida).

Kahju, et viisin mingi aeg teise raamatukokku ära; et siinses raamatukogus pole see kohe kättesaadaval ja et mul on tuju praegu see sissekanne ära teha.

Nii et kirjutan siis oma muljet...

Mida on mul aga öelda, mida Smuul paremini ei ütleks?

Ainult seda, mida distantsilt saab väita.

Näiteks seda, et ta on väga soe ja sümpaatne inimene. (Võib-olla oleks õigem öelda, et "kirjutades jääb temast mulje kui väga soojast ja sümpaatsest inimesest", aga selline pooltoonide otsimine jätaks mulje, nagu see mulje oleks sihipäraselt loodud. Selline mahendamine rööviks üheseltmõistetavuse mõttest, et Smuul on südantsoojendavalt tore, isegi oma pahameeles ja vähestes virutadatahtmistes.)

Teiseks võib kirjeldada, kuidas mõjub tema rahvapärasus.

Meenub Luts. Aga "Kevade" tuli ikka teisiti - Smuuli ei kimbuta sisemine Arno. Kus ta ongi tõsine, seal pole ta melanhoolne, vaid süngelt analüütiline. Ja ikka moel, mida on huvitav lugeda.

Nii et ehk läheneb asi Tammsaarele (sest Tammsaarel on ju olemas rahvapärasus - mitte ehk samasugune, aga mingi keeleline mahlakus või ilmekus on siiski, mis teeb selle pikkade romaanide mehe üheks ohtralt tsiteeritud kirjanikuks).

Siin on aga Smuuli võimete (üks) piir(anguid). [nõmedad sulud natuke - nagu ma tahaks seda mitmust sinna lisada mingisuguse üleoleva kriitilise muhelusega. Tegelt on vastupidi - igasugu kirjanikel on terve hulk piiranguid ja nõrkusi ja seda tahaks kuidagi tunnistada, et Smuul pole ka ilmselt mingi erand, aga ainus puudujääk, mida ise tahaks talle omistada, on see järgnev.]

Ta ise juba kirjeldab oma püsimatust ja distsipliini puudumist. Aga ka seda, kuidas ta ei pea end Suureks Kirjanikuks. Vast mitte üksnes distsipliini puudumise, vaid ka andelaadi erinemise tõttu. Kirjanikuks kui mingiks ebamaiseks poeetiliseks nähtuseks (või religioosseks, aga mis seal vahet?). Pigem kirjeldab ta end kui üht teerajajat tulevastele kirjanikele.

Nii et väga lahedalt kirjutatud jupid. Läbivalt äge rahvapärane stiil. Sellest on puudu mõni eetiline või esteetiline missioon, mis osati markeerib Suuremaid Kirjanikke ja mis siis?

Nii et võiks öelda, et "need seal" on Suured Kirjanikud, see siin aga niisama tore.

Keegi olevat kuskil kirjutanud artikli temast kui ühest... mis see oligi, kaotsiläinud geenius? Poolik Meister? Mul pole meeles õige termin (kui seda oli) ja ei tule tabavat sõnastust selle asemele. Ehk tõesti. Seegi ent üks võimalus.