5/10
Raamatu tagakaanelt:
Judith (36 ja vallaline) kohtub supermarketis Hannesega. Hannes (parimates aastates, vallaline, arhitekt) pole mitte ainult kõikide ämmade unelm, ka Judithi sõpruskond vaimustub temast jäägitult. Judith naudib seda, et too sihikindel mees, kellel peale tema enam muud vist peas polegi, ta lausa troonile tõstab. Kuid pikkamisi hakkavad mehe pidvad armutõotused koormavaks muutuma ning intensiivne andumus lausa lämmatama...
Raamatu head:
väga ladus, mugav tekst. Kohati on päris huvitavalt öeldud mingeid asju. Nauditav lugemine stiili poole pealt minu meelest.
Raamatu vead:
Jääb mulle tulevikus meelde ühe omamoodi totaka romaanina. Natuke on ka klišeeohtu, aga enam-vähem siiski väldib seda saatust. Kuid lugemisjärgne mulje on selline kukalt kratsima panev ja veidi lõbustatud pettumustunne.
Aga kuna stiil on sedavõrd nauditav, siis pean ikkagi ütlema koondmuljeks, et normaalne. Kehvavõitu raamat, mida oli huvitav lugeda.
Võtsin raamatu kahel põhjusel - esiteks olid Glattaueri kiriromaanid (e-mail-romaanid tegelt) väga tore ja suht seda, mida ma sellisest žanrist oleks oodata osanudki. Või noh, esimene oli. Teine langetas latti kohutavalt.
Esimene tekitas siiski tunde, et tegemist on inimesega, kes võib huvitava distantsi, iroonia või teab millega vaadelda ja analüüsida. See tabas minu jaoks hästi sentimentaalsuse ja iroonilisuse piiri.
Seetõttu kõlas see tagakaanekirjeldus minule põnevalt - võetakse käsitlemisele üks liiale minev kiindumine. Vaadeldakse isikutüüpi, kelle puhul armastus on meeletu ja kõikemattev. Mida teeb selline idealistlik inimene, kui tema unelmate olukord ongi tekkinud? Kuidas tuleb ta toime selle kirega jnejne.
Näitasin raamatut Anule ja talle tundus see pigem täiesti eemaletõukav tutvustus. Ja ma võtaks tema arusaama kokku sõnadega, et sellisest asjast ei saa huvitavat lugu.
Et ma ei otsinud lugu, vaid inimesevaatlust, siis... siis pidin lõpuks pettuma, sest autor, va põrsas, proovis pigem teha lugu.
Alguses on huvitav see, kuidas mees vastab sõnumile vaid minut pärast kättesaamist, ja see, kuidas algul on see nii nunnu, nii nunnu. Üleüldse, selline psühhootilisusse laskuv ülevoolav vaimustus, mille kohal lasub hoiatav vari. Aga raamat ei ole enam nii põnev, kui umbes poole raamatu pealt lähevad naine ja mees esimest korda lahku. Mees on palju huvitavam tegelane kui naine, aga raamat jäi keskenduma hoopis naisele. Ja lõpus läheb hoopis kriminulliks kätte ära...
Tuleb raske südamega tunnistada, aga tõepoolest, seekord oli Anul õigus.
No comments:
Post a Comment