George R. R. Martin, Lisa Tuttle "Windhaven"

4/10

Postapokalüptiline maailm kaugel planeedil. Saared ja pea ületamatu meri vahel. Peamine liikumisvahend on teistmoodi deltaplaaniga lennata tuule abil a'la Nausicaa sealt Miyazaki filmist.

Imelik kirjutada kokkuvõtet, sellist paarirealist. Millele keskenduda - kas lendamisele a'la Nausicaa (mis võiks olla peamine müügiartikkel)? Või hoopis võrdõiguslikkusele (meritokraatia e. "vaata inimest, mitte tema päritolu"-mõtteviisi siginemine ülijäikade traditsioonidega maailmasse)? Äkki üldse feminismile (sest seda mõtteviisi edendav peategelane on naine)?

Hästi palju võetakse seda feministliku teosena. Ei huvitanud mind selline lähenemine. Ega huvitanud autoreid nii hirmsasti. Oli lihtsalt naine ja kõik. Seal oli küll kompetentseid naisi veelgi, aga kõige andekamad 2 lendurit olid ikkagi mehed.  Annab jah seda lugeda feministliku teosena. Kuid autorid ei rõhutanud seda naiseks olemist. See feminism tuleb automaatselt sellest, et peategelane on naine. Ma ise ei tahaks seda ületähtsustada.

Teine asi on aga see, et arvustusi vaadates jääb kaks asja hambusse. Esiteks, et vahel unustatakse mainida, et see on sisuliselt ikka üsna stereotüüpne teos, mis ei paku jutustamise poolest midagi muud. Vahel ikka öeldakse ka, aga piisavalt sageli jäädakse selle taha kinni, et on normaalselt jutustatud. Mitte kohutavalt hästi, aga normaalselt. Ja siis räägitaksegi, et täitsa ladus raamat, järelikult hea. Aga ladusaid raamatuid on palju ja nende seas on häid ka omajagu. Ei pea neid kaht segi ajama minu meelest.

Teine, mis häirib arvustuste juures, on see, et kui tunnistatakse teose vigu, mööndakse "nojah, George oleks pidanud kirjutama ikka üksi! See Tuttle rikub tal asja". Arusaadav, kust see mõte tuleb - George RR Martin on paljude meelest tänapäevane Tolkien, mõne meelest vaat et paremgi. Aga siin raamatus on ju vohav feminism. Nii et Tuttle, va krõnks, rakendas muidu klassikat trükkiva taadi naisõiguslaste vankri ette ja see rikkus raamatu ära.

Vot, ei julgeks siiski niimoodi öelda. GRRMartin oli noorem siis, ei olnud nii sõnaosav kui praegu. Ja Tuttle oli samuti noor. Ta on hiljem saanud tunnustatud kirjanikuks, aga see oli tema esimene kirjatükk. Mõlemad vaevlesid selle teksti valmis. Ja mingit teatavat suhtumist on, mida ma "Troonide Mängust" ega "Fevre'i unelmast" ei leidnud ja mis mulle meeldis. Mingi asi, mis lihvituna võiks olla päris huvitav asi lugeda.