Katrina Kalda "Eesti romaan"

8/10

Prantsusmaal elava eestlase kirjutatud "Sügisballi" õhustikuga armukolmnurk, asjaosalisteks noorevõitu kirjanik, teda toetav keskealine või vanem ärimees ning tolle noorem abikaasa. Jutustajaks on kirjaniku poolt parasjagu kirjutatava järjejutu peategelane.

Olgu, see kõlab asjatult keerulisena. Tegelikult on see üsna muhe. Ja mitte mingil keerulisemal moel "muhe, kui järele mõelda" vms, nagu võiks olla Kafka (keda mõni peab aegade süngeimaks kirjanikuks, eks ole), vaid lihtsalt muhe. Just nimelt jutustajapositsiooni pärast muhe. Mul pole raamatut tsiteerimiseks käepärast, aga tore oli teatav irooniline suhtumine, mis minu mäletamist mööda kumas läbi sellest, et "kui ta oli tutvunud septembris Charlotte'iga, möödus minugi kauaoodatud suvi Teaga [ei mäleta, las olla], möödus linnulennul, et ma saaks sügise alguses kohtuda Carlottaga."

Selles mõttes muhe.

Seetõttu võiks raamat ehk meeldegi jääda. Värskendav lähenemine.

Mis puutub õhustikku...
Või noh, ehk polegi õige võrrelda "Sügisballiga". Raske öelda. Ma pole tegelt veel lugenud ega näinud "Sügisballi".

Aga ma ei osanud kuidagi teisiti nimetada kirjanduslikku Eestit selle enam-vähem-90ndail. Või 80. Või mida iganes. Mingi ajatu aguliromantika, noh.

Tegelikult tahaks võrrelda seda Raimond Kaugveriga. Kuid temalt olen ma lugenud vaid üht teost ("Pariisi lõbusad naised", Eesti äärelinnaelust) ja ei tea, kas selline õhustik on ka tema teistes teostes. Pealegi pole Kaugveri mainimine enam kuigivõrd aktuaalne - oli jah eesti populaarseim kirjanik, suurima tiraaži ja ilmselt ka läbimüügiga. See oli toona. Praegu on Mati Unt end selgemini raiunud kultuurimällu ja temale osutamine on kuidagi loogilisem. Isegi kui ma pole lugenud "Sügisballi".

Midagi ma siiski olen lugenud Undilt ja sealt kumaski läbi mingine... teatav muhedus, samas teatav distants. Seda suhtumise poole pealt. Ja aguliromantika - sest linnaelu, veel lõppev elu neis lasnamäelikes majades, mis üsna pea on palju rohkem rääbakil, aga seni veel on lihtsalt üsna steriilsed.

Aga selle õhustiku juures on huvitav, et tuletab küll meelde mingi aja Unti või mingi aja Arvo Valtonit (seda, kes kirjutas "Mustamäe armastuse" - hiljem hakkab ta loomingusse siginema mingit zeni, mis ei puutu praegu asjasse), aga samas pole see absoluutselt eestilik romaan. Ja see teeb selle just omamoodi huvitavaks.

Tõnu Õnnepalu kirjutas ühes essees (või raamatuarvustuses, otsi nüüd piiri nende asjade vahel... tähendab, Õnnepalu-taoliste puhul), kuidas ühe india kirjaniku romaan eurooplastest, ilma ühegi India tegelaseta, oli tema meelest väga hea viis tutvuda just nimelt India kultuuriga. Põhjuseks see, et millegi täiesti võõraga tutvumiseks ongi hea saada seda tilkhaaval - ja India mees kirjutab Euroopat paratamatult India moodi.

Sama lugu on "Eesti romaani" ja prantslusega. Ei ole autor küll prantslanna, elas vist kümnenda eluaastani Eestis, aga hoolimata võrdlustest Undi ja Valtoni ja Kaugveriga on see täiesti prantsuse kirjaniku teos. Suhtumise poolest tegelastesse ja nendega toimuvasse, kirglikkuse poolest, ka suhtumise poolest kirglikkusse. Rääkimata siis täiesti võimatust olukorrast - eesti kirjanik elatab end järjejuttudest.

Nüüd võib jääda mulje, et mul puudub järjepidevus - nagu asetaksin eesti kirjanduse konteksti ja tunnistan mitte-eestilikuks. Kuid see tulebki sellest, et kirjutatud on ta täiesti prantslaslikult. Ent kirjutatud on millestki eestilikust. Nagu autor oleks hinganud enesesse nonde kirjanike atmosfääri, et panna see paberile prantsuse moel.

Seepärast tundubki mulle "Eesti romaanis" ühe igati hea prantsuse kirjaniku sulge.