6/10
Türgi impeeriumi aegse detektiivi, eunuhh Yašimi seeria avaraamat.
+ ehe ajaloo- ja kontekstivaimustus. Tõeline maiuspala islami- ning ajaloolise Lähis-Ida entusiastile
+ teemapüstitus hea, karaktereil hea potentsiaal
+ üleminekud filmiliku kirjutuslaadi pealt tegevuspaikade kirjeldamisele üldiselt tasakaalus, kumbki polnud kohatu.
- vaimustus konteksti vastu peegeldub, aga ei nakata... Eeldab juba olemasolevat vaimustust nonde võõraste sõnade ja mõistete ja piltide vastu, neid tegelikult teksti sisse elust pulbitsevaks tegemata.
- Karakterite potentsiaal ei realiseeru.
- Tegemist polnud ilukirjandusena mõeldud loona, vaid ilukirjanduseks vorbitud kontekstivaimustusega... Ajalookonteksti pandud ilukirjandusvaimustus olnuks eelistatum.
Autori kohta midagi ei teadnud, võtsin ette ainult kontekstiuudishimust. Sest ajalooline värk võiks olla huvitav. Raamat, mis lisaks oma ilukirjandusele annab midagi ka ajukäärdude vahele üksindust nautima... Või õigemini, mitte ajukäärdude, vaid mälusagarate. Las olla.
Selle raamatu kokkuvõtteks sobiks kõige paremini vast tema enda tänuavalduste teise lõigu algus: "Daisy Goodwin julgustas mind valima Türgi impeeriumi kujutamiseks detektiiviloo vormi."
Lugesin ette Maimukesele unejutuks juppi. Poolepealt märkasin hääletooni lisandumas mingit giidilikku maneeri: "Kui te nüüd vaatate vasakule, siis näete..."
Liigfilmilikud võitlusstseenid polnud minu jaoks. Siis ta lõi ja siis ta surus ukse kinni ja siis ta valas kuuma vett talle krae vahele ja - ja tegelikult oli siin vähemalt üks üleliigne võitlusstseen. See oli autori jaoks ilmselt mingi kontrasti toppimise vajadus - et ajalootäpsus ei tüütaks, on teile siin üks SALAMÕRTSUKAS!
Ma oleks eelistanud ajalootäpsuse kallal rohkem vaeva. Mitte täpsuse, vaid vormi või laadi mõttes. Poetiseerida seda kuidagi. Panna see hingitsema moel, mis... Njah. Need leheküljed jäid igati viisakateks kirjeldusteks mingi väga spetsiifilise ajaloolise pildi või konteksti kohta. Kuid polnud seda, mis tekkis näiteks Neil Gaimani kirjeldatud Araabiat lugedes.
Ühesõnaga - selle nakatuse jaoks soovitan pigem Gaimani "Ramadani" ("Sandman: Fables and Reflections", viimane lugu. Tartu Linnaraamatukogus olemas. Väga-väga lahe lugu ja minusse süstis suurt uudishimu Lähis-Ida müstilise islamliku poeetika vastu). Või kas või "1001 öö jutte".
Kahju. Žanriliselt oleks ju samasse auku, mis Jaan Krossi enamik ajaloolisi romaane. Üldse oivaliste romaanikirjanike ajaloolised teosed. Kuid teose inspiratsiooniallika erinemine, ilukirjandusest lähtumise asemel ajalookontekstil baseerumine, rikub asja minu jaoks. Ma ei oodanud "Ajaloolist Romaani", kuid ootasin... midagi enamat kui ühe ajalookonteksti läbijooksutamist tegelastega, keda saanuks veidi pareminigi ammendada.
Millega jõuangi nüüd peategelase juurde. Oh, vana hea eunuhh Yašim.
Eunuhhlus on tegelikult kohutavalt põneva potentsiaaliga nähtus. Sherlock uuest sarjast on rõhutatult aseksuaalne, sama on öeldud ka Friedrich II kohta, kes on üks põnevamaid isikuid ajalooraamatuis (kelle kohta ma tegelt polegi ühtki rabavat ajalooraamatut ega romaani lugenud, aga kellest aiman senise vähese põhjal, et seda oleks raske nõmedalt sooritada... Loodan vähemalt).
Kui inimene on nii totaalselt kõrvaldanud oma elust seksuaalse (vabatahtlikult või mitte), siis võiks tema keskendumine sellele ülesandele, mida temalt eeldatakse, olla ju absoluutne. Mitte miski ei lase tal kalduda tema teelt.
Ja selles vääramatuses ongi see midagi põnevat. Asi pole vaid romantika puudumises - ütleme suvaliselt ja liialdatult, et selles mõnes tunnis päeva kohta, mida ta ei kuluta sellele inimsuhtlemise aspektile, vaid kulutab selle asemel nt raamatukogus, kui on teadlane, või müüri peal, kui on laduja, või mida iganes.
Asi on ehk pigem ettekujutuses, et inimeses võiks olla mingi kindel määr kirge - ja kui seda ei lähe romantika peale, siis ladestub see mingis muus tema elu nähtuses. Midagi vaimustavat on ettekujutuses, et see muundub peaaegu maaniliseks, saatanlikuks - või ehk hoopis ingellikuks? Igatahes ebainimlikuks kireks millegi vastu.
Tegelikult on minul lihtsalt mingi totakas poolvaimustunud ettekujutus eunuhhist - totaalse keskendumise võrdkujust, keda ei väära inimlikud nõrkused (oh, aga kas ikka "nõrkused" - kui ometi on medaljonil teine pool; armastus kui see "inimlik nõrkus", mis teeb meid vahel, vahetevahel piiramatult tugevaiks...).
"Janitšaride puu" peategelane on aga nii tüüpiline tegelane, välja arvatud see, et tal pole mune. "Mitte vulgaarses ülekantud tähenduses. Yašim oli küllaltki vapper." Lehekülg 11, esimene kord, kui seda mainitakse.
Kogu eunuhlus muudetakse lihtsalt munadeta olekuks. Pole õieti tajuda selliste isikute pooleldi röövitud inimlikkust, täielikult röövitud mehelikkust... Ja muidugi liialdan. "Mehelikkus" ei peaks sajaprotsendiselt sõltuma seksuaalsusest ega sõltugi, täiesti ebamehelik inimene võib olla hirrrmus viriilne, samas kui impotent võib olla kõige muu osas seksisümbol. Kuid viiteid sellisele mehelikkuse kaotamise mõttele polegi mainimisväärsel moel, on vaid üksikud "haa, aga tal pole ju mune". See ei ülendu kuidagi millekski tähenduslikumaks.
See, et ta on eunuhh, on lihtsalt selleks, et Türgi üht kummalist nähtust lugejale näidata. Nii imelik, saab euroopa lugeja mõelda, nad lõikasidki munad otsast vä?
Teine asi muidugi see, et ta saab haaremis käia. Olukord, mida kasutatakse suhteliselt külmaks jätnud detektiiviloos vahendina.
Tegelikult on minu häda vaid see, et ma soovisin midagi muud. Ma tahtsin sümboleid. Tahtsin ühe poeetilise vahendi lõplikku ammendamist. Sama häda oli mul filmiga "August Rush" - selle peaolend oli poiss, kes oli imbunud Muusika Olemusest moel, mis tegi ta millekski muuks kui inimese. Ta oli Geenius - kuid mitte "muusikas väga pädev laps" (ja oi, kuidas mind häirisid viited Mozartile - nagu tema poleks kõige rängema kasvatus- ja sunnitöö jõhkravõitu, ent heatulemuslik saadus...). Ta oligi muusika. Ta mitte ei avastanud hea meloodia ühes või teises nähtuses, vaid ta elas pidevas helisevuse ookeanis, mida vahel tõlgendas inimestele. Olles kummastatud, et nemad seda ei näinud.
Film muidugi seda ei näinud nii. Võetakse selline ebainimlikkuse üdi - ja taandatakse ta inimliku melodraama mõttetuks karakteriks.
Oh, olnuks ta inimestevahelise suhtlemise vahend - kellegi tõmmata-tõugata, sealjuures vaevu aimuva teadvusega, millele saab osutada ainult minimaalselt ja seeläbi ülierutavalt... Robot, kelle üksainus iseseisvalt öeldud "ei" paneb peatuma südame.
Kuid August oli lihtsalt üks poiss, kes tahtis oma vanemate juurde tagasi jõuda... Ja need vanemad olid noored armunud, kes vajasid tagasiteed muusika ja teineteise juurde.
Mulle meeldivad lääged romantilised filmid vahel. Päriselt ka meeldivad ja see pole isegi mitte "Guilty Pleasure", sest keskmisest grammi võrra rohkem melodraamat võib olla väga hästi välja mängitud. Kuid mitte siis, kui see rikub oivalist potentsiaali.
Raisk.
Keeleliselt üllatasid mõned "pani kaks ja kaks kokku" moodi anglitsismid (otsimata torkas silma umbes veerand tosinat sellist...), aga neid polnud ülemäära palju ja kui palju teabki keskmine lugeja, kas sellistel miskit viga on? Ehk saabki selliseid varsti eesti keelde üle tuua?
Mitte, et ma vabandaks seda välja. Ma tegelikult pean seda veaks. Kuid selliseid apse oli vähe ja ei häirinud, ainult kummastasid veidi. Üldiselt pean ikkagi keeleliselt küllaltki korrektseks tekstiks, kuivõrd siin midagi minu arvata on.
Ah jaa.
Spoiler kah lõppu, aga ma pean seda mainima:
Kõige häirivam Yašimi eunuhluses oli see, et see ei takistanud teda mürgeldamast ühe kauni naisukesega. Mind ei häiri mõte, et see võimatu vms - ei ole võimatu, sest kui on puberteedieelselt lõigatud, siis võib erektsioon olla küll, lugesin kuskilt. Ainult et seemnepurse pidi olema... tühi?
Mida iganes.
Kuid häirib ülalmainitud põhimõtteline aspekt eunuhhi kasutamise juures. Romantilise pinge realiseerimine milleski muus jmsjms, millest autor on väga suvaliselt loobunud.
Loomulikult tuleb koliseda üle kõigi klišeemaanteede konaruste oma belletrismiparsaga. Fak'ju, Jason Goodwin, fak'ju! (Hääldatud "patju").
Ja ometigi, ehkki olen ainult nurisenud, alustasin esimesi lehekülgi entusiasmiga, mis rauges minu enda eelistustele mittevastamise pärast. Nii et asi oli ehk ainult minus. Kuid see ongi üks subjektiivne värk.
No comments:
Post a Comment