Alaa Al-Aswani "Jakubijani maja"

6/10

Kui olla hirmsasti vaimustuses Sofi Oksaneni "Puhastusest", siis tekib natuke huvi, millised on muude riikide "Puhastused". Mis on need teosed, mida uhkusega nimetatakse nende riikide bestselleriteks ja mis kannavad kuskil sellist tähendust, mille tõttu see pole vaid "ah, mingi suvaline kauge riigi kirjandus" ega "ah, mingi suvalise kirjaniku järjekordne romaan". Ühesõnaga, lähenesin "Jakubijani majale" kui Egiptuse "Puhastusele" - kuuldavasti on tegemist Egiptuse viimaste kümnendite kõige populaarsemale romaanile.

Aga-aga... Tegemist on sotsiaalselt terava teosega, mis käsitleb Egiptust - kõigi selle mässude ja rahutuste juures on ehk hea tutvuda sellega, kui korrumpeerunud see siis ikka olnud on.
Nii et hea selle poolest, et see mõjub nii, nagu Doris Lessing oma "Kuldses märkmeraamatus" kord kirjutas romaanide moodsa ülesande kohta - reportaažina Egiptuse olude kohta. Kuid paraku on teos konkreetse aja peegeldus. Ei kujune üleajalist filosoofilist ega poeetilist tasandit, on vaid ajastukirjandus.

Naiste olukorda tutvustatakse (sunnitud prostitutsioon, kuid sundus tingitud pigem tavast ja võimaluste kehvusest.)
Enesetaputerroristid saavad oma põhjenduse (vaadeldakse ühe inimese meeleheitlikku teekonda selleni)
Heidetakse pilk homoseksuaalsete elule Egiptuses (kusjuures on nende lugu ilmselt kõige soojem ja südamlikum. Mitte täies ulatuses, aga üldtooni mõttes.)
Majandusliku süsteemi toimimist vaadeldakse. (Kergelt "Ristiisa" moodi.)


Stiililise poole pealt aga - meenus "Tõde ja õigus". Meenus see tunne, et loed sada lehekülge läbi ja küsid, millal kord sissejuhatus läbi saab.
See pole mitte jutustav kirjandus, vaid ümberjutustav. Isegi kroonikalaadne. Heh, krooniline. Oh, see võib olla keeleliselt osav, mingid heietused võivad isegi päris lahedad olla lugeda (mõtteid seksist, naistest, seksuaalsusest üldse on huvitav näha). Aga sellele tuleb osata ümber lülituda ja leppida tundega, et see ongi teose stiil. Ja sisemisele häälele, mis küsib, millal lõppeb sissejuhatus - sellele tuleb öelda, et igavene tolgus, loetle korra kõike toimunut ja ütle siis, et raamat pole toimunud.

Kuid mingil tasandil vist ikkagi ei taha üksnes seda, et raamatu sündmus oleks toimunud, vaid et see tõesti jõuaks ilukirjanduslikult leida aset.

Samas - võimsalt mõjuva võikusega (tähendab, taotlemata mingisugust groteski - see võikus lihtsalt töötab mõjuvalt neis kohtades, kus vaja) ning tegelikult ka just nimelt kogu selle minu virisetud stiili, selle distantseerunud vaatleva hoiaku tõttu saab plusspunkti. Viimase eest seetõttu, et selles romaanis see siiski töötab. Romaanis toimuvat ei olegi väga suur tahtmine näha väljamängitud kujul, faktidest ja kaadritest piisab.

Lauri Pilter "Lohejas pilv"

6/10

Tähendab, see raamat oli igati hea. Tunnen, et riskin enese labaseks muutmisega, et ei kiida seda rohkem. Võib-olla see peab rohkem settima. Tore lugemiskogemus, aga vist eeldab paremaid taustateadmisi või mingit teistsugust lugemissituatsiooni, et seda tõeliselt kaifida.

Raamat sisaldas eneses kord minajutustuses, kord kõrvaltvaates (kellegi Lavrani vaatlemine) lugu ühest mehest. Õigemini mitte lugu, pigem lugusid. Romaan novellides. Aga need novellidki jätavad üldiselt mingi seisundi kirjeldamise mulje. Neis on kohati algused, neis on kohati lõpudki mingised. Aga tähtsaks ei kujune mitte see, mis kellegagi juhtub või mis temast saab. Pigem on tähtis, milline isik oli. Milline oli tema tähendus. Ja see, mis kellegi saatuseks kujuneb, kannab tähendust selle võrra, kuivõrd kinnitab, mida see ütleb tegelase kohta.
Et mitte niisama sogada, üks täpsustav näide:
on psühholoogilise ravi asutuses üks naine, kellega peategelane saab jutule. Nad saavad lähedaseks, ehkki mitte füüsiliselt. Mees paraneb, naine jääb oma komplekside küüsi. Edasine suhtlemine rõhutab naise allakäiku ja peategelane taipab, et ta ei taha naisega enam suhelda. Mingi aeg väga palju hiljem näeb ta seda naist, see käib meditatsiooni tegemas kuskil, tal on juba parem.

Võib-olla olen kuidagi kiretult kirjutatud. Aga eks raamatus endaski on see küllaltki kiretu. Kuid selle loo juures ei rõhutata mitte armastust. Ega armastuse puudumist. Ei rõhutata kummagi lähenemise või kaugenemise etappe. Ei vaadelda vahetatud sõnade või hääletoonide nüansse. See pole lugu kahe inimese vahelisest suhtest. See on pigem üks loona enam-vähem vaadeldav kirjeldus naise kohta. See, et ta hakkab käima meditatsioonis (meditatsiooniringis? Mitte "meditatsioonisõõri" mõttes, vaid... ah, las olla. Meditatsiooniüritusel), ei vasta küsimusele: "Mis temast sai?" Ei olegi otseselt vaja seda vastust. Vähemalt ei tekita romaan sundi seda teada. Pigem aitab see välja tuua seda, et naise näol polnud tegemist lootusetu juhtumiga, kes lõpetab hullusepõrgu kõige alumises ringis. Ta hoopis lõpetab meditatsiooniringis.

Sageliesinevad märksõnad selle raamatu kohta, millest ei saa eriti üle ega ümber: hullus (ta mainib korduvalt hullumaja, kus ta oli käinud), armastus (ühepoolsed kiindumused, kuidagi oskamatu toimetulek) ja judaism.

Mingis mõttes meenutab peategelane üsna värskelt loetud "Lužini kaitse" peategelast. Mingi kergelt aspergerlik mulje jäi, kuivõrd peategelane on kuidagi väga neutraalselt jälgiv tegelane kõigis oma asjades. Kui ta püüab aga tegutseda, kipub see minema nihu.
Kõige kirglikumalt elab ta kirjandusest mõeldes ja kellelegi kirjutades. Mingi naine on jutustaja sõnul lihtsalt "üsna sümpaatne" - äkitselt tuleb kiri temale ja see on oma nappuse kiuste siiski tundlik ja õrn. Kirjade elavdav mõju, eksole.
Kirjandusklassikud on tal ehk kuidagi veenvamalt tähendusrikkad, vähemalt emotsionaalsel minevikumaastikul, kui suhted naistega. See on aga seepärast, et naiste suhtes käib ta ümber nagu kass ümber palava pudru - kuidagi piinlik oleks liiga otse rääkida. Kuigi ei näi midagi piinlikku olevat öelda. Mis jällegi on kuidagi kohmakas või lausa autistlik lähenemine. (Ehk on liialdav või hukkamõistvalt kõlav hinnang. Aga noh, ütleme - autistlikupoolne.)

Mõnus on tagantjärele lugeda intervjuud selle teose kohta. Annab huvitava pildi tekkeprotsessist ja raamatust endast.

Juudiküsimus oli huvitav. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu. Andis igatahes omapära juurde.

Pooleliolevad või kunagi ette võetavad raamatud

Nagu nende asjadega ikka, on liiiga palju soovi kõike teha, kui elu sunnib distsiplineerituks.
Seetõttu ongi tegelikult vajalikku tehes meeletu tung tegeleda hoopis asjaga Y. Kui töö saab aga tehtud, siis kaob see ind ära.

Tundub, et distsipliin inspireerib.

Kirjutan üles need asjad, mis äkitselt huvi pakuvad:

1) Uurida "Avatud Eesti Raamatu" sarja raamatuid
2) Uurida "Eesti Mõtteloo" sarja raamatuid.

(Tegelikult on uudishimu nende vastu juba varasem. Kui satud raamatukokku, siis ikka näed huvitava pealkirjana. Aga võiks veidi süstemaatilisemalt läbi võtta.
See huvi sigines tegelikult ühest artiklist, milles tõsteti esile kolme kirjandusteoreetiliselt olulist raamatut: Hasso Krulli "Katkestuse kultuur", 1996; Peeter Toropi "Totaalne tõlge", 1997; Jaan Unduski "Maagiline müstiline keel", 1998. Unduski oma on mingis ulatuses loetud, aga teistega tuleb intensiivsemat tutvust teha.)

2.5) Otsida üles Aita Kurfeldti tõlkeid. Ja leida omale uusi tõlkijalemmikuid. Suuniseks selles olgu näiteks kas üks paljuloetud romaanisari - või hoopis üks teine (Nobeli laureaadid).

3) Võtta ja lugeda lõpuks läbi "Watership Down". Liiga suur vaimustus on Anul selle vastu, et seda enam edasi lükata.

4) Ellen Niidu ja Jaan Krossi "Marmor ja muld" lugemine. Reisiraamatuil on oma võlu, aga sedapuhku - Kross on niikuinii mu lemmik ja Ellen Niit on lihtsalt sedavõrd hurmav inimene.

5) kõik need muud klassikud... Alustades tegelikult Joyce'i ühest raamatust, mille võtsime Anuga oma kahe peale võetud "kohustuslikuks" teoseks.

Üleüldse, noh, avastada mitte vaid enesele potentsiaalselt tähtsaid autoreid, keda ma pole veel leidnud, vaid leida ka nende tähtsus laiemas pildis.

Omamoodi tore oleks osata võtta omale eesmärgiks August Annisti väite, et ühele kirjandusinimesele on elementaarne lugeda iga päev vähemalt 2 tundi. Aga tuleb nentida, et sealjuures tuleb kuidagi teha nii, et see ei jääks sisse kobrutama, vaid leiaks ka mingi väljundi.
Muidu loed end lolliks päris asjata, : ).

Elevuskirjandusest/õhinakirjandusest veel veidi

Ma ei teadnudki, et oli 4096-tähemärgiline piirang kommentaaride tegemiseks. Sattusin hoogu, kui Sulepuru kirjutas vastuse postitusele "Ehatähe rüütlist" ja kevadkooli ettekandest. Kirjutasin siis selle vastuseks.
Tema kirjutatu paksude tähtedega.

"Ehatähe rüütlist" - mina lugesin seda kui koomilist ulmet ja nõnda oli ju päris loetav, ma tõesti loodan, et autor seda tõsiselt ei mõelnud :)

Tagantjärele mõeldes, ehk ongi veidi paha võtta seda millegigi muuna kui tongue-in-cheek'ina. Kuid tagakaanel kiidetakse selle debütandi stiilipuhtust fantaasiakirjanikuna. Ja tavaliselt kipuvad sedavõrd tongue-in-cheek-tembud olema... ütleks ehk, et tihedamalt täis puistatud koomikat.
Tänapäevaseid hädasid - peene iroonia ja tavalise lihtsameelsuse piir on liiga vaevutajutav.

Tegin paar aastat tagasi raamatukogust ulmekate laenajate analüüsi, aluseks Stalkeri-võitjad, tulemus naisi 60 %, mehi 40 %, vanused 12-72, kõige suuremad lugejagrupid olid mehed vanuses 20-25 ja 40-45 ning naised 30-35 ja 35-40. Niipalju siis ulmest kui tüüpilisest meestekast :)

Ulme-statistikat on huvitav näha. Vist võtsingi veidi klassikalise lähenemise "ulmekale". Samas on "ulme" tähendus ka laiemaks läinud pärast Strugatskisid-Asimoveid. "Ajaränduri naine" kas või näiteks sellest, et ulmet harrastatakse agaralt ka sealpool soopiiri.

(Korraks tuli pähe öelda, et tollal vist tuli "Videvik" suure hooga lettidele. Kuid siis märkasin, et ütlesid: Stalkeri-võitjad.)

Elevuskirjanduse mõistega väga nõus ei ole, või mitte päriselt mõistega, vaid sellega, mida sinna alla on tahetud paigutada, aga korrektselt vaielda ka ei oska. Õhinapõhine on minu meelest igasugune fanfiction, netis avaldatav või enda pealemakstuna ilmuv ilukirjandus ja muu selline, seega arvan, et esialgne elevuskirjandus on sõnana isegi parem valik.

Huvi pärast, skaalal elevuskirjandus-päris kirjandus, kuhu paigutaksid Bergi, Tarlapi, Veskimehe, Reinausi, Hargla, Kivirähu, Kusnetsi, Maniakkide Tänava?




Toodud näitekirjanikega jään jänni. Bergilt kunagi alustasin "Tantsu tulle", aga väga ammu ja jäi kuidagi ripakile. Tarlapit, Veskimeest, Reinausi, Kusnetsi ega Maniakkide Tänavat polegi lugenud.
Nii et oskan arvata vaid kahe populaarseima kohta - Hargla ja Kivirähk.

Kuid et midagi arvata, peaksin enda jaoks korra taas sõnastama selle mõiste.
Õhin ja elevus on kumbki omade hädadega. See on nagu "emotsionaalne" või "intellektuaalne" kirjandus, kui rääkida kirjutamismeetodist. (Näitekirjanik: TS Eliot ola kirjutanud oma "Kaarnat" üsna metoodiliselt. Kui uskuda tema esseed selle kohta.)
"Elevus" võib liiga kergesti sattuda tähendama... elevust retseptsioonis.

Ütleme, keegi kirjutab teose, mille peategelane raiub taassündinud Jeesus Kristuse beebil miniatuurse giljotiiniga käe otsast, mispuhul teeb Jumala Tall suureks kasvades endale metallkäe ja hakkab võitlema kogu inimkonna vastu. Näiteks.

Eh, võib-olla tuli sobimatu näide. Aga ütleme, et süžee on üldjoontes selline.
Elevust tekitaks paljudes see provokatiivsus. Verejanuline Jeesus ikkagi. Nii panebki inimesi kihistama ja kahistama sellise teose olemasolu ja võimalus sellega ise kokku puutuda. Või siis seda laimata.

"Õhin" sõnana võiks aga veidi rohkem sisaldada seda indu, mis täidab inimest kokkupuutel vastava raamatuga. Kas siis kirjutamisel või lugemisel. Nii et "õhinakirjanduseks" kvalifitseeruks see kas või näiteks siis, kui metallkäega Jeesusele kujuneks paeluv ja võrdväärne vastane (Tiibeti mungakloostris võitluskunste õppinud tegelane, Antikristus kuni selle tegelase puust jalani välja), kellega omavaheline pinge kasvaks ja annaks tekstile oma hoo ja muidu ka loetavuse.
(Ikkagi jäi tobedaks näiteks. Ei täpsustanud midagigi. Kuid oli tore kujutleda sellist asja.)

Mulle tundub, et "elevust" sõnana on raskem lahutada retseptsioonist kui "õhinat" sellest entusiasmist ja/või missioonitundest, mis kirjandust looma sunnib. "Õhin" tundub intiimsem sõna olevat. Kuid see võib olla vägagi mu enda isikliku keeletaju küsimus.

Kõik see on sisuliselt loomingupsühholoogiline (loomise psüühilist aspekti jälgiv) ja/või lugemispsühholoogiline (lugemise jnejne) mõiste.
Saaks ka vaadelda võtete kaupa, mida kasutatakse elamuse saavutamiseks - võtta kuhja teoseid, mis võiks vastata kellegi arusaamale sellest mõistest, siis võtta ette TVTropes ja hakata linnukesi tõmbama põhilistele võtetele, mida kasutatakse.
Kuid selliste võtete kasutamise-mittekasutamise selgepiirilisuse kõrvalt peaks olema võimalik tajuda ka seda midagit, mis võiks teha sellest midagi omaette žanri taolist.

Paraku muutun sellest rääkides vahel liigagi ohtrasõnaliseks, sest hetkiti, väga kaduvatel hetkedel tean täpselt, milline see "žanr" on. Kuid see on nagu inspiratsioon. Kaob, kui ei saa sellest õigel ajal kinni. Ja siis saab sellest teistmoodi inspireeriv - kui pidada inspireerivaks seda, et see sunnib iga natukese tagant kinni pidama ja ütlema enesele: "Õigemini, see ei tähenda seda, vaid..."

Ehk on see vaid igasugune tugevalt süžeepõhine tekst. Tegelastele kaasaelamise ja neile toimuvate teravate pöörete peal toimiv tekst.

Võib-olla siis plot-based fiction. Või heavily plot-based. Mis hakkab omandama mõtet alles siis, kui vastandada seda introspektiivsemale ja meelisklevamale kirjandusele. Kaotab mõtet aga siis, kui mõelda sellele, et enamus kirjandust võiks näida selline, plot-based. Alates kõigist naistekatest kuni enamiku ulmekateni välja. Mispuhul hakkab taas mõtet omandama, kui eraldada selle tähendusväljast mingeid nähtusi. Veidi kiuslikult välja jättes detektiivikaid, sest need on mingi müsteeriumi põhised ja mitte loo kulgemise peal väljas. Välja jätma naistekaid, kui neid lihtsalt vaadelda dünaamiliste introspektiivsete tekstidena - see tähendab, kui võtta naistekat kah tunnete kirjelduse ja sisekaemusena ja süžeepöördeid selles vaid status quo muudatustena. Sisekaemuslik armastuse vaatlemine, milles igasuguseid süžeepöördeid põhjendab vajadus liikuda ühest emotsioonist teise (elik See Mees suudles Seda Naist, järelikult saab autor oma sisekaemuses käsitleda ka armukadedust.)

Ühesõnaga, jätan siia "tugevalt süžeepõhise kirjanduse". Mispuhul ma ei oskagi enam öelda, miks just ulme. Ettekandes kirjutasin: sest see viib eemale. Eskapism. Ühesõnaga, "õhin" asendab.
Haaran õhinal sellest vastusevariandist ja lepin esialgu selle määratlusega. Mingi hetk jälle vastu vaielda soovides, varasemaid määratlusi ühildada püüdes vms. Kuid esialgu vaikin.

Kui ma sellele niimoodi püüan läheneda, siis Hargla kirjutab nii. Täiesti. Niivõrd, kui olen lugenud. Kirjutab seikluse pärast, mis tegelastel ette tuleb. Ehkki pole alati tajuda, et tekst erutaks... Nii et lugemispsühholoogilisel pinnal ei julgeks nimetada õhinakirjanduseks. Ent olen lugenud vaid varasemaid teoseid ja ehk on, et neis ei ilmutanud see end täiel kujul. Tundus tollal kuidagi eeskujusid järgiaimav ja veidi mehaaniline. Annan hinnangu, kui loen uuemaid.

Kivirähu suhtes olen ebaleval seisukohal. Natuke hakkab omandama tähtsust "statement"-ide tegemine eestluse kohta, järelikult oleks nagu kirjutatud "sõnumiga" ja mitte vaid lendleva-lookleva sulega. Ja üldse, tema väga nauditav groteskisegune iroonilisus on tema nimiomadus. See, mida nimetaks "kivirähulikkuseks", pole mitte tegelaste saatus ega nendega toimuva kulgemine - süžee kulgemine üleüldse -, vaid anekdootlikud "Sarvik haaras peeru Põrgusse kaasa hinge pähe"-lood.
Mis on samas õnnetu natuke. Sest Kivirähk on palju enamat kui vaid see groteskisegune nali. Ta on minu meelest kohutavalt hea jutustaja. Loed Katku tulekut "Rehepapis" ja saad paeluva ja morbiidse ja omamoodi liigutava (loobutakse omavahelistest kiusudest ühise vaenlase tõttu) loo vältimatusest. Või loed tema lasteraamatuid, "Sirli, Siim ja Saladused" ja seal pole seda ülalmainitud groteski. On kummalisi stseene - avatakse uks Vetevalda ja astutakse veeseinast sisse. Kuid lugu ise on mõnusalt loodud ja huviga jälgitav, täiesti süžee pärast nauditav. Minu mäletamist mööda.

Nüüd näen oma määratluse nõrka kohta - kuhu asetuvad selles lastekad? Kas pole needki omamoodi eskapistlikud ja teatava mõnuga kirjutatud...?
Eh, sõltub sellest, mis eesmärki on tajuda lugemisel. Kui didaktiline kaalub üles nautleva, siis ei nimetaks ma seda selliseks õhinakirjanduseks.

Pmst tuleks seda vaadelda teoseti ja mitte autorite kaupa. Sest jääb ühte ja teist viljelevad inimesed.

Pärgel, pikaks läks.

Vladimir Nabokov "Lužini kaitse"

7/10

Selle lugemise kogemus oli kuidagi väga kõikuv. See oli kokkuvõttes kuidagi selline, et paarkümmend lehekülge sisseelamist, pool raamatut puhast kulda ja kuidagi värelev lõppmulje. Toonitan samas, et raamat on tasemelt ühtlane. Ei kõikunud mitte raamatu kvaliteet, vaid kitsalt minu enda lugemiskogemus.

Kunagi olin lugenud sama autori kuulsaimat teost "Lolitat", milles kirjeldused läksid minu mäletamist mööda kogu Nabokovi sõnaosavuse juures ikkagi veidi liiga ilutsevaks ja mitte otstarbekaks. "Lužinis" seda häda ei tekkinud. Kas olen ise muutunud sallivamaks või on see lihtsalt kontsentreeritum, ma ei oskagi öelda. Ja suhtumine neisse määrabki vast mingil määral ka suhtumise sellesse raamatusse.

"Kirjeldused" on nii vastikult lai sõna tegelikult - kui A ütleb, et kirjeldusi on palju, arvab B, et ilmselt saab lugeja raamatu autori vahendusel teada selle tegelase sokkide värvid, kangaliigi, ehk ka kanga päritolumaa (ning selle, kui rakkus olid vaese neegri sõrmed ning kui valged tema hambad, kui ta veel viimaseid päevi puuvilla korjas - viimaseid päevi, sest M'Wanda, tema kullake, s...).

Kuid "Lužini kaitse" nii-öelda kirjeldused on pigem liikuvad maalingud tegelaste väikestest liikumistest ja tõmblemistest. Visuaalsed kirjeldused olid küllaltki napid, pigem kujunes küllastatuks tegelaste ilme, poolikud sõnad selle taga... Kompleksid ja tikid, mis polnud ühelgi hetkel liialdatud, aga olid alati ilmekad.

See raamat polnud naturalistlik - ei rõhutatud realismi sedavõrd, et seda üle võlli keerata. Samas on vähe kutsuda seda "realistlikuks". Lihtsalt realistlikuks.

Realistlikuks saab pidada ka "Tõde ja õigust". Või "Triumfikaart". Kuid need on ikkagi üsna selgelt kalkuleeritud teosed. Dialoogis on päris palju eelistatud lauseid, mis kõlavad hästi. Hoolimata sellest, et olukord ei luba peaaegu mitte kunagi nii täiuslikku teineteisemõistmist. Olulised vestlused on neis raamatutes sellised, nagu on olulised vestlused päriseluski - aga alles tagantjärele oma vastamisvõimalusi juureldes. Sest hetke enda sees koperdame kuidagi mingi kandva mõtte juurde, aga valelt küljelt. Või vastame laitmatult, aga teine ei tule sellega kaasa, ei lähtu sinu kommunikeerimise rütmist vms.

Need vestlused on ebarealistlikud, sest jooksevad laitmatult ning dilemmad tulenevad üksnes omavahelistest erimeelsustest.

Selle poolest tundus "Lužini kaitse" kogu stiil kuidagi täiuslikult realistlik. Ehe psühholoogiline realism. Mitte muidugi ainuüksi dialoogide poolest. Kuidagi oli kogu tegevus ja tegelaskond ja kirjeldusedki sellised. Ei tekitanud muljet, et autor laenaks kogu maailmakirjandusest kogutud võtete varasalvest mingeid vahendeid. Vaid oli mingi loo tõeline jutustamine.

Ma selle lugemise vahele kirjutasin tagasisidet Süskindile ("Parfüüm" on võib-olla mu lemmikraamat). Ja toda olen alati kirjeldanud kui üht vähest vastuvaidlematut virtuoosi kirjanduses. Kuid seda raamatut lugedes tekkis korra tõrge. Nimelt tekkis millegi poolest tõepoolest tunne, et mida on siis "Parfüüm" õieti selle kõrval. Sama tunne tekkis isegi Zweigi "Malenovelli" suhtes - pakitsus, et tolle puhul on tegemist millegi häirivalt ebaloomulikuga selle kõrval, mida kehastab "Lužini kaitse".
Ühesõnaga, lugemise ajal võrdlesin ma seda mõtteis oma kahe teise lemmikteosega - ja "Lužin" jäi peale. Oli neile minu silmis eeskujuks.

Ühtlasi sain paremini aru, mida peeti silmas, kui öeldi, et Zweig oli tore kirjanik, aga Saksa proosas igatahes mitte esinumber, igatahes mitte mõni Thomas Mann. Nägin, mis vahe on kõige kõrgemal kirjandusel sellisega, mida on lihtsalt kohutavalt tore lugeda.

See tõelisus oli mulle omamoodi vaimustav alguse poole, kui ma pärast sisseelamist suutsin seda nägema hakata. Kuid mingil hetkel see enam ei vaimustanud.

Mul tuli meelde, et film lõppes...
Spoilers? Ah, vahet pole, see polnud eriliselt hea film, kui välja jätta see üks stseen.
Film lõppes surmajärgsete viimaste käikudega. Mille peategelane oli naisele salaja öelnud / naine oli lugenud tema märkmikust. Ja mida naine mehe malerivaali vastu mängis.. Loobuti lipust, et teha varsti šahhmatt... või muud säärast.
Lužin võitis Turati vastu pärast surma.

See oli uhke ja meeldejääv. Tegelikult ainus asi, mis filmist meelde jäi. Rõhutati "geniaalsuse" aspekti filmis. Hämmastav geniaalsus, mis kõigi teiste eest jääb kättesaamatuks. Isegi pärast surma - sõnad ja märgid vihikus, mida mitte keegi ei mõista, peaaegu hieroglüüfsed, kuni need malelaual välja mängitakse. Ta on lihtsalt *nii* andekas.

Kuid raamatus seda polnud.

Mis mind tegelt ei vaevanud. Lihtsalt tundus veidi tobe. Nabokov poleks seda tõenäoliselt aktsepteerinud. Ja siis oleks ta läinud Northamptonisse ja nad oleks Alan Moore'iga kahekesi kirunud Hollywoodi...

Raamatusse poleks see ilmselt sobinud ja mind ei vaeva selle puudumine. Kuid mind ühel hetkel hakkas veidi riivama, et raamatus pole üldse mõnda sarnastki asja. Mitte siis "geniaalsuse" säravaid hetki - raamatus, mis oli hämmastavalt ehe, ei peakski olema mõni... Noh, mõni Crowning Moment of Awesome. (Nüüd ka mõistena olemas!) http://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/SugarWiki/MomentOfAwesome?from=Main.CrowningMomentOfAwesome
Ühesõnaga, ei peakski olema mõnda sellist uhket võtet, millega lugejat veel siiski veenda peategelase sümpaatsuses.

Lužin ei ole sümpaatne. Ta on üks veidi ülekaalus ja kohmakas mees. Kelle kompleksid pole mitte woodyallenlikult neurootilised, mingil ülivõimekal ja karismaatilisel moel. Oh ei, Lužin on ebamugavalt autistlik. Mitte nii äärmuslikult, et kõik oskaks teda aidata. Vaid piisavalt väljavabandamatult, et kõik veel arvavad, et ta võiks siiski olla võimeline funktsioneerima normaalselt, panustama ühiskonnas täisväärtusliku liikmena. Ehkki ta pole, lihtsalt ei ole võimeline.

Ja autor ei püüagi seda eitada...

Mulle vist lugedes hakkas kuidagi otsapidi vastu kogu selle asja realistlikkus. Mulle siiski meeldivad sellised Moments of Awesome. Milles keegi lööb kõiki pahviks.
Kuid ei, asi pole ka selles, et mulle meeldiks head stseenid rohkem kui hea kirjandus.
Või ehk ongi?

Äkki mul ongi lihtsalt selline eelistus. Sest mulle väga meeldisid kohmaka dialoogiga stseenid. Need olid awkward, aga mitte kellegi poolt konstrueeritud awkward, mida näed ühes moodsas romantilises komöödias, ega möödarääkimine a'la Oscar Wilde'i "Kui tähtis on olla Ernest", vaid tõeline erinevates rütmides kõnelemine.

Enne arvasin, et oleksin lihtsalt eelistanud mingeid mõnusaid vahendeid, väikesi kirjanduslikke võtteid, mis oleks andnud asjale teistmoodi kunstilise mõõtme. Mulle meeldib, kui autori kätt on näha, olgu see siis kõrgelennulistes lausetes (neil on oma hurm!) või hoopis põnevas stseenis (nagu ülalmainitud Moment of Awesome).

Nüüd arvan, et mõjutab hoopis mu enda filmikesksus. Mitte selle konkreetse raamatu põhjal. Vaid üleüldse. Komme armastada stseene ja tegevust. Veidi vähem teost puhtalt tema kirjandusliku väärtuse pärast. Stiili võiks õppida rohkem armastama. Kirjanduslikkust kui sellist.

Ilmselt võiks see raamat (pigem jutustus tegelt kui raamat, aga noh, detailid) puhtkirjanduslikult saada 9, v-b 10 punkti. Kuid minu elamus on kõikuvam. Ja panen 7.

Kuid ehk oli asi ka soovitatavas lugemismääras ühe korra kohta. Sest mul oli veidi kiire sellega ja lõppu hakkasin kihutama veidi. Ehk oleks pidanud tasa ja targu. Ja üldse oli see mul kuidagi valesti loetud. Päise päeva ajal, muusika taustal. Äkki pidanuks lugema küünlavalgel ja sahvris konutades.

Orson Scott Card "Xenocide" "Children of the Mind"

Ma ei julge neid punktidega hinnata. Liiga vähe saab pandud ja see oleks üks kuri asi "Enderi mängu" suhtes.

... tegemist on lihtsalt halbade järgedega ühele raamatule.

Tähendab...
"Enderi mäng" oli üks mu lemmikasju. Kuulub elu esimese teksti kirjutamise kogemusega minu noorpõlvekogemuste kõige hinnatumasse, plaatinast ja kullast ja elevandiluust varalaekasse. See raamat on minu teada kõigile meeldinud - ma ei kujuta ette inimest, kellele see meeldida ei võiks. Süvaliteraadile pakuks see vaheldust ja raamatukaugele oleks see põnev. Kuskil peab see erand ilmnema, kuid igatahes pole tegemist mõne üldise inimtüübiga, vaid mõne väga sobimatu päevaga või muidu halva perioodiga inimese elus.

Täiesti arusaadav, et nad teevad praegu sellest filmi. Tähendab, post-production. Harrison Fordiga ja kellegagi veel. Staare on ridamisi. Ja väga hästi tehtud, loodetavasti.

Teist osa lugesin teatavate reservatsioonidega, sest teadsin juba "Enderi mängu" lõpu põhjal, et tuleb hoopis teistsugune värk. Ja tuligi. Kuid oli igati hea veel, sest jooksev tekst oli, pealegi leidus huvitavaid ideid ja mõtteid tulnukaliikide ning nende toimimise kohta.

Ma samas ei mäleta seda väga hästi. Huvitavad ideed. Punkt. Huvitavaid üllatusi ning karme moraalseid valikuid. Kuid ma ei mäleta, et ma oleks seda eriliselt nautinud kui head raamatut.

Sealt edasi jäid mõningad ideed huvitavateks. Kuid teostus ajas pahaseks.

Kolmas osa nimelt, "Xenocide"... ah.
Ja häbiasi - sellise nimega teose kirjutamine selliseks, et ei taha raamatut meelde tuletadagi. Olen Orson Scott Cardis pettunud, et ta nii hea teosenime rüvetas.

Neljas oli juba parem. Kuid mitte seeriat lunastaval määral. Ja see oli "parem" ainult juhuse tahtel. Või hea lugemisistumise tõttu.


Tegelikult on Card väga mõnusalt kirjutav mees. Teeb selle kuidagi nii kergeks. Ükski asi ei logise. Väga hästi jutustatud asi. "Enderi mängus" tuleb see üsna ideaalselt välja.Sellega peakski piirduma.

Patrick Süskindist

Esimese asjana ütlen, et Patrick Süskind on üks mu lemmikkirjanikke. Olen aina rääkinud, et kui tahta ette kujutada virtuoossust kirjanikuna, siis see oleks hea näide sellest.
Minu meelest mugav näide.
Huvitav mõelda, et kogu eestikeelne Süskind on loetud ainuüksi kahe raamatu järel. Kuid ta polegi just ülemäära grafomaaniline vana - õigupoolest ongi teda veel üksnes ühe raamatu võrra.

"Kontrabass"
8/10

Monoteater, mille ühes arvustuses oli tabavana kõlanud lause: "Süskind sai hakkama millegagi, mida pole saavutanud veel ükski helilooja - ta on kirjutanud kontrabassile ühe tervet õhtut sisustava teose."
Ei julge seisukohta võtta lause tõeväärtuse kohta. Kuid kommentaar peegeldab hästi teoses valitsevat suhtumist ühe kontrabassimängija nurjatu elu kohta.

Huvitav näha, kuidas ta on veenvaks teinud ühe kontrabassisti kõik olulisemad kompleksid ja eluvaimu neile sisse puhunud selle näidendi näol. Teatavas mõttes ongi tegemist ühe igavese vingatsi irisemisega. Ja ometi on selles poeesiat, mis teeb musikaalsemad tiraadid lendlevaks.

Minu mulje oli, et väga peent mängu mängib naeruväärsuse ja traagikaga, kus kord tundub ta õnnetu tegelane, keda ei saakski lohutada ja kelle ebaõnne ei saakski mitte kunagi enam heastada... ja siis ühtäkki on ta täielik farss, laialt irvitama ajav narr. Mõlemad reaktsioonid käisid minust läbi. Ja pidasin seda tahtlikuks saavutuseks autoril.

Mingi lugu justkui ilmneb tema muljete ja plaanide vahelt - lugu kiindumusest ühesse naisesse. Ning selle naise hoiakuist temasse. Sedagi on huvitav näha. Vana tarkustera väidab, et igal avalikul etteastumisel peaks olema u. iga 8 minuti tagant üks nali. See hoiab kuulaja tähelepanu lõa otsas. Tagantjärele mõeldes mõjusid samamoodi need kiud, millest lõpuks moodustus mainitud lugu. Need väikesed loojupid hoidsid lugejatki enda küljes, kes tiraadide vahel vajab ehk vaheldust.

Kuid tiraadid kontrabassi kohta olid siiski päris isemoodi. Andsid huvitava sissevaate muusiku ellu. Andis proosalisema või bürokraatlikuma võimaluse muusikale, millega on hea tutvuda.

"Tuvi"
7/10

Üks šokk lõi peategelasel terve päeva loogika kuidagi nihkesse. Väga harjumuspärase ja usaldusväärse eluga mees püüab kreeni löödud asjaga toime tulla.

Minu jaoks väga kafkalikult mõjunud lugu. Mõjus natuke nagu üks realistlikuks ehitatud "Metamorfoos". Ainult et valitsev mõte või tunne polnud mitte: ma olen nii võigas, ma olen nii vale, ma olen nii rüve. Vaid valitsev emotsioon oli... Midagi muud.
Mingi huumor oli selles. Kuid mitte see naer läbi krambi, mis Kafkal. Vaid teistmoodi. Mitte ka naeruväärsus. Vaid midagi ühendavamat. Ehkki üksildus on Süskindi märksõna kõigis kolmes teoses.

"Parfüüm"
10/10

Lugu ühest väga hea haistmisvõimega inimesest. Ühtlasi 1) lugu geniaalsusest ja sellest, mis on geniaalsele teosele või geeniusele lubatud. 2) lugu üksildusest ja geeniuse eraldatusest. 3...
Neid numbreid saaks loetleda veelgi, aga lugeja ei peaks tagasisidet andes püüdma sellist jada ammendada. Parem jäägu esimese paari-kolme juurde. Sest need olid talle järelikult kõige olulisemad.

Kuid selle raamatu juures saaks seda märksõnade jada veel pikalt jätkata. Sest leitavat on selles palju. See on üks neist teostest, mille puhul ei kujuta eriti ette, et keegi loeb ja heidab kõrvale kui mingi mõttetuse. Iga teos on kellegi jaoks "ah, mõttetu", aga mõne raamatu puhul on raske seda ette kujutada.

Samas, oleneb, kuidas lugeda. Teist korda lugedes tundus, et selle raamatu soovitatav lugemishulk ühe istumise kohta on umbes 30 lk. Vähem lugedes jääb ikkagi tilgutamiseks. Rohkem lugeda tähendab aga end vähem vastuvõtlikuks teha raamatu intensiivsuse suhtes. Ja üsna kirev ta on. Kui teda mõelda värvideks, siis tajubki kogu kaleidoskoopi. Ja kordagi ei muutu see ka tüütuks. See on ideaalne kirjelduse rohkus, mis ei muutu kordagi liialdavaks, jättes samas üsna priiskava mulje.

Esimest korda puutusin sellega kokku filmi vahendusel. Ja olles kuulnud, et raamat on hiilgav, vaatasin ma filmi ja oma mõtteis jooksvalt tõlkisin seda raamatuks. Raamat tundus juba siis päris hea olevat.

Igas raamatus pole häid stseene. Selliseid, milleni teist korda jõudes tunned sõõrmeid laienemas, pupille kah. Siin oli vähemalt üks selline stseen.

Mingid mõtted olid väga huvitavad. Lõhnadesse oli ta sisse elanud sama põhjalikkusega, nagu ülalpool kontrabassidesse. See tegi raamatu üllatavaks, aga ometi üsna tõeseks.

See raamat muutis ettekujutust ja arusaamu maailma kohta. Ja see on, mina arvan, üks päris suur asi, mida üks raamat võib teha.


Kokkuvõtte moodi...

Ta on otsapidi positiivne. Tema pärast ei teki tegelikult muret. Lõppude lõpuks on ta isegi positiivne. Ehkki ta on üksildane. See üksildus pole valulik, vaid on, noh, mingi omamoodi naljakas üksildus.

Või ehk polegi see üksildus. Ehk on see üksindus. Sest see eraldiolek pole lahusolek, pole mingi õõnsus hinges, vaid on tahtmatus teistega suhelda. Peale peategelase on suht kõik teised omamoodi karikatuurid, ta ei taha nendega sügavamalt tuttavaks saada. Ja ometigi on ta kirjanik - kogu ta amet ongi kommunikatsioon.

Võib-olla selle paradoksaalsus tingibki kirjaniku vähese produktiivsuse.