Patrick Süskindist

Esimese asjana ütlen, et Patrick Süskind on üks mu lemmikkirjanikke. Olen aina rääkinud, et kui tahta ette kujutada virtuoossust kirjanikuna, siis see oleks hea näide sellest.
Minu meelest mugav näide.
Huvitav mõelda, et kogu eestikeelne Süskind on loetud ainuüksi kahe raamatu järel. Kuid ta polegi just ülemäära grafomaaniline vana - õigupoolest ongi teda veel üksnes ühe raamatu võrra.

"Kontrabass"
8/10

Monoteater, mille ühes arvustuses oli tabavana kõlanud lause: "Süskind sai hakkama millegagi, mida pole saavutanud veel ükski helilooja - ta on kirjutanud kontrabassile ühe tervet õhtut sisustava teose."
Ei julge seisukohta võtta lause tõeväärtuse kohta. Kuid kommentaar peegeldab hästi teoses valitsevat suhtumist ühe kontrabassimängija nurjatu elu kohta.

Huvitav näha, kuidas ta on veenvaks teinud ühe kontrabassisti kõik olulisemad kompleksid ja eluvaimu neile sisse puhunud selle näidendi näol. Teatavas mõttes ongi tegemist ühe igavese vingatsi irisemisega. Ja ometi on selles poeesiat, mis teeb musikaalsemad tiraadid lendlevaks.

Minu mulje oli, et väga peent mängu mängib naeruväärsuse ja traagikaga, kus kord tundub ta õnnetu tegelane, keda ei saakski lohutada ja kelle ebaõnne ei saakski mitte kunagi enam heastada... ja siis ühtäkki on ta täielik farss, laialt irvitama ajav narr. Mõlemad reaktsioonid käisid minust läbi. Ja pidasin seda tahtlikuks saavutuseks autoril.

Mingi lugu justkui ilmneb tema muljete ja plaanide vahelt - lugu kiindumusest ühesse naisesse. Ning selle naise hoiakuist temasse. Sedagi on huvitav näha. Vana tarkustera väidab, et igal avalikul etteastumisel peaks olema u. iga 8 minuti tagant üks nali. See hoiab kuulaja tähelepanu lõa otsas. Tagantjärele mõeldes mõjusid samamoodi need kiud, millest lõpuks moodustus mainitud lugu. Need väikesed loojupid hoidsid lugejatki enda küljes, kes tiraadide vahel vajab ehk vaheldust.

Kuid tiraadid kontrabassi kohta olid siiski päris isemoodi. Andsid huvitava sissevaate muusiku ellu. Andis proosalisema või bürokraatlikuma võimaluse muusikale, millega on hea tutvuda.

"Tuvi"
7/10

Üks šokk lõi peategelasel terve päeva loogika kuidagi nihkesse. Väga harjumuspärase ja usaldusväärse eluga mees püüab kreeni löödud asjaga toime tulla.

Minu jaoks väga kafkalikult mõjunud lugu. Mõjus natuke nagu üks realistlikuks ehitatud "Metamorfoos". Ainult et valitsev mõte või tunne polnud mitte: ma olen nii võigas, ma olen nii vale, ma olen nii rüve. Vaid valitsev emotsioon oli... Midagi muud.
Mingi huumor oli selles. Kuid mitte see naer läbi krambi, mis Kafkal. Vaid teistmoodi. Mitte ka naeruväärsus. Vaid midagi ühendavamat. Ehkki üksildus on Süskindi märksõna kõigis kolmes teoses.

"Parfüüm"
10/10

Lugu ühest väga hea haistmisvõimega inimesest. Ühtlasi 1) lugu geniaalsusest ja sellest, mis on geniaalsele teosele või geeniusele lubatud. 2) lugu üksildusest ja geeniuse eraldatusest. 3...
Neid numbreid saaks loetleda veelgi, aga lugeja ei peaks tagasisidet andes püüdma sellist jada ammendada. Parem jäägu esimese paari-kolme juurde. Sest need olid talle järelikult kõige olulisemad.

Kuid selle raamatu juures saaks seda märksõnade jada veel pikalt jätkata. Sest leitavat on selles palju. See on üks neist teostest, mille puhul ei kujuta eriti ette, et keegi loeb ja heidab kõrvale kui mingi mõttetuse. Iga teos on kellegi jaoks "ah, mõttetu", aga mõne raamatu puhul on raske seda ette kujutada.

Samas, oleneb, kuidas lugeda. Teist korda lugedes tundus, et selle raamatu soovitatav lugemishulk ühe istumise kohta on umbes 30 lk. Vähem lugedes jääb ikkagi tilgutamiseks. Rohkem lugeda tähendab aga end vähem vastuvõtlikuks teha raamatu intensiivsuse suhtes. Ja üsna kirev ta on. Kui teda mõelda värvideks, siis tajubki kogu kaleidoskoopi. Ja kordagi ei muutu see ka tüütuks. See on ideaalne kirjelduse rohkus, mis ei muutu kordagi liialdavaks, jättes samas üsna priiskava mulje.

Esimest korda puutusin sellega kokku filmi vahendusel. Ja olles kuulnud, et raamat on hiilgav, vaatasin ma filmi ja oma mõtteis jooksvalt tõlkisin seda raamatuks. Raamat tundus juba siis päris hea olevat.

Igas raamatus pole häid stseene. Selliseid, milleni teist korda jõudes tunned sõõrmeid laienemas, pupille kah. Siin oli vähemalt üks selline stseen.

Mingid mõtted olid väga huvitavad. Lõhnadesse oli ta sisse elanud sama põhjalikkusega, nagu ülalpool kontrabassidesse. See tegi raamatu üllatavaks, aga ometi üsna tõeseks.

See raamat muutis ettekujutust ja arusaamu maailma kohta. Ja see on, mina arvan, üks päris suur asi, mida üks raamat võib teha.


Kokkuvõtte moodi...

Ta on otsapidi positiivne. Tema pärast ei teki tegelikult muret. Lõppude lõpuks on ta isegi positiivne. Ehkki ta on üksildane. See üksildus pole valulik, vaid on, noh, mingi omamoodi naljakas üksildus.

Või ehk polegi see üksildus. Ehk on see üksindus. Sest see eraldiolek pole lahusolek, pole mingi õõnsus hinges, vaid on tahtmatus teistega suhelda. Peale peategelase on suht kõik teised omamoodi karikatuurid, ta ei taha nendega sügavamalt tuttavaks saada. Ja ometigi on ta kirjanik - kogu ta amet ongi kommunikatsioon.

Võib-olla selle paradoksaalsus tingibki kirjaniku vähese produktiivsuse.