Ma ei julge neid punktidega hinnata. Liiga vähe saab pandud ja see oleks üks kuri asi "Enderi mängu" suhtes.
... tegemist on lihtsalt halbade järgedega ühele raamatule.
Tähendab...
"Enderi mäng" oli üks mu lemmikasju. Kuulub elu esimese teksti kirjutamise kogemusega minu noorpõlvekogemuste kõige hinnatumasse, plaatinast ja kullast ja elevandiluust varalaekasse. See raamat on minu teada kõigile meeldinud - ma ei kujuta ette inimest, kellele see meeldida ei võiks. Süvaliteraadile pakuks see vaheldust ja raamatukaugele oleks see põnev. Kuskil peab see erand ilmnema, kuid igatahes pole tegemist mõne üldise inimtüübiga, vaid mõne väga sobimatu päevaga või muidu halva perioodiga inimese elus.
Täiesti arusaadav, et nad teevad praegu sellest filmi. Tähendab, post-production. Harrison Fordiga ja kellegagi veel. Staare on ridamisi. Ja väga hästi tehtud, loodetavasti.
Teist osa lugesin teatavate reservatsioonidega, sest teadsin juba "Enderi mängu" lõpu põhjal, et tuleb hoopis teistsugune värk. Ja tuligi. Kuid oli igati hea veel, sest jooksev tekst oli, pealegi leidus huvitavaid ideid ja mõtteid tulnukaliikide ning nende toimimise kohta.
Ma samas ei mäleta seda väga hästi. Huvitavad ideed. Punkt. Huvitavaid üllatusi ning karme moraalseid valikuid. Kuid ma ei mäleta, et ma oleks seda eriliselt nautinud kui head raamatut.
Sealt edasi jäid mõningad ideed huvitavateks. Kuid teostus ajas pahaseks.
Kolmas osa nimelt, "Xenocide"... ah.
Ja häbiasi - sellise nimega teose kirjutamine selliseks, et ei taha raamatut meelde tuletadagi. Olen Orson Scott Cardis pettunud, et ta nii hea teosenime rüvetas.
Neljas oli juba parem. Kuid mitte seeriat lunastaval määral. Ja see oli "parem" ainult juhuse tahtel. Või hea lugemisistumise tõttu.
Tegelikult on Card väga mõnusalt kirjutav mees. Teeb selle kuidagi nii kergeks. Ükski asi ei logise. Väga hästi jutustatud asi. "Enderi mängus" tuleb see üsna ideaalselt välja.Sellega peakski piirduma.
No comments:
Post a Comment