Theodor Kallifatides "Uus maa minu akna taga"

7/10

Tagakaanelt:
"Uus maa minu akna taga“ on aus ja otsekohene mõtisklus teemal väljarändamine-sisserändamine-lõimumine. Pärast viitkümmet aastat oma uuel maal Rootsis tunneb kreeklane Theodor Kallifatides (sündinud 1938) end endiselt võõrana. Aga võõrasolek ei pruugi olla miinus, vaid pluss. Kes tunneb kahte, on targem kui see, kes tunneb ainult ühte.

Nii, olles seda lugenud - kas on ikka see, kes tunneb kaht, targem kui see, kes tunneb üht?

Mingis mõttes on terve see raamat tõepoolest mitte mõlema teadmisest ja siis nende vastandusest, paralleelsusest ja kontrastidest, vaid siiski vahepealolekust - mõlema tundmisest, olemata siiski kodus kummaski neist.

Kui teha ühelauselist õllelauakokkuvõtet, ütleks: ah, 82 lehekülge mingit võõraks olemise hala.
Aga ärgem jäägem nii õllelembesteks. Tegeleks ikka reaalsete heade-veadega.

Head:
tegemist on inimesega, kes oma vahepealoleku tõttu otsib mingit järgmist tõtt peale selle esmakihi. Selles raamatus võib-olla eelkõige läbi võõrustunde, aga siiski, tuleb mõtteid nagu: "Vananemine tähendab ju alati seda, et sa muutud ümbritseva maailma suhtes natuke võõramaks ja vahel koguni päris võõraks." (lk 10).
On tajuda mingit õiget asja otsiva inimese meelelaadi säärastest pisikestest momentidest.

Ja mitte ainult säärastest momentidest. Mitte ainult säärastest läbi võõruse filtri vaatamistest, vaid ka teistest. Ta püüab avatud meelega lugeda maailma ja kirjutada seda ümber, leides kohati mõtteid, mida ma mujalt pole näinud (võib-olla minu enda pläkk).

Näiteks:
""Sõnad on konkreetsemad kui elu." Kirjutamisel oli mu vastaseks sõnade konkreetsus, mitte - nagu ma seni olin arvanud - nende abstraktsus. Asi ei olnud selles, et sõnad ütlevad liiga vähe, vaid selles, et nad ütlevad liiga palju." (lk 57)

Kui Neil Gaimanilt küsiti, kust ta saab oma ideed (kas on nõmedamat küsimust? Ja samas, see on ju ainuõige küsimus - kust saab see inimene või too inimene need ideed? Mitte selles mõttes, et "kust ta tuleb selle peale!?", vaid "mis hetkel see või too kirjutamisidee talle tuli, kas epifaaniliselt või kösitöölaslikult" - ja loomulikult ka see, et kas seal on mingit reaalset vahet?),
igatahes, Neil Gaiman ütles: 'I make them up,' I tell them. 'Out of my head.' 

Mis esmapilgul ei tundu kuidagi huvitav. Aga see on paratamatu. See ongi natuke ebamaagiline, isegi Neil Gaimani puhul.
See pole suur imeasi, ideede või huvitavate asjade peale tulemine, see on pigem selline ideede üks-pluss-üks, mis kuidagi paljastab ennast mingi hetk, kui tegeled sellega.

Ja Kallifatidese puhul on näha neid hetki, kui ta avastab midagi, a ülejäänu ongi, mina ütleks, lihtsalt võõraks olemise hala. Need hetked on tal peaaegu epifaanilised, sest ta ise näib ka olevat üsna vaimustuses neist hetkedest ja neist värsketest mõtetest, kui need teda tabavad - ja mida muud on epifaania kui et hea idee pluss tohutu vaimustus ideest? -, aga seda võib-olla kige rohkem seetõttu, et ülejäänud aja ta pole sugugi suurepärane kirjanik.

Ta on väga tsiteeritav, kuid seda mu arust ainult neil hetkedel, kui ta tsiteeritav on.

(Aga võib-olla olen ma tibake liigkarm, teen ülekohut, sest sellele eelnes mul Õnnepalu ja nad teevad umbes samasuunalist stiili... A tekib tasemekontrast. Nojah, ma ütleks, et Õnnepalu on õnneks üks tabatud ime.)

Igatahes, nagu öeldud, võib-olla teen ülekohut. Sirvides märkan paremaid-halvemaid hetki. Oli üks pikk näitejupp, mis osutas tema üllatavalt kesisele kirjutustajule - mis on tõene, mis mitte; kas tegelikult on südamest või on pingutatult stiliseeritud mõte jne -, aga ma hetkel ei leia seda. Ja võib-olla olekski parem mitte - ärgem keskendugem kesisele, sest minu hinnangul seda on (aga see võib olla mu isikliku sisemise häälestuse küsimus), vaid keskendugem neile epifaanilistele meeldejäävatele mõtetele. Neid selles raamatukeses on. Ja nende otsimiseks võib seda lugeda küll.