Tõnu Õnnepalu sünd. 1962 Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.
[siia tulevad mingid kõrged punktid, nagu ikka peaks. Neile, kes otsivad kinnitust sellele, kas see on hea.]
Mitu lähenemisnurka oleks sellele raamatule. Mõni parem kirjutaja võtaks ühe teema ja ammendaks selle professionaalselt. Võiks sama teha, aga ma pole siia üle pika aja midagi kirjutanud, natuke on tuju kõigest kirjutada.
Ent peaasjalikult sattusin seda raamatut lugema "loomulikkuse" teema kaudu.
Võib-olla mõni tahaks lihtsalt lugeda Õnnepalu seni viimasest raamatust, keerutamata. Neile vastangi keerutamata, et hea on. Ja et loomulikult on hea. A mitte enesestmõistetavalt - ühtki kirjanduslikult väärtuslikku asja ei tohiks paratamatusena võtta, isegi mitte siis, kui see tagantjärele mõeldes ei avarda kuidagi sisemise entsüklopeedia artiklit antud autori kohta. Ega see, et Õnnepalu "teeb seda, mida Õnnepalu ikka teeb", ei tähenda, et ta laseks vana rasva peal.
Kui ütlen, et on loomulikult hea, siis selle sõna teises tähenduses, kus see midagi ka kirjeldab. Hea loomulikuna.
(Kuid ma ei jää siinkohal kinni teemasse "kaua võib lubada Õnnepalul kirjutada oma idülle vaikusele" - sest vastus on ju ilmselgelt: seni, kuni temas seda jätkub lugejat kirgastaval määral.)
Viimasel ajal on see sõna - "loomulikkus" -hakanud mus kumisema kuidagi teisiti.
Pidin loovkirjutuse aine raames lugema üht kirjatükki. Kuidagi huvitav oli lugeda. Eneseabi + loovkirjutuse õpik. Sealne läbivaid teemasid oli: IGAÜKS SUUDAB KIRJUTADA! Igaühes on see autentne ja läbinisti originaalne sädin olemas, see tuleb üleni loomulikul moel kirjutades endast välja saada.
(Seda on ehk parim lugeda väikestes kogustes. Tsitaatide kaupa.)
Ja siis sattusin lugema üht artiklit, milles üks tasulise loovkirjutuse õppejõud kritiseerib sääraseid kursuseid.
Kas igaühes on see alge olemas? Kas on inimesi, kelle tõelisim, varjamatum ja originaalseim autentseim olemus pole lihtsalt lugemisväärne?
Öelda "ei" tähendaks paljude meelest vist sama mis väita, etmõni inimene lihtsalt pole väärtuslik. Justkui sellised hetked, mil kaotad ennast kirjutades ja kirjutusse (või lugemisse), oleksid ainuväärtuslikud.
Kas on kohutav klišee öelda, et Õnnepalu teeb võluvaks ta võime kirjutada lihtsust nii, et see näibki lihtne? On küll kohutav klišee. Sest teda ei tohiks lihtsaks taandada, muud nägemata. Ta ei kirjuta üleni argiselt. Kohati tajusin, et ta kirjutab mõningase paradoksidelustiga. Torre oleks ju parodeerida, et teeme õnnepalu, vaata,
DIY Õnnepalu: "Vaatan aknast. Päike loojub... vist. Hingan sisse. Jah, see päev on lõppenud. Ja see on hea. See on hea."
Nagu õnnepallu koosneks rahulolust loodusega, lihtsatest vaatlustest ja sissehingamistest.
Koduperenaiste eneseabi kõrgkirjanduslik osa.
Ei ole ju seda.
Uh, korraks tuleb endalgi kahtlus, sest mis seal veel on - seesama varjamatu meeleheitetaju, millest oli küllastatud "Kevad ja suvi ja" esimene pool? A mis on meeleheide selles kui mitte see üksindust nautiva inimese konflik, millest loodus saja lehekülje vältel ta päästab, eks ole?
Kevad ja suvi ja lõppes ju tõusuga.
A tegelt oli too luulekogu valitud väljavõtted aasta jooksul iga päev kirjutatud luuletustest. Tahaks teada, milline oli tolle kirjutusprotsessi prügikast. Soov, mis tasapisi tekib ka "Lõpetuse ingli" suhtes.
Kuid see viimane raamat ei ole mingi otsitud õndsustunde või sõnalunastuse sittumine lugejate massidepeale. Pluss näpuotsatäis kriitikat ebaeheda kirjutuse pihta (mille kontekstis autor ise oleks tõekuulutaja-positsiooni tõttu paratamatult loomulikkuseetalon).
Ei ole ainult seda, sest...
Ah, olen ennast kuidagi kringliks lobisenud. Ma nautisin raamatut küll ega taju teda sellise küünilise autorina. Loetlen siin kõiki neid kibestunud võimalusi teda vastuvõetamatuna tajuda - otsekui kriitiline distants laseks näha teose tegelikku konstrueeritust ja autori künismi vms. Kuid tõele au andes on tema rahulikkuse kogemine suurepärane elamus, mis võiks ju kõigile mõjuda. Mittenarratiivne (või kui, siis väga vähe narratiivne) proosa, mis mõjub luuleraamatuna neile, kel pole oskust luuleraamatut lugeda - kellede sekka ma tavajuhul ennastki loeks.
Ta üleni mõjub oma suhtumisega. Kergelt misantroopse (vaevumärgatavalt...) ja mingil moel väga aristokraatliku olekuga, mis nakatab, tekitab soovi seda eneses peegeldada või järele teha. Jätta endast raamatu sulgedes maha viisakuspohmakat. Sellise mõjuga võiks vahel mõni teos olla küll.
Lugesin hiljuti üht blogi. Sattusin Kunnuse blogi pealt sinna. Elli lend. Seal oli arvustus. Teosele Eda Ahi "Gravitatsioon".See oli suurepärane. On neid, kes kirjutavad nii hästi, et endal hakkab piinlik. Kes kirjutavad mind kohutaval moel hästi.
See elli kirjutas teisiti. Seda oli lihtsalt suurepärane lugeda. Lummav.
Võib.olla see aitas taastada kirjutusõhinat, utsitas praegust kirjutama.
Või tolle loovkirjutuskursuste kriitiku esmaseid nõudeid kirjutajatele - lugeda-lugeda-lugeda.
Või lihtsalt Õnnepalu lugemine.
No comments:
Post a Comment