Ettekanne kirjanduseriala kevadkoolis + Kaupo Pähkel "Ehatähe rüütel"

Kirjanduse kevadkoolis ettekanne. Vabalt võetud. Ehk liigagi.

Tegelikult võinuks ma seda paar korda ümber kirjutada. Hiljem sain, et "õhinapõhine" oleks parem. Või lihtsalt "õhinakirjandus". Mõiste pole päris hea, ajab asju sassi. Aga ettekanne oli tore. Vähemalt oli tore pidada ja kuulajail oli tore kuulata.

Elevuskirjandus Eestis

Nüüd hoiatan teatava kompositsioonilise lohakuse eest. Pall hakkas veerema ja ettekandest kujunes midagi peaaegu narratiivilist, veidi vähem loogiliselt ja asjalikult ühesehitatut. Kuid palun mitte heituda, käänakud pole liiga järsud. Kui läheb meelevaldseks, pidage mind kinni.

 

Ükskord istus mu sõbranna rongis. Kirjandustudengina luges ta sõiduks kaasa võetud tarku raamatuid. Mis täpsemalt, ta vist ei öelnud. Aga see kohustuslik kirjandus – kirjandustudeng ikkagi – oli tal hakanud kuskile siiamaani jõudma. Et see teda ära ei närvutaks, tahtis ta midagi muud asemele.

Peika istus kõrval. Tollel oli kott täis lollakaid raamatuid. „Lollaka“ raamatu all pean silmas raamatut, mis mahub skaala sisse, mille ühes otsas on kehv, klassikuid ahviv fantasy, millel pole lootustki pretendeerida preemiatele. See on siis see parem ots. Sest siin, halvemas otsas, on muu derivatiivne kirjandus. Tahaksin öelda: Star Warsi romaanid. Kuid ma pole ise lugenud. Ei julge seisukohta võtta. Aga saate pildi kätte küll. Lollakad raamatud. Sopakad, nagu Cartland. Aga mõeldud poistele.

Nagu öeldud, küsis sõbranna midagi peikalt lugeda. Ja saigi. Sellesse skaalasse kuskile keskkohta kuuluva raamatu. Arvutimängude seeria põhjal tehtud Warhammeri 40 000 raamatu.

Nii ta istus ja… ahmis raamatut silmadega. See polnud mitte lõikude möödaveeremine, vaid lehekülgede lendamine. Praeguseks on ta lugenud läbi kaheksa või nii Warhammeri raamatut. (Parandus - tegelikult siiski 15). Ja on täiesti vaimustuses. Ta kinnitab mulle, et need on head raamatud. Kui ma ütlen talle, et ei ole – ja seekord ma julgen võtta seisukoha, sest olen lugenud kolme raamatut (parandus: nüüd juba neli) –, ütleb tema, et njah, ei ole jah. Aga natuke ikka on ka.

Ühesõnaga, enesetutvustuseks, et ma olen Tõnis. Pean ettekannet, milles alguses räägin üldjoontes, mida ma umbes mõtlen elevuskirjanduse all.

 Ma ei mõtle tingimata leiutada uut žanrit, aga lihtsalt püüan vaadelda teatud tüüpi kirjandust teatud tahule keskendudes. Siis räägin mõne sõnaga sellest Eestis.

Lõpuks ka see, et võtsin ühe raamatu, mis ma arvasin, et võiks vastata sellise „žanri“ kriteeriumitele. Ning selle üle naermine, kuivõrd jõuan.

Niimoodi ma seda kirjeldan, aga seda kirjutades märkasin, et unustasin end pidevalt välja vabandama sõna „elevuskirjandus“ või täpsustama, mida ma täpsemalt selle all ette kujutan. Nii et võin ka kirjeldada seda ettekannet kui üht igavest väljavabandamiste jada.

Kirjandusel on mustmiljon eesmärki. Üldjoontes jagan need siinkohal intellektuaalseteks ja emotsionaalseteks eesmärkideks. Üldine, naiivne, otsapidi rumalgi jaotus, aga palun teil kannatada see pisuke lihtsameelsus ära.

Saaks öelda, et igasugune ilukirjandus on empaatiale apelleerimine. Kui kirjutamine on kontakti saavutamise katse, mõttekaaslaste leidmine, on see ka emotsionaalse kontakti otsimine.

See ei tarvitse olla kirjutamise teadlik eesmärk. Pigem võiks öelda, et kui võetakse teadlikuks eesmärgiks saavutada mingi konkreetne siht, loobub teos teatavatest kunstilistest pretensioonidest. Näiteks mida ootab keskmine inimene teosest, mis reklaamib end õudukana? Kui ma lähen raamatukokku ja ütlen: ma lähen nüüd õudukat võtma, siis tähendab see seda, et mul on odav maitse ja tahan korraks uppuda labasesse emotsiooni.

Ma ei ütle, et õudukad oleks automaatselt halvad. Edgar Allan Poe. Stephen Kingil olla väga häid raamatuid. Kuid ütlen, et tegemist on teatava kitsendusega.

Ilmselt kujuneb emotsionaalne eesmärk üsna automaatselt. Mitte niivõrd sisulist poolt kavandades, vaid siis, kui ärgatakse trükimasina taga ellu. Kas siis inimene või masin.

Nüüd siis mõne sõnaga elevuskirjandusest. Kui ma räägin elevuskirjandusest, ei räägi ma kirjandusest, mis tekitab elevust. See on nii individuaalne. Iga uus Kivirähk tekitab elevust. Lõuna-Eestis – iga uus Heinsaar. Kui mu parim sõber kirjutab uue teksti, tekitab see teatavat elevust.

Kuid „elevuskirjanduse“ all pean silmas pigem sellist, mille sihtgrupp pole mitte lugeja ise, vaid see väike 13-aastase poisikese hääl temas, mis ütleb: „Mineee patttsi, see on niii lahe!“

Ent seegi jääb ümmarguseks. Seda kirjutades tuli meelde Heinsaare lugemine. Kuid ma ei pea teda selleks elevuskirjanduseks. Temal on põnevad ideed, mida ahmid ja lased teadvusel muigamisi seedida ja mõnuleda. Inimene kasvamas kingadest välja – see mõte ei tekita mitte kaasajooksmise elevust, soovi ise olla neis kingades. See on kujundi nautimine.

See on poeesia. Aga nagu ütles kord üks 13-aastane poisike: „Poeesia? Öäkk!“

Sest Heinsaare poeetiline proosa on paljuski siiski mõttega nautimine. Mõistus naudib põneva kujundi väljamaalimist. Kuid „elevuskirjandusel“ lülitub mõistuslikum aspekt välja.

Ja nüüd loodan, et inimesed ei hakka silmi pööritama – elevuskirjanduse all peangi silmas actionit. Rumal action, aga raamatuna kirjutatuna. Kes on arvutimängija, ütleksin, et elevuskirjanduseks nimetan siinkohal Diablo 2’e, mille hoobid on põnevusega välja kirjutatud. Mille hoobid oleks raamatu kandev osa, ent mille ülejäänu peab andma kinnitava ja põhjendava raamistiku.

Kuitahes labaselt see ka ei kõlaks, pean ikkagi möönma, et niimoodi lugesin ma isegi Frank Herberti „Düüni“. Ja siiani loen. Ehkki raamatus esitatud võimumängud on põnevad ning keskkonnatundlik düstroopia on ainulaadne, kaldun millegipärast arvama, et ma polnud mitte ainus.

Kui mul tekkis sõnastamata ettekujutus sellest teemast, loksus kuskil maal asi sinnapaika, et pean selleks 1) noortele 2) meessoost isikutele mõeldud 3) ulmet.

Noortele ja mitte täiskasvanutele, sest nii kaotab tähtsuse mõistuslikum aspekt. Ma ei püüa rääkida meesteulmest. Ka ei arva ma, et lasteraamat oleks päris prii sellest, kuivõrd kipuvad need olema didaktilised.

Meessoost isikutele, sest ma ei tea, mis täidab selliste raamatute „võitluste“ aset naislugeja jaoks. Kui see on lootus ühele täiesti nunnule musile, siis võin oma n-ö definitsioonist välja jätta sõnapaari „meessoost isiku“ ning mõelda „Videviku“ peale, mille jutustuse siduv materjal oli samuti suur kihk saada musi sädelevalt vampiirilt. Ja milles see kihk on võrreldav vägivallaga mõnes poisteraamatus.

Ja lõpuks ulme, sest tegemist pole kaasaelamisraamatutega sellisel kujul, et keegi tõesti prooviks end raamatus ära tunda. Ei otsita probleeme, millega end identifitseerida. „Elevuskirjandus“ on eskapistlik kirjandus – väike hedonistlik väljapääs igapäevaelust.

Otsisin netist korraks, kuivõrd on Eesti noortekirjandus ulmelise alatooniga. Ma ei hakka veel ütlema, mida ma selle kohta avastasin, sest leidsin lause, millele tahaks peatuma jääda. See lause oli: „Eluraskustega toimetulek on laste- ja noortekirjanduse keskne teema. Selleks ju raamatuid kirjutataksegi, et anda aimu, mis elus ees ootab.

Eestis on kujunenud noorteraamatute suhtes väga tugev kallak realismi suunas. Näib, et noorsooromaan pole noorsooromaan, kui selles pole välja toodud osav kombinatsioon järgnevast probleemide jadast:

1) noored ja ühiskond (probleemid koolis, varakult tööle asumine); 2) noored ja perekond (suhtlemise vähesus, lagunenud pered, kodust põgenemine, kasuvanemad); 3) noored omavahel (erikeeled, moesläng, armastus ja sõprus); 4) noorte suhe iseendasse (nooruse vaevad, hirmud, eksistentsiaalsuse probleem). Teemakäsitlused on järjest teravamad, valulisemad ja karmimad, šokeerivad lood, mis mõjuvad tõetruult, elulähedaselt ja

hoiatavalt

Muide, kiidusõnad Pille Kukele, kes kirjutas uurimustöö, milles see kõik kirjutatud oli. Kui ta kirjutas noortele avaldatud kirjandusest, võttiski ta noortekirjandust sellesama kirjandusena, mis lahendab ülaltoodud küsimusi.

Veel üks asi. Lisaks kõigele muule ma lihtsalt pean ette lugema ühe raamatu kokkuvõtet. Kristiine Kurema raamatut „Liblika lein“ kirjeldatakse ühes netileheküljes niimoodi.

„“Liblika lein” on üks ülimalt kurb noorsooromaan, kuigi tahkusid selles raamatus on teisigi. Kurb on see raamat juba seetõttu, et raamatu peategelane, noor neiu, kes alles ülikooli astunud, kaotab äkitselt peaaegu kõik: ta ema ja kasuisa hukkuvad lennuõnnetuses, poiss-sõber leiab teise tüdruku jne. Õnneks saabuvad tema ellu uued inimesed: uus poiss-sõber, pärisisa ning üks ülimalt tark ja elunäinud kodutu.“

See on omamoodi huvitav stereotüüp ja mulle tundub, et mingil määral on see tingitud ka väga edukalt käima läinud Tänapäeva noorsooromaani võistlusest. Selle kaudu on tulnud palju autoreid, näiteks Reeli Reinaus, Daiana Leesalu, Birk Rohelend, Ketlin Priilinn ja paljud teised. Sass Hennost rääkimata, kes tuli teisest võistlusest, aga siiski.

Kui ma ütlen, et minu ettekujutus „elevuskirjandusest“ tähendas rumalat action, siis võiks tunduda, et siia sobiks kõik, kus on parajalt vägivalda. Kord kirjeldas mu Warhammeri-sõbranna mingit raamatut, vangisolija kirjutatut, kus olla ainult üks suur tiblade kolkimine. Ja selle nautimine. Tohutu verejanuga selle kirjeldamine, tõenäolises lootuses, et lugeja loeb ja teatavas elevuses sügaks nükke.

Kui mul tekkis sõnastamata ettekujutus sellest teemast, ei kuulunud see sinna. Mitte verejanu ei defineeri seda. Motiiv on vajalik. Kuid motiivi on vaja, et oleks võitlus. Võitlus peab olema, aga see vajab oma olemasoluks motiivi. Need on omavahelises sümbioosis.

Selle teema all räägin ainult vägivallast kui lahendusest. Ja luban ainult vägivallal olla lahendus „elevuskirjanduses“.

See on sellest, et kui tegelased leiavad lahenduse mingist krutskist, siis on tegemist pigem triksteritega kelmiromaanis. Ja kui tegelased leiavad moraalsema lahenduse diplomaatilisel teel, siis on tegemist juba teistmoodi mõtestatuma tekstiga.

Kuid palun mitte arvata, et ma keskendun lahingustseenidele kui elevuse allikale, sest „samm vasakule ja mõõgaga hoop kõhtu, aga ta pareeris!“ ajaks käsi värisema nagu kann kohvi.

Nagu enne öeldud, võitlusstseen pole tegelikult huvitav, kui sel pole head motiivi. Kaklusstseen pole huvitav, kui kontekst ei anna talle tähendust. Kui kogu raamat toimib võitlusstseenidele konteksti loomisena, siis olgu need stseenid ise ka nauditavad. Sest kui ma kujutan ette raamatut, mis täies ulatuses püüab luua konteksti üheleainsale võitlusele või lahingule – on poeg, kätte maksmas oma isa. Leiab päti üles, lööb maha. Kui 

Ilmselt krimpsutatakse sellise „kirjanduse“ peale kulmusid, aga nimetaksin paari olukorda, kus see on hästi tehtud. Kui tahta neid teoseid selles kontekstis vaadelda. Või sellesse konteksti taandada. Esiteks, Düün. Teiseks, Enderi mäng.

Kui sõbranna luges rongis oma rumalat Warhammeri-raamatut, ei lugenud ta sisu ega otsinud raamatust leidlikkust. Ta lasi sisemise naiivitari valla. Või õigem oleks öelda, ta lasi sisemisel küünikul puhata. Küünikul urgu tagasi minna. Ta luges seda täpselt sellisena nagu see oli. Ja sellisena on see siiani hea. Omamoodi.

Ja sõltuvalt sellest, kui hästi on kirjutatud tegelastevahelised suhted, kui osavalt põhjendatud nende motiivid ning kui leidlikult ja värskelt kujundatud nende endi arengut ning paratamatuks osutuvaid omavahelisi konflikte, võiks see ka olla selline, et ma ei tunneks vajadust säärast „žanrit“ välja vabandada.

Kui otsisin kodumaiseid näiteid, olin korraks kimbatuses.

„Gort Ashrynni“ triloogiat, mis laenab stiililiselt päris palju Heinleini „Tähesõdalastest“, võiks selliseks pidada. Kuid ei julge seda väidet teha. Ei julge kas või seetõttu, et kolmest osast teine ja kolmas võiks alluda sellisele kirjeldusele, kuid tegemist pole siiski piisavalt puhtakujulise sellisega.

Üsna kindlasti võib sellisena kirjeldada Veiko Belialsi „Ashinari kroonikaid“. Kuid ma lugesin seda ammu ja mäletan vaid laenamist, agarat laenamist Roger Zelazny „Amberi kroonikatest“, nii et tekkis tõrge seda analüüsile allutada.

Nii et võtsin veidi värskema teose.

Ja nüüd tulebki viimane etapp ettekandest –

Ühest näitest kirjutamine.

Siin ühes eelnevas ettekandes öeldi, et Eia Uus ütles oma debüütromaani kirjutamise kohta, et see oli võikalt sündinud kirjatükk. Teos, mille ta kirjutas, sest teisiti ei saanud. See on teadmatusse sukeldumine ja sellisena vastumeelne, aga vajalik.

Ameerika nüüdiskirjanik Jonathan Franzen ütles kord oma kümne soovituse seas noorkirjanikele, et:

“Fiction that isn't an author's personal adventure into the frightening or the unknown isn't worth writing for anything but money.” 

Need võiks olla mingit laadi hea kirjanduse saavutamise põhimõtted. Seetõttu sobiks näitekirjanikust rääkides alustada sellest, et tema neist reeglitest ei lähtunud. 

Mis puutus narratiivilahenduste otsimisse, siis Kaupo Pähkel laenas Ockhamilt habemenuga ega andnudki tagasi. Ei joole vaja seda ülemäära keerukaks ajada. Mis psühholoogilised nüansid, mis mõttes „iga inimene paikneb moraalse skaala kuskil hallil alal“. Eiei. Ärge ajage pada, meil on valged paladiinid. Ja meil on surmarüütlid.

Ühelgi hetkel ei teki olukorda, kus peategelase pärast peaks muretsema. Ta on alati kõige tugevam ja igatahes täiesti overpowered.

Raamatus valitsenud huumor oli lihtsameelne ja matšolik "ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine", sedagi parimal juhul.

Väidan, et see on rumalaim raamat, mida olen üle väga pika aja lugenud. Warhammeri raamatud on tagantjärele mõeldes väga hästi kirjutada, tuli vaid osata õiges kontekstis näha. See pole õelus, vaid möönmine.

Kuid see ei tähenda, et sel polnuks mingeid omi voorusi. "I'm not totally useless, I can always be used as a bad example." Kuid lisaks sellele olid viimased sada lehekülge peaaegu hästi kirjutatud, kui keskenduti lahingukirjeldustele. Strateegia ja säärasega oli autor end üsna tuttavaks teinud. Eeldan, et tegemist on arvutimängudest õpituga.

Ma ei teagi, kas nimetada seda halvaks või heaks, et üht naistegelast kirjeldati alati samamoodi. Milles muidu poleks midagi halba. Strateegiliselt kasutatud ametüstsilmadel oleks oma jõud.

Ent selle konkreetse naise kirjeldus oli umbes viie rea pikkune. Ja ilmus raamatus 5 korral. Lehekülgedel 69, 154, 197, 299 ja 417.
Oleks veel, et tegemist on mingi huvitava võttega. Või et kirjeldus oleks kuidagi silmatorkavalt eriline.

Ja samas oli see omamoodi meeldiv. Ma ei olnud üldse nii pahane selle kordumise pärast, pigem ajas neljas kord juba muigama.