Friday, October 11, 2013

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

Smilla on üks üksildane naine, kes tunneb armastust ainult väikese poisi Esaja vastu. Poiss mõrvatakse ja Smilla hakkab selle tagamaid uurima.

Et raamat mulle ei meeldinud ja et aega on vähe, panen üksikud märksõnad. Aga ma ei oska eriti märksõnu panna, nii et vaatan, kuidas välja tuleb...

Taani kirjanikest olen enne lugenud teenimatult varju jäänud põnevat autorit nimega Svend Aage Madsen, kes kirjutas eesti keelde tõlgitud (aga inglise keeles veel olemata) teose "Jutustada inimesi".
Too oli matemaatik ja kirjutas tolle raamatu nii, et see mõjus nagu maagiline realism, aga polnud nii pehme, voolav, peaaegu naiselik, vaid kuidagi karmim, teravam. No ütleme siis ära selle provokatiivse sõna: mehelikum.

Peter Hoegi lugemine meenutas kuidagi seda matemaatilisust või teatavat teadusihalust. Sealjuures oli aga mingi ebamaisuse tasand sees. Mitterealism. Mitte ka õhkav romantism. Aga mitterealism.

Ma ei saanud selle raamatuga aga kontakti. Anule see meeldis, aga see ei hakanud mul töötama. Siis poolepealt küsisin ergutavaid kiidusõnu sellele raamatule Kristinalt ja Svenilt (vahel aitab see raamatule paremini häälestuda) neil jagus neid.
Võimalikud põhjused:
1) Smilla oli üks küüniliselt kirjutatud tegelane ja see raamat üks küüniliselt kirjutatud teos.
2) ma ei lugenud seda õige tempoga (tavaliselt mingi paarikümne tüdinud lehekülje kaupa, kuna ühel istumisel ma nautisin seda üllatavalt põhjalikult - võtsin mitu tundi järjest lugeda ja õhukese akna all jaheda ilmaga. Mingi külm imbus läbi riiete, mis sobis sellele raamatule. Seda peakski vist korraga palju lugema, et see õigesti mõjuks. Kui aga lugeda "oh, mul on paarkend minutit vaba aega, hakkame aga sirvima!", siis see ei käivitu.
Sellise raamatu ahmimine poleks mõni suur *VUUŠŠŠŠ*, vaid pigem nagu tasapisi oma õõnestustööd sooritav *kriuuks* *kriuuuks* *kriuuuuks*. Tookord vist midagi sellist oligi. Aga see mõjub kinnitusena, et peaks alati kaasas kandma mitte "parasjagu loetavat" raamatut, vaid vähemalt kaht sellist - üht mitmetunnist ja teist jupikaupa ideaalset.

Võib-olla magistriaasta praegusest ebakorrapärasest režiimist tulenebki, et eelmine sissekantud raamat, mis oligi jupikaupa loetav, avaldas väga positiivset muljet ja see siin üht raugelt öeldud "meh"-i.)
3) liiga vähe seksi.

2 comments:

  1. Mulle meeldis "Elevanditalitajate lapsed" (Hoegilt), Vaikne tüdruk oli ka liiga läbi mõeldud. Aga kui Elevanditalitajate laste raamatu rütm ja huumor istub, siis tasub lugeda. See ei olnud nii üle komponeeritud. http://sehkendaja.wordpress.com/2012/12/03/45-peter-hoeg-elevanditalitajate-lapsed/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitüma, panen kõrva taha.
      Tegelt olen Hoegilt juba lugenud üht teist asja inglise keeles ("The Woman and the Ape"), a see oli vist enne selle blogi pidamist - igatahes siin ei näi mul teda olevat...

      Too raamat ka meeldis, aga niimoodi leigelt. Sellel oli aga nõrkus või omadus, et see polnud nii jõhker kui "Smilla" (siinkohal siis peangi silmas mitte võikust, vaid mingit mõjukust, mis võib veenda, aga võib ka mitte veenda...). Nii et too saigi kas meeldida leigelt või erapooletuks jätta. Ja ei teagi, kellele toda niiväga reklaamida. Kuigi mine tea, mõni võikski vaimustusse sattuda...

      Võib-olla ongi, et mulle lihtsalt sobiks rohkem tema ebatõsisem kirjandus. Sest see tõsiselt kirjutatu eeldab konkreetse lugeja kõnetamist vms, samas kui ebatõsiselt kirjutatu seisab muude vooruste peal - ja osav kirjanik on ta küll.

      Delete