Otsustasin muutuda veidi karmimaks.
Minu "igati normaalne"-hinnanguks on saanud "8-punktine".
Kuidas sellesse suhtuda...
Ühelt poolt saaks öelda, et olen hästi valinud.
Ja ega saagi kurta. On olnud head raamatud. Aiman ette, mis mulle meeldima hakkab, ja üsna harva võtan raamatu mõttega, et "hmm, äkki..."
Ma ei "äkki"-tse, raamatute valimine on üldiselt üks educated guess.
Ja ongi üsna lihtne võtta midagi, mis on hea või vähemalt pole ajaraisk. Kirjastused ei tee meil üldiselt hulle apsakaid. Minu poolest võiks olla rohkem seikluslikku kirjandust, aga that's just me. Head kirjandust on siiski üllatavalt rohkelt.
Kuid teisalt,
peaks siiski valima natuke sisimas tekkiva vaimustuse järgi.
Kõik ei saa olla 10-punkti teosed või napilt alla selle (8 on samuti napilt alla), sest ma ei ole nii emotsionaalne.
Või hoopis nii, et raamatute lugemine ei vaimusta mind sedavõrd.
Mulle meeldib raamatuid lugeda. Uued ideed on ikka head.
Kuid kui need ei haara, ei tekita unenägusid, ei sunni Une-Matit küünlatulega minema ajama,
siis on tegemist normaalse raamatuga. Kuid mitte millegagi, millele peaksin andma üsna napilt alla täiusliku.
TV Tropesis on Sturgeoni Seadus. Variatsioonidega ja nii, kuid taandan kirjutamisele. Selle järgi on 90% kõigest, mis kirjutatud, blah.
Ja optimisti järelsõna "järelejäänud kümne protsendi nimel võiks surra."
Nüüdsest panen "igati normaalse" 5-punktiseks. Nüüdseks lepin sellega, et igas raamatus on omamoodi originaalseid mõtteid. Või, kui neid pole, on haarav kirjutusviis. Või siis head karakterid. Või ilmekas kirjutuslaad, kujundlik selline. Või muud säärast.
Kui aga raamatul pole sellist päästerõngast, siis langeb allapoole selle keskjoone. Sest "keskmine" ongi raamat, mis on "hea", aga ei tekita vaimustust.
Eks ta ole, et lugupidamisest autorite ja nende originaalsuse ees ei tahagi hakata arutult lahmima. Ja järelikult ülendab eriline mõte raamatu lihtsalt "loetavast" millekski, mida inimesed võiks otsima minna.
Kuid tuleks võtta tänapäevase filmi-ja-arvutimängude-põlvkonna esindajana natuke jäigema hoiaku selle suhtes, kuidas ausalt määratleda oma lugemiskogemust.
Sest kui kõik raamatud on 8-punktised, siis millistes on tõelisuse puudutus sees? Millised on need pärlid, mille nimel rebida end välja tänapäevasest kergelt kihutavast ajatajust, et istuda rahulikult maha - ja kaotada end sellesse?
Pealegi, endalgi hakkab igav, et kõik on päris hea, minimaalsete vahedega.
Ja ega ma pealegi ütle, mille poolest on miski siin üldse elamus. Ja mille alusel punkte panen. Las iga arvustus ise olla mõõdupuuks selle kohta.
Wednesday, June 27, 2012
Monday, May 21, 2012
Arthur C Clarke "Kohtumine Ramaga"
8/10
Päikesesüsteemi satub maaväline kunstlikult loodud ese, mida läheb uurima meeskond astronaute.
+ Rahulikkus, millega see tekst on kirjutatud, on mõnusalt kontrastis tekstis sisalduva põnevusega. Seda põnevust saanuks hakata rõhutama - mis oleks muutnud teksti küllaltki odavaks -, aga kuna seda ei juhtu, on tekst väga hea.
+ Teaduspõhine fiktsioon, mitte niisama ulmekas.
- Mulle oleks meeldinud vastus mõnele muule küsimusele peale "Kuidas?"
- Lohakas kirjastus. Palju näpukaid. Kõige kohutavam oli eessõna. Seda oli samas huvitav lugeda, sest keegi õpetaja oli seda pliiatsiga agaralt sodinud. Keegi oli väga vihaselt alustanud selle lugemist. "Komad! - (koolis saaks sellise kirjutuse eest "2")" on ju hea kommentaar, millele võiks järgneda raamatu lugemine.
Tähendab,
erinevalt mõnest oma teisest teosest ("Lapsepõlve lõpp") hoidub autor sensatsioonidest. Ja peamiselt on selle raamatu näol tegemist selle lõpuni mõtlemisega, millised probleemid võiksid tekkida sellises keskkonnas, nagu Rama.
Ma pigemini siiski ei usu, et on olemas sellist žanrit nagu "ulme". On teaduspõhine spekuleerimine, nagu see praegune ja "Andromeda" ja miks mitte ka näiteks "Jurassic Park", milles on ka põneviku sugemeid. Kuid panna seda praegust näiteks ühte patta Düüniga on küll viimane rumalus.
"Ulme" pole minu meelest mitte žanr, vaid keskkond võiteisiti alus, milles kõik võiks toimida. Kuid mitte žanr. Žanr on komöödia või põnevik näiteks või draama või mis iganes. Kõige laiemas plaanis. Ulme on minu meelest midagi muud, millesse saab erinevaid žanre toimima panna.
Päikesesüsteemi satub maaväline kunstlikult loodud ese, mida läheb uurima meeskond astronaute.
+ Rahulikkus, millega see tekst on kirjutatud, on mõnusalt kontrastis tekstis sisalduva põnevusega. Seda põnevust saanuks hakata rõhutama - mis oleks muutnud teksti küllaltki odavaks -, aga kuna seda ei juhtu, on tekst väga hea.
+ Teaduspõhine fiktsioon, mitte niisama ulmekas.
- Mulle oleks meeldinud vastus mõnele muule küsimusele peale "Kuidas?"
- Lohakas kirjastus. Palju näpukaid. Kõige kohutavam oli eessõna. Seda oli samas huvitav lugeda, sest keegi õpetaja oli seda pliiatsiga agaralt sodinud. Keegi oli väga vihaselt alustanud selle lugemist. "Komad! - (koolis saaks sellise kirjutuse eest "2")" on ju hea kommentaar, millele võiks järgneda raamatu lugemine.
Tähendab,
erinevalt mõnest oma teisest teosest ("Lapsepõlve lõpp") hoidub autor sensatsioonidest. Ja peamiselt on selle raamatu näol tegemist selle lõpuni mõtlemisega, millised probleemid võiksid tekkida sellises keskkonnas, nagu Rama.
Ma pigemini siiski ei usu, et on olemas sellist žanrit nagu "ulme". On teaduspõhine spekuleerimine, nagu see praegune ja "Andromeda" ja miks mitte ka näiteks "Jurassic Park", milles on ka põneviku sugemeid. Kuid panna seda praegust näiteks ühte patta Düüniga on küll viimane rumalus.
"Ulme" pole minu meelest mitte žanr, vaid keskkond võiteisiti alus, milles kõik võiks toimida. Kuid mitte žanr. Žanr on komöödia või põnevik näiteks või draama või mis iganes. Kõige laiemas plaanis. Ulme on minu meelest midagi muud, millesse saab erinevaid žanre toimima panna.
Nicole Krauss "Armastuse ajalugu"
7/10
Üks raamat ja selle seosed mitme erineva loo haruga, tegelastega ja nende saatusega.
Või:
Autor oli otsustanud, et tal ei tohi seda teksti kirjutades igav hakata.
+ Ei hakanudki päris igav
+ Loo liinid mõjusid igati armsalt. Noor armastus ühelt poolt, igatsus ja nii edasi.
- Kuidagi ebavärskelt mõjus, ehkki konstrueeritud oli üsna huvitavalt.
Erinevate riikide kirjanduse kohta ei julge kunagi midagi üldistavat öelda. Siiski tekib mingi aimus briti kirjanikest, mingine ameerika omadest, mingi Saksa omadest ja nii edasi. See raamat mõjus hispaanialikult - maagilise tooniga, mis pole tegelikult muud kui juhus ja kokkusattumused. Lisaks oli nimede ja skeemide kordumine läbi kõigi nende lugude, mis tuletas meelde "Sadat aastat üksildust".
Või meenutas see hirmsasti hoopis Carlos Ruiz Zafoni "Tuule varju", milles on samuti üks saladuslik raamat, mis mõjutab tegelaskonda oluliselt. Mõlemal juhul on üldiselt võttes tegemist hispaaniapäraste mõjudega. Kas see on Ameerika kirjanduses märgatav nähtus, mille üks esindajaid on Krauss? Või on Ameerika kirjandus hoopiski üks suur kompott väga erinevaid mõjusid - nii leiduks mõni inglisepärane, mõni saksapärane ja mõni Krauss, kes kirjutab hispaaniapäraselt?
Väga suur roll on ilmselt ka kirjastajatel selle kujunemisel, milline on mõne piirkonna kirjandus.
See raamat pole kindlasti mingi suvanaistekas. Autor on päris kavalalt üles ehitanud selle asja, mis on täiesti nauditav, kui jaksata kaasa mõelda. Kuid see mõjub siiski natuke nagu konveierilt tulnu, kuivõrd üks hästi kirjutatud tekst saab olla liinilt tulnud. Võib lugeda, võib ka mitte. Ei taha ka midagi ette heita ja mõni satub sellest ilmselt elevusse ka. Ma ei kujuta aga ette, et ükski eluolukord minule seda võimaldanuks.
Üks raamat ja selle seosed mitme erineva loo haruga, tegelastega ja nende saatusega.
Või:
Autor oli otsustanud, et tal ei tohi seda teksti kirjutades igav hakata.
+ Ei hakanudki päris igav
+ Loo liinid mõjusid igati armsalt. Noor armastus ühelt poolt, igatsus ja nii edasi.
- Kuidagi ebavärskelt mõjus, ehkki konstrueeritud oli üsna huvitavalt.
Erinevate riikide kirjanduse kohta ei julge kunagi midagi üldistavat öelda. Siiski tekib mingi aimus briti kirjanikest, mingine ameerika omadest, mingi Saksa omadest ja nii edasi. See raamat mõjus hispaanialikult - maagilise tooniga, mis pole tegelikult muud kui juhus ja kokkusattumused. Lisaks oli nimede ja skeemide kordumine läbi kõigi nende lugude, mis tuletas meelde "Sadat aastat üksildust".
Või meenutas see hirmsasti hoopis Carlos Ruiz Zafoni "Tuule varju", milles on samuti üks saladuslik raamat, mis mõjutab tegelaskonda oluliselt. Mõlemal juhul on üldiselt võttes tegemist hispaaniapäraste mõjudega. Kas see on Ameerika kirjanduses märgatav nähtus, mille üks esindajaid on Krauss? Või on Ameerika kirjandus hoopiski üks suur kompott väga erinevaid mõjusid - nii leiduks mõni inglisepärane, mõni saksapärane ja mõni Krauss, kes kirjutab hispaaniapäraselt?
Väga suur roll on ilmselt ka kirjastajatel selle kujunemisel, milline on mõne piirkonna kirjandus.
See raamat pole kindlasti mingi suvanaistekas. Autor on päris kavalalt üles ehitanud selle asja, mis on täiesti nauditav, kui jaksata kaasa mõelda. Kuid see mõjub siiski natuke nagu konveierilt tulnu, kuivõrd üks hästi kirjutatud tekst saab olla liinilt tulnud. Võib lugeda, võib ka mitte. Ei taha ka midagi ette heita ja mõni satub sellest ilmselt elevusse ka. Ma ei kujuta aga ette, et ükski eluolukord minule seda võimaldanuks.
Kobo Abe "Luitenaine"
6/10
Sisyphoslik lugu vastuhakust. Ja liivast. Siin on rohkem liiva kui Düünis.
+ Kui kirjutada pea monomaaniliselt ühest asjast, siis leidub huvitavaid detaile selle kohta. Nii on see natuke nagu "Parfüüm" mingi külje alt - kui too uppus lõhnadesse, siis see praegune räägib liivast, elab liiva ja muudab selle maailmaks, milles elada.
- Peategelase ärevust oli ebameeldiv jälgida. Tegelased käitusid vaheldumisi lakooniliselt vaikides või ärritunult karjudes. Meenutas seda, miks mulle jaapani draamad sageli ei meeldi.
Minu esimene kokkupuude Kobo Abega polnud mingi eriline elamus. Tekst oli hästi kirjutatud. Igav ei hakanud. Reaktsioonid olid põhjendatud ja huvitavalt, mingi teatava poeetilise sulega, oli maalitud kogu tema olukord selle totruses ja samas paratamatus traagilisuses. Kuid sedapuhku ei töötanud see minu peal. Ootan järgmist elamust, mis võiks lunastada või nii.
Sisyphoslik lugu vastuhakust. Ja liivast. Siin on rohkem liiva kui Düünis.
+ Kui kirjutada pea monomaaniliselt ühest asjast, siis leidub huvitavaid detaile selle kohta. Nii on see natuke nagu "Parfüüm" mingi külje alt - kui too uppus lõhnadesse, siis see praegune räägib liivast, elab liiva ja muudab selle maailmaks, milles elada.
- Peategelase ärevust oli ebameeldiv jälgida. Tegelased käitusid vaheldumisi lakooniliselt vaikides või ärritunult karjudes. Meenutas seda, miks mulle jaapani draamad sageli ei meeldi.
Minu esimene kokkupuude Kobo Abega polnud mingi eriline elamus. Tekst oli hästi kirjutatud. Igav ei hakanud. Reaktsioonid olid põhjendatud ja huvitavalt, mingi teatava poeetilise sulega, oli maalitud kogu tema olukord selle totruses ja samas paratamatus traagilisuses. Kuid sedapuhku ei töötanud see minu peal. Ootan järgmist elamust, mis võiks lunastada või nii.
Mika Waltari "Imeline Joosef"
6/10
Marumugav tekst ühest roosiliselt kujunenud armumisest ja paariheitmisest
+ Grafomaani kohta (29 romaani jnejne) on tema stiil üllatavalt silutud. Läbimõeldud. Kohati ka mõtlemapanev või nutikas. Hästijooksev tekst ja mõtlejalikkus moodustavad mõnusa stiili, mida tuleb näha teatavat tüüpi ideaalina (samas, see võiks olla igasuguse hea kirjanduse juures elementaarne - et see on sellisena täiuslik.)
+ Joosef on põnevalt loodud Piibeleht ("Pisuhännast"), seda nii välimuse, oleku kui ka rolli poolest, mille saavutab tegelaskonnas... Kellele Piibeleht meeldis, võib lugeda seda kui ühe teise hea kirjaniku käsitlust sellest Vilde tegelasest.
+ Joosefi selgitused tema pea müstiliste õnnestumiste kohta on huvitavad lugeda. Nii õndsalt optimistlik tegelane, et teeb meele heaks.
-/+ Liiga muretu kulg sel lool. Puudus mingigi korralik probleem. Oli vaid teksti kulgemine. Mugav, väga mugav kirjandus, suvalugemine. Ei võta tükki küljest. Kuid ei anna otseselt midagi juurde.
- Tegelaskond mõjub liigagi monofooniliselt - on üks keskne viis, mille ümber kõik ülejäänud on saatehääled. Joosef on ainus huvitav karakter, teised lihtsalt on. Nad pole täiesti õõnsad, nad on igati viisakad stereotüübid - rikas ja veidi pobisev isa, neurootilisevõitu ema jne. Aga igatahes mitte põnevad.
Tähendab,
Mika Waltari "Sinuhe" on midagi oivalist ja võib tekkida huvi selle vastu, kuidas ta n-ö vabal ajal kirjutab. "Imeline Joosef" ongi täpselt see raamat - jõudehetkel kirjutatud mugavam asi. Kuna Mika Waltari on nii hea kirjanik, siis tahtnuks, et see poleks vaid ühe temale meeldiva karakteri skitseerimine, vaid midagi tasakaalustatumat. Vahva lugemine siiski.
Marumugav tekst ühest roosiliselt kujunenud armumisest ja paariheitmisest
+ Grafomaani kohta (29 romaani jnejne) on tema stiil üllatavalt silutud. Läbimõeldud. Kohati ka mõtlemapanev või nutikas. Hästijooksev tekst ja mõtlejalikkus moodustavad mõnusa stiili, mida tuleb näha teatavat tüüpi ideaalina (samas, see võiks olla igasuguse hea kirjanduse juures elementaarne - et see on sellisena täiuslik.)
+ Joosef on põnevalt loodud Piibeleht ("Pisuhännast"), seda nii välimuse, oleku kui ka rolli poolest, mille saavutab tegelaskonnas... Kellele Piibeleht meeldis, võib lugeda seda kui ühe teise hea kirjaniku käsitlust sellest Vilde tegelasest.
+ Joosefi selgitused tema pea müstiliste õnnestumiste kohta on huvitavad lugeda. Nii õndsalt optimistlik tegelane, et teeb meele heaks.
-/+ Liiga muretu kulg sel lool. Puudus mingigi korralik probleem. Oli vaid teksti kulgemine. Mugav, väga mugav kirjandus, suvalugemine. Ei võta tükki küljest. Kuid ei anna otseselt midagi juurde.
- Tegelaskond mõjub liigagi monofooniliselt - on üks keskne viis, mille ümber kõik ülejäänud on saatehääled. Joosef on ainus huvitav karakter, teised lihtsalt on. Nad pole täiesti õõnsad, nad on igati viisakad stereotüübid - rikas ja veidi pobisev isa, neurootilisevõitu ema jne. Aga igatahes mitte põnevad.
Tähendab,
Mika Waltari "Sinuhe" on midagi oivalist ja võib tekkida huvi selle vastu, kuidas ta n-ö vabal ajal kirjutab. "Imeline Joosef" ongi täpselt see raamat - jõudehetkel kirjutatud mugavam asi. Kuna Mika Waltari on nii hea kirjanik, siis tahtnuks, et see poleks vaid ühe temale meeldiva karakteri skitseerimine, vaid midagi tasakaalustatumat. Vahva lugemine siiski.
Tuesday, March 20, 2012
Lii Unt "Varanasi päevik"
9/10
Ühe hingestatud ja mõtleva naise neli kuud Indias
+ Intelligentselt kirjutatud - filosoofiajupid toimivad, pole kuidagi forsseeritud (et kirjutame Ida filosoofia hällis, peab siis vastavalt kirjutama, ää...). Ja see toimib värskelt. Mõttejadad ei mõju mitte referaatlikult, vaid läbitajutult.
+ Emotsionaalsed kohad - tagantjärele lein, enesehaletsus ja/või reaktsioonid hetkesündmuste peale - ei liialda oma pateetilisusega ega sentimentaalsusega. Kui loen tema õigetel hetkel tegemata jäänud tegudest, siis valdabki kaastunne. Iroonilist hoiakut on selle võrra parajalt, et kui ta satub rääkima tõsisemal teemal, siis ka põhjusega.
+ Huvitava pildi maalib Indiast, täpsemini Varanasist, ja selles ei teki tunnet, et tegemist oleks mõne turisti päevaraamatuga. Ei liialda mingi "uu, see kõik on nii võõras!"-mõttega, eksootikavaimustusega. Ta on end juba tuttavaks teinud suure osaga sellest filosoofiast ja kohalik tundeilm on talle juba selle võrra usutav, et tema kirjeldus mõjub lugejalegi kättesaadavana.
+ Huvitavad tegelased ja üldiselt päris põnev ülesehitus. Romaanilik päevaraamat...
- Kui üldse midagi miinuseks tuua, siis... Võib-olla see, et...
Ma ei osanud midagi kiruda siiski. Miinustelahter jääb tühjaks.
Kuid otsisin mujalt kommentaare ja nägin, et keegi nurises, et sel polevat õige budismiga mingit pistmist ja et olevat vaid egotrippimine.
Ma ei tea, ehk polegi puhtakujuline budism. Maailmast loobumine, maailmasse sulamine. Kord vaidleb Lii Unt enesega tükk aega selle üle, kas valida sisemine armastus Babade juures või väline armastus, soe armastus ühe kana vastu. Sest oli hakanud armastama kana nagu ligimest ikka, kuid lasknud seeläbi unarusse oma sisemise virgumistee.
Ja ma saaks aru, kuidas keegi ütleks, et "tõeline budist" nii ei jagaks neid kategooriaid. Ja samas see ei häiri mind. Ta ei proovigi ju olla "tõeline budist". Ta korra mainib, et pendeldas sufi ja budismi vahel ja valik langes budismile, sest selles on harjutuste režiim.
Kuid nagu ta hiljem kirjeldab, oli Eesti esimene sufist Haljand Udam öelnud: "Pole kasu, kui sa ühe uskumuste süsteemi teise vastu vahetad. Kommunist võib pöörata kristlaseks, kristlane budistiks, budist hinduistiks, aga ajupesu jääb ajupesuks. Kui oled uue maailmavaaet omaks võtnud, on arengul lõpp ja maailm hakkab jälle tahkeks tõmbuma. Valgustumiseni ei vii mitte ükski filosoofiline süsteem, vaid vaheolek. Kivistunud mõttemallide vahel on pragu, kust vang võib vabadusse pääseda."
Nii et seda ma tõsiseltvõetava kriitikana ei näeks.
Võib-olla mõnda võiks häirida, et see oli ikkagi teatud mõttes väga romaanilik. Tegelased mõjuvad karakteritena ja mitte väga inimestena. Vivek kui teatavas mõttes üsna stereotüüpne turiste kuritarvitav pleiboi; Ilus Baba kui üsna karismaatiline üldiselt üksinduses viibiv guru; Kollaste Juustega Baba kui...
Kirjutatud on nad sellisteks üsna ilmseteks kujudeks. Kuid sellistena üsna tuttavateks. Toredad tegelased. Põnevad stseenid.
Stseenid on ehk mõne maitsele kirjutatud üsna filmilikeks. Ei mõju reisikirjana, vaid romaanina. Kuid see mind ei häiri.
Mulle sobib, et üks reisikiri on kirjutatud üsna ilukirjanduslikult.
Kui arvestada, et tegelikult pole ju lugeja jaoks üldiselt tähtis autobiograafilisuse määr teoses, ei näe ma üldse, miks ei võiks seda teost pidada romaaniks. Näiteks kirjutab vene kirjanik Sergei Dovlatov samuti üsna proosaliselt ja tema käest küsiti pidevalt - aga mis seal vahet on, et kahest stiililiselt samasuguses stseenis üks on tõestisündinud ja teine mitte? Kuni kirjanikuga ei kohtu, siis võib samahästi kõik olla fiktsioon. Või väljamõeldis.
Dovlatov armastas tõe ja fiktsiooni piiriga mängida. Lii Undi raamat olevat kogunisti tõde. Järelikult ei mängi. Aga raamat mõjub teatavas mõttes siiski rohkem ilukirjanduseks konstrueerituna kui Dovlatovi "Kohver", mis näib oma teatud uskumatuse ja anekdootlikkuse kiuste siiski suht autobiograafiline.
Ühe hingestatud ja mõtleva naise neli kuud Indias
+ Intelligentselt kirjutatud - filosoofiajupid toimivad, pole kuidagi forsseeritud (et kirjutame Ida filosoofia hällis, peab siis vastavalt kirjutama, ää...). Ja see toimib värskelt. Mõttejadad ei mõju mitte referaatlikult, vaid läbitajutult.
+ Emotsionaalsed kohad - tagantjärele lein, enesehaletsus ja/või reaktsioonid hetkesündmuste peale - ei liialda oma pateetilisusega ega sentimentaalsusega. Kui loen tema õigetel hetkel tegemata jäänud tegudest, siis valdabki kaastunne. Iroonilist hoiakut on selle võrra parajalt, et kui ta satub rääkima tõsisemal teemal, siis ka põhjusega.
+ Huvitava pildi maalib Indiast, täpsemini Varanasist, ja selles ei teki tunnet, et tegemist oleks mõne turisti päevaraamatuga. Ei liialda mingi "uu, see kõik on nii võõras!"-mõttega, eksootikavaimustusega. Ta on end juba tuttavaks teinud suure osaga sellest filosoofiast ja kohalik tundeilm on talle juba selle võrra usutav, et tema kirjeldus mõjub lugejalegi kättesaadavana.
+ Huvitavad tegelased ja üldiselt päris põnev ülesehitus. Romaanilik päevaraamat...
- Kui üldse midagi miinuseks tuua, siis... Võib-olla see, et...
Ma ei osanud midagi kiruda siiski. Miinustelahter jääb tühjaks.
Kuid otsisin mujalt kommentaare ja nägin, et keegi nurises, et sel polevat õige budismiga mingit pistmist ja et olevat vaid egotrippimine.
Ma ei tea, ehk polegi puhtakujuline budism. Maailmast loobumine, maailmasse sulamine. Kord vaidleb Lii Unt enesega tükk aega selle üle, kas valida sisemine armastus Babade juures või väline armastus, soe armastus ühe kana vastu. Sest oli hakanud armastama kana nagu ligimest ikka, kuid lasknud seeläbi unarusse oma sisemise virgumistee.
Ja ma saaks aru, kuidas keegi ütleks, et "tõeline budist" nii ei jagaks neid kategooriaid. Ja samas see ei häiri mind. Ta ei proovigi ju olla "tõeline budist". Ta korra mainib, et pendeldas sufi ja budismi vahel ja valik langes budismile, sest selles on harjutuste režiim.
Kuid nagu ta hiljem kirjeldab, oli Eesti esimene sufist Haljand Udam öelnud: "Pole kasu, kui sa ühe uskumuste süsteemi teise vastu vahetad. Kommunist võib pöörata kristlaseks, kristlane budistiks, budist hinduistiks, aga ajupesu jääb ajupesuks. Kui oled uue maailmavaaet omaks võtnud, on arengul lõpp ja maailm hakkab jälle tahkeks tõmbuma. Valgustumiseni ei vii mitte ükski filosoofiline süsteem, vaid vaheolek. Kivistunud mõttemallide vahel on pragu, kust vang võib vabadusse pääseda."
Nii et seda ma tõsiseltvõetava kriitikana ei näeks.
Võib-olla mõnda võiks häirida, et see oli ikkagi teatud mõttes väga romaanilik. Tegelased mõjuvad karakteritena ja mitte väga inimestena. Vivek kui teatavas mõttes üsna stereotüüpne turiste kuritarvitav pleiboi; Ilus Baba kui üsna karismaatiline üldiselt üksinduses viibiv guru; Kollaste Juustega Baba kui...
Kirjutatud on nad sellisteks üsna ilmseteks kujudeks. Kuid sellistena üsna tuttavateks. Toredad tegelased. Põnevad stseenid.
Stseenid on ehk mõne maitsele kirjutatud üsna filmilikeks. Ei mõju reisikirjana, vaid romaanina. Kuid see mind ei häiri.
Mulle sobib, et üks reisikiri on kirjutatud üsna ilukirjanduslikult.
Kui arvestada, et tegelikult pole ju lugeja jaoks üldiselt tähtis autobiograafilisuse määr teoses, ei näe ma üldse, miks ei võiks seda teost pidada romaaniks. Näiteks kirjutab vene kirjanik Sergei Dovlatov samuti üsna proosaliselt ja tema käest küsiti pidevalt - aga mis seal vahet on, et kahest stiililiselt samasuguses stseenis üks on tõestisündinud ja teine mitte? Kuni kirjanikuga ei kohtu, siis võib samahästi kõik olla fiktsioon. Või väljamõeldis.
Dovlatov armastas tõe ja fiktsiooni piiriga mängida. Lii Undi raamat olevat kogunisti tõde. Järelikult ei mängi. Aga raamat mõjub teatavas mõttes siiski rohkem ilukirjanduseks konstrueerituna kui Dovlatovi "Kohver", mis näib oma teatud uskumatuse ja anekdootlikkuse kiuste siiski suht autobiograafiline.
Friday, March 16, 2012
Doris Kareva "Sa pole üksi"
8/10
Novelle Eesti ühelt tunnustatumalt naisluuletajalt. Muinasjutte täiskasvanutele.
+ kaunid. Neid loekski puhtalt selle pildi pärast, mis tekib - ja ma pole isegi visuaalne lugeja
+ nutikalt kasutab toredaid sümboleid ("Lindude vestlus" on armas näide, milles arutatakse elus tähtsat. Krääksatabki harakas, et raha, ja öökull, et tarkus, ja ööbik, et kunst, ja papagoi, et kõik kunst on niikuinii kordamine...)
+ klassikaline. Kuidagi ääretult neutraalne. Sellest iroonilisem on irooniline, sellest emotsionaalsem on emotsionaalne, lugude lahendamine kuidagigi teisiti sisaldaks mingit mässu, sisaldaks tilgakest groteski tekstis...
+ pingevaba. Mugav lugeda. Mõnus ajaviide.
+ toredalt lühike.
- Lood ja lahendused ei üllata
- pingevaba... tead üldjoontes alustades, kuhu viib, seega on tekst paljuski ilutsemine ilutsemise pärast. Ja kui järeldus ei aimu kohe poole teksti pealt (lindude vestlust loed, et näha, mis järeldusele siis jõutakse) - ei püüa ta kuidagi kanda kinnitada millegi konkreetse juures. Kas või ülaltoodud lindude vestlus - jõutakse järelduseni, et kõik on head. Aga see on kuidagi kõigile meeldida püüdev vastus, mis ei anna midagi uut.
Poeet kirjutamas proosat... Alati teatud mõttes riskantne asi. Ikkagi on väga erinevad asjad. Mõne proosa jätab minu meelest kuidagi soovida, ei avalda sellist muljet mis tema värsid. Värssides võib selline olla terav ja tugev või hapralt õrn, aga proosas kuidagi kohmakas. Selline proosa on kuidagi õnnetu, sest on väga häid elemente - on ikkagi luuletajakäsi - ja näed neid tugevusi, mis ilmnevad ka tema poeesias. Läbinägelikkus ja kujundlikkus ja nii edasi.
Aga kaob näiteks intensiivsus lõigu kestel, on näiteks hea lause ja hirmus palju ebatõhusat täitematerjali. Või puudub jutustamisladusus. Või on tegelased vaid õõnsad siluetid päristegelastest.
Ja nii edasi.
Tegemist ikkagi väga erinevate kirjutamislaadidega.
Seetõttu oli siiski meeldiv näha, et Kareva novellikogu "Sa pole üksi" on teatud mööndustega siiski väga hea tekstikogu.
Ma ei julge öelda, et hea novellikogu. Midagi väga uut need muinasjutud ei andnud. Peaks veel proovima õepoegadele või -tütardele ette lugeda, et näha, kas see töötaks nende peal. Kuid ikkagi tuleb tunne, et sedavõrd pehmeks jäävad tekstid, piisavalt erapooletuteks ja üleüldisteks ja kõigile aktsepteeritavateks, et ehk ei aitaks kujundada maailmapilti.
Sest millegipärast on mul mulje, et kasvava lapse maailmapilti tuleb maalida tugevate värvidega. Lood kõige aktsepteerimisest ei anna seda. See on üldiselt minu meelest järeldus, mis peab endasse kujunema kas elu - või on see selline, milleni ei vii mitte lood kõigearmastuse kiitmisest, vaid kitsarinnalisuse kirumisest.
Sest toidu õpetab säästma mitte tekst toidu säästmisest, vaid ühe õgardliku sea seiklus.
Kuid lähtudes sellest, et raamat pole mõeldud mitte lastele, vaid täiskasvanutele, kel juba "kõik teada" (ühelt poolt ei saa neid sõnu päris ilma jutumärkideta kasutada, aga saad aru küll, mis mõttes "kõik teada"), on ta päris kena meeldetuletus ja ilusas keeles veel pealegi.
Kuna tekstid on piisavalt kaunid, siis ma oleks veidike üllatunud, kui ükski ei kandideeriks Tuglase novellipreemiale. Sest kui mitte lähtuda lugemisel sellest, et mida minu meelest peaks novell sisaldama, vaid vaadata puhtalt novelle endid, on need väga head. Need rahuldavad lugedes. Lugemise ajal on need väga head. Mitte midagi pole välja toimetada, filigraansed tekstikonstruktsioonid, omamoodi perfektsed tekstid.
Midagi ingellikult või haldjalikult või äkki lihtsalt naiselikult sillerdavat on neis igati laitmatutes tekstides.
Kuid tuleb meelde see, kuidas Zweig vastandas Tolstoid Dostojevskile. Kui Tolstoi olevat maksimum normaalsest - esitab reaalseid isikuid ja käegakatsutavaid probleeme, usutavaid süžeesid ja nii edasi -, on Dostojevskile palju kergem külge pookida geniaalsuse silti. Sest Dostojevski ületab normaalsuse ja toimib kuskil veidi neurootilises sürnormaalses kohas. Sür- nagu üle- nagu normaalsust ületavas.
Ja Kareva proosatekstid on teatav maksimum normaalsusest. Võetagu seda laitust siiski kiitusena.
Novelle Eesti ühelt tunnustatumalt naisluuletajalt. Muinasjutte täiskasvanutele.
+ kaunid. Neid loekski puhtalt selle pildi pärast, mis tekib - ja ma pole isegi visuaalne lugeja
+ nutikalt kasutab toredaid sümboleid ("Lindude vestlus" on armas näide, milles arutatakse elus tähtsat. Krääksatabki harakas, et raha, ja öökull, et tarkus, ja ööbik, et kunst, ja papagoi, et kõik kunst on niikuinii kordamine...)
+ klassikaline. Kuidagi ääretult neutraalne. Sellest iroonilisem on irooniline, sellest emotsionaalsem on emotsionaalne, lugude lahendamine kuidagigi teisiti sisaldaks mingit mässu, sisaldaks tilgakest groteski tekstis...
+ pingevaba. Mugav lugeda. Mõnus ajaviide.
+ toredalt lühike.
- Lood ja lahendused ei üllata
- pingevaba... tead üldjoontes alustades, kuhu viib, seega on tekst paljuski ilutsemine ilutsemise pärast. Ja kui järeldus ei aimu kohe poole teksti pealt (lindude vestlust loed, et näha, mis järeldusele siis jõutakse) - ei püüa ta kuidagi kanda kinnitada millegi konkreetse juures. Kas või ülaltoodud lindude vestlus - jõutakse järelduseni, et kõik on head. Aga see on kuidagi kõigile meeldida püüdev vastus, mis ei anna midagi uut.
Poeet kirjutamas proosat... Alati teatud mõttes riskantne asi. Ikkagi on väga erinevad asjad. Mõne proosa jätab minu meelest kuidagi soovida, ei avalda sellist muljet mis tema värsid. Värssides võib selline olla terav ja tugev või hapralt õrn, aga proosas kuidagi kohmakas. Selline proosa on kuidagi õnnetu, sest on väga häid elemente - on ikkagi luuletajakäsi - ja näed neid tugevusi, mis ilmnevad ka tema poeesias. Läbinägelikkus ja kujundlikkus ja nii edasi.
Aga kaob näiteks intensiivsus lõigu kestel, on näiteks hea lause ja hirmus palju ebatõhusat täitematerjali. Või puudub jutustamisladusus. Või on tegelased vaid õõnsad siluetid päristegelastest.
Ja nii edasi.
Tegemist ikkagi väga erinevate kirjutamislaadidega.
Seetõttu oli siiski meeldiv näha, et Kareva novellikogu "Sa pole üksi" on teatud mööndustega siiski väga hea tekstikogu.
Ma ei julge öelda, et hea novellikogu. Midagi väga uut need muinasjutud ei andnud. Peaks veel proovima õepoegadele või -tütardele ette lugeda, et näha, kas see töötaks nende peal. Kuid ikkagi tuleb tunne, et sedavõrd pehmeks jäävad tekstid, piisavalt erapooletuteks ja üleüldisteks ja kõigile aktsepteeritavateks, et ehk ei aitaks kujundada maailmapilti.
Sest millegipärast on mul mulje, et kasvava lapse maailmapilti tuleb maalida tugevate värvidega. Lood kõige aktsepteerimisest ei anna seda. See on üldiselt minu meelest järeldus, mis peab endasse kujunema kas elu - või on see selline, milleni ei vii mitte lood kõigearmastuse kiitmisest, vaid kitsarinnalisuse kirumisest.
Sest toidu õpetab säästma mitte tekst toidu säästmisest, vaid ühe õgardliku sea seiklus.
Kuid lähtudes sellest, et raamat pole mõeldud mitte lastele, vaid täiskasvanutele, kel juba "kõik teada" (ühelt poolt ei saa neid sõnu päris ilma jutumärkideta kasutada, aga saad aru küll, mis mõttes "kõik teada"), on ta päris kena meeldetuletus ja ilusas keeles veel pealegi.
Kuna tekstid on piisavalt kaunid, siis ma oleks veidike üllatunud, kui ükski ei kandideeriks Tuglase novellipreemiale. Sest kui mitte lähtuda lugemisel sellest, et mida minu meelest peaks novell sisaldama, vaid vaadata puhtalt novelle endid, on need väga head. Need rahuldavad lugedes. Lugemise ajal on need väga head. Mitte midagi pole välja toimetada, filigraansed tekstikonstruktsioonid, omamoodi perfektsed tekstid.
Midagi ingellikult või haldjalikult või äkki lihtsalt naiselikult sillerdavat on neis igati laitmatutes tekstides.
Kuid tuleb meelde see, kuidas Zweig vastandas Tolstoid Dostojevskile. Kui Tolstoi olevat maksimum normaalsest - esitab reaalseid isikuid ja käegakatsutavaid probleeme, usutavaid süžeesid ja nii edasi -, on Dostojevskile palju kergem külge pookida geniaalsuse silti. Sest Dostojevski ületab normaalsuse ja toimib kuskil veidi neurootilises sürnormaalses kohas. Sür- nagu üle- nagu normaalsust ületavas.
Ja Kareva proosatekstid on teatav maksimum normaalsusest. Võetagu seda laitust siiski kiitusena.
Subscribe to:
Posts (Atom)