6/10
Ulmelisi lühijutte Iain M. Banksilt (sealt siis see M). Mõni toimib tema Kultuuri-maailmas, a mitte kõik.
Ääretult tore oli lugeda, aga ühtlasi oli näha, et tegemist oli 12-15-aastase Tõnise ideaalkirjandusega. Tahaks Võõramat Võõrast - tulnukad olid täpselt nagu inimesed, liigagi ja kohutavalt.
Umbes kümne novelli peale vist ainult 2, mis olid tegelikult päris head. Paar olid isegi päris kesised, a otseselt ülihalbu polnud.
Goodreadsis on keegi Lauren, kellega olen täiesti nõus juttude arvestuse poolest:
A couple thoughts on the individual stories:
Road of Skulls - I felt like this wasn't quite long enough or focused enough.
A
Gift From the Culture - I liked this one. Kind of a little slice of
life showing someone who has left the culture for something much more
gritty. (See oli üks headest)
Odd Attachment - I liked this one until the very end. I
honestly think it got a little juvenile. The end didn't need to be that
cheap. (Tobe puänt, kuid omamoodi okei)
Descendant - This was my favorite story in the book. It was well paced and interesting. (Ja see tekitas mõnusa hoopis teistsuguse laine. Silmitsiseismine endaga, mis oli suurepärane.)
Cleaning Up - I thought this was an amusing premise.
Piece
- Classic SF with the ending that makes you grin. I do think too many
stories in this book focused on philosophical ramblings about religion,
though.
The State of the Art - The longest story in the book. I
like the idea. I like the base story. This story was the WORST offender
for just waxing philosophical and being boring. (Liiane - kunagi pakkus huvi see lugu, kus Kultuur puutub kokku Maaga, kuid ära nähes jäi ikkagi pigem meh-tunne. Ebavajalik arutlus sellest, kas utoopia on tore asi või mitte.)
Scratch - I found this difficult to read, and not interesting. (Ma heitsin pilgu peale ja nägin, et selline eksperimenteerimine ei huvita Banksi puhul. Võib-olla ülekohtune hinnang...)
So to sum up, I feel like there was more bad than good in this book. Definitely not my favorite compilation of short stories.
Selline lugu.
Friday, September 18, 2015
Samuel Delany "Babel-17"
9/10
Viie galaktika kuulsaim poeet, ülikaunis ja maru intelligentne naispeategelane püüab lahendada mõistatust: mis värk on Invaderite kasutatava võõrkeelega, mille nimi on Babel-17.
Olin kuulnud sellest raamatust.
Rohkem olin kuulnud selle autorist.
Ulme ja "literatuuritsemine", need on vastunäidustatud teineteisele.
(Kui ma ütlen "literatuuritsemine" või "literatuuri panek", siis kogu selle irooniaga, mida žanripuhtust fetišeeriv inimene rakendab selle mõiste puhul. Ja täpsustaks sedagi, et ma ise olen selles kontekstis esteedinärakas vms - vahel on keelemänglev ilukirjanduslikkus maailma kõige teretulnum asi raamatutes.)
Mis ei tähenda, et kirjanduslikud eksperimendid ja poeetiline keelekasutus poleks ulmes lubatud või et see pole üldse teretulnud - kõigile meeldib, et Neil Gaiman on olemas, hinnatakse stiilimeisterlikkust... ja on tore, et ulmekirjanduses tegutsevad sellised stiiligeeniused nagu William Gibson ja J.G. Ballard. Kuid neist ei saa kunagi Asimovit ega Clarke'i - teadusliku fantastika selliseid suurkujusid, keda kõik armastavad, isegi kui väga ei armastagi.
Samuel Delany kohta teadsin, et ta on kirjutanud "Dhalgreni", mille kohta on öeldud: "Ulmekirjandusel on lõpuks oma "Ulysses"!" Nii et Delany enda suhtes jäi mulje, et - nagu Joyce. Keegi, kes võiks olemas olla, et kinnistada kuidagi žanri tõsiseltvõetavus või uuenduslikkus, aga mitte siiski keegi, keda tegelikult ka lugeda või armastada.
"Mis mõttes, Joyce pole keegi, keda lugeda?" Niipalju kui ise olen püüdnud teda lugeda, kirjutab ta sellise missiooniga, mis ei puutu lugejasse, vaid sisaldab ainult autori ja teksti vahelist suhet. Ma ei räägi sellest, et teadvuse voolu oleks ebameeldiv lugeda (sel on oma funktsioon, aga mõni autor teeb sellegi päris mõnusaks ja voolavaks), ma räägin tema kirjutuslaadi üldisest lugemiselamusest.
Mu senine kogemus väidab, et Joyce on kirjandus analüütikule. Ja Delany'st kartsin sama.
Siit üks muljetus 68. aasta Hugo-auhindade jagamisest:
"When one of the presenters went on a long rant about how “pretentious literary nonsense” like Delany’s and Roger Zelazny’s was “abandoning the old values of good, solid, craftsmanlike story-telling,” the room got very quiet. Delany won two awards that night—and received a standing ovation for his wins."
Ja sellele tuli täiendus, et Isaac Asimov ütles naljatades, et ta võitis ainult seepärast, et ta on "Negro". Mis näis olevat ebaõnnestunud katse teha nalja, absurdism nuh.
Ühesõnaga, Samuel Delany on täpselt see, mille vastu Sad Puppy kampaania näis (või näib) võitlevat - ühelt poolt sellise reaktsioonilisuse vastu, milles homoseksuaalsed mustanahalised pälvivad auhindu teose tasemest või sisust hoolimata, teisalt aga sellise stiililiselt ebatruu ulmekirjanduse vastu, mis eelistab stiilinartsissismi hea loo jutustamisele.
Sellised olid siis eelarvamused.
Tegelikkuses aga - oli tegemist ühe suurepärase väga noore inimese ulmejutuga, milles naine moodustab ühe kosmoselaeva meeskonna ja püüab (täiesti seikluslikult) lahendada selles saladuslikus keeles peituvat müsteeriumi.
Jah, siin oli mõningat stiilieksperimenteerimist, kui peategelane püüdis mõelda ennast keelde või keelest välja - sest "Babel-17" raamatuna on väga-väga Sapir-Whorfi "keel suunab mõtlemist" teoorias kinni. Nüüdseks on suht kummutatud arusaam, et "kui keeles puudub mõiste, siis puudub see ka mõtlemises", mis suuresti suunab seda raamatut. Seega saaks öelda, et see raamat oma ideelise külje pealt on juba iganenud. Kuid see on siiski ääretult põnev edasiarendus ühest intrigeerivast ideest - ja miski, mida ainult ulmekirjanduses saaks niimoodi teha. A nüüd kaldusin tiba kõrvale - kohati on ehk jah keeleeksperimentlevat osa, mida tuleks pidada mõneti poeetiliseks ja stiilinautlejalikuks. Ma aga selles jõletut nartsissismi ja oma naba jõllitamist ei näinud, see oli pigem väga khuul vaimustumine ideest ning selle esitamine ainuvõimalikul moel.
Mulle meeldivad geeniustegelased. "Dekrüpteerimissalk on sellega väga põhjalikult tegelenud, aga pole sellega kuhugi jõudnud. Nad ütlesid, et me peaksime Sinu poole pöörduma."
"Aga ma töötasin seal suht lühikest aega ja päris-päris mitu aastat tagasi."
"Our sentiments exactly."
Ja igalt poolt oli teksti hoogsusest ja vaimustusest tajuda, et tegemist on kõigest hoolimata vägagi klassikalise seiklusliku ulmejutuga. Ütleks, et on näha, et on täis noorusõhinat. Mulle õudsalt meeldisid raamatus olevad ideed ja ka autori enda õhin nii ideede kui ka tegevuse suhtes.
Miks mitte 10? Sest ta jääb isegi natuke liiga lohvaks, kergelt lahenevaks asjaks. Midagi tahaks juurde, mingit kriisitaju, mingit silmitsiseismist millegagi. See on kirjutatud õhinaga ja fabuleerimislustiga ja analüüsirõõmuga, kuid mitte kogu olemust proovile pannes ja seepärast on mul tunne, et see pole tema kõige-kõigem tähtteos. A siiski väga tore ja põnev teos.
Viie galaktika kuulsaim poeet, ülikaunis ja maru intelligentne naispeategelane püüab lahendada mõistatust: mis värk on Invaderite kasutatava võõrkeelega, mille nimi on Babel-17.
Olin kuulnud sellest raamatust.
Rohkem olin kuulnud selle autorist.
Ulme ja "literatuuritsemine", need on vastunäidustatud teineteisele.
(Kui ma ütlen "literatuuritsemine" või "literatuuri panek", siis kogu selle irooniaga, mida žanripuhtust fetišeeriv inimene rakendab selle mõiste puhul. Ja täpsustaks sedagi, et ma ise olen selles kontekstis esteedinärakas vms - vahel on keelemänglev ilukirjanduslikkus maailma kõige teretulnum asi raamatutes.)
Mis ei tähenda, et kirjanduslikud eksperimendid ja poeetiline keelekasutus poleks ulmes lubatud või et see pole üldse teretulnud - kõigile meeldib, et Neil Gaiman on olemas, hinnatakse stiilimeisterlikkust... ja on tore, et ulmekirjanduses tegutsevad sellised stiiligeeniused nagu William Gibson ja J.G. Ballard. Kuid neist ei saa kunagi Asimovit ega Clarke'i - teadusliku fantastika selliseid suurkujusid, keda kõik armastavad, isegi kui väga ei armastagi.
Samuel Delany kohta teadsin, et ta on kirjutanud "Dhalgreni", mille kohta on öeldud: "Ulmekirjandusel on lõpuks oma "Ulysses"!" Nii et Delany enda suhtes jäi mulje, et - nagu Joyce. Keegi, kes võiks olemas olla, et kinnistada kuidagi žanri tõsiseltvõetavus või uuenduslikkus, aga mitte siiski keegi, keda tegelikult ka lugeda või armastada.
"Mis mõttes, Joyce pole keegi, keda lugeda?" Niipalju kui ise olen püüdnud teda lugeda, kirjutab ta sellise missiooniga, mis ei puutu lugejasse, vaid sisaldab ainult autori ja teksti vahelist suhet. Ma ei räägi sellest, et teadvuse voolu oleks ebameeldiv lugeda (sel on oma funktsioon, aga mõni autor teeb sellegi päris mõnusaks ja voolavaks), ma räägin tema kirjutuslaadi üldisest lugemiselamusest.
Mu senine kogemus väidab, et Joyce on kirjandus analüütikule. Ja Delany'st kartsin sama.
Siit üks muljetus 68. aasta Hugo-auhindade jagamisest:
"When one of the presenters went on a long rant about how “pretentious literary nonsense” like Delany’s and Roger Zelazny’s was “abandoning the old values of good, solid, craftsmanlike story-telling,” the room got very quiet. Delany won two awards that night—and received a standing ovation for his wins."
Ja sellele tuli täiendus, et Isaac Asimov ütles naljatades, et ta võitis ainult seepärast, et ta on "Negro". Mis näis olevat ebaõnnestunud katse teha nalja, absurdism nuh.
Ühesõnaga, Samuel Delany on täpselt see, mille vastu Sad Puppy kampaania näis (või näib) võitlevat - ühelt poolt sellise reaktsioonilisuse vastu, milles homoseksuaalsed mustanahalised pälvivad auhindu teose tasemest või sisust hoolimata, teisalt aga sellise stiililiselt ebatruu ulmekirjanduse vastu, mis eelistab stiilinartsissismi hea loo jutustamisele.
Sellised olid siis eelarvamused.
Tegelikkuses aga - oli tegemist ühe suurepärase väga noore inimese ulmejutuga, milles naine moodustab ühe kosmoselaeva meeskonna ja püüab (täiesti seikluslikult) lahendada selles saladuslikus keeles peituvat müsteeriumi.
Jah, siin oli mõningat stiilieksperimenteerimist, kui peategelane püüdis mõelda ennast keelde või keelest välja - sest "Babel-17" raamatuna on väga-väga Sapir-Whorfi "keel suunab mõtlemist" teoorias kinni. Nüüdseks on suht kummutatud arusaam, et "kui keeles puudub mõiste, siis puudub see ka mõtlemises", mis suuresti suunab seda raamatut. Seega saaks öelda, et see raamat oma ideelise külje pealt on juba iganenud. Kuid see on siiski ääretult põnev edasiarendus ühest intrigeerivast ideest - ja miski, mida ainult ulmekirjanduses saaks niimoodi teha. A nüüd kaldusin tiba kõrvale - kohati on ehk jah keeleeksperimentlevat osa, mida tuleks pidada mõneti poeetiliseks ja stiilinautlejalikuks. Ma aga selles jõletut nartsissismi ja oma naba jõllitamist ei näinud, see oli pigem väga khuul vaimustumine ideest ning selle esitamine ainuvõimalikul moel.
Mulle meeldivad geeniustegelased. "Dekrüpteerimissalk on sellega väga põhjalikult tegelenud, aga pole sellega kuhugi jõudnud. Nad ütlesid, et me peaksime Sinu poole pöörduma."
"Aga ma töötasin seal suht lühikest aega ja päris-päris mitu aastat tagasi."
"Our sentiments exactly."
Ja igalt poolt oli teksti hoogsusest ja vaimustusest tajuda, et tegemist on kõigest hoolimata vägagi klassikalise seiklusliku ulmejutuga. Ütleks, et on näha, et on täis noorusõhinat. Mulle õudsalt meeldisid raamatus olevad ideed ja ka autori enda õhin nii ideede kui ka tegevuse suhtes.
Miks mitte 10? Sest ta jääb isegi natuke liiga lohvaks, kergelt lahenevaks asjaks. Midagi tahaks juurde, mingit kriisitaju, mingit silmitsiseismist millegagi. See on kirjutatud õhinaga ja fabuleerimislustiga ja analüüsirõõmuga, kuid mitte kogu olemust proovile pannes ja seepärast on mul tunne, et see pole tema kõige-kõigem tähtteos. A siiski väga tore ja põnev teos.
Monday, September 7, 2015
Cixin Liu "Three-Body Problem"
6/10
Hulk tähtsaid teadlasi on teinud enesetapu. Tasapisi on tähelepanu hakanud tõmbama üks veidralt realistlik videomäng. Ja kunagi ammu on ühendust võetud tulnukolenditega, kes on kõige sellega kuidagi seotud.
Ennäe, lõpuks on Hugo saanud üks Hiina romaan! Väga problemaatilistel 2015. aasta Hugo-jagamistel, milles nominendid olid valdavalt Sad Puppy'de nimekirjadest, võitis kauge Hiina romaan.
Esialgu polnud see isegi viie nominendi seas, kuid üks esiviisikus olnud kirjanikest keeldus nominatsioonist, kuna tema romaan oli Sad Puppy'de nimekirjas ja ta tundis, et ta ei tahaks sellist poliitilist võitu. Nii pääses Cixin Liu esiviisikusse.
Natuke ütleks, et vaese mehe "Spin" (Robert Charles Wilsoni ülinauditav romaan) - suurepärased ulmeideed, põnevad edasiarendused neist ideedest, isegi üsna köitev pealiin. Tahaks teada, mis saab kokkupuutest tulnukaga.
Kahjuks on "Three-Body Problem" oma kirjutusstiililt üldiselt väga lihtlabane. Tahaks lausa öelda, et halvasti kirjutatud. Samas, seda päris ei tahaks öelda, et väga halvasti kirjutatud...
Huvitavad ideed kaaluvad üles kirjutustaseme - aga vaevu-vaevu.
Kas võitis romaan ise või hiinlane (pisut protestist konservatiivse Sad Puppy kampaania vastu)?
Lugedes tundus, et pigem võitis hiinlane. Ja et see võit on jälle selline poliitiline "küll oleks tore premeerida teistsugusust!" - argument, mille puhul teost ei pea lugemagi, et olla rõõmus võidu üle. Sõltumata teose enda väärtusest. Mitmekülgsuse võit. Take that, Sad Puppies!
Samas, kui ainult vaadata ulmeideede väärtust, siis on teos võitu väärt küll. Ja äkki pole see stiil lihtsalt minu maitsele, muud midagi.
... no ei, see on ikka halvasti kirjutatud. Aga ilmselt pole see stiil lihtsalt selline dealbreaker inimeste jaoks. Paljudel on ehk lihtne pigistada silm kinni ja lihtsalt nautida.
Kokkuvõttes - olnuks see kirjutatud mõne hea kirjaniku poolt, võinuks sel olla klassikupotentsiaali. Praegusel juhul mõjub aga isegi "aasta parima ulmeraamatu" preemia kuidagi kohatult. Isegi juhul, kui tegemist olnukski halva ulmeaastaga, milles ma pole üldse kindel.
A panen ka plussid ja miinused!
+ Suurepärased ulmeideed - ulmeelamust võiks siit saada ja nautida. Sellist, mida on võimeline kirjutama teadusega sina peal olev inimene. Esitab hüpoteese ja ekstrapolatsioone mõtetest-ideedest, millest tavainimene pole ehk esialgu kuulnudki.
Kuidas luua algelist arvutit 3000 hiina sõduriga?
Kuidas mahutada universumit ühesseainsasse prootonisse?
Kuidas suurendada raadiosaatja võimsust kümneid tuhandeid kordi?
Kuidas tutvustada võõrale rahvale oma tsivilisatsiooni?
Ja midagi vast veel.
+ omapärane kultuuri- ja riigikontekst. Hiina kultuurirevolutsiooni jõle propagandalisus ja julmus, vaenlaste otsimine ja pidev sõnastuslik paranoia (olukorras, kus ei võinud päikeseplekkidestki kirjutada, sest keeleliselt oli see kuidagi komvõimu kritiseerimine [ma ei mäleta kuidas] - mis esialgu lugedes mõjuski jaburalt, aga samas, kas ei saanud karistada ka see õnnetu Eesti ilmateadustaja, kes väitis, et kohutav ilm on tulemas idast, a millal on sealt üldse midagi head tulnud...)
ühesõnaga, seda osa oli suht ebamugav lugeda.
Samas, hea on see, et ei tekkinud hetke, kus ta püüdnuks seda jaburust õigustada. Kartsin, et ta oleks selleks sunnitud. Vastupidi, ta ikkagi ütles otse välja, et oligi tobe.
Ja see oli romaani kõigi suurimate probleemide juur.
+- Tegelased. Ma ei suuda ära otsustada, kas kiita või laita. Nad on pmst ikka väga tavalised. Esialgu mõtlesin korraks, kas lähevad omavahel sassi - õnneks seda mitte. Kuid nad vastavad üldiselt suht lihtsatele stereotüüpidele.
Üldjuhul oli väga lihtne aru saada, mida me peaks arvama ühest või teisest tegelasest. Ja see on kuidagi labane.
Huvitavaim tegelane oli aga Da Shi, kes oli mõeldudki olema väheke antikangelane. Tal oli oma tunnuslause (It's bullshit!), tal oli oma provokatiivne hoiak, ta oli kõigile koheselt ebameeldiv ja ta oli kõigist vist ebaintelligentseim teadusliku taibu poolest. Ta oli aga siiski rebaselikult kaval ja tast oli ääretult palju kasu kõigile. Peategelane ütles pärast esimest kohtumist, et ta ei taha teda enam kunagi näha, järgmisel kokkusaamisel võtsid nad juba drinke ja jagasid teineteisele kiidusõnu.
Ülejäänud tegelased olid suht suvalised, a Da Shi jäi nende kõrval natuke meelde. Seepärast jäägu selline kiitus/laitus - üks täitsa okei karakter on ka seas.
- Kirjutusstiil. Kui näete kiidusõnu siin-seal ja igal pool, siis teadke, et see aspekt on jäetud mainimata.
- Puudub veenev Võõras. Lääne ulmes on Arthur C Clarke kirjutanud Võõra teemal mitu romaani, tema romaanis "Kohtumine Ramaga" on näiteks lõpuni lahendamata see, millised need võõrolendid üldse olla võiks. "Kosmoseodüsseia 2001" pmst ainult selle küsimusega tegelebki.
Vendadel Strugatskidel on samuti Võõraga suhtlemise võimatus üks loomingut kandvaid motiive.
Hoopis teist evolutsioonilist liini pidi arenenud intelligentne olend kannab endas hoopis teisi väärtusi ja lähtub teistsugustest standarditest. Kui juba meie väikese planeedi peal on variantsioonid selles küsimuses tohutud, siis annabki tõeline tulnukolend võimaluse küsida: mis on üldse kosmiliselt universaalne?
Siin selliste küsimustega ei tegeleta. Tekkis lausa üks silmi pööritama panev moment. See vast ei spoili suurt midagi: kui peategelased saavad teada, et tulnukatel on juba aastakümneid üks teatav kohalolek Maal (täpsustesse ei hakka laskuma), saavad nad kõik ühe neljasõnalise teate.
See on: "You are all bugs!"
Tulnukatelt inimestele üks lasteaia tasemel solvang.
Tähendab, see solvang oli natuke läbimõeldum - küsimus on ka evolutsioonilises vahes, tulnukad on kaugemale arenenud ja tehnoloogia on neil vägevam jne, aga siiski. Pani muigama.
Hulk tähtsaid teadlasi on teinud enesetapu. Tasapisi on tähelepanu hakanud tõmbama üks veidralt realistlik videomäng. Ja kunagi ammu on ühendust võetud tulnukolenditega, kes on kõige sellega kuidagi seotud.
Ennäe, lõpuks on Hugo saanud üks Hiina romaan! Väga problemaatilistel 2015. aasta Hugo-jagamistel, milles nominendid olid valdavalt Sad Puppy'de nimekirjadest, võitis kauge Hiina romaan.
Esialgu polnud see isegi viie nominendi seas, kuid üks esiviisikus olnud kirjanikest keeldus nominatsioonist, kuna tema romaan oli Sad Puppy'de nimekirjas ja ta tundis, et ta ei tahaks sellist poliitilist võitu. Nii pääses Cixin Liu esiviisikusse.
Natuke ütleks, et vaese mehe "Spin" (Robert Charles Wilsoni ülinauditav romaan) - suurepärased ulmeideed, põnevad edasiarendused neist ideedest, isegi üsna köitev pealiin. Tahaks teada, mis saab kokkupuutest tulnukaga.
Kahjuks on "Three-Body Problem" oma kirjutusstiililt üldiselt väga lihtlabane. Tahaks lausa öelda, et halvasti kirjutatud. Samas, seda päris ei tahaks öelda, et väga halvasti kirjutatud...
Huvitavad ideed kaaluvad üles kirjutustaseme - aga vaevu-vaevu.
Kas võitis romaan ise või hiinlane (pisut protestist konservatiivse Sad Puppy kampaania vastu)?
Lugedes tundus, et pigem võitis hiinlane. Ja et see võit on jälle selline poliitiline "küll oleks tore premeerida teistsugusust!" - argument, mille puhul teost ei pea lugemagi, et olla rõõmus võidu üle. Sõltumata teose enda väärtusest. Mitmekülgsuse võit. Take that, Sad Puppies!
Samas, kui ainult vaadata ulmeideede väärtust, siis on teos võitu väärt küll. Ja äkki pole see stiil lihtsalt minu maitsele, muud midagi.
... no ei, see on ikka halvasti kirjutatud. Aga ilmselt pole see stiil lihtsalt selline dealbreaker inimeste jaoks. Paljudel on ehk lihtne pigistada silm kinni ja lihtsalt nautida.
Kokkuvõttes - olnuks see kirjutatud mõne hea kirjaniku poolt, võinuks sel olla klassikupotentsiaali. Praegusel juhul mõjub aga isegi "aasta parima ulmeraamatu" preemia kuidagi kohatult. Isegi juhul, kui tegemist olnukski halva ulmeaastaga, milles ma pole üldse kindel.
A panen ka plussid ja miinused!
+ Suurepärased ulmeideed - ulmeelamust võiks siit saada ja nautida. Sellist, mida on võimeline kirjutama teadusega sina peal olev inimene. Esitab hüpoteese ja ekstrapolatsioone mõtetest-ideedest, millest tavainimene pole ehk esialgu kuulnudki.
Kuidas luua algelist arvutit 3000 hiina sõduriga?
Kuidas mahutada universumit ühesseainsasse prootonisse?
Kuidas suurendada raadiosaatja võimsust kümneid tuhandeid kordi?
Kuidas tutvustada võõrale rahvale oma tsivilisatsiooni?
Ja midagi vast veel.
+ omapärane kultuuri- ja riigikontekst. Hiina kultuurirevolutsiooni jõle propagandalisus ja julmus, vaenlaste otsimine ja pidev sõnastuslik paranoia (olukorras, kus ei võinud päikeseplekkidestki kirjutada, sest keeleliselt oli see kuidagi komvõimu kritiseerimine [ma ei mäleta kuidas] - mis esialgu lugedes mõjuski jaburalt, aga samas, kas ei saanud karistada ka see õnnetu Eesti ilmateadustaja, kes väitis, et kohutav ilm on tulemas idast, a millal on sealt üldse midagi head tulnud...)
ühesõnaga, seda osa oli suht ebamugav lugeda.
Samas, hea on see, et ei tekkinud hetke, kus ta püüdnuks seda jaburust õigustada. Kartsin, et ta oleks selleks sunnitud. Vastupidi, ta ikkagi ütles otse välja, et oligi tobe.
Ja see oli romaani kõigi suurimate probleemide juur.
+- Tegelased. Ma ei suuda ära otsustada, kas kiita või laita. Nad on pmst ikka väga tavalised. Esialgu mõtlesin korraks, kas lähevad omavahel sassi - õnneks seda mitte. Kuid nad vastavad üldiselt suht lihtsatele stereotüüpidele.
Üldjuhul oli väga lihtne aru saada, mida me peaks arvama ühest või teisest tegelasest. Ja see on kuidagi labane.
Huvitavaim tegelane oli aga Da Shi, kes oli mõeldudki olema väheke antikangelane. Tal oli oma tunnuslause (It's bullshit!), tal oli oma provokatiivne hoiak, ta oli kõigile koheselt ebameeldiv ja ta oli kõigist vist ebaintelligentseim teadusliku taibu poolest. Ta oli aga siiski rebaselikult kaval ja tast oli ääretult palju kasu kõigile. Peategelane ütles pärast esimest kohtumist, et ta ei taha teda enam kunagi näha, järgmisel kokkusaamisel võtsid nad juba drinke ja jagasid teineteisele kiidusõnu.
Ülejäänud tegelased olid suht suvalised, a Da Shi jäi nende kõrval natuke meelde. Seepärast jäägu selline kiitus/laitus - üks täitsa okei karakter on ka seas.
- Kirjutusstiil. Kui näete kiidusõnu siin-seal ja igal pool, siis teadke, et see aspekt on jäetud mainimata.
- Puudub veenev Võõras. Lääne ulmes on Arthur C Clarke kirjutanud Võõra teemal mitu romaani, tema romaanis "Kohtumine Ramaga" on näiteks lõpuni lahendamata see, millised need võõrolendid üldse olla võiks. "Kosmoseodüsseia 2001" pmst ainult selle küsimusega tegelebki.
Vendadel Strugatskidel on samuti Võõraga suhtlemise võimatus üks loomingut kandvaid motiive.
Hoopis teist evolutsioonilist liini pidi arenenud intelligentne olend kannab endas hoopis teisi väärtusi ja lähtub teistsugustest standarditest. Kui juba meie väikese planeedi peal on variantsioonid selles küsimuses tohutud, siis annabki tõeline tulnukolend võimaluse küsida: mis on üldse kosmiliselt universaalne?
Siin selliste küsimustega ei tegeleta. Tekkis lausa üks silmi pööritama panev moment. See vast ei spoili suurt midagi: kui peategelased saavad teada, et tulnukatel on juba aastakümneid üks teatav kohalolek Maal (täpsustesse ei hakka laskuma), saavad nad kõik ühe neljasõnalise teate.
See on: "You are all bugs!"
Tulnukatelt inimestele üks lasteaia tasemel solvang.
Tähendab, see solvang oli natuke läbimõeldum - küsimus on ka evolutsioonilises vahes, tulnukad on kaugemale arenenud ja tehnoloogia on neil vägevam jne, aga siiski. Pani muigama.
Monday, August 31, 2015
Patrick Modiano "Et sa ära ei eksiks"
Mehele helistatakse, öeldakse, et ta aadressivihik või -raamat oli rongijaamas maha kukkunud. Saaks äkki kokku.
Kokku saades küsib helistaja ühe numbri kohta.
Sellest saab alguse müsteeriumi lahendamine - mis värk on selle numbriga, mille kohta ta isegi suurt midagi ei mäleta ja mis on ilmselt kõige vanem number tema vihikus?
Lugu liigub tema lapsepõlve ja mujalegi. Mäluradadel jõuab aina uute küsimusteni, kuni lõpuks...
Järelsõna kirjutaja ütleb, et "lõpetamatuse tunne" on sõnapaar, millega võiks seda raamatut kirjeldada.
Mis ei tähenda, et asi jääks ripakile. Lihtsalt - iga uus avastus tekitab uusi küsimusi ja...
Ma'i tea, ei tea seda hinnata ega laita. See raamat... oli. Ilma suurtäheta. Ei haakunud õieti millegagi. Mida on tobe öelda, sest avalehekülgedel pihta hakkav müsteerium on piisavalt uudishimu ärgitav, et tahtsin kohe edasi lugeda. Ja kuskilt tuli huvi jätkata lugemist, kihutada aina edasi.
Mitte et see olnuks õieti kihutamise raamat. Kuskil pidanuks ehk pausi tegema. Tahtsin näha, kas saan vaba tunniga see sada lehekülge loetud. Ja sai. Paljusid raamatuid ei saaks, aga seda sai. Võib-olla jäi sealjuures sisseelamisvõimest väheks...? Tempo oleks mõtlikult ja uudishimulikult aeglustunud, kui raamat oleks sügavamalt kõnetanud. Hing peatab silmad ja laseb lõikusid taas läbi elada, kinni pidada haaravatel lõikudel - mul aga ei tekkinud sellist momenti.
Väike märksõnade loetelu: mälestused, kõigi minevikumärksõnade hajuvus, intelligentne detektiivromaan, üksilduse ja eraldiolekusoovi elemendid ja... teatav ebamaisus.
Intelligentse detektiiviromaani element meenutas kuidagi Paul Austeri "New Yorgi triloogiat". Ka selline detektiivlemine, pidev triivimine lahenduste suunas, mis ei vii rahulduseni.
Samas oli kuidagi mingi ähmane Camus'-aimus. Tabas korraks mõte, et nagu Camus - ja kohe küsisin endalt, et mille poolest. Sest see seos polnud ilmne. See oli lihtsalt üleüldine taju vist...
Üksindust hindav tegelane ja napisõnaline, täpne stiil. Tegevus ja tegutsemine mõjub peaaegu liiasena, aga teisiti ka ei saa, ära võiks teha - ja see tegutsemine ei vii lõpetatuseni. See saab läbi, kuid jääb kuidagi rippuma.
Kirjutuslaadis võib mälestuste hajuvuse ja kogemuste ebausaldusväärsuse tõttu osutada ka hoopis Proustile. Ütleme siis, et prantslaslik stiil.
Ühesõnaga, paneb veits õlgu kehitama. Nagu olnuks haarav või uudishimu ärgitav, aga samas ei haakunud minu iseloomu või huvidega. Nagu olnuks intelligentne ja mõtlemapanev, aga ei ärgitanud teose ideedest ennast otsima.
A võib-olla piirduks siis kokkuvõttega, et stiil on suurepärane (põnev lugeda ja kunstiliselt rahuldav), aga mõtted polnud need, mis minus kuidagi helisema löönuks. Võib-olla jälle autori kõrvalisem teos mõne olulisema kõrval? Natuke jäi selline tunne.
Ja ühtlasi mõtlesin, et see raamat oleks akadeemikule hea materjal - lugedes vaimustust ei tekita, aga sisaldab ideid küll, mida oleks viisakas käsitleda akadeemiliselt, nagu jutustaja usaldusväärsus ja mineviku kaduvus, seotus olevikuga jne. Kas või asjaolu, et kõik tegelased olid pmst lõiganud oma sidemed minevikuga, muutes oma nime. See on raamat, millest peetav akadeemiline ettekanne oleks huvitav - ja selle järel raamatu lugemine oleks ehk rahuldustpakkuvam. Mul vist pole neid vajaminevaid teoreetilisi teadmisi, et Modiano tekstiteekonda kogu täiuses nautida.
Kuid mõni mõtisklus mulle siiski meeldis. Lihtsalt, tõega ja teosele au andes. Just üksindusihalusest kantud mõtisklused. Kohad, kus ta mõtles: kas ikka maksab ennast sellesse köita? Ta oli nagu valesse kohta sattunud, jaburasse olukorda sattunud, ja ta kohati tundis selle suhtes irooniat. Neid lausejuppe võiks siia ka ümber kirjutada, a raamat jäi lugemistuppa.
Kokku saades küsib helistaja ühe numbri kohta.
Sellest saab alguse müsteeriumi lahendamine - mis värk on selle numbriga, mille kohta ta isegi suurt midagi ei mäleta ja mis on ilmselt kõige vanem number tema vihikus?
Lugu liigub tema lapsepõlve ja mujalegi. Mäluradadel jõuab aina uute küsimusteni, kuni lõpuks...
Järelsõna kirjutaja ütleb, et "lõpetamatuse tunne" on sõnapaar, millega võiks seda raamatut kirjeldada.
Mis ei tähenda, et asi jääks ripakile. Lihtsalt - iga uus avastus tekitab uusi küsimusi ja...
Ma'i tea, ei tea seda hinnata ega laita. See raamat... oli. Ilma suurtäheta. Ei haakunud õieti millegagi. Mida on tobe öelda, sest avalehekülgedel pihta hakkav müsteerium on piisavalt uudishimu ärgitav, et tahtsin kohe edasi lugeda. Ja kuskilt tuli huvi jätkata lugemist, kihutada aina edasi.
Mitte et see olnuks õieti kihutamise raamat. Kuskil pidanuks ehk pausi tegema. Tahtsin näha, kas saan vaba tunniga see sada lehekülge loetud. Ja sai. Paljusid raamatuid ei saaks, aga seda sai. Võib-olla jäi sealjuures sisseelamisvõimest väheks...? Tempo oleks mõtlikult ja uudishimulikult aeglustunud, kui raamat oleks sügavamalt kõnetanud. Hing peatab silmad ja laseb lõikusid taas läbi elada, kinni pidada haaravatel lõikudel - mul aga ei tekkinud sellist momenti.
Väike märksõnade loetelu: mälestused, kõigi minevikumärksõnade hajuvus, intelligentne detektiivromaan, üksilduse ja eraldiolekusoovi elemendid ja... teatav ebamaisus.
Intelligentse detektiiviromaani element meenutas kuidagi Paul Austeri "New Yorgi triloogiat". Ka selline detektiivlemine, pidev triivimine lahenduste suunas, mis ei vii rahulduseni.
Samas oli kuidagi mingi ähmane Camus'-aimus. Tabas korraks mõte, et nagu Camus - ja kohe küsisin endalt, et mille poolest. Sest see seos polnud ilmne. See oli lihtsalt üleüldine taju vist...
Üksindust hindav tegelane ja napisõnaline, täpne stiil. Tegevus ja tegutsemine mõjub peaaegu liiasena, aga teisiti ka ei saa, ära võiks teha - ja see tegutsemine ei vii lõpetatuseni. See saab läbi, kuid jääb kuidagi rippuma.
Kirjutuslaadis võib mälestuste hajuvuse ja kogemuste ebausaldusväärsuse tõttu osutada ka hoopis Proustile. Ütleme siis, et prantslaslik stiil.
Ühesõnaga, paneb veits õlgu kehitama. Nagu olnuks haarav või uudishimu ärgitav, aga samas ei haakunud minu iseloomu või huvidega. Nagu olnuks intelligentne ja mõtlemapanev, aga ei ärgitanud teose ideedest ennast otsima.
A võib-olla piirduks siis kokkuvõttega, et stiil on suurepärane (põnev lugeda ja kunstiliselt rahuldav), aga mõtted polnud need, mis minus kuidagi helisema löönuks. Võib-olla jälle autori kõrvalisem teos mõne olulisema kõrval? Natuke jäi selline tunne.
Ja ühtlasi mõtlesin, et see raamat oleks akadeemikule hea materjal - lugedes vaimustust ei tekita, aga sisaldab ideid küll, mida oleks viisakas käsitleda akadeemiliselt, nagu jutustaja usaldusväärsus ja mineviku kaduvus, seotus olevikuga jne. Kas või asjaolu, et kõik tegelased olid pmst lõiganud oma sidemed minevikuga, muutes oma nime. See on raamat, millest peetav akadeemiline ettekanne oleks huvitav - ja selle järel raamatu lugemine oleks ehk rahuldustpakkuvam. Mul vist pole neid vajaminevaid teoreetilisi teadmisi, et Modiano tekstiteekonda kogu täiuses nautida.
Kuid mõni mõtisklus mulle siiski meeldis. Lihtsalt, tõega ja teosele au andes. Just üksindusihalusest kantud mõtisklused. Kohad, kus ta mõtles: kas ikka maksab ennast sellesse köita? Ta oli nagu valesse kohta sattunud, jaburasse olukorda sattunud, ja ta kohati tundis selle suhtes irooniat. Neid lausejuppe võiks siia ka ümber kirjutada, a raamat jäi lugemistuppa.
Sunday, August 30, 2015
Michael Moorcock "Elric Melnibonést"
7/10
Nõrgana sündinud prints on ülipalju lugev võlur. Ta justkui ei tahakski olla valitseja. Tema nõbu Yyrkoon tahab. Tolle õde tahaks, et Elric jääks ikka kuningaks.
Lugu sisaldab natuke armastust, natuke reetmist, mõnda deemonit, maailmate vahel rändamist ja saatanlikke mõõkasid.
Ausalt öeldes - keskpäraselt kirjutatud ümberjutustus mõne fantasymängu mängimisest. A sellisena niiii vahva!
Kunagi andis Anu mulle lugeda Zelazny Amberi-sarja. Ootas, et mulle meeldiks. Olin Zelazny kohta hirmus palju head kuulnud - ja pettusin, täiega. Tegelased olid üheplaanilised, dialoog oli meh, huumor oli lihtsalt mingi banaalne matšotamine (ebahuvitav teineteisele urrimine ja õuh-õuhimine, aga tegu- ja nimisõnadega).
Nüüd ma tunnen, et peaks neid üle lugema. Moorcocki pärast.
Michael Moorcocki kohta olen kuulnud palju head. Tegemist on natuke miskise Tolkieni kõverpeegliga, kus klassikalistele inglise väärtustele (valged on head, kes võidavad, yay for chaotic good) antakse oma vops - head on ambivalentsemad, asi pole nii hea-paha, maailm on kirevam ja vahel tuleb valida halva ja halvema vahel.
Lõpuks lugema hakates on näha, et see on küll tõsi - see kõik on siin olemas.
Aga ühtlasi on kirjanduslik tase suht... noh.
Ma ootasin midagi palju tugevamat, kuivõrd Moorcockist ja Ballardist ja kellest veel on räägitud kui ulmekirjanduse (Briti) Uue Laine kirjanikest. Ulmekirjanduse modernismiperiood, metafiktsionaalsus jne. A ilmselt oli Moorcock pigem võimas esseist ja toimetaja. Sest kirjanikuna on ta ikka päris kohutav.
Tähendab, kui aus olla, siis kirjanduslikku taset mõõdan ma vahetevahel dialoogi järgi. Ja see oli küll täiesti värvingutevaene tegevuse väljarääkimine ja loo edasikulgemine. See polnud nauditav dialoog, see oli lihtsalt peategelane-ja-paha-kohtuvad-ja-mölisevad-nats-ja-võitlevad-dialoog. Või banaalne ohuaimusega vestlus oma armastatuga. Ma ei hakka ümber kirjutama, seda võiks lausa pidada mõnitusväärselt kesiseks. Sellisel tasemel dialoog jätab mulje, nagu autor lihtsalt ei oskaks.
AGA - kõik muu oli üsna nauditav. See on täielik Joe Abercrombie vastand - seal ei viitsinud lugeda (kohutavat) introspektsiooni, siinpuhul aga võinuks pmst kogu dialoogi diagonaalis lugeda. Ülejäänu seevastu polnud kah eriliselt värvikirev ega peenetundeline, aga huvitavaimad elemendid olid põnevaks kirjutatud.
Need tuumsed ideed, mis teksti põnevaks teha võiks, olid siin olemas. Neid ideid oli ka huvitav lugeda. Ja seetõttu polnud ajast kahju. Sellest ei saanud kirjanduslikku elamust, aga see lasi nautida loodud maailma ja sellisena oli selle romaanikese väärtus milleski muus kui lihtsalt sõnanaudingulises elamuslikkuses. See oli fantaasialennu tore trajektoor, ilma mingi kirjandusliku liiglihata.
See oli täpselt nagu loeks mõnda D&D mängu üleskirjutust. Ja ma tunnen, et siin on palju rakendamata potentsiaali. Mõni hea kirjanik teeks sellest päris huvitava teose. Kuid sellise mõnusa fantaasiaseiklusliku vihikuna oli see raamatuke tore. Heroes of Might and Magicu mängimise asemel näiteks lugeda üht Elricu-raamatut - miks ka mitte? Umbes-täpselt sama rikastav.
Selline raamat.
Ja neid on veel neli osa, :). Neid võib niimoodi lugeda küll. Sirvida puhkehetkedel maiuspalaks. Sest üleni nauditav oli ta küll.
NB!
Mängukirjelduse kommentaar võib mõjuda ülekohtusena, sest Moorcock kirjutas selle enne seda, kui loodi Dungeons and Dragons. Moorcock ja tema Elric inspireerisid D&D-loojaid, Elric polnud selle produkt.
Vahest võiks siis öelda, et siit raamatust saab ära näha, kust tuli see algne inspiratsioonisäde.
Sain selle raamatu ulmefännide kogunemiselt, ostsin Diana Ostratilt. A nüüd mõtlen, et kui D&D- või fantasy-raamatute peale teema läks, võinuksin ka võtta ühe või rohkem Drizz'ti-raamatuid. Äh, rong on läinud.
(Ja noh, milleks on raamatukogud.)
Nõrgana sündinud prints on ülipalju lugev võlur. Ta justkui ei tahakski olla valitseja. Tema nõbu Yyrkoon tahab. Tolle õde tahaks, et Elric jääks ikka kuningaks.
Lugu sisaldab natuke armastust, natuke reetmist, mõnda deemonit, maailmate vahel rändamist ja saatanlikke mõõkasid.
Ausalt öeldes - keskpäraselt kirjutatud ümberjutustus mõne fantasymängu mängimisest. A sellisena niiii vahva!
Kunagi andis Anu mulle lugeda Zelazny Amberi-sarja. Ootas, et mulle meeldiks. Olin Zelazny kohta hirmus palju head kuulnud - ja pettusin, täiega. Tegelased olid üheplaanilised, dialoog oli meh, huumor oli lihtsalt mingi banaalne matšotamine (ebahuvitav teineteisele urrimine ja õuh-õuhimine, aga tegu- ja nimisõnadega).
Nüüd ma tunnen, et peaks neid üle lugema. Moorcocki pärast.
Michael Moorcocki kohta olen kuulnud palju head. Tegemist on natuke miskise Tolkieni kõverpeegliga, kus klassikalistele inglise väärtustele (valged on head, kes võidavad, yay for chaotic good) antakse oma vops - head on ambivalentsemad, asi pole nii hea-paha, maailm on kirevam ja vahel tuleb valida halva ja halvema vahel.
Lõpuks lugema hakates on näha, et see on küll tõsi - see kõik on siin olemas.
Aga ühtlasi on kirjanduslik tase suht... noh.
Ma ootasin midagi palju tugevamat, kuivõrd Moorcockist ja Ballardist ja kellest veel on räägitud kui ulmekirjanduse (Briti) Uue Laine kirjanikest. Ulmekirjanduse modernismiperiood, metafiktsionaalsus jne. A ilmselt oli Moorcock pigem võimas esseist ja toimetaja. Sest kirjanikuna on ta ikka päris kohutav.
Tähendab, kui aus olla, siis kirjanduslikku taset mõõdan ma vahetevahel dialoogi järgi. Ja see oli küll täiesti värvingutevaene tegevuse väljarääkimine ja loo edasikulgemine. See polnud nauditav dialoog, see oli lihtsalt peategelane-ja-paha-kohtuvad-ja-mölisevad-nats-ja-võitlevad-dialoog. Või banaalne ohuaimusega vestlus oma armastatuga. Ma ei hakka ümber kirjutama, seda võiks lausa pidada mõnitusväärselt kesiseks. Sellisel tasemel dialoog jätab mulje, nagu autor lihtsalt ei oskaks.
AGA - kõik muu oli üsna nauditav. See on täielik Joe Abercrombie vastand - seal ei viitsinud lugeda (kohutavat) introspektsiooni, siinpuhul aga võinuks pmst kogu dialoogi diagonaalis lugeda. Ülejäänu seevastu polnud kah eriliselt värvikirev ega peenetundeline, aga huvitavaimad elemendid olid põnevaks kirjutatud.
Need tuumsed ideed, mis teksti põnevaks teha võiks, olid siin olemas. Neid ideid oli ka huvitav lugeda. Ja seetõttu polnud ajast kahju. Sellest ei saanud kirjanduslikku elamust, aga see lasi nautida loodud maailma ja sellisena oli selle romaanikese väärtus milleski muus kui lihtsalt sõnanaudingulises elamuslikkuses. See oli fantaasialennu tore trajektoor, ilma mingi kirjandusliku liiglihata.
See oli täpselt nagu loeks mõnda D&D mängu üleskirjutust. Ja ma tunnen, et siin on palju rakendamata potentsiaali. Mõni hea kirjanik teeks sellest päris huvitava teose. Kuid sellise mõnusa fantaasiaseiklusliku vihikuna oli see raamatuke tore. Heroes of Might and Magicu mängimise asemel näiteks lugeda üht Elricu-raamatut - miks ka mitte? Umbes-täpselt sama rikastav.
Selline raamat.
Ja neid on veel neli osa, :). Neid võib niimoodi lugeda küll. Sirvida puhkehetkedel maiuspalaks. Sest üleni nauditav oli ta küll.
NB!
Mängukirjelduse kommentaar võib mõjuda ülekohtusena, sest Moorcock kirjutas selle enne seda, kui loodi Dungeons and Dragons. Moorcock ja tema Elric inspireerisid D&D-loojaid, Elric polnud selle produkt.
Vahest võiks siis öelda, et siit raamatust saab ära näha, kust tuli see algne inspiratsioonisäde.
Sain selle raamatu ulmefännide kogunemiselt, ostsin Diana Ostratilt. A nüüd mõtlen, et kui D&D- või fantasy-raamatute peale teema läks, võinuksin ka võtta ühe või rohkem Drizz'ti-raamatuid. Äh, rong on läinud.
(Ja noh, milleks on raamatukogud.)
Richard Bach "Maria hüpnotiseerimine"
5/10
Lennuinstruktor aitab ühel naisel teha hädamaandumist raadio teel. Naine hiljem kommenteerib ajakirjandusele: ta hüpnotiseeris mu!
See väide rabab meest ja sunnib teda mõtlema hüpnotiseerimise olemuse üle. Ta kohtub ühe hüpnotiseerija abikaasaga, kes aitab neid mõtteid lahti harutada.
Tegemist on sellise väga-väga vaese mehe Paulo Coelhoga. No ikka väga vaese. Pseudofilosoofiat teiste hüpnotiseerimisest, enesesugestioonist, maailma kujundamisest väikeste omaksvõetud veendumuste abiga ja surematu hinge / sureliku keha suhtest ja see kõik mähitud näidismaterjaliks mõeldud proosasse.
Pidevalt rõhutati, et kokkusattumusi pole olemas - kogu maailm koosneb enesehüpnoosist. Ja näiteks see, kui ta võtab mingi ülisuvalise raamatu ja ülisuvalise lehekülje lahti ja see jätkab tema eelnevat arutluskäiku - seegi on enesehüpnoosiga seonduv saatus. Mitte autori poolt kohmakalt esilemanatud kokkusattumus. Kindlasti mitte seda.
Võtsin ainult seepärast, et Jo Waltoni "Among Others" mõjus lugemist innustavalt. See oli väike eksperiment juhulugemise vallas. Söögipausi ajal käisin raamatupoest läbi. Kõht polnud väga tühi, nii et mõtlesin söögipeenraha eest mingi klade võtta. Sain allahinnatud raamatute nurgast.
Oleksin pidanud võtma Jim Ollinovski "Aeroplaani esimesest silmapilgust".
Tagakaanel oli öeldud, et Richard Bach on kultuskirjaniku staatuses eelkõige mingi kuulsa teose autorina. Ma tolle teose nime ei mäleta, oli mingi... Ja noh, ikka annad võimaluse one-hit-wonderi kõrvalproduktidele.
Siuke ladusalt kirjutatud suvalisus, aega eriti ei raisanud. Parema süžee puhul võinuks täitsa hea raamat olla. Nüüd on, mida aimata ta tollest hitt-teosest.
Lennuinstruktor aitab ühel naisel teha hädamaandumist raadio teel. Naine hiljem kommenteerib ajakirjandusele: ta hüpnotiseeris mu!
See väide rabab meest ja sunnib teda mõtlema hüpnotiseerimise olemuse üle. Ta kohtub ühe hüpnotiseerija abikaasaga, kes aitab neid mõtteid lahti harutada.
Tegemist on sellise väga-väga vaese mehe Paulo Coelhoga. No ikka väga vaese. Pseudofilosoofiat teiste hüpnotiseerimisest, enesesugestioonist, maailma kujundamisest väikeste omaksvõetud veendumuste abiga ja surematu hinge / sureliku keha suhtest ja see kõik mähitud näidismaterjaliks mõeldud proosasse.
Pidevalt rõhutati, et kokkusattumusi pole olemas - kogu maailm koosneb enesehüpnoosist. Ja näiteks see, kui ta võtab mingi ülisuvalise raamatu ja ülisuvalise lehekülje lahti ja see jätkab tema eelnevat arutluskäiku - seegi on enesehüpnoosiga seonduv saatus. Mitte autori poolt kohmakalt esilemanatud kokkusattumus. Kindlasti mitte seda.
Võtsin ainult seepärast, et Jo Waltoni "Among Others" mõjus lugemist innustavalt. See oli väike eksperiment juhulugemise vallas. Söögipausi ajal käisin raamatupoest läbi. Kõht polnud väga tühi, nii et mõtlesin söögipeenraha eest mingi klade võtta. Sain allahinnatud raamatute nurgast.
Oleksin pidanud võtma Jim Ollinovski "Aeroplaani esimesest silmapilgust".
Tagakaanel oli öeldud, et Richard Bach on kultuskirjaniku staatuses eelkõige mingi kuulsa teose autorina. Ma tolle teose nime ei mäleta, oli mingi... Ja noh, ikka annad võimaluse one-hit-wonderi kõrvalproduktidele.
Siuke ladusalt kirjutatud suvalisus, aega eriti ei raisanud. Parema süžee puhul võinuks täitsa hea raamat olla. Nüüd on, mida aimata ta tollest hitt-teosest.
Monday, August 24, 2015
Jo Walton "Among Others"
8/10
Võlukunsti oskav tüdruk läheb internaatkooli...
Teate, selline kokkuvõte kõlab jamalt.
A auhindasid ta sai ja uudishimu tekkis.
Või noh, mitte lihtsalt auhindade saamisest. Ma ei võta raamatuid mitte selle alusel, et "oh, see sai Hugo, selle ma võtan. See ei saanud, seda ei loe ma kunagi". Mõnikord lihtsalt tekib mingi positiivne foon teose ümber ja siis tahaks ikkagi tutvuda sellega.
Väga soovitan seda romaani - see on väga isiklik ja poeb ka naha alla. Mingi hetk ma tajusin, et seda raamatut tahaks lausa tõlkida. Korraks tekkis selline kiindumus raamatu suhtes, et tahtsin temaga korraks sellisesse intiimsusesse astuda. Või mis "korraks", pigemini et tahtsin end täielikult pühendada selle raamatuga tutvumisele, et seda inimestele tutvustada.
See tunne läks küll üle, aga selle tunde tekkimine on märk üsna erilisest kokkupuutest raamatuga.
Kuskil räägiti sellest kui harrypotterliku "tavamaailma poiss läheb VÕLUKOOLI"-stoori pahupidi pööramisest. Ja ma siis ootasin kah, et tegemist on looga võlurineiust, kes läheb mittemaagilisse kohta ja kuidas ta seal hakkama saab.
Selline reklaamlause sobib kirjastajatele, selliste väidetega müüb raamatut väga kenasti. "Among Others" on midagi hoopis teistsugust mu arust. See on veidi Roald Dahli "Matilda" moodi. Või Beagle'i "Viimase ükssarviku" moodi. Mingi selline vahepealsus on seal sees, mida on raske reklaamida.
Ta mõjub isikliku romaanina - ja eks ta olegi ühe tüdruku päevik umbes ühe aasta jooksul. See tüdruk kirjutab emast-isast. Kirjutab internaatkoolist. On seitsmekümnendad, nii et kirjutab ka klassiühiskonnast Inglismaal.
A ühtlasi kirjutab ta haldjatest tema kodukohas Walesis.
Maagia pole särtsuv ja paukuv, vaid eitatav ja kokkusattumuslik. Näiliselt kokkusattumustest koosnev. Ja sellisena mõjub väga inimlikult. Maagia selles raamatus on selline, et kui ta sirutab käe välja ja soovib, et roos langeks ta kätte, siis see langebki - aga ainult seepärast, et kuskil keegi viskas mingi roosi aknast välja temasse mittepuutuvatel asjaoludel (tüli kellegagi, roos lendas aknast välja, mida iganes). Ja see näeb välja nagu kokkusattumus, aga see roos poleks langenud, kui ta poleks seda loitsinud.
Nii et see maagia on kuidagi minevikku tagasiulatuv põhjus-tagajärgede suhe, mis poleks teostunud, kui ta poleks seda teinud.
Mis ei tee sellest õigupoolest tavapärase maagia, vaid väljanõutud kokkusattumuse. Mitte "nõiutud", vaid "nõutud".
Natuke oli muudki - aga see maagia muutus kuidagi inimlikuks. Ja peaaegu et käegakatsutavaks.
Tahaks öelda, et igapäevane nõiakunst, aga ei hakka sellist ühenduslüli tekitama, olemata toda raamatut lugenud. Aga kunagi kindlasti - olen liiga kiitvaid sõnu kuulnud Triinu Mereselt tolle kohta, et selle lugemisest hoiduda.
Kõige paeluvam oli selle raamatu juures aga see, et peategelane luges. Tohutult, vohmides, ahmides. Kuus raamatut võttis nädalaks ja põdes, et mida ta seitsmendal päeval loeb. Nentides, et tal on tohutult vaba aega ja seega võimalust nii palju lugeda.
Näis, et oleks tehtav, kui loeks üle 100 lk tunnis ja loeks 3 tundi päevas. Kuidas oleks üle 100 lk tunnis lugeda... ja pidevalt, raugematu huviga? Ja kuidas oleks avardada oma lugemismaailma sedavõrd massiivselt - see oleks mulle kuu aja lugemisvara, ja iga nädal...
Mõttetud mõtted, aga tekitasid mingit huvitavat elevust. Lugemise teemaline lugemine erutas vist enim selle raamatu juures. Huvitav oli kellelegi kaasa elada, kui ta sai mingi eriliselt meelierutava raamatu.
Huvitav oli märgata, et see oli üks element tema juures, mida oli huvitav kadestada. Tavaliselt on Mary Sue'd need, kes suudavad paremini võluda kui keegi teine (Gryffindori tuleb uus õpilane, kes üllataval kombel on KÕIKIDE ainete KÕIGE parem õpilane!) või midagi ja no siingi pole talle võlumises võrdset (sest keegi teine pmst ei tea sellest eriti midagi),
või on peategelane mingi põhjendamatult võitmatu mõõgavõitleja, tõeline kunstnik terariistadega ja ikkagi kuidagi minategelane,
ühesõnaga, Mary Sue'd on tavaliselt tibake overpowered ülejäänud tegelaskonna või maailma suhtes või lugeja suhtes ja see viib nad tegelastena balansist välja,
aga siinkohal olid just peategelase intensiivne lugemine ja massiivne lugemus see, mis teda natuke ka kadestama panid. Ja mõjusid sellise naaatu-natukene liiga ülepingutatud elemendina peategelase võimete väljamõtlemisel.
Kuid see oligi vist eesmärk - luua karakter, kelle lugemisharjumust ja lugemust oleks võimalik kadestada. Tema suhet raamatutega. Need olid palju huvitavamad tegelased kui tema kaaskodanikud ja seegi oli ilmselt eesmärk.
Huvitav lugemisvaimustuse teemaline raamat.
Võlukunsti oskav tüdruk läheb internaatkooli...
Teate, selline kokkuvõte kõlab jamalt.
A auhindasid ta sai ja uudishimu tekkis.
Või noh, mitte lihtsalt auhindade saamisest. Ma ei võta raamatuid mitte selle alusel, et "oh, see sai Hugo, selle ma võtan. See ei saanud, seda ei loe ma kunagi". Mõnikord lihtsalt tekib mingi positiivne foon teose ümber ja siis tahaks ikkagi tutvuda sellega.
Väga soovitan seda romaani - see on väga isiklik ja poeb ka naha alla. Mingi hetk ma tajusin, et seda raamatut tahaks lausa tõlkida. Korraks tekkis selline kiindumus raamatu suhtes, et tahtsin temaga korraks sellisesse intiimsusesse astuda. Või mis "korraks", pigemini et tahtsin end täielikult pühendada selle raamatuga tutvumisele, et seda inimestele tutvustada.
See tunne läks küll üle, aga selle tunde tekkimine on märk üsna erilisest kokkupuutest raamatuga.
Kuskil räägiti sellest kui harrypotterliku "tavamaailma poiss läheb VÕLUKOOLI"-stoori pahupidi pööramisest. Ja ma siis ootasin kah, et tegemist on looga võlurineiust, kes läheb mittemaagilisse kohta ja kuidas ta seal hakkama saab.
Selline reklaamlause sobib kirjastajatele, selliste väidetega müüb raamatut väga kenasti. "Among Others" on midagi hoopis teistsugust mu arust. See on veidi Roald Dahli "Matilda" moodi. Või Beagle'i "Viimase ükssarviku" moodi. Mingi selline vahepealsus on seal sees, mida on raske reklaamida.
Ta mõjub isikliku romaanina - ja eks ta olegi ühe tüdruku päevik umbes ühe aasta jooksul. See tüdruk kirjutab emast-isast. Kirjutab internaatkoolist. On seitsmekümnendad, nii et kirjutab ka klassiühiskonnast Inglismaal.
A ühtlasi kirjutab ta haldjatest tema kodukohas Walesis.
Maagia pole särtsuv ja paukuv, vaid eitatav ja kokkusattumuslik. Näiliselt kokkusattumustest koosnev. Ja sellisena mõjub väga inimlikult. Maagia selles raamatus on selline, et kui ta sirutab käe välja ja soovib, et roos langeks ta kätte, siis see langebki - aga ainult seepärast, et kuskil keegi viskas mingi roosi aknast välja temasse mittepuutuvatel asjaoludel (tüli kellegagi, roos lendas aknast välja, mida iganes). Ja see näeb välja nagu kokkusattumus, aga see roos poleks langenud, kui ta poleks seda loitsinud.
Nii et see maagia on kuidagi minevikku tagasiulatuv põhjus-tagajärgede suhe, mis poleks teostunud, kui ta poleks seda teinud.
Mis ei tee sellest õigupoolest tavapärase maagia, vaid väljanõutud kokkusattumuse. Mitte "nõiutud", vaid "nõutud".
Natuke oli muudki - aga see maagia muutus kuidagi inimlikuks. Ja peaaegu et käegakatsutavaks.
Tahaks öelda, et igapäevane nõiakunst, aga ei hakka sellist ühenduslüli tekitama, olemata toda raamatut lugenud. Aga kunagi kindlasti - olen liiga kiitvaid sõnu kuulnud Triinu Mereselt tolle kohta, et selle lugemisest hoiduda.
Kõige paeluvam oli selle raamatu juures aga see, et peategelane luges. Tohutult, vohmides, ahmides. Kuus raamatut võttis nädalaks ja põdes, et mida ta seitsmendal päeval loeb. Nentides, et tal on tohutult vaba aega ja seega võimalust nii palju lugeda.
Näis, et oleks tehtav, kui loeks üle 100 lk tunnis ja loeks 3 tundi päevas. Kuidas oleks üle 100 lk tunnis lugeda... ja pidevalt, raugematu huviga? Ja kuidas oleks avardada oma lugemismaailma sedavõrd massiivselt - see oleks mulle kuu aja lugemisvara, ja iga nädal...
Mõttetud mõtted, aga tekitasid mingit huvitavat elevust. Lugemise teemaline lugemine erutas vist enim selle raamatu juures. Huvitav oli kellelegi kaasa elada, kui ta sai mingi eriliselt meelierutava raamatu.
Huvitav oli märgata, et see oli üks element tema juures, mida oli huvitav kadestada. Tavaliselt on Mary Sue'd need, kes suudavad paremini võluda kui keegi teine (Gryffindori tuleb uus õpilane, kes üllataval kombel on KÕIKIDE ainete KÕIGE parem õpilane!) või midagi ja no siingi pole talle võlumises võrdset (sest keegi teine pmst ei tea sellest eriti midagi),
või on peategelane mingi põhjendamatult võitmatu mõõgavõitleja, tõeline kunstnik terariistadega ja ikkagi kuidagi minategelane,
ühesõnaga, Mary Sue'd on tavaliselt tibake overpowered ülejäänud tegelaskonna või maailma suhtes või lugeja suhtes ja see viib nad tegelastena balansist välja,
aga siinkohal olid just peategelase intensiivne lugemine ja massiivne lugemus see, mis teda natuke ka kadestama panid. Ja mõjusid sellise naaatu-natukene liiga ülepingutatud elemendina peategelase võimete väljamõtlemisel.
Kuid see oligi vist eesmärk - luua karakter, kelle lugemisharjumust ja lugemust oleks võimalik kadestada. Tema suhet raamatutega. Need olid palju huvitavamad tegelased kui tema kaaskodanikud ja seegi oli ilmselt eesmärk.
Huvitav lugemisvaimustuse teemaline raamat.
Katherine Addison "The Goblin Emperor"
7/10
Fantasy-maailmas, milles puuduvad inimesed, a on haldjad ja goblinid (härjapõlvlased?), surevad ühes lennuõnnetuses haldjakeiser ja kolm troonipärijat. Uueks keisriks saab poiss, kellega keegi polnud arvestanud - poolhaldjas, poolgoblin, põlatud ja keisririigi pärapõrgusse elama saadetud prints.
Raamatus räägitakse 18-aastase nolgi esimesest keisriaastast ja kõigist hädadest, mis tema ette kerkivad.
Punktid, mis pigem laiduväärsed:
fantasy-maailm makrotasandil - tibake steampunkilik fantasy, milles on keisrid ja õhulaevad. Kuid eelkõige on haldjaimpeeriumi snoobilikkus ja goblinite lõunamaid meenutav laadna lahedus. Järgedes saab ilmselt rohkem juttu olema barbaritest, kes elavad... uh, oli see põhjas või lõunas? Mulle pole see lugedes eriti tähtis. No on ka mingid barbarid.
Laiduväärt seetõttu, et maailm ei tekita iseenesest huvi. Mingid barbarid, mingi goblini- ja mingi haldjaimpeerium - selles maakaardis pole midagi, mis iseenesest huvi tekitaks.
Ja steampunk on üldiselt üleni põnev nähtus. See on maagia ja tehnoloogia põimumine eklektilisel moel, masinavärkide ja aurusuitsude ja vähese loitsimise kombineerimisel tekkiv stiil ja tunnetus. See on miski, mis vajaks väljamaalimist. See ei kerki silme ette üksikute viidete abil - ei tekkinud tunnetust steampunkist seetõttu, et keiser suri õhulaevaõnnetuses, kui ta võinuks surra laevaõnnetuses. Või sellest, et kirjad saadetakse pneumaatiliselt ja mitte ei saadeta tuvidega.
Aurupunk on siin dekoratiivne element, milles kõik jäetakse aurupunki teadva lugeja kujutlusvõime hooleks. Ma aga tahaks väheke rohkem sõnavahtu oma aurupunki. See võib olla isiklik eelistus - aga kuna aurupunk on sedavõrd kirev ja kirju nähtus, siis ma arvan, et lakoonilisus ja viitamine lihtsalt ei toimi aurupungi puhul.
Viimaks laidan tegelaste nimede ühtelangevust. Ce-miski ja mõtled, kes see kurat nüüd on. Kas ta on naine, kas ta on mees. Tuleb ikkagi alustada raamatu tagakaane avamisest ja väikese õpetuse abiga süsteemi selgekssaamisest - kui on siuke-siuke silp lõpus, siis on tegemist naisega. Kui siuke-siuke, siis mehega. Jne.
Kõigil seda probleemi vast pole ja ega see lõplikult lugemist pärsi - kõik on lõpuks väljaloetav, vestluse jooksul saab kõik selgeks, mingit ambivalentsust autor siin taga ei aja -, a lihtsalt ebamugav veidi.
Kindlasti kiiduväärt:
fantasy-maailm mikrotasandil. Temale lähima aukaardi peaaegu jaapanipärane autunne. Kellest üks sooritab ka revethorani - tseremoniaalse enesetapu -, mis eriti seppuku moodi tundus olevat mu meelest. Ja muud toredat.
Ja kõige kiiduväärsem on ikkagi see, et on ikkagi tajuda, et kõik huvitav toimib eemal peategelasest. Väljaspool teda ennast. Lugeja saab huvitavatest lugudest aimu teiste tegelaste kirjade või tegevuse kaudu - mingid hoopis teised romaanid aimuvad taustal -, aga lugeja peab selle asemel kümnete lehekülgede jagu lugema hoopis peategelase põdemise kohta sellepärast, kas ta käitumine vastab igas küsimuses etiketile ja millise mulje ta teistele jätab.
Veider on nimetada seda kiidusõnadega, aga seepärast siiski, et huvitav on näha tema ümber tekkivaid klassikalisi romaane - ja tajuda nende romaanide eristumist käesolevast raamatust, noore keisri enda loost.
Nii nagu Banksi Kultuuri-romaanid toimivad enamjaolt väljaspool Kultuuri-utoopiat, sest seda oleks igav kirjutada ja igav lugeda, toimuvad enamjaolt fantaasiaraamatud väljaspool õukonda ja kogu kaarti maha kõmpides. Siin on aga üks raamat, mis piirdub õukonnaga. Ja kui mitte midagi muud, siis see on vähemalt vaheldus. Me näeme ära ka sellise tegelase loo.
See pole hämmastavalt uuenduslik, ka pole see rabavalt kirjutatud stiili poolest (ehkki tuleb kiituseks öelda, et ta ei väärata oma stiiliga), kuid siiski mõneti värske seetõttu, et lõpuks saab fantasymaailmaga tutvuda kuninga vaatevinklist. Või noh, keisri omast, a noh, poteito-potaaaato.
Fantasy-maailmas, milles puuduvad inimesed, a on haldjad ja goblinid (härjapõlvlased?), surevad ühes lennuõnnetuses haldjakeiser ja kolm troonipärijat. Uueks keisriks saab poiss, kellega keegi polnud arvestanud - poolhaldjas, poolgoblin, põlatud ja keisririigi pärapõrgusse elama saadetud prints.
Raamatus räägitakse 18-aastase nolgi esimesest keisriaastast ja kõigist hädadest, mis tema ette kerkivad.
Punktid, mis pigem laiduväärsed:
fantasy-maailm makrotasandil - tibake steampunkilik fantasy, milles on keisrid ja õhulaevad. Kuid eelkõige on haldjaimpeeriumi snoobilikkus ja goblinite lõunamaid meenutav laadna lahedus. Järgedes saab ilmselt rohkem juttu olema barbaritest, kes elavad... uh, oli see põhjas või lõunas? Mulle pole see lugedes eriti tähtis. No on ka mingid barbarid.
Laiduväärt seetõttu, et maailm ei tekita iseenesest huvi. Mingid barbarid, mingi goblini- ja mingi haldjaimpeerium - selles maakaardis pole midagi, mis iseenesest huvi tekitaks.
Ja steampunk on üldiselt üleni põnev nähtus. See on maagia ja tehnoloogia põimumine eklektilisel moel, masinavärkide ja aurusuitsude ja vähese loitsimise kombineerimisel tekkiv stiil ja tunnetus. See on miski, mis vajaks väljamaalimist. See ei kerki silme ette üksikute viidete abil - ei tekkinud tunnetust steampunkist seetõttu, et keiser suri õhulaevaõnnetuses, kui ta võinuks surra laevaõnnetuses. Või sellest, et kirjad saadetakse pneumaatiliselt ja mitte ei saadeta tuvidega.
Aurupunk on siin dekoratiivne element, milles kõik jäetakse aurupunki teadva lugeja kujutlusvõime hooleks. Ma aga tahaks väheke rohkem sõnavahtu oma aurupunki. See võib olla isiklik eelistus - aga kuna aurupunk on sedavõrd kirev ja kirju nähtus, siis ma arvan, et lakoonilisus ja viitamine lihtsalt ei toimi aurupungi puhul.
Viimaks laidan tegelaste nimede ühtelangevust. Ce-miski ja mõtled, kes see kurat nüüd on. Kas ta on naine, kas ta on mees. Tuleb ikkagi alustada raamatu tagakaane avamisest ja väikese õpetuse abiga süsteemi selgekssaamisest - kui on siuke-siuke silp lõpus, siis on tegemist naisega. Kui siuke-siuke, siis mehega. Jne.
Kõigil seda probleemi vast pole ja ega see lõplikult lugemist pärsi - kõik on lõpuks väljaloetav, vestluse jooksul saab kõik selgeks, mingit ambivalentsust autor siin taga ei aja -, a lihtsalt ebamugav veidi.
Kindlasti kiiduväärt:
fantasy-maailm mikrotasandil. Temale lähima aukaardi peaaegu jaapanipärane autunne. Kellest üks sooritab ka revethorani - tseremoniaalse enesetapu -, mis eriti seppuku moodi tundus olevat mu meelest. Ja muud toredat.
Ja kõige kiiduväärsem on ikkagi see, et on ikkagi tajuda, et kõik huvitav toimib eemal peategelasest. Väljaspool teda ennast. Lugeja saab huvitavatest lugudest aimu teiste tegelaste kirjade või tegevuse kaudu - mingid hoopis teised romaanid aimuvad taustal -, aga lugeja peab selle asemel kümnete lehekülgede jagu lugema hoopis peategelase põdemise kohta sellepärast, kas ta käitumine vastab igas küsimuses etiketile ja millise mulje ta teistele jätab.
Veider on nimetada seda kiidusõnadega, aga seepärast siiski, et huvitav on näha tema ümber tekkivaid klassikalisi romaane - ja tajuda nende romaanide eristumist käesolevast raamatust, noore keisri enda loost.
Nii nagu Banksi Kultuuri-romaanid toimivad enamjaolt väljaspool Kultuuri-utoopiat, sest seda oleks igav kirjutada ja igav lugeda, toimuvad enamjaolt fantaasiaraamatud väljaspool õukonda ja kogu kaarti maha kõmpides. Siin on aga üks raamat, mis piirdub õukonnaga. Ja kui mitte midagi muud, siis see on vähemalt vaheldus. Me näeme ära ka sellise tegelase loo.
See pole hämmastavalt uuenduslik, ka pole see rabavalt kirjutatud stiili poolest (ehkki tuleb kiituseks öelda, et ta ei väärata oma stiiliga), kuid siiski mõneti värske seetõttu, et lõpuks saab fantasymaailmaga tutvuda kuninga vaatevinklist. Või noh, keisri omast, a noh, poteito-potaaaato.
Thursday, August 13, 2015
Gillian Flynn "Gone Girl" ("Kadunud")
9/10
Mehe-naise pulma-aastapäeval läheb naine kaduma. Elutoas on jäljed mingist rüselusest. Aina rohkem asitõendeid osutab mehe süüle.
Jutustatuna algul läbi mehe silme, siis läbi naise oma (päevikukujul).
Ühe abielu lugu. Ühe moodsa abielu lugu.
See kevad võtsin kätte ja vaatasin ära kõik enda meelest olulisemad 2014. aasta filmid. Oli ka Oscari-hooaeg, nii et peamiselt oli tegu tutvumistuuriga.
Oli "Birdman" (ma väga-väga hindasin seda), oli "Boyhood" (ma väga ei hinnanud seda, aga kohutavalt laitma ei hakka, sest oli ju hea läbilõige ühest [võib-olla liigagi] tavalisest elust). Ja oli David Fincheri lavastatud "Gone Girl".
Ja viimatinimetatu oli neist kõigist ainus, mida ma olen rohkem kui korra näinud.
Don't get me wrong - teised olid hästi tehtud filmid (Birdmani "kas maagia, kas pole maagia" ning pikad kaadrid, oo, holy crap, millised kaadrid; selle kõrval siis Boyhoodi... ülitavalisus? Mäss sellise moodsa filmitrendi vastu nagu huvitavus?). Polnud mahavisatud aeg. Isegi mitte Boyhood - tuba sai selle käimise ajal täitsa korda ja nõud pestud (tähendab, ma rõhutan - see polnud just eriliselt intensiivne filmielamus). "Grand Budapest Hotel"
Aga "Gone Girl" leidis oma ainuomase koha minu sisemises filmikogemustikus.
Ja erinevalt Fincheri "Fight Clubist" on raamat siiski parem.
(Kas see tähendab siis, et "Gone Girl" on raamatuna parem kui "Fight Club"? Instinktiivselt sellega ei nõustu, seega pole põhjenduste küüsi vaja sattuda.)
Kirjutatud on ta sellises hoogsas peaaegu-et-blogilikus stiilis, mida tahaks nimetada New Yorki kirjutuseks - parajalt irooniline ja sõnaosav. See on kirjanikulik sõnaosavus, tajuda on pigem terava kui täpse sõna leidmist, mis ei mängi mitte poeesiataju peal, vaid värske kirjanduse seedimise ihal.
Kui saakski rääkida masside köitmise võtetest (peatükilõppude puändid... muud vahendid kas ei tule meelde või ei oska ma neid identifitseerida), siis ühtlasi on näha nõuet intelligentse massi järele.
Ei ole nom-nom või amps-amps 100lk/h lugemine mu arust. Tähendab, ta läheb kiiresti, sa ikka haarad seda põnevusega. Aga iga lehekülg sisaldab piisavalt informatsiooni, et nõuda tiba rahulikumat lugemist, et mitte hakata süžeeotsingul diagonaalis lugema. Vähemalt mitte juhul, kui juba tead süžeed, aga arvan, et raamat on natuke mõeldud olema sellise suhte analüüs.
Filmi nägin ma värske pilguga ja sisu teadmata. Eeldades head, ootamata kuidas. Suht tühjalt lehelt.
Raamatut lugesin juba sisu teades. Aga siiski tasus asja. Mõlemad head, mõlemad piisavalt eritabased. Mõningad laused-mõtted olid tegelaste vahel vahetusse läinud, a suht vähe. Ütlesid elukaaslane ja õde, et raamatu lõpp oli kuidagi kõhedam. Esmavaatamise järel mõjus filmi lõpp mulle kõhedamalt. Sõltub ehk sellest, kumba enne näed.
Kaks suurt kiidusõna - raamatu umbes kaks eraldi lõpulauset olid suurepärased. Nii mõnusalt kõikehõlmavat lõpulauset mäletan viimati... Asimovil? Mingi ta "Asum"... Võib-olla ka John Scalzi "Redshirts" (a seda ma spoilima ei hakka). Igatahes, natuke aiman, et kui ta ühe ära ütles, ei tahtnud ta teist pannagi, sest see võttis esimeselt lõpulauseks olemise eritabasuse. Kuid uus, viimaseks jäänud lõpulause sobis suurepäraselt. Jättis kohe tunde, et oli väga hea lõpetada sellise lausega (mõni lõpp venib ja vajub ära, peaaegu kahju lugu lõpetada, aga selline lõpp paneb rõõmsalt naeratama).
Ja teiseks,
raamatus luuakse täiesti suurepärane antagonist, kes on ühelt poolt küll peaaegu uskumatult paha, aga mõjub ühtlasi suht hämmastavalt inimlikuna. Kui pidada silmas, et "inimlikkus" on päris lai mõiste. Ta on mõistetav... mitte andestatav, mitte ei tahaks sellist tunda lähedalt, aga ta on oma sisemise loogika kohaselt täiesti põhjendatud tegelane põhjendatud seisukohtadega.
See ilmselt andis filmile omanäolise koha mu sisemises filmientsüklopeedias. Mis on igaühel olemas, aga mis tavaliselt ei saa täiendusi sellisel elamuslikul pinnal. Kas te enne loete või vaatate - endi otsus. Lugu on mõlemal juhul hea ja õigustab ennast.
Ja viimaks tahtsin mainida, et tõlge tundub olevat väga hea. Kohati laseb originaalkeel ennast aimata (ikkagi viited popkultuurile jne), aga seda peamiselt teksti enda paratamatu konteksti tõttu. Muidu on kõikjal suurepäraselt kõnekeelne, kus vaja. On näha soovi tõlkida nii, et puuduks soov haarata ingliskeelset. Emotsiooni saab siit kätte.
Kui leidsin sõna "tutkit", siis tabasin ennast küll mõttelt, et täiesti üheselt arusaadav emotsioon, aga mis see küll inglise keeles olla võis. Kuidas kõlab neil nördimusesegune "sittagi"?
Tegelt on see ju pisiasi, see "tutkit", aga üllatas tõlkevalikuna (isegi originaali teadmata) ja andis aimuse tõlkija võetud vabadustest. Anne Kahk oli ühesõnaga tubli.
Ja kirjutan ümber ka mõttearenduse, millel võiks olla potentsiaali lendu tõusta hea feministliku mõttearendusena:
AMY peatükist:
Tol õhtul Brooklyni peol mängisin ma parajasti moes olnud tüdrukut, sellist, keda ihaldavad Nicki-taolised mehed, nimelt Lahedat Tüdrukut. Mehed ütlevad seda alati nagu komplimenti, mis määrab kindlaks liigi, kuhu sa kuulud: ta on tõeliselt lahe tüdruk. See Lahe Tüdruk on superseksikas, terane, vaimukas naine, kes armastab jalgpalli, pokkerit, rõvedaid anekdoote ja röhitsemist. Lahe Tüdruk mängib videomänge, joob odavat õlut, talle meeldib anaalseks ja kolmekesi voodis hullata, ta vohmib igal võimalusel hot dog'e ja hamburgereid, kuid mahub mingi ime läbi siiski XS riiete sisse, sest Lahe Tüdruk on ennekõik ikkagi superseksikas. Ilus nagu ingel ja ülimalt mõistev. Lahe Tüdruk ei saa kunagi vihaseks, ta ainult naeratab oma kannatlikku, jumaldavat naeratust ja lubab mehel teha, mida too iganes heaks arvab. Lase käia, istu mulle pähe, ma ei pane seda sulle pahaks, ma olen ju Lahe Tüdruk.
Mehed millegipärast kujutavad ette, et Lahe Tüdruk on päriselt olemas. Võib-olla nad on läinud selle õnge, et nii paljud naised on valmis teesklema nimetatud müütilist olendit. Pikka aega tundus Lahe Tüdruk mulle lausa solvav. Olin sunnitud pealt vaatama, kuidas mehed - sõbrad, kolleegid, võõrad - neid kohutavaid teesklejaid üksteisele üles kiidavad ning pidin suruma maha kiusatuse petta saanud ullike toolile istuma suruda ja talle ära seletada, mis tegelikult toimub. Sa ainult kujutad ette, et käid praegu sellise naisega, tegelikult on ta lihtsalt vaadanud liiga palju filme, mille stsenaariumi on kirjutanud mõni suhtlemisraskustega nohik, kes väga tahaks uskuda, et sedasorti tüdrukud on päriselt olemas ja lubaksid tal ennast suudelda. Tahtsin vaesekesel revääridest või aktimapist kinni krabada, teda korralikult raputada ja tal silmad avada: See loll lehm ei armasta tegelikult tšilliga hot dog'e, mitte ühegi inimese lemmiktoit ei saa olla tšilliga hot dog! Lahe Tüdruk ise on tegelikult veel haledam kuju: ta mitte ei teeskle seda naist, kes ta päriselt olla tahaks, vaid püüab kehastuda selleks, kellena mehed teda näha tahavad. Ja olgu veel öeldud, et kui sa ise pole Lahe Tüdruk, siis ära mitte loodagi, et su mees ei igatse endale Lahedat Tüdrukut. Variante on muidugi igasuguseid: kui mees juhtub olema taimetoitlane, siis himustab tema Lahe Jaapani seeni ja saab koertega hästi hakkama, boheemlasest kunstnikutüüp unistab prillidega tätoveeritud Lahedast, kes jumaldab koomikseid. Varjundid võivad ju varieeruda, aga üks on kindel: mees igatseb kohata Lahedat Tüdrukut, kelle soovid ja eelistused langevad täpselt kokku mehe enda jaburate kinnisideedega ja Lahe ei tohi ka mitte kunagi mitte millegi üle kurta. (Mille järgi sa tead, et sina ei ole Lahe Tüdruk? Eks ikka selle järgi, kui mees kuulutab: "Mulle meeldivad tugevad naised." Kui ta ütleb seda sulle näkku, siis mingil hetkel ta kindlasti läheb ja kepib kedagi teist. Sest "mulle meeldivad tugevad naised" tähendab tegelikult "ma ei suuda taluda tugevaid naisi".)
Ootasin kannatlikult - pikki aastaid - et pendel jõuaks teise äärmusse, et mehed hakkaksid lugema Jane Austenit, õpiksid kuduma, teeskleksid, et neid huvitab tähistaevas, fännaksid filmitähti ja ameleksid omavahel meie, naiste himurate pilkude all. Kõik ikka selleks, et meie saaksime omakorda õhata: oo, ta on üks tõeliselt Lahe Kutt.
Aga midagi sellist ei juhtunud. Hoopis naised üle terve riigi käisid vabatahtlikult alla! Ei läinudki kaua, kui Lahe Tüdruk oli kuulutatud normiks. Mehed olid nüüd kindlad, et ta on tõesti olemas, et tegemist polegi unelmate naisega, keda on heal juhul üks miljonist. Nüüd pidi iga tüdruk olema Lahe ja kui ei olnud, siis oli tema endaga midagi korrast ära."
Näete - kas pole siis selline blogilik New Yorki kirjandus? Kohvist läbiimbunud ja kategoriseerimisosav Buzzfeedi-ajastu pauh-ja-pauh kirjutusstiil?
Mehe-naise pulma-aastapäeval läheb naine kaduma. Elutoas on jäljed mingist rüselusest. Aina rohkem asitõendeid osutab mehe süüle.
Jutustatuna algul läbi mehe silme, siis läbi naise oma (päevikukujul).
Ühe abielu lugu. Ühe moodsa abielu lugu.
See kevad võtsin kätte ja vaatasin ära kõik enda meelest olulisemad 2014. aasta filmid. Oli ka Oscari-hooaeg, nii et peamiselt oli tegu tutvumistuuriga.
Oli "Birdman" (ma väga-väga hindasin seda), oli "Boyhood" (ma väga ei hinnanud seda, aga kohutavalt laitma ei hakka, sest oli ju hea läbilõige ühest [võib-olla liigagi] tavalisest elust). Ja oli David Fincheri lavastatud "Gone Girl".
Ja viimatinimetatu oli neist kõigist ainus, mida ma olen rohkem kui korra näinud.
Don't get me wrong - teised olid hästi tehtud filmid (Birdmani "kas maagia, kas pole maagia" ning pikad kaadrid, oo, holy crap, millised kaadrid; selle kõrval siis Boyhoodi... ülitavalisus? Mäss sellise moodsa filmitrendi vastu nagu huvitavus?). Polnud mahavisatud aeg. Isegi mitte Boyhood - tuba sai selle käimise ajal täitsa korda ja nõud pestud (tähendab, ma rõhutan - see polnud just eriliselt intensiivne filmielamus). "Grand Budapest Hotel"
Aga "Gone Girl" leidis oma ainuomase koha minu sisemises filmikogemustikus.
Ja erinevalt Fincheri "Fight Clubist" on raamat siiski parem.
(Kas see tähendab siis, et "Gone Girl" on raamatuna parem kui "Fight Club"? Instinktiivselt sellega ei nõustu, seega pole põhjenduste küüsi vaja sattuda.)
Kirjutatud on ta sellises hoogsas peaaegu-et-blogilikus stiilis, mida tahaks nimetada New Yorki kirjutuseks - parajalt irooniline ja sõnaosav. See on kirjanikulik sõnaosavus, tajuda on pigem terava kui täpse sõna leidmist, mis ei mängi mitte poeesiataju peal, vaid värske kirjanduse seedimise ihal.
Kui saakski rääkida masside köitmise võtetest (peatükilõppude puändid... muud vahendid kas ei tule meelde või ei oska ma neid identifitseerida), siis ühtlasi on näha nõuet intelligentse massi järele.
Ei ole nom-nom või amps-amps 100lk/h lugemine mu arust. Tähendab, ta läheb kiiresti, sa ikka haarad seda põnevusega. Aga iga lehekülg sisaldab piisavalt informatsiooni, et nõuda tiba rahulikumat lugemist, et mitte hakata süžeeotsingul diagonaalis lugema. Vähemalt mitte juhul, kui juba tead süžeed, aga arvan, et raamat on natuke mõeldud olema sellise suhte analüüs.
Filmi nägin ma värske pilguga ja sisu teadmata. Eeldades head, ootamata kuidas. Suht tühjalt lehelt.
Raamatut lugesin juba sisu teades. Aga siiski tasus asja. Mõlemad head, mõlemad piisavalt eritabased. Mõningad laused-mõtted olid tegelaste vahel vahetusse läinud, a suht vähe. Ütlesid elukaaslane ja õde, et raamatu lõpp oli kuidagi kõhedam. Esmavaatamise järel mõjus filmi lõpp mulle kõhedamalt. Sõltub ehk sellest, kumba enne näed.
Kaks suurt kiidusõna - raamatu umbes kaks eraldi lõpulauset olid suurepärased. Nii mõnusalt kõikehõlmavat lõpulauset mäletan viimati... Asimovil? Mingi ta "Asum"... Võib-olla ka John Scalzi "Redshirts" (a seda ma spoilima ei hakka). Igatahes, natuke aiman, et kui ta ühe ära ütles, ei tahtnud ta teist pannagi, sest see võttis esimeselt lõpulauseks olemise eritabasuse. Kuid uus, viimaseks jäänud lõpulause sobis suurepäraselt. Jättis kohe tunde, et oli väga hea lõpetada sellise lausega (mõni lõpp venib ja vajub ära, peaaegu kahju lugu lõpetada, aga selline lõpp paneb rõõmsalt naeratama).
Ja teiseks,
raamatus luuakse täiesti suurepärane antagonist, kes on ühelt poolt küll peaaegu uskumatult paha, aga mõjub ühtlasi suht hämmastavalt inimlikuna. Kui pidada silmas, et "inimlikkus" on päris lai mõiste. Ta on mõistetav... mitte andestatav, mitte ei tahaks sellist tunda lähedalt, aga ta on oma sisemise loogika kohaselt täiesti põhjendatud tegelane põhjendatud seisukohtadega.
See ilmselt andis filmile omanäolise koha mu sisemises filmientsüklopeedias. Mis on igaühel olemas, aga mis tavaliselt ei saa täiendusi sellisel elamuslikul pinnal. Kas te enne loete või vaatate - endi otsus. Lugu on mõlemal juhul hea ja õigustab ennast.
Ja viimaks tahtsin mainida, et tõlge tundub olevat väga hea. Kohati laseb originaalkeel ennast aimata (ikkagi viited popkultuurile jne), aga seda peamiselt teksti enda paratamatu konteksti tõttu. Muidu on kõikjal suurepäraselt kõnekeelne, kus vaja. On näha soovi tõlkida nii, et puuduks soov haarata ingliskeelset. Emotsiooni saab siit kätte.
Kui leidsin sõna "tutkit", siis tabasin ennast küll mõttelt, et täiesti üheselt arusaadav emotsioon, aga mis see küll inglise keeles olla võis. Kuidas kõlab neil nördimusesegune "sittagi"?
Tegelt on see ju pisiasi, see "tutkit", aga üllatas tõlkevalikuna (isegi originaali teadmata) ja andis aimuse tõlkija võetud vabadustest. Anne Kahk oli ühesõnaga tubli.
Ja kirjutan ümber ka mõttearenduse, millel võiks olla potentsiaali lendu tõusta hea feministliku mõttearendusena:
AMY peatükist:
Tol õhtul Brooklyni peol mängisin ma parajasti moes olnud tüdrukut, sellist, keda ihaldavad Nicki-taolised mehed, nimelt Lahedat Tüdrukut. Mehed ütlevad seda alati nagu komplimenti, mis määrab kindlaks liigi, kuhu sa kuulud: ta on tõeliselt lahe tüdruk. See Lahe Tüdruk on superseksikas, terane, vaimukas naine, kes armastab jalgpalli, pokkerit, rõvedaid anekdoote ja röhitsemist. Lahe Tüdruk mängib videomänge, joob odavat õlut, talle meeldib anaalseks ja kolmekesi voodis hullata, ta vohmib igal võimalusel hot dog'e ja hamburgereid, kuid mahub mingi ime läbi siiski XS riiete sisse, sest Lahe Tüdruk on ennekõik ikkagi superseksikas. Ilus nagu ingel ja ülimalt mõistev. Lahe Tüdruk ei saa kunagi vihaseks, ta ainult naeratab oma kannatlikku, jumaldavat naeratust ja lubab mehel teha, mida too iganes heaks arvab. Lase käia, istu mulle pähe, ma ei pane seda sulle pahaks, ma olen ju Lahe Tüdruk.
Mehed millegipärast kujutavad ette, et Lahe Tüdruk on päriselt olemas. Võib-olla nad on läinud selle õnge, et nii paljud naised on valmis teesklema nimetatud müütilist olendit. Pikka aega tundus Lahe Tüdruk mulle lausa solvav. Olin sunnitud pealt vaatama, kuidas mehed - sõbrad, kolleegid, võõrad - neid kohutavaid teesklejaid üksteisele üles kiidavad ning pidin suruma maha kiusatuse petta saanud ullike toolile istuma suruda ja talle ära seletada, mis tegelikult toimub. Sa ainult kujutad ette, et käid praegu sellise naisega, tegelikult on ta lihtsalt vaadanud liiga palju filme, mille stsenaariumi on kirjutanud mõni suhtlemisraskustega nohik, kes väga tahaks uskuda, et sedasorti tüdrukud on päriselt olemas ja lubaksid tal ennast suudelda. Tahtsin vaesekesel revääridest või aktimapist kinni krabada, teda korralikult raputada ja tal silmad avada: See loll lehm ei armasta tegelikult tšilliga hot dog'e, mitte ühegi inimese lemmiktoit ei saa olla tšilliga hot dog! Lahe Tüdruk ise on tegelikult veel haledam kuju: ta mitte ei teeskle seda naist, kes ta päriselt olla tahaks, vaid püüab kehastuda selleks, kellena mehed teda näha tahavad. Ja olgu veel öeldud, et kui sa ise pole Lahe Tüdruk, siis ära mitte loodagi, et su mees ei igatse endale Lahedat Tüdrukut. Variante on muidugi igasuguseid: kui mees juhtub olema taimetoitlane, siis himustab tema Lahe Jaapani seeni ja saab koertega hästi hakkama, boheemlasest kunstnikutüüp unistab prillidega tätoveeritud Lahedast, kes jumaldab koomikseid. Varjundid võivad ju varieeruda, aga üks on kindel: mees igatseb kohata Lahedat Tüdrukut, kelle soovid ja eelistused langevad täpselt kokku mehe enda jaburate kinnisideedega ja Lahe ei tohi ka mitte kunagi mitte millegi üle kurta. (Mille järgi sa tead, et sina ei ole Lahe Tüdruk? Eks ikka selle järgi, kui mees kuulutab: "Mulle meeldivad tugevad naised." Kui ta ütleb seda sulle näkku, siis mingil hetkel ta kindlasti läheb ja kepib kedagi teist. Sest "mulle meeldivad tugevad naised" tähendab tegelikult "ma ei suuda taluda tugevaid naisi".)
Ootasin kannatlikult - pikki aastaid - et pendel jõuaks teise äärmusse, et mehed hakkaksid lugema Jane Austenit, õpiksid kuduma, teeskleksid, et neid huvitab tähistaevas, fännaksid filmitähti ja ameleksid omavahel meie, naiste himurate pilkude all. Kõik ikka selleks, et meie saaksime omakorda õhata: oo, ta on üks tõeliselt Lahe Kutt.
Aga midagi sellist ei juhtunud. Hoopis naised üle terve riigi käisid vabatahtlikult alla! Ei läinudki kaua, kui Lahe Tüdruk oli kuulutatud normiks. Mehed olid nüüd kindlad, et ta on tõesti olemas, et tegemist polegi unelmate naisega, keda on heal juhul üks miljonist. Nüüd pidi iga tüdruk olema Lahe ja kui ei olnud, siis oli tema endaga midagi korrast ära."
Näete - kas pole siis selline blogilik New Yorki kirjandus? Kohvist läbiimbunud ja kategoriseerimisosav Buzzfeedi-ajastu pauh-ja-pauh kirjutusstiil?
Friday, August 7, 2015
Ann Leckie "Ancillary Justice"
Ühe kosmoselaeva ainus järelejäänud teadvuslik fragment - ta nimi on Breq ja tal on mad ninja skillz.
Kaks ajaliini - nüüdishetk kuskil jäisel planeedil, kus ta leiab ühe narkari ja hakkab tema eest hoolt kandma (ühtlasi on tal oma missioon),
ja 20 aastat tagasi, kui oldi üsna hiljuti annekteeritud uus planeet ja mis seal siis toimub.
Poliitiline intriig, impeeriumid ja okupatsioonid ja teadvuse ning vaba tahte piirid.
A, ja kuna Breq on sugude suhtes maru neutraalsest Raadchi impeeriumist, ei taju ta sugusevahelisi erinevusi. Ta ütleb kõigi kohta "she".
Alustuseks lugemiseelne kogemus või ootused:
olen ikka arvanud, et olen üsna vabameelne žanriküsimustes. Kui on maagiline realism, siis pole koheselt halb, sest mu arust on idiootlik näha selles kuidagi sissetungi "pärisulme" territooriumile. Need teevad ju eri asja ja mingi žanriulme prioritetiseerimine, noh... ei.
Olin ka Reaktorisse kirjutanud pikki kiidulaule Mehis Heinsaarele. Ja hakkasin juba arvama, et olen "mis on ulmes lubatud"-küsimustes eri leeris võrreldes mõnega. Näiteks Metsavana on selgelt žanriulme austaja.
Nii et kui "Ancillary Justice" hakkas kõiki auhindu võitma (peale Nobeli ja Oscari... Noh, ütleme siis - kõiki ulmeauhindu), kerkis minugi kulm. Eriti kui kuulsin, et tegemist on miskise äärmiselt progressiivse teosega naisõiguste aspektist. Kõigi tegelaste kohta kasutatakse asesõna "she" ikkagi - võtame teilt patriarhaalse alghoiaku kõigi tegelaste suhtes ja vaatame, kuidas hakkama saate! -, nii et mine tea, mida ta veel kõike teeb.
Näib, et tegemist on ühe selle kümnendi kõige rohkem kõneainet põhjustanud romaaniga. Või üldse, märgatava potentsiaalse ulmeklassikuga. Ja sedavõrd, et ta tõlgiti ka kohe eesti keelde ära - kas see pole mitte lausa pretsedenditu juhtum, et üks ulmeraamat aasta pärast ilmumist kohe eesti keeles ilmub? Ka tavakirjanduses käivad need asjad üldjuhul nihkega mu teada. Erandina tuleb meelde Neil Gaimani viimane raamat, aga "Ancillary Justice" on kõigele muule lisaks debüütteos. Ühesõnaga, kõik prožektorid selle teose peale!
Metsavana luges ja ütles, et no läks küll ladusalt - erilise kiirustamiseta kahe päevaga -, aga ega ta nüüd Hugo-vääriline ilmselt polnud. Ja kuidagi ma häälestasin end sellele, et loen oma progressiivsete vaadete ja vabameelsete silmadega ja - isegi kui ma polekski lummatud - lasen end lugedes kanda austusel selle vastu, mida see autor üritab teha ja kuidas ta seda üritab.
RAAMATUST
Nii et kui lõpuks lugema hakkasin...
Teate, algul ma hakkasin teda eestikeelsena lugema. Sest olen juba terve hulk ingliskeelseid asju lugenud, tahaks ümber lülituda. Lugemiskeele protsenti kallutada omakeelse poole.
Rannas paarkümmend lehekülge loetud ja mõtlesin, et ei, see on kuidagi kohmakas, see ei lähe. Või on lõõmav päike ja liivahunnikute vahel lugemine ebamugav. Ja noh, seda "she"-de kognitiivset võõrutust tahtsin kah. Aga peaasjalikult tundus lihtsalt natuke kohmakas olevat miskipärast, nii et arvasin, et liigkiiresti tõlgitult kukkus äkki kohmakas välja vms. Laenutasin ingliskeelset. Ja nägin, et see kohmakus on juba teosesse endasse sisse kirjutatud. See pole tõlkija süü - see teos ongi kuidagi kohmakalt kirjutatud.
On massiivselt infoülevoolu, mis ei lase lugemiselamusel muutuda orgaaniliseks tegevuseks. Sel oli kohati entsüklopeedia lugemise elamuslikkus - juhtunu ja setting kantakse ette kroonika kujul.
On ka dialooge. Tegelaste vahel, kelle emotsionaalne nivoo kulgeb neutraalse ja "angry" vahel (mingi hetk hakkasin itsitama, kui nägin, kuivõrd põhjusetult nad "angry'd" olid. Ütlevad midagi ja pole isegi näha, miks nad vihased peaks olema -, aga autorile tundus vajalik mainida, et hääl oli "angry". Kuskil lõpus tekkis nats variatsiooni kah, "angry" asendus "voice filled with irritation" vms-ga, aga noh...). Ja noh, pideva tausta edasiandmise tõttu kippus ikka venima. Esimesed sada lehekülge panid lugemisharjumusele väikse põntsu, panid takerduma selle raamatu lehekülgede taha.
Ja siis loen arvustusi, mis kiidavad selle kristalset selgust. Räägivad selle paeluvusest - jääd hilise ööni lugema, sest see on "LIHTSALT nii köitev!"
Praegu leian solidaarse lugemiskogemuse lohutust peamiselt negatiivsetest arvustustest.
AGA SAMAS!
Nüüd, mõnepäevase distantsi järel raamatu lõpetamisest,
mitme arvustuse lugemise järel,
millest, jah, negatiivsed arvustused pakkusid enim sarnase lugemiskogemuse äratundmise rõõmu,
ja positiivsed arvustused ulatusid ühest otsast pimesi kiiduavaldusteks (kõige hullem näide oli arvustus tor.comis, mille peamine argument oli see, et see PEABPEABPEAB võitma, sest "it dares to challenge the unspoken biases in all of us" - aga ülevaatest aimub arusaama, et selle võtteta oleks tegemist ühe toreda kosmoseooperiga, mis pälvinuks kah mingit tähelepanu tõenäoliselt või noh, ikka oleks, ilmselt oleks, jaa! Vist.)
teiselt poolt täiesti argumenteeritud seisukohavõttudeks, kus osutatakse selle raamatu voorustele enam-vähem veenvalt...
Igatahes,
selle metakirjanduse tarbimise järel on tunne, et see raamat pole sugugi NII ebameeldiv. Ja isegi ütleks, et mingit auhinda on väärt.
Oh, ta valmistas pettumuse - aga eks ma ootasin ka keeleliselt või stiililiselt nauditavat sugudega mängivat mõtlemapanevat kosmoseooperit. Kuid kui keelelise ja stiililise nauditavuse välja jätta, siis ta kõike muud ju oli.
Ent sedagi reservatsioonidega...
Vist kõigi aegade tunnustatuim ulmeraamat "Düün" ja selle järjed pole ka ju erilised kirjanduslikud meistriteosed. Need on kohati üsna kohmakad, arvan. Ja seda arvavad ilmselt teisedki. Kuid maailm on hea, põhjalik, ja kontseptsioonid, millega mängitakse, on huvitavad. Ja kui aus olla - see kohatine stiililine kohmakus annab sellele juurde. Kui ta oleks silutud, mõnusti loetavaks toimetatud tekst... Noh, seda näitab Düüni autori poja Brian Herberti ja Kevin J Andersoni hilisemad järjed ja edasiarendused samas maailmas. Pseudo-Düünid. Stiil isegi oma konarlikkuses annab Düünile eripära.
Nii et võib-olla "Ancillary Justice" just töötab paremini oma konarlikkuse tõttu. Hei - tegelased ei lähe korda, ei ole emotsionaalselt haaratavad kujud, sest jutustaja on hingetu robot-olend. See peabki võõraks jääma...
Mine tea.
Mõni teine ütleks, et ma lihtsalt olen hakanud valesid asju hindama lugedes. Nagu lugejasõbralikkus oleks ainueesmärk... Et kui ma tahan lugejasõbralikku comfort-readingut, siis võtku ma midagi muud ette, näiteks mõni Scalzi romaan või midagi. Et on asju, mida saab lugeda lehekülgi lapates ja siis on sellist kirjandust nagu "Ancillary Justice", mis on - lihtsalt - HEA. Või midagi.
Kulutan liiga palju sõnu ja liiga palju emotsiooni sellele. Mul on lihtsalt tunne, et ma pidanuks seda nautima. Ma ootasin uue väga hea kirjaniku lisandumist oma sisemisse entsüklopeediasse. Seda ilmselt ei juhtunud - "Ancillary Justice" jääb eeldatavasti Leckie suurimaks õnnestumiseks (kuigi sellelgi oleks palju arenguruumi).
Aga midagi ma siiski sain.
Loodetud uue suurepärase autori ja fantastilise stiili asemel sain siiski raamatu, mis:
* loob uue ja põhjaliku maailma (jah, kuskil oli kirutud, et ta teeb hästi mugavad lihtsustused - impeerium=kuri jne -, aga suur rooma moodi vallutajaimpeerium Raadž ja selle omapära, omanäolisus, on ikkagi hää)
* mängib mõneti teadvuse küsimustega (sellest ei saaks hästi teha filmi, sest raske oleks ebanaeruväärselt esitada stseene stiilis "oh crap, did I mess up the genders again?". Rääkimata siis sellest, et kosmoselaeva teadvus üheaegselt haarab mitut eri vestlust ja mitut eri kohas toimuvat sündmust.) Mul on tunne, et mõlemat saaks - ja et seda on tehtud - paremini, ja v-b isegi palju paremini, aga noh, ikkagi.
* kasutab huvitavaid klišeid (klišeede kasutamine on üsna paratamatu. Mõni teeb seda paremini, läheneb huumoriga ja pöörab pahupidi, näiteks, või annab oma hääle, nii et ei häiri. Mõni teeb seda halvemini, nii et jääd vaadates või lugedes tegema klišeede bingot. Kui saad viis täis, saad peavõidu - võid lugemise pooleli jätta.
Aga selle klišeed on õiged, ei mõju kohmakalt. Lugedes tundus, et oleks mõni parem kirjanik sama maailma välja kirjutanud, oleks üüratult parem olnud. Aga noh, mõni lepib sellegagi.)
Mingi hetk loen teda eestikeelsena. Siis otsustan jälle. Praegu jäin aga üsna eitavale seisukohale. Kuid ma aiman, kust otsast võiks ta hea olla. Hiljem lugedes püüan neid aspekte ka nautida. Aga seda, et ta parim oleks - ei, seda küll mitte. Ta vajanuks natuke paikaloksumist - suure eufooriaga anti kõik auhinnad sellele -, aga mul on tunne, et selle auhinnasajuta (mis suuresti saadud she kasutuse pärast) hääbuks see raamat siiski ära.
Uh, nüüd jäin liiga pikalt selle küüsi...
Kaks ajaliini - nüüdishetk kuskil jäisel planeedil, kus ta leiab ühe narkari ja hakkab tema eest hoolt kandma (ühtlasi on tal oma missioon),
ja 20 aastat tagasi, kui oldi üsna hiljuti annekteeritud uus planeet ja mis seal siis toimub.
Poliitiline intriig, impeeriumid ja okupatsioonid ja teadvuse ning vaba tahte piirid.
A, ja kuna Breq on sugude suhtes maru neutraalsest Raadchi impeeriumist, ei taju ta sugusevahelisi erinevusi. Ta ütleb kõigi kohta "she".
Alustuseks lugemiseelne kogemus või ootused:
olen ikka arvanud, et olen üsna vabameelne žanriküsimustes. Kui on maagiline realism, siis pole koheselt halb, sest mu arust on idiootlik näha selles kuidagi sissetungi "pärisulme" territooriumile. Need teevad ju eri asja ja mingi žanriulme prioritetiseerimine, noh... ei.
Olin ka Reaktorisse kirjutanud pikki kiidulaule Mehis Heinsaarele. Ja hakkasin juba arvama, et olen "mis on ulmes lubatud"-küsimustes eri leeris võrreldes mõnega. Näiteks Metsavana on selgelt žanriulme austaja.
Nii et kui "Ancillary Justice" hakkas kõiki auhindu võitma (peale Nobeli ja Oscari... Noh, ütleme siis - kõiki ulmeauhindu), kerkis minugi kulm. Eriti kui kuulsin, et tegemist on miskise äärmiselt progressiivse teosega naisõiguste aspektist. Kõigi tegelaste kohta kasutatakse asesõna "she" ikkagi - võtame teilt patriarhaalse alghoiaku kõigi tegelaste suhtes ja vaatame, kuidas hakkama saate! -, nii et mine tea, mida ta veel kõike teeb.
Näib, et tegemist on ühe selle kümnendi kõige rohkem kõneainet põhjustanud romaaniga. Või üldse, märgatava potentsiaalse ulmeklassikuga. Ja sedavõrd, et ta tõlgiti ka kohe eesti keelde ära - kas see pole mitte lausa pretsedenditu juhtum, et üks ulmeraamat aasta pärast ilmumist kohe eesti keeles ilmub? Ka tavakirjanduses käivad need asjad üldjuhul nihkega mu teada. Erandina tuleb meelde Neil Gaimani viimane raamat, aga "Ancillary Justice" on kõigele muule lisaks debüütteos. Ühesõnaga, kõik prožektorid selle teose peale!
Metsavana luges ja ütles, et no läks küll ladusalt - erilise kiirustamiseta kahe päevaga -, aga ega ta nüüd Hugo-vääriline ilmselt polnud. Ja kuidagi ma häälestasin end sellele, et loen oma progressiivsete vaadete ja vabameelsete silmadega ja - isegi kui ma polekski lummatud - lasen end lugedes kanda austusel selle vastu, mida see autor üritab teha ja kuidas ta seda üritab.
RAAMATUST
Nii et kui lõpuks lugema hakkasin...
Teate, algul ma hakkasin teda eestikeelsena lugema. Sest olen juba terve hulk ingliskeelseid asju lugenud, tahaks ümber lülituda. Lugemiskeele protsenti kallutada omakeelse poole.
Rannas paarkümmend lehekülge loetud ja mõtlesin, et ei, see on kuidagi kohmakas, see ei lähe. Või on lõõmav päike ja liivahunnikute vahel lugemine ebamugav. Ja noh, seda "she"-de kognitiivset võõrutust tahtsin kah. Aga peaasjalikult tundus lihtsalt natuke kohmakas olevat miskipärast, nii et arvasin, et liigkiiresti tõlgitult kukkus äkki kohmakas välja vms. Laenutasin ingliskeelset. Ja nägin, et see kohmakus on juba teosesse endasse sisse kirjutatud. See pole tõlkija süü - see teos ongi kuidagi kohmakalt kirjutatud.
On massiivselt infoülevoolu, mis ei lase lugemiselamusel muutuda orgaaniliseks tegevuseks. Sel oli kohati entsüklopeedia lugemise elamuslikkus - juhtunu ja setting kantakse ette kroonika kujul.
On ka dialooge. Tegelaste vahel, kelle emotsionaalne nivoo kulgeb neutraalse ja "angry" vahel (mingi hetk hakkasin itsitama, kui nägin, kuivõrd põhjusetult nad "angry'd" olid. Ütlevad midagi ja pole isegi näha, miks nad vihased peaks olema -, aga autorile tundus vajalik mainida, et hääl oli "angry". Kuskil lõpus tekkis nats variatsiooni kah, "angry" asendus "voice filled with irritation" vms-ga, aga noh...). Ja noh, pideva tausta edasiandmise tõttu kippus ikka venima. Esimesed sada lehekülge panid lugemisharjumusele väikse põntsu, panid takerduma selle raamatu lehekülgede taha.
Ja siis loen arvustusi, mis kiidavad selle kristalset selgust. Räägivad selle paeluvusest - jääd hilise ööni lugema, sest see on "LIHTSALT nii köitev!"
Praegu leian solidaarse lugemiskogemuse lohutust peamiselt negatiivsetest arvustustest.
AGA SAMAS!
Nüüd, mõnepäevase distantsi järel raamatu lõpetamisest,
mitme arvustuse lugemise järel,
millest, jah, negatiivsed arvustused pakkusid enim sarnase lugemiskogemuse äratundmise rõõmu,
ja positiivsed arvustused ulatusid ühest otsast pimesi kiiduavaldusteks (kõige hullem näide oli arvustus tor.comis, mille peamine argument oli see, et see PEABPEABPEAB võitma, sest "it dares to challenge the unspoken biases in all of us" - aga ülevaatest aimub arusaama, et selle võtteta oleks tegemist ühe toreda kosmoseooperiga, mis pälvinuks kah mingit tähelepanu tõenäoliselt või noh, ikka oleks, ilmselt oleks, jaa! Vist.)
teiselt poolt täiesti argumenteeritud seisukohavõttudeks, kus osutatakse selle raamatu voorustele enam-vähem veenvalt...
Igatahes,
selle metakirjanduse tarbimise järel on tunne, et see raamat pole sugugi NII ebameeldiv. Ja isegi ütleks, et mingit auhinda on väärt.
Oh, ta valmistas pettumuse - aga eks ma ootasin ka keeleliselt või stiililiselt nauditavat sugudega mängivat mõtlemapanevat kosmoseooperit. Kuid kui keelelise ja stiililise nauditavuse välja jätta, siis ta kõike muud ju oli.
Ent sedagi reservatsioonidega...
Vist kõigi aegade tunnustatuim ulmeraamat "Düün" ja selle järjed pole ka ju erilised kirjanduslikud meistriteosed. Need on kohati üsna kohmakad, arvan. Ja seda arvavad ilmselt teisedki. Kuid maailm on hea, põhjalik, ja kontseptsioonid, millega mängitakse, on huvitavad. Ja kui aus olla - see kohatine stiililine kohmakus annab sellele juurde. Kui ta oleks silutud, mõnusti loetavaks toimetatud tekst... Noh, seda näitab Düüni autori poja Brian Herberti ja Kevin J Andersoni hilisemad järjed ja edasiarendused samas maailmas. Pseudo-Düünid. Stiil isegi oma konarlikkuses annab Düünile eripära.
Nii et võib-olla "Ancillary Justice" just töötab paremini oma konarlikkuse tõttu. Hei - tegelased ei lähe korda, ei ole emotsionaalselt haaratavad kujud, sest jutustaja on hingetu robot-olend. See peabki võõraks jääma...
Mine tea.
Mõni teine ütleks, et ma lihtsalt olen hakanud valesid asju hindama lugedes. Nagu lugejasõbralikkus oleks ainueesmärk... Et kui ma tahan lugejasõbralikku comfort-readingut, siis võtku ma midagi muud ette, näiteks mõni Scalzi romaan või midagi. Et on asju, mida saab lugeda lehekülgi lapates ja siis on sellist kirjandust nagu "Ancillary Justice", mis on - lihtsalt - HEA. Või midagi.
Kulutan liiga palju sõnu ja liiga palju emotsiooni sellele. Mul on lihtsalt tunne, et ma pidanuks seda nautima. Ma ootasin uue väga hea kirjaniku lisandumist oma sisemisse entsüklopeediasse. Seda ilmselt ei juhtunud - "Ancillary Justice" jääb eeldatavasti Leckie suurimaks õnnestumiseks (kuigi sellelgi oleks palju arenguruumi).
Aga midagi ma siiski sain.
Loodetud uue suurepärase autori ja fantastilise stiili asemel sain siiski raamatu, mis:
* loob uue ja põhjaliku maailma (jah, kuskil oli kirutud, et ta teeb hästi mugavad lihtsustused - impeerium=kuri jne -, aga suur rooma moodi vallutajaimpeerium Raadž ja selle omapära, omanäolisus, on ikkagi hää)
* mängib mõneti teadvuse küsimustega (sellest ei saaks hästi teha filmi, sest raske oleks ebanaeruväärselt esitada stseene stiilis "oh crap, did I mess up the genders again?". Rääkimata siis sellest, et kosmoselaeva teadvus üheaegselt haarab mitut eri vestlust ja mitut eri kohas toimuvat sündmust.) Mul on tunne, et mõlemat saaks - ja et seda on tehtud - paremini, ja v-b isegi palju paremini, aga noh, ikkagi.
* kasutab huvitavaid klišeid (klišeede kasutamine on üsna paratamatu. Mõni teeb seda paremini, läheneb huumoriga ja pöörab pahupidi, näiteks, või annab oma hääle, nii et ei häiri. Mõni teeb seda halvemini, nii et jääd vaadates või lugedes tegema klišeede bingot. Kui saad viis täis, saad peavõidu - võid lugemise pooleli jätta.
Aga selle klišeed on õiged, ei mõju kohmakalt. Lugedes tundus, et oleks mõni parem kirjanik sama maailma välja kirjutanud, oleks üüratult parem olnud. Aga noh, mõni lepib sellegagi.)
Mingi hetk loen teda eestikeelsena. Siis otsustan jälle. Praegu jäin aga üsna eitavale seisukohale. Kuid ma aiman, kust otsast võiks ta hea olla. Hiljem lugedes püüan neid aspekte ka nautida. Aga seda, et ta parim oleks - ei, seda küll mitte. Ta vajanuks natuke paikaloksumist - suure eufooriaga anti kõik auhinnad sellele -, aga mul on tunne, et selle auhinnasajuta (mis suuresti saadud she kasutuse pärast) hääbuks see raamat siiski ära.
Uh, nüüd jäin liiga pikalt selle küüsi...
Friday, July 31, 2015
Mia Couto "Iga inimene on omaette rass"
Valge mosambiiklase nõiduslikud jutustused mustanahalistest.
Võtsin raamatu, sest siin on kirjas "Kaasaegse Mosambiigi ja portugalikeelse kirjanduse suurkuju jutukogu toob eesti lugeja sammukese lähemale Aafrika rikkale ja nukrale pärandile".
Siis on veel juttu realistlikkusest ja unenäolisusest, inimlikust üksildusest, erinevusest ja kohanemisest ühiskonna paratamatu muutumisega.
Järelsõnas on ka mainitud maagilise realismi terminit, mis Coutole ei sümpatiseeri, sest maagiline ja realistlik pole samasuguses vahekorras siin, vaid nõiduslik on enesestmõistetav (ja natukene kardetav) osa aafriklase elust.
Nii et hoidudes kasutamast sõna "maagiline" - nõiduslik.
Ka on järelsõnas juttu paeluvast keelekasutusest - portugali ja mosambiigi keelte segunemisest, omamoodi lingvistilistest vabadustest, mis Couto on omale võtnud, mängimine ees- ja järelliidetega jne. Eesti keeles see niimoodi ei mõju, aga poeetilisus siiski. Need jutud oleks ilmselt proosalised, kui need poleks nii poeetilised.
Lihtsalt suvaliselt leheküljelt avades: "Tema nimi oli Benjamim Katikeze. Väikesest saati pühendus ta eemalolekule, elas paralleelselt taevaga." Või ühest teisest kohast: "Rosalinda juba teadis, kuhu see viib. Selline jutt eelnes rusikahoopidele, oli nahatäite sissejuhatus. Vaevu jõudis pudelipõhi paistma hakata, kui sõnad tegid ruumi jalahoopidele. Peale seda läks mees välja, tüdinud olemast abikaasa, väsinud olemast inimene."
Psühhologiseerituse asemel sellised pilguheidud.
Ma ütleks, et suurepärane. Kuid see pole hetkel minu laine. Ja mul on tunne, et siinne analüüs tuleks teha keelelisel tasandil. Mida teeb Couto metafooride keelega ja nii. See oleks huvitav teema, kindlasti oleks tol inimesel põnev seda lahata, kõigil oleks huvitav kuulata. Tutvuda oli ent hea.
Kuid väljudes korraks minust endast või mu lugemiskogemusest - need on kuidagi hoopis teistsuguse häälestusega jutud kui euroopalikus muidu kohtuks, sest rõhuasetus on kuskil mujal. Põhjalikuma psühhologiseerituse puudumine kuidagi ehmatab ja esmalt jääb mulje, nagu need oleks peaaegu lapsikud lookesed. Juhtub see, teine, kolmas, aga ei kerki esile ühtki geniaalse puudutusega loodud karakterit. Isegi jutustajahääles puudub see väärtustav seisukohavõtt, mis annab sellele isiku.
Aga selle küpsus on kuskil mujal. Igatahes olemas. See on enesekindlalt tehtud hoopis-teistsugusus. Ja ilmselt on ta väärtuslik küll. Põhjalikku süvenemist vääriv. Seda näen minagi. Lihtsalt, mina pole see inimene.
Võtsin raamatu, sest siin on kirjas "Kaasaegse Mosambiigi ja portugalikeelse kirjanduse suurkuju jutukogu toob eesti lugeja sammukese lähemale Aafrika rikkale ja nukrale pärandile".
Siis on veel juttu realistlikkusest ja unenäolisusest, inimlikust üksildusest, erinevusest ja kohanemisest ühiskonna paratamatu muutumisega.
Järelsõnas on ka mainitud maagilise realismi terminit, mis Coutole ei sümpatiseeri, sest maagiline ja realistlik pole samasuguses vahekorras siin, vaid nõiduslik on enesestmõistetav (ja natukene kardetav) osa aafriklase elust.
Nii et hoidudes kasutamast sõna "maagiline" - nõiduslik.
Ka on järelsõnas juttu paeluvast keelekasutusest - portugali ja mosambiigi keelte segunemisest, omamoodi lingvistilistest vabadustest, mis Couto on omale võtnud, mängimine ees- ja järelliidetega jne. Eesti keeles see niimoodi ei mõju, aga poeetilisus siiski. Need jutud oleks ilmselt proosalised, kui need poleks nii poeetilised.
Lihtsalt suvaliselt leheküljelt avades: "Tema nimi oli Benjamim Katikeze. Väikesest saati pühendus ta eemalolekule, elas paralleelselt taevaga." Või ühest teisest kohast: "Rosalinda juba teadis, kuhu see viib. Selline jutt eelnes rusikahoopidele, oli nahatäite sissejuhatus. Vaevu jõudis pudelipõhi paistma hakata, kui sõnad tegid ruumi jalahoopidele. Peale seda läks mees välja, tüdinud olemast abikaasa, väsinud olemast inimene."
Psühhologiseerituse asemel sellised pilguheidud.
Ma ütleks, et suurepärane. Kuid see pole hetkel minu laine. Ja mul on tunne, et siinne analüüs tuleks teha keelelisel tasandil. Mida teeb Couto metafooride keelega ja nii. See oleks huvitav teema, kindlasti oleks tol inimesel põnev seda lahata, kõigil oleks huvitav kuulata. Tutvuda oli ent hea.
Kuid väljudes korraks minust endast või mu lugemiskogemusest - need on kuidagi hoopis teistsuguse häälestusega jutud kui euroopalikus muidu kohtuks, sest rõhuasetus on kuskil mujal. Põhjalikuma psühhologiseerituse puudumine kuidagi ehmatab ja esmalt jääb mulje, nagu need oleks peaaegu lapsikud lookesed. Juhtub see, teine, kolmas, aga ei kerki esile ühtki geniaalse puudutusega loodud karakterit. Isegi jutustajahääles puudub see väärtustav seisukohavõtt, mis annab sellele isiku.
Aga selle küpsus on kuskil mujal. Igatahes olemas. See on enesekindlalt tehtud hoopis-teistsugusus. Ja ilmselt on ta väärtuslik küll. Põhjalikku süvenemist vääriv. Seda näen minagi. Lihtsalt, mina pole see inimene.
John Scalzi "Old Man's War"
8/10
Üks ajaloo parimaid avalauseid:
Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.
Ma ei tea, miks see inimestele meeldida ei võiks.
Või noh, sellest 10st jääb ikkagi puudu. Ega ta pole rabav elamus. Ent ta on suurepäraselt kirjutatud lugu, mitte ka eriliselt nõudlik või... midagi. Ma ei tea, mis ma öelda tahtsin.
Teate, raamatu lugemisel tekkis esialgne hinnang, mis sai tervikliku kuju selles, mis ma sama autori "Redshirtsi" kohta kirjutasin.
See praegunegi kandideeris Hugole. Aga "Spin" sedapuhku vääris võitu. Too oli väga hea ulmeaasta - "Accelerando" kah kandideeris, aga Stross on ilmselt selline "kõik-austavad-aga-keegi-väga-ei-viitsiks-lugeda-kui-ta-poleks-nii-lugupidamist-vääriv" ulmefenomen. Ja ärme GRRMi "Vareste pidusöögist" räägi. Eelkõige seepärast, et ma pole ise lugenud, aga ka seepärast, et kuulu järgi pidi see olema seeria nõrgem esindaja.
No igatahes, "Old Man's War".
Teemad, mis käivituvad selle puhul -
potentsiaalne klassikustaatus (seda ikka mainitakse "parimad ulmeraamatud pärast 80ndaid"-nimekirjades, aga ka lihtsalt "parimad ulmeromaanid ever, nagu!"-listides)
ning
"eesmärk pühitseb vägivalda"-liini fašistlik põhimõte (stiilis Heinleini "Tähesõdalased")
Need teemad on omavahel seotud.
Esimene pool on suurepärane, teine pool natuke selline jamam. Anu luges, tema jaoks oli lõhe ikka väga suur. Ma vist suht kihutasin teise poolega, ei jõudnud väga viibida kehvema raamatu pettumuses.
Aga esimene pool on parem, sest vanamehe üllatav otsus ja selle täielik loogilisus ja koht kirjutatud maailmas - see kõik on väga huvitav. Põnev on ka peategelase pea üleloomuliku keha saamine - neist saavad peaaegu et fantastilised olendid, ühe-inimese-armeed, kelle kehalisi võimeid on paeluvalt kirjeldatud.
(Mulle täiega meeldib, kui raamatus on huvitavaks tehtud trennitegu ja pikamaajooks. Nagu siingi, kui peategelase keha saab uuenduskuuri ja neile öeldakse, et nad peavad jooksma X arvu kilomeetreid X arvu minutite jooksul. Pärast ise jooksma minnes selle võrra huvitavam endale ette kujutada, et tee järgi.)
Hea on ka see, et tegemist pole lihtsalt "Tähesõdalaste" vägivallaõigustusega, vaid arusaadava pragmaatilisusega üllatamisega. Pärast päris mitut "aga äkki see käemärk tähendab nende keeles religioosset rahuavaldust?"-tõdemusega ulmesarjade ja -teost on see tore lisavint, mis asjale on keeratud. Tavaliselt teosed vaimustuvad juba üksnes sellest, et see kole limaolend ei olegi inimsööja pahalane, vaid soovib meile head. Siin raamatus on lisavint - sellised õigustused on naiivsed.
Tegelikult sama mõttemaailm, milles viibivad ilmselt Heinleini tähesõdalased, aga seekord veidi lõbusamas võtmes ja mõjub kuidagi vähem fašistlikult.
Saab rääkida sama teema käsitlemisest uues ajastus. Aga saab ka rääkida mingist teatavast pastišilikkusest - "Old Man's Warist" kui kommentaarist "Tähesõdalastele.
No ei tea. Mulle meeldis ta rohkem.
Kuid jääb siiski see Scalzi stiili küsimus - see on üleni mõnus ja lugejasõbralik, julgeks soovitada kõigile, aga see ei püüa lugejat üllatada, ei püüa kuidagi rabada millegi ootamatuga.
"Redshirte" kirjutades juba kirusin selle kallal, ka Gaimani puhul. Kui keegi kaht postitust järjest luges, sel võib tekkida soov: aga Tõnis, soovita siis midagi, milles oleks.
Ma ütleks - Iain M Banksi teostes. Tema Kultuuri-romaanid on minu meelest üldiselt mõningase šokeerimislustiga (olles sealjuures väga maitsekad ja mitte lihtsalt rõvetsemine), aga hea stiili ja huvitava kujutlusvõimega loodud. Nagu Scalzigi romaanid, need on loodud sellises kirjutuskultuuris, kus tavaline ulme on üldjuhul juba pmst välja kirjutatud - aga ikkagi suudetakse teha klassikalist ulmekirjandust, mis mõjub küllaltki värskelt. Ja Banksil on see kõik pealegi väga isikupäraselt originaalne. Vähemalt minu hinnangul - tal on vahel mõneti kõikuv tase, kõik pole suurepärane. Aga eksperimenteerimislust on tajutav ja äärmiselt teretulnud.
Või sarjadest saavutab sedasama "Rick & Morty". Mida ma ei jõua küllalt kiita. Ent mida ma pole veel hakanud kirjalikult kiitma. Kui see oleks lihtsalt ulme- ja mitte raamatublogi, kuuluks siia otsa siuke pikk ja põhjalik postitus tollelegi. Kuid kuna ta pole, siis peab piirduma sellise ülivõrdes kiitusega. Tahate värskust ulmes - vaadake "Rick & Mortyt". Päriselt.
Üks ajaloo parimaid avalauseid:
Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.
Ma ei tea, miks see inimestele meeldida ei võiks.
Või noh, sellest 10st jääb ikkagi puudu. Ega ta pole rabav elamus. Ent ta on suurepäraselt kirjutatud lugu, mitte ka eriliselt nõudlik või... midagi. Ma ei tea, mis ma öelda tahtsin.
Teate, raamatu lugemisel tekkis esialgne hinnang, mis sai tervikliku kuju selles, mis ma sama autori "Redshirtsi" kohta kirjutasin.
See praegunegi kandideeris Hugole. Aga "Spin" sedapuhku vääris võitu. Too oli väga hea ulmeaasta - "Accelerando" kah kandideeris, aga Stross on ilmselt selline "kõik-austavad-aga-keegi-väga-ei-viitsiks-lugeda-kui-ta-poleks-nii-lugupidamist-vääriv" ulmefenomen. Ja ärme GRRMi "Vareste pidusöögist" räägi. Eelkõige seepärast, et ma pole ise lugenud, aga ka seepärast, et kuulu järgi pidi see olema seeria nõrgem esindaja.
No igatahes, "Old Man's War".
Teemad, mis käivituvad selle puhul -
potentsiaalne klassikustaatus (seda ikka mainitakse "parimad ulmeraamatud pärast 80ndaid"-nimekirjades, aga ka lihtsalt "parimad ulmeromaanid ever, nagu!"-listides)
ning
"eesmärk pühitseb vägivalda"-liini fašistlik põhimõte (stiilis Heinleini "Tähesõdalased")
Need teemad on omavahel seotud.
Esimene pool on suurepärane, teine pool natuke selline jamam. Anu luges, tema jaoks oli lõhe ikka väga suur. Ma vist suht kihutasin teise poolega, ei jõudnud väga viibida kehvema raamatu pettumuses.
Aga esimene pool on parem, sest vanamehe üllatav otsus ja selle täielik loogilisus ja koht kirjutatud maailmas - see kõik on väga huvitav. Põnev on ka peategelase pea üleloomuliku keha saamine - neist saavad peaaegu et fantastilised olendid, ühe-inimese-armeed, kelle kehalisi võimeid on paeluvalt kirjeldatud.
(Mulle täiega meeldib, kui raamatus on huvitavaks tehtud trennitegu ja pikamaajooks. Nagu siingi, kui peategelase keha saab uuenduskuuri ja neile öeldakse, et nad peavad jooksma X arvu kilomeetreid X arvu minutite jooksul. Pärast ise jooksma minnes selle võrra huvitavam endale ette kujutada, et tee järgi.)
Hea on ka see, et tegemist pole lihtsalt "Tähesõdalaste" vägivallaõigustusega, vaid arusaadava pragmaatilisusega üllatamisega. Pärast päris mitut "aga äkki see käemärk tähendab nende keeles religioosset rahuavaldust?"-tõdemusega ulmesarjade ja -teost on see tore lisavint, mis asjale on keeratud. Tavaliselt teosed vaimustuvad juba üksnes sellest, et see kole limaolend ei olegi inimsööja pahalane, vaid soovib meile head. Siin raamatus on lisavint - sellised õigustused on naiivsed.
Tegelikult sama mõttemaailm, milles viibivad ilmselt Heinleini tähesõdalased, aga seekord veidi lõbusamas võtmes ja mõjub kuidagi vähem fašistlikult.
Saab rääkida sama teema käsitlemisest uues ajastus. Aga saab ka rääkida mingist teatavast pastišilikkusest - "Old Man's Warist" kui kommentaarist "Tähesõdalastele.
No ei tea. Mulle meeldis ta rohkem.
Kuid jääb siiski see Scalzi stiili küsimus - see on üleni mõnus ja lugejasõbralik, julgeks soovitada kõigile, aga see ei püüa lugejat üllatada, ei püüa kuidagi rabada millegi ootamatuga.
"Redshirte" kirjutades juba kirusin selle kallal, ka Gaimani puhul. Kui keegi kaht postitust järjest luges, sel võib tekkida soov: aga Tõnis, soovita siis midagi, milles oleks.
Ma ütleks - Iain M Banksi teostes. Tema Kultuuri-romaanid on minu meelest üldiselt mõningase šokeerimislustiga (olles sealjuures väga maitsekad ja mitte lihtsalt rõvetsemine), aga hea stiili ja huvitava kujutlusvõimega loodud. Nagu Scalzigi romaanid, need on loodud sellises kirjutuskultuuris, kus tavaline ulme on üldjuhul juba pmst välja kirjutatud - aga ikkagi suudetakse teha klassikalist ulmekirjandust, mis mõjub küllaltki värskelt. Ja Banksil on see kõik pealegi väga isikupäraselt originaalne. Vähemalt minu hinnangul - tal on vahel mõneti kõikuv tase, kõik pole suurepärane. Aga eksperimenteerimislust on tajutav ja äärmiselt teretulnud.
Või sarjadest saavutab sedasama "Rick & Morty". Mida ma ei jõua küllalt kiita. Ent mida ma pole veel hakanud kirjalikult kiitma. Kui see oleks lihtsalt ulme- ja mitte raamatublogi, kuuluks siia otsa siuke pikk ja põhjalik postitus tollelegi. Kuid kuna ta pole, siis peab piirduma sellise ülivõrdes kiitusega. Tahate värskust ulmes - vaadake "Rick & Mortyt". Päriselt.
John Scalzi "Redshirts"
8/10
Ühe telesarjas näidatava kosmoselaeva meeskonnas on tavaliselt umbes viis tegelast, kes satuvad igast seiklustesse ja sekeldustesse. Kui nad satuvad eluohtlikesse tingimustesse, siis seda ka näidatakse - nemad jäävad ellu, aga mingid meeskonnakaaslased surevad. Star Trekis kandsid nad alati punast särki. See on nende lugu.
Teine viis seda kirjeldada:
kosmoselaevale Intrepid (The Unioni lipulaev) tuleb uus meeskonnaliige Andrew Dahl, kes avastab Intrepidil, et tema kolleegid hoiduvad elu eest missioonidele minemast või juhtkonna nina alla sattumast. Eriti murettekitavad on sellised maabumised, milles nad jäetakse üksi laeva kapteni, nägusa leitnant Kerensky või veel kolme tegelasega. Ilmneb, et see, kes Kerenskyga missioonil üksi jääb, on "ohver" - määratud surmale. Reegleid ilmneb teisigi.
Ühel hetkel tuleb välja, et nad on pärit ulmesarjast. Sealjuures väga halvast, kujutlusvõimevaesest ulmesarjast.
Ühelt poolt on tegemist vaid tühipalja paroodiaga - ülejäänud meeskond peale viie "põhilise" saavad teadlikuks oma surelikkusest, saavad teada neist tingimustest, mis muudavad nad eriti ohustatuks, ja nii on raamatu näol tegemist mängureeglite äratoomise ja nende vältimisega.
Lihtne värk ju. Nagu mõni tavaline eneseteadlikum Star Treki osa. Asi ei taandu aga sellele, kuna tegemist on Scalziga.
Ta on hea maitsega kirjanik - mitte teoste söödavuse-seeditavuse, vaid kirjutusotsuste valiku suhtes. Võiks ju olla lihtlabane ja ebaeriline, aga ta
1) kirjutab teema enda huvitavalt välja (naljad imo suurepärased selle teema raames, tegelased piisavalt väljakirjutatud, neil põhjendatud pretensioonid ["kurat, te pole mult kunagi küsinud eesnime!" ütleb üks nördinult ja nad möönavad, et see on vist tõsi - nad ise kah alati ei aima, kuivõrd olid nad Narratiivi ja pealesunnitud rollimääratluste küüsis. Igatahes, Scalzil on see siin sedavõrd laitmatult sooritatud, et õpetajavaist annaks "viie")
ning ta 2) on suutnud lisada sinna mõningad lisaelemendid, mis teevad selle paremaks või enamaks kui lihtsalt kommentaariks sellisele Star Treki žanrile. Ilmselt on asi selles, et raamat toimib huvitavamas ja realistlikumas vaatevinklis kui ironiseeritava sarja keskmine tase. Erinevus on tekstistki kohe tajutav, kui peategelane märkab, et nüüd me oleme sattunud ühte ohtlikku stseeni. Muidu on peategelased ja tema ohustatud sõbrad küllaltki usutavad tegelased, Scalzile omase muheduse ja üleüldise iroonilisusega, sõbralikud naljad ja tögamised-nöökamised, piisavalt ehedad karakterid oma põhjendatud muredega ja igati mõistetava nördimusega olukorra absurdsuse üle.
Peategelastele surmav Narratiiv ei hüüa tulles, aga peategelasi jälgiv jutustaja ei lasku selle melodraamani, vaid säilitab teadlikku iroonilist distantsi. Ja ma ütleks, et see ei lase raamatu tasemel laskuda ei keskmise Star Treki osa tasemeni ega (paroodiana) allapoole seda. Ta on ikkagi iseseisev kunstiteos, ehkki küllaltki etteaimatav.
Seda iseseisvust annab juurde see, et raamatul on kolm lisa - "First Person", "Second Person" ja "Third Person", mis annavad järelloo kolmele tegelasele. Minu meelest huvitavad lisad, mis andsid päris palju juurde, sellised mõnusad feel-good lisandused.
Lugeda oli seda suurepärane, mõnus ja lahe. Laadnalt kirjutatud üleni lugejasõbralik raamat. Kahe raamatu ja ühe pika novelli järel (http://www.tor.com/2014/05/13/unlocked-an-oral-history-of-hadens-syndrome-john-scalzi/ täiega soovitaks) võib öelda, et tema puhul võib ka rääkida fenomenist. Noh, kas või nagu Gaiman. Mõnusalt loetav ja tundub, et hästi toimetatud tekst, selge häälega ja ilma eriliste lugemistõrgeteta. Raamatut võttes aimad, mis saama hakkad, ehkki mingi variatiivsuse ulatuses.
Etteheide oleks aga umbes sama mis Gaimani pihta. Sealjuures Scalzi ise toob selle välja oma esimeses lisapalas ehk "First Personis". Selles on tal autor, kellel tuleb kirjutamisblokk, kuna ta ei saa enam tappa oma tegelasi südametult. Mida saab ta üldse oma tegelastega teha?
Seal öeldakse talle, et see pinge kasvatamine kellegi tapmisega on alati olnud labane ja laisk. See on tulenenud sellest, et ta oli kirjutades alati leppinud "piisavalt heaga", leppinud sellise tüüpvõimalusega pinge kasvatamiseks, selmet otsida uusi ja huvitavamaid lahendusi. Natuke näib ka selle raamatu puhul, et tegemist on "piisavalt heaga", isegi oma "parem kui lihtsalt paroodia"-taseme juures, ja kuskil pole seda silmitsiseismist ei ürgelulise ootamatusega ega sisemisi kahtlusi tekitavate kahevahelolekutega. Pole seda "aga äkki teeme HOOPIS teisiti?". See on teadlikult parodeeriv, aga "piisavalt hea", isegi sedavõrd maitsekal kujul, jääb alati millekski veidi vähemaks kui žanriteadlikkusest välja astuv kõige eiramine.
Scalzi ja isegi Gaiman jäävad žanriautoriteks. Ja see jääb nende piiranguks, kuitahes suurepäraselt nad ka ei saavuta oma püüeldavat. Sest lõpuks jääd ikkagi tahtma, et nad üllataks iseennastki. Gaimani puhul on need muinasjutulikud stereotüübid või stereotüübiaimused aimatavad pärast peaaegu kogu tema kirjutatud loomingu läbilugemist, temale mugavad tsoonid hakkavad aimuma, aga Scalzil on see ootusehorisont tajuda juba kahe ja poole romaani järel. (Kui lugeda ülallingitud pikka jutustust või lühiromaani pooleks romaaniks).
Tähendab, võib-olla pole seda vajagi. VÕib-olla ongi just tore, kui on mugava raja ärakäimine. Nagu kuskil öeldi - selline mõne tunni kirjandus. Loed ja naerad natuke ja paned ära. Kuid selline teema tuleb tõstatada, kui raamat pälvis prestiižseima ulmepreemia. Võib-olla oli halb raamatuaasta. Või oligi lihtsalt vaja, et keegi teeks sellise suurepärase paroodia kõigi armastatud žanrist. Kuid võib-olla on asi lihtsalt selles, et Scalzi on Scalzi. Juhul kui viimast, tahakski nentida, et tal on oma... nõrkused. Ta on selline mugav kirjandus, mida võib kõigile soovitada, aga millest ei tuleks ehk oodata rabavat elamust. Lihtsalt... mõnusat.
Ühe telesarjas näidatava kosmoselaeva meeskonnas on tavaliselt umbes viis tegelast, kes satuvad igast seiklustesse ja sekeldustesse. Kui nad satuvad eluohtlikesse tingimustesse, siis seda ka näidatakse - nemad jäävad ellu, aga mingid meeskonnakaaslased surevad. Star Trekis kandsid nad alati punast särki. See on nende lugu.
Teine viis seda kirjeldada:
kosmoselaevale Intrepid (The Unioni lipulaev) tuleb uus meeskonnaliige Andrew Dahl, kes avastab Intrepidil, et tema kolleegid hoiduvad elu eest missioonidele minemast või juhtkonna nina alla sattumast. Eriti murettekitavad on sellised maabumised, milles nad jäetakse üksi laeva kapteni, nägusa leitnant Kerensky või veel kolme tegelasega. Ilmneb, et see, kes Kerenskyga missioonil üksi jääb, on "ohver" - määratud surmale. Reegleid ilmneb teisigi.
Ühel hetkel tuleb välja, et nad on pärit ulmesarjast. Sealjuures väga halvast, kujutlusvõimevaesest ulmesarjast.
Ühelt poolt on tegemist vaid tühipalja paroodiaga - ülejäänud meeskond peale viie "põhilise" saavad teadlikuks oma surelikkusest, saavad teada neist tingimustest, mis muudavad nad eriti ohustatuks, ja nii on raamatu näol tegemist mängureeglite äratoomise ja nende vältimisega.
Lihtne värk ju. Nagu mõni tavaline eneseteadlikum Star Treki osa. Asi ei taandu aga sellele, kuna tegemist on Scalziga.
Ta on hea maitsega kirjanik - mitte teoste söödavuse-seeditavuse, vaid kirjutusotsuste valiku suhtes. Võiks ju olla lihtlabane ja ebaeriline, aga ta
1) kirjutab teema enda huvitavalt välja (naljad imo suurepärased selle teema raames, tegelased piisavalt väljakirjutatud, neil põhjendatud pretensioonid ["kurat, te pole mult kunagi küsinud eesnime!" ütleb üks nördinult ja nad möönavad, et see on vist tõsi - nad ise kah alati ei aima, kuivõrd olid nad Narratiivi ja pealesunnitud rollimääratluste küüsis. Igatahes, Scalzil on see siin sedavõrd laitmatult sooritatud, et õpetajavaist annaks "viie")
ning ta 2) on suutnud lisada sinna mõningad lisaelemendid, mis teevad selle paremaks või enamaks kui lihtsalt kommentaariks sellisele Star Treki žanrile. Ilmselt on asi selles, et raamat toimib huvitavamas ja realistlikumas vaatevinklis kui ironiseeritava sarja keskmine tase. Erinevus on tekstistki kohe tajutav, kui peategelane märkab, et nüüd me oleme sattunud ühte ohtlikku stseeni. Muidu on peategelased ja tema ohustatud sõbrad küllaltki usutavad tegelased, Scalzile omase muheduse ja üleüldise iroonilisusega, sõbralikud naljad ja tögamised-nöökamised, piisavalt ehedad karakterid oma põhjendatud muredega ja igati mõistetava nördimusega olukorra absurdsuse üle.
Peategelastele surmav Narratiiv ei hüüa tulles, aga peategelasi jälgiv jutustaja ei lasku selle melodraamani, vaid säilitab teadlikku iroonilist distantsi. Ja ma ütleks, et see ei lase raamatu tasemel laskuda ei keskmise Star Treki osa tasemeni ega (paroodiana) allapoole seda. Ta on ikkagi iseseisev kunstiteos, ehkki küllaltki etteaimatav.
Seda iseseisvust annab juurde see, et raamatul on kolm lisa - "First Person", "Second Person" ja "Third Person", mis annavad järelloo kolmele tegelasele. Minu meelest huvitavad lisad, mis andsid päris palju juurde, sellised mõnusad feel-good lisandused.
Lugeda oli seda suurepärane, mõnus ja lahe. Laadnalt kirjutatud üleni lugejasõbralik raamat. Kahe raamatu ja ühe pika novelli järel (http://www.tor.com/2014/05/13/unlocked-an-oral-history-of-hadens-syndrome-john-scalzi/ täiega soovitaks) võib öelda, et tema puhul võib ka rääkida fenomenist. Noh, kas või nagu Gaiman. Mõnusalt loetav ja tundub, et hästi toimetatud tekst, selge häälega ja ilma eriliste lugemistõrgeteta. Raamatut võttes aimad, mis saama hakkad, ehkki mingi variatiivsuse ulatuses.
Etteheide oleks aga umbes sama mis Gaimani pihta. Sealjuures Scalzi ise toob selle välja oma esimeses lisapalas ehk "First Personis". Selles on tal autor, kellel tuleb kirjutamisblokk, kuna ta ei saa enam tappa oma tegelasi südametult. Mida saab ta üldse oma tegelastega teha?
Seal öeldakse talle, et see pinge kasvatamine kellegi tapmisega on alati olnud labane ja laisk. See on tulenenud sellest, et ta oli kirjutades alati leppinud "piisavalt heaga", leppinud sellise tüüpvõimalusega pinge kasvatamiseks, selmet otsida uusi ja huvitavamaid lahendusi. Natuke näib ka selle raamatu puhul, et tegemist on "piisavalt heaga", isegi oma "parem kui lihtsalt paroodia"-taseme juures, ja kuskil pole seda silmitsiseismist ei ürgelulise ootamatusega ega sisemisi kahtlusi tekitavate kahevahelolekutega. Pole seda "aga äkki teeme HOOPIS teisiti?". See on teadlikult parodeeriv, aga "piisavalt hea", isegi sedavõrd maitsekal kujul, jääb alati millekski veidi vähemaks kui žanriteadlikkusest välja astuv kõige eiramine.
Scalzi ja isegi Gaiman jäävad žanriautoriteks. Ja see jääb nende piiranguks, kuitahes suurepäraselt nad ka ei saavuta oma püüeldavat. Sest lõpuks jääd ikkagi tahtma, et nad üllataks iseennastki. Gaimani puhul on need muinasjutulikud stereotüübid või stereotüübiaimused aimatavad pärast peaaegu kogu tema kirjutatud loomingu läbilugemist, temale mugavad tsoonid hakkavad aimuma, aga Scalzil on see ootusehorisont tajuda juba kahe ja poole romaani järel. (Kui lugeda ülallingitud pikka jutustust või lühiromaani pooleks romaaniks).
Tähendab, võib-olla pole seda vajagi. VÕib-olla ongi just tore, kui on mugava raja ärakäimine. Nagu kuskil öeldi - selline mõne tunni kirjandus. Loed ja naerad natuke ja paned ära. Kuid selline teema tuleb tõstatada, kui raamat pälvis prestiižseima ulmepreemia. Võib-olla oli halb raamatuaasta. Või oligi lihtsalt vaja, et keegi teeks sellise suurepärase paroodia kõigi armastatud žanrist. Kuid võib-olla on asi lihtsalt selles, et Scalzi on Scalzi. Juhul kui viimast, tahakski nentida, et tal on oma... nõrkused. Ta on selline mugav kirjandus, mida võib kõigile soovitada, aga millest ei tuleks ehk oodata rabavat elamust. Lihtsalt... mõnusat.
Thursday, July 30, 2015
Janar Ala "Ekraanirituaalid"
Lühikesed kommentaarid või märkused ühe või teise või kolmanda asja kohta...
Lugedes arvasin, et Sven Vabarile võiks see väga meeldida.
Olen päris mitut arvustust lugenud, ilmselt päris palju tähelepanu tõmmanud teos. Einoh, miks ka mitte, tore oli ta küll. Pull vahelugemise vihuke. Toredalt proosaline.
Vist peaks asuma võrdlema millegagi. Muidu jääb postitus liiga mittemidagiütlevaks. Näiteks Margus Tamme "Unesnõidujaga", mis oli vist kunagine Betti Alveri debüüdipreemia võitja. Ütlema, et jupid olid veel lühemad ja poolikumad, aga seetõttu mõjusid terviklikumalt, sest polnud nagu proosateosed, vaid proosalised mõlgutused. A kes todagi niiväga lugenud on...
Oleksin ju võinud mingeid märkusi-kommentaare välja kirjutada. Lõpuks oleks sellest saanud autori mõttemaailma portreteerimise katse - niuke annus elurõõmu, niuke annus irooniat, niuke ammus midagi kolmandat ja saad Janar Ala "Ekraanirituaalid". A milleks - parem lihtsalt piirduda sellega, et toredad elulised ja proosalised momendid, proosas kirja pandud. Mõni mõjub lühiduse tõttu peaaegu aforistlikult. Üldjuhul mõjuvad igati värsketena.
Ma ise eelistan pikemat narratiivi - natuke tuli seda lugedes tunne, et miks see nii palju tähelepanu pälvinud on, ega ta pole parem kui mõni väga huvitav eluline blogi (millised jagunevad ka mitmeks, nii et lisame - mitte isiklik ja paljastav, vaid kukalt kratsiv ja kommenteeriv). Aga noh, huvitav oli siiski, nii et mis ma käitun nurisevalt. Ei tea kedagi, kellele ei võiks meeldida, eeldusel et ei otsita Suurt Kirjandust. Ega Väikest Kirjandust. Vist üldse mitte Kirjandust sellisel suurtähestataval kujul. Vaid lihtsalt mõningaid mõtteid.
Lugedes arvasin, et Sven Vabarile võiks see väga meeldida.
Olen päris mitut arvustust lugenud, ilmselt päris palju tähelepanu tõmmanud teos. Einoh, miks ka mitte, tore oli ta küll. Pull vahelugemise vihuke. Toredalt proosaline.
Vist peaks asuma võrdlema millegagi. Muidu jääb postitus liiga mittemidagiütlevaks. Näiteks Margus Tamme "Unesnõidujaga", mis oli vist kunagine Betti Alveri debüüdipreemia võitja. Ütlema, et jupid olid veel lühemad ja poolikumad, aga seetõttu mõjusid terviklikumalt, sest polnud nagu proosateosed, vaid proosalised mõlgutused. A kes todagi niiväga lugenud on...
Oleksin ju võinud mingeid märkusi-kommentaare välja kirjutada. Lõpuks oleks sellest saanud autori mõttemaailma portreteerimise katse - niuke annus elurõõmu, niuke annus irooniat, niuke ammus midagi kolmandat ja saad Janar Ala "Ekraanirituaalid". A milleks - parem lihtsalt piirduda sellega, et toredad elulised ja proosalised momendid, proosas kirja pandud. Mõni mõjub lühiduse tõttu peaaegu aforistlikult. Üldjuhul mõjuvad igati värsketena.
Ma ise eelistan pikemat narratiivi - natuke tuli seda lugedes tunne, et miks see nii palju tähelepanu pälvinud on, ega ta pole parem kui mõni väga huvitav eluline blogi (millised jagunevad ka mitmeks, nii et lisame - mitte isiklik ja paljastav, vaid kukalt kratsiv ja kommenteeriv). Aga noh, huvitav oli siiski, nii et mis ma käitun nurisevalt. Ei tea kedagi, kellele ei võiks meeldida, eeldusel et ei otsita Suurt Kirjandust. Ega Väikest Kirjandust. Vist üldse mitte Kirjandust sellisel suurtähestataval kujul. Vaid lihtsalt mõningaid mõtteid.
Ken Follett "The Pillars of the Earth"
7/10
Tuhandeleheküljene raamat ühe katedraali ehitamisest
Õde oli ikka päris mitu korda teinud juttu sellest raamatust. Kunagi ammu laenasin, aga ma ei lugenud lehekülgegi vist. Või kui, siis ainult eessõna. Seekord võtsin kätte ja lugesin kaugemale kui ainult eessõna.
Eessõnas oli öeldud, et autor tahtis seda juba palju nooremalt kirjutada, aga jäi katki. Siis tahtis ta selleteemalist teha tiba hiljem, kui temast sai kuulus kriminullide autor. Kõik olid maru skeptilised selle projekti suhtes - selle aja jooksul, mis kulub selle kirjutamisele, võiks autor kirjutada ju kaks kriminulli, ilmselt pealegi rahaliselt edukamalt. Raamat ilmus, auhinnad jäid saamata, kuidagi niimoodi see jäi.
Kuid tasapisi tõusis see teos esile selle põhilisena, mille eest teda avalikel esinemistel tänati. Ja kuskilt sai ta ka teada, et tohoo tillae - see raamat on konkurentsitult ta enimteeniv ja enimloetud teos.
Ise lugesin ja algul tekkis väike vaimustus autori võime üle hoida lugejat oma kütkes. Iga peatüki lõpp haarab, sest tegelased on (oma üheplaanilisuse kiuste) huvitavad jälgida. Tegevus haarab, sest väga huvitavalt põhjalik portree maalitakse ajastust ja neist tegelastest. Ja tegelased on ääretult sümpaatsed kah veel.
Jäi mulje, et kui Alexandre Dumas elaks nüüdisajal, kirjutaks ta umbes selliseid teoseid.
Siis aga nägin kuskilt, et Silver Ratassepp oli andnud Goodreadsis sellele 3 punkti 5st.
Ei oleks pidanud lugema inimeste hinnanguid-arvamusi - see pani esialgsele entusiasmile väikse põntsu. Lugesin edasi ja raamatu mõningad vead hakkasid ilmnema. Lugemine ei muutunud hetkekski ebameeldivaks - selle võrra mõnusalt ja healoomuliselt oli ta ikkagi kirjutatud, et takerduma ei hakanud ja tõrget ei tekitanud -, aga esialgne õhin asendus veidi kriitilisema pilguga.
Aga võib-olla oli asi ka selles, et raamatu teine pool mõjub vähem kui esimene pool. Karakterid loob ta hästi ja mõnus oli lugeda sümpaatsest Tom Builderist ning ebasümpaatsest Williamist (kohutavalt nõme tegelane kõige paremas mõttes - ikka tõesti loed ja soovid talle halba). Ühel hetkel olid tegelased aga selgeks saanud (Dumas'l olid nad ikkagi palju mitmetahulisemad - kas näiteks Monte Cristo on kangelane?) ja siis sai raamatust vaid heade ette kerkivate probleemide ja lahenduste jada. Tähendab, huvitav oli küll, aga mõnes kohas oli see tiba ülepingutatud.
Saan aru kolmest punktist viiepallisüsteemis. Samas tuleb tõdeda, et mööda külgi selle lugemine ei jooksnud. See oli ühe mehe kireprojekt - katedraali ehitamise juurde kuulub nii palju võimalikke karaktereid, kellele tähelepanu pöörata. Ja autoril on ladusalt lugema panev kirjutusstiil. Kahju, et mingist hetkest kadus see õige hoog või parim tase ära, aga kas või esimese poole nauditavuse pärast olen ikkagi päris rahul selle raamatuga.
Tuhandeleheküljene raamat ühe katedraali ehitamisest
Õde oli ikka päris mitu korda teinud juttu sellest raamatust. Kunagi ammu laenasin, aga ma ei lugenud lehekülgegi vist. Või kui, siis ainult eessõna. Seekord võtsin kätte ja lugesin kaugemale kui ainult eessõna.
Eessõnas oli öeldud, et autor tahtis seda juba palju nooremalt kirjutada, aga jäi katki. Siis tahtis ta selleteemalist teha tiba hiljem, kui temast sai kuulus kriminullide autor. Kõik olid maru skeptilised selle projekti suhtes - selle aja jooksul, mis kulub selle kirjutamisele, võiks autor kirjutada ju kaks kriminulli, ilmselt pealegi rahaliselt edukamalt. Raamat ilmus, auhinnad jäid saamata, kuidagi niimoodi see jäi.
Kuid tasapisi tõusis see teos esile selle põhilisena, mille eest teda avalikel esinemistel tänati. Ja kuskilt sai ta ka teada, et tohoo tillae - see raamat on konkurentsitult ta enimteeniv ja enimloetud teos.
Ise lugesin ja algul tekkis väike vaimustus autori võime üle hoida lugejat oma kütkes. Iga peatüki lõpp haarab, sest tegelased on (oma üheplaanilisuse kiuste) huvitavad jälgida. Tegevus haarab, sest väga huvitavalt põhjalik portree maalitakse ajastust ja neist tegelastest. Ja tegelased on ääretult sümpaatsed kah veel.
Jäi mulje, et kui Alexandre Dumas elaks nüüdisajal, kirjutaks ta umbes selliseid teoseid.
Siis aga nägin kuskilt, et Silver Ratassepp oli andnud Goodreadsis sellele 3 punkti 5st.
Ei oleks pidanud lugema inimeste hinnanguid-arvamusi - see pani esialgsele entusiasmile väikse põntsu. Lugesin edasi ja raamatu mõningad vead hakkasid ilmnema. Lugemine ei muutunud hetkekski ebameeldivaks - selle võrra mõnusalt ja healoomuliselt oli ta ikkagi kirjutatud, et takerduma ei hakanud ja tõrget ei tekitanud -, aga esialgne õhin asendus veidi kriitilisema pilguga.
Aga võib-olla oli asi ka selles, et raamatu teine pool mõjub vähem kui esimene pool. Karakterid loob ta hästi ja mõnus oli lugeda sümpaatsest Tom Builderist ning ebasümpaatsest Williamist (kohutavalt nõme tegelane kõige paremas mõttes - ikka tõesti loed ja soovid talle halba). Ühel hetkel olid tegelased aga selgeks saanud (Dumas'l olid nad ikkagi palju mitmetahulisemad - kas näiteks Monte Cristo on kangelane?) ja siis sai raamatust vaid heade ette kerkivate probleemide ja lahenduste jada. Tähendab, huvitav oli küll, aga mõnes kohas oli see tiba ülepingutatud.
Saan aru kolmest punktist viiepallisüsteemis. Samas tuleb tõdeda, et mööda külgi selle lugemine ei jooksnud. See oli ühe mehe kireprojekt - katedraali ehitamise juurde kuulub nii palju võimalikke karaktereid, kellele tähelepanu pöörata. Ja autoril on ladusalt lugema panev kirjutusstiil. Kahju, et mingist hetkest kadus see õige hoog või parim tase ära, aga kas või esimese poole nauditavuse pärast olen ikkagi päris rahul selle raamatuga.
Robert Charles Wilson "Spin"
9/10
Raske on selle raamatu sisu kuidagi kokku võtta ühe lausega, sest mäletan seda laenates kavatsust võtta see järgmiseks või umbes nii (no pressure) ja saigi vahepeal läbi loetud 3 raamatut (millest "Jonathan Strange ja härra Norrell" on eesti keeles lausa kolmes jaos, nii et pigem lugesin vist viis raamatut?).
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Raske on selle raamatu sisu kuidagi kokku võtta ühe lausega, sest mäletan seda laenates kavatsust võtta see järgmiseks või umbes nii (no pressure) ja saigi vahepeal läbi loetud 3 raamatut (millest "Jonathan Strange ja härra Norrell" on eesti keeles lausa kolmes jaos, nii et pigem lugesin vist viis raamatut?).
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
A. S. Byatt "Lumm"
Mingi maani 9/10, mingist hetkest 6/10
Ühe igava viktoriaanliku luuletaja Henry Randolph Ashi igavavõitu uurija Roland Mitchell leiab rutiinse raamatukogukülastuse ajal midagi enneolematut - Ashi omanduses olnud raamatu vahel on kirjaniku ähmi ja elevust täis kiri ühele andekale naisele.
Kes on see naine?
Ta jõuab omadega temast andekama feminismiuurija Maud Bailey'ni, kelle peateemaks on Christabel LaMotte.
Sellest algab nende väike salajane uurimus kahe muidu kitsalt lahterdatud kirjaniku seniteadmatu biograafilise asjaoluni, mille tagajärel on mõlema luuletaja uurimine igaveseks muutunud.
KAKS PÕHILIST, MIS MEELDE JÄÄVAD:
fiktsionaalsed autorid (ja kui hästi nad loodud on)
aseksuaalsuse teema (kas füüsiline armastus saab või peaks olema õnneliku lõpu paratamatu osa)
Tegelt ma lugesin seda raamatut juba tükk aega tagasi. Polnud seda veel raamatukokku tagasi viinud. Ei mäletanudki päris kindlalt, kas ma olin või polnud sellest veel kirjutanud.
Nüüd ma mäletan, miks ma sellest kirjutamist edasi lükkasin -
sest alles poole raamatu pealt vaatasin Wikipediast (või Goodreadsist või kust iganes) järele ja tuli välja, et raamatus uuritavaid kirjanikke pole olemas.
Ei Henry Randolph Ashi ega Christabel LaMotte'i.
Eks see oligi mingi selline ajajärk inglise kirjanduses, millest vähem tean. Inglise kirjanduslugu on ilmselt täis kirjanikke, keda nende spetsialistid võiks nimetada "autoriteks, kelle mõistmiseta pole kuidagi võimalik mõistagi neile järgnevat inglise kirjandust".
Byatt oli vist isegi kasutanud Ashi mingit luuletust raamatu motona. Mõned müstilised read nümfide kohta vms. Kreeka mütoloogia ja vormirange luulepilt - kui vähe läheb vaja, et tekitada ettekujutust sellisest autorist!
Mulle sellised mängud meeldivad. Mõtlesin, et ehk teeks ettekande Veljestos olematute kirjanike teemal. Arthur Valdesi esseed HR Ashi hilisemast loomingust või muud säärast. "Lummast" võtaks põhielemente, natuke analüüsiks neid luuletusi omaltki poolt.
Võib-olla kunagi teebki nii. Aga siis tuleb kuidagi püüelda selle poole, et see oleks huvitav ka millegi muu poolest peale selle, et autorid on fiktiivsed.
(Aga üks pull vimka oleks Kilgore Trouti kommentaaridega mängida. Sest ta oli siuke natuke naljakas vend.)
(Ja iseküsimus oleks pseudonüümide, alter-egode, personifitseerimiste piiri tajumine.)
A see on kõik raamatuväline teema.
Raamat - kõik oli suurepärane, kuni tegemist oli sellise tekstimängu ja väikeste avastuste analüüsiga, kirjandusuurijate igava elu põnevaks tegemisega,
aga kui lõpus läks asi odavaks pulp-märuliks, kus keegi rikas ameeriklane oli hauda rüüstata sooviv pahalane, siis oli juba päris jama.
Kõige suurem temaatiline pettumus - kahe peategelase aseksuaalsus. Kui see teema tõstatati, oli see äärmiselt huvitav ja ootamatu. See oli miski, milleni tavaliselt sellised lood ei jõua - seksi rolli üle vaagimine ja isegi teatav eitusega suhtumine sellesse. Vestlus, mille põhjal oli aru saada, et seks - see ei ole see õnnelik lõpp või lahendus, mida nad otsivad oma eludest või selle raamatu kirjanduslikust väljakutsest.
Jõuab ent kätte raamatu lõpp ja pliuh-plauh, nad seksivad koos selle loomulikkusega, mis on üldjuhul reserveeritud õnnelikele paaridele traagiliste filmide alguses või romantiliste filmide lõpus. Ikka kolm kuni viis korda õhtu jooksul ja täiesti enesestmõistetavalt.
Nii et see oli natuke nõme.
Kuid see kuulus raamatu lõpu kujutlusvõimepuuduse juurde. Esimene pool peaaegu krossilik (sest Krossil on kah paljudes raamatutes selline tekstianalüüs, mingi vastav stseen man ja see stseen on alati äärmiselt huvitav mu arust), aga krossilik ka poeetilise stiili poolest - tekkis tunne, et polnuks Kross eestlasena aheldatud rahvusliku missiooni külge, võinuks ta välismaa romanistina midagi sellist umbes kirjutada -, teine pool aga odav lennujaamakirjandus.
Ühe igava viktoriaanliku luuletaja Henry Randolph Ashi igavavõitu uurija Roland Mitchell leiab rutiinse raamatukogukülastuse ajal midagi enneolematut - Ashi omanduses olnud raamatu vahel on kirjaniku ähmi ja elevust täis kiri ühele andekale naisele.
Kes on see naine?
Ta jõuab omadega temast andekama feminismiuurija Maud Bailey'ni, kelle peateemaks on Christabel LaMotte.
Sellest algab nende väike salajane uurimus kahe muidu kitsalt lahterdatud kirjaniku seniteadmatu biograafilise asjaoluni, mille tagajärel on mõlema luuletaja uurimine igaveseks muutunud.
KAKS PÕHILIST, MIS MEELDE JÄÄVAD:
fiktsionaalsed autorid (ja kui hästi nad loodud on)
aseksuaalsuse teema (kas füüsiline armastus saab või peaks olema õnneliku lõpu paratamatu osa)
Tegelt ma lugesin seda raamatut juba tükk aega tagasi. Polnud seda veel raamatukokku tagasi viinud. Ei mäletanudki päris kindlalt, kas ma olin või polnud sellest veel kirjutanud.
Nüüd ma mäletan, miks ma sellest kirjutamist edasi lükkasin -
sest alles poole raamatu pealt vaatasin Wikipediast (või Goodreadsist või kust iganes) järele ja tuli välja, et raamatus uuritavaid kirjanikke pole olemas.
Ei Henry Randolph Ashi ega Christabel LaMotte'i.
Eks see oligi mingi selline ajajärk inglise kirjanduses, millest vähem tean. Inglise kirjanduslugu on ilmselt täis kirjanikke, keda nende spetsialistid võiks nimetada "autoriteks, kelle mõistmiseta pole kuidagi võimalik mõistagi neile järgnevat inglise kirjandust".
Byatt oli vist isegi kasutanud Ashi mingit luuletust raamatu motona. Mõned müstilised read nümfide kohta vms. Kreeka mütoloogia ja vormirange luulepilt - kui vähe läheb vaja, et tekitada ettekujutust sellisest autorist!
Mulle sellised mängud meeldivad. Mõtlesin, et ehk teeks ettekande Veljestos olematute kirjanike teemal. Arthur Valdesi esseed HR Ashi hilisemast loomingust või muud säärast. "Lummast" võtaks põhielemente, natuke analüüsiks neid luuletusi omaltki poolt.
Võib-olla kunagi teebki nii. Aga siis tuleb kuidagi püüelda selle poole, et see oleks huvitav ka millegi muu poolest peale selle, et autorid on fiktiivsed.
(Aga üks pull vimka oleks Kilgore Trouti kommentaaridega mängida. Sest ta oli siuke natuke naljakas vend.)
(Ja iseküsimus oleks pseudonüümide, alter-egode, personifitseerimiste piiri tajumine.)
A see on kõik raamatuväline teema.
Raamat - kõik oli suurepärane, kuni tegemist oli sellise tekstimängu ja väikeste avastuste analüüsiga, kirjandusuurijate igava elu põnevaks tegemisega,
aga kui lõpus läks asi odavaks pulp-märuliks, kus keegi rikas ameeriklane oli hauda rüüstata sooviv pahalane, siis oli juba päris jama.
Kõige suurem temaatiline pettumus - kahe peategelase aseksuaalsus. Kui see teema tõstatati, oli see äärmiselt huvitav ja ootamatu. See oli miski, milleni tavaliselt sellised lood ei jõua - seksi rolli üle vaagimine ja isegi teatav eitusega suhtumine sellesse. Vestlus, mille põhjal oli aru saada, et seks - see ei ole see õnnelik lõpp või lahendus, mida nad otsivad oma eludest või selle raamatu kirjanduslikust väljakutsest.
Jõuab ent kätte raamatu lõpp ja pliuh-plauh, nad seksivad koos selle loomulikkusega, mis on üldjuhul reserveeritud õnnelikele paaridele traagiliste filmide alguses või romantiliste filmide lõpus. Ikka kolm kuni viis korda õhtu jooksul ja täiesti enesestmõistetavalt.
Nii et see oli natuke nõme.
Kuid see kuulus raamatu lõpu kujutlusvõimepuuduse juurde. Esimene pool peaaegu krossilik (sest Krossil on kah paljudes raamatutes selline tekstianalüüs, mingi vastav stseen man ja see stseen on alati äärmiselt huvitav mu arust), aga krossilik ka poeetilise stiili poolest - tekkis tunne, et polnuks Kross eestlasena aheldatud rahvusliku missiooni külge, võinuks ta välismaa romanistina midagi sellist umbes kirjutada -, teine pool aga odav lennujaamakirjandus.
Sunday, July 19, 2015
Joe Abercrombie "Raud ise"
A äkki passib loetavatest raamatutest kirjutada ka enne lõpunilugemist?
"Lugemispäevikusse" võib ka salvestada jooksvaid muljeid.
Senine mulje sajanda lehekülje põhjal -
ei.
Enamus tegelasi sügavalt vastumeelsed - nende võlu peitub selles, et nad on nii matšod ja jõhkrad ja peaaegu naljakad ja nii edasi.
Huumor mõjub kui mannetu paroodia matšohuumorist, ainult et mõeldudki niimoodi.
Ei tekita õhinat. Natuke tekib ülesmäge rühkimise tunne. Kas kaob igasugune lugemisõhin?
Oh, selle raamatu ebameeldivad tegelased ja üleüldine närvutavalt negatiivne foon humoorikas võtmes...
Oli kunagi küsimus: kas on mõtet lugeda midagi, mis ei meeldi ja tead, et ei hakkagi minema?
Aga mõningane uudishimu on ühe liini suhtes.
On aeg diagonaalis lugema hakata...
NÕNDA SIIS!
Kle, mida aeglaselt seda lugesin, seda nõmedam see tundus.
Sest ei paistnud olevat ühtki sümpaatset tegelast (isegi iroonilised antikangelased olid natuke liiga lihtlabased), dialoogiväline oli kõik kas mingi kunagiste piinamisvalude tõttu irisemine või mingi selline ätitüüdi näitamine, mis ei mõjunud mitte karmilt, vaid karmi parodeerimisena (kehvalt).
Ja otsustasin mingi hetk lugeda ainult dialoogi.
Midagi läks ikka kaotsi kah - alles raamatu lõpus lugesin välja, et üks tegelane oli naine (loitsija ja pidevalt vihane jne, aga et naine, sellest olin sujuvalt mööda lugenud) -, aga nii oli palju huvitavam lugeda. Teisiti poleks ma suutnud.
Toda üht liini, mille suhtes oli uudishimu, lugesin ka muud kui dialoogi. Polnud paha, ehkki siuke lihtne ja meelelahutuslik (miks kasutan ma sellist sõna nii üleolevalt? Nagu "meelelahutuslikkus" oleks halb asi. A ma pean siinkohal silmas sellist "vastab standarditele"-kirjandust, mis pole kuidagi eriliselt hea, vaid lihtsalt on. Selline "võib lugeda küll..."-tase. Meelelahutuslik ehk sellele kulutatud tund võib mööduda küll, aga ühe suure väärtuslikkuse lüngaga on see kogemus).
Ja lõpus oli isegi kokkupuude müstilise ja ürgvõimsa torniga. Ja noh, polnud sugugi halvasti tehtud kokkupuude.
Aga sedapuhku on tegemist pigem ikkagi linnukesega, mis sai tõmmatud, ja mitte mõne erilise lugemiselamusega. Või noh, mingis mõttes ka oli, kuivõrd ei tekita aukartust iga kirjutatud sõna suhtes. Ega otseselt lugupidamist. Tekib selline loominguline lugemine - midagi siit, midagi sealt -, ja sellisena oli üsna tore raamatuke. Võib-olla kunagi loen isegi teist-kolmandat.
"Lugemispäevikusse" võib ka salvestada jooksvaid muljeid.
Senine mulje sajanda lehekülje põhjal -
ei.
Enamus tegelasi sügavalt vastumeelsed - nende võlu peitub selles, et nad on nii matšod ja jõhkrad ja peaaegu naljakad ja nii edasi.
Huumor mõjub kui mannetu paroodia matšohuumorist, ainult et mõeldudki niimoodi.
Ei tekita õhinat. Natuke tekib ülesmäge rühkimise tunne. Kas kaob igasugune lugemisõhin?
Oh, selle raamatu ebameeldivad tegelased ja üleüldine närvutavalt negatiivne foon humoorikas võtmes...
Oli kunagi küsimus: kas on mõtet lugeda midagi, mis ei meeldi ja tead, et ei hakkagi minema?
Aga mõningane uudishimu on ühe liini suhtes.
On aeg diagonaalis lugema hakata...
NÕNDA SIIS!
Kle, mida aeglaselt seda lugesin, seda nõmedam see tundus.
Sest ei paistnud olevat ühtki sümpaatset tegelast (isegi iroonilised antikangelased olid natuke liiga lihtlabased), dialoogiväline oli kõik kas mingi kunagiste piinamisvalude tõttu irisemine või mingi selline ätitüüdi näitamine, mis ei mõjunud mitte karmilt, vaid karmi parodeerimisena (kehvalt).
Ja otsustasin mingi hetk lugeda ainult dialoogi.
Midagi läks ikka kaotsi kah - alles raamatu lõpus lugesin välja, et üks tegelane oli naine (loitsija ja pidevalt vihane jne, aga et naine, sellest olin sujuvalt mööda lugenud) -, aga nii oli palju huvitavam lugeda. Teisiti poleks ma suutnud.
Toda üht liini, mille suhtes oli uudishimu, lugesin ka muud kui dialoogi. Polnud paha, ehkki siuke lihtne ja meelelahutuslik (miks kasutan ma sellist sõna nii üleolevalt? Nagu "meelelahutuslikkus" oleks halb asi. A ma pean siinkohal silmas sellist "vastab standarditele"-kirjandust, mis pole kuidagi eriliselt hea, vaid lihtsalt on. Selline "võib lugeda küll..."-tase. Meelelahutuslik ehk sellele kulutatud tund võib mööduda küll, aga ühe suure väärtuslikkuse lüngaga on see kogemus).
Ja lõpus oli isegi kokkupuude müstilise ja ürgvõimsa torniga. Ja noh, polnud sugugi halvasti tehtud kokkupuude.
Aga sedapuhku on tegemist pigem ikkagi linnukesega, mis sai tõmmatud, ja mitte mõne erilise lugemiselamusega. Või noh, mingis mõttes ka oli, kuivõrd ei tekita aukartust iga kirjutatud sõna suhtes. Ega otseselt lugupidamist. Tekib selline loominguline lugemine - midagi siit, midagi sealt -, ja sellisena oli üsna tore raamatuke. Võib-olla kunagi loen isegi teist-kolmandat.
Monday, July 13, 2015
Yukio Mishima "Kuldne tempel"
7/10
Inetul kogeleval noormehel tekib kinnisidee Kuldse Templi suhtes. Ta võtab selle suhtes midagi ette.
Lugeda oli huvitav, aga nägin kohe, et ma ei tahaks sellest pikalt kirjutada. Ei mingit traumat ega Suurt Küsimust, mis nõuab, et sellega silmitsi seistaks. Oli omamoodi huvitav lugeda, aga ei tekitanud tunnet, et tahaks sellest rääkida.
Mitte tõkestava müüri tekkimise, vaid kogemuse jagamise huvi puudumise mõttes.
Võib-olla annab seegi mingi aimuse selle raamatu lugemise tundest.
Inetul kogeleval noormehel tekib kinnisidee Kuldse Templi suhtes. Ta võtab selle suhtes midagi ette.
Lugeda oli huvitav, aga nägin kohe, et ma ei tahaks sellest pikalt kirjutada. Ei mingit traumat ega Suurt Küsimust, mis nõuab, et sellega silmitsi seistaks. Oli omamoodi huvitav lugeda, aga ei tekitanud tunnet, et tahaks sellest rääkida.
Mitte tõkestava müüri tekkimise, vaid kogemuse jagamise huvi puudumise mõttes.
Võib-olla annab seegi mingi aimuse selle raamatu lugemise tundest.
Tuesday, June 30, 2015
Jonathan Morris "The Touch of an Angel"
Doctor Who raamat. Mees kaotab naise a. 2003. Kaheksa aastat hiljem heidetakse ta ajas tagasi 17 aasta võrra. Tal tekib võimalus päästa oma elu armastus. See on ent lõks - ja olukorda püüavad lahendada Doctor ja tema kaks kaaslast Amy ja Rory Pond.
Kujutate ette, kui üllatunud ma olin, kui nägin, et Rahva Raamatus oli terve hunnik Doctor Who raamatuid?
Kui mul oli eelmise aasta (2014.) 10. aprillil sünnipäev, tellis üks sõbranna ühe teise Doctor Who raamatu Inglismaalt. Teades. kui väga fännan seda sarja. Võttis aega, et saabuda, ja üldse oli siuke jamamine, saatmiskulud sekka. Raamat ise, "Prisoner of the Daleks", oli ka ausalt öeldes üsna jama.
Aga ärge Anule öelge. Või noh, kui ütlete, siis andke mõista, et tegelt oli tore küll. Fun väike seikluslookene. Pretensioonitu. Aga asi suuresti selles, et Dalekid on tibake liiga lihtsad pahad, nendega ei anna eriti midagi teha.
Weeping Angelid, seevastu, on juba... Juhul kui õnnestunult kirjutada. Sellele lisaks lihtsalt poest küsida ja osta, what more can a fan ask for? Neil oligi ainult see üks vitriinieksemplar, aga vähemalt seegi.
Olin sellest raamatust varemgi kuulnud. Kuskilt lugenud, et Jonathan Morris on ilmselt Doctor Who romaanikirjanike seas nagu Steven Moffat sarja stsenaristide seas. Mis enamikule ei ütle midagi, aga need ilmselt ei loe ka seda sissekannet. Ja olen ikka teada tahtnud, kuidas on parimad Who-romaanid sarjaosade kõrval.
Raamat oli tore. Püüeldi emotsionaalsuse poole. Mees kaotas naise, heideti ajas tagasi ja ta puutub siin-seal kokku oma noore mina ja varalahkunud naise ühise armastuslooga. Detailidesse laskumata.
Rebecca on tore karakter, nende suhe (kõigi teiste peikade-pruutide kiuste) on nunnu. See paratamatu tõmme, mida kumbki ei julge täide viia. Meenutas mingeid korralikult tehtud (aga mitte siiski ülihäid) romantilisi komöödiaid oma will-they-won't-they'ga.
Morris ütles ka eessõnas, et ta püüdles seekord emotsionaalsema loo poole - kuna "Girl in the Fireplace" ja "Vincent and the Doctor" on sedavõrd suured õnnestumised. Ja see on ka hea otsus olnud, ehkki ei julge seda nende lugudega võrrelda.
Raamat on küllaltki hõredalt kirjutatud süžeekirjandus, võib-olla heade näitlejate, hea muusikaga, suurepärase lavastaja tundliku suunamisega võiks see isegi olla päris liigutav. Praegu loetuna mõjus aga nagu lennujaamakirjandus või mõni muu kähkukas.
Inglid toimisid kenasti. Huvitav lugeda eessõnast, et The challenge with writing the Weeping Angels is that they don't move. Normally when writing a novel you describe characters in terms of actions, in terms of verbs. But the Weeping Angels can't be described in that way, because as far as any viewpoint characters are concerned, they are never seen to do anything! So I was forced to keep them as a sinister background presence, limiting their appearances to points when they would have the greatest dramatic impact. I also decided to write them as the inscrutable, ominous figures of Blink rather than the more straightforward monsters of The Time of Angels.
Selle taotluse pärast tuleb öelda, et Inglid olid hästi tehtud.
Kallis lugeja,
kui Sa mõtled, kas on mingeid Doctor Who raamatuid, mida võiks lugeda sarja kõrvale, siis siinkirjutaja on nõus käesolevat laenama. Saab kähku läbi, pole sugugi halb. Tähendab, on täitsa hea. Mõni ütleks, et väga hea. Või ääretult hea. Oma eesmärgi täidab kümne punkti, võib-olla isegi enama vääriliselt. Kuid siinkohal tuleb osutada sellele eesmärgile.
Muidu on need Doctor Who raamatud (Prisoner of the Daleks näitel) ilmselt pigem suvaline pläust, mille peaeesmärk on anda mingi konflikt, mida Doctor ja teised lahendavad. Eesmärk polegi nagu ületada sarja taset. Kui sekundaarkirjandus ei tähendaks juba midagi muud, siis tähendaks see seda.
"Touched by an angel" on ehk parem kui see eelmises lõigus antud kirjeldus. Probleem on huvitavalt lahendatud, pseudoteaduslikud põhjendused töötavad hästi. See osa on nagu mõni korralik, tiba keskmisest parem Doctor Who osa.
Kas see muidu raamatuna on hea - ikka. Normaalne. Ei eelda, et satun parem Doctor Who raamatu peale. A natuke siuke popkornikirjandus. Nii et literatuurse näksimise mõttes hea.
Kujutate ette, kui üllatunud ma olin, kui nägin, et Rahva Raamatus oli terve hunnik Doctor Who raamatuid?
Kui mul oli eelmise aasta (2014.) 10. aprillil sünnipäev, tellis üks sõbranna ühe teise Doctor Who raamatu Inglismaalt. Teades. kui väga fännan seda sarja. Võttis aega, et saabuda, ja üldse oli siuke jamamine, saatmiskulud sekka. Raamat ise, "Prisoner of the Daleks", oli ka ausalt öeldes üsna jama.
Aga ärge Anule öelge. Või noh, kui ütlete, siis andke mõista, et tegelt oli tore küll. Fun väike seikluslookene. Pretensioonitu. Aga asi suuresti selles, et Dalekid on tibake liiga lihtsad pahad, nendega ei anna eriti midagi teha.
Weeping Angelid, seevastu, on juba... Juhul kui õnnestunult kirjutada. Sellele lisaks lihtsalt poest küsida ja osta, what more can a fan ask for? Neil oligi ainult see üks vitriinieksemplar, aga vähemalt seegi.
Olin sellest raamatust varemgi kuulnud. Kuskilt lugenud, et Jonathan Morris on ilmselt Doctor Who romaanikirjanike seas nagu Steven Moffat sarja stsenaristide seas. Mis enamikule ei ütle midagi, aga need ilmselt ei loe ka seda sissekannet. Ja olen ikka teada tahtnud, kuidas on parimad Who-romaanid sarjaosade kõrval.
Raamat oli tore. Püüeldi emotsionaalsuse poole. Mees kaotas naise, heideti ajas tagasi ja ta puutub siin-seal kokku oma noore mina ja varalahkunud naise ühise armastuslooga. Detailidesse laskumata.
Rebecca on tore karakter, nende suhe (kõigi teiste peikade-pruutide kiuste) on nunnu. See paratamatu tõmme, mida kumbki ei julge täide viia. Meenutas mingeid korralikult tehtud (aga mitte siiski ülihäid) romantilisi komöödiaid oma will-they-won't-they'ga.
Morris ütles ka eessõnas, et ta püüdles seekord emotsionaalsema loo poole - kuna "Girl in the Fireplace" ja "Vincent and the Doctor" on sedavõrd suured õnnestumised. Ja see on ka hea otsus olnud, ehkki ei julge seda nende lugudega võrrelda.
Raamat on küllaltki hõredalt kirjutatud süžeekirjandus, võib-olla heade näitlejate, hea muusikaga, suurepärase lavastaja tundliku suunamisega võiks see isegi olla päris liigutav. Praegu loetuna mõjus aga nagu lennujaamakirjandus või mõni muu kähkukas.
Inglid toimisid kenasti. Huvitav lugeda eessõnast, et The challenge with writing the Weeping Angels is that they don't move. Normally when writing a novel you describe characters in terms of actions, in terms of verbs. But the Weeping Angels can't be described in that way, because as far as any viewpoint characters are concerned, they are never seen to do anything! So I was forced to keep them as a sinister background presence, limiting their appearances to points when they would have the greatest dramatic impact. I also decided to write them as the inscrutable, ominous figures of Blink rather than the more straightforward monsters of The Time of Angels.
Selle taotluse pärast tuleb öelda, et Inglid olid hästi tehtud.
Kallis lugeja,
kui Sa mõtled, kas on mingeid Doctor Who raamatuid, mida võiks lugeda sarja kõrvale, siis siinkirjutaja on nõus käesolevat laenama. Saab kähku läbi, pole sugugi halb. Tähendab, on täitsa hea. Mõni ütleks, et väga hea. Või ääretult hea. Oma eesmärgi täidab kümne punkti, võib-olla isegi enama vääriliselt. Kuid siinkohal tuleb osutada sellele eesmärgile.
Muidu on need Doctor Who raamatud (Prisoner of the Daleks näitel) ilmselt pigem suvaline pläust, mille peaeesmärk on anda mingi konflikt, mida Doctor ja teised lahendavad. Eesmärk polegi nagu ületada sarja taset. Kui sekundaarkirjandus ei tähendaks juba midagi muud, siis tähendaks see seda.
"Touched by an angel" on ehk parem kui see eelmises lõigus antud kirjeldus. Probleem on huvitavalt lahendatud, pseudoteaduslikud põhjendused töötavad hästi. See osa on nagu mõni korralik, tiba keskmisest parem Doctor Who osa.
Kas see muidu raamatuna on hea - ikka. Normaalne. Ei eelda, et satun parem Doctor Who raamatu peale. A natuke siuke popkornikirjandus. Nii et literatuurse näksimise mõttes hea.
Mihkel Samarüütel "3"
Ma ei tea, miks on see "3".
Üks hää isik soovitas ja laenas. Või andis, ma ei tea. Vist ikka andis. Ta pole igatahes tagasi küsinud.
Ja kunagi ütles üks tuntud eesti luuletaja vestluses, et Mihkel Samarüütli "evol" oli... "ah et niimoodi saab ka kirjutada." See pole sama raamat, aga ikkagi.
Toda raamatut mainis mo arost kiitval toonil ka Mart Velsker oma loengus Eesti Kirjanduse Ajalugu II.
Toda raamatut olen ikka tahtnud lugeda.
Nullindate alguse raamatud. Varem tundus, et kirjandusajaloo mõttes eilsed. Raamatut lugedes tundus aga nii ammune. Nii maru ammune.
Lugedes esiti ei meeldinud. Aga lugedes kasvas isu.
Koosnes kahest loost.
Leheküljenumbreid ei ole, ma ei hakka kuskil midagi tsiteerima. Tsitaadid vist ei anna aimugi asjast.
Lood olid justkui eraldi, aga natuke oli nagu romaan. Otsekui esimese loo tegelased poleks suutnud end eemale hoida teisest loost.
Üldine foon selline pettunud, luuserlik, kuhu ma sattunud olen. VÄikesed asjad, väiksed lood, väikesed tähelepanekud. Mõttevoolu tehnika, kui pole kohatu kasutada nii kirjandusteoreetiliselt laetud sõna. Ilmselt pole, selgelt mitte, aga lugedes ei teki seda konteksti.
See on nagu väike raamat, mille ma võtsin möödaminnes bussi peal lugemiseks. Ilma eelootusteta. Selleks, et oleks B-raamat kaasavõetud A-raamatu kõrval. Isegi Samarüütli teise raamatu kõrval on see ju natuke B-valik.
180 lehekülge. Igal muul puhul - mis see 180 leheküljekest ära ei ole.
Kuid tihedad leheküljed. Ridade pikkuse poolest. Aga ka teksti emotsionaalse tiheduse poolest - mida see ka ei tähendaks. Üldine foon miskine ebaõnnestujalik, miskine luuserlik. Aga samas on selle kõige sees ka väikeõnnestumisi. Mis silitavad kuidagi sisemust, muutumata kõikevabastavaks katarsiseks. Need teevad raskuse ja rõhuvuse talutavaks.
Otsekui ühe romaani märkmed. Kuid romaaniks on raske nimetada. Märkmeid eri vaatenurkadel. Kohati näivad pilgud ühte sulavat - alles keskpaiga juures hakkasin eristama Vootelet Villemist ja Rauli Robertist. Või noh, viimast kaht vist varem siiski. Kuid eristusid küll.
Kuid ei ole "väike raamatuke". Annab oma märkmete kaudu kuidagi väga laia pildi ühest üsna kitsast foonist.
Ei ole leheküljenumbreid, tekst on tihedalt kokku surutud, peaaegu et ilma kujunduseta (külje peal on "samarüütel3", nagu mingi kataloogilühend). Mingi pahaaimamatu teos. Üks neist, mille võtad peaaegu tõrksalt riiulist sirvida. Ja ega see tõrksus kohe üle ei lähe.
Ometi mõjub millegi erilisena. Isegi oma kohatise rõhutatud amatöörlikkuse kiuste. Kuigi autor siin-seal justkui kukalt kratsides kommenteerib, et ah, on alles klišee, mis ma ikka seda jätkan. Mida teeb sedavõrd sageli, et võte kaotab värskuse, kuid omandab uue tähenduse just nimelt selle rõhutatud ükskõikseltvõtmisena. Kui see viimane sõnapaar pole just mõni oksüümoron.
Jah, mõjub millegi erilisena. Jääb kuidagi kummitama. Mitte sündmused ega tegelased, rohkem siiski neist väikehetkedest tekkiv summa.
Tajun vestlusest elukaaslase edukate sõbrannadega ühel hetkel, et ühtäkki ta mõistab mind hukka. Mitte teadlikult, aga natukene tunneb, et minuga ei saa ta neid kogemusi. Ja ühtäkki vaatab ta mulle otsa. Otsekui tuletades endale midagi meelde. Kui ma naerataks, paneks käe ta käele või ta õlale, siis see hetk läheks kohe üle. Kuid see tundub utreerituna ja ma ei tee seda. Hetk on läinud, ta pöörab pilgu tagasi sõbrannade poole. Hetk on möödas. Ja taban end mõttelt, et ma ei näeks seda hetke sellisena, kui ma poleks värskelt seda raamatut lugenud.
Ah et niimoodi saab ka kirjutada.
Üks hää isik soovitas ja laenas. Või andis, ma ei tea. Vist ikka andis. Ta pole igatahes tagasi küsinud.
Ja kunagi ütles üks tuntud eesti luuletaja vestluses, et Mihkel Samarüütli "evol" oli... "ah et niimoodi saab ka kirjutada." See pole sama raamat, aga ikkagi.
Toda raamatut mainis mo arost kiitval toonil ka Mart Velsker oma loengus Eesti Kirjanduse Ajalugu II.
Toda raamatut olen ikka tahtnud lugeda.
Nullindate alguse raamatud. Varem tundus, et kirjandusajaloo mõttes eilsed. Raamatut lugedes tundus aga nii ammune. Nii maru ammune.
Lugedes esiti ei meeldinud. Aga lugedes kasvas isu.
Koosnes kahest loost.
Leheküljenumbreid ei ole, ma ei hakka kuskil midagi tsiteerima. Tsitaadid vist ei anna aimugi asjast.
Lood olid justkui eraldi, aga natuke oli nagu romaan. Otsekui esimese loo tegelased poleks suutnud end eemale hoida teisest loost.
Üldine foon selline pettunud, luuserlik, kuhu ma sattunud olen. VÄikesed asjad, väiksed lood, väikesed tähelepanekud. Mõttevoolu tehnika, kui pole kohatu kasutada nii kirjandusteoreetiliselt laetud sõna. Ilmselt pole, selgelt mitte, aga lugedes ei teki seda konteksti.
See on nagu väike raamat, mille ma võtsin möödaminnes bussi peal lugemiseks. Ilma eelootusteta. Selleks, et oleks B-raamat kaasavõetud A-raamatu kõrval. Isegi Samarüütli teise raamatu kõrval on see ju natuke B-valik.
180 lehekülge. Igal muul puhul - mis see 180 leheküljekest ära ei ole.
Kuid tihedad leheküljed. Ridade pikkuse poolest. Aga ka teksti emotsionaalse tiheduse poolest - mida see ka ei tähendaks. Üldine foon miskine ebaõnnestujalik, miskine luuserlik. Aga samas on selle kõige sees ka väikeõnnestumisi. Mis silitavad kuidagi sisemust, muutumata kõikevabastavaks katarsiseks. Need teevad raskuse ja rõhuvuse talutavaks.
Otsekui ühe romaani märkmed. Kuid romaaniks on raske nimetada. Märkmeid eri vaatenurkadel. Kohati näivad pilgud ühte sulavat - alles keskpaiga juures hakkasin eristama Vootelet Villemist ja Rauli Robertist. Või noh, viimast kaht vist varem siiski. Kuid eristusid küll.
Kuid ei ole "väike raamatuke". Annab oma märkmete kaudu kuidagi väga laia pildi ühest üsna kitsast foonist.
Ei ole leheküljenumbreid, tekst on tihedalt kokku surutud, peaaegu et ilma kujunduseta (külje peal on "samarüütel3", nagu mingi kataloogilühend). Mingi pahaaimamatu teos. Üks neist, mille võtad peaaegu tõrksalt riiulist sirvida. Ja ega see tõrksus kohe üle ei lähe.
Ometi mõjub millegi erilisena. Isegi oma kohatise rõhutatud amatöörlikkuse kiuste. Kuigi autor siin-seal justkui kukalt kratsides kommenteerib, et ah, on alles klišee, mis ma ikka seda jätkan. Mida teeb sedavõrd sageli, et võte kaotab värskuse, kuid omandab uue tähenduse just nimelt selle rõhutatud ükskõikseltvõtmisena. Kui see viimane sõnapaar pole just mõni oksüümoron.
Jah, mõjub millegi erilisena. Jääb kuidagi kummitama. Mitte sündmused ega tegelased, rohkem siiski neist väikehetkedest tekkiv summa.
Tajun vestlusest elukaaslase edukate sõbrannadega ühel hetkel, et ühtäkki ta mõistab mind hukka. Mitte teadlikult, aga natukene tunneb, et minuga ei saa ta neid kogemusi. Ja ühtäkki vaatab ta mulle otsa. Otsekui tuletades endale midagi meelde. Kui ma naerataks, paneks käe ta käele või ta õlale, siis see hetk läheks kohe üle. Kuid see tundub utreerituna ja ma ei tee seda. Hetk on läinud, ta pöörab pilgu tagasi sõbrannade poole. Hetk on möödas. Ja taban end mõttelt, et ma ei näeks seda hetke sellisena, kui ma poleks värskelt seda raamatut lugenud.
Ah et niimoodi saab ka kirjutada.
Susanna Clarke "Jonathan Strange & Härra Norrell"
8/10
Kahe aastasaja vältel on varem nii tihedalt harrastatud maagia olnud seletamatult kadunud. Ühel hetkel leidub ent võlurihärra Norrell. Ta püüab võlukunsti Inglismaal taas ausse tõsta. Hiljem ilmub Jonathan Strange. Asjasse on seotud ka sõda Napoleoni-Prantsusmaaga, ekskurss Itaaliasse (kus kohtutakse Byroniga) ning üks ohakanutijuustega õel haldjas.
Ma tahtsin seda raamatut lugeda, sest Neil Gaiman oli seda kuskil hirmsasti kiitnud.
Rääkimata kõigist selle raamatu auhindadest. Hugod jne.
Pealegi, sellest tehti ju sari. Igast teosest ikkagi sarja või filmiversiooni ei tehta.
(Mis ei tähenda, et kõigist parimatest tehakse - "Infinite Jest" jääb ilmselt raamatuks. Ja Danielewski "House of Leavesi" autor on vist kategooriliselt keelanud filmiversiooni tegemise. On palju asju, mis toimivad ainult raamatuna. Kuid mõni hea asi võiks toimida ka filmitud kujul.)
Ja kui kiitusega piirduda või õhinal sisututvustust teha, siis võikski selle Gaimani-arvustusega piirduda. Aga kuna kõik ei klõpsa sellele peale, siis edastan põhilisima, mis mulle sealt kajama jäi:
Susanna Clarke oli ühes neist loovkirjutamise kursustest, mida on siin-seal kritiseeritud. Üks toimetaja saatis Gaimanile tema loovkirjutuse kursusel kirjutatud lühijutu. Gaimanile hirmsasti meeldis. Saadeti edasi järgmisele toimetajale mingi antoloogia tarbeks. See antoloogia pälvis kõrgeimaid auhindu - seega sääne A-kategooria värk.
Gaiman mainis ära Susanna Clarke'i iga kord, kui küsiti tema lemmikkirjanikke (top10 jne). Veel enne ühegi romaani ilmumist. Nii et kui see raamat lõpuks ilmus, ahmis ta seda innu ja rõõmuga.
Juhul kui Gaiman tundub autoriteedina ning tema maitse näib usaldusväärne, siis sellega saaks piirduda.
Kuid lugemisjärgset elamust kah.
"Jonathan Strange" on vägagi tore fantaasiaraamat. Maagiaõpingud ja üldse maagiline element selles raamatus on huvitavalt tehtud - see on kohati selline Iidne ja Tundmatu, selle olemus hingitsemas veel enne inimeksistentsi, selle kõik häälikud Tõelised,
Tõelised.
Üleni tõelised.
Selline silmitsiseismine millegi ülimalt Reaalsega, ja ühtlaselt millegi Müstilise ja mis kõikide teiste suurtähestatud sõnadega on ju mujalgi olnud. Pratchett peamiselt sellega mängibki. Seda on tajuda Beagle'i "Viimases ükssarvikus". Ja Gaimani fantaasiailmades. Kõik parimad maagiasüsteemid jõuavad sellise pea kättesaamatu, vahel harva tajutavani. Kas pole siis maagia neis maailmais nagu Inspiratsioon või Muusad või Poeesia? Maagia kui mingi ülivõrdes Poeetilisus.
Ning selles raamatus on selline võlujõu Ürgsus asetatud realistlikku ajajärku, 19. sajandi algus. Huvitav ajajärk, Napoleon ja puha. Kui inglastel olnuks võlurid, siis kasutatuks neid sõjas selle Prantsuse ajaloolise paratamatuse vastu.
Selle raamatu kirjutamisel on toredalt põhjalikult tuhlatud neis entsüklopeediates. Wikipeedia is our friend. Mitte ainult ajaloo tabamises - Napoleon oli seal ja seal, kaotas lahingud see ja see; Byron viibis seal ja seal, kaasas arst Polidori ja Percy Bysshe Shelley ja tolle noor abikaasa -, vaid ka maagiafaktidele viitamises.
Tema maagiamaailm pole üleni originaalne - aga see panebki selle toimima. Ta ei mõtle haldjaarmeele mingit x nimetust, vaid kasutab vana iiri mõistet daoine sidhe. Muid näiteid ma hetkel ei mäleta, a neid oli veel.
Selline mütoloogiatega mängimine, mis pealegi on asetatud pooltõsisesse alternatiivreaalsesse maailma, annab teosele mõnusa õpetlaslikkuse - või noh, natuke ka õpetlikkuse, kuivõrd saab siit-sealt midagi teada, aga peaasjalikult ikkagi tekitab muljet, et tegemist on kirjutatud õpetlase poolt.
Õpetlaslikku muljet aitavad tekitada ka pikad ja vohavad ääremärkused.
Tõlkija täpsustused on kohati natuke liiased - seda, mis on "mantikor" või milline inglise kuningas hullumeelne oli, on tore teada, kuid ma pmst juba tean, kes oli Napoleon -, ent eeldatavasti oli see tehtud arvestusega, et seda loevad üsnagi noored inimesed. Sihtgrupp 10+, kuni pensionärideni välja.
See-eest autoripoolsed ääremärkused, mis võivad ka hõlmata enamus lehekülge (tegelased mainivad mingit loitsu, siis räägitakse, mis loits see oli, kuidas see toimis ning kuidas seda kasutas kunagi Kaarnakuningas John Uskglass), vot need olid toredad.
Goodreadsist lugesin kellegi hinnangut, et need olid targutavad ja pretentious - oo, luuk ät mii, aim sõu smaart! -, kirjutatud oma ego kergitamiseks ja lugejate nörritamiseks.
Mu arust aitasid need maailma suurepärasel moel avardada. Tekkis selge pilt võlukunsti ajaloost Inglismaal. Ja need olid kohati väga toredad lühikesed muinasjutud. Olgu, kui Jonathan Strange ja härra Norrell tülitsevad millegi pärast, mainivad mingit loitsu, ja nende dialoog jätkub, aga ääremärkus---
Ah, mis ma ikka. Toredad ääremärkused. Mulle need meeldisid. Meisterlikult tehtud, tore oli ka nende kahtluse alla seadmine - muinasjutt oli ära ja juures kommentaar, et tegemist on ilmselt varase versiooniga sellest loost, mida Jonathan Strange on seadnud kahtluse alla vms. Mõnus mäng akadeemilisusega.
Raamat oli paks - eesti keeles on ta jagatud kolmeks raamatuks, kokku 900-1000 lk - ja esimesed paarsada lehekülge või nii vaadeldakse peamiselt härra Norrellit, kes on rõhutatult igav ja kuiv inimene. Pärast seda hakkab asi aga tuure koguma, kui ilmub Jonathan Strange.
Mõnest arvustusest loen, et see olla Dickensi moodi. Mujalt loen, et tibake Jane Austeni moodi. Ma pole Austenit piisavalt lugenud, et tajuda sellest raamatust tema stiilieripärasid - aga vahest selle osas tõesti, et jutustaja vaatleb kõiki oma veidi vinus muigega, jutustab tegelaste külje all nende teekonda ja mõjub iroonilisena nende vigade suhtes, ent aktsepteerib neid, hoiab neid ikkagi oma südame ligi ja seekaudu meile ligidal.
Mis puutub Dickensisse, siis... No ei tea. Dickens oli ikkagi geenius. Ja ma ei räägi süžee poolest - see oli tal käpas, aga karakteriloome, see oli tal täiesti võrreldamatu. Tegelased on Dickensil karikatuursed ja ainulaadsed. Dickensil pole reaalselt eksisteerinud isikuid. Dickens on teistmoodi naljakam, südamest naljakam. Aga ka Clarke ajas mitmes kohas südamest naerma.
Kahe aastasaja vältel on varem nii tihedalt harrastatud maagia olnud seletamatult kadunud. Ühel hetkel leidub ent võlurihärra Norrell. Ta püüab võlukunsti Inglismaal taas ausse tõsta. Hiljem ilmub Jonathan Strange. Asjasse on seotud ka sõda Napoleoni-Prantsusmaaga, ekskurss Itaaliasse (kus kohtutakse Byroniga) ning üks ohakanutijuustega õel haldjas.
Ma tahtsin seda raamatut lugeda, sest Neil Gaiman oli seda kuskil hirmsasti kiitnud.
Rääkimata kõigist selle raamatu auhindadest. Hugod jne.
Pealegi, sellest tehti ju sari. Igast teosest ikkagi sarja või filmiversiooni ei tehta.
(Mis ei tähenda, et kõigist parimatest tehakse - "Infinite Jest" jääb ilmselt raamatuks. Ja Danielewski "House of Leavesi" autor on vist kategooriliselt keelanud filmiversiooni tegemise. On palju asju, mis toimivad ainult raamatuna. Kuid mõni hea asi võiks toimida ka filmitud kujul.)
Ja kui kiitusega piirduda või õhinal sisututvustust teha, siis võikski selle Gaimani-arvustusega piirduda. Aga kuna kõik ei klõpsa sellele peale, siis edastan põhilisima, mis mulle sealt kajama jäi:
Susanna Clarke oli ühes neist loovkirjutamise kursustest, mida on siin-seal kritiseeritud. Üks toimetaja saatis Gaimanile tema loovkirjutuse kursusel kirjutatud lühijutu. Gaimanile hirmsasti meeldis. Saadeti edasi järgmisele toimetajale mingi antoloogia tarbeks. See antoloogia pälvis kõrgeimaid auhindu - seega sääne A-kategooria värk.
Gaiman mainis ära Susanna Clarke'i iga kord, kui küsiti tema lemmikkirjanikke (top10 jne). Veel enne ühegi romaani ilmumist. Nii et kui see raamat lõpuks ilmus, ahmis ta seda innu ja rõõmuga.
Juhul kui Gaiman tundub autoriteedina ning tema maitse näib usaldusväärne, siis sellega saaks piirduda.
Kuid lugemisjärgset elamust kah.
"Jonathan Strange" on vägagi tore fantaasiaraamat. Maagiaõpingud ja üldse maagiline element selles raamatus on huvitavalt tehtud - see on kohati selline Iidne ja Tundmatu, selle olemus hingitsemas veel enne inimeksistentsi, selle kõik häälikud Tõelised,
Tõelised.
Üleni tõelised.
Selline silmitsiseismine millegi ülimalt Reaalsega, ja ühtlaselt millegi Müstilise ja mis kõikide teiste suurtähestatud sõnadega on ju mujalgi olnud. Pratchett peamiselt sellega mängibki. Seda on tajuda Beagle'i "Viimases ükssarvikus". Ja Gaimani fantaasiailmades. Kõik parimad maagiasüsteemid jõuavad sellise pea kättesaamatu, vahel harva tajutavani. Kas pole siis maagia neis maailmais nagu Inspiratsioon või Muusad või Poeesia? Maagia kui mingi ülivõrdes Poeetilisus.
Ning selles raamatus on selline võlujõu Ürgsus asetatud realistlikku ajajärku, 19. sajandi algus. Huvitav ajajärk, Napoleon ja puha. Kui inglastel olnuks võlurid, siis kasutatuks neid sõjas selle Prantsuse ajaloolise paratamatuse vastu.
Selle raamatu kirjutamisel on toredalt põhjalikult tuhlatud neis entsüklopeediates. Wikipeedia is our friend. Mitte ainult ajaloo tabamises - Napoleon oli seal ja seal, kaotas lahingud see ja see; Byron viibis seal ja seal, kaasas arst Polidori ja Percy Bysshe Shelley ja tolle noor abikaasa -, vaid ka maagiafaktidele viitamises.
Tema maagiamaailm pole üleni originaalne - aga see panebki selle toimima. Ta ei mõtle haldjaarmeele mingit x nimetust, vaid kasutab vana iiri mõistet daoine sidhe. Muid näiteid ma hetkel ei mäleta, a neid oli veel.
Selline mütoloogiatega mängimine, mis pealegi on asetatud pooltõsisesse alternatiivreaalsesse maailma, annab teosele mõnusa õpetlaslikkuse - või noh, natuke ka õpetlikkuse, kuivõrd saab siit-sealt midagi teada, aga peaasjalikult ikkagi tekitab muljet, et tegemist on kirjutatud õpetlase poolt.
Õpetlaslikku muljet aitavad tekitada ka pikad ja vohavad ääremärkused.
Tõlkija täpsustused on kohati natuke liiased - seda, mis on "mantikor" või milline inglise kuningas hullumeelne oli, on tore teada, kuid ma pmst juba tean, kes oli Napoleon -, ent eeldatavasti oli see tehtud arvestusega, et seda loevad üsnagi noored inimesed. Sihtgrupp 10+, kuni pensionärideni välja.
See-eest autoripoolsed ääremärkused, mis võivad ka hõlmata enamus lehekülge (tegelased mainivad mingit loitsu, siis räägitakse, mis loits see oli, kuidas see toimis ning kuidas seda kasutas kunagi Kaarnakuningas John Uskglass), vot need olid toredad.
Goodreadsist lugesin kellegi hinnangut, et need olid targutavad ja pretentious - oo, luuk ät mii, aim sõu smaart! -, kirjutatud oma ego kergitamiseks ja lugejate nörritamiseks.
Mu arust aitasid need maailma suurepärasel moel avardada. Tekkis selge pilt võlukunsti ajaloost Inglismaal. Ja need olid kohati väga toredad lühikesed muinasjutud. Olgu, kui Jonathan Strange ja härra Norrell tülitsevad millegi pärast, mainivad mingit loitsu, ja nende dialoog jätkub, aga ääremärkus---
Ah, mis ma ikka. Toredad ääremärkused. Mulle need meeldisid. Meisterlikult tehtud, tore oli ka nende kahtluse alla seadmine - muinasjutt oli ära ja juures kommentaar, et tegemist on ilmselt varase versiooniga sellest loost, mida Jonathan Strange on seadnud kahtluse alla vms. Mõnus mäng akadeemilisusega.
Raamat oli paks - eesti keeles on ta jagatud kolmeks raamatuks, kokku 900-1000 lk - ja esimesed paarsada lehekülge või nii vaadeldakse peamiselt härra Norrellit, kes on rõhutatult igav ja kuiv inimene. Pärast seda hakkab asi aga tuure koguma, kui ilmub Jonathan Strange.
Mõnest arvustusest loen, et see olla Dickensi moodi. Mujalt loen, et tibake Jane Austeni moodi. Ma pole Austenit piisavalt lugenud, et tajuda sellest raamatust tema stiilieripärasid - aga vahest selle osas tõesti, et jutustaja vaatleb kõiki oma veidi vinus muigega, jutustab tegelaste külje all nende teekonda ja mõjub iroonilisena nende vigade suhtes, ent aktsepteerib neid, hoiab neid ikkagi oma südame ligi ja seekaudu meile ligidal.
Mis puutub Dickensisse, siis... No ei tea. Dickens oli ikkagi geenius. Ja ma ei räägi süžee poolest - see oli tal käpas, aga karakteriloome, see oli tal täiesti võrreldamatu. Tegelased on Dickensil karikatuursed ja ainulaadsed. Dickensil pole reaalselt eksisteerinud isikuid. Dickens on teistmoodi naljakam, südamest naljakam. Aga ka Clarke ajas mitmes kohas südamest naerma.
Subscribe to:
Posts (Atom)