Mehele helistatakse, öeldakse, et ta aadressivihik või -raamat oli rongijaamas maha kukkunud. Saaks äkki kokku.
Kokku saades küsib helistaja ühe numbri kohta.
Sellest saab alguse müsteeriumi lahendamine - mis värk on selle numbriga, mille kohta ta isegi suurt midagi ei mäleta ja mis on ilmselt kõige vanem number tema vihikus?
Lugu liigub tema lapsepõlve ja mujalegi. Mäluradadel jõuab aina uute küsimusteni, kuni lõpuks...
Järelsõna kirjutaja ütleb, et "lõpetamatuse tunne" on sõnapaar, millega võiks seda raamatut kirjeldada.
Mis ei tähenda, et asi jääks ripakile. Lihtsalt - iga uus avastus tekitab uusi küsimusi ja...
Ma'i tea, ei tea seda hinnata ega laita. See raamat... oli. Ilma suurtäheta. Ei haakunud õieti millegagi. Mida on tobe öelda, sest avalehekülgedel pihta hakkav müsteerium on piisavalt uudishimu ärgitav, et tahtsin kohe edasi lugeda. Ja kuskilt tuli huvi jätkata lugemist, kihutada aina edasi.
Mitte et see olnuks õieti kihutamise raamat. Kuskil pidanuks ehk pausi tegema. Tahtsin näha, kas saan vaba tunniga see sada lehekülge loetud. Ja sai. Paljusid raamatuid ei saaks, aga seda sai. Võib-olla jäi sealjuures sisseelamisvõimest väheks...? Tempo oleks mõtlikult ja uudishimulikult aeglustunud, kui raamat oleks sügavamalt kõnetanud. Hing peatab silmad ja laseb lõikusid taas läbi elada, kinni pidada haaravatel lõikudel - mul aga ei tekkinud sellist momenti.
Väike märksõnade loetelu: mälestused, kõigi minevikumärksõnade hajuvus, intelligentne detektiivromaan, üksilduse ja eraldiolekusoovi elemendid ja... teatav ebamaisus.
Intelligentse detektiiviromaani element meenutas kuidagi Paul Austeri "New Yorgi triloogiat". Ka selline detektiivlemine, pidev triivimine lahenduste suunas, mis ei vii rahulduseni.
Samas oli kuidagi mingi ähmane Camus'-aimus. Tabas korraks mõte, et nagu Camus - ja kohe küsisin endalt, et mille poolest. Sest see seos polnud ilmne. See oli lihtsalt üleüldine taju vist...
Üksindust hindav tegelane ja napisõnaline, täpne stiil. Tegevus ja tegutsemine mõjub peaaegu liiasena, aga teisiti ka ei saa, ära võiks teha - ja see tegutsemine ei vii lõpetatuseni. See saab läbi, kuid jääb kuidagi rippuma.
Kirjutuslaadis võib mälestuste hajuvuse ja kogemuste ebausaldusväärsuse tõttu osutada ka hoopis Proustile. Ütleme siis, et prantslaslik stiil.
Ühesõnaga, paneb veits õlgu kehitama. Nagu olnuks haarav või uudishimu ärgitav, aga samas ei haakunud minu iseloomu või huvidega. Nagu olnuks intelligentne ja mõtlemapanev, aga ei ärgitanud teose ideedest ennast otsima.
A võib-olla piirduks siis kokkuvõttega, et stiil on suurepärane (põnev lugeda ja kunstiliselt rahuldav), aga mõtted polnud need, mis minus kuidagi helisema löönuks. Võib-olla jälle autori kõrvalisem teos mõne olulisema kõrval? Natuke jäi selline tunne.
Ja ühtlasi mõtlesin, et see raamat oleks akadeemikule hea materjal - lugedes vaimustust ei tekita, aga sisaldab ideid küll, mida oleks viisakas käsitleda akadeemiliselt, nagu jutustaja usaldusväärsus ja mineviku kaduvus, seotus olevikuga jne. Kas või asjaolu, et kõik tegelased olid pmst lõiganud oma sidemed minevikuga, muutes oma nime. See on raamat, millest peetav akadeemiline ettekanne oleks huvitav - ja selle järel raamatu lugemine oleks ehk rahuldustpakkuvam. Mul vist pole neid vajaminevaid teoreetilisi teadmisi, et Modiano tekstiteekonda kogu täiuses nautida.
Kuid mõni mõtisklus mulle siiski meeldis. Lihtsalt, tõega ja teosele au andes. Just üksindusihalusest kantud mõtisklused. Kohad, kus ta mõtles: kas ikka maksab ennast sellesse köita? Ta oli nagu valesse kohta sattunud, jaburasse olukorda sattunud, ja ta kohati tundis selle suhtes irooniat. Neid lausejuppe võiks siia ka ümber kirjutada, a raamat jäi lugemistuppa.
Monday, August 31, 2015
Sunday, August 30, 2015
Michael Moorcock "Elric Melnibonést"
7/10
Nõrgana sündinud prints on ülipalju lugev võlur. Ta justkui ei tahakski olla valitseja. Tema nõbu Yyrkoon tahab. Tolle õde tahaks, et Elric jääks ikka kuningaks.
Lugu sisaldab natuke armastust, natuke reetmist, mõnda deemonit, maailmate vahel rändamist ja saatanlikke mõõkasid.
Ausalt öeldes - keskpäraselt kirjutatud ümberjutustus mõne fantasymängu mängimisest. A sellisena niiii vahva!
Kunagi andis Anu mulle lugeda Zelazny Amberi-sarja. Ootas, et mulle meeldiks. Olin Zelazny kohta hirmus palju head kuulnud - ja pettusin, täiega. Tegelased olid üheplaanilised, dialoog oli meh, huumor oli lihtsalt mingi banaalne matšotamine (ebahuvitav teineteisele urrimine ja õuh-õuhimine, aga tegu- ja nimisõnadega).
Nüüd ma tunnen, et peaks neid üle lugema. Moorcocki pärast.
Michael Moorcocki kohta olen kuulnud palju head. Tegemist on natuke miskise Tolkieni kõverpeegliga, kus klassikalistele inglise väärtustele (valged on head, kes võidavad, yay for chaotic good) antakse oma vops - head on ambivalentsemad, asi pole nii hea-paha, maailm on kirevam ja vahel tuleb valida halva ja halvema vahel.
Lõpuks lugema hakates on näha, et see on küll tõsi - see kõik on siin olemas.
Aga ühtlasi on kirjanduslik tase suht... noh.
Ma ootasin midagi palju tugevamat, kuivõrd Moorcockist ja Ballardist ja kellest veel on räägitud kui ulmekirjanduse (Briti) Uue Laine kirjanikest. Ulmekirjanduse modernismiperiood, metafiktsionaalsus jne. A ilmselt oli Moorcock pigem võimas esseist ja toimetaja. Sest kirjanikuna on ta ikka päris kohutav.
Tähendab, kui aus olla, siis kirjanduslikku taset mõõdan ma vahetevahel dialoogi järgi. Ja see oli küll täiesti värvingutevaene tegevuse väljarääkimine ja loo edasikulgemine. See polnud nauditav dialoog, see oli lihtsalt peategelane-ja-paha-kohtuvad-ja-mölisevad-nats-ja-võitlevad-dialoog. Või banaalne ohuaimusega vestlus oma armastatuga. Ma ei hakka ümber kirjutama, seda võiks lausa pidada mõnitusväärselt kesiseks. Sellisel tasemel dialoog jätab mulje, nagu autor lihtsalt ei oskaks.
AGA - kõik muu oli üsna nauditav. See on täielik Joe Abercrombie vastand - seal ei viitsinud lugeda (kohutavat) introspektsiooni, siinpuhul aga võinuks pmst kogu dialoogi diagonaalis lugeda. Ülejäänu seevastu polnud kah eriliselt värvikirev ega peenetundeline, aga huvitavaimad elemendid olid põnevaks kirjutatud.
Need tuumsed ideed, mis teksti põnevaks teha võiks, olid siin olemas. Neid ideid oli ka huvitav lugeda. Ja seetõttu polnud ajast kahju. Sellest ei saanud kirjanduslikku elamust, aga see lasi nautida loodud maailma ja sellisena oli selle romaanikese väärtus milleski muus kui lihtsalt sõnanaudingulises elamuslikkuses. See oli fantaasialennu tore trajektoor, ilma mingi kirjandusliku liiglihata.
See oli täpselt nagu loeks mõnda D&D mängu üleskirjutust. Ja ma tunnen, et siin on palju rakendamata potentsiaali. Mõni hea kirjanik teeks sellest päris huvitava teose. Kuid sellise mõnusa fantaasiaseiklusliku vihikuna oli see raamatuke tore. Heroes of Might and Magicu mängimise asemel näiteks lugeda üht Elricu-raamatut - miks ka mitte? Umbes-täpselt sama rikastav.
Selline raamat.
Ja neid on veel neli osa, :). Neid võib niimoodi lugeda küll. Sirvida puhkehetkedel maiuspalaks. Sest üleni nauditav oli ta küll.
NB!
Mängukirjelduse kommentaar võib mõjuda ülekohtusena, sest Moorcock kirjutas selle enne seda, kui loodi Dungeons and Dragons. Moorcock ja tema Elric inspireerisid D&D-loojaid, Elric polnud selle produkt.
Vahest võiks siis öelda, et siit raamatust saab ära näha, kust tuli see algne inspiratsioonisäde.
Sain selle raamatu ulmefännide kogunemiselt, ostsin Diana Ostratilt. A nüüd mõtlen, et kui D&D- või fantasy-raamatute peale teema läks, võinuksin ka võtta ühe või rohkem Drizz'ti-raamatuid. Äh, rong on läinud.
(Ja noh, milleks on raamatukogud.)
Nõrgana sündinud prints on ülipalju lugev võlur. Ta justkui ei tahakski olla valitseja. Tema nõbu Yyrkoon tahab. Tolle õde tahaks, et Elric jääks ikka kuningaks.
Lugu sisaldab natuke armastust, natuke reetmist, mõnda deemonit, maailmate vahel rändamist ja saatanlikke mõõkasid.
Ausalt öeldes - keskpäraselt kirjutatud ümberjutustus mõne fantasymängu mängimisest. A sellisena niiii vahva!
Kunagi andis Anu mulle lugeda Zelazny Amberi-sarja. Ootas, et mulle meeldiks. Olin Zelazny kohta hirmus palju head kuulnud - ja pettusin, täiega. Tegelased olid üheplaanilised, dialoog oli meh, huumor oli lihtsalt mingi banaalne matšotamine (ebahuvitav teineteisele urrimine ja õuh-õuhimine, aga tegu- ja nimisõnadega).
Nüüd ma tunnen, et peaks neid üle lugema. Moorcocki pärast.
Michael Moorcocki kohta olen kuulnud palju head. Tegemist on natuke miskise Tolkieni kõverpeegliga, kus klassikalistele inglise väärtustele (valged on head, kes võidavad, yay for chaotic good) antakse oma vops - head on ambivalentsemad, asi pole nii hea-paha, maailm on kirevam ja vahel tuleb valida halva ja halvema vahel.
Lõpuks lugema hakates on näha, et see on küll tõsi - see kõik on siin olemas.
Aga ühtlasi on kirjanduslik tase suht... noh.
Ma ootasin midagi palju tugevamat, kuivõrd Moorcockist ja Ballardist ja kellest veel on räägitud kui ulmekirjanduse (Briti) Uue Laine kirjanikest. Ulmekirjanduse modernismiperiood, metafiktsionaalsus jne. A ilmselt oli Moorcock pigem võimas esseist ja toimetaja. Sest kirjanikuna on ta ikka päris kohutav.
Tähendab, kui aus olla, siis kirjanduslikku taset mõõdan ma vahetevahel dialoogi järgi. Ja see oli küll täiesti värvingutevaene tegevuse väljarääkimine ja loo edasikulgemine. See polnud nauditav dialoog, see oli lihtsalt peategelane-ja-paha-kohtuvad-ja-mölisevad-nats-ja-võitlevad-dialoog. Või banaalne ohuaimusega vestlus oma armastatuga. Ma ei hakka ümber kirjutama, seda võiks lausa pidada mõnitusväärselt kesiseks. Sellisel tasemel dialoog jätab mulje, nagu autor lihtsalt ei oskaks.
AGA - kõik muu oli üsna nauditav. See on täielik Joe Abercrombie vastand - seal ei viitsinud lugeda (kohutavat) introspektsiooni, siinpuhul aga võinuks pmst kogu dialoogi diagonaalis lugeda. Ülejäänu seevastu polnud kah eriliselt värvikirev ega peenetundeline, aga huvitavaimad elemendid olid põnevaks kirjutatud.
Need tuumsed ideed, mis teksti põnevaks teha võiks, olid siin olemas. Neid ideid oli ka huvitav lugeda. Ja seetõttu polnud ajast kahju. Sellest ei saanud kirjanduslikku elamust, aga see lasi nautida loodud maailma ja sellisena oli selle romaanikese väärtus milleski muus kui lihtsalt sõnanaudingulises elamuslikkuses. See oli fantaasialennu tore trajektoor, ilma mingi kirjandusliku liiglihata.
See oli täpselt nagu loeks mõnda D&D mängu üleskirjutust. Ja ma tunnen, et siin on palju rakendamata potentsiaali. Mõni hea kirjanik teeks sellest päris huvitava teose. Kuid sellise mõnusa fantaasiaseiklusliku vihikuna oli see raamatuke tore. Heroes of Might and Magicu mängimise asemel näiteks lugeda üht Elricu-raamatut - miks ka mitte? Umbes-täpselt sama rikastav.
Selline raamat.
Ja neid on veel neli osa, :). Neid võib niimoodi lugeda küll. Sirvida puhkehetkedel maiuspalaks. Sest üleni nauditav oli ta küll.
NB!
Mängukirjelduse kommentaar võib mõjuda ülekohtusena, sest Moorcock kirjutas selle enne seda, kui loodi Dungeons and Dragons. Moorcock ja tema Elric inspireerisid D&D-loojaid, Elric polnud selle produkt.
Vahest võiks siis öelda, et siit raamatust saab ära näha, kust tuli see algne inspiratsioonisäde.
Sain selle raamatu ulmefännide kogunemiselt, ostsin Diana Ostratilt. A nüüd mõtlen, et kui D&D- või fantasy-raamatute peale teema läks, võinuksin ka võtta ühe või rohkem Drizz'ti-raamatuid. Äh, rong on läinud.
(Ja noh, milleks on raamatukogud.)
Richard Bach "Maria hüpnotiseerimine"
5/10
Lennuinstruktor aitab ühel naisel teha hädamaandumist raadio teel. Naine hiljem kommenteerib ajakirjandusele: ta hüpnotiseeris mu!
See väide rabab meest ja sunnib teda mõtlema hüpnotiseerimise olemuse üle. Ta kohtub ühe hüpnotiseerija abikaasaga, kes aitab neid mõtteid lahti harutada.
Tegemist on sellise väga-väga vaese mehe Paulo Coelhoga. No ikka väga vaese. Pseudofilosoofiat teiste hüpnotiseerimisest, enesesugestioonist, maailma kujundamisest väikeste omaksvõetud veendumuste abiga ja surematu hinge / sureliku keha suhtest ja see kõik mähitud näidismaterjaliks mõeldud proosasse.
Pidevalt rõhutati, et kokkusattumusi pole olemas - kogu maailm koosneb enesehüpnoosist. Ja näiteks see, kui ta võtab mingi ülisuvalise raamatu ja ülisuvalise lehekülje lahti ja see jätkab tema eelnevat arutluskäiku - seegi on enesehüpnoosiga seonduv saatus. Mitte autori poolt kohmakalt esilemanatud kokkusattumus. Kindlasti mitte seda.
Võtsin ainult seepärast, et Jo Waltoni "Among Others" mõjus lugemist innustavalt. See oli väike eksperiment juhulugemise vallas. Söögipausi ajal käisin raamatupoest läbi. Kõht polnud väga tühi, nii et mõtlesin söögipeenraha eest mingi klade võtta. Sain allahinnatud raamatute nurgast.
Oleksin pidanud võtma Jim Ollinovski "Aeroplaani esimesest silmapilgust".
Tagakaanel oli öeldud, et Richard Bach on kultuskirjaniku staatuses eelkõige mingi kuulsa teose autorina. Ma tolle teose nime ei mäleta, oli mingi... Ja noh, ikka annad võimaluse one-hit-wonderi kõrvalproduktidele.
Siuke ladusalt kirjutatud suvalisus, aega eriti ei raisanud. Parema süžee puhul võinuks täitsa hea raamat olla. Nüüd on, mida aimata ta tollest hitt-teosest.
Lennuinstruktor aitab ühel naisel teha hädamaandumist raadio teel. Naine hiljem kommenteerib ajakirjandusele: ta hüpnotiseeris mu!
See väide rabab meest ja sunnib teda mõtlema hüpnotiseerimise olemuse üle. Ta kohtub ühe hüpnotiseerija abikaasaga, kes aitab neid mõtteid lahti harutada.
Tegemist on sellise väga-väga vaese mehe Paulo Coelhoga. No ikka väga vaese. Pseudofilosoofiat teiste hüpnotiseerimisest, enesesugestioonist, maailma kujundamisest väikeste omaksvõetud veendumuste abiga ja surematu hinge / sureliku keha suhtest ja see kõik mähitud näidismaterjaliks mõeldud proosasse.
Pidevalt rõhutati, et kokkusattumusi pole olemas - kogu maailm koosneb enesehüpnoosist. Ja näiteks see, kui ta võtab mingi ülisuvalise raamatu ja ülisuvalise lehekülje lahti ja see jätkab tema eelnevat arutluskäiku - seegi on enesehüpnoosiga seonduv saatus. Mitte autori poolt kohmakalt esilemanatud kokkusattumus. Kindlasti mitte seda.
Võtsin ainult seepärast, et Jo Waltoni "Among Others" mõjus lugemist innustavalt. See oli väike eksperiment juhulugemise vallas. Söögipausi ajal käisin raamatupoest läbi. Kõht polnud väga tühi, nii et mõtlesin söögipeenraha eest mingi klade võtta. Sain allahinnatud raamatute nurgast.
Oleksin pidanud võtma Jim Ollinovski "Aeroplaani esimesest silmapilgust".
Tagakaanel oli öeldud, et Richard Bach on kultuskirjaniku staatuses eelkõige mingi kuulsa teose autorina. Ma tolle teose nime ei mäleta, oli mingi... Ja noh, ikka annad võimaluse one-hit-wonderi kõrvalproduktidele.
Siuke ladusalt kirjutatud suvalisus, aega eriti ei raisanud. Parema süžee puhul võinuks täitsa hea raamat olla. Nüüd on, mida aimata ta tollest hitt-teosest.
Monday, August 24, 2015
Jo Walton "Among Others"
8/10
Võlukunsti oskav tüdruk läheb internaatkooli...
Teate, selline kokkuvõte kõlab jamalt.
A auhindasid ta sai ja uudishimu tekkis.
Või noh, mitte lihtsalt auhindade saamisest. Ma ei võta raamatuid mitte selle alusel, et "oh, see sai Hugo, selle ma võtan. See ei saanud, seda ei loe ma kunagi". Mõnikord lihtsalt tekib mingi positiivne foon teose ümber ja siis tahaks ikkagi tutvuda sellega.
Väga soovitan seda romaani - see on väga isiklik ja poeb ka naha alla. Mingi hetk ma tajusin, et seda raamatut tahaks lausa tõlkida. Korraks tekkis selline kiindumus raamatu suhtes, et tahtsin temaga korraks sellisesse intiimsusesse astuda. Või mis "korraks", pigemini et tahtsin end täielikult pühendada selle raamatuga tutvumisele, et seda inimestele tutvustada.
See tunne läks küll üle, aga selle tunde tekkimine on märk üsna erilisest kokkupuutest raamatuga.
Kuskil räägiti sellest kui harrypotterliku "tavamaailma poiss läheb VÕLUKOOLI"-stoori pahupidi pööramisest. Ja ma siis ootasin kah, et tegemist on looga võlurineiust, kes läheb mittemaagilisse kohta ja kuidas ta seal hakkama saab.
Selline reklaamlause sobib kirjastajatele, selliste väidetega müüb raamatut väga kenasti. "Among Others" on midagi hoopis teistsugust mu arust. See on veidi Roald Dahli "Matilda" moodi. Või Beagle'i "Viimase ükssarviku" moodi. Mingi selline vahepealsus on seal sees, mida on raske reklaamida.
Ta mõjub isikliku romaanina - ja eks ta olegi ühe tüdruku päevik umbes ühe aasta jooksul. See tüdruk kirjutab emast-isast. Kirjutab internaatkoolist. On seitsmekümnendad, nii et kirjutab ka klassiühiskonnast Inglismaal.
A ühtlasi kirjutab ta haldjatest tema kodukohas Walesis.
Maagia pole särtsuv ja paukuv, vaid eitatav ja kokkusattumuslik. Näiliselt kokkusattumustest koosnev. Ja sellisena mõjub väga inimlikult. Maagia selles raamatus on selline, et kui ta sirutab käe välja ja soovib, et roos langeks ta kätte, siis see langebki - aga ainult seepärast, et kuskil keegi viskas mingi roosi aknast välja temasse mittepuutuvatel asjaoludel (tüli kellegagi, roos lendas aknast välja, mida iganes). Ja see näeb välja nagu kokkusattumus, aga see roos poleks langenud, kui ta poleks seda loitsinud.
Nii et see maagia on kuidagi minevikku tagasiulatuv põhjus-tagajärgede suhe, mis poleks teostunud, kui ta poleks seda teinud.
Mis ei tee sellest õigupoolest tavapärase maagia, vaid väljanõutud kokkusattumuse. Mitte "nõiutud", vaid "nõutud".
Natuke oli muudki - aga see maagia muutus kuidagi inimlikuks. Ja peaaegu et käegakatsutavaks.
Tahaks öelda, et igapäevane nõiakunst, aga ei hakka sellist ühenduslüli tekitama, olemata toda raamatut lugenud. Aga kunagi kindlasti - olen liiga kiitvaid sõnu kuulnud Triinu Mereselt tolle kohta, et selle lugemisest hoiduda.
Kõige paeluvam oli selle raamatu juures aga see, et peategelane luges. Tohutult, vohmides, ahmides. Kuus raamatut võttis nädalaks ja põdes, et mida ta seitsmendal päeval loeb. Nentides, et tal on tohutult vaba aega ja seega võimalust nii palju lugeda.
Näis, et oleks tehtav, kui loeks üle 100 lk tunnis ja loeks 3 tundi päevas. Kuidas oleks üle 100 lk tunnis lugeda... ja pidevalt, raugematu huviga? Ja kuidas oleks avardada oma lugemismaailma sedavõrd massiivselt - see oleks mulle kuu aja lugemisvara, ja iga nädal...
Mõttetud mõtted, aga tekitasid mingit huvitavat elevust. Lugemise teemaline lugemine erutas vist enim selle raamatu juures. Huvitav oli kellelegi kaasa elada, kui ta sai mingi eriliselt meelierutava raamatu.
Huvitav oli märgata, et see oli üks element tema juures, mida oli huvitav kadestada. Tavaliselt on Mary Sue'd need, kes suudavad paremini võluda kui keegi teine (Gryffindori tuleb uus õpilane, kes üllataval kombel on KÕIKIDE ainete KÕIGE parem õpilane!) või midagi ja no siingi pole talle võlumises võrdset (sest keegi teine pmst ei tea sellest eriti midagi),
või on peategelane mingi põhjendamatult võitmatu mõõgavõitleja, tõeline kunstnik terariistadega ja ikkagi kuidagi minategelane,
ühesõnaga, Mary Sue'd on tavaliselt tibake overpowered ülejäänud tegelaskonna või maailma suhtes või lugeja suhtes ja see viib nad tegelastena balansist välja,
aga siinkohal olid just peategelase intensiivne lugemine ja massiivne lugemus see, mis teda natuke ka kadestama panid. Ja mõjusid sellise naaatu-natukene liiga ülepingutatud elemendina peategelase võimete väljamõtlemisel.
Kuid see oligi vist eesmärk - luua karakter, kelle lugemisharjumust ja lugemust oleks võimalik kadestada. Tema suhet raamatutega. Need olid palju huvitavamad tegelased kui tema kaaskodanikud ja seegi oli ilmselt eesmärk.
Huvitav lugemisvaimustuse teemaline raamat.
Võlukunsti oskav tüdruk läheb internaatkooli...
Teate, selline kokkuvõte kõlab jamalt.
A auhindasid ta sai ja uudishimu tekkis.
Või noh, mitte lihtsalt auhindade saamisest. Ma ei võta raamatuid mitte selle alusel, et "oh, see sai Hugo, selle ma võtan. See ei saanud, seda ei loe ma kunagi". Mõnikord lihtsalt tekib mingi positiivne foon teose ümber ja siis tahaks ikkagi tutvuda sellega.
Väga soovitan seda romaani - see on väga isiklik ja poeb ka naha alla. Mingi hetk ma tajusin, et seda raamatut tahaks lausa tõlkida. Korraks tekkis selline kiindumus raamatu suhtes, et tahtsin temaga korraks sellisesse intiimsusesse astuda. Või mis "korraks", pigemini et tahtsin end täielikult pühendada selle raamatuga tutvumisele, et seda inimestele tutvustada.
See tunne läks küll üle, aga selle tunde tekkimine on märk üsna erilisest kokkupuutest raamatuga.
Kuskil räägiti sellest kui harrypotterliku "tavamaailma poiss läheb VÕLUKOOLI"-stoori pahupidi pööramisest. Ja ma siis ootasin kah, et tegemist on looga võlurineiust, kes läheb mittemaagilisse kohta ja kuidas ta seal hakkama saab.
Selline reklaamlause sobib kirjastajatele, selliste väidetega müüb raamatut väga kenasti. "Among Others" on midagi hoopis teistsugust mu arust. See on veidi Roald Dahli "Matilda" moodi. Või Beagle'i "Viimase ükssarviku" moodi. Mingi selline vahepealsus on seal sees, mida on raske reklaamida.
Ta mõjub isikliku romaanina - ja eks ta olegi ühe tüdruku päevik umbes ühe aasta jooksul. See tüdruk kirjutab emast-isast. Kirjutab internaatkoolist. On seitsmekümnendad, nii et kirjutab ka klassiühiskonnast Inglismaal.
A ühtlasi kirjutab ta haldjatest tema kodukohas Walesis.
Maagia pole särtsuv ja paukuv, vaid eitatav ja kokkusattumuslik. Näiliselt kokkusattumustest koosnev. Ja sellisena mõjub väga inimlikult. Maagia selles raamatus on selline, et kui ta sirutab käe välja ja soovib, et roos langeks ta kätte, siis see langebki - aga ainult seepärast, et kuskil keegi viskas mingi roosi aknast välja temasse mittepuutuvatel asjaoludel (tüli kellegagi, roos lendas aknast välja, mida iganes). Ja see näeb välja nagu kokkusattumus, aga see roos poleks langenud, kui ta poleks seda loitsinud.
Nii et see maagia on kuidagi minevikku tagasiulatuv põhjus-tagajärgede suhe, mis poleks teostunud, kui ta poleks seda teinud.
Mis ei tee sellest õigupoolest tavapärase maagia, vaid väljanõutud kokkusattumuse. Mitte "nõiutud", vaid "nõutud".
Natuke oli muudki - aga see maagia muutus kuidagi inimlikuks. Ja peaaegu et käegakatsutavaks.
Tahaks öelda, et igapäevane nõiakunst, aga ei hakka sellist ühenduslüli tekitama, olemata toda raamatut lugenud. Aga kunagi kindlasti - olen liiga kiitvaid sõnu kuulnud Triinu Mereselt tolle kohta, et selle lugemisest hoiduda.
Kõige paeluvam oli selle raamatu juures aga see, et peategelane luges. Tohutult, vohmides, ahmides. Kuus raamatut võttis nädalaks ja põdes, et mida ta seitsmendal päeval loeb. Nentides, et tal on tohutult vaba aega ja seega võimalust nii palju lugeda.
Näis, et oleks tehtav, kui loeks üle 100 lk tunnis ja loeks 3 tundi päevas. Kuidas oleks üle 100 lk tunnis lugeda... ja pidevalt, raugematu huviga? Ja kuidas oleks avardada oma lugemismaailma sedavõrd massiivselt - see oleks mulle kuu aja lugemisvara, ja iga nädal...
Mõttetud mõtted, aga tekitasid mingit huvitavat elevust. Lugemise teemaline lugemine erutas vist enim selle raamatu juures. Huvitav oli kellelegi kaasa elada, kui ta sai mingi eriliselt meelierutava raamatu.
Huvitav oli märgata, et see oli üks element tema juures, mida oli huvitav kadestada. Tavaliselt on Mary Sue'd need, kes suudavad paremini võluda kui keegi teine (Gryffindori tuleb uus õpilane, kes üllataval kombel on KÕIKIDE ainete KÕIGE parem õpilane!) või midagi ja no siingi pole talle võlumises võrdset (sest keegi teine pmst ei tea sellest eriti midagi),
või on peategelane mingi põhjendamatult võitmatu mõõgavõitleja, tõeline kunstnik terariistadega ja ikkagi kuidagi minategelane,
ühesõnaga, Mary Sue'd on tavaliselt tibake overpowered ülejäänud tegelaskonna või maailma suhtes või lugeja suhtes ja see viib nad tegelastena balansist välja,
aga siinkohal olid just peategelase intensiivne lugemine ja massiivne lugemus see, mis teda natuke ka kadestama panid. Ja mõjusid sellise naaatu-natukene liiga ülepingutatud elemendina peategelase võimete väljamõtlemisel.
Kuid see oligi vist eesmärk - luua karakter, kelle lugemisharjumust ja lugemust oleks võimalik kadestada. Tema suhet raamatutega. Need olid palju huvitavamad tegelased kui tema kaaskodanikud ja seegi oli ilmselt eesmärk.
Huvitav lugemisvaimustuse teemaline raamat.
Katherine Addison "The Goblin Emperor"
7/10
Fantasy-maailmas, milles puuduvad inimesed, a on haldjad ja goblinid (härjapõlvlased?), surevad ühes lennuõnnetuses haldjakeiser ja kolm troonipärijat. Uueks keisriks saab poiss, kellega keegi polnud arvestanud - poolhaldjas, poolgoblin, põlatud ja keisririigi pärapõrgusse elama saadetud prints.
Raamatus räägitakse 18-aastase nolgi esimesest keisriaastast ja kõigist hädadest, mis tema ette kerkivad.
Punktid, mis pigem laiduväärsed:
fantasy-maailm makrotasandil - tibake steampunkilik fantasy, milles on keisrid ja õhulaevad. Kuid eelkõige on haldjaimpeeriumi snoobilikkus ja goblinite lõunamaid meenutav laadna lahedus. Järgedes saab ilmselt rohkem juttu olema barbaritest, kes elavad... uh, oli see põhjas või lõunas? Mulle pole see lugedes eriti tähtis. No on ka mingid barbarid.
Laiduväärt seetõttu, et maailm ei tekita iseenesest huvi. Mingid barbarid, mingi goblini- ja mingi haldjaimpeerium - selles maakaardis pole midagi, mis iseenesest huvi tekitaks.
Ja steampunk on üldiselt üleni põnev nähtus. See on maagia ja tehnoloogia põimumine eklektilisel moel, masinavärkide ja aurusuitsude ja vähese loitsimise kombineerimisel tekkiv stiil ja tunnetus. See on miski, mis vajaks väljamaalimist. See ei kerki silme ette üksikute viidete abil - ei tekkinud tunnetust steampunkist seetõttu, et keiser suri õhulaevaõnnetuses, kui ta võinuks surra laevaõnnetuses. Või sellest, et kirjad saadetakse pneumaatiliselt ja mitte ei saadeta tuvidega.
Aurupunk on siin dekoratiivne element, milles kõik jäetakse aurupunki teadva lugeja kujutlusvõime hooleks. Ma aga tahaks väheke rohkem sõnavahtu oma aurupunki. See võib olla isiklik eelistus - aga kuna aurupunk on sedavõrd kirev ja kirju nähtus, siis ma arvan, et lakoonilisus ja viitamine lihtsalt ei toimi aurupungi puhul.
Viimaks laidan tegelaste nimede ühtelangevust. Ce-miski ja mõtled, kes see kurat nüüd on. Kas ta on naine, kas ta on mees. Tuleb ikkagi alustada raamatu tagakaane avamisest ja väikese õpetuse abiga süsteemi selgekssaamisest - kui on siuke-siuke silp lõpus, siis on tegemist naisega. Kui siuke-siuke, siis mehega. Jne.
Kõigil seda probleemi vast pole ja ega see lõplikult lugemist pärsi - kõik on lõpuks väljaloetav, vestluse jooksul saab kõik selgeks, mingit ambivalentsust autor siin taga ei aja -, a lihtsalt ebamugav veidi.
Kindlasti kiiduväärt:
fantasy-maailm mikrotasandil. Temale lähima aukaardi peaaegu jaapanipärane autunne. Kellest üks sooritab ka revethorani - tseremoniaalse enesetapu -, mis eriti seppuku moodi tundus olevat mu meelest. Ja muud toredat.
Ja kõige kiiduväärsem on ikkagi see, et on ikkagi tajuda, et kõik huvitav toimib eemal peategelasest. Väljaspool teda ennast. Lugeja saab huvitavatest lugudest aimu teiste tegelaste kirjade või tegevuse kaudu - mingid hoopis teised romaanid aimuvad taustal -, aga lugeja peab selle asemel kümnete lehekülgede jagu lugema hoopis peategelase põdemise kohta sellepärast, kas ta käitumine vastab igas küsimuses etiketile ja millise mulje ta teistele jätab.
Veider on nimetada seda kiidusõnadega, aga seepärast siiski, et huvitav on näha tema ümber tekkivaid klassikalisi romaane - ja tajuda nende romaanide eristumist käesolevast raamatust, noore keisri enda loost.
Nii nagu Banksi Kultuuri-romaanid toimivad enamjaolt väljaspool Kultuuri-utoopiat, sest seda oleks igav kirjutada ja igav lugeda, toimuvad enamjaolt fantaasiaraamatud väljaspool õukonda ja kogu kaarti maha kõmpides. Siin on aga üks raamat, mis piirdub õukonnaga. Ja kui mitte midagi muud, siis see on vähemalt vaheldus. Me näeme ära ka sellise tegelase loo.
See pole hämmastavalt uuenduslik, ka pole see rabavalt kirjutatud stiili poolest (ehkki tuleb kiituseks öelda, et ta ei väärata oma stiiliga), kuid siiski mõneti värske seetõttu, et lõpuks saab fantasymaailmaga tutvuda kuninga vaatevinklist. Või noh, keisri omast, a noh, poteito-potaaaato.
Fantasy-maailmas, milles puuduvad inimesed, a on haldjad ja goblinid (härjapõlvlased?), surevad ühes lennuõnnetuses haldjakeiser ja kolm troonipärijat. Uueks keisriks saab poiss, kellega keegi polnud arvestanud - poolhaldjas, poolgoblin, põlatud ja keisririigi pärapõrgusse elama saadetud prints.
Raamatus räägitakse 18-aastase nolgi esimesest keisriaastast ja kõigist hädadest, mis tema ette kerkivad.
Punktid, mis pigem laiduväärsed:
fantasy-maailm makrotasandil - tibake steampunkilik fantasy, milles on keisrid ja õhulaevad. Kuid eelkõige on haldjaimpeeriumi snoobilikkus ja goblinite lõunamaid meenutav laadna lahedus. Järgedes saab ilmselt rohkem juttu olema barbaritest, kes elavad... uh, oli see põhjas või lõunas? Mulle pole see lugedes eriti tähtis. No on ka mingid barbarid.
Laiduväärt seetõttu, et maailm ei tekita iseenesest huvi. Mingid barbarid, mingi goblini- ja mingi haldjaimpeerium - selles maakaardis pole midagi, mis iseenesest huvi tekitaks.
Ja steampunk on üldiselt üleni põnev nähtus. See on maagia ja tehnoloogia põimumine eklektilisel moel, masinavärkide ja aurusuitsude ja vähese loitsimise kombineerimisel tekkiv stiil ja tunnetus. See on miski, mis vajaks väljamaalimist. See ei kerki silme ette üksikute viidete abil - ei tekkinud tunnetust steampunkist seetõttu, et keiser suri õhulaevaõnnetuses, kui ta võinuks surra laevaõnnetuses. Või sellest, et kirjad saadetakse pneumaatiliselt ja mitte ei saadeta tuvidega.
Aurupunk on siin dekoratiivne element, milles kõik jäetakse aurupunki teadva lugeja kujutlusvõime hooleks. Ma aga tahaks väheke rohkem sõnavahtu oma aurupunki. See võib olla isiklik eelistus - aga kuna aurupunk on sedavõrd kirev ja kirju nähtus, siis ma arvan, et lakoonilisus ja viitamine lihtsalt ei toimi aurupungi puhul.
Viimaks laidan tegelaste nimede ühtelangevust. Ce-miski ja mõtled, kes see kurat nüüd on. Kas ta on naine, kas ta on mees. Tuleb ikkagi alustada raamatu tagakaane avamisest ja väikese õpetuse abiga süsteemi selgekssaamisest - kui on siuke-siuke silp lõpus, siis on tegemist naisega. Kui siuke-siuke, siis mehega. Jne.
Kõigil seda probleemi vast pole ja ega see lõplikult lugemist pärsi - kõik on lõpuks väljaloetav, vestluse jooksul saab kõik selgeks, mingit ambivalentsust autor siin taga ei aja -, a lihtsalt ebamugav veidi.
Kindlasti kiiduväärt:
fantasy-maailm mikrotasandil. Temale lähima aukaardi peaaegu jaapanipärane autunne. Kellest üks sooritab ka revethorani - tseremoniaalse enesetapu -, mis eriti seppuku moodi tundus olevat mu meelest. Ja muud toredat.
Ja kõige kiiduväärsem on ikkagi see, et on ikkagi tajuda, et kõik huvitav toimib eemal peategelasest. Väljaspool teda ennast. Lugeja saab huvitavatest lugudest aimu teiste tegelaste kirjade või tegevuse kaudu - mingid hoopis teised romaanid aimuvad taustal -, aga lugeja peab selle asemel kümnete lehekülgede jagu lugema hoopis peategelase põdemise kohta sellepärast, kas ta käitumine vastab igas küsimuses etiketile ja millise mulje ta teistele jätab.
Veider on nimetada seda kiidusõnadega, aga seepärast siiski, et huvitav on näha tema ümber tekkivaid klassikalisi romaane - ja tajuda nende romaanide eristumist käesolevast raamatust, noore keisri enda loost.
Nii nagu Banksi Kultuuri-romaanid toimivad enamjaolt väljaspool Kultuuri-utoopiat, sest seda oleks igav kirjutada ja igav lugeda, toimuvad enamjaolt fantaasiaraamatud väljaspool õukonda ja kogu kaarti maha kõmpides. Siin on aga üks raamat, mis piirdub õukonnaga. Ja kui mitte midagi muud, siis see on vähemalt vaheldus. Me näeme ära ka sellise tegelase loo.
See pole hämmastavalt uuenduslik, ka pole see rabavalt kirjutatud stiili poolest (ehkki tuleb kiituseks öelda, et ta ei väärata oma stiiliga), kuid siiski mõneti värske seetõttu, et lõpuks saab fantasymaailmaga tutvuda kuninga vaatevinklist. Või noh, keisri omast, a noh, poteito-potaaaato.
Thursday, August 13, 2015
Gillian Flynn "Gone Girl" ("Kadunud")
9/10
Mehe-naise pulma-aastapäeval läheb naine kaduma. Elutoas on jäljed mingist rüselusest. Aina rohkem asitõendeid osutab mehe süüle.
Jutustatuna algul läbi mehe silme, siis läbi naise oma (päevikukujul).
Ühe abielu lugu. Ühe moodsa abielu lugu.
See kevad võtsin kätte ja vaatasin ära kõik enda meelest olulisemad 2014. aasta filmid. Oli ka Oscari-hooaeg, nii et peamiselt oli tegu tutvumistuuriga.
Oli "Birdman" (ma väga-väga hindasin seda), oli "Boyhood" (ma väga ei hinnanud seda, aga kohutavalt laitma ei hakka, sest oli ju hea läbilõige ühest [võib-olla liigagi] tavalisest elust). Ja oli David Fincheri lavastatud "Gone Girl".
Ja viimatinimetatu oli neist kõigist ainus, mida ma olen rohkem kui korra näinud.
Don't get me wrong - teised olid hästi tehtud filmid (Birdmani "kas maagia, kas pole maagia" ning pikad kaadrid, oo, holy crap, millised kaadrid; selle kõrval siis Boyhoodi... ülitavalisus? Mäss sellise moodsa filmitrendi vastu nagu huvitavus?). Polnud mahavisatud aeg. Isegi mitte Boyhood - tuba sai selle käimise ajal täitsa korda ja nõud pestud (tähendab, ma rõhutan - see polnud just eriliselt intensiivne filmielamus). "Grand Budapest Hotel"
Aga "Gone Girl" leidis oma ainuomase koha minu sisemises filmikogemustikus.
Ja erinevalt Fincheri "Fight Clubist" on raamat siiski parem.
(Kas see tähendab siis, et "Gone Girl" on raamatuna parem kui "Fight Club"? Instinktiivselt sellega ei nõustu, seega pole põhjenduste küüsi vaja sattuda.)
Kirjutatud on ta sellises hoogsas peaaegu-et-blogilikus stiilis, mida tahaks nimetada New Yorki kirjutuseks - parajalt irooniline ja sõnaosav. See on kirjanikulik sõnaosavus, tajuda on pigem terava kui täpse sõna leidmist, mis ei mängi mitte poeesiataju peal, vaid värske kirjanduse seedimise ihal.
Kui saakski rääkida masside köitmise võtetest (peatükilõppude puändid... muud vahendid kas ei tule meelde või ei oska ma neid identifitseerida), siis ühtlasi on näha nõuet intelligentse massi järele.
Ei ole nom-nom või amps-amps 100lk/h lugemine mu arust. Tähendab, ta läheb kiiresti, sa ikka haarad seda põnevusega. Aga iga lehekülg sisaldab piisavalt informatsiooni, et nõuda tiba rahulikumat lugemist, et mitte hakata süžeeotsingul diagonaalis lugema. Vähemalt mitte juhul, kui juba tead süžeed, aga arvan, et raamat on natuke mõeldud olema sellise suhte analüüs.
Filmi nägin ma värske pilguga ja sisu teadmata. Eeldades head, ootamata kuidas. Suht tühjalt lehelt.
Raamatut lugesin juba sisu teades. Aga siiski tasus asja. Mõlemad head, mõlemad piisavalt eritabased. Mõningad laused-mõtted olid tegelaste vahel vahetusse läinud, a suht vähe. Ütlesid elukaaslane ja õde, et raamatu lõpp oli kuidagi kõhedam. Esmavaatamise järel mõjus filmi lõpp mulle kõhedamalt. Sõltub ehk sellest, kumba enne näed.
Kaks suurt kiidusõna - raamatu umbes kaks eraldi lõpulauset olid suurepärased. Nii mõnusalt kõikehõlmavat lõpulauset mäletan viimati... Asimovil? Mingi ta "Asum"... Võib-olla ka John Scalzi "Redshirts" (a seda ma spoilima ei hakka). Igatahes, natuke aiman, et kui ta ühe ära ütles, ei tahtnud ta teist pannagi, sest see võttis esimeselt lõpulauseks olemise eritabasuse. Kuid uus, viimaseks jäänud lõpulause sobis suurepäraselt. Jättis kohe tunde, et oli väga hea lõpetada sellise lausega (mõni lõpp venib ja vajub ära, peaaegu kahju lugu lõpetada, aga selline lõpp paneb rõõmsalt naeratama).
Ja teiseks,
raamatus luuakse täiesti suurepärane antagonist, kes on ühelt poolt küll peaaegu uskumatult paha, aga mõjub ühtlasi suht hämmastavalt inimlikuna. Kui pidada silmas, et "inimlikkus" on päris lai mõiste. Ta on mõistetav... mitte andestatav, mitte ei tahaks sellist tunda lähedalt, aga ta on oma sisemise loogika kohaselt täiesti põhjendatud tegelane põhjendatud seisukohtadega.
See ilmselt andis filmile omanäolise koha mu sisemises filmientsüklopeedias. Mis on igaühel olemas, aga mis tavaliselt ei saa täiendusi sellisel elamuslikul pinnal. Kas te enne loete või vaatate - endi otsus. Lugu on mõlemal juhul hea ja õigustab ennast.
Ja viimaks tahtsin mainida, et tõlge tundub olevat väga hea. Kohati laseb originaalkeel ennast aimata (ikkagi viited popkultuurile jne), aga seda peamiselt teksti enda paratamatu konteksti tõttu. Muidu on kõikjal suurepäraselt kõnekeelne, kus vaja. On näha soovi tõlkida nii, et puuduks soov haarata ingliskeelset. Emotsiooni saab siit kätte.
Kui leidsin sõna "tutkit", siis tabasin ennast küll mõttelt, et täiesti üheselt arusaadav emotsioon, aga mis see küll inglise keeles olla võis. Kuidas kõlab neil nördimusesegune "sittagi"?
Tegelt on see ju pisiasi, see "tutkit", aga üllatas tõlkevalikuna (isegi originaali teadmata) ja andis aimuse tõlkija võetud vabadustest. Anne Kahk oli ühesõnaga tubli.
Ja kirjutan ümber ka mõttearenduse, millel võiks olla potentsiaali lendu tõusta hea feministliku mõttearendusena:
AMY peatükist:
Tol õhtul Brooklyni peol mängisin ma parajasti moes olnud tüdrukut, sellist, keda ihaldavad Nicki-taolised mehed, nimelt Lahedat Tüdrukut. Mehed ütlevad seda alati nagu komplimenti, mis määrab kindlaks liigi, kuhu sa kuulud: ta on tõeliselt lahe tüdruk. See Lahe Tüdruk on superseksikas, terane, vaimukas naine, kes armastab jalgpalli, pokkerit, rõvedaid anekdoote ja röhitsemist. Lahe Tüdruk mängib videomänge, joob odavat õlut, talle meeldib anaalseks ja kolmekesi voodis hullata, ta vohmib igal võimalusel hot dog'e ja hamburgereid, kuid mahub mingi ime läbi siiski XS riiete sisse, sest Lahe Tüdruk on ennekõik ikkagi superseksikas. Ilus nagu ingel ja ülimalt mõistev. Lahe Tüdruk ei saa kunagi vihaseks, ta ainult naeratab oma kannatlikku, jumaldavat naeratust ja lubab mehel teha, mida too iganes heaks arvab. Lase käia, istu mulle pähe, ma ei pane seda sulle pahaks, ma olen ju Lahe Tüdruk.
Mehed millegipärast kujutavad ette, et Lahe Tüdruk on päriselt olemas. Võib-olla nad on läinud selle õnge, et nii paljud naised on valmis teesklema nimetatud müütilist olendit. Pikka aega tundus Lahe Tüdruk mulle lausa solvav. Olin sunnitud pealt vaatama, kuidas mehed - sõbrad, kolleegid, võõrad - neid kohutavaid teesklejaid üksteisele üles kiidavad ning pidin suruma maha kiusatuse petta saanud ullike toolile istuma suruda ja talle ära seletada, mis tegelikult toimub. Sa ainult kujutad ette, et käid praegu sellise naisega, tegelikult on ta lihtsalt vaadanud liiga palju filme, mille stsenaariumi on kirjutanud mõni suhtlemisraskustega nohik, kes väga tahaks uskuda, et sedasorti tüdrukud on päriselt olemas ja lubaksid tal ennast suudelda. Tahtsin vaesekesel revääridest või aktimapist kinni krabada, teda korralikult raputada ja tal silmad avada: See loll lehm ei armasta tegelikult tšilliga hot dog'e, mitte ühegi inimese lemmiktoit ei saa olla tšilliga hot dog! Lahe Tüdruk ise on tegelikult veel haledam kuju: ta mitte ei teeskle seda naist, kes ta päriselt olla tahaks, vaid püüab kehastuda selleks, kellena mehed teda näha tahavad. Ja olgu veel öeldud, et kui sa ise pole Lahe Tüdruk, siis ära mitte loodagi, et su mees ei igatse endale Lahedat Tüdrukut. Variante on muidugi igasuguseid: kui mees juhtub olema taimetoitlane, siis himustab tema Lahe Jaapani seeni ja saab koertega hästi hakkama, boheemlasest kunstnikutüüp unistab prillidega tätoveeritud Lahedast, kes jumaldab koomikseid. Varjundid võivad ju varieeruda, aga üks on kindel: mees igatseb kohata Lahedat Tüdrukut, kelle soovid ja eelistused langevad täpselt kokku mehe enda jaburate kinnisideedega ja Lahe ei tohi ka mitte kunagi mitte millegi üle kurta. (Mille järgi sa tead, et sina ei ole Lahe Tüdruk? Eks ikka selle järgi, kui mees kuulutab: "Mulle meeldivad tugevad naised." Kui ta ütleb seda sulle näkku, siis mingil hetkel ta kindlasti läheb ja kepib kedagi teist. Sest "mulle meeldivad tugevad naised" tähendab tegelikult "ma ei suuda taluda tugevaid naisi".)
Ootasin kannatlikult - pikki aastaid - et pendel jõuaks teise äärmusse, et mehed hakkaksid lugema Jane Austenit, õpiksid kuduma, teeskleksid, et neid huvitab tähistaevas, fännaksid filmitähti ja ameleksid omavahel meie, naiste himurate pilkude all. Kõik ikka selleks, et meie saaksime omakorda õhata: oo, ta on üks tõeliselt Lahe Kutt.
Aga midagi sellist ei juhtunud. Hoopis naised üle terve riigi käisid vabatahtlikult alla! Ei läinudki kaua, kui Lahe Tüdruk oli kuulutatud normiks. Mehed olid nüüd kindlad, et ta on tõesti olemas, et tegemist polegi unelmate naisega, keda on heal juhul üks miljonist. Nüüd pidi iga tüdruk olema Lahe ja kui ei olnud, siis oli tema endaga midagi korrast ära."
Näete - kas pole siis selline blogilik New Yorki kirjandus? Kohvist läbiimbunud ja kategoriseerimisosav Buzzfeedi-ajastu pauh-ja-pauh kirjutusstiil?
Mehe-naise pulma-aastapäeval läheb naine kaduma. Elutoas on jäljed mingist rüselusest. Aina rohkem asitõendeid osutab mehe süüle.
Jutustatuna algul läbi mehe silme, siis läbi naise oma (päevikukujul).
Ühe abielu lugu. Ühe moodsa abielu lugu.
See kevad võtsin kätte ja vaatasin ära kõik enda meelest olulisemad 2014. aasta filmid. Oli ka Oscari-hooaeg, nii et peamiselt oli tegu tutvumistuuriga.
Oli "Birdman" (ma väga-väga hindasin seda), oli "Boyhood" (ma väga ei hinnanud seda, aga kohutavalt laitma ei hakka, sest oli ju hea läbilõige ühest [võib-olla liigagi] tavalisest elust). Ja oli David Fincheri lavastatud "Gone Girl".
Ja viimatinimetatu oli neist kõigist ainus, mida ma olen rohkem kui korra näinud.
Don't get me wrong - teised olid hästi tehtud filmid (Birdmani "kas maagia, kas pole maagia" ning pikad kaadrid, oo, holy crap, millised kaadrid; selle kõrval siis Boyhoodi... ülitavalisus? Mäss sellise moodsa filmitrendi vastu nagu huvitavus?). Polnud mahavisatud aeg. Isegi mitte Boyhood - tuba sai selle käimise ajal täitsa korda ja nõud pestud (tähendab, ma rõhutan - see polnud just eriliselt intensiivne filmielamus). "Grand Budapest Hotel"
Aga "Gone Girl" leidis oma ainuomase koha minu sisemises filmikogemustikus.
Ja erinevalt Fincheri "Fight Clubist" on raamat siiski parem.
(Kas see tähendab siis, et "Gone Girl" on raamatuna parem kui "Fight Club"? Instinktiivselt sellega ei nõustu, seega pole põhjenduste küüsi vaja sattuda.)
Kirjutatud on ta sellises hoogsas peaaegu-et-blogilikus stiilis, mida tahaks nimetada New Yorki kirjutuseks - parajalt irooniline ja sõnaosav. See on kirjanikulik sõnaosavus, tajuda on pigem terava kui täpse sõna leidmist, mis ei mängi mitte poeesiataju peal, vaid värske kirjanduse seedimise ihal.
Kui saakski rääkida masside köitmise võtetest (peatükilõppude puändid... muud vahendid kas ei tule meelde või ei oska ma neid identifitseerida), siis ühtlasi on näha nõuet intelligentse massi järele.
Ei ole nom-nom või amps-amps 100lk/h lugemine mu arust. Tähendab, ta läheb kiiresti, sa ikka haarad seda põnevusega. Aga iga lehekülg sisaldab piisavalt informatsiooni, et nõuda tiba rahulikumat lugemist, et mitte hakata süžeeotsingul diagonaalis lugema. Vähemalt mitte juhul, kui juba tead süžeed, aga arvan, et raamat on natuke mõeldud olema sellise suhte analüüs.
Filmi nägin ma värske pilguga ja sisu teadmata. Eeldades head, ootamata kuidas. Suht tühjalt lehelt.
Raamatut lugesin juba sisu teades. Aga siiski tasus asja. Mõlemad head, mõlemad piisavalt eritabased. Mõningad laused-mõtted olid tegelaste vahel vahetusse läinud, a suht vähe. Ütlesid elukaaslane ja õde, et raamatu lõpp oli kuidagi kõhedam. Esmavaatamise järel mõjus filmi lõpp mulle kõhedamalt. Sõltub ehk sellest, kumba enne näed.
Kaks suurt kiidusõna - raamatu umbes kaks eraldi lõpulauset olid suurepärased. Nii mõnusalt kõikehõlmavat lõpulauset mäletan viimati... Asimovil? Mingi ta "Asum"... Võib-olla ka John Scalzi "Redshirts" (a seda ma spoilima ei hakka). Igatahes, natuke aiman, et kui ta ühe ära ütles, ei tahtnud ta teist pannagi, sest see võttis esimeselt lõpulauseks olemise eritabasuse. Kuid uus, viimaseks jäänud lõpulause sobis suurepäraselt. Jättis kohe tunde, et oli väga hea lõpetada sellise lausega (mõni lõpp venib ja vajub ära, peaaegu kahju lugu lõpetada, aga selline lõpp paneb rõõmsalt naeratama).
Ja teiseks,
raamatus luuakse täiesti suurepärane antagonist, kes on ühelt poolt küll peaaegu uskumatult paha, aga mõjub ühtlasi suht hämmastavalt inimlikuna. Kui pidada silmas, et "inimlikkus" on päris lai mõiste. Ta on mõistetav... mitte andestatav, mitte ei tahaks sellist tunda lähedalt, aga ta on oma sisemise loogika kohaselt täiesti põhjendatud tegelane põhjendatud seisukohtadega.
See ilmselt andis filmile omanäolise koha mu sisemises filmientsüklopeedias. Mis on igaühel olemas, aga mis tavaliselt ei saa täiendusi sellisel elamuslikul pinnal. Kas te enne loete või vaatate - endi otsus. Lugu on mõlemal juhul hea ja õigustab ennast.
Ja viimaks tahtsin mainida, et tõlge tundub olevat väga hea. Kohati laseb originaalkeel ennast aimata (ikkagi viited popkultuurile jne), aga seda peamiselt teksti enda paratamatu konteksti tõttu. Muidu on kõikjal suurepäraselt kõnekeelne, kus vaja. On näha soovi tõlkida nii, et puuduks soov haarata ingliskeelset. Emotsiooni saab siit kätte.
Kui leidsin sõna "tutkit", siis tabasin ennast küll mõttelt, et täiesti üheselt arusaadav emotsioon, aga mis see küll inglise keeles olla võis. Kuidas kõlab neil nördimusesegune "sittagi"?
Tegelt on see ju pisiasi, see "tutkit", aga üllatas tõlkevalikuna (isegi originaali teadmata) ja andis aimuse tõlkija võetud vabadustest. Anne Kahk oli ühesõnaga tubli.
Ja kirjutan ümber ka mõttearenduse, millel võiks olla potentsiaali lendu tõusta hea feministliku mõttearendusena:
AMY peatükist:
Tol õhtul Brooklyni peol mängisin ma parajasti moes olnud tüdrukut, sellist, keda ihaldavad Nicki-taolised mehed, nimelt Lahedat Tüdrukut. Mehed ütlevad seda alati nagu komplimenti, mis määrab kindlaks liigi, kuhu sa kuulud: ta on tõeliselt lahe tüdruk. See Lahe Tüdruk on superseksikas, terane, vaimukas naine, kes armastab jalgpalli, pokkerit, rõvedaid anekdoote ja röhitsemist. Lahe Tüdruk mängib videomänge, joob odavat õlut, talle meeldib anaalseks ja kolmekesi voodis hullata, ta vohmib igal võimalusel hot dog'e ja hamburgereid, kuid mahub mingi ime läbi siiski XS riiete sisse, sest Lahe Tüdruk on ennekõik ikkagi superseksikas. Ilus nagu ingel ja ülimalt mõistev. Lahe Tüdruk ei saa kunagi vihaseks, ta ainult naeratab oma kannatlikku, jumaldavat naeratust ja lubab mehel teha, mida too iganes heaks arvab. Lase käia, istu mulle pähe, ma ei pane seda sulle pahaks, ma olen ju Lahe Tüdruk.
Mehed millegipärast kujutavad ette, et Lahe Tüdruk on päriselt olemas. Võib-olla nad on läinud selle õnge, et nii paljud naised on valmis teesklema nimetatud müütilist olendit. Pikka aega tundus Lahe Tüdruk mulle lausa solvav. Olin sunnitud pealt vaatama, kuidas mehed - sõbrad, kolleegid, võõrad - neid kohutavaid teesklejaid üksteisele üles kiidavad ning pidin suruma maha kiusatuse petta saanud ullike toolile istuma suruda ja talle ära seletada, mis tegelikult toimub. Sa ainult kujutad ette, et käid praegu sellise naisega, tegelikult on ta lihtsalt vaadanud liiga palju filme, mille stsenaariumi on kirjutanud mõni suhtlemisraskustega nohik, kes väga tahaks uskuda, et sedasorti tüdrukud on päriselt olemas ja lubaksid tal ennast suudelda. Tahtsin vaesekesel revääridest või aktimapist kinni krabada, teda korralikult raputada ja tal silmad avada: See loll lehm ei armasta tegelikult tšilliga hot dog'e, mitte ühegi inimese lemmiktoit ei saa olla tšilliga hot dog! Lahe Tüdruk ise on tegelikult veel haledam kuju: ta mitte ei teeskle seda naist, kes ta päriselt olla tahaks, vaid püüab kehastuda selleks, kellena mehed teda näha tahavad. Ja olgu veel öeldud, et kui sa ise pole Lahe Tüdruk, siis ära mitte loodagi, et su mees ei igatse endale Lahedat Tüdrukut. Variante on muidugi igasuguseid: kui mees juhtub olema taimetoitlane, siis himustab tema Lahe Jaapani seeni ja saab koertega hästi hakkama, boheemlasest kunstnikutüüp unistab prillidega tätoveeritud Lahedast, kes jumaldab koomikseid. Varjundid võivad ju varieeruda, aga üks on kindel: mees igatseb kohata Lahedat Tüdrukut, kelle soovid ja eelistused langevad täpselt kokku mehe enda jaburate kinnisideedega ja Lahe ei tohi ka mitte kunagi mitte millegi üle kurta. (Mille järgi sa tead, et sina ei ole Lahe Tüdruk? Eks ikka selle järgi, kui mees kuulutab: "Mulle meeldivad tugevad naised." Kui ta ütleb seda sulle näkku, siis mingil hetkel ta kindlasti läheb ja kepib kedagi teist. Sest "mulle meeldivad tugevad naised" tähendab tegelikult "ma ei suuda taluda tugevaid naisi".)
Ootasin kannatlikult - pikki aastaid - et pendel jõuaks teise äärmusse, et mehed hakkaksid lugema Jane Austenit, õpiksid kuduma, teeskleksid, et neid huvitab tähistaevas, fännaksid filmitähti ja ameleksid omavahel meie, naiste himurate pilkude all. Kõik ikka selleks, et meie saaksime omakorda õhata: oo, ta on üks tõeliselt Lahe Kutt.
Aga midagi sellist ei juhtunud. Hoopis naised üle terve riigi käisid vabatahtlikult alla! Ei läinudki kaua, kui Lahe Tüdruk oli kuulutatud normiks. Mehed olid nüüd kindlad, et ta on tõesti olemas, et tegemist polegi unelmate naisega, keda on heal juhul üks miljonist. Nüüd pidi iga tüdruk olema Lahe ja kui ei olnud, siis oli tema endaga midagi korrast ära."
Näete - kas pole siis selline blogilik New Yorki kirjandus? Kohvist läbiimbunud ja kategoriseerimisosav Buzzfeedi-ajastu pauh-ja-pauh kirjutusstiil?
Friday, August 7, 2015
Ann Leckie "Ancillary Justice"
Ühe kosmoselaeva ainus järelejäänud teadvuslik fragment - ta nimi on Breq ja tal on mad ninja skillz.
Kaks ajaliini - nüüdishetk kuskil jäisel planeedil, kus ta leiab ühe narkari ja hakkab tema eest hoolt kandma (ühtlasi on tal oma missioon),
ja 20 aastat tagasi, kui oldi üsna hiljuti annekteeritud uus planeet ja mis seal siis toimub.
Poliitiline intriig, impeeriumid ja okupatsioonid ja teadvuse ning vaba tahte piirid.
A, ja kuna Breq on sugude suhtes maru neutraalsest Raadchi impeeriumist, ei taju ta sugusevahelisi erinevusi. Ta ütleb kõigi kohta "she".
Alustuseks lugemiseelne kogemus või ootused:
olen ikka arvanud, et olen üsna vabameelne žanriküsimustes. Kui on maagiline realism, siis pole koheselt halb, sest mu arust on idiootlik näha selles kuidagi sissetungi "pärisulme" territooriumile. Need teevad ju eri asja ja mingi žanriulme prioritetiseerimine, noh... ei.
Olin ka Reaktorisse kirjutanud pikki kiidulaule Mehis Heinsaarele. Ja hakkasin juba arvama, et olen "mis on ulmes lubatud"-küsimustes eri leeris võrreldes mõnega. Näiteks Metsavana on selgelt žanriulme austaja.
Nii et kui "Ancillary Justice" hakkas kõiki auhindu võitma (peale Nobeli ja Oscari... Noh, ütleme siis - kõiki ulmeauhindu), kerkis minugi kulm. Eriti kui kuulsin, et tegemist on miskise äärmiselt progressiivse teosega naisõiguste aspektist. Kõigi tegelaste kohta kasutatakse asesõna "she" ikkagi - võtame teilt patriarhaalse alghoiaku kõigi tegelaste suhtes ja vaatame, kuidas hakkama saate! -, nii et mine tea, mida ta veel kõike teeb.
Näib, et tegemist on ühe selle kümnendi kõige rohkem kõneainet põhjustanud romaaniga. Või üldse, märgatava potentsiaalse ulmeklassikuga. Ja sedavõrd, et ta tõlgiti ka kohe eesti keelde ära - kas see pole mitte lausa pretsedenditu juhtum, et üks ulmeraamat aasta pärast ilmumist kohe eesti keeles ilmub? Ka tavakirjanduses käivad need asjad üldjuhul nihkega mu teada. Erandina tuleb meelde Neil Gaimani viimane raamat, aga "Ancillary Justice" on kõigele muule lisaks debüütteos. Ühesõnaga, kõik prožektorid selle teose peale!
Metsavana luges ja ütles, et no läks küll ladusalt - erilise kiirustamiseta kahe päevaga -, aga ega ta nüüd Hugo-vääriline ilmselt polnud. Ja kuidagi ma häälestasin end sellele, et loen oma progressiivsete vaadete ja vabameelsete silmadega ja - isegi kui ma polekski lummatud - lasen end lugedes kanda austusel selle vastu, mida see autor üritab teha ja kuidas ta seda üritab.
RAAMATUST
Nii et kui lõpuks lugema hakkasin...
Teate, algul ma hakkasin teda eestikeelsena lugema. Sest olen juba terve hulk ingliskeelseid asju lugenud, tahaks ümber lülituda. Lugemiskeele protsenti kallutada omakeelse poole.
Rannas paarkümmend lehekülge loetud ja mõtlesin, et ei, see on kuidagi kohmakas, see ei lähe. Või on lõõmav päike ja liivahunnikute vahel lugemine ebamugav. Ja noh, seda "she"-de kognitiivset võõrutust tahtsin kah. Aga peaasjalikult tundus lihtsalt natuke kohmakas olevat miskipärast, nii et arvasin, et liigkiiresti tõlgitult kukkus äkki kohmakas välja vms. Laenutasin ingliskeelset. Ja nägin, et see kohmakus on juba teosesse endasse sisse kirjutatud. See pole tõlkija süü - see teos ongi kuidagi kohmakalt kirjutatud.
On massiivselt infoülevoolu, mis ei lase lugemiselamusel muutuda orgaaniliseks tegevuseks. Sel oli kohati entsüklopeedia lugemise elamuslikkus - juhtunu ja setting kantakse ette kroonika kujul.
On ka dialooge. Tegelaste vahel, kelle emotsionaalne nivoo kulgeb neutraalse ja "angry" vahel (mingi hetk hakkasin itsitama, kui nägin, kuivõrd põhjusetult nad "angry'd" olid. Ütlevad midagi ja pole isegi näha, miks nad vihased peaks olema -, aga autorile tundus vajalik mainida, et hääl oli "angry". Kuskil lõpus tekkis nats variatsiooni kah, "angry" asendus "voice filled with irritation" vms-ga, aga noh...). Ja noh, pideva tausta edasiandmise tõttu kippus ikka venima. Esimesed sada lehekülge panid lugemisharjumusele väikse põntsu, panid takerduma selle raamatu lehekülgede taha.
Ja siis loen arvustusi, mis kiidavad selle kristalset selgust. Räägivad selle paeluvusest - jääd hilise ööni lugema, sest see on "LIHTSALT nii köitev!"
Praegu leian solidaarse lugemiskogemuse lohutust peamiselt negatiivsetest arvustustest.
AGA SAMAS!
Nüüd, mõnepäevase distantsi järel raamatu lõpetamisest,
mitme arvustuse lugemise järel,
millest, jah, negatiivsed arvustused pakkusid enim sarnase lugemiskogemuse äratundmise rõõmu,
ja positiivsed arvustused ulatusid ühest otsast pimesi kiiduavaldusteks (kõige hullem näide oli arvustus tor.comis, mille peamine argument oli see, et see PEABPEABPEAB võitma, sest "it dares to challenge the unspoken biases in all of us" - aga ülevaatest aimub arusaama, et selle võtteta oleks tegemist ühe toreda kosmoseooperiga, mis pälvinuks kah mingit tähelepanu tõenäoliselt või noh, ikka oleks, ilmselt oleks, jaa! Vist.)
teiselt poolt täiesti argumenteeritud seisukohavõttudeks, kus osutatakse selle raamatu voorustele enam-vähem veenvalt...
Igatahes,
selle metakirjanduse tarbimise järel on tunne, et see raamat pole sugugi NII ebameeldiv. Ja isegi ütleks, et mingit auhinda on väärt.
Oh, ta valmistas pettumuse - aga eks ma ootasin ka keeleliselt või stiililiselt nauditavat sugudega mängivat mõtlemapanevat kosmoseooperit. Kuid kui keelelise ja stiililise nauditavuse välja jätta, siis ta kõike muud ju oli.
Ent sedagi reservatsioonidega...
Vist kõigi aegade tunnustatuim ulmeraamat "Düün" ja selle järjed pole ka ju erilised kirjanduslikud meistriteosed. Need on kohati üsna kohmakad, arvan. Ja seda arvavad ilmselt teisedki. Kuid maailm on hea, põhjalik, ja kontseptsioonid, millega mängitakse, on huvitavad. Ja kui aus olla - see kohatine stiililine kohmakus annab sellele juurde. Kui ta oleks silutud, mõnusti loetavaks toimetatud tekst... Noh, seda näitab Düüni autori poja Brian Herberti ja Kevin J Andersoni hilisemad järjed ja edasiarendused samas maailmas. Pseudo-Düünid. Stiil isegi oma konarlikkuses annab Düünile eripära.
Nii et võib-olla "Ancillary Justice" just töötab paremini oma konarlikkuse tõttu. Hei - tegelased ei lähe korda, ei ole emotsionaalselt haaratavad kujud, sest jutustaja on hingetu robot-olend. See peabki võõraks jääma...
Mine tea.
Mõni teine ütleks, et ma lihtsalt olen hakanud valesid asju hindama lugedes. Nagu lugejasõbralikkus oleks ainueesmärk... Et kui ma tahan lugejasõbralikku comfort-readingut, siis võtku ma midagi muud ette, näiteks mõni Scalzi romaan või midagi. Et on asju, mida saab lugeda lehekülgi lapates ja siis on sellist kirjandust nagu "Ancillary Justice", mis on - lihtsalt - HEA. Või midagi.
Kulutan liiga palju sõnu ja liiga palju emotsiooni sellele. Mul on lihtsalt tunne, et ma pidanuks seda nautima. Ma ootasin uue väga hea kirjaniku lisandumist oma sisemisse entsüklopeediasse. Seda ilmselt ei juhtunud - "Ancillary Justice" jääb eeldatavasti Leckie suurimaks õnnestumiseks (kuigi sellelgi oleks palju arenguruumi).
Aga midagi ma siiski sain.
Loodetud uue suurepärase autori ja fantastilise stiili asemel sain siiski raamatu, mis:
* loob uue ja põhjaliku maailma (jah, kuskil oli kirutud, et ta teeb hästi mugavad lihtsustused - impeerium=kuri jne -, aga suur rooma moodi vallutajaimpeerium Raadž ja selle omapära, omanäolisus, on ikkagi hää)
* mängib mõneti teadvuse küsimustega (sellest ei saaks hästi teha filmi, sest raske oleks ebanaeruväärselt esitada stseene stiilis "oh crap, did I mess up the genders again?". Rääkimata siis sellest, et kosmoselaeva teadvus üheaegselt haarab mitut eri vestlust ja mitut eri kohas toimuvat sündmust.) Mul on tunne, et mõlemat saaks - ja et seda on tehtud - paremini, ja v-b isegi palju paremini, aga noh, ikkagi.
* kasutab huvitavaid klišeid (klišeede kasutamine on üsna paratamatu. Mõni teeb seda paremini, läheneb huumoriga ja pöörab pahupidi, näiteks, või annab oma hääle, nii et ei häiri. Mõni teeb seda halvemini, nii et jääd vaadates või lugedes tegema klišeede bingot. Kui saad viis täis, saad peavõidu - võid lugemise pooleli jätta.
Aga selle klišeed on õiged, ei mõju kohmakalt. Lugedes tundus, et oleks mõni parem kirjanik sama maailma välja kirjutanud, oleks üüratult parem olnud. Aga noh, mõni lepib sellegagi.)
Mingi hetk loen teda eestikeelsena. Siis otsustan jälle. Praegu jäin aga üsna eitavale seisukohale. Kuid ma aiman, kust otsast võiks ta hea olla. Hiljem lugedes püüan neid aspekte ka nautida. Aga seda, et ta parim oleks - ei, seda küll mitte. Ta vajanuks natuke paikaloksumist - suure eufooriaga anti kõik auhinnad sellele -, aga mul on tunne, et selle auhinnasajuta (mis suuresti saadud she kasutuse pärast) hääbuks see raamat siiski ära.
Uh, nüüd jäin liiga pikalt selle küüsi...
Kaks ajaliini - nüüdishetk kuskil jäisel planeedil, kus ta leiab ühe narkari ja hakkab tema eest hoolt kandma (ühtlasi on tal oma missioon),
ja 20 aastat tagasi, kui oldi üsna hiljuti annekteeritud uus planeet ja mis seal siis toimub.
Poliitiline intriig, impeeriumid ja okupatsioonid ja teadvuse ning vaba tahte piirid.
A, ja kuna Breq on sugude suhtes maru neutraalsest Raadchi impeeriumist, ei taju ta sugusevahelisi erinevusi. Ta ütleb kõigi kohta "she".
Alustuseks lugemiseelne kogemus või ootused:
olen ikka arvanud, et olen üsna vabameelne žanriküsimustes. Kui on maagiline realism, siis pole koheselt halb, sest mu arust on idiootlik näha selles kuidagi sissetungi "pärisulme" territooriumile. Need teevad ju eri asja ja mingi žanriulme prioritetiseerimine, noh... ei.
Olin ka Reaktorisse kirjutanud pikki kiidulaule Mehis Heinsaarele. Ja hakkasin juba arvama, et olen "mis on ulmes lubatud"-küsimustes eri leeris võrreldes mõnega. Näiteks Metsavana on selgelt žanriulme austaja.
Nii et kui "Ancillary Justice" hakkas kõiki auhindu võitma (peale Nobeli ja Oscari... Noh, ütleme siis - kõiki ulmeauhindu), kerkis minugi kulm. Eriti kui kuulsin, et tegemist on miskise äärmiselt progressiivse teosega naisõiguste aspektist. Kõigi tegelaste kohta kasutatakse asesõna "she" ikkagi - võtame teilt patriarhaalse alghoiaku kõigi tegelaste suhtes ja vaatame, kuidas hakkama saate! -, nii et mine tea, mida ta veel kõike teeb.
Näib, et tegemist on ühe selle kümnendi kõige rohkem kõneainet põhjustanud romaaniga. Või üldse, märgatava potentsiaalse ulmeklassikuga. Ja sedavõrd, et ta tõlgiti ka kohe eesti keelde ära - kas see pole mitte lausa pretsedenditu juhtum, et üks ulmeraamat aasta pärast ilmumist kohe eesti keeles ilmub? Ka tavakirjanduses käivad need asjad üldjuhul nihkega mu teada. Erandina tuleb meelde Neil Gaimani viimane raamat, aga "Ancillary Justice" on kõigele muule lisaks debüütteos. Ühesõnaga, kõik prožektorid selle teose peale!
Metsavana luges ja ütles, et no läks küll ladusalt - erilise kiirustamiseta kahe päevaga -, aga ega ta nüüd Hugo-vääriline ilmselt polnud. Ja kuidagi ma häälestasin end sellele, et loen oma progressiivsete vaadete ja vabameelsete silmadega ja - isegi kui ma polekski lummatud - lasen end lugedes kanda austusel selle vastu, mida see autor üritab teha ja kuidas ta seda üritab.
RAAMATUST
Nii et kui lõpuks lugema hakkasin...
Teate, algul ma hakkasin teda eestikeelsena lugema. Sest olen juba terve hulk ingliskeelseid asju lugenud, tahaks ümber lülituda. Lugemiskeele protsenti kallutada omakeelse poole.
Rannas paarkümmend lehekülge loetud ja mõtlesin, et ei, see on kuidagi kohmakas, see ei lähe. Või on lõõmav päike ja liivahunnikute vahel lugemine ebamugav. Ja noh, seda "she"-de kognitiivset võõrutust tahtsin kah. Aga peaasjalikult tundus lihtsalt natuke kohmakas olevat miskipärast, nii et arvasin, et liigkiiresti tõlgitult kukkus äkki kohmakas välja vms. Laenutasin ingliskeelset. Ja nägin, et see kohmakus on juba teosesse endasse sisse kirjutatud. See pole tõlkija süü - see teos ongi kuidagi kohmakalt kirjutatud.
On massiivselt infoülevoolu, mis ei lase lugemiselamusel muutuda orgaaniliseks tegevuseks. Sel oli kohati entsüklopeedia lugemise elamuslikkus - juhtunu ja setting kantakse ette kroonika kujul.
On ka dialooge. Tegelaste vahel, kelle emotsionaalne nivoo kulgeb neutraalse ja "angry" vahel (mingi hetk hakkasin itsitama, kui nägin, kuivõrd põhjusetult nad "angry'd" olid. Ütlevad midagi ja pole isegi näha, miks nad vihased peaks olema -, aga autorile tundus vajalik mainida, et hääl oli "angry". Kuskil lõpus tekkis nats variatsiooni kah, "angry" asendus "voice filled with irritation" vms-ga, aga noh...). Ja noh, pideva tausta edasiandmise tõttu kippus ikka venima. Esimesed sada lehekülge panid lugemisharjumusele väikse põntsu, panid takerduma selle raamatu lehekülgede taha.
Ja siis loen arvustusi, mis kiidavad selle kristalset selgust. Räägivad selle paeluvusest - jääd hilise ööni lugema, sest see on "LIHTSALT nii köitev!"
Praegu leian solidaarse lugemiskogemuse lohutust peamiselt negatiivsetest arvustustest.
AGA SAMAS!
Nüüd, mõnepäevase distantsi järel raamatu lõpetamisest,
mitme arvustuse lugemise järel,
millest, jah, negatiivsed arvustused pakkusid enim sarnase lugemiskogemuse äratundmise rõõmu,
ja positiivsed arvustused ulatusid ühest otsast pimesi kiiduavaldusteks (kõige hullem näide oli arvustus tor.comis, mille peamine argument oli see, et see PEABPEABPEAB võitma, sest "it dares to challenge the unspoken biases in all of us" - aga ülevaatest aimub arusaama, et selle võtteta oleks tegemist ühe toreda kosmoseooperiga, mis pälvinuks kah mingit tähelepanu tõenäoliselt või noh, ikka oleks, ilmselt oleks, jaa! Vist.)
teiselt poolt täiesti argumenteeritud seisukohavõttudeks, kus osutatakse selle raamatu voorustele enam-vähem veenvalt...
Igatahes,
selle metakirjanduse tarbimise järel on tunne, et see raamat pole sugugi NII ebameeldiv. Ja isegi ütleks, et mingit auhinda on väärt.
Oh, ta valmistas pettumuse - aga eks ma ootasin ka keeleliselt või stiililiselt nauditavat sugudega mängivat mõtlemapanevat kosmoseooperit. Kuid kui keelelise ja stiililise nauditavuse välja jätta, siis ta kõike muud ju oli.
Ent sedagi reservatsioonidega...
Vist kõigi aegade tunnustatuim ulmeraamat "Düün" ja selle järjed pole ka ju erilised kirjanduslikud meistriteosed. Need on kohati üsna kohmakad, arvan. Ja seda arvavad ilmselt teisedki. Kuid maailm on hea, põhjalik, ja kontseptsioonid, millega mängitakse, on huvitavad. Ja kui aus olla - see kohatine stiililine kohmakus annab sellele juurde. Kui ta oleks silutud, mõnusti loetavaks toimetatud tekst... Noh, seda näitab Düüni autori poja Brian Herberti ja Kevin J Andersoni hilisemad järjed ja edasiarendused samas maailmas. Pseudo-Düünid. Stiil isegi oma konarlikkuses annab Düünile eripära.
Nii et võib-olla "Ancillary Justice" just töötab paremini oma konarlikkuse tõttu. Hei - tegelased ei lähe korda, ei ole emotsionaalselt haaratavad kujud, sest jutustaja on hingetu robot-olend. See peabki võõraks jääma...
Mine tea.
Mõni teine ütleks, et ma lihtsalt olen hakanud valesid asju hindama lugedes. Nagu lugejasõbralikkus oleks ainueesmärk... Et kui ma tahan lugejasõbralikku comfort-readingut, siis võtku ma midagi muud ette, näiteks mõni Scalzi romaan või midagi. Et on asju, mida saab lugeda lehekülgi lapates ja siis on sellist kirjandust nagu "Ancillary Justice", mis on - lihtsalt - HEA. Või midagi.
Kulutan liiga palju sõnu ja liiga palju emotsiooni sellele. Mul on lihtsalt tunne, et ma pidanuks seda nautima. Ma ootasin uue väga hea kirjaniku lisandumist oma sisemisse entsüklopeediasse. Seda ilmselt ei juhtunud - "Ancillary Justice" jääb eeldatavasti Leckie suurimaks õnnestumiseks (kuigi sellelgi oleks palju arenguruumi).
Aga midagi ma siiski sain.
Loodetud uue suurepärase autori ja fantastilise stiili asemel sain siiski raamatu, mis:
* loob uue ja põhjaliku maailma (jah, kuskil oli kirutud, et ta teeb hästi mugavad lihtsustused - impeerium=kuri jne -, aga suur rooma moodi vallutajaimpeerium Raadž ja selle omapära, omanäolisus, on ikkagi hää)
* mängib mõneti teadvuse küsimustega (sellest ei saaks hästi teha filmi, sest raske oleks ebanaeruväärselt esitada stseene stiilis "oh crap, did I mess up the genders again?". Rääkimata siis sellest, et kosmoselaeva teadvus üheaegselt haarab mitut eri vestlust ja mitut eri kohas toimuvat sündmust.) Mul on tunne, et mõlemat saaks - ja et seda on tehtud - paremini, ja v-b isegi palju paremini, aga noh, ikkagi.
* kasutab huvitavaid klišeid (klišeede kasutamine on üsna paratamatu. Mõni teeb seda paremini, läheneb huumoriga ja pöörab pahupidi, näiteks, või annab oma hääle, nii et ei häiri. Mõni teeb seda halvemini, nii et jääd vaadates või lugedes tegema klišeede bingot. Kui saad viis täis, saad peavõidu - võid lugemise pooleli jätta.
Aga selle klišeed on õiged, ei mõju kohmakalt. Lugedes tundus, et oleks mõni parem kirjanik sama maailma välja kirjutanud, oleks üüratult parem olnud. Aga noh, mõni lepib sellegagi.)
Mingi hetk loen teda eestikeelsena. Siis otsustan jälle. Praegu jäin aga üsna eitavale seisukohale. Kuid ma aiman, kust otsast võiks ta hea olla. Hiljem lugedes püüan neid aspekte ka nautida. Aga seda, et ta parim oleks - ei, seda küll mitte. Ta vajanuks natuke paikaloksumist - suure eufooriaga anti kõik auhinnad sellele -, aga mul on tunne, et selle auhinnasajuta (mis suuresti saadud she kasutuse pärast) hääbuks see raamat siiski ära.
Uh, nüüd jäin liiga pikalt selle küüsi...
Subscribe to:
Posts (Atom)