Cixin Liu "Three-Body Problem"

6/10

Hulk tähtsaid teadlasi on teinud enesetapu. Tasapisi on tähelepanu hakanud tõmbama üks veidralt realistlik videomäng. Ja kunagi ammu on ühendust võetud tulnukolenditega, kes on kõige sellega kuidagi seotud.

Ennäe, lõpuks on Hugo saanud üks Hiina romaan! Väga problemaatilistel 2015. aasta Hugo-jagamistel, milles nominendid olid valdavalt Sad Puppy'de nimekirjadest, võitis kauge Hiina romaan.
Esialgu polnud see isegi viie nominendi seas, kuid üks esiviisikus olnud kirjanikest keeldus nominatsioonist, kuna tema romaan oli Sad Puppy'de nimekirjas ja ta tundis, et ta ei tahaks sellist poliitilist võitu. Nii pääses Cixin Liu esiviisikusse.

Natuke ütleks, et vaese mehe "Spin" (Robert Charles Wilsoni ülinauditav romaan) - suurepärased ulmeideed, põnevad edasiarendused neist ideedest, isegi üsna köitev pealiin. Tahaks teada, mis saab kokkupuutest tulnukaga.
Kahjuks on "Three-Body Problem" oma kirjutusstiililt üldiselt väga lihtlabane. Tahaks lausa öelda, et halvasti kirjutatud. Samas, seda päris ei tahaks öelda, et väga halvasti kirjutatud...
Huvitavad ideed kaaluvad üles kirjutustaseme - aga vaevu-vaevu.

Kas võitis romaan ise või hiinlane (pisut protestist konservatiivse Sad Puppy kampaania vastu)?
Lugedes tundus, et pigem võitis hiinlane. Ja et see võit on jälle selline poliitiline "küll oleks tore premeerida teistsugusust!" - argument, mille puhul teost ei pea lugemagi, et olla rõõmus võidu üle. Sõltumata teose enda väärtusest. Mitmekülgsuse võit. Take that, Sad Puppies!

Samas, kui ainult vaadata ulmeideede väärtust, siis on teos võitu väärt küll. Ja äkki pole see stiil lihtsalt minu maitsele, muud midagi.
... no ei, see on ikka halvasti kirjutatud. Aga ilmselt pole see stiil lihtsalt selline dealbreaker inimeste jaoks. Paljudel on ehk lihtne pigistada silm kinni ja lihtsalt nautida.

Kokkuvõttes - olnuks see kirjutatud mõne hea kirjaniku poolt, võinuks sel olla klassikupotentsiaali. Praegusel juhul mõjub aga isegi "aasta parima ulmeraamatu" preemia kuidagi kohatult. Isegi juhul, kui tegemist olnukski halva ulmeaastaga, milles ma pole üldse kindel.
  
A panen ka plussid ja miinused!

+ Suurepärased ulmeideed - ulmeelamust võiks siit saada ja nautida. Sellist, mida on võimeline kirjutama teadusega sina peal olev inimene. Esitab hüpoteese ja ekstrapolatsioone mõtetest-ideedest, millest tavainimene pole ehk esialgu kuulnudki.
Kuidas luua algelist arvutit 3000 hiina sõduriga?
Kuidas mahutada universumit ühesseainsasse prootonisse?
Kuidas suurendada raadiosaatja võimsust kümneid tuhandeid kordi?
Kuidas tutvustada võõrale rahvale oma tsivilisatsiooni?
Ja midagi vast veel.

+ omapärane kultuuri- ja riigikontekst. Hiina kultuurirevolutsiooni jõle propagandalisus ja julmus, vaenlaste otsimine ja pidev sõnastuslik paranoia (olukorras, kus ei võinud päikeseplekkidestki kirjutada, sest keeleliselt oli see kuidagi komvõimu kritiseerimine [ma ei mäleta kuidas] - mis esialgu lugedes mõjuski jaburalt, aga samas, kas ei saanud karistada ka see õnnetu Eesti ilmateadustaja, kes väitis, et kohutav ilm on tulemas idast, a millal on sealt üldse midagi head tulnud...)
ühesõnaga, seda osa oli suht ebamugav lugeda.
Samas, hea on see, et ei tekkinud hetke, kus ta püüdnuks seda jaburust õigustada. Kartsin, et ta oleks selleks sunnitud. Vastupidi, ta ikkagi ütles otse välja, et oligi tobe.
Ja see oli romaani kõigi suurimate probleemide juur.

+- Tegelased. Ma ei suuda ära otsustada, kas kiita või laita. Nad on pmst ikka väga tavalised. Esialgu mõtlesin korraks, kas lähevad omavahel sassi - õnneks seda mitte. Kuid nad vastavad üldiselt suht lihtsatele stereotüüpidele.
Üldjuhul oli väga lihtne aru saada, mida me peaks arvama ühest või teisest tegelasest. Ja see on kuidagi labane.
Huvitavaim tegelane oli aga Da Shi, kes oli mõeldudki olema väheke antikangelane. Tal oli oma tunnuslause (It's bullshit!), tal oli oma provokatiivne hoiak, ta oli kõigile koheselt ebameeldiv ja ta oli kõigist vist ebaintelligentseim teadusliku taibu poolest. Ta oli aga siiski rebaselikult kaval ja tast oli ääretult palju kasu kõigile. Peategelane ütles pärast esimest kohtumist, et ta ei taha teda enam kunagi näha, järgmisel kokkusaamisel võtsid nad juba drinke ja jagasid teineteisele kiidusõnu.
Ülejäänud tegelased olid suht suvalised, a Da Shi jäi nende kõrval natuke meelde. Seepärast jäägu selline kiitus/laitus - üks täitsa okei karakter on ka seas.

- Kirjutusstiil. Kui näete kiidusõnu siin-seal ja igal pool, siis teadke, et see aspekt on jäetud mainimata.
- Puudub veenev Võõras. Lääne ulmes on Arthur C Clarke kirjutanud Võõra teemal mitu romaani, tema romaanis "Kohtumine Ramaga" on näiteks lõpuni lahendamata see, millised need võõrolendid üldse olla võiks. "Kosmoseodüsseia 2001" pmst ainult selle küsimusega tegelebki.
Vendadel Strugatskidel on samuti Võõraga suhtlemise võimatus üks loomingut kandvaid motiive.

Hoopis teist evolutsioonilist liini pidi arenenud intelligentne olend kannab endas hoopis teisi väärtusi ja lähtub teistsugustest standarditest. Kui juba meie väikese planeedi peal on variantsioonid selles küsimuses tohutud, siis annabki tõeline tulnukolend võimaluse küsida: mis on üldse kosmiliselt universaalne?
Siin selliste küsimustega ei tegeleta. Tekkis lausa üks silmi pööritama panev moment. See vast ei spoili suurt midagi: kui peategelased saavad teada, et tulnukatel on juba aastakümneid üks teatav kohalolek Maal (täpsustesse ei hakka laskuma), saavad nad kõik ühe neljasõnalise teate.
See on: "You are all bugs!"
Tulnukatelt inimestele üks lasteaia tasemel solvang.
Tähendab, see solvang oli natuke läbimõeldum - küsimus on ka evolutsioonilises vahes, tulnukad on kaugemale arenenud ja tehnoloogia on neil vägevam jne, aga siiski. Pani muigama.