Vladimir Nabokov "Lužini kaitse"

7/10

Selle lugemise kogemus oli kuidagi väga kõikuv. See oli kokkuvõttes kuidagi selline, et paarkümmend lehekülge sisseelamist, pool raamatut puhast kulda ja kuidagi värelev lõppmulje. Toonitan samas, et raamat on tasemelt ühtlane. Ei kõikunud mitte raamatu kvaliteet, vaid kitsalt minu enda lugemiskogemus.

Kunagi olin lugenud sama autori kuulsaimat teost "Lolitat", milles kirjeldused läksid minu mäletamist mööda kogu Nabokovi sõnaosavuse juures ikkagi veidi liiga ilutsevaks ja mitte otstarbekaks. "Lužinis" seda häda ei tekkinud. Kas olen ise muutunud sallivamaks või on see lihtsalt kontsentreeritum, ma ei oskagi öelda. Ja suhtumine neisse määrabki vast mingil määral ka suhtumise sellesse raamatusse.

"Kirjeldused" on nii vastikult lai sõna tegelikult - kui A ütleb, et kirjeldusi on palju, arvab B, et ilmselt saab lugeja raamatu autori vahendusel teada selle tegelase sokkide värvid, kangaliigi, ehk ka kanga päritolumaa (ning selle, kui rakkus olid vaese neegri sõrmed ning kui valged tema hambad, kui ta veel viimaseid päevi puuvilla korjas - viimaseid päevi, sest M'Wanda, tema kullake, s...).

Kuid "Lužini kaitse" nii-öelda kirjeldused on pigem liikuvad maalingud tegelaste väikestest liikumistest ja tõmblemistest. Visuaalsed kirjeldused olid küllaltki napid, pigem kujunes küllastatuks tegelaste ilme, poolikud sõnad selle taga... Kompleksid ja tikid, mis polnud ühelgi hetkel liialdatud, aga olid alati ilmekad.

See raamat polnud naturalistlik - ei rõhutatud realismi sedavõrd, et seda üle võlli keerata. Samas on vähe kutsuda seda "realistlikuks". Lihtsalt realistlikuks.

Realistlikuks saab pidada ka "Tõde ja õigust". Või "Triumfikaart". Kuid need on ikkagi üsna selgelt kalkuleeritud teosed. Dialoogis on päris palju eelistatud lauseid, mis kõlavad hästi. Hoolimata sellest, et olukord ei luba peaaegu mitte kunagi nii täiuslikku teineteisemõistmist. Olulised vestlused on neis raamatutes sellised, nagu on olulised vestlused päriseluski - aga alles tagantjärele oma vastamisvõimalusi juureldes. Sest hetke enda sees koperdame kuidagi mingi kandva mõtte juurde, aga valelt küljelt. Või vastame laitmatult, aga teine ei tule sellega kaasa, ei lähtu sinu kommunikeerimise rütmist vms.

Need vestlused on ebarealistlikud, sest jooksevad laitmatult ning dilemmad tulenevad üksnes omavahelistest erimeelsustest.

Selle poolest tundus "Lužini kaitse" kogu stiil kuidagi täiuslikult realistlik. Ehe psühholoogiline realism. Mitte muidugi ainuüksi dialoogide poolest. Kuidagi oli kogu tegevus ja tegelaskond ja kirjeldusedki sellised. Ei tekitanud muljet, et autor laenaks kogu maailmakirjandusest kogutud võtete varasalvest mingeid vahendeid. Vaid oli mingi loo tõeline jutustamine.

Ma selle lugemise vahele kirjutasin tagasisidet Süskindile ("Parfüüm" on võib-olla mu lemmikraamat). Ja toda olen alati kirjeldanud kui üht vähest vastuvaidlematut virtuoosi kirjanduses. Kuid seda raamatut lugedes tekkis korra tõrge. Nimelt tekkis millegi poolest tõepoolest tunne, et mida on siis "Parfüüm" õieti selle kõrval. Sama tunne tekkis isegi Zweigi "Malenovelli" suhtes - pakitsus, et tolle puhul on tegemist millegi häirivalt ebaloomulikuga selle kõrval, mida kehastab "Lužini kaitse".
Ühesõnaga, lugemise ajal võrdlesin ma seda mõtteis oma kahe teise lemmikteosega - ja "Lužin" jäi peale. Oli neile minu silmis eeskujuks.

Ühtlasi sain paremini aru, mida peeti silmas, kui öeldi, et Zweig oli tore kirjanik, aga Saksa proosas igatahes mitte esinumber, igatahes mitte mõni Thomas Mann. Nägin, mis vahe on kõige kõrgemal kirjandusel sellisega, mida on lihtsalt kohutavalt tore lugeda.

See tõelisus oli mulle omamoodi vaimustav alguse poole, kui ma pärast sisseelamist suutsin seda nägema hakata. Kuid mingil hetkel see enam ei vaimustanud.

Mul tuli meelde, et film lõppes...
Spoilers? Ah, vahet pole, see polnud eriliselt hea film, kui välja jätta see üks stseen.
Film lõppes surmajärgsete viimaste käikudega. Mille peategelane oli naisele salaja öelnud / naine oli lugenud tema märkmikust. Ja mida naine mehe malerivaali vastu mängis.. Loobuti lipust, et teha varsti šahhmatt... või muud säärast.
Lužin võitis Turati vastu pärast surma.

See oli uhke ja meeldejääv. Tegelikult ainus asi, mis filmist meelde jäi. Rõhutati "geniaalsuse" aspekti filmis. Hämmastav geniaalsus, mis kõigi teiste eest jääb kättesaamatuks. Isegi pärast surma - sõnad ja märgid vihikus, mida mitte keegi ei mõista, peaaegu hieroglüüfsed, kuni need malelaual välja mängitakse. Ta on lihtsalt *nii* andekas.

Kuid raamatus seda polnud.

Mis mind tegelt ei vaevanud. Lihtsalt tundus veidi tobe. Nabokov poleks seda tõenäoliselt aktsepteerinud. Ja siis oleks ta läinud Northamptonisse ja nad oleks Alan Moore'iga kahekesi kirunud Hollywoodi...

Raamatusse poleks see ilmselt sobinud ja mind ei vaeva selle puudumine. Kuid mind ühel hetkel hakkas veidi riivama, et raamatus pole üldse mõnda sarnastki asja. Mitte siis "geniaalsuse" säravaid hetki - raamatus, mis oli hämmastavalt ehe, ei peakski olema mõni... Noh, mõni Crowning Moment of Awesome. (Nüüd ka mõistena olemas!) http://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/SugarWiki/MomentOfAwesome?from=Main.CrowningMomentOfAwesome
Ühesõnaga, ei peakski olema mõnda sellist uhket võtet, millega lugejat veel siiski veenda peategelase sümpaatsuses.

Lužin ei ole sümpaatne. Ta on üks veidi ülekaalus ja kohmakas mees. Kelle kompleksid pole mitte woodyallenlikult neurootilised, mingil ülivõimekal ja karismaatilisel moel. Oh ei, Lužin on ebamugavalt autistlik. Mitte nii äärmuslikult, et kõik oskaks teda aidata. Vaid piisavalt väljavabandamatult, et kõik veel arvavad, et ta võiks siiski olla võimeline funktsioneerima normaalselt, panustama ühiskonnas täisväärtusliku liikmena. Ehkki ta pole, lihtsalt ei ole võimeline.

Ja autor ei püüagi seda eitada...

Mulle vist lugedes hakkas kuidagi otsapidi vastu kogu selle asja realistlikkus. Mulle siiski meeldivad sellised Moments of Awesome. Milles keegi lööb kõiki pahviks.
Kuid ei, asi pole ka selles, et mulle meeldiks head stseenid rohkem kui hea kirjandus.
Või ehk ongi?

Äkki mul ongi lihtsalt selline eelistus. Sest mulle väga meeldisid kohmaka dialoogiga stseenid. Need olid awkward, aga mitte kellegi poolt konstrueeritud awkward, mida näed ühes moodsas romantilises komöödias, ega möödarääkimine a'la Oscar Wilde'i "Kui tähtis on olla Ernest", vaid tõeline erinevates rütmides kõnelemine.

Enne arvasin, et oleksin lihtsalt eelistanud mingeid mõnusaid vahendeid, väikesi kirjanduslikke võtteid, mis oleks andnud asjale teistmoodi kunstilise mõõtme. Mulle meeldib, kui autori kätt on näha, olgu see siis kõrgelennulistes lausetes (neil on oma hurm!) või hoopis põnevas stseenis (nagu ülalmainitud Moment of Awesome).

Nüüd arvan, et mõjutab hoopis mu enda filmikesksus. Mitte selle konkreetse raamatu põhjal. Vaid üleüldse. Komme armastada stseene ja tegevust. Veidi vähem teost puhtalt tema kirjandusliku väärtuse pärast. Stiili võiks õppida rohkem armastama. Kirjanduslikkust kui sellist.

Ilmselt võiks see raamat (pigem jutustus tegelt kui raamat, aga noh, detailid) puhtkirjanduslikult saada 9, v-b 10 punkti. Kuid minu elamus on kõikuvam. Ja panen 7.

Kuid ehk oli asi ka soovitatavas lugemismääras ühe korra kohta. Sest mul oli veidi kiire sellega ja lõppu hakkasin kihutama veidi. Ehk oleks pidanud tasa ja targu. Ja üldse oli see mul kuidagi valesti loetud. Päise päeva ajal, muusika taustal. Äkki pidanuks lugema küünlavalgel ja sahvris konutades.

Orson Scott Card "Xenocide" "Children of the Mind"

Ma ei julge neid punktidega hinnata. Liiga vähe saab pandud ja see oleks üks kuri asi "Enderi mängu" suhtes.

... tegemist on lihtsalt halbade järgedega ühele raamatule.

Tähendab...
"Enderi mäng" oli üks mu lemmikasju. Kuulub elu esimese teksti kirjutamise kogemusega minu noorpõlvekogemuste kõige hinnatumasse, plaatinast ja kullast ja elevandiluust varalaekasse. See raamat on minu teada kõigile meeldinud - ma ei kujuta ette inimest, kellele see meeldida ei võiks. Süvaliteraadile pakuks see vaheldust ja raamatukaugele oleks see põnev. Kuskil peab see erand ilmnema, kuid igatahes pole tegemist mõne üldise inimtüübiga, vaid mõne väga sobimatu päevaga või muidu halva perioodiga inimese elus.

Täiesti arusaadav, et nad teevad praegu sellest filmi. Tähendab, post-production. Harrison Fordiga ja kellegagi veel. Staare on ridamisi. Ja väga hästi tehtud, loodetavasti.

Teist osa lugesin teatavate reservatsioonidega, sest teadsin juba "Enderi mängu" lõpu põhjal, et tuleb hoopis teistsugune värk. Ja tuligi. Kuid oli igati hea veel, sest jooksev tekst oli, pealegi leidus huvitavaid ideid ja mõtteid tulnukaliikide ning nende toimimise kohta.

Ma samas ei mäleta seda väga hästi. Huvitavad ideed. Punkt. Huvitavaid üllatusi ning karme moraalseid valikuid. Kuid ma ei mäleta, et ma oleks seda eriliselt nautinud kui head raamatut.

Sealt edasi jäid mõningad ideed huvitavateks. Kuid teostus ajas pahaseks.

Kolmas osa nimelt, "Xenocide"... ah.
Ja häbiasi - sellise nimega teose kirjutamine selliseks, et ei taha raamatut meelde tuletadagi. Olen Orson Scott Cardis pettunud, et ta nii hea teosenime rüvetas.

Neljas oli juba parem. Kuid mitte seeriat lunastaval määral. Ja see oli "parem" ainult juhuse tahtel. Või hea lugemisistumise tõttu.


Tegelikult on Card väga mõnusalt kirjutav mees. Teeb selle kuidagi nii kergeks. Ükski asi ei logise. Väga hästi jutustatud asi. "Enderi mängus" tuleb see üsna ideaalselt välja.Sellega peakski piirduma.

Patrick Süskindist

Esimese asjana ütlen, et Patrick Süskind on üks mu lemmikkirjanikke. Olen aina rääkinud, et kui tahta ette kujutada virtuoossust kirjanikuna, siis see oleks hea näide sellest.
Minu meelest mugav näide.
Huvitav mõelda, et kogu eestikeelne Süskind on loetud ainuüksi kahe raamatu järel. Kuid ta polegi just ülemäära grafomaaniline vana - õigupoolest ongi teda veel üksnes ühe raamatu võrra.

"Kontrabass"
8/10

Monoteater, mille ühes arvustuses oli tabavana kõlanud lause: "Süskind sai hakkama millegagi, mida pole saavutanud veel ükski helilooja - ta on kirjutanud kontrabassile ühe tervet õhtut sisustava teose."
Ei julge seisukohta võtta lause tõeväärtuse kohta. Kuid kommentaar peegeldab hästi teoses valitsevat suhtumist ühe kontrabassimängija nurjatu elu kohta.

Huvitav näha, kuidas ta on veenvaks teinud ühe kontrabassisti kõik olulisemad kompleksid ja eluvaimu neile sisse puhunud selle näidendi näol. Teatavas mõttes ongi tegemist ühe igavese vingatsi irisemisega. Ja ometi on selles poeesiat, mis teeb musikaalsemad tiraadid lendlevaks.

Minu mulje oli, et väga peent mängu mängib naeruväärsuse ja traagikaga, kus kord tundub ta õnnetu tegelane, keda ei saakski lohutada ja kelle ebaõnne ei saakski mitte kunagi enam heastada... ja siis ühtäkki on ta täielik farss, laialt irvitama ajav narr. Mõlemad reaktsioonid käisid minust läbi. Ja pidasin seda tahtlikuks saavutuseks autoril.

Mingi lugu justkui ilmneb tema muljete ja plaanide vahelt - lugu kiindumusest ühesse naisesse. Ning selle naise hoiakuist temasse. Sedagi on huvitav näha. Vana tarkustera väidab, et igal avalikul etteastumisel peaks olema u. iga 8 minuti tagant üks nali. See hoiab kuulaja tähelepanu lõa otsas. Tagantjärele mõeldes mõjusid samamoodi need kiud, millest lõpuks moodustus mainitud lugu. Need väikesed loojupid hoidsid lugejatki enda küljes, kes tiraadide vahel vajab ehk vaheldust.

Kuid tiraadid kontrabassi kohta olid siiski päris isemoodi. Andsid huvitava sissevaate muusiku ellu. Andis proosalisema või bürokraatlikuma võimaluse muusikale, millega on hea tutvuda.

"Tuvi"
7/10

Üks šokk lõi peategelasel terve päeva loogika kuidagi nihkesse. Väga harjumuspärase ja usaldusväärse eluga mees püüab kreeni löödud asjaga toime tulla.

Minu jaoks väga kafkalikult mõjunud lugu. Mõjus natuke nagu üks realistlikuks ehitatud "Metamorfoos". Ainult et valitsev mõte või tunne polnud mitte: ma olen nii võigas, ma olen nii vale, ma olen nii rüve. Vaid valitsev emotsioon oli... Midagi muud.
Mingi huumor oli selles. Kuid mitte see naer läbi krambi, mis Kafkal. Vaid teistmoodi. Mitte ka naeruväärsus. Vaid midagi ühendavamat. Ehkki üksildus on Süskindi märksõna kõigis kolmes teoses.

"Parfüüm"
10/10

Lugu ühest väga hea haistmisvõimega inimesest. Ühtlasi 1) lugu geniaalsusest ja sellest, mis on geniaalsele teosele või geeniusele lubatud. 2) lugu üksildusest ja geeniuse eraldatusest. 3...
Neid numbreid saaks loetleda veelgi, aga lugeja ei peaks tagasisidet andes püüdma sellist jada ammendada. Parem jäägu esimese paari-kolme juurde. Sest need olid talle järelikult kõige olulisemad.

Kuid selle raamatu juures saaks seda märksõnade jada veel pikalt jätkata. Sest leitavat on selles palju. See on üks neist teostest, mille puhul ei kujuta eriti ette, et keegi loeb ja heidab kõrvale kui mingi mõttetuse. Iga teos on kellegi jaoks "ah, mõttetu", aga mõne raamatu puhul on raske seda ette kujutada.

Samas, oleneb, kuidas lugeda. Teist korda lugedes tundus, et selle raamatu soovitatav lugemishulk ühe istumise kohta on umbes 30 lk. Vähem lugedes jääb ikkagi tilgutamiseks. Rohkem lugeda tähendab aga end vähem vastuvõtlikuks teha raamatu intensiivsuse suhtes. Ja üsna kirev ta on. Kui teda mõelda värvideks, siis tajubki kogu kaleidoskoopi. Ja kordagi ei muutu see ka tüütuks. See on ideaalne kirjelduse rohkus, mis ei muutu kordagi liialdavaks, jättes samas üsna priiskava mulje.

Esimest korda puutusin sellega kokku filmi vahendusel. Ja olles kuulnud, et raamat on hiilgav, vaatasin ma filmi ja oma mõtteis jooksvalt tõlkisin seda raamatuks. Raamat tundus juba siis päris hea olevat.

Igas raamatus pole häid stseene. Selliseid, milleni teist korda jõudes tunned sõõrmeid laienemas, pupille kah. Siin oli vähemalt üks selline stseen.

Mingid mõtted olid väga huvitavad. Lõhnadesse oli ta sisse elanud sama põhjalikkusega, nagu ülalpool kontrabassidesse. See tegi raamatu üllatavaks, aga ometi üsna tõeseks.

See raamat muutis ettekujutust ja arusaamu maailma kohta. Ja see on, mina arvan, üks päris suur asi, mida üks raamat võib teha.


Kokkuvõtte moodi...

Ta on otsapidi positiivne. Tema pärast ei teki tegelikult muret. Lõppude lõpuks on ta isegi positiivne. Ehkki ta on üksildane. See üksildus pole valulik, vaid on, noh, mingi omamoodi naljakas üksildus.

Või ehk polegi see üksildus. Ehk on see üksindus. Sest see eraldiolek pole lahusolek, pole mingi õõnsus hinges, vaid on tahtmatus teistega suhelda. Peale peategelase on suht kõik teised omamoodi karikatuurid, ta ei taha nendega sügavamalt tuttavaks saada. Ja ometigi on ta kirjanik - kogu ta amet ongi kommunikatsioon.

Võib-olla selle paradoksaalsus tingibki kirjaniku vähese produktiivsuse.

Ettekanne kirjanduseriala kevadkoolis + Kaupo Pähkel "Ehatähe rüütel"

Kirjanduse kevadkoolis ettekanne. Vabalt võetud. Ehk liigagi.

Tegelikult võinuks ma seda paar korda ümber kirjutada. Hiljem sain, et "õhinapõhine" oleks parem. Või lihtsalt "õhinakirjandus". Mõiste pole päris hea, ajab asju sassi. Aga ettekanne oli tore. Vähemalt oli tore pidada ja kuulajail oli tore kuulata.

Elevuskirjandus Eestis

Nüüd hoiatan teatava kompositsioonilise lohakuse eest. Pall hakkas veerema ja ettekandest kujunes midagi peaaegu narratiivilist, veidi vähem loogiliselt ja asjalikult ühesehitatut. Kuid palun mitte heituda, käänakud pole liiga järsud. Kui läheb meelevaldseks, pidage mind kinni.

 

Ükskord istus mu sõbranna rongis. Kirjandustudengina luges ta sõiduks kaasa võetud tarku raamatuid. Mis täpsemalt, ta vist ei öelnud. Aga see kohustuslik kirjandus – kirjandustudeng ikkagi – oli tal hakanud kuskile siiamaani jõudma. Et see teda ära ei närvutaks, tahtis ta midagi muud asemele.

Peika istus kõrval. Tollel oli kott täis lollakaid raamatuid. „Lollaka“ raamatu all pean silmas raamatut, mis mahub skaala sisse, mille ühes otsas on kehv, klassikuid ahviv fantasy, millel pole lootustki pretendeerida preemiatele. See on siis see parem ots. Sest siin, halvemas otsas, on muu derivatiivne kirjandus. Tahaksin öelda: Star Warsi romaanid. Kuid ma pole ise lugenud. Ei julge seisukohta võtta. Aga saate pildi kätte küll. Lollakad raamatud. Sopakad, nagu Cartland. Aga mõeldud poistele.

Nagu öeldud, küsis sõbranna midagi peikalt lugeda. Ja saigi. Sellesse skaalasse kuskile keskkohta kuuluva raamatu. Arvutimängude seeria põhjal tehtud Warhammeri 40 000 raamatu.

Nii ta istus ja… ahmis raamatut silmadega. See polnud mitte lõikude möödaveeremine, vaid lehekülgede lendamine. Praeguseks on ta lugenud läbi kaheksa või nii Warhammeri raamatut. (Parandus - tegelikult siiski 15). Ja on täiesti vaimustuses. Ta kinnitab mulle, et need on head raamatud. Kui ma ütlen talle, et ei ole – ja seekord ma julgen võtta seisukoha, sest olen lugenud kolme raamatut (parandus: nüüd juba neli) –, ütleb tema, et njah, ei ole jah. Aga natuke ikka on ka.

Ühesõnaga, enesetutvustuseks, et ma olen Tõnis. Pean ettekannet, milles alguses räägin üldjoontes, mida ma umbes mõtlen elevuskirjanduse all.

 Ma ei mõtle tingimata leiutada uut žanrit, aga lihtsalt püüan vaadelda teatud tüüpi kirjandust teatud tahule keskendudes. Siis räägin mõne sõnaga sellest Eestis.

Lõpuks ka see, et võtsin ühe raamatu, mis ma arvasin, et võiks vastata sellise „žanri“ kriteeriumitele. Ning selle üle naermine, kuivõrd jõuan.

Niimoodi ma seda kirjeldan, aga seda kirjutades märkasin, et unustasin end pidevalt välja vabandama sõna „elevuskirjandus“ või täpsustama, mida ma täpsemalt selle all ette kujutan. Nii et võin ka kirjeldada seda ettekannet kui üht igavest väljavabandamiste jada.

Kirjandusel on mustmiljon eesmärki. Üldjoontes jagan need siinkohal intellektuaalseteks ja emotsionaalseteks eesmärkideks. Üldine, naiivne, otsapidi rumalgi jaotus, aga palun teil kannatada see pisuke lihtsameelsus ära.

Saaks öelda, et igasugune ilukirjandus on empaatiale apelleerimine. Kui kirjutamine on kontakti saavutamise katse, mõttekaaslaste leidmine, on see ka emotsionaalse kontakti otsimine.

See ei tarvitse olla kirjutamise teadlik eesmärk. Pigem võiks öelda, et kui võetakse teadlikuks eesmärgiks saavutada mingi konkreetne siht, loobub teos teatavatest kunstilistest pretensioonidest. Näiteks mida ootab keskmine inimene teosest, mis reklaamib end õudukana? Kui ma lähen raamatukokku ja ütlen: ma lähen nüüd õudukat võtma, siis tähendab see seda, et mul on odav maitse ja tahan korraks uppuda labasesse emotsiooni.

Ma ei ütle, et õudukad oleks automaatselt halvad. Edgar Allan Poe. Stephen Kingil olla väga häid raamatuid. Kuid ütlen, et tegemist on teatava kitsendusega.

Ilmselt kujuneb emotsionaalne eesmärk üsna automaatselt. Mitte niivõrd sisulist poolt kavandades, vaid siis, kui ärgatakse trükimasina taga ellu. Kas siis inimene või masin.

Nüüd siis mõne sõnaga elevuskirjandusest. Kui ma räägin elevuskirjandusest, ei räägi ma kirjandusest, mis tekitab elevust. See on nii individuaalne. Iga uus Kivirähk tekitab elevust. Lõuna-Eestis – iga uus Heinsaar. Kui mu parim sõber kirjutab uue teksti, tekitab see teatavat elevust.

Kuid „elevuskirjanduse“ all pean silmas pigem sellist, mille sihtgrupp pole mitte lugeja ise, vaid see väike 13-aastase poisikese hääl temas, mis ütleb: „Mineee patttsi, see on niii lahe!“

Ent seegi jääb ümmarguseks. Seda kirjutades tuli meelde Heinsaare lugemine. Kuid ma ei pea teda selleks elevuskirjanduseks. Temal on põnevad ideed, mida ahmid ja lased teadvusel muigamisi seedida ja mõnuleda. Inimene kasvamas kingadest välja – see mõte ei tekita mitte kaasajooksmise elevust, soovi ise olla neis kingades. See on kujundi nautimine.

See on poeesia. Aga nagu ütles kord üks 13-aastane poisike: „Poeesia? Öäkk!“

Sest Heinsaare poeetiline proosa on paljuski siiski mõttega nautimine. Mõistus naudib põneva kujundi väljamaalimist. Kuid „elevuskirjandusel“ lülitub mõistuslikum aspekt välja.

Ja nüüd loodan, et inimesed ei hakka silmi pööritama – elevuskirjanduse all peangi silmas actionit. Rumal action, aga raamatuna kirjutatuna. Kes on arvutimängija, ütleksin, et elevuskirjanduseks nimetan siinkohal Diablo 2’e, mille hoobid on põnevusega välja kirjutatud. Mille hoobid oleks raamatu kandev osa, ent mille ülejäänu peab andma kinnitava ja põhjendava raamistiku.

Kuitahes labaselt see ka ei kõlaks, pean ikkagi möönma, et niimoodi lugesin ma isegi Frank Herberti „Düüni“. Ja siiani loen. Ehkki raamatus esitatud võimumängud on põnevad ning keskkonnatundlik düstroopia on ainulaadne, kaldun millegipärast arvama, et ma polnud mitte ainus.

Kui mul tekkis sõnastamata ettekujutus sellest teemast, loksus kuskil maal asi sinnapaika, et pean selleks 1) noortele 2) meessoost isikutele mõeldud 3) ulmet.

Noortele ja mitte täiskasvanutele, sest nii kaotab tähtsuse mõistuslikum aspekt. Ma ei püüa rääkida meesteulmest. Ka ei arva ma, et lasteraamat oleks päris prii sellest, kuivõrd kipuvad need olema didaktilised.

Meessoost isikutele, sest ma ei tea, mis täidab selliste raamatute „võitluste“ aset naislugeja jaoks. Kui see on lootus ühele täiesti nunnule musile, siis võin oma n-ö definitsioonist välja jätta sõnapaari „meessoost isiku“ ning mõelda „Videviku“ peale, mille jutustuse siduv materjal oli samuti suur kihk saada musi sädelevalt vampiirilt. Ja milles see kihk on võrreldav vägivallaga mõnes poisteraamatus.

Ja lõpuks ulme, sest tegemist pole kaasaelamisraamatutega sellisel kujul, et keegi tõesti prooviks end raamatus ära tunda. Ei otsita probleeme, millega end identifitseerida. „Elevuskirjandus“ on eskapistlik kirjandus – väike hedonistlik väljapääs igapäevaelust.

Otsisin netist korraks, kuivõrd on Eesti noortekirjandus ulmelise alatooniga. Ma ei hakka veel ütlema, mida ma selle kohta avastasin, sest leidsin lause, millele tahaks peatuma jääda. See lause oli: „Eluraskustega toimetulek on laste- ja noortekirjanduse keskne teema. Selleks ju raamatuid kirjutataksegi, et anda aimu, mis elus ees ootab.

Eestis on kujunenud noorteraamatute suhtes väga tugev kallak realismi suunas. Näib, et noorsooromaan pole noorsooromaan, kui selles pole välja toodud osav kombinatsioon järgnevast probleemide jadast:

1) noored ja ühiskond (probleemid koolis, varakult tööle asumine); 2) noored ja perekond (suhtlemise vähesus, lagunenud pered, kodust põgenemine, kasuvanemad); 3) noored omavahel (erikeeled, moesläng, armastus ja sõprus); 4) noorte suhe iseendasse (nooruse vaevad, hirmud, eksistentsiaalsuse probleem). Teemakäsitlused on järjest teravamad, valulisemad ja karmimad, šokeerivad lood, mis mõjuvad tõetruult, elulähedaselt ja

hoiatavalt

Muide, kiidusõnad Pille Kukele, kes kirjutas uurimustöö, milles see kõik kirjutatud oli. Kui ta kirjutas noortele avaldatud kirjandusest, võttiski ta noortekirjandust sellesama kirjandusena, mis lahendab ülaltoodud küsimusi.

Veel üks asi. Lisaks kõigele muule ma lihtsalt pean ette lugema ühe raamatu kokkuvõtet. Kristiine Kurema raamatut „Liblika lein“ kirjeldatakse ühes netileheküljes niimoodi.

„“Liblika lein” on üks ülimalt kurb noorsooromaan, kuigi tahkusid selles raamatus on teisigi. Kurb on see raamat juba seetõttu, et raamatu peategelane, noor neiu, kes alles ülikooli astunud, kaotab äkitselt peaaegu kõik: ta ema ja kasuisa hukkuvad lennuõnnetuses, poiss-sõber leiab teise tüdruku jne. Õnneks saabuvad tema ellu uued inimesed: uus poiss-sõber, pärisisa ning üks ülimalt tark ja elunäinud kodutu.“

See on omamoodi huvitav stereotüüp ja mulle tundub, et mingil määral on see tingitud ka väga edukalt käima läinud Tänapäeva noorsooromaani võistlusest. Selle kaudu on tulnud palju autoreid, näiteks Reeli Reinaus, Daiana Leesalu, Birk Rohelend, Ketlin Priilinn ja paljud teised. Sass Hennost rääkimata, kes tuli teisest võistlusest, aga siiski.

Kui ma ütlen, et minu ettekujutus „elevuskirjandusest“ tähendas rumalat action, siis võiks tunduda, et siia sobiks kõik, kus on parajalt vägivalda. Kord kirjeldas mu Warhammeri-sõbranna mingit raamatut, vangisolija kirjutatut, kus olla ainult üks suur tiblade kolkimine. Ja selle nautimine. Tohutu verejanuga selle kirjeldamine, tõenäolises lootuses, et lugeja loeb ja teatavas elevuses sügaks nükke.

Kui mul tekkis sõnastamata ettekujutus sellest teemast, ei kuulunud see sinna. Mitte verejanu ei defineeri seda. Motiiv on vajalik. Kuid motiivi on vaja, et oleks võitlus. Võitlus peab olema, aga see vajab oma olemasoluks motiivi. Need on omavahelises sümbioosis.

Selle teema all räägin ainult vägivallast kui lahendusest. Ja luban ainult vägivallal olla lahendus „elevuskirjanduses“.

See on sellest, et kui tegelased leiavad lahenduse mingist krutskist, siis on tegemist pigem triksteritega kelmiromaanis. Ja kui tegelased leiavad moraalsema lahenduse diplomaatilisel teel, siis on tegemist juba teistmoodi mõtestatuma tekstiga.

Kuid palun mitte arvata, et ma keskendun lahingustseenidele kui elevuse allikale, sest „samm vasakule ja mõõgaga hoop kõhtu, aga ta pareeris!“ ajaks käsi värisema nagu kann kohvi.

Nagu enne öeldud, võitlusstseen pole tegelikult huvitav, kui sel pole head motiivi. Kaklusstseen pole huvitav, kui kontekst ei anna talle tähendust. Kui kogu raamat toimib võitlusstseenidele konteksti loomisena, siis olgu need stseenid ise ka nauditavad. Sest kui ma kujutan ette raamatut, mis täies ulatuses püüab luua konteksti üheleainsale võitlusele või lahingule – on poeg, kätte maksmas oma isa. Leiab päti üles, lööb maha. Kui 

Ilmselt krimpsutatakse sellise „kirjanduse“ peale kulmusid, aga nimetaksin paari olukorda, kus see on hästi tehtud. Kui tahta neid teoseid selles kontekstis vaadelda. Või sellesse konteksti taandada. Esiteks, Düün. Teiseks, Enderi mäng.

Kui sõbranna luges rongis oma rumalat Warhammeri-raamatut, ei lugenud ta sisu ega otsinud raamatust leidlikkust. Ta lasi sisemise naiivitari valla. Või õigem oleks öelda, ta lasi sisemisel küünikul puhata. Küünikul urgu tagasi minna. Ta luges seda täpselt sellisena nagu see oli. Ja sellisena on see siiani hea. Omamoodi.

Ja sõltuvalt sellest, kui hästi on kirjutatud tegelastevahelised suhted, kui osavalt põhjendatud nende motiivid ning kui leidlikult ja värskelt kujundatud nende endi arengut ning paratamatuks osutuvaid omavahelisi konflikte, võiks see ka olla selline, et ma ei tunneks vajadust säärast „žanrit“ välja vabandada.

Kui otsisin kodumaiseid näiteid, olin korraks kimbatuses.

„Gort Ashrynni“ triloogiat, mis laenab stiililiselt päris palju Heinleini „Tähesõdalastest“, võiks selliseks pidada. Kuid ei julge seda väidet teha. Ei julge kas või seetõttu, et kolmest osast teine ja kolmas võiks alluda sellisele kirjeldusele, kuid tegemist pole siiski piisavalt puhtakujulise sellisega.

Üsna kindlasti võib sellisena kirjeldada Veiko Belialsi „Ashinari kroonikaid“. Kuid ma lugesin seda ammu ja mäletan vaid laenamist, agarat laenamist Roger Zelazny „Amberi kroonikatest“, nii et tekkis tõrge seda analüüsile allutada.

Nii et võtsin veidi värskema teose.

Ja nüüd tulebki viimane etapp ettekandest –

Ühest näitest kirjutamine.

Siin ühes eelnevas ettekandes öeldi, et Eia Uus ütles oma debüütromaani kirjutamise kohta, et see oli võikalt sündinud kirjatükk. Teos, mille ta kirjutas, sest teisiti ei saanud. See on teadmatusse sukeldumine ja sellisena vastumeelne, aga vajalik.

Ameerika nüüdiskirjanik Jonathan Franzen ütles kord oma kümne soovituse seas noorkirjanikele, et:

“Fiction that isn't an author's personal adventure into the frightening or the unknown isn't worth writing for anything but money.” 

Need võiks olla mingit laadi hea kirjanduse saavutamise põhimõtted. Seetõttu sobiks näitekirjanikust rääkides alustada sellest, et tema neist reeglitest ei lähtunud. 

Mis puutus narratiivilahenduste otsimisse, siis Kaupo Pähkel laenas Ockhamilt habemenuga ega andnudki tagasi. Ei joole vaja seda ülemäära keerukaks ajada. Mis psühholoogilised nüansid, mis mõttes „iga inimene paikneb moraalse skaala kuskil hallil alal“. Eiei. Ärge ajage pada, meil on valged paladiinid. Ja meil on surmarüütlid.

Ühelgi hetkel ei teki olukorda, kus peategelase pärast peaks muretsema. Ta on alati kõige tugevam ja igatahes täiesti overpowered.

Raamatus valitsenud huumor oli lihtsameelne ja matšolik "ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine", sedagi parimal juhul.

Väidan, et see on rumalaim raamat, mida olen üle väga pika aja lugenud. Warhammeri raamatud on tagantjärele mõeldes väga hästi kirjutada, tuli vaid osata õiges kontekstis näha. See pole õelus, vaid möönmine.

Kuid see ei tähenda, et sel polnuks mingeid omi voorusi. "I'm not totally useless, I can always be used as a bad example." Kuid lisaks sellele olid viimased sada lehekülge peaaegu hästi kirjutatud, kui keskenduti lahingukirjeldustele. Strateegia ja säärasega oli autor end üsna tuttavaks teinud. Eeldan, et tegemist on arvutimängudest õpituga.

Ma ei teagi, kas nimetada seda halvaks või heaks, et üht naistegelast kirjeldati alati samamoodi. Milles muidu poleks midagi halba. Strateegiliselt kasutatud ametüstsilmadel oleks oma jõud.

Ent selle konkreetse naise kirjeldus oli umbes viie rea pikkune. Ja ilmus raamatus 5 korral. Lehekülgedel 69, 154, 197, 299 ja 417.
Oleks veel, et tegemist on mingi huvitava võttega. Või et kirjeldus oleks kuidagi silmatorkavalt eriline.

Ja samas oli see omamoodi meeldiv. Ma ei olnud üldse nii pahane selle kordumise pärast, pigem ajas neljas kord juba muigama.