Tuesday, December 9, 2014

Mircea Eliade "Maitreyi"

Raamat, mis räägib armastusest.

Üks paremaid selliseid, mida ma olen nüüd viimasel ajal (s.o. paari viimase aasta jooksul) lugenud.

Ülevaade:
valge mees läheb Indiasse. Seal näeb ta üht neidu - esmamulje: "Ma'i tea, kena ju." "Ilus?" "Ei, seda küll mitte. Eriti." "Kas ta meeldib Sulle?" "Ma ei tea. Vist mitte... Ei. Ma arvan." Mingi uudishimu tekib. ja see "ta pole ju sugugi ilus mitte", aga tasapisi muutub aina kenamaks - see on ju Fowlesil ka, "Prantsuse leitnandi tüdrukus". Kus see mõjus suurepäraselt - ma andnuks ise oma parema käe väikese sõrme selle naise eest raamatu lõpuks. Ei, oot... ikka vasaku käe. Ega ta nüüd NII hea ka olnud...

No satub Indiasse ja saab äkki kutse asuda elama ühte majja. Kus seesama neid elab. Tüdruku isa - väga sina peal. Mängiks nagu sõpra. Temale võiks pihtida, selline avatud inimene. Tüdruku ema - niisugune kõikemattev emainstinkt. Täpselt see, mida Voldemar Panso silmas pidas, kui reisikirjas "Maailm arlekiini kuues" kirjutab, et ühtäkki tuleb mööda tänavat vastu emaelevant - suur nagu emaarmastus. Selle ema armastus on selline elevandiline emaarmastus.

Tütar aga... kuidagi eemalehoidev. Hirmus edev. Enesest lugu pidav. Samas hirmus andekas. Tal tuleb ju välja luulekogu, kas teadsite? Jajah, 16-aastane või mis ta on, aga ikkagi. Ja ta oskab nii-ja-nii mitu keelt. Ja ta on ju Rabindranath Tagore jünger. 

Ta on ju oma südame ka andnud Tagorele. mis mõjub esiti ootamatult - vanameister Tagore ja mingi noor chick? Aga see raamat oskab väga nappide vahenditega edastada India kultuuri võõrust, nii et see poleks vaid mainitud, vaid edasi antud. Parima näite sellest võiks trükkida siia lõppu ümber. Või vähemalt tagantjärele kommentaariumisse...

Aga see Tagore-asi ei lähe mehele korda. Mis tal sellest. Ega ta selle mõttega sinna tulnud, et oma armumisele voli anda. Oot, armumisele? Või noh, jah, nüüd vist tõesti. Ei, see pole tähtis, see on kõrvalprodukt. Kogemata. Ja tema ka ei näita nii suurt huvi üles. Või noh, midagi justkui. Aga see on kohutava gravitatsiooniga auk, millesse vajuda. Ei, midagi ei ole. Mingi kulmukergitus, mis võib olla ka mingi muu kohmetus ja mitte tema sellisel tasandil uudishimu. Ja mingid käitumismustrid.

Aga vaat, tüdruk on ju ikkagi... armunud. Kindlasti. Vastuvaidlematult. Einoh, nüüd ta võib vastu vaielda, kuid ta on armunud. See ei lähe mulle korda. See pole mingi armastus, mida ma taotleks.

Oh, ta jälle solvus? Ei, see solvumine, see on omal kohal. See on täpselt see, mis mu plaan ette näeb. Ta on täpselt mul pihus, ta on laps ka muidugi. Ta ei tea päris täpselt ja seepärast ta ongi selline otsustusvõimetu.

... oh, lõpetan nüüd selle ümberjutustuskatse.




No igatahes, mingid romantilised tõmbumised-tõukumised. 

Jutustajapositsioon on kummaline - ta vist kirjutab lühidalt ja üsna kokkuvõtlikult ümber oma päevikut, mille ta oli tollasel perioodil kirjutanud, ja kohati kommenteerib seda. Ent täielikult sisse elades - seega ei võta ta ajalist ja emotsionaalset distantsi, vaid kirjutab sageli üks-ühele maha oma noid emotsioone.

Selline jutustajapositsioon (või lihtsalt kirjutusviis/mäletamisviis - tegemist on, nagu tuleb välja, üsna autobiograafilise teosega) tähendab ent seda, et tegelane jõuab pendeldada erinevatesse enesekindluse äärmustesse. Mõningaid petšorinlikke pealtnäha kavalalt manipuleerivaid stseene teeb tasa tema teistel hetkedel ilmselge ja ainuõigena näiv arvamine, et tüdrukut tegelt üldse ei huvita.

See kõlab tõenäoliselt ebameeldivalt - nagu peategelane oleks nõmedalt heitlik ja üliemotsionaalne jnejne. Ja eks see peategelane polegi sümpaatne tegelane. Kuid teda pole okseleajavalt tüütu jälgida. Ta on heitlik - sest sellises konditsioonis tuleb ilmselt ette seda lainetamist enesehaletsus <==> egobuusti vahel. Ja isegi see, et ta on ebameeldiv tegelane, on väga hea. Väga truu sellisele kogemusele. Sest see portreteerib ju üht rõvedalt egoistlikku armastust. Sellist, mida selle kestmisajal armastatakse ja vihatakse - pikad kannatusperioodid, mille õilistavad need üksikud ekstaasihetked, mis võivad ehk olla pea täielikul kujul oma peas kogetud. See on armastus, mis kahepoolseks muutudes ei muutu õndsuseks - ei, seda mõistet kasutatakse taevastes sfäärides, me ei markeeri sellist nurjatust "õndsuse" harda nimetusega. Kahepoolsena ei ole see sünergiline. Kahepoolsena pole see kaunis. Kahepoolsena on see vaid ühiselt jagatud egoism... Zero-sum game.

Ekstaasihetked teevad sellest kogemuse, milleta elu võiks olla tunduvalt poolikum... ja samas, ikkagi on seda meenutades ääretult piinlik enda pärast. Kas selline ma olingi? Jah, ilmselt küll... Ja seda nõmedust tagantjärele välja toimetada poleks autentne.

Ühesõnaga, meeldis.

Wednesday, September 3, 2014

Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"

Nüüd on umbes 3 kuud sellest, kui ma seda lugesin, aga siiski.

Peter S. Beagle'i "Viimane ükssarvik" lugemisel särises kuskil taustal üks teine raamat, mida tundsin, et peaks sellega kõrvutama.
Algul mõtlesingi, et teeks postituse selleteemalise. "Viimane ükssarvik" vs Neil Gaimani "Tähetolm". Kuna "Tähetolm" on aga maru ammu loetud ja "Viimane ükssarvik" veel selle suve jooksul, oleks see ehk tibake kohmakas.


Või samas...

Ah, tühja - kirjutan ära ja küll siis vaatab, kas pealkiri on korrektne.


VÜ on selline raamat, mille kommenteerimisel naeratad äraolevalt ja ütled: "Võluv." Sest seda ta on - oma teatavas lihtsuses (a mitte primitiivsuses) on ta armas väike looke ükssarvikust, mis esitab terve hulga muinasjutukonventsioone ja sooritab need lõpuni (a la ennustused saavad täidetud, printsessid suudeldud, lohed tapetud). See pole dekonstrueeriv tekst. Ükssarvik ei osutu koletuks loheks, ennustused on absoluutsed jne.


Ja ometi on huvitav lugeda. Küsimus pole vaid selles, et tekst on ilusti välja kirjutatud - kaunid kirjeldused lummavast ükssarvikust ja maailmast nende ümber jne. Aga ka autori lugupidamine oma maailma elementide vastu on täiesti ilmne.
Ükssarvik pole mingi hobune, kel narvalisarv otsaette topitud ja kelle seljas mingil põhjusel ei saa ratsutada keegi teine peale süütu inimene. Ta on kõige kauni kese, süütuse ja aseksuaalse maagilisuse koondkuju ja ühtaegu kaunis ning mitteinimlik. Kui mõnes teises tekstis muutub ükssarvik inimeseks, poleks sellest ehk midagi, siin peitub selles aga traagika.


Müstilistest olenditest on ka harpüiat vägevalt kirjeldatud. Ta pole lihtsalt mingi inetu tiibadega eit - temasse kätketud maagiline potentsiaal teeb temast midagi palju-palju enamat.


Maagilisus ja ebamaisus on selles tekstis hästi välja kirjutatud.


A millest siis "Tähetolmu"-võrdlus esile tõusis?  Tundest, et maagia on olemas. Filmis oli Faerie seal mingi suur ja eepiline nähtus, mis on jama -


Oih, pean liikuma. Hiljem jätkan.

Jätkan.
Tähetolm - filmist ma ei räägi. Sellest olen mujal rääkinud. Kuid raamat on selline väike ja intiimne ruumike...
Tähendab - midagi nii täiesti tuttavat ja ühtlasi hubast ja üleni katvat. Ja värvikas, erksates rõõmsates värvides.

"Viimane ükssarvik" on palju süngemates värvides. Ja kuidagi ehk raskepärasem.

Nende raamatute vahel on mõneti ka mingisugune... identiteedierinevus. Gaiman kirjutab ehk tajutavamat peategelast ja silmatorkavamaid karaktereid ja ägedalt haaravamat võlumaailma. Beagle kirjutab ent niimoodi, et Sa ei näe autorit. Nende kahe teose järel jääb Gaimani raamatust paremini meelde Gaiman, ent "Viimasest ükssarvikust" see maailm - ja kui idee järjest "Tähetolmule" ajaks õlgu kehitama, siis "Viimase ükssarviku" järgesid loeks, et laskuda sügavamale sellesse jäneseurgu.

Friday, March 14, 2014

Virginia Woolf "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust"

Loomingu Raamatukogu 33-35/2013
127 lk.


Virginia Woolfi päevik, mida hakkas pidama elu lõpus.

Hea oli, noh, väga hea. Tuletas meelde, mis tasandil Woolf on äge. Mõned kirjeldused, viktoriaanliku elu kajastusi, lasin lapates mööda, tema tugevus (minu jaoks) peitub muus. Kuid ma saan aru, kuidas visuaalsemalt tajuv lugeja võiks seda siiski nautida. Need olid ju pmst ilusad kirjeldused. Lihtsalt, minu jaoks oli huvitavam muu selles raamatus.

Mina'i tea, mingid punktid võiks ka panna. Või noh, võiks ka mitte panna. Kui ma panen punktid, ütleme seitse või kuus punkti, kas ma hindan seda, mis mulle huvitavam, ja võtan punkti maha kirjelduste pärast, mida ma ei tahtnud lugeda? Või peaks andma mingi amplituudi - et teos on parimatel hetkedel tõesti x-punktine ning n-ö kehvematel hetkedel (minu jaoks - isegi mitte minu "meelest", vaid minu "jaoks" kehvemad) on "ainult" x-punktine? Mingis mõttes oleks jabur süsteem, aga mõne ebaühtlasema kirjaniku puhul jälle põhjendatud. Aga Woolf samas pole ebaühtlane...
Mida iganes.
Ei taha punkte panna, ühesõnaga.
A panen siiski. Salamisi.

Nii et Virginia Woolfi elulugu.
Kuna ta olevat väga autobiograafiline kirjanik, võiks ju arvata, et raamat sisaldab tema loomingulist toormaterjali, kust saaks selged juhised tema teoste lahtimõtestamiseks. Saad teada nimed, saad teada olulisemad impulsid, saad teada jnejne.
Tegelt siiski mitte, sest Woolfil oli "häda" (või just tore asi), et millegi kirjutamine tähendas selle olemasolevaks tegemist. Mälestuse või kogemuse üleskirjutamine oli selle realiseerimine.
Vähemalt kui uskuda tõlkija (Krista Mits - mõnus tõlge, keeleliselt veenev) järelsõna. Ent lugemise järel võib öelda, et ega oskagi sellele vastu vaielda. See pole lihtsalt millegi kirjutamine, aga samas pole siin tajuda mingit selget ambitsiooni, mingit suurt sihti, mida selle tekstiga saavutada. See näib olevat lihtsalt... Lihtsalt endast, oma elust, mingitest sõlmpunktidest. Kuid otsekui eneselegi üllatuseks muutus kuidagi katartiliseks elamuseks. Woolfi jaoks, tähendab.
Mõjub nagu leitud elamus.

Ma ei tea, paljud peavad Woolfi kuivaks. Ei ole, ta on väga selline väreleva tundelaadiga olend. Ja kirjutab omapäraselt. Kirjeldab oma argipäeva (et seeläbi kirjeldada üht mikromaailma), üks lõik algab lausega "Viktoriaanliku ühiskonna surve hakkas avalduma umbes kell pool viis." Lugedes mõjus suurepärase lausena, kontekstis või kontekstita.

Eks ma tegelt liialda selle kirjeldamise mittenautimisega - no vahel tuleb mõni vaevu leheküljene (ja igati hea) kirjeldus. Suurem rõhk on aga vahepealsel 30-40 leheküljel analüütilisel materjalil, minu jaoks palju huvitavamal perekonnakaaslaste psühholoogilisel portreteerimisel ning omavahel põimuvasse konteksti paigutamisel.

Säravad ja kõige meeldejäävamad minu jaoks on hetked, mil Woolf leiab sõnalise vaste millelegi, mida ta teab, aga millele ta pole vist enne selle kirjutamist mõelnud, vähemalt mitte sel kujul.
Selles peitubki see ülalmainitud "olemasolevaks kirjutamine". On kirjanikke, kelle puhul kirjutamine näib olevat eelnevalt kalkuleeritud asi - ma tahan kirjutada X ja ma nüüd kirjutangi selle ära. Kes peavad kõike teadma. Flaubert võib-olla. Ja Faulkner tabas end sellelt, oma suureks pettumuseks. Teised aga avastavad end kirjutamisel. Nagu kirjutamine oleks nende mingi teine mina. Nagu kirjapulga kättevõtmine annaks hingamise mingile teisele minale.

Mitte et ma teaks, milline olnuks Woolf päriselus. Ma pigem tahangi öelda, et sellest raamatust, kuigi ta on päevik, ei saagi seda õieti teada, sest tegemist on möödunud olemise hetkede tagantjärele vaatlemisega. Retrospektiiv... Ja selle kõige taasetendamine sõnade abil.
Sõnad pole allutatud tegelikkusele - nagu nii mõnigi arvustus on poeetiliselt pingestatum ning intellektuaalselt avardavam kui raamat, millest räägib (no ütle siis, et tegemist on sekundaarse kirjandusega), nii ei saa ka neid mälestusi allutada sekundaarmaterjaliks tema kogemustest ja mälestustest. Selle päeviku kirjutamisest sai tema jaoks ikkagi täiesti omaette väärtus, iseseisev loominguline protsess ja elamus.
Et Woolf oli selleks võimeline, on ju tore... Ei, ei, mitte "oli selleks võimeline" - see jätab mulje mingist hierarhiast, mille tipus on kirjanikud, kelle loomepalang tuleb kirjutamisolukorra ootamatusest. Teised kirjutavad teisiti. Nad on teises funktsioonis lihtsalt. Kuid näha sellist... nuh, klassikute seas sellist, kes avastab oma mõtteid ja sõnu kirjutustuhinas. See on tore.

Tsitaate kah, selliseid minule huvitavaid mõtteavastusi:

"Siin pean ma tegema kõrvalepõike, mis ehk selgitab veidi minu hingelaadi, või isegi teiste inimeste oma. Kirjutades oma järjekordset nii-öelda romaani, on minus sageli hämmeldust tekitanud üks ja seesama küsimus; see tähendab, kuidas kirjeldada seda, mida ma omaenda kõnepruugis nimetan "mitteolemiseks". Igas päevas on palju rohkem mitteolemist kui olemist. Näiteks eile, teisipäeval, 18. aprillil oli juhtumisi hea päev: selles oli keskmiselt rohkem "olemist". /.../ väike kirjeldus päevast. Luges mõnuga Chaucerit jnejne /.../ Kui on olnud halb päev, on ka mitteolemise osa palju suurem. Eelmisel nädalal oli mul väike palavik; peaaegu kogu päeva võiks pidada mitteolemiseks. Tõeline kirjanik oskab kuidagi edasi anda mõlemat tüüpi olemist. Arvan, et Jane Austen oskas, niisamuti Trollope; võib-olla oskasid seda ka Thackeray ja Dickens ja Tolstoi. Mina ei ole kunagi osanud mõlemat edasi anda. Olen proovinud - nii "Päevas ja öös" kui ka "Aastates". Kuid jätan kirjandusliku külje hetkeks kõrvale." (lk 12)

Teine mõte on raamatu lõpu poole. Selle ajaks on Woolf kirjeldanud mitut perekondlikku stseeni, maalides neist täiuslikud pildid, andes neist tervikliku elamuse. Kuid siis saab sõnal sabast kinni:

"Need stseenid, muide, ei ole pelgalt kirjanduslik võte - vahend kokkuvõtte tegemiseks ja lugematute pisikeste niidiotste kokku sõlmimiseks. Lugematuid niidiotsi muidugi oli; isegi nüüd, kui ma peatuksin, et neid lahti harutada, koguksin neid terve hulga. Aga olgu põhjus milline tahes, arvan, et stseenide loomine on minu loomulik viis mineviku märkamiseks. Stseen - korrastatud, tüüpiline - tõuseb alati pinnale. See kinnitab minus instinktiivset arusaama - see on irratsionaalne, see ei allu mõistusele -, et me oleme suletud anumad, hõljumas sellel, mida me mugavuse mõttes nimetame tõelisuseks; mõningatel hetkedel, milma mingi pingutuseta,k kinnitusmaterjal praguneb, tõelisus tungib meisse; need ongi stseenid - sest nad ei säiliks muutumatuna nii paljude laastavate aastate kestel, kui nad ei oleks tehtud millestki püsivast; see ongi tõend nende tõelisusest. Kas minu võime stseene tajuda ongi minu kirjutamisimpulsi lätteks? Need on küsimused tõelisusest, stseenidest ja nende seosest kirjutamisega, millele mul ei ole vastust, ega ka aega, et küsimusi paremini esitada. Võib-olla, kui ma peaksin neid märkmeid üle vaatama ja ümber kirjutama, nagu mul on kavas, sõnastan küsimuse täpsemalt ja pingutan, et leida mingi vastus. Ilmselt on mul see omadus välja kujunenud, sest kõikides oma kirjutistes (romaanides, kriitikas, elulugudes) olen peaaegu alati pidanud sisse tooma mõne stseeni: inimestest kirjutades pean leidma mingi tüüpilise stseeni nende elust; või kui kirjutan raamatut, pean leidma mõne stseeni arvustatavas luuletuses või romaanis. Aga võib-olla see ei olegi üks ja seesama omadus?" (lk 97)

Varem olen pidanud teda natuke ähmaselt poeetiliseks. Praegu on vist vaim vastuvõtlikum tema suhtes. Teisalt, ega mul ammu-ammu raamatu "Tuletorni juurde" vastu ka midagi olnud. Võib-olla muutub ta meeldivamaks, kui tabada ära selle hetke, kus
Või on ka lihtsalt võimalikum, et kuna ta ei jõudnud seda materjali läbi töötada (oli järelsõna järgi kõiki oma tekste mitu korda ümber kirjutanud, toimetanud ja siis andnud veel oma kallile abikaasale üle vaadata ja läbi toimetada; alles selle järel avaldas), kuna see materjal on tunduvalt rohkem niisuke, nagu tal püssist tuli, tunnen siit mingit sümpaatset tuhinat.
Küll järgmine Woolf, mis see ka poleks, paneb selle küsimuse paika.

Thursday, March 13, 2014

Henry Fielding "Tom Jones"

7/10


Lugu ühest leidlapsest, kes jäetakse skvaier Allworthy maja ette. Allworthy, nagu tema nimi ütleb, on igati väärikas mees ning otsustab lapse üles kasvatada. Ülejäänud 650 lehekülge tegelevad Tomi ja tema seiklustega, algul noorpõlves, siis täiskasvanueas. On armastust, päris palju on seksi.


Raamat ilmus Inglismaal aastal 1749.




Võib-olla pole üks esimestest tänapäevastest romaanidest, võib-olla mitte.
"Don Quijote" on mingi sajand vanem ja vaevalt, et need inglise romansid, mida Fielding selle teosega parodeerib, olnuks värsivormis. Võib-olla leiduks muidki "aga-sid", see pole praegu tähtis. Ju oli "Tom Jones" mingi uut moodi hinguse tooja ühes mitme teise tollase romaaniga ("Pamela" ja mõni teine). Me tegelt rääkisime sellest loengus, kuid mingit garantiid, et tegemist oleks tõepoolest täiesti uue kirjutamisviisiga, ei saanud, sest ei tea, milline oli varasem traditsioon. Need artiklid, mis seda kinnitasid, tundusid ka väheke erapoolikud olevat (inglise uurija ikka ütleks, et Inglismaal rajati romaanitraditsioon - aga hispaanlane temaga tõenäoliselt ei nõustuks...)


Autor ei salli klassikalises mõttes vooruslikke tegelasi. Voorus pole tema jaoks vastupanu kiusatustele ning askeetlik loobumine elust ning naudingutest. Inimene ei muutu aktsepteeritavaks seeläbi, et ta ei aktsepteeri midagi - nagu kujutataks üht tüüpilist vooruslikku tegelast -, vaid seeläbi, et ta on hea südamega tegelane.


See seletabki, et kuigi peategelane on ühelt poolt päris tavalises mõttes hea tegelane -  tal jagub kaastunnet vaesemate vastu ning ta püüab olla hea - on ta samas täiesti nõrkustega tegelane. Ma algul ümberjutustusi või muljeid kuuldes arvasin, et nii vanas raamatus oleks kõik palju primitiivsem ja et "nõrkuste" all peetakse silmas, et Tom Jones ikkagi lööb maaslamajat (aga kahetseb!) või et Tom Jones joob vahel (aga põeb pohmakat!). Või äkki seda, et ta magab kellegagi enne abielu.
Ütleme, mul oli väga ähmane arusaam sellest, kui range oli tollane puritaanlus...
Tähendab, Tom Jones magab peaaegu pooltega selles raamatu naistegelastest. Ja põhjus pole teps mitte selles, et nad oleks nii kohutavalt vastupandamatud, et tavainimene ei saa alistumata jätta. Ta magab nendega suht juhuslikult - sellepärast, et tuleb tuju. Kellegi kohta lausa öeldakse, et temas polnud sugugi seda tüüpi hurmavust mis Sophial, keda Tom Jones tegelikult ja kogu südamega armastas, aga tal olid nii valged-valged rinnad ja need tõmbasid Tomi pilku.


Nii et see suur meelelisus oli põnev - ei olnud nii, et ususõdade küüsis olev Inglismaa olnuks range ja puritaanlik. See puritaanlus tuli - Jane Austeni ajaks on vast loomulikum, et tegelased ei käitu, nagu kogu maailm oleks nende Studio54 -, aga see raamat oli varasem.
See varasus oli mõneti harjumatu - loed prantsuse sõduritest ja nende kammaijaast ja tuletad endale meelde, et kui Fielding "Tom Jonesiga" raamatuturule jõudis, polnud Napoleon veel sündinudki. Vahest pole see oluline elamus, aga siiski, raamat mõjub sedavõrd värskena, et lugedes ununes, et kogu moodne poliitiline ajalugu on alles olemata selle raamatu toimimise ajaks.


Lugemiselamuse poolest haakub minu jaoks vägagi Charles Dickensiga. Keda sageli kirjeldatakse kuidagi hirmus tõsiseks - nagu Dickens oleks inglise Balzac, inglise Tostoi. Täiesti jabur - tegemist on siiski sellise rahvakirjanikuga, kellel selged ja karikatuursed tegelased ning lahendused täiesti sentimentaalset masti (vaene saab ka lõpuks suured rikkused enda omandusse jmsjms). Jah, tal eksisteerivad sotsiaalsed lõhed. Eksisteerib rahva jagunemine varanduse ja staatuse alusel. Kuid see kõik on mähitud peaaegu muinasjutuliku stoori sisse ning kirjutatud väga hea huumoriga.


Fielding mõjuski mulle mingi n-ö proto-Dickensina, kellel on rohkem seksi ja mingid asjad, mingid asjad siiski veidi, nuh, kohmakamad kui Dickensil. Karakterid on naljakad, aga midagi jääb veidi puudu, et neist ei saa vastava inimtüübi võrdkuju, nagu tollel.


Kuid ei tahaks siin jätta muljet, nagu tegemist oleks lihtsalt "vaese mehe Dickensiga" - ta on mingis mõttes hoopis naljakam Dickensist. Me pidime lugedes tegema väikesi märkusi, et see haakub selle, see tolle teemaga. Ma lugesin ja tegin ka mõningaid, aga tegelikult jäin mingist hetkest lithsatl üles kirjutama kõige naljakamaid episoode.


Kirjutan kaks näidet, mis mulle väga meeldisid.
Esiteks läheb üks tegelane teise peale raevu ja tahab teda läbi peksta. Jutustaja kommenteerib seda, et maa-aadlikud kaklustes kogu aeg hüüavad: "Kiss my ass!":
"Samuti võib tunduda üllatavana, et mitme tuhande sama laadi soovituse hulgas, mida on kuulnud igaüks, kes on maadžentelmenidega läbi käinud, ei ole ühtegi, kus vastavat palvet oleks täidetud, - ilmne näide nende kasvatamatusest: sest linnas on kõige peenemate džentelmenide juures tavaliseks nähtuseks, et nad täidavad seda tseremooniat kõrgemalseisvate isikute suhtes iga päev, ilma et neilt seda teenet kordagi oleks palutud."


Teine lugu:
"Kord ajasid kolm talumeest ühe Wiltshire'i varast Brentfordi tänavatel taga. Kõige lihtsameelsem nendest, märgates ühe ukse kohal silti "Wiltshire'i võõrastemaja", soovitas oma kaaslastel sisse astuda, olles kindel, et nad sealt sama kandi mehe eest leiavad. Teine, kes oli targem, naeris tema lihtsameelsuse üle, kuid kolmas, kes oli veelgi targem, vastas: "Lähme pealegi sisse, sest ta võib arvata, et meil ei tule mõttessegi teda oma kandi rahva hulgast otsida." Niisiis läksid nad  sisse ja otsisid kogu maja läbi, lastes endal niimoodi varga käest ära lipsata, kellel nad juba peaaegu kannul olid, sest neil kellelegi ei tulnud õigel ajal meelde, et mees lugeda ei oska, kuigi nad kõik seda teadsid."


Jutustaja on ühesõnaga naljakas. Kui siit pole näha, siis lugedes on tajuda. See on kõikevaldav meeleoluline asi.



Tuesday, March 11, 2014

David Levithan "Armastuse sõnaraamat"

7/10

Ilukirjanduslik "sõnaraamat". Igal leheküljel on sõna ning "definitsioon" - mingi elamus või mõte või mulje sellest sõnast. Tekib korduv motiiv ühe armastusloo näol. Esitatakse kõik etapid kohtumisest lahkuminekuni. Mitte aga kronoloogilises, vaid tähestiku järjekorras.

Tegelikult on see täiesti tore raamatuke. Mingite eredate hetkede loetelu. Romaan ilma "mitteolemise" hetkedeta, mis teeb elust elu. Aga kirjandus võibki olla intensiivsete hetkede loetelu. Eesmärkide poolest nagu mõni isiklik luuleraamat. Või ehk nagu mõni SMS-romaan - mingi tänapäevane keskendumist mittevajav romaan. Aga ma ei võta seda praegu negatiivsena. Kuni autoril on oskust seda ülal hoida.

Kõike pikemad sissekanded (Oot, sõnaraamatul on vist "artiklid"...? Njah, see siin mõjub pigem nagu päevik, nii et ütleme "sissekanded") vältavad paar lehekülge. Kõige lühem tuleb kohe meelde:
"Love, armastus
Ma ei hakka isegi üritama."
(Kuivõrd kogu raamat ongi selle üritamine, ei ole see midagi niiväga cop-out.)

Teised lühematest aitavad ilmestada osapooli -
"Antsy, sipelgad püksis.
Ma vandusin, et ei vii sind enam kunagi ooperisse." - ja aitavad salamisi maalida pilti kahest inimesest ja nende kohati idüllilisest, kohati düsfunktsionaalsest suhtest. Kumba see pigem on, ei aimugi neist hetkedest.

Pikemad mõjuvad selliste monoloogidena, mida Harry jutustaks Sally'le. Pilguheit tegelasse või mingisse erilisse arusaamisse või möödarääkimisse. Kumbki neist pole ühelgi juhul määrava tähendusega, ei kõrghetked ega madalseisud - aga need aitavad ilmestada selle suhte problemaatilist mitmekülgsust.

Siin ei saavutata midagi väga uskumatut. Aga ükski lehekülg pole halb. See kõlab pooliku katsena raamatut kiita, aga tõepoolest - mingit parajalt head luulelist vaistu peab olema, et seda niimoodi õnnestuma panna.

"Flux, vool
Loomulik olek. Meie tujud muutuvad. Meie elud muutuvad. Meie tunded teineteise vastu muutuvad. Meie kursid muutuvad. Laul muutub. Õhk muutub. Dušivee temperatuur muutub.
Lepi sellega. Me peame sellega leppima."

Võib-olla on see peamiselt lugu ühest ebaõnnestunud suhtest. Võib-olla aga mitte. Ehk on mõne lugeja jaoks klaas siiski pooltäis ja nad oskavad selles näha kirjeldust teetakistusest ühes suhteidüllis. Või mis Sa arvad?

Monday, March 3, 2014

Doris Lessing "Kuldne märkmeraamat"

10/10

Kirjutasin ühe aine raames Doris Lessingu "Kuldsest märkmeraamatust" essee, mõeldes: "Tead, blogi on väga soiku jäänud." Nüüd riputan selle üles, aga toimetan välja mõningaid kõige jobumaid jobutsemisi...

Või noh, mis ma jaman - ei hakka kogu kiiruga, vastu tähtaega kirjutatud esseed "täies hiilguses" esitama, jätan valitud katkendid. Võiks ehk rangemalt, aga ma ei oska häid lausungeid leida ja loodan, et mingi terviklikkus on ehk parem lahendus.

A kes väga ei viitsi lugeda,
tl;dr, eks ole,
siis võtaksin ise lihtsalt kokku oma ühe põhielamuse selle raamatuga seoses:
raamat on üks väga avara teemadeväljaga identiteediotsing, mille vahepealne kokkuvarisemine mõjub magusalt frustreerivalt oma raputava irratsionaalsusega, lähenemata aga korrakski mingisugusele postmodernismile või absurdismile vms-le. Huvitavalt terviklik teos kogu oma näilise laialivalguvuse kiuste. Ja üks väheseid asju väärtkirjanduse klassikast, mille mõningate stseenide ülelugemine paneb ennast unustama ja sellest välja tulles kella vaatama.

Aastal 2013 suri Doris Lessing, keda siinkirjutaja on paljudele kirjeldanud kui üht oma lemmikkirjanikku. 
Jah, ma päriselt ka alustasin oma esseed sellise põhikoolitasemelise lausega.
/../
Väita, et Nobeli-preemia pälvinud naiskirjanik oli eelkõige oma ajastu tähtis feministlik kirjanik, ent lisaks sellele hea inimeseks olemise kirjeldaja, tundub siinkirjutajale mingite rõhuasetuste vääratusena tema retseptsioonis. Sellest õhkub suhtumist, mis võib olla mõeldud kiitvana – tsiteerides ammust reklaami: „Piisav, et mõjuda mehele, aga mõeldud siiski naistele!“ –, a pole kuidagi täpne. Tema tajumine esifeministina (pidades silmas loomingu väärtust, mitte tähenduses „protofeminist“), olgugi see mõeldud tema kiituseks, taandab ambitsioonika kirjaniku millekski olemuslikult marginaalseks.

/.../
Selle kohta ütles ta New York Times’ile antud intervjuus: „Mida nad tegelikult tahavad, on see, et ma ütleks: „Haa, sõtsed, seisan teiega õlg õla vastas võitluses selle kuldse koidiku nimel, milles kõiki neid elajalikke mehi enam pole.“ Kas nad tõesti tahavad, et inimesed teeks lihtsustatud väiteid meeste ja naiste kohta? Tuleb välja, et tahavad. Olen jõudnud sellele järeldusele suure kahetsusega.“

Nojah, oleks jabur väita, et „Kuldses märkmeraamatus“ ei leiduks feministlikku aspekti. Raamat oli kirjutatud viieks (või isegi enamaks) jagatud teosena, mille raamjutustus on „Vabad naised“. 60 000 sõnaga on see pikem kui Aldous Huxley „Hea uus ilm“ ning F. Scott Fitzgeraldi tähtromaan „Suur Gatsby“. Selle peategelane on autoriga peaaegu samastuv lahutatud naine Anna Wulf, kes on segatud tema sõbranna Molly keerulistesse suhetesse abikaasa ning täiskasvanuikka jõudva pojaga. Anna on kunagine andekas kirjanik, kes pole juba aastaid kirjutanud ilukirjandust. Selle asemel peab ta nelja päevikut. Need neli päevikut on eri värvi ning peegeldavad ühelt poolt tema enda püüdu lahterdada oma elu, vaadelda neid eraldi kategooriates.

[siin läheb sisukokkuvõte tüütutesse detailidesse... Panen kolm mõttekriipsu, kus lõppeb sisukokkuvõte]

Esimene, must märkmeraamat keskendub Annale kui kirjanikule. Selles räägib ta oma ammusest romaanist „Sõja rajajooned“, mis oli pooleldi autobiograafiline teos elust Aafrikas. Umbes 70 lehekülje vältel kirjeldab Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes kirjeldab) eluetappi, millest raamat inspiratsiooni sai. Sellele lisaks kirjeldab ta Hollywoodi katseid teha sellest filmi – nende püüdu tõlgendada seda neile sobivas võtmes. Teises, punases märkmeraamatus keskendub Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes keskendub) poliitikale. Varem oli ta kommunist ning selle ideaalide sinisilmne optimism ning tegutsemissunnile õhutav meelsus ütleb nii mõndagi ühe ajajärgu kohta. Religioosse mõtlemise vormina ühes aina ateistlikumas ühiskonnas kehastas selline ideeline kommunism missiooni, mille nimel elada ja mille hüvanguks pingutada.

Kolmandat, kollast kirjeldab ta kui vihikut, „kus ma loon oma kogemusest lugusid“ – see mõjub kõige isiklikuma osana. Selles armub Ella (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kirjutamas Ellat armumas) ühesse abielumehesse Pauli. Lõppude lõpuks pole ent ükski armukolmnurk võrdkülgne, seegi lõppeb Ella (või Anna) jaoks õnnetult. Neljandat, sinist märkmeraamatut kasutab Anna (või kasutab Lessing?) kui päevikut. Suuresti tähendab see kaldumist psühhoanalüütilisuse poole – mitte aga piinlikult avameelseid pihtimusi, püüdu kirjutada oma minevikku lahti mingite märgilise tähtsusega suhete kaudu, vaid esiti pigem katset juurelda juhtunu üle (mõneti selle üle, mis leiab aset „Vabades naistes“, ent ei saa öelda, et sinine märkmeraamat oleks tollele allutatud), hiljem läheb suurem rõhk lõikudele vestlustest psühhoanalüütikuga.

- - - 

Kõigi nelja märkmeraamatu puhul käivituvad teemad, mida annab hirmpõhjalikult, aga hirmtüütult analüüsida. Kõige ilmsemana kerkib küsimus autobiograafilisuse kohta – seda määral, mis pani siinkirjutajat lisama tülikaid ja tõenäoliselt liiasena näivaid sulgusid eelmistesse lõikudesse. Metatasandid on sisse kirjutatud moel, mis ei lase hinnata, mil määral on tegemist mängimise, mil pihtimisena. Siinkohal ilmseimana näiv näide autobiograafilisest: mustas märkmeraamatus kirjeldab Anna oma kunagist edukat raamatut, milles on raske mitte näha seoseid raamatuga „Rohi laulab“ – Lessingu debüütteos, millega ta tegi oma esialgse läbilöögi (saades hiljem päris-päris kuulsaks "Kuldse märkmeraamatuga").

/.../

Veel üks suur teema, mis „Kuldse märkmeraamatu“ puhul tekib, on küsimus sellest, mis on romaan. Selleni ühelt poolt juhib katkend, milles ta ütleb, et „huvil, millega ma lugesin neid raamatuid, ei olnud midagi ühist sellega, mida ma tunnen, lugedes – ütleme – Thomas Manni, viimast kirjanikku selle sõna vanas tähenduses, kes kasutas romaani filosoofilisteks avaldusteks elu kohta.“ (lk 69) Samas lõigus kirjeldab ta romaani kaht võimalikku funktsiooni: esiteks ülalmainitud klassikalised romaanid oma vana funktsiooniga, teiseks romaanid tema kaasajast (mida ei saa siiski kuidagi nimetada tänapäevaks) ehk reportaažromaanid, mis edastaks mingit infot mõne kauge riigi või kauge aja kohta (umbes nagu Khaled Hosseini, v-b, aga võib-olla ka nagu Minu Eesti sari või mõni selle analoog). Tema näiline hukkamõist sellisele "reportaažromaanile" annab huvitava varjundi järgnevale osale raamatust, meenutusele Rodeesia-ajast, mis kestab juba ise 70 lehekülge ja on nagu lühimõõdus reportaažromaan. 

Osati jääb mulje, nagu ta püüaks seda žanrit enesest välja kirjutada, puhastuda sellest. Tekib olukord, kus raamat ammendab ühe romaanivormi, selleks et jõuda oma tõelise ülesandeni. Selleks on romaani kolmas funktsioon, milleks on kirjeldada „ühe ajastu intellektuaalset ja moraalset kliimat /.../ nagu kirjeldas seda Tolstoi Venemaal või Stendhal Prantsusmaal.“ (lk 8). Siia võib veel lisada tema katset teha üht üdini klassikalist romaani „Vabade naiste“ näol, nagu ta tunnistab eessõnas 11. leheküljel („See, et ma tegin lühiromaani „Vabad naised“ kogu selle materjalihulga [aastasadade jooksul ladestunud käsitlused romaanižanri kohta] kokkuvõtteks ja kondensatsiooniks, tähendas, et ma ütlesin midagi tänapäevase romaani kohta /.../“)

„Kuldne märkmeraamat“ on pikk ja on tihe. 
[Mis on minu lemmiklause selles essees. Kontsentreeritud debiilsus. Tegelt see polnud omaette lõik, aga mul on tunne, et ta väärib sellist positsiooni.]

Omamoodi paljuütlev oli olemuslik vastikustunne, mida Anna tunneb homoseksuaalide suhtes (mida saaks sõnastada küsimusena: kas sugudevahelises sõjas on "neutraalsed" tema silmis tõesti kohutavamad kui „vaenlased“?). 

Siinkirjutajat paelus erinevatest analüüsivõimalustest enim aga vaimuhaiguse teema. Mõneti osutab sellele lugemisvõimalusele ka autor ise – ta ütleb 1971. aastal kirjutatud eessõnas, et ta võis lugejatelt saada nädalas näiteks kolm kirja. Üks võib olla Johannesburgist, üks San Franciscost ja üks Budapestist. Ja üks keskendumas täielikult sugudevahelisele sõjale ega tee juttu millestki muust, ja teine poliitikast, mainimata ühtki teist teemat. „Kolmas kirjatüüp, mis kunagi oli haruldane, kuid jõuab nüüd teistele järele, kuulub mehele või naisele, kes ei suuda raamatus näha midagi peale vaimuhaiguse teema.“ (lk 18).

Sellele vaimuhaiguse teemale osutab ka neljas märkmeraamat, mis oli esiti päevik, hiljem aga osa psühhoanalüütilisest protsessist Anna ja analüütiku Suhkrumemme vahel. Erinevalt mingist lihtsustatud skeemist "olen haige"=>"Räägi end lahti" => "Rääkisin. Vabanesin." => "Kena. See teeb 500 dollarit", ei tekita "Kuldne märkmeraamat" mingeid tarbetuid illusioone sellise teraapia suhtes, vähemalt mitte Anna puhul – Ariadne lõnga leidmine oli meeldetuletus, et ta viibis labürindis. /.../ Juba ainuüksi vajadus luua sellist ideaalselt neljaks jaotatud elutaju näitab ohtu, et elu oli kokku varisemas; korda annab sättida vaid seda, mis on segi läinud ja tema puhul oli see segiminek jõudnud pea lootusetuseni.

Siis tuleb ent viimane umbes sada lehekülge raamatust. Oi, ja kuidas see tuleb...
[Seda ma sinna ei kirjutanud. Seda kirjutan ma siia. Nagu tegelt päris paljut. Ma toimetan siin üsna põhjalikult tegelt.]

Raamatu lõpus saab ta ent kokku ameeriklase Saul Greeniga. Lõpuks leidus keegi, kel olid enam-vähem samavõrd paigast loksutatud maailm. Mehe puhul väljendus see nii mõneski kummalisuses, mille seast olulisimateks võiks nimetada tema vulgaarselt psühhoanalüütilisi probleeme emaga, tema vajadust vältida vastutust suhetes naistega ning viimaks tema kroonilist mälupuudust, mis osutab deemonlikule lahutatusele maailmast. Puutudes, õigemini põrkudes kokku peategelase depressiooniga, tema vajadusega ühe armastatud mehe järele ning eelkõige tema tahtehalvatusega (mis kerkib esile seoses Anna poliitilise tegevusega idealistliku kommunistina kui ka tema kirjutamisega), on tulemuseks pea täielik kaos. Kaks inimest põimuvad sellises psühhoseksuaalses omavahelises terroris, milles maailm kaotab oma seinad. Kategooriad kaotavad tähenduse, segunevad omavahel. Anna lõpetab ükshaaval märkmeraamatute kirjutamise, mis lõpuks kaotavad oma võltsrollid, ta ei saa neid kaasa võtta oma teel täielikku lagunemisse. Kui nad lõpuks mõlemad tajuvad ühel õrnal ja kummalisel hetkel, et nüüd on riivatud põhja (mulle tundus, et mitte filosoofilises mõttes "kõige sügavamat põhja", vaid pigem häbiväärses mõttes "the pits"-i), otsustavad nad teha sellele lõpu. Kui oled jõudnud põhja, on ainult üks tee ja see viib üles.

Sellise üdini psühholoogilise keeristormi juures on siinkirjutajal raske tajuda, kuidas tõlgendasid inimesed seda osa raamatust üksnes soopõhiselt. Loomulikult oli tegemist mehe ja naisega, ent tundus, et mõlemad olid sedavõrd kaugel normaalsusest, et allutada neid üldistele kategooriatele oleks isegi liiga suure mõistetavuse omistamine kahele läbinisti pudedale inimesele. 

Ehk mõjus teose tõlgendamine sugudevahelise manifestina kõige loogilisema viisina raamatut kuidagigi paigutada. Võib-olla oli nii, et põhilise teema - vaimuhaiguse - käsitlemine oli sedavõrd kaugelt ees oma ajast, et leiti miski, mis oli veidi käegakatsutavamas kauguses ja keskenduti sellele. Hoolimata ohust, et seda romaani hakatakse tajuma iganenud jäänukina ühest üleminekuajastust, püsib siiski lootus, et feminismi lipulaeva tiitel on üksnes loosunglik ankur, mis hoiab seda ohtrate voorustega raamatut avaliku teadlikkuse sadamakail.