10/10
Kirjutasin ühe aine raames Doris Lessingu "Kuldsest märkmeraamatust" essee, mõeldes: "Tead, blogi on väga soiku jäänud." Nüüd riputan selle üles, aga toimetan välja mõningaid kõige jobumaid jobutsemisi...
Või noh, mis ma jaman - ei hakka kogu kiiruga, vastu tähtaega kirjutatud esseed "täies hiilguses" esitama, jätan valitud katkendid. Võiks ehk rangemalt, aga ma ei oska häid lausungeid leida ja loodan, et mingi terviklikkus on ehk parem lahendus.
A kes väga ei viitsi lugeda,
tl;dr, eks ole,
siis võtaksin ise lihtsalt kokku oma ühe põhielamuse selle raamatuga seoses:
raamat on üks väga avara teemadeväljaga identiteediotsing, mille vahepealne kokkuvarisemine mõjub magusalt frustreerivalt oma raputava irratsionaalsusega, lähenemata aga korrakski mingisugusele postmodernismile või absurdismile vms-le. Huvitavalt terviklik teos kogu oma näilise laialivalguvuse kiuste. Ja üks väheseid asju väärtkirjanduse klassikast, mille mõningate stseenide ülelugemine paneb ennast unustama ja sellest välja tulles kella vaatama.
Aastal 2013 suri Doris Lessing, keda siinkirjutaja on paljudele kirjeldanud kui üht oma
lemmikkirjanikku.
Jah, ma päriselt ka alustasin oma esseed sellise põhikoolitasemelise lausega.
/../
Väita, et Nobeli-preemia pälvinud
naiskirjanik oli eelkõige oma ajastu tähtis feministlik kirjanik,
ent lisaks sellele hea inimeseks olemise kirjeldaja, tundub
siinkirjutajale mingite rõhuasetuste vääratusena tema
retseptsioonis. Sellest õhkub suhtumist, mis võib olla mõeldud
kiitvana – tsiteerides ammust reklaami: „Piisav, et mõjuda
mehele, aga mõeldud siiski naistele!“ –, a pole kuidagi täpne. Tema
tajumine esifeministina (pidades silmas loomingu
väärtust, mitte tähenduses „protofeminist“), olgugi
see mõeldud tema kiituseks, taandab ambitsioonika kirjaniku
millekski olemuslikult marginaalseks.
/.../
Selle kohta ütles
ta New York Times’ile antud intervjuus: „Mida nad tegelikult tahavad, on see, et ma ütleks: „Haa,
sõtsed, seisan teiega õlg õla vastas võitluses selle kuldse
koidiku nimel, milles kõiki neid elajalikke mehi enam pole.“ Kas
nad tõesti tahavad, et inimesed teeks lihtsustatud väiteid meeste
ja naiste kohta? Tuleb välja, et tahavad. Olen jõudnud sellele
järeldusele suure kahetsusega.“
Nojah, oleks jabur väita, et „Kuldses
märkmeraamatus“ ei leiduks feministlikku aspekti. Raamat oli kirjutatud
viieks (või isegi enamaks) jagatud teosena, mille raamjutustus on
„Vabad naised“. 60 000 sõnaga on see pikem kui Aldous
Huxley „Hea uus ilm“ ning F. Scott Fitzgeraldi tähtromaan „Suur
Gatsby“. Selle peategelane on autoriga peaaegu samastuv lahutatud
naine Anna Wulf, kes on segatud tema sõbranna Molly keerulistesse
suhetesse abikaasa ning täiskasvanuikka jõudva pojaga. Anna on
kunagine andekas kirjanik, kes pole juba aastaid kirjutanud
ilukirjandust. Selle asemel peab ta nelja päevikut. Need neli
päevikut on eri värvi ning peegeldavad ühelt poolt tema enda püüdu
lahterdada oma elu, vaadelda neid eraldi kategooriates.
[siin läheb sisukokkuvõte tüütutesse detailidesse... Panen kolm mõttekriipsu, kus lõppeb sisukokkuvõte]
Esimene, must märkmeraamat keskendub Annale kui kirjanikule. Selles
räägib ta oma ammusest romaanist „Sõja rajajooned“, mis oli
pooleldi autobiograafiline teos elust Aafrikas. Umbes 70 lehekülje
vältel kirjeldab Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes
kirjeldab) eluetappi, millest raamat inspiratsiooni sai. Sellele
lisaks kirjeldab ta Hollywoodi katseid teha sellest filmi – nende
püüdu tõlgendada seda neile sobivas võtmes. Teises, punases
märkmeraamatus keskendub Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast,
kes keskendub) poliitikale. Varem oli ta kommunist ning selle
ideaalide sinisilmne optimism ning tegutsemissunnile õhutav meelsus
ütleb nii mõndagi ühe ajajärgu kohta. Religioosse mõtlemise
vormina ühes aina ateistlikumas ühiskonnas kehastas selline
ideeline kommunism missiooni, mille nimel elada ja mille hüvanguks
pingutada.
Kolmandat, kollast kirjeldab ta kui vihikut, „kus ma loon oma
kogemusest lugusid“ – see mõjub kõige isiklikuma osana. Selles
armub Ella (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kirjutamas Ellat
armumas) ühesse abielumehesse Pauli. Lõppude lõpuks pole ent ükski
armukolmnurk võrdkülgne, seegi lõppeb Ella (või Anna) jaoks
õnnetult. Neljandat, sinist märkmeraamatut kasutab Anna (või
kasutab Lessing?) kui päevikut. Suuresti tähendab see kaldumist
psühhoanalüütilisuse poole – mitte aga piinlikult
avameelseid pihtimusi, püüdu kirjutada oma minevikku lahti
mingite märgilise tähtsusega suhete kaudu, vaid esiti pigem katset
juurelda juhtunu üle (mõneti selle üle, mis leiab aset „Vabades
naistes“, ent ei saa öelda, et sinine märkmeraamat oleks tollele
allutatud), hiljem läheb suurem rõhk lõikudele vestlustest
psühhoanalüütikuga.
- - -
Kõigi nelja märkmeraamatu puhul käivituvad teemad, mida annab hirmpõhjalikult, aga hirmtüütult analüüsida. Kõige ilmsemana kerkib küsimus
autobiograafilisuse kohta – seda määral, mis pani siinkirjutajat
lisama tülikaid ja tõenäoliselt liiasena näivaid sulgusid
eelmistesse lõikudesse. Metatasandid on sisse kirjutatud moel, mis
ei lase hinnata, mil määral on tegemist mängimise, mil pihtimisena. Siinkohal ilmseimana näiv näide autobiograafilisest:
mustas märkmeraamatus kirjeldab Anna oma kunagist edukat
raamatut, milles on raske mitte
näha seoseid raamatuga „Rohi laulab“ – Lessingu debüütteos,
millega ta tegi oma esialgse läbilöögi (saades hiljem päris-päris kuulsaks "Kuldse märkmeraamatuga").
/.../
Veel üks suur teema, mis „Kuldse märkmeraamatu“ puhul tekib, on
küsimus sellest, mis on romaan. Selleni ühelt poolt juhib katkend,
milles ta ütleb, et „huvil, millega ma lugesin neid raamatuid, ei
olnud midagi ühist sellega, mida ma tunnen, lugedes – ütleme –
Thomas Manni, viimast kirjanikku selle sõna vanas tähenduses, kes
kasutas romaani filosoofilisteks avaldusteks elu kohta.“ (lk 69)
Samas lõigus kirjeldab ta romaani kaht võimalikku funktsiooni:
esiteks ülalmainitud klassikalised romaanid oma vana funktsiooniga,
teiseks romaanid tema kaasajast (mida ei saa siiski kuidagi nimetada tänapäevaks) ehk reportaažromaanid, mis edastaks mingit
infot mõne kauge riigi või kauge aja kohta (umbes nagu Khaled Hosseini, v-b, aga võib-olla ka nagu Minu Eesti sari või mõni selle analoog). Tema näiline hukkamõist sellisele "reportaažromaanile" annab huvitava varjundi järgnevale osale raamatust, meenutusele Rodeesia-ajast, mis kestab juba ise 70 lehekülge ja on nagu lühimõõdus reportaažromaan.
Osati jääb
mulje, nagu ta püüaks seda žanrit enesest välja kirjutada, puhastuda sellest. Tekib olukord, kus raamat
ammendab ühe romaanivormi, selleks et jõuda oma tõelise
ülesandeni. Selleks on romaani kolmas funktsioon, milleks on
kirjeldada „ühe ajastu intellektuaalset ja moraalset kliimat /.../
nagu kirjeldas seda Tolstoi Venemaal või Stendhal Prantsusmaal.“
(lk 8). Siia võib veel lisada tema katset teha üht üdini
klassikalist romaani „Vabade naiste“ näol, nagu ta tunnistab
eessõnas 11. leheküljel („See, et ma tegin lühiromaani „Vabad
naised“ kogu selle materjalihulga [aastasadade jooksul
ladestunud käsitlused romaanižanri kohta]
kokkuvõtteks ja kondensatsiooniks, tähendas, et ma ütlesin midagi
tänapäevase romaani kohta /.../“)
„Kuldne märkmeraamat“ on pikk ja on tihe.
[Mis on minu lemmiklause selles essees. Kontsentreeritud debiilsus. Tegelt see polnud omaette lõik, aga mul on tunne, et ta väärib sellist positsiooni.]
Omamoodi paljuütlev oli olemuslik vastikustunne, mida Anna tunneb homoseksuaalide suhtes (mida saaks sõnastada küsimusena: kas
sugudevahelises sõjas on "neutraalsed" tema silmis tõesti kohutavamad
kui „vaenlased“?).
Siinkirjutajat
paelus erinevatest analüüsivõimalustest enim aga vaimuhaiguse
teema. Mõneti osutab sellele lugemisvõimalusele ka autor ise – ta
ütleb 1971. aastal kirjutatud eessõnas, et ta võis lugejatelt
saada nädalas näiteks kolm kirja. Üks võib olla Johannesburgist,
üks San Franciscost ja üks Budapestist. Ja üks keskendumas
täielikult sugudevahelisele sõjale ega tee juttu millestki muust,
ja teine poliitikast, mainimata ühtki teist teemat. „Kolmas
kirjatüüp, mis kunagi oli haruldane, kuid jõuab nüüd teistele
järele, kuulub mehele või naisele, kes ei suuda raamatus näha
midagi peale vaimuhaiguse teema.“ (lk 18).
Sellele vaimuhaiguse teemale osutab ka neljas märkmeraamat, mis oli esiti päevik, hiljem aga osa psühhoanalüütilisest protsessist Anna ja analüütiku
Suhkrumemme vahel. Erinevalt mingist lihtsustatud skeemist "olen haige"=>"Räägi end lahti" => "Rääkisin. Vabanesin." => "Kena. See teeb 500 dollarit", ei tekita "Kuldne märkmeraamat" mingeid tarbetuid illusioone sellise teraapia
suhtes, vähemalt mitte Anna puhul – Ariadne lõnga leidmine oli meeldetuletus, et ta viibis labürindis. /.../ Juba ainuüksi
vajadus luua sellist ideaalselt neljaks jaotatud elutaju näitab
ohtu, et elu oli kokku varisemas; korda annab sättida
vaid seda, mis on segi läinud ja tema puhul oli see segiminek jõudnud pea lootusetuseni.
Siis tuleb ent viimane umbes sada lehekülge raamatust. Oi, ja kuidas see tuleb...
[Seda ma sinna ei kirjutanud. Seda kirjutan ma siia. Nagu tegelt päris paljut. Ma toimetan siin üsna põhjalikult tegelt.]
Raamatu lõpus saab ta ent kokku ameeriklase Saul Greeniga. Lõpuks
leidus keegi, kel olid enam-vähem samavõrd paigast loksutatud
maailm. Mehe puhul väljendus see nii mõneski kummalisuses, mille
seast olulisimateks võiks nimetada tema vulgaarselt
psühhoanalüütilisi probleeme emaga, tema vajadust vältida
vastutust suhetes naistega ning viimaks tema kroonilist mälupuudust,
mis osutab deemonlikule lahutatusele maailmast.
Puutudes, õigemini põrkudes kokku peategelase depressiooniga, tema
vajadusega ühe armastatud mehe järele ning eelkõige tema
tahtehalvatusega (mis kerkib esile seoses Anna poliitilise tegevusega idealistliku kommunistina kui ka tema kirjutamisega), on
tulemuseks pea täielik kaos. Kaks inimest põimuvad sellises
psühhoseksuaalses omavahelises terroris, milles maailm kaotab oma
seinad. Kategooriad kaotavad tähenduse, segunevad omavahel.
Anna lõpetab ükshaaval märkmeraamatute kirjutamise, mis lõpuks kaotavad
oma võltsrollid, ta ei saa neid kaasa võtta oma teel täielikku
lagunemisse. Kui nad lõpuks mõlemad tajuvad ühel õrnal ja
kummalisel hetkel, et nüüd on riivatud põhja (mulle tundus, et mitte filosoofilises mõttes "kõige sügavamat põhja", vaid pigem häbiväärses mõttes "the pits"-i), otsustavad nad teha
sellele lõpu. Kui oled jõudnud põhja, on ainult üks tee ja see
viib üles.
Sellise üdini psühholoogilise keeristormi juures on siinkirjutajal
raske tajuda, kuidas tõlgendasid inimesed seda osa raamatust üksnes
soopõhiselt. Loomulikult oli tegemist mehe ja naisega, ent tundus,
et mõlemad olid sedavõrd kaugel normaalsusest, et allutada neid üldistele kategooriatele oleks isegi liiga suure mõistetavuse
omistamine kahele läbinisti pudedale inimesele.
Ehk mõjus teose tõlgendamine sugudevahelise manifestina kõige loogilisema viisina raamatut kuidagigi paigutada. Võib-olla oli nii, et põhilise teema - vaimuhaiguse - käsitlemine oli sedavõrd kaugelt ees oma ajast, et leiti miski, mis oli veidi käegakatsutavamas kauguses ja keskenduti sellele. Hoolimata ohust, et seda romaani hakatakse tajuma iganenud jäänukina ühest üleminekuajastust, püsib siiski lootus, et feminismi lipulaeva tiitel on üksnes loosunglik
ankur, mis hoiab seda ohtrate voorustega raamatut avaliku teadlikkuse
sadamakail.