Tuesday, January 31, 2012

Eia Uus "Kuu külm kuma"

9/10

Peategelane kui armukolmnurga neetuim osapool, viibides neljandat vahetusaastat Tais ja olles bipolaarne.

+ hea tasakaal poeetilisuse määral, olemata ilutsev ja olles samas nauditava sõna ja lausega
+ oleviku sinavorm annab hea varjundi
+ veenvalt ja äratuntavaks tehtud bipolaarse inimese madalhetke tiraadid - emotsioon on paigas, ei hakka mõjuma kasvuealise tühise halamisena
+ ammendab teemad ja lahendused hästi, ükski lahendus pole teksti senisest käigust lähtudes ilmne

+/- Kirjeldused Tai kohta, kokkupuude teise maailmaga
-/+ noore inimese absoluutsus - iga juhtuv asi on Maailma Lõpp või Maailma Parim Asi

Konkreetselt midagi laita ei olegi.

Ükskord üks sõbranna, kellele väga meeldis Stephanie Meyeri "Twilight", andis mõista, et Eia Uus paistab olema hea kirjanik. Olin skeptiline. Eesti moodne tütarlastekirjandus... Kuid sattusin kord "Tule, ma jutustan Sulle loo" ehk eesti noorte ühise novellikogu peale, milles oli ka Eia Uue kirjutis ja see lausa üllatas - ta on tegelikult siiski väga hea kirjanik.

Ja väga hea kirjanik võib kirjutada ka telefoniraamatut ümber oma stiili sisse, seegi muutuks üsna loetavaks. Mis ei tähenda, et oivaline temaatika ei teeks asja paremaks.

Eia Uus kuulub ühesõnaga minu meelest näituseks Sass Henno ja Diana Leesaluga nende noorautorite sekka, kes üllatavad oma pädevusega. Sellele osutab ka asjatundjate tunnustus: "Kuu külm kuma" oli 2004. aasta romaanivõitlusel ära märgitud, aga mis veelgi rõhutusväärsem, oli saanud Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia. Muudel aastatel on võitnud seda Kivirähk oma ussisõnadega, Jan Kausi "Tema" ja Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja", nii et she's in good company.

Kord ütles autor, et "Oma esimese raamatu puhul oli mulle oluline, et see läheks kas või ühele inimesele korda."
...
Hm, imelik. Ma mäletasin sõnastust, et pidas seda lugu oluliseks öelda. Mistõttu lugedes tekkis mul küsimus, kas "enesest välja kirjutamise" mõttes või "maailmas peab ära öeldud saama"-tähenduses.
Kuid seda, et läheks korda, saavutab ta ilmselt küll. Bipolaarsuse teema on ehedalt tehtud. Mul on vähemalt üks sõber, kes oma sõnul kannatab selle käes, kellele tahan ka seda raamatut soovitada. Meenutab Stephen Fry'ga peetud intervjuusid, mis panevad nägema seda ikkagi tõsise haigusena ja mitte ilmtingimata mingi hellitatud või halva eluviisiga inimese nõrkusena.

Selle raamatu meeleheide tundub õnneks olevat üldistatav.

Selle osas teeb vast suure töö ära ka sina-vorm, mis eesti keeles ongi selline ühendav kõneviis. Sa ju kasutadki sina-vormi, kui räägid kõigile vastavas olukorras eeldatavast tegutsemisviisist. Sa ju ei hakkagi kasutama sinavormi, kui püüad lugejat võõristada konkreetsetest tekstitunnetest.
(Saaks küll, iseenesest saaks sellist elementaarset nõusolekut otsivat sinavormi kasutada täieliku absurdi juures. "Kui ikka tullakse tänava peal ja öeldakse "tere" täielikule võhivõõrale, siis sa ju võtadki pastaka ja löödki talle silma."
Oh jah, põrunud jutustajaga novellid...)

Igatahes, oleviku sinavorm on hea. Hoiab huvitavat positsiooni toimuva suhtes. Kui oleks vana hea möödaniku temavorm, oleks kogu emotsioon teine. Praegune annab võib-olla laiemaid üldistusvõimalusi. Sellises stiilis kirjutades sujub poeetiliste tiraadide tegemine üsna loomulikult, tekst võib ühtäkki täiesti elementaarselt sellisesse sulada.

Peatükkide algustes on jupid Sylvia Plathi. See mõjub natuke suunisena või võtmena, mis laadis seda lugeda.
30-aastaselt enesetapu sooritanud poeedist depressiivik...
Ja see pani algul korraks nina krimpsutama. Alla 20ne autor tegemas sellist ühenduslüli, see mõjuks nii pretensioonikana...
Ja ometigi ta kannab minu meelest selle välja. Ei jäägi haledaks varjuks, vaid need jupid osutavad vaid sellele, et autor on teadlik sellest, et tema tundeil on ajaloos teisigi läbikogejaid.

Lisaks, mõjutajate esiletõstmine võinuks panna teda vaatlema lihtsalt ühe mõjutatuna. Sest millegipärast, ehkki iga kirjanik on läbi imbunud teda paratamatult mõjutavast kirjandusest, tahad ikkagi näha teda omaette nähtusena.
Sellesse raamatusse see minu meelest siiski sobis kõik. Sest mingi optimismikirme oli sel peal - ja see kaaskannataja olemasolu ehk aitas seda välja vabandada.

Väga hästi jääb eneseteadlikkuse ja naiivsuse piiri peale, milles ei upu ei eneseirooniasse (jättes tegelased ja kirjutamise mingiks käsitöölase tegevuse viljaks) ega kao naiivsusesse (muutes teistpidi võõristavaks, kuivõrd jääks kitsalt tiinekaliseks).

Ainus, mis sellega seoses nurisema paneb, on see, et tekst ei mõju ilmtingimata üleaegsena... Kuna ta teeb ühenduslüli Plathiga, tekib kontekstiteadlikkus. Ja see oli hea raamat, aga ehk pole lihtsalt minule praegu elumuutvalt tähtis. Ent ta on kirjutatud sellises hetkes viibijale.
Ja kui ma ise meeleheitelaineis triivima peaksin, siis ma pole ikkagi kindel, kas see raamat oleks minu jaoks päris see õige. Sest ehkki madalseisu-monoloogid ei hakanud häirivalt korduma, olid need siiski kuidagi mingit väga konkreetset laadi meeleheite kirjeldused, millest minu oma on natuke teistmoodi.

Esimese töönädala unetuse ja ümberkohanemise perioodil oli see raamat samas päris huvitavalt kohane.

Pluss-miinuseks ehk siis "seisukohta ma ei võta, ent pigem positiivne" oli Tai kirjeldus, kokkupuude teise maailmaga, mis tegi teosest millegi enama kui vaid ühe armukolmnurga kirjelduse. Samas pole selline reisikirjalikkus päris minu asi. Kui oleks olnud täielikult reisikiri ja ilma peastoorita...
Mis puutub reisikirjadesse, siis...
Mulle hirrrmsasti meeldivad näiteks Voldemar Panso reisikirjad, need nii mõnusa muhedusega tehtud. Ei kujutagi ette, et mõni teine niimoodi meeldima hakkaks. Kuid neis oligi mingi tõeliselt eriline oma tõlgenduskäik juures, omaette pansolik kirjeldamislaad, mis tegi selle oivaliseks. Eia Uue raamatus puudus selline hüüumärgilisus, selline tunne, et seda maailma on nii hea tajuda läbi tema filtri. Tema poolt kogetav muutus paljuski ühe paradiisi kirjelduseks (seda samas uskumatuks paradiisiks jätmata).

Ja kuigi see oli väga hea, mõjus see eemaldumisena minu meelest veel paremast osast raamatus, selle põhiosast ehk psühholoogilisest konfliktist. Samas, ehk andiski see irdumine seda vaheldust, mille tõttu madalseisu-hetked ei kippunud korduma... Mine tea.

Aga miinus-plussiks ehk ebalevalt võib-olla pigem taunitavaks pidasin noore inimese maailmatunnetust ja kogu maailma nägemist äärest-ääre põrkava... asjana. Tunnen end samas silmakirjalikuna, sest Sabolotny "Peaaegu inimest" arvustades nurisesin selle kallal, et selline nüanss tollel hoopis puudus, ehkki peategelane oli kah täiskasvanuea piiril.

Kuidas nüüd hakata seletama oma kiuslikkust...

Võib-olla siiski nii, et Sabolotny tolle raamatu (ja vaid tolle raamatu, ma teisi teoseid pole tal lugenud!) "reaalsed konfliktid" mõjusid suvalistena, kuna neid ühiskonna valupunkte tuli aina rohkem ja rohkem ja see mõjus seebikalikuna. Parem olnukski minu meelest tegelikumate ja läbielatute noortetragöödiate harrastamine, mitte "täiskasvanulike" probleemide otsimine.

Kuid Eia Uue stiil oli juba selles eas sedavõrd hea, et raamatu tajutavus noorteromaanina on siiski veidi ahendav...

Või kuidas seda õieti öeldagi.

See on autori esimese kirglikkuse, esimese noorusliku uhma väljakirjutamine. Ja seda on veel tajuda. It has first book written all over it, noh. Ja see on küll igati sümpaatne teos. Kuid ootan huviga tema järgmisi teoseid. Ja ootan, kuhupoole näiteks melodraama ja eneseiroonia piiri jääb ta oma loomingus edaspidi.

Ühesõnaga, rokib küll. Ja läheb küll sellesse 9-punkti-raamatu kategooriasse, mis võiks kõige õigemas lugemiskonditsioonis olla numbrites mõõdetamatu.

Tuesday, January 24, 2012

Jason Goodwin "Janitšaride puu"

6/10

Türgi impeeriumi aegse detektiivi, eunuhh Yašimi seeria avaraamat.

+ ehe ajaloo- ja kontekstivaimustus. Tõeline maiuspala islami- ning ajaloolise Lähis-Ida entusiastile
+ teemapüstitus hea, karaktereil hea potentsiaal
+ üleminekud filmiliku kirjutuslaadi pealt tegevuspaikade kirjeldamisele üldiselt tasakaalus, kumbki polnud kohatu.

- vaimustus konteksti vastu peegeldub, aga ei nakata... Eeldab juba olemasolevat vaimustust nonde võõraste sõnade ja mõistete ja piltide vastu, neid tegelikult teksti sisse elust pulbitsevaks tegemata.
- Karakterite potentsiaal ei realiseeru.
- Tegemist polnud ilukirjandusena mõeldud loona, vaid ilukirjanduseks vorbitud kontekstivaimustusega... Ajalookonteksti pandud ilukirjandusvaimustus olnuks eelistatum.

Autori kohta midagi ei teadnud, võtsin ette ainult kontekstiuudishimust. Sest ajalooline värk võiks olla huvitav. Raamat, mis lisaks oma ilukirjandusele annab midagi ka ajukäärdude vahele üksindust nautima... Või õigemini, mitte ajukäärdude, vaid mälusagarate. Las olla.

Selle raamatu kokkuvõtteks sobiks kõige paremini vast tema enda tänuavalduste teise lõigu algus: "Daisy Goodwin julgustas mind valima Türgi impeeriumi kujutamiseks detektiiviloo vormi."

Lugesin ette Maimukesele unejutuks juppi. Poolepealt märkasin hääletooni lisandumas mingit giidilikku maneeri: "Kui te nüüd vaatate vasakule, siis näete..."

Liigfilmilikud võitlusstseenid polnud minu jaoks. Siis ta lõi ja siis ta surus ukse kinni ja siis ta valas kuuma vett talle krae vahele ja - ja tegelikult oli siin vähemalt üks üleliigne võitlusstseen. See oli autori jaoks ilmselt mingi kontrasti toppimise vajadus - et ajalootäpsus ei tüütaks, on teile siin üks SALAMÕRTSUKAS!

Ma oleks eelistanud ajalootäpsuse kallal rohkem vaeva. Mitte täpsuse, vaid vormi või laadi mõttes. Poetiseerida seda kuidagi. Panna see hingitsema moel, mis... Njah. Need leheküljed jäid igati viisakateks kirjeldusteks mingi väga spetsiifilise ajaloolise pildi või konteksti kohta. Kuid polnud seda, mis tekkis näiteks Neil Gaimani kirjeldatud Araabiat lugedes.
Ühesõnaga - selle nakatuse jaoks soovitan pigem Gaimani "Ramadani" ("Sandman: Fables and Reflections", viimane lugu. Tartu Linnaraamatukogus olemas. Väga-väga lahe lugu ja minusse süstis suurt uudishimu Lähis-Ida müstilise islamliku poeetika vastu). Või kas või "1001 öö jutte".

Kahju. Žanriliselt oleks ju samasse auku, mis Jaan Krossi enamik ajaloolisi romaane. Üldse oivaliste romaanikirjanike ajaloolised teosed. Kuid teose inspiratsiooniallika erinemine, ilukirjandusest lähtumise asemel ajalookontekstil baseerumine, rikub asja minu jaoks. Ma ei oodanud "Ajaloolist Romaani", kuid ootasin... midagi enamat kui ühe ajalookonteksti läbijooksutamist tegelastega, keda saanuks veidi pareminigi ammendada.

Millega jõuangi nüüd peategelase juurde. Oh, vana hea eunuhh Yašim.

Eunuhhlus on tegelikult kohutavalt põneva potentsiaaliga nähtus. Sherlock uuest sarjast on rõhutatult aseksuaalne, sama on öeldud ka Friedrich II kohta, kes on üks põnevamaid isikuid ajalooraamatuis (kelle kohta ma tegelt polegi ühtki rabavat ajalooraamatut ega romaani lugenud, aga kellest aiman senise vähese põhjal, et seda oleks raske nõmedalt sooritada... Loodan vähemalt).

Kui inimene on nii totaalselt kõrvaldanud oma elust seksuaalse (vabatahtlikult või mitte), siis võiks tema keskendumine sellele ülesandele, mida temalt eeldatakse, olla ju absoluutne. Mitte miski ei lase tal kalduda tema teelt.

Ja selles vääramatuses ongi see midagi põnevat. Asi pole vaid romantika puudumises - ütleme suvaliselt ja liialdatult, et selles mõnes tunnis päeva kohta, mida ta ei kuluta sellele inimsuhtlemise aspektile, vaid kulutab selle asemel nt raamatukogus, kui on teadlane, või müüri peal, kui on laduja, või mida iganes.
Asi on ehk pigem ettekujutuses, et inimeses võiks olla mingi kindel määr kirge - ja kui seda ei lähe romantika peale, siis ladestub see mingis muus tema elu nähtuses. Midagi vaimustavat on ettekujutuses, et see muundub peaaegu maaniliseks, saatanlikuks - või ehk hoopis ingellikuks? Igatahes ebainimlikuks kireks millegi vastu.

Tegelikult on minul lihtsalt mingi totakas poolvaimustunud ettekujutus eunuhhist - totaalse keskendumise võrdkujust, keda ei väära inimlikud nõrkused (oh, aga kas ikka "nõrkused" - kui ometi on medaljonil teine pool; armastus kui see "inimlik nõrkus", mis teeb meid vahel, vahetevahel piiramatult tugevaiks...).

"Janitšaride puu" peategelane on aga nii tüüpiline tegelane, välja arvatud see, et tal pole mune. "Mitte vulgaarses ülekantud tähenduses. Yašim oli küllaltki vapper." Lehekülg 11, esimene kord, kui seda mainitakse.
Kogu eunuhlus muudetakse lihtsalt munadeta olekuks. Pole õieti tajuda selliste isikute pooleldi röövitud inimlikkust, täielikult röövitud mehelikkust... Ja muidugi liialdan. "Mehelikkus" ei peaks sajaprotsendiselt sõltuma seksuaalsusest ega sõltugi, täiesti ebamehelik inimene võib olla hirrrmus viriilne, samas kui impotent võib olla kõige muu osas seksisümbol. Kuid viiteid sellisele mehelikkuse kaotamise mõttele polegi mainimisväärsel moel, on vaid üksikud "haa, aga tal pole ju mune". See ei ülendu kuidagi millekski tähenduslikumaks.

See, et ta on eunuhh, on lihtsalt selleks, et Türgi üht kummalist nähtust lugejale näidata. Nii imelik, saab euroopa lugeja mõelda, nad lõikasidki munad otsast vä?
Teine asi muidugi see, et ta saab haaremis käia. Olukord, mida kasutatakse suhteliselt külmaks jätnud detektiiviloos vahendina.

Tegelikult on minu häda vaid see, et ma soovisin midagi muud. Ma tahtsin sümboleid. Tahtsin ühe poeetilise vahendi lõplikku ammendamist. Sama häda oli mul filmiga "August Rush" - selle peaolend oli poiss, kes oli imbunud Muusika Olemusest moel, mis tegi ta millekski muuks kui inimese. Ta oli Geenius - kuid mitte "muusikas väga pädev laps" (ja oi, kuidas mind häirisid viited Mozartile - nagu tema poleks kõige rängema kasvatus- ja sunnitöö jõhkravõitu, ent heatulemuslik saadus...). Ta oligi muusika. Ta mitte ei avastanud hea meloodia ühes või teises nähtuses, vaid ta elas pidevas helisevuse ookeanis, mida vahel tõlgendas inimestele. Olles kummastatud, et nemad seda ei näinud.
Film muidugi seda ei näinud nii. Võetakse selline ebainimlikkuse üdi - ja taandatakse ta inimliku melodraama mõttetuks karakteriks.
Oh, olnuks ta inimestevahelise suhtlemise vahend - kellegi tõmmata-tõugata, sealjuures vaevu aimuva teadvusega, millele saab osutada ainult minimaalselt ja seeläbi ülierutavalt... Robot, kelle üksainus iseseisvalt öeldud "ei" paneb peatuma südame.
Kuid August oli lihtsalt üks poiss, kes tahtis oma vanemate juurde tagasi jõuda... Ja need vanemad olid noored armunud, kes vajasid tagasiteed muusika ja teineteise juurde.
Mulle meeldivad lääged romantilised filmid vahel. Päriselt ka meeldivad ja see pole isegi mitte "Guilty Pleasure", sest keskmisest grammi võrra rohkem melodraamat võib olla väga hästi välja mängitud. Kuid mitte siis, kui see rikub oivalist potentsiaali.
Raisk.

Keeleliselt üllatasid mõned "pani kaks ja kaks kokku" moodi anglitsismid (otsimata torkas silma umbes veerand tosinat sellist...), aga neid polnud ülemäära palju ja kui palju teabki keskmine lugeja, kas sellistel miskit viga on? Ehk saabki selliseid varsti eesti keelde üle tuua?
Mitte, et ma vabandaks seda välja. Ma tegelikult pean seda veaks. Kuid selliseid apse oli vähe ja ei häirinud, ainult kummastasid veidi. Üldiselt pean ikkagi keeleliselt küllaltki korrektseks tekstiks, kuivõrd siin midagi minu arvata on.

Ah jaa.
Spoiler kah lõppu, aga ma pean seda mainima:
Kõige häirivam Yašimi eunuhluses oli see, et see ei takistanud teda mürgeldamast ühe kauni naisukesega. Mind ei häiri mõte, et see võimatu vms - ei ole võimatu, sest kui on puberteedieelselt lõigatud, siis võib erektsioon olla küll, lugesin kuskilt. Ainult et seemnepurse pidi olema... tühi?
Mida iganes.
Kuid häirib ülalmainitud põhimõtteline aspekt eunuhhi kasutamise juures. Romantilise pinge realiseerimine milleski muus jmsjms, millest autor on väga suvaliselt loobunud.
Loomulikult tuleb koliseda üle kõigi klišeemaanteede konaruste oma belletrismiparsaga. Fak'ju, Jason Goodwin, fak'ju! (Hääldatud "patju").

Ja ometigi, ehkki olen ainult nurisenud, alustasin esimesi lehekülgi entusiasmiga, mis rauges minu enda eelistustele mittevastamise pärast. Nii et asi oli ehk ainult minus. Kuid see ongi üks subjektiivne värk.

Thursday, January 19, 2012

Leonie Swann "Glennkill"

7/10

Lambakriminull: leitakse karjase laip, labidas seljas. Müsteeriumi lahendavad lambad, eesotsas Miss Maple'iga, kes on kõige targem lammas Glennkillis, võib-olla isegi kogu maailmas.


+ Ilmekad tegelased
+ Mõnusalt kirjeldatud lambailm, poeetilised tilgad
+ Filmilik ladus kirjutamislaad
+ Mõned stseenid, kujundid, mõtted, tegelased toovad naeratuse näole. Mitte naeru ega irve, vaid naeratuse.

- kriminulliosa ei paelu
- filmilikult jutustatakse stseene, mis ei paelu eriliselt.

Miks lugesin seda:
kuna Leonie Swann tuli kord Eestisse, Prima Vista raames vms, ja hullult reklaamiti Saksamaal kuulsaks saanud kirjanikku. Istus seal ja - tema rõõmsailmelisus hääbus tasapisi iga küsimusega, mida esitati parasjagu väga kuulsaks ja rekordeid purustavaks saanud Daniel Kehlmanni kohta (kelle "Maailma mõõtmine" on oivaline, sõltuvalt tujust võib-olla 10-punktine). Hoolimata sellest, et oli juba öelnud, et ta tegelikult ei loe palju moodsat saksa kirjandust ja et tema fookus on mujal - ikka tuli küsimus, et kas ta on kohtunud Kehlmanniga või et Kehlmann oli öelnud seda-toda mingil intervjuul, kuidas Leonie Swann sellesse suhestub.

See oli üks väheseid kohti, kus sai lollide küsimustega head teha. Pidigi küsima, et kas ta "Black Sheepi" oli näinud ja ega sealt mingeid ideid saanud. (Tagantjärele oleks võinud selle teha muidugi iroonilisemaks veelgi - küsida midagi eriti spetsiifilist Daniel Kehlmanni kohta. Et Daniel Kehlmann kasutab Axe Body Spray'd ja kas see on saksa kirjanike seas tavaline vms. Nüüd on muidugi hilja.) Ta igatahes ütles, et nägi filmi pärast raamatu valmimist ja talle küll väga meeldis. Naeratas mulle.

Kuid see naeratus oli natukene selline "üks liitlane on mul selle publiku seas"-naeratus. Mida ma siiski polnud välja teeninud, kuna ma polnud raamatut veel lugenud. See on ikka minu väike võlakene.
Nüüd tagantjärele lunastatud. Pärast mitut aastat.

Alguse poole oli omamoodi vaimustav, kuivõrd asi ei paistnud taanduvat üksnes "lambad on detektiivid"-eks, vaid autor on ikka teinud päris põhjalikku uurimistööd, millele lisaks oli kujutlenud päris ilusaid asju juurde. Lambad vaatamas seinal teojälgi ja kujutlemas ligaseid koletisi nühkimas kombitsaid vastu seina. Hirm huntide ees. Ja üldse.

Kerge kohe uppuda sisusse. Pole ülemääraseid mõtteid, lauseid, sõnu. Loed ja paari reaga oled maailmas sees. Seetõttu oli kerge lugeda 10 lk kaupa. Kuid see pole siiski see, kuidas seda peaks lugema. Soovitan kuidagi teisiti läheneda sellele. Ahmides, soovitatavalt ahmides. Vähemalt viiekümne lehekülje kaupa, mõnuga uppudes. See pole küll maailm, kuhu kaotaks kogu oma teadvuse lugemise käigus, kuid on siiski mõtteilm, milles võib lugedes viibida ja mida nautida.

Millegipärast mulle hakkas vastu see, et preestrit nimetati Jumalaks ja selle ümber tehti nalja, mille peamine jõud seisnes mängulises suhtumises jumalateotusesse. Täpseid lauseid ei mäleta, aga miskised asjad stiilis, et "Nad ütlesid, et ta on kõikvõimas," "Ja siis?" "Noh, miks ei jaksa ta ust lahti kangutada?"

Häda pole selles, et mind jumalateotus otseselt häiriks - pole ju isiklik teema mulle ega midagi. Kuid see on kuidagi maaslamaja löömise moodi. On usklikud ja on ateistid - miks ateistid peaks niiväga elevusse sattuma, kui saab jälle mingi põnts panna sellele, mis on usklikele oluline? Sest see on neile harras teema. Seepärast näen seda omamoodi labasemana kui rassisminalju. Sset see on sedavõrd irooniliseks juba saanud, samas kui kellegi uskumuse mõnitamine mõjub siiski... Ühe vaatevinkli rõhutamisena.

Ma olen pluralismi poolt. Elagu mitmekülgsus - maailma nägemise kõigi võimaluste samaaegne eksisteerimine. Olgu inimkonnal seitse miljardit elavat tõde.
Kuid taluvust nende suhtes, kelle usulised ja muud tõed ei vasta meie endi omale.

See väike nüanss oli mulle veidi vastukarva. Kuidagi selline iganenud vajadus, minu meelest. Umbes nagu kogu Philip Pullmanni "Kuldse kompassi" triloogia (või "Minu tumedad ained" või mis see on) oli minu meelest lihtsalt väga maitsetu. Huvitavalt kirjutatud, aga mida ta püüdis sellega saavutada - Jumal on surnud ja ta oli niikuinii kuri tegelane?

Kui oleks arutletud piibli tekstikriitilist lähenemist, see oleks teine asi. Selle osas olen üldiselt ühel meelel Dawkinsi ja Hitchensiga, et Vana Testamendi jumal on üks maniakaalne olend, keda puhtalt teksti jälgides näed, et ei ole ikka hea-ja-armastav. Kuid kui tegemist on lihtsalt mingi põhimõttelise jumala kasutamisega ja selle kirumisega ilma erilise põhjenduseta, siis jääb see minule... ei teagi. Ebavajalikuks poleemika tekitamiseks.

Kõik muu on aga plussides-miinustes üldjoontes olemas. Mõnusalt kirjutatud. Mingid jupid olid päris hurmavad. Selline ettelugemistekst. Üldiselt mõeldud täiskasvanutele. Isegi kohad, kus on näha, et lastele ettelugemiseks on tehtud mööndusi, on muhedad lugeda ainult täiskasvanutele, arvan.

Meeldivad olid lambatsismid. Kui millekski neid nimetada. "Ta ei saa paha olla. Ta andis mulle viimase tomati." Lambad jäid vait. Kas keegi, kes nii teeb, saaks mõrvar olla?
Huvitav kitsendus lammastele nende detektiivitöö juures. (Heh, lammastel kitsendus.)
Ja pilvelammaste jälgimine. Ja erinevate salatite vaimustunud võrdlemine. Taimetoitlane loeb vesistava suuga.

Ühesõnaga, tore. Kuid see on väga kiire lugemise raamat. Kui pärrris järjest ära lugeda (nagu Flaubert oli raamatute puhul alati soovitanud), siis oleks vast kõige rohkem sobinud. Pärlid oleks rohkem vaimustanud, nürid küljed oleks kiiremini mööda lennanud. Kiirlugemiseks mõeldud raamat, võimaluse tekkides.