Friday, September 21, 2012

Richard Adams "Watership Down"

8/10

Lugu jänestest, kes peavad ümber asuma uude urgu ja ohtudest, mida nad trotsivad tee kestel ja kohapeal

Esimene asi, mida tahaks öelda, on see, et ühe hea inglis- (või mis iganes)keelse raamatu juures ootan kaht asja kõige suurema innuga.
Esiteks, selle ilmumist eesti keeles.
Teiseks, ja seda vaid üksikutel juhtudel, selle tegemist filmiks.
Teise punktiga võib ka mitte nõus olla, aga mulle meeldib, et saab teose üle arutada ja kui ideed on huvitavad, siis võib neid levitada kas või filmi kaudu.
Esimese punktiga võib samuti mitte nõus olla - igast puriste on, kes eelistavad lugeda originaalkeeles. Jäägu neile oma, eesti keel tekst annab mulle otseühenduse igast naudingusagaratega. Ilmselt oleneb tekstist, aga nautimise mõttes eelistan eestikeelset. Mõne teksti puhul ei toimiks see ilmselt üldse - kui on ülitihedalt kultuurilisi viiteid popkultuurile, siis on originaalkeelt loogilisem lugeda. Aga kui tekst on vähe universaalsem, siis pole vaja.

Igatahes, ootan huviga, kuni sellest ilmub eestikeelne versioon. Ingliskeelne on igatahes igati hea. Ja kunagi võib ka filmi vaadata, kuigi selle osas olen veidi skeptilisem - multifilm siiski.

Igatahes, Watership Down - lasteraamat? Anu ütles (ja Wikipedia kinnitab, et autori sõnul): jutustatud esiti lastele, hiljem raamatuks vormistatud. Nii et võiks olla lasteraamat.

Tegelt on siiski Aeneid. Rooma eepos, lugu Trooja jätmisest, Kartaago külastamisest ja Rooma rajamisest. Päris sõrmega järge ei vedanud ja ei märganud, et kas ja kus Dido itk siis oli, aga kõik muu oli olemas.

Hakkab pihta Fiveri ennustusega suurest hävingust (Kassandra). Teda ei usuta. (khm.) Sealt minnakse ära ühe grupiga, mille juhiks on Hazel (Aeneis). Jõutakse järgmisesse urgu, kus leitakse elu armastus. Temaga seksitakse nii, et maa must, aga siis peab ära minema. (Ei, oot... Siin seksi pole. Lasteraamat ikkagi.). Jõutakse uude kohta, aga seal tuleb naabritega võidelda (latiinid). Lõpus on suur duell, kus Hazel ei tapa kedagi...

Noh, päris üks-ühele paralleeli ei saa siiski teha. Aga see pole mitte sarjamise mõttes välja toodud. Tegelikult annab selline ühine stoori päris suure mõõtme jäneste seiklusele. See pole mitte niisama lihtne "loomade kojuränd", see kaldub pigem eepilisele mõõtkavale.

Sealjuures pole mitte lihtsalt tegemist sellega, et klassikat kuritarvitatakse.  Või noh, mingil määral ehk on - aimub, et Adams on võtnud üsna teadlikult kasutada Vergiliuse eepose ülesehitust. Kuid imetlusväärne on see, et raamatu teeb huvitavaks autori omapoolne panus.

Nii on pseudo-Kartaago, üks utoopia moodi jäneseurg (kus jänesed on suured ja läikiva karvaga, aga ei suuda võidelda; pühendunud kunstile ja kuidagi teravalt tajuvad oma surelikkust) minu meelest väga huvitav viide heaoluühiskonnale.
Anu polnud päris nõus, nägi selles ületoodangut (lastekirjandus ju) aga siiski. Kadunud on loomulikud surmad (inimene kaitseb seda urgu rebaste ja muude ohtude eest). Nii elavneb ühises alateadvuses surmahirm (Freud kogu oma surmaiha või -hirmu jutuga oleks olnud väga kohatu mees näiteks keskajal või mis iganes ajal, kui surdi agaralt (sureti?).).

Väga toredad olid seikluslikud lood muinasjutulisest/legendaarsest trikster-jänesest, mida jutustati veidi vabamatel hetkedel. Tegi maailma üllatavalt palju suuremaks. Panen kaldkriipsu muinasjutulise ja legendaarse vahele, sest ühelt poolt on need lihtsalt tekstisisesed muinasjutud, jutustatuna noorematele või vanematele headel hetkedel. Samas on need legendid, mis hakkavad toimima ka liialdatud või teisenenud lugudena iidsete aegade "jänestest". Ja antakse mõista, et ka selle loo Aeneis sulandub oma elukäiguga muinasjuttude ajastusse.

Nende seiklusest saab üks eatu lugu jäneste maailmas. Ja see on kuidagi nii sümpaatne lahendus, et muudab ka romaani ennast selle võrra meeldejäävamaks. Täiesti põhjendatult lastekirjanduse klassika, olles samas huvitav lugemine täiskasvanutele.

Aga võinuks ikka olla see Didoga mürgeldamine. No kuidas sa kirjutad jänesteraamatut ja jätad igasuguse prõmmimise vaid episoodiliseks?

Wednesday, September 12, 2012

Katrina Kalda "Eesti romaan"

8/10

Prantsusmaal elava eestlase kirjutatud "Sügisballi" õhustikuga armukolmnurk, asjaosalisteks noorevõitu kirjanik, teda toetav keskealine või vanem ärimees ning tolle noorem abikaasa. Jutustajaks on kirjaniku poolt parasjagu kirjutatava järjejutu peategelane.

Olgu, see kõlab asjatult keerulisena. Tegelikult on see üsna muhe. Ja mitte mingil keerulisemal moel "muhe, kui järele mõelda" vms, nagu võiks olla Kafka (keda mõni peab aegade süngeimaks kirjanikuks, eks ole), vaid lihtsalt muhe. Just nimelt jutustajapositsiooni pärast muhe. Mul pole raamatut tsiteerimiseks käepärast, aga tore oli teatav irooniline suhtumine, mis minu mäletamist mööda kumas läbi sellest, et "kui ta oli tutvunud septembris Charlotte'iga, möödus minugi kauaoodatud suvi Teaga [ei mäleta, las olla], möödus linnulennul, et ma saaks sügise alguses kohtuda Carlottaga."

Selles mõttes muhe.

Seetõttu võiks raamat ehk meeldegi jääda. Värskendav lähenemine.

Mis puutub õhustikku...
Või noh, ehk polegi õige võrrelda "Sügisballiga". Raske öelda. Ma pole tegelt veel lugenud ega näinud "Sügisballi".

Aga ma ei osanud kuidagi teisiti nimetada kirjanduslikku Eestit selle enam-vähem-90ndail. Või 80. Või mida iganes. Mingi ajatu aguliromantika, noh.

Tegelikult tahaks võrrelda seda Raimond Kaugveriga. Kuid temalt olen ma lugenud vaid üht teost ("Pariisi lõbusad naised", Eesti äärelinnaelust) ja ei tea, kas selline õhustik on ka tema teistes teostes. Pealegi pole Kaugveri mainimine enam kuigivõrd aktuaalne - oli jah eesti populaarseim kirjanik, suurima tiraaži ja ilmselt ka läbimüügiga. See oli toona. Praegu on Mati Unt end selgemini raiunud kultuurimällu ja temale osutamine on kuidagi loogilisem. Isegi kui ma pole lugenud "Sügisballi".

Midagi ma siiski olen lugenud Undilt ja sealt kumaski läbi mingine... teatav muhedus, samas teatav distants. Seda suhtumise poole pealt. Ja aguliromantika - sest linnaelu, veel lõppev elu neis lasnamäelikes majades, mis üsna pea on palju rohkem rääbakil, aga seni veel on lihtsalt üsna steriilsed.

Aga selle õhustiku juures on huvitav, et tuletab küll meelde mingi aja Unti või mingi aja Arvo Valtonit (seda, kes kirjutas "Mustamäe armastuse" - hiljem hakkab ta loomingusse siginema mingit zeni, mis ei puutu praegu asjasse), aga samas pole see absoluutselt eestilik romaan. Ja see teeb selle just omamoodi huvitavaks.

Tõnu Õnnepalu kirjutas ühes essees (või raamatuarvustuses, otsi nüüd piiri nende asjade vahel... tähendab, Õnnepalu-taoliste puhul), kuidas ühe india kirjaniku romaan eurooplastest, ilma ühegi India tegelaseta, oli tema meelest väga hea viis tutvuda just nimelt India kultuuriga. Põhjuseks see, et millegi täiesti võõraga tutvumiseks ongi hea saada seda tilkhaaval - ja India mees kirjutab Euroopat paratamatult India moodi.

Sama lugu on "Eesti romaani" ja prantslusega. Ei ole autor küll prantslanna, elas vist kümnenda eluaastani Eestis, aga hoolimata võrdlustest Undi ja Valtoni ja Kaugveriga on see täiesti prantsuse kirjaniku teos. Suhtumise poolest tegelastesse ja nendega toimuvasse, kirglikkuse poolest, ka suhtumise poolest kirglikkusse. Rääkimata siis täiesti võimatust olukorrast - eesti kirjanik elatab end järjejuttudest.

Nüüd võib jääda mulje, et mul puudub järjepidevus - nagu asetaksin eesti kirjanduse konteksti ja tunnistan mitte-eestilikuks. Kuid see tulebki sellest, et kirjutatud on ta täiesti prantslaslikult. Ent kirjutatud on millestki eestilikust. Nagu autor oleks hinganud enesesse nonde kirjanike atmosfääri, et panna see paberile prantsuse moel.

Seepärast tundubki mulle "Eesti romaanis" ühe igati hea prantsuse kirjaniku sulge. 

Wednesday, September 5, 2012

George R. R. Martin, Lisa Tuttle "Windhaven"

4/10

Postapokalüptiline maailm kaugel planeedil. Saared ja pea ületamatu meri vahel. Peamine liikumisvahend on teistmoodi deltaplaaniga lennata tuule abil a'la Nausicaa sealt Miyazaki filmist.

Imelik kirjutada kokkuvõtet, sellist paarirealist. Millele keskenduda - kas lendamisele a'la Nausicaa (mis võiks olla peamine müügiartikkel)? Või hoopis võrdõiguslikkusele (meritokraatia e. "vaata inimest, mitte tema päritolu"-mõtteviisi siginemine ülijäikade traditsioonidega maailmasse)? Äkki üldse feminismile (sest seda mõtteviisi edendav peategelane on naine)?

Hästi palju võetakse seda feministliku teosena. Ei huvitanud mind selline lähenemine. Ega huvitanud autoreid nii hirmsasti. Oli lihtsalt naine ja kõik. Seal oli küll kompetentseid naisi veelgi, aga kõige andekamad 2 lendurit olid ikkagi mehed.  Annab jah seda lugeda feministliku teosena. Kuid autorid ei rõhutanud seda naiseks olemist. See feminism tuleb automaatselt sellest, et peategelane on naine. Ma ise ei tahaks seda ületähtsustada.

Teine asi on aga see, et arvustusi vaadates jääb kaks asja hambusse. Esiteks, et vahel unustatakse mainida, et see on sisuliselt ikka üsna stereotüüpne teos, mis ei paku jutustamise poolest midagi muud. Vahel ikka öeldakse ka, aga piisavalt sageli jäädakse selle taha kinni, et on normaalselt jutustatud. Mitte kohutavalt hästi, aga normaalselt. Ja siis räägitaksegi, et täitsa ladus raamat, järelikult hea. Aga ladusaid raamatuid on palju ja nende seas on häid ka omajagu. Ei pea neid kaht segi ajama minu meelest.

Teine, mis häirib arvustuste juures, on see, et kui tunnistatakse teose vigu, mööndakse "nojah, George oleks pidanud kirjutama ikka üksi! See Tuttle rikub tal asja". Arusaadav, kust see mõte tuleb - George RR Martin on paljude meelest tänapäevane Tolkien, mõne meelest vaat et paremgi. Aga siin raamatus on ju vohav feminism. Nii et Tuttle, va krõnks, rakendas muidu klassikat trükkiva taadi naisõiguslaste vankri ette ja see rikkus raamatu ära.

Vot, ei julgeks siiski niimoodi öelda. GRRMartin oli noorem siis, ei olnud nii sõnaosav kui praegu. Ja Tuttle oli samuti noor. Ta on hiljem saanud tunnustatud kirjanikuks, aga see oli tema esimene kirjatükk. Mõlemad vaevlesid selle teksti valmis. Ja mingit teatavat suhtumist on, mida ma "Troonide Mängust" ega "Fevre'i unelmast" ei leidnud ja mis mulle meeldis. Mingi asi, mis lihvituna võiks olla päris huvitav asi lugeda.