6/10
Tagakaanelt:
Helsingis antropoloogiat tudeeriv eestlane Patrik hakkab kirjutama artiklit palju tähelepanu pälvivast literistlikust liikumisest, segust new age'i jüngritest ja vältimatut intellektuaalset maailmalõppu kuulutavast ususektist. uurimisobjektiga lähemalt tutvudes läheb lugu aga märksa segasemaks, isegi unenäolisemaks.
Mispuhul ootasin mingit tumedate jõududega tegelemist.
Mulle tuli positiivse üllatusena, mis seal siis tegelikult oli, aga asi pole sedavõrd šokeeriv, et seda mitte välja öelda, nii et:
mees teeb artiklit ühest kummalisest sektist, mis väidab, et kogu maailm on ühe kirjaniku vili. Ühel hetkel antakse talle aga see raamat - selle pealkiri on "Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu".
Mis oleks huvitav ja borgeslik idee (ja stseen, milles peategelane luges enesest, tuletas va head Jorge Luisi meelde küll), kui palju ausam sisukokkuvõte poleks:
üsna tavapärane tragöödia ühest üsna õnnetust armastusest, lõpus on surm - mille eripära on ent selles, et tegelased on väga teadlikud oma loo süžeest, sest nad on seda raamatut lugenud.
Esimene pool raamatust keskendub pigem literistidele kui sektile, nende uskumusele ja kirjanduse-tõe suhtele. Sisaldab filosoofilisi vestlusi, mis pole keerulised ja jooksevad ladusalt. Reklaamitakse Daniel Dennetti. (Dennettit? Kõlab nagu itaalia nimi, Dennetti). Kui raamatu kätte võtab, tekib võimalus, et ta hakkab sellega midagi huvitavat peale.
Aga ei. Ehkki teine pool algab sellega, et kirjanik naudib oma piiramatut jõudu selles maailmas - räägib, et pärast maavärinat xx xx xx kuupäeval X linnas, kus suri xxx xxx inimest, muutusid inimesed kohe raamatust teadlikumaks. Sellest sai ülemaailmne sensatsioon, mida uurisid mitte vaid kirjandusteadlased ega psühholoogid, vaid nüüd ka muud teadlased, kes otsisid sellest täituma hakkavaid ennustusi. Antakse ülevaade selle kirjandusliku maailma tulevikust - ja ka raamatu prohvetlikust ja müstilisest rollist selles maailmas.
Peagi tullakse aga tagasi olevikku ja mängitakse lõpuni lugu õnnetust armastusest. Haare oli avanenud sedavõrd, et hõlmata tervet maailma, ja äkki taandub jälle paari-kolme inimese looks.
Millest poleks muidu ehk midagi, aga see pole ju mingi lugu, kui tegelased ei käitu mitte oma sisemistest või välimistest ajenditest lähtuvalt, vaid ainuüksi seepärast, et raamat ütleb. Ilma naljata - üks tegelane võtab noa ja läheb oma ohvri tuppa ainult seepärast, et nii oli kirjas. Üks on aga lugenud, et tema surm saabub püssikuulist, juues õlut puu all - ja see mees on veel tänulik, sest ta sai ise otsustada oma surmahetke ja rääkida oma lähedastega, kuni ise soovis (täpselt pudeli tühjakssaamise hetk). Aga kui ta hakanuks karsklaseks... olnuks ta surematu?
Tegelased ei otsusta kordagi mässata selle vastu. Nad lihtsalt teevad raamatus öeldu lõpuni.
Kui raamatu esimene pool lubab huvitavat lähenemist enda kirjanduslikkusest teadlikuks saanud tegelastele, siis loo teine pool hoidub mingistki innovatiivsusest.
Lisaks, juba raamatu algusest on tajuda, et kõik, mis puutub filosoofiasse, on huvitavapoolne, aga kõik, mis puutub loosse peategelase ja tema kallima vahel, noh... Pole küll igav ja läheb lippamisi, aga pole ka eriti põnev. Ja on küllaltki kehvapoolne. Selline klišee.
Kahju, et autor panustab niivõrd sellele loole. Aga samas, mingile lugejale meeldib see vindiga tragöödia. Ma oleks eelistanud selle ideega mingeid põnevamaid lahendusi. Siin oleks ju millegi borgesliku potentsiaal - mitte küll stiili poolest, mitte selle mõttevärskuse poolest, mis teeb Borgese hämmastavaks kirjanikuks. Aga vähemalt võiks olla veidigi julgem oma ideede rakenduse ja kas või nende vastu mässamise mõttes.
Raamatu lõpust:
"... aga miskipärast ei ole mul selle traagika vastu tegelikult suurt midagi," vastas Rebeka mõtlikult.
"Ka minul tegelikult mitte," nõustus Patrik, "ilma selle traagikata ei oleks meie lugu olnud ilmselt kirjapanemist väärt."
Võib-olla nende lugu polnuks tõesti kirjapanemist väärt ilma selle tragöödiata. Kuid selleta olnuks raamat ehk siiski olnud rohkem kirjapanemist väärt.
Suviseks sirvimiseks ta aga kõlbab. Mõtlesin algul panna 7, sest ladus tekst (+1) ja huvitav(ad) idee(d) (+1), aga lõpp kiskus asja kiiva (-1). Kuid tõenäoliselt on inimesi, kellele tuleb plusspunkt sellest, et noortekalik armastuslugu läheb neile korda.
PS!
Pärast on kaks inimest küsinud, et kuidas ma nii palju panin. Üks lugenu arvas, et poleks üle 4 pannud. Teine, lähtudes mu enda lugemisaegseist pominaist, poleks ka üle 5 eeldanud.
Mind mõjutas esiteks see, et eelmine raamat oli sedavõrd hea, et ma vägisi hoidusin sellega võrdlemast.
Teiseks aga see, et kuna eelmine raamat oli küllaltki tohutu ja ambitsioonikas, siis seekord mingi suvakähkukas sobis oivaliselt.
Muul ajal oleks ehk teisiti hinnanud. Praegu oli isegi tore lugeda midagi sellist, millele oli üsna kerge kujutleda palju huvitavamaid lahendusi kui need, mille autor oli sisse kirjutanud.
Ainult et natuke kahju on toimetajast, kel oli kindlasti ka omajagu ideid, millega poolikut sooritust paremaks teha. Põhiline vastuargument nii suurele muutmisele võiski olla, et "see tähendaks ju hoopis teist raamatut" - mis tundus seda lugedes kuidagi imelik põhjus muutustest hoiduda. "Ega me siis proovi kirjutada intellektuaalset romaani. Meid täiega huvitab Patriku ja Rebeka armastuslugu." Heheh.
Wednesday, June 26, 2013
Tuesday, June 25, 2013
Roberto Bolaño "2666"
9/10
Tšiili kirjaniku Roberto Bolaño postuumselt avaldatud suurteos.
Viis raamatut, mis keerlevad ümber kolme keskme - kirjanik Benno von Archimboldo, arvukad naistemõrvad Santa Teresa linnas ja kadumine (või unustus).
See võiks olla salajane raamat. Inimeste salajane lemmikraamat. Umbes selline nagu Svend Age Madseni "Jutustada inimesi", mis on täiesti harjumatult huvitava mõttestikuga ja unustamatu lugemiselamus, aga mida pole isegi inglise keelde tõlgitud (eesti keeles 1993). See, et selle mainimine on mõttetu, muudabki selle Madseni raamatu omamoodi müstiliseks.
Aga siis sai "2666" National Books Critics Circle auhinna aasta parima romaanina. Ja pärast seda on sellest saanud üks neid erudeeritud inimeste bestsellereid, mille üksikud hukkamõistvad arvustused on sunnitud ülesmäge võitlema.
Kuidagi tundub, et see on raamat, mis pigem sobiks kirjanduslikuks üllatuseks, mis "võiks kuulsam olla". Kui see poleks nii kuradi postuumne, siis ehk olekski. Aga ei, see on hoopis bestseller ja järelikult on see üks neist "ah, see raamat ei vastagi igaühe tasemele"-teostest. Üks neist, mille mittenautimise pärast üheksakümmend üheksa inimest arvavad, et neis on mingi viga, kuigi raamat pole lihtsalt mõeldud teistele kui sellele ühele järelejäänule. See pole arengutaseme küsimus, vaid õige häälestuse ja vahest ka autori usaldamise küsimus.
See on raamat, mida ma lugemise ajal ei osanud kellelegi väga huvitavalt kirjeldada. Ma kirjeldasin seda kõigile kui raamatut, mis keerleb ümber ühe kohutava roimade kogumi, ümber millegi peaaegu mõeldamatu ja ülimalt jõhkra, aga hoidub sellega tõeliselt silmitsi seismast. See õudus (sadade naiste surmad Santa Teresa Mehhiko piiri lähedal) on nagu mägi, mille kohutavuse tippu ei puudutata, aga rännates autoriga selle jalamil omandame mingi aimu sellest, mis mõõtmetega see olla võib.
See raamat ei paku vastuseid sellele roimade hulgale, see esitab küsimusi niimoodi, et peaaegu on tajuda vastuse hõngu.
Muidu võib see kõlada huvitavalt, aga selline vastusest hoidumine võib inimesi ära peletada, kui ta kestab 900 lehekülge.
Oleks veel, et selle mäe tohutu vari lasuks kogu raamatu kohal ja olekski ainus, millest räägitakse või siis millele vihjatakse või millest hoidutaks rääkimast või räägitakse, aga kliiniliselt, aruande vormis, mismoel küll osutatakse sellele, aga ühtlasi välditakse sellest rääkimist, kuid isegi see feminitsiid, see pisiholokaust ei näi olevat see, millest see raamat tegelikult räägib.
Ja millest see raamat tegelikult räägib siis...
Sellise raamatu puhul ei saa rääkida ühesest vastusest, ainult isiklikust vastusest.
Nii et arvan, et kadumisest. Sajad naised kaovad ja sellele pööratakse tähelepanu, aga kuidagi justkui pinnapealselt. Isegi seal, kus sellest räägitakse, on see taandatud vaid minimalistlikuks aruandevormiks. Algul on need suurema huviga välja kirjutatud ja on tajuda kurikaelte ebainimlikkust, hiljem hakkavad sama võikaid naisemõrvu tegema ka palju tavalisemad inimesed - inimesed harjuvad sellise olukorraga. Ja need tasapisi ei tundugi enam nii võikad.
Ühel hetkel piirduvadki mõrvade lahendamise lood selliste lõikudega:
"In October the body of another woman was found in the desert, south of Santa Teresa, between two country roads. The body was in a state of decomposition and the forensic scientists said it would take days to determine the cause of death. The victim had red-painted nails, which led the first officers on the scene to think she was a whore. By the clothes - jeans and a low-cut blouse - they deduced she was young. Although plenty of sixty-year-olds dressed that way too. When the forensic report finally arrived (the cause of death probably some kind of stab would), everyone had forgotten the case, even the media, and the body was tossed without further ado into the public grave."
Niimoodi seda välja kirjutades tajun, kuivõrd võigas on see ükskõiksus, see suvalisus, millega seda välja kirjutatakse. Riideid arutatakse üsna huviga, aga surma põhjus on probably some kind of stab wound, aga raamatus on see osa juba tükk aega kestnud, neid ülevaateid loetud juba kah ning selleks ajaks ongi see ainuõige lähenemine. Kõik muutuvad tuimaks nende naiste suhtes. Ja kui iga natukese aja tagant kerkivad entusiastid, kes püüavad anda oma parimat, et seda lahendada, siis nemadki on ajutine nähtus. Nad lihtsalt kaovad, sest sel pole enam tähendust. Nende naiste kadumise paratamatus muudab selle vastu võitlemise mõttetuseks.
Ja mida muud on mõttetus kui tähenduse kadumine?
Üks lähenemine raamatu kadumistemaatikale on autori süüdistamine teatavas egotsentrilisuses - esimene ja viimane osa "2666st" räägivad Nobeli preemia väärilisest kirjanikust, kes hoiab avalikkuse eest eemale - kaob füüsiliselt, kaob igal moel, kui välja arvata tema ilukirjanduslik tähendus. Ja nende naiste jõhkrate mõrvade motiiv on suuresti sees seepärast, et kuigi see on kohutav traagika, nende kadumine ja suremine ja valu ja nii edasi, siis maailm veereb edasi, neid õieti märkamata. Kogu maailm tardus hirmust Rappija-Jaagu ees, kes tappis 5 naist, aga maailm lasi harjumuspäraseks muutuda loendamatute neegrite hukkumist laevadel üle Atlandi ookeani. Kohutavad kadumised mööduvad märkamatult, sest maailmale ei lähe need korda, ja võib-olla tahtis autor oma suremise mõttetusega silmitsi seista. Mõttetus ehk ebadramaatilisus ehk järjekordsus. Tema surm oli harilik nähtus...
Kui natuke parafraseerida Stalini tuntuimat tsitaati - osutades miljoni surma statistikale, rõhutab ta mingil tasandil ühe surma traagikat.
Mõni sõna ka raamatu stiili kohta:
Paras hulk muid arvustusi ja arvamusi väljendavad arvamust, et raamat on hirmus igav. Self-indulgent, ütlevad nad, ja see võib olla üks jube asi, kui autor läheb iga väikese kapriisiga kaasa, mis tal tekib. Kirjutab äkki lehekülgede viisi vetikatest, sest tal on tuju, või kirjutab pikkasid lõike pealtnäha põhjendamatut jama. Tuleb tuju millestki rääkida ja siis räägibki, hoolimata sellest, kuidas see haakub tervikuga või mida tahes lugeja sellest ka arvama ei peaks.
Mingis mõttes kirjeldab see ka "2666't", ainult et ta läheb oma tujudega kaasa mingi jõulise distsipliiniga. Kui tal tuleb tuju lobiseda lehekülgede kaupa vetikatest, siis on seal taga ometigi näha entsüklopeediates tuhnimist. Ja sellised jupid kannavad siiski selget sihti - ta ei pläma vetikatest, vaid kirjeldab nende kaudu poissi, kes nende vahele sukeldub, ja tema distantsi inimestest. Näiteks. Selline osa oli tal liiga rangelt kirjutatud, et seda saanuks pidada lihtsalt tujuga kaasaminekuks.
Ja imelikul kombel oli seda päris huvitav lugeda... Tema "tüütud" tiraadid olid huvitavad, sest ta kuidagi kirjutas neid, ilma eriliste ilustuste või muu sääraseta, lihtsalt huvitavalt. Aga kui "igava" kirjutamine huvitavaks olekski raamatu ainus voorus (või kirjanduse ainus eesmärk), siis poleks see raamat kuigi unustamatu. Mõttetut huvitavalt kirjutada - seda on juba tehtud.
Oh ei. Tema kõige müstilisem anne - see, mis muudabki temast sellise vargsi mõjuva pärli ja mis teda tõenäoliselt populaarseks teeb, on fantastiliselt poeetilised stseenikesed, mille mõtte värskus ja intelligentsus ja uudsus paneb kogu sisemuse naeratama ja üdini tänulik olema selle üle, et loen just seda raamatut. Loed üsna tavalist asja nagu kõnniks mööda linna ja ühtäkki! - ja sellisele kohale peale sattudes tahaks justkui fotokat välja võtta. Või kirjutada leheküljenumbrit üles.
On midagi eriliselt head, kui raamat sisaldab ennastületavaid väärtuslikke juppe. Need lühikesed lõigud või mõtted ongi see, mis õilistab 900 lehekülje lugemist - ja võib-olla olingi ma lihtsalt nii lummatud neist, et raamatu igavamad jupid muutusid puhvriks.
Raamatu moto on "An oasis of horror in a desert of boredom". Baudelaire'i öeldud, aga Bolaño valitud. Ja see väljendab eneses arusaamist, et ju siis oligi raamat ikkagi igav, kui välja arvata õuduse oaasid. Kui muul juhul näeks ma neid oaase just naisemõrvade kirjeldustes või selles kohutavas mäes, millest rääkisin postituse alguses - julm asi, millest ei taheta rääkida -, siis praegu tajun, et stiililises plaanis on need õuduse oaasid hoopis need raamatu tavataset ülendavad kõrghetked, milles autor seisab suur(t)e tõ(d)e(de)ga silmitsi.
Siinkohal tundub vältimatu tsiteerida lõiku, milles ilmselt sisaldub tema kui kirjaniku väljakutse Thanatosele.
Nimelt üks tegelane, Amalfitano, räägib ühe apteekriga. Küsib, mis raamatud tollele meeldivad.
“Without turning, the pharmacist answered that he liked books like The Metamorphosis, Bartleby, A Simple Heart, A Christmas Carol. And then he said that he was reading Capote's Breakfast at Tiffany's. Leaving aside the fact that A Simple Heart and A Christmas Carol were stories, not books, there was something revelatory about the taste of this bookish young pharmacist, who ... clearly and inarguably preferred minor works to major ones. He chose The Metamorphosis over The Trial, he chose Bartleby over Moby Dick, he chose A Simple Heart over Bouvard and Pecouchet, and A Christmas Carol over A Tale of Two Cities or The Pickwick Papers. What a sad paradox, thought Amalfitano. Now even bookish pharmacists are afraid to take on the great, imperfect, torrential works, books that blaze a path into the unknown. They choose the perfect exercises of the great masters. Or what amounts to the same thing: they want to watch the great masters spar, but they have no interest in real combat, when the great masters struggle against that something, that something that terrifies us all, that something that cows us and spurs us on, amid blood and mortal wounds and stench."
Ja post skriptumiks...
“Ivanov's fear was of a literary nature. That is, it was the fear that afflicts most citizens who, one fine (or dark) day, choose to make the practice of writing, and especially the practice of fiction writing, an integral part of their lives. Fear of being no good. Also fear of being overlooked. But above all, fear of being no good. Fear that one's efforts and striving will come to nothing. Fear of the step that leaves no trace. Fear of the forces of chance and nature that wipe away shallow prints. Fear of dining alone and unnoticed. Fear of going unrecognized. Fear of failure and making a spectacle of oneself. But above all, fear of being no good. Fear of forever dwelling in the hell of bad writers.”
Tšiili kirjaniku Roberto Bolaño postuumselt avaldatud suurteos.
Viis raamatut, mis keerlevad ümber kolme keskme - kirjanik Benno von Archimboldo, arvukad naistemõrvad Santa Teresa linnas ja kadumine (või unustus).
See võiks olla salajane raamat. Inimeste salajane lemmikraamat. Umbes selline nagu Svend Age Madseni "Jutustada inimesi", mis on täiesti harjumatult huvitava mõttestikuga ja unustamatu lugemiselamus, aga mida pole isegi inglise keelde tõlgitud (eesti keeles 1993). See, et selle mainimine on mõttetu, muudabki selle Madseni raamatu omamoodi müstiliseks.
Aga siis sai "2666" National Books Critics Circle auhinna aasta parima romaanina. Ja pärast seda on sellest saanud üks neid erudeeritud inimeste bestsellereid, mille üksikud hukkamõistvad arvustused on sunnitud ülesmäge võitlema.
Kuidagi tundub, et see on raamat, mis pigem sobiks kirjanduslikuks üllatuseks, mis "võiks kuulsam olla". Kui see poleks nii kuradi postuumne, siis ehk olekski. Aga ei, see on hoopis bestseller ja järelikult on see üks neist "ah, see raamat ei vastagi igaühe tasemele"-teostest. Üks neist, mille mittenautimise pärast üheksakümmend üheksa inimest arvavad, et neis on mingi viga, kuigi raamat pole lihtsalt mõeldud teistele kui sellele ühele järelejäänule. See pole arengutaseme küsimus, vaid õige häälestuse ja vahest ka autori usaldamise küsimus.
See on raamat, mida ma lugemise ajal ei osanud kellelegi väga huvitavalt kirjeldada. Ma kirjeldasin seda kõigile kui raamatut, mis keerleb ümber ühe kohutava roimade kogumi, ümber millegi peaaegu mõeldamatu ja ülimalt jõhkra, aga hoidub sellega tõeliselt silmitsi seismast. See õudus (sadade naiste surmad Santa Teresa Mehhiko piiri lähedal) on nagu mägi, mille kohutavuse tippu ei puudutata, aga rännates autoriga selle jalamil omandame mingi aimu sellest, mis mõõtmetega see olla võib.
See raamat ei paku vastuseid sellele roimade hulgale, see esitab küsimusi niimoodi, et peaaegu on tajuda vastuse hõngu.
Muidu võib see kõlada huvitavalt, aga selline vastusest hoidumine võib inimesi ära peletada, kui ta kestab 900 lehekülge.
Oleks veel, et selle mäe tohutu vari lasuks kogu raamatu kohal ja olekski ainus, millest räägitakse või siis millele vihjatakse või millest hoidutaks rääkimast või räägitakse, aga kliiniliselt, aruande vormis, mismoel küll osutatakse sellele, aga ühtlasi välditakse sellest rääkimist, kuid isegi see feminitsiid, see pisiholokaust ei näi olevat see, millest see raamat tegelikult räägib.
Ja millest see raamat tegelikult räägib siis...
Sellise raamatu puhul ei saa rääkida ühesest vastusest, ainult isiklikust vastusest.
Nii et arvan, et kadumisest. Sajad naised kaovad ja sellele pööratakse tähelepanu, aga kuidagi justkui pinnapealselt. Isegi seal, kus sellest räägitakse, on see taandatud vaid minimalistlikuks aruandevormiks. Algul on need suurema huviga välja kirjutatud ja on tajuda kurikaelte ebainimlikkust, hiljem hakkavad sama võikaid naisemõrvu tegema ka palju tavalisemad inimesed - inimesed harjuvad sellise olukorraga. Ja need tasapisi ei tundugi enam nii võikad.
Ühel hetkel piirduvadki mõrvade lahendamise lood selliste lõikudega:
"In October the body of another woman was found in the desert, south of Santa Teresa, between two country roads. The body was in a state of decomposition and the forensic scientists said it would take days to determine the cause of death. The victim had red-painted nails, which led the first officers on the scene to think she was a whore. By the clothes - jeans and a low-cut blouse - they deduced she was young. Although plenty of sixty-year-olds dressed that way too. When the forensic report finally arrived (the cause of death probably some kind of stab would), everyone had forgotten the case, even the media, and the body was tossed without further ado into the public grave."
Niimoodi seda välja kirjutades tajun, kuivõrd võigas on see ükskõiksus, see suvalisus, millega seda välja kirjutatakse. Riideid arutatakse üsna huviga, aga surma põhjus on probably some kind of stab wound, aga raamatus on see osa juba tükk aega kestnud, neid ülevaateid loetud juba kah ning selleks ajaks ongi see ainuõige lähenemine. Kõik muutuvad tuimaks nende naiste suhtes. Ja kui iga natukese aja tagant kerkivad entusiastid, kes püüavad anda oma parimat, et seda lahendada, siis nemadki on ajutine nähtus. Nad lihtsalt kaovad, sest sel pole enam tähendust. Nende naiste kadumise paratamatus muudab selle vastu võitlemise mõttetuseks.
Ja mida muud on mõttetus kui tähenduse kadumine?
Üks lähenemine raamatu kadumistemaatikale on autori süüdistamine teatavas egotsentrilisuses - esimene ja viimane osa "2666st" räägivad Nobeli preemia väärilisest kirjanikust, kes hoiab avalikkuse eest eemale - kaob füüsiliselt, kaob igal moel, kui välja arvata tema ilukirjanduslik tähendus. Ja nende naiste jõhkrate mõrvade motiiv on suuresti sees seepärast, et kuigi see on kohutav traagika, nende kadumine ja suremine ja valu ja nii edasi, siis maailm veereb edasi, neid õieti märkamata. Kogu maailm tardus hirmust Rappija-Jaagu ees, kes tappis 5 naist, aga maailm lasi harjumuspäraseks muutuda loendamatute neegrite hukkumist laevadel üle Atlandi ookeani. Kohutavad kadumised mööduvad märkamatult, sest maailmale ei lähe need korda, ja võib-olla tahtis autor oma suremise mõttetusega silmitsi seista. Mõttetus ehk ebadramaatilisus ehk järjekordsus. Tema surm oli harilik nähtus...
Kui natuke parafraseerida Stalini tuntuimat tsitaati - osutades miljoni surma statistikale, rõhutab ta mingil tasandil ühe surma traagikat.
Mõni sõna ka raamatu stiili kohta:
Paras hulk muid arvustusi ja arvamusi väljendavad arvamust, et raamat on hirmus igav. Self-indulgent, ütlevad nad, ja see võib olla üks jube asi, kui autor läheb iga väikese kapriisiga kaasa, mis tal tekib. Kirjutab äkki lehekülgede viisi vetikatest, sest tal on tuju, või kirjutab pikkasid lõike pealtnäha põhjendamatut jama. Tuleb tuju millestki rääkida ja siis räägibki, hoolimata sellest, kuidas see haakub tervikuga või mida tahes lugeja sellest ka arvama ei peaks.
Mingis mõttes kirjeldab see ka "2666't", ainult et ta läheb oma tujudega kaasa mingi jõulise distsipliiniga. Kui tal tuleb tuju lobiseda lehekülgede kaupa vetikatest, siis on seal taga ometigi näha entsüklopeediates tuhnimist. Ja sellised jupid kannavad siiski selget sihti - ta ei pläma vetikatest, vaid kirjeldab nende kaudu poissi, kes nende vahele sukeldub, ja tema distantsi inimestest. Näiteks. Selline osa oli tal liiga rangelt kirjutatud, et seda saanuks pidada lihtsalt tujuga kaasaminekuks.
Ja imelikul kombel oli seda päris huvitav lugeda... Tema "tüütud" tiraadid olid huvitavad, sest ta kuidagi kirjutas neid, ilma eriliste ilustuste või muu sääraseta, lihtsalt huvitavalt. Aga kui "igava" kirjutamine huvitavaks olekski raamatu ainus voorus (või kirjanduse ainus eesmärk), siis poleks see raamat kuigi unustamatu. Mõttetut huvitavalt kirjutada - seda on juba tehtud.
Oh ei. Tema kõige müstilisem anne - see, mis muudabki temast sellise vargsi mõjuva pärli ja mis teda tõenäoliselt populaarseks teeb, on fantastiliselt poeetilised stseenikesed, mille mõtte värskus ja intelligentsus ja uudsus paneb kogu sisemuse naeratama ja üdini tänulik olema selle üle, et loen just seda raamatut. Loed üsna tavalist asja nagu kõnniks mööda linna ja ühtäkki! - ja sellisele kohale peale sattudes tahaks justkui fotokat välja võtta. Või kirjutada leheküljenumbrit üles.
On midagi eriliselt head, kui raamat sisaldab ennastületavaid väärtuslikke juppe. Need lühikesed lõigud või mõtted ongi see, mis õilistab 900 lehekülje lugemist - ja võib-olla olingi ma lihtsalt nii lummatud neist, et raamatu igavamad jupid muutusid puhvriks.
Raamatu moto on "An oasis of horror in a desert of boredom". Baudelaire'i öeldud, aga Bolaño valitud. Ja see väljendab eneses arusaamist, et ju siis oligi raamat ikkagi igav, kui välja arvata õuduse oaasid. Kui muul juhul näeks ma neid oaase just naisemõrvade kirjeldustes või selles kohutavas mäes, millest rääkisin postituse alguses - julm asi, millest ei taheta rääkida -, siis praegu tajun, et stiililises plaanis on need õuduse oaasid hoopis need raamatu tavataset ülendavad kõrghetked, milles autor seisab suur(t)e tõ(d)e(de)ga silmitsi.
Siinkohal tundub vältimatu tsiteerida lõiku, milles ilmselt sisaldub tema kui kirjaniku väljakutse Thanatosele.
Nimelt üks tegelane, Amalfitano, räägib ühe apteekriga. Küsib, mis raamatud tollele meeldivad.
“Without turning, the pharmacist answered that he liked books like The Metamorphosis, Bartleby, A Simple Heart, A Christmas Carol. And then he said that he was reading Capote's Breakfast at Tiffany's. Leaving aside the fact that A Simple Heart and A Christmas Carol were stories, not books, there was something revelatory about the taste of this bookish young pharmacist, who ... clearly and inarguably preferred minor works to major ones. He chose The Metamorphosis over The Trial, he chose Bartleby over Moby Dick, he chose A Simple Heart over Bouvard and Pecouchet, and A Christmas Carol over A Tale of Two Cities or The Pickwick Papers. What a sad paradox, thought Amalfitano. Now even bookish pharmacists are afraid to take on the great, imperfect, torrential works, books that blaze a path into the unknown. They choose the perfect exercises of the great masters. Or what amounts to the same thing: they want to watch the great masters spar, but they have no interest in real combat, when the great masters struggle against that something, that something that terrifies us all, that something that cows us and spurs us on, amid blood and mortal wounds and stench."
Ja post skriptumiks...
“Ivanov's fear was of a literary nature. That is, it was the fear that afflicts most citizens who, one fine (or dark) day, choose to make the practice of writing, and especially the practice of fiction writing, an integral part of their lives. Fear of being no good. Also fear of being overlooked. But above all, fear of being no good. Fear that one's efforts and striving will come to nothing. Fear of the step that leaves no trace. Fear of the forces of chance and nature that wipe away shallow prints. Fear of dining alone and unnoticed. Fear of going unrecognized. Fear of failure and making a spectacle of oneself. But above all, fear of being no good. Fear of forever dwelling in the hell of bad writers.”
Wednesday, June 12, 2013
Jaan Kross "Kolme katku vahel" (jälgides lõhnu)
Toimus kirjanduse kevadkool Liinakurul. Tegin ettekannet.
Lisamärkus: Jaan Kross on üks mu lemmikkirjanikke ja seetõttu pidasin temast 3a tagasi Liinakurul ettekannet, teemal "Muusika Krossi loomingus". Mis oli kahjuks paras põrumine, sest ma ei olnud korralikult ette valmistunud. Oli ka üks esimesi kordi sellist ettekannet pidada.
See praegune on veidi parem, ehkki teema on selline kitsas ("Lõhnad Jaan Krossi romaanis "Kolme katku vahel").
Aga lugemisblogisse see tekst siiski sobib, sest selle tegemine sisaldas endas raamatu ülelugemist ja ma pole sellest siin enne rääkinud.
Kui oleks lihtsalt raamatust, siis oleks ma keskendunud teistele küsimustele. Näiteks huvitavatele kirjavigadele (näib, et on skäneeritud arvutisse ja lastud läbi lihtsamast spellerist, aga lähemalt läbi lugemata - "ma ei karmata seda välja!", ütleb üks tegelane näiteks.)
Või huvitavatele keelenditele (ja asjaolule, et naljakal kombel on kõige tuttavamad ja arusaadavamad ja järelevaatamist mittevajavamad neist unarsõnadest siiski negatiivsema konnotatsiooniga - nt "kunnatu" või "põimunud").
Või sellele, et raamatut nüüd juba teist korda lugedes (keskkooli aegu lugesin ka millegipärast) ootasin - samamoodi, nagu toonagi - tohutu elevusega Karl XII ilmumist. 18-aastane imelapsest keiser, kes Põhjasõja aegu geniaalselt sõdis. Ja olin natuke pettunud, kui poole raamatu pealt märkasin, et teda ei tulegi. Et see oleks ju "ajalooliselt ebatäpne" vms. (Mis see mõni sajand siia-sinna.) Ja taipasin, et ega iga raamat ei saa olla nagu Mika Waltari "Sinuhe", mis sisaldas endas kõiki neid nimesid, mida ma Antiik-Egiptusest kuulnud olin (Tutankhamon, Nefertiti jne).
... ja samas, ega ma teagi. V-b oli "Sinuhe" isegi et ajalooliselt täpne oma nimede poolest. Võib-olla oli lihtsalt selline suurte nimede ajastu.
Igatahes,
ei keskendu ka siinkohal eriti sellele, kuivõrd soovitan Krossiga esmakogemuseks selle raamatu asemel pigem "Keisri hullu" või "Paigallendu" või "Wikmani poisse" või siis lühemaid tekste ("Taevakivi", eks ole). Just seepärast, et "Kolme katku vahel" on nende kõrval lihtsalt kohutavalt väsitav lugemine. Tõusud tunduvad tagantjärele madalamad, tekst jookseb aeglasemalt ja natuke ebakonkreetne tundub teiste kõrval.
Raamat räägib Balthasar Russowist. Kes on Eesti ajalukku raiunud koha "Liivimaa kroonikaga". Kuid raamatus "Kolme katku vahel" kõlab lause "Ja see on sul nüüd trükitud..." alles 741. leheküljel.
Anu luges "Michelsoni immatrikuleerimist" ja sai sealt omale 10-punkti-raamatu. Määrasime teineteisele pikad raamatud, ta luges seda ja mina "Hüljatuid". Mõlemal praegu pooleli jäänud, aga ma omamoodi saan aru, kuidas "Kolme katku vahel" võib tekitada tõrget.
Nii et lihtsalt raamatust rääkides - kuna see on suht tema peateos ja nii edasi, siis ei saa alla 7 panna. Aga kuna ta ikkagi muutub tüütuks, siis ei tundu päris õige üle selle panna. Selline hetkemulje.
Küll aga on selles 2 juppi, umbes saja lehekülje pikkused ja üsna omaette loetavad, mida tuleks minu meelest ekstra soovitada. Kui hiljem meelde tuleb, siis otsin leheküljenumbrid üles, kust alates kuhumaani.
Üks neist on tema Stettini-stuudium - tema ülikooliminek ja sealolek.
Teine on armukolmnurga kujunemine Balthasari, tema noore saksa abikaasa Elsbeti ja nägusa noore saksastunud tüübi Mihkli vahel.
Nüüd aga ettekande enda juurde:
(Aga et siin pole ajapiirangut, siis panen kaldkirjaga ikkagi siia...
Samas polnud Pallul ainult maamehe-lõhn - 170. lk ütleb Märten: Sul endal ülikute hais küljes. (Tsiteerin mööda, sõnastus oli teistsugune. Aga mõte oli umbes selline.) Kuid siis on see ikkagi n-ö vastasleerile osutamisena veidi. Kuid Märten on õnneks sedavõrd läbinisti positiivne tegelane, et ta ei heida seda peategelasele ette.
Märten oli muidugi see mees, kelle esmatutvustus sisaldas eneses tõrvalõhna. Seesama tõrvalõhn aitas ka direktorit määratleda küllaltki usaldusväärse mehena (kellest sai hiljem Balthasarile midagi sõbra taolist.)
Kellegi usaldusväärsuse hindamine käib iseenesest juba 133. leheküljel nina kaudu - doktor Friesner ehk mees, kes võimaldas Pallule (Balthasar lühend = Pall-Pallu) ülikutega suhtlemise, kes hiljem rahastas tema ülikooliõpingud ja kelle naine Katharina oli peategelase esimene suur armumisobjekt, püüdis ka otsustada, kas peategelasele maksab usaldada üht suurt ja vastutustundlikku ülesannet. See tähendas stseeni, milles doktor Friesner (jutustaja poeetilisil sõnul) nuusutab poisi läbi.
Sellest sai ka alguse Pallu võõrandumine maalõhnast ja lähenemine ülikutele.
Kuigi tuleb teatava kurvastusega nentida, et ega ta väga lahti sellest saanudki. Mitte nii, nagu Mihkel, kes Pallult noore abikaasa Elsbeti (mingis mõttes) üle lõi.
Elsbet kirjeldab samuti Pallu juures lõhnu. Ja seda talupojalikkust, mis sealt õhkab. Aga samas on noore Mihkli puhul esile toodud just tema saksaseebilõhna. Ja mõneti vastandatud seda sel hetkel Pallust tulevale kalahaisule.
Lõpuks ongi omamoodi naljakas, et Mihklit hakkab ka Pall täielikult usaldama - nii et võikski öelda, et see noormehe saksalõhn lihtsalt süstib temaga viibivasse inimesse mingit usaldust, mida nad ei oskaks kirjeldada.
Tal on loomulikult muudki, millega ta end tõestab - ta on Palluga samas koolis käinud ja on andekas poiss jne. Aga lõhnade tasandil hakkab see asi samuti toimima.
Seepärast on omamoodi markantne, et kui tekib raamatu lõpus (939) küsimus, kas Margarethega abiellumine on ikkagi hea mõte - vana Balthasar võtmas noort naist ja pealegi on naine jälle saks, samas kui tema on üsna truu veel maamehelikkusele -, siis vastab Pall: "Küll Margarethe ise teab, kumba lõhna ta tunda tahab."
Lisamärkus: Jaan Kross on üks mu lemmikkirjanikke ja seetõttu pidasin temast 3a tagasi Liinakurul ettekannet, teemal "Muusika Krossi loomingus". Mis oli kahjuks paras põrumine, sest ma ei olnud korralikult ette valmistunud. Oli ka üks esimesi kordi sellist ettekannet pidada.
See praegune on veidi parem, ehkki teema on selline kitsas ("Lõhnad Jaan Krossi romaanis "Kolme katku vahel").
Aga lugemisblogisse see tekst siiski sobib, sest selle tegemine sisaldas endas raamatu ülelugemist ja ma pole sellest siin enne rääkinud.
Kui oleks lihtsalt raamatust, siis oleks ma keskendunud teistele küsimustele. Näiteks huvitavatele kirjavigadele (näib, et on skäneeritud arvutisse ja lastud läbi lihtsamast spellerist, aga lähemalt läbi lugemata - "ma ei karmata seda välja!", ütleb üks tegelane näiteks.)
Või huvitavatele keelenditele (ja asjaolule, et naljakal kombel on kõige tuttavamad ja arusaadavamad ja järelevaatamist mittevajavamad neist unarsõnadest siiski negatiivsema konnotatsiooniga - nt "kunnatu" või "põimunud").
Või sellele, et raamatut nüüd juba teist korda lugedes (keskkooli aegu lugesin ka millegipärast) ootasin - samamoodi, nagu toonagi - tohutu elevusega Karl XII ilmumist. 18-aastane imelapsest keiser, kes Põhjasõja aegu geniaalselt sõdis. Ja olin natuke pettunud, kui poole raamatu pealt märkasin, et teda ei tulegi. Et see oleks ju "ajalooliselt ebatäpne" vms. (Mis see mõni sajand siia-sinna.) Ja taipasin, et ega iga raamat ei saa olla nagu Mika Waltari "Sinuhe", mis sisaldas endas kõiki neid nimesid, mida ma Antiik-Egiptusest kuulnud olin (Tutankhamon, Nefertiti jne).
... ja samas, ega ma teagi. V-b oli "Sinuhe" isegi et ajalooliselt täpne oma nimede poolest. Võib-olla oli lihtsalt selline suurte nimede ajastu.
Igatahes,
ei keskendu ka siinkohal eriti sellele, kuivõrd soovitan Krossiga esmakogemuseks selle raamatu asemel pigem "Keisri hullu" või "Paigallendu" või "Wikmani poisse" või siis lühemaid tekste ("Taevakivi", eks ole). Just seepärast, et "Kolme katku vahel" on nende kõrval lihtsalt kohutavalt väsitav lugemine. Tõusud tunduvad tagantjärele madalamad, tekst jookseb aeglasemalt ja natuke ebakonkreetne tundub teiste kõrval.
Raamat räägib Balthasar Russowist. Kes on Eesti ajalukku raiunud koha "Liivimaa kroonikaga". Kuid raamatus "Kolme katku vahel" kõlab lause "Ja see on sul nüüd trükitud..." alles 741. leheküljel.
Anu luges "Michelsoni immatrikuleerimist" ja sai sealt omale 10-punkti-raamatu. Määrasime teineteisele pikad raamatud, ta luges seda ja mina "Hüljatuid". Mõlemal praegu pooleli jäänud, aga ma omamoodi saan aru, kuidas "Kolme katku vahel" võib tekitada tõrget.
Nii et lihtsalt raamatust rääkides - kuna see on suht tema peateos ja nii edasi, siis ei saa alla 7 panna. Aga kuna ta ikkagi muutub tüütuks, siis ei tundu päris õige üle selle panna. Selline hetkemulje.
Küll aga on selles 2 juppi, umbes saja lehekülje pikkused ja üsna omaette loetavad, mida tuleks minu meelest ekstra soovitada. Kui hiljem meelde tuleb, siis otsin leheküljenumbrid üles, kust alates kuhumaani.
Üks neist on tema Stettini-stuudium - tema ülikooliminek ja sealolek.
Teine on armukolmnurga kujunemine Balthasari, tema noore saksa abikaasa Elsbeti ja nägusa noore saksastunud tüübi Mihkli vahel.
Nüüd aga ettekande enda juurde:
"Järgmine on Tõnis
Hallaste, kes teeb ettekannet lõhnadest Krossi loomingus," kõlab teadustaja hääl.
Alustuseks, mõni sõna
teemapüstituse kohta. Esiteks teemavaliku põhjendus, seejärel paar sõna romaani
kohta, mida vaatlen, milleks on „Kolme katku vahel“.
Võib tekkida küsimus,
kust siis selline lõhnahuvi. Naljamisi tahtsin tulla siia ja öelda, et ma kunagi
jälgisin tema loomingu kontekstis muusika figureerimist loomingus, hiljem oli
järg kujutava kunsti käes ja et nüüd siis uurin lõhnu. Millest johtuks, et
järgmine aasta pean ettekannet maitseelundist ja
ülejäänud aastal ammendan kompimise tema loomingus.
See teemavalik polnud
siiski sedavõrd kompamisi tehtud. Milleks lõhnad? Sest need on siiski talle tähtsad.
Nendel on oluline roll Krossi kirjutatud minevikuilmade elavdamisel. Minule
tundub, et seda on teda lugedeski näha, kui osata pöörata sellele tähelepanu.
Tahaks ka näidata tema loomingu varal Krossi lõhnalikkusele. Näiteks osutada paarile olulisemale
stseenile tema loomingus, kus need figureerivad. Kuid need näited kippusid jätma muljet vägisi siia sunnitutest, mistõttu ma praegu ei hakka seepeale aega kulutama.
(Aga et siin pole ajapiirangut, siis panen kaldkirjaga ikkagi siia...
Kui
„Rakvere romaanis” oli peategelane nahistanud tütarlapsega – ja siinkohal
mainin, et kuigi ma ei tahaks väga nõustuda mõne feministliku kirjandusteadlase kriitikaga
tema naistegelaste üheplaanilisuse suhtes, ei omandanud see tütarlaps niivõrd aredaid piirjooni
mu teadvuses, et nimi meelde jäänuks, nii et pidin guugeldama, see oli Maade –
ja kui tüdruku isa selle kohta küsis, küsis, kas neiu oli aega veetnud Berend Falckiga – nimi, mille jaoks polnud vaja guuglit - , oli tüdruk umbes vastanud küsimusega: kust
tead?. Mispeale isa vastas: Sinu kohal lasub koerapulma lõhn . Ilmekas sõnastus, mis
tekitab tugeva seose lõhnade ja patu vahel.
Teine
näide on „Mesmeri ringist“, kus peategelane satub üksinda tütarlapse tuppa stseenis, mis
meenutas mingil moel seda kohta Goethe „Faustis“, milles Faust Gretheni
tuba endasse ammutab. "Mesmeri ringi" stseen on ju veidi võrreldav, ehkki suhte
asjalood olid teised – Riinaga oldi juba ammu tuttavad ja noormehe kiindumus oli ühepoolne. Sellegipoolest, kui Sirkel selle ihaldusväärse naise kodus viibis,
hingas ta oma sisemuse täis tema suitsetatud Priima sigarettide veel
kaduvat hõngu. Ja muid lõhnu. Riina lõhnu, millest Sirkel moodustas olfaktoorset
portreed enese jaoks, et taaskord elavalt tajuda oma armumist naisesse.)
Lõhnade tähtsusele Krossi jaoks osutavad aga Nils
B. Sachris ja Karl Wilhelmson oma artiklis „Mesmeri ringi“ (Krossi romaniseeritud memuaaride) prototüüpide kohta. Selles ütlevad nad, et
kannikeseuits (-lõhn) olla obligatoorne element Krossi femme fatale naistel, Katharinast Virveni välja.
Laiemalt Krossi ja lõhnade kohta tahtsin veel
mainida, et kui Ellen Niiduga tehti intervjuud Õhtulehes – intervjueerijaks
tütar Maarja Undusk, mitte mõni suvaline Õhtulehe intekas -, siis küsis Undusk, kas ta ka nuusutab asju vahel. Küsimus, mida ilmselt ei sisalda ükski intervjueerija aabits. Kuid Ellen vastas: „Ei. Seda teed sina ja tegi sinu isa.“ (paneksin lingi, aga ei saa - leht on tasuline.)
Viimane täpsustus ettekande teema kohta:
Teema pealkiri on „kolme
lõhna vahel“, sest vaatlen Krossi kõige mahukamat teost „Kolme katku vahel“.
Ehkki tema peateoseks saaks tõenäoliselt pidada „Keisri hullu“, on 10 aasta
jooksul neljas köites avaldatud raamat "Kolme katku vahel" tema kõige mahukam
teos nii lehekülgede arvu kui ka loo sisulise mahu poolest. Erinevalt teistest
teostest jõuab peategelane mitu korda abielluda, mitme riigikorra all elada ja
nii edasi – elamusliku poole pealt on tegemist väga laial skaalal toimiva
teosega. Ühesõnaga, justkui ideaalraamat igasuguste krossilikkuste
väljapeilimiseks. Tekib mingeid aga!-sid, aga neile ma praegu tähelepanu ei
pööraks.
(Aga jälle, siin on ruumi, nii et siin loetelu neist aga'dest: käsitletud ajastukontekst mõjutab nii teksti stiili kui ka keelekasutust. Arvan, et mingi osa ohtrasõnalisusest tuleneb sellest, et see pole otseselt Krossi, vaid pigem Russowi romaan (Kross veidi kehastumas Russowiks). Ja raamat sisaldab eneses epopöa kirjutamise taotlust, aga mulle endale tundub Krossile paremini sobivat tuumaka romaani žanr - näiteks nagu "Keisri hull" või "Vastutuulelaev". Seetõttu on see teatavas mõttes ebakrossilik teos.)
... aga kui need agad on välja toodud, siis tundub see totaalselt vale raamat krossi uurimiseks. Kuid 1000 lk on ikkagi 1000 lk ja ehk on Russowi nina sama terav kui Krossi nina. Seega lõhnade uurimiseks sobib käesolev mahukas teos küll.
Nüüd siis selle juurde,
mida ma sealt õieti leidsin.
Mainin algul üht poolavastust –
tähelepanek, millest ei jõudnud kujuneda täielikku avastust, sest see polnud piisavalt läbiv nähtus.
Nimelt stiiliküsimus, et kus paiknevad lõhnad tegelastekirjeldustes. Nimelt kippus lõhn sageli olema isikukirjelduste lõpus, olles niimoodi
eripositsioonil (pannes pitseri kogu tegelase olemusele). Paikapanevaid väiteid ei saa siin aga teha, sest peategelase
tervitusele ei järgnenud tavaliselt kirjeldusi stiilis: “Ta silmad olid hallid
ja lõhn kergelt kadakane”.
Aga tuleb öelda, et ahvatlus seda vaadelda
tekkis, sest see kordus mitmel korral. Näiteks kui kirjeldati peategelase sõpra Märtenit, siis ülejäänud kirjelduses mainiti tõrvalõhna kõige lõpus. Nagu ka siis, kui kirjeldati Balthasari direktorit Saksamaal Stettini ülikoolis, kes samuti lõhnas tõrvaselt - nii et järelikult ei saanud olla lihtsalt mõni edev ja distantseeritud saks. Ja eks tuligi välja, et ta oli väga suur talupoegade soosija.
Kuid see kirjeldamise omadus polnud ikkagi läbiv element. Pigem mainin
möödaminnes, et tegelase juures lõhna mainimine aitas suuresti määratleda tegelast.
Kuid palju täielikumad märksõnad lõhnade kohta,
millele tahaks lähemalt keskenduda, on järgnevad:
Esiteks, lõhnad ja Seisus (eelkõige aga see, kuidas kellegi lõhn aitas otsustada tema usaldusväärsust.) See on küll pigem selle raamatu küsimus ja siinseid seoseid ei ole vist väga mõtet rakendada "Wikmani poiste" vaeste-rikaste lahknemisele.
Teiseks, lõhnad, naised ja see, kuidas lõhn aitab määratleda naiste seksuaalset aktiivsust ja ligitõmbavust - alateema, mis aitaks ehk veidi rohkem juba öelda Krossi enda kohta.
Alustan sellest, kuidas LÕHNAD aitavad
määratletakse SEISUST.
Eelkõige tähendas see Balthasari puhul seda, et tema samastus kõigi jaoks maamehelikkusega suuresti just lõhna poolest. lk 1032 on välja toodud tema hobutallide lõhn, lk 816. on tal voorimehelõhn ja 442. öeldakse, et hobusetallide ja isa talupojariiete lõhn. Seda rõhutatakse Balthasari puhul kui üht olemuslikku elementi.
Sellest haisust saab laiem sümbol
üldse maainimeseks olemise kohta:
Kui tema poega Balzerit noritakse lk 991,
mille eest andis kellelegi mõõgaga, siis väidab poiss kohe, et see oli
mingite maalõhna-süüdistuste pärast.
See on miski, mida peategelasele heidetakse ette. Tema maainimeselõhn tähendas, et ta polnud usaldusväärne. Sellele osutab vastupidisel moel hästi see, kuidas üks mees surivoodil ütleb: sul pole maamehe uitsugi juures, seega võib sinule südant puistada.
Samas polnud Pallul ainult maamehe-lõhn - 170. lk ütleb Märten: Sul endal ülikute hais küljes. (Tsiteerin mööda, sõnastus oli teistsugune. Aga mõte oli umbes selline.) Kuid siis on see ikkagi n-ö vastasleerile osutamisena veidi. Kuid Märten on õnneks sedavõrd läbinisti positiivne tegelane, et ta ei heida seda peategelasele ette.
Märten oli muidugi see mees, kelle esmatutvustus sisaldas eneses tõrvalõhna. Seesama tõrvalõhn aitas ka direktorit määratleda küllaltki usaldusväärse mehena (kellest sai hiljem Balthasarile midagi sõbra taolist.)
Kellegi usaldusväärsuse hindamine käib iseenesest juba 133. leheküljel nina kaudu - doktor Friesner ehk mees, kes võimaldas Pallule (Balthasar lühend = Pall-Pallu) ülikutega suhtlemise, kes hiljem rahastas tema ülikooliõpingud ja kelle naine Katharina oli peategelase esimene suur armumisobjekt, püüdis ka otsustada, kas peategelasele maksab usaldada üht suurt ja vastutustundlikku ülesannet. See tähendas stseeni, milles doktor Friesner (jutustaja poeetilisil sõnul) nuusutab poisi läbi.
Sellest sai ka alguse Pallu võõrandumine maalõhnast ja lähenemine ülikutele.
Kuigi tuleb teatava kurvastusega nentida, et ega ta väga lahti sellest saanudki. Mitte nii, nagu Mihkel, kes Pallult noore abikaasa Elsbeti (mingis mõttes) üle lõi.
Elsbet kirjeldab samuti Pallu juures lõhnu. Ja seda talupojalikkust, mis sealt õhkab. Aga samas on noore Mihkli puhul esile toodud just tema saksaseebilõhna. Ja mõneti vastandatud seda sel hetkel Pallust tulevale kalahaisule.
Lõpuks ongi omamoodi naljakas, et Mihklit hakkab ka Pall täielikult usaldama - nii et võikski öelda, et see noormehe saksalõhn lihtsalt süstib temaga viibivasse inimesse mingit usaldust, mida nad ei oskaks kirjeldada.
Tal on loomulikult muudki, millega ta end tõestab - ta on Palluga samas koolis käinud ja on andekas poiss jne. Aga lõhnade tasandil hakkab see asi samuti toimima.
Seepärast on omamoodi markantne, et kui tekib raamatu lõpus (939) küsimus, kas Margarethega abiellumine on ikkagi hea mõte - vana Balthasar võtmas noort naist ja pealegi on naine jälle saks, samas kui tema on üsna truu veel maamehelikkusele -, siis vastab Pall: "Küll Margarethe ise teab, kumba lõhna ta tunda tahab."
Teine teema, nagu lubatud, oli
LÕHNAD JA NAISED!
Ja siinkohal võib alustada postulaadist, et mida tugevam lõhn naisega seostub, seda
tugevamalt peegeldub temas seksuaalne tasand.
Siinkohal tuleks alustada Katharinast. Kes samastus nelgilõhnaga. Kui Pall mingisse ruumi tuli ja tundis seal nelgilõhna, siis oli täiesti ühemõtteliselt teada - seal kas viibib või on alles viibinud Katharina. See on suurem osa Katharina olemusest Pallu silmis ("silmis"? Ah, las olla...) kui Krõõda "jele jääl" Pearu jaoks. Kui Pall seda tundis, siis läks ta suht alati üleni täkku täis. Ja sellele naisele on viidanud ka Leenu Siimisker oma arvustuses romaani ühele esimestest osadest, et unustamatute tegelaste seas on ka nelgilõhnaline apteekriproua.
Katharina oli peamine põhjus, kust tuli mõte antud teemat käsitleda.
Kuid see, et see üliseksuaalne olend oli samas ka kõige lõhnalisem, ei tähenda, et teistega see lõhna-küsimus kuidagi ei seostuks.
Esmapilgul näib, et lõhnu ikkagi ei teki seksuaalses kontekstis. Kui ta Stettinis ühe prostituudiga viibis 268. lk, siis seal oli mainitud, et kaerapõhk lõhnas mullaselt ja lambanahk lambanahaselt, aga naise lõhnast polnud juttu. Ja tema päris esimene seksuaalkogemus - naise nimi Epp, terve raamatu kestel ilmselt tema olulisim kiindumus - ei sisaldanudki olfaktoorset elementi.
Seksistseen oli küll, aga pealtnäha täiesti lõhnatu.
Kuid ei olnud siiski lõhnatu. Sest mingi aeg hiljem arutleb peategelane oma saksa pruudi Elsbeti üle. Ja mainib 645., et võrreldes Katharina lõhnadega on Elsbet ehk tõesti otsapidi vähem erutav. (Oligi just öeldud, et võrreldes lõhnadega.) Ja jõuab mõtetega ikkagi Epu juurde. Ja kauge armatsemisõhtu juurde. Ja äkki on stseen täis kaselõhnu. Selliseid, mida uudishimulikud pilgud Epu poole ja edasised kirjeldused naisest hakkavadki edaspidi sisaldama.
See on stseen, milles ammusest uudishimust ja lugupidamisest ja ilu tunnistamisest jms-st saab ühtäkki armastus, esialgu aga pigem kehaline armastus.
Nüüd on lisaks Katharina=nelgile lisandunud Epp=kask.
Kuid ehk puudus Elsbetil lõhn vaid Pallu silmis (ei, nüüd ütlen ikkagi "ninas"). Sest kui Mihkel taipab, et ta on naisest ikkagi sisse võetud, siis on see sõnastatud: "Mihkli jaoks on Elsbeti nimi lõhnavaks
ja magusaks ja kangeks käärinud..." Ja kui Elsbet muutub isegi sellest teadlikuks - nii noormehe kiindumusest kui ka iseenda äkitselt puhkenud uudishimust selle olukorra suhtes...
... siis hakkab peategelane tasapisi tajuma, et Elsbetile on lisandunud teataval määral roosilõhna (680).
Sarnane tähelepanek tekib isegi raamatu kõige mitteseksuaalsema naise suhtes - muidu võiks selleks ju olla Pallu ema, aga kuna teda ei ole, siis Pallu vanem õde. Kelle kohta jutustaja ütleb 61. lk, et temast on hakanud tulema imelist mündilõhna (nüüd, kus ta on Pallu noorevõitu õpetajat armastama hakanud ja temaga juba abiellunud.)
Ja lõpetuseks võikski küsida, et kui raamatu lõpus on lk 1021 lause, et: "Annale (kellest saab Balthasari viimane abikaasa) vihmaürpi selga pannes tundis
ta punakaspruunide kiharate kummelilõhna ja pihkudega tüdruku käsivarte küpset
kumerust", siis kumb element tekitab siin seksuaalsemat elamust - kas see käsivarte küps kumerus või punakaspruunide kiharate kummelilõhn?
PS!
Aga et tööprotsess oli mul selline, et kirjutasin üles suht kõik olulisemad korrad, kus lõhna oli mainitud, siis ikka tuli ka lõhnamainimisi, mis on v-b olulised, aga mida mul ettekandes polnud. Kross oli ikkagi ilmekalt kirjutanud ja imelik on panna kõigele tähenduslikkuse pitserit külge, aga samas ei tahaks huvitavaid juppe ignoreerida.
Näiteks kirjeldab peategelane üht poissi, üht iseäranis tubli poissi. (Epu poeg, kes selgub hiljem olevat peategelase poeg). Kelle kohta Balthasar lisab: "Tiidrik pajatas kõigest nii, et sel
õige lõhn küljes."
Mis oli toredalt ilmekas kirjeldus minu meelest.
Lisaks oli stseen 629-630, milles Pall ja Mihkel, sama kooli poisid, tuletasid meelde "koolimaja lõhnu, nägusid". Sest minevikku meenutataksegi ju lõhnade-nägude kaudu. Ja loomulikult mäletab Pall seda paremini. Sest Mihkel on kultuurile lähenenud juba vaikselt. Samas kui Pall on... peaaegu maainimene. Ja sellisena loomalik. Ja sellisena järelikult lõhnadekesksem.
Lisaks sellele oli raamatus 675. leheküljes üks väga huvitav nali. Ma ümber ei hakka jutustama, aga ütlen, et see oli päris äge. Kross kirjutas andekalt, kas pole?
Sunday, June 9, 2013
Iain M Banksist tagantjärele
Üks mu lemmikkirjanikke suri 59-aastaselt.
Iain (M) Banks oli üks ainsaid ulmekirjanikke, kes oli piisavalt hea kirjanik, et tavakirjanduses laineid lüüa.
Tema (mitte-ulmeline) "Herilasevabrik" on ikka figureerinud mõningais kõige paremate Inglise proosateoste nimekirjades.
Aga ulme oli tal veelgi võimsam, sest sisaldas sedasama kvaliteeti, sedasama huumorimeelt, sedasama jõhkrust (aga ei kujune mitte "uu, banks on nii šokeeriv"-muljeks, vaid on alati osa tekstimaailmast või peategelasest vms ja sulandub sellesse - šokeerivus, mis ei tüüta oma pingutamisega, vaid veenab) ja sedasama taju väga heast sisemisest kõrvast, mis tajub ära, mis töötab, mis mitte,
aga on sellele lisaks kantud võimsast kujutluslennust, mis laseb tal üles ehitada keerulisi ja põnevaid maailmu.
Tema peamaailm, mis hakkab kõigi tema heade teoste kiuste ilmselt tema nimega seoses kajama, on Kultuuri-universum. Ja see on minu meelest kõige huvitavam kosmoseulmeline-universum mida ma olen lugenud. Star Warsi ja Treki totakate "go where no man'ide" ja Cantinade kõrval, mille peamine voorus on liikide mitmekesisus ja vaatajas mingi "haha, see tegelane on NII ROHELINE!"-stiilis vau-elamuste kõrval on Kultuuri maailmas vaadeldud palju huvitavamalt eetilisi küsimusi.
Igatahes parim utoopia, mida olen lugenud.
Ta on kirjanik, kelle teosed ja mõtted teevad tavaliselt selle ühe lisasammu, mistõttu jõuab ka selleni, milleni vähegi mitterumal inimene ise kohe ei jõuaks.
Kummaline näide:
Kunagi oli stseen - üks tehisintellekt jutustas naistegelasele ajalugu (mingi eseme tausta lahtirääkimise mõttes vms) ja jõudis mõtte juurde, et 2000 aastat tagasi selle naiskapten tegi seda-toda-kolmandat.
Naistegelane kergitas kulmu ja ütles imestades: "Väga kummaline, et sellise ajani pidasid inimesed vajalikuks üldse kasutada mingit elavat *inim*kaptenit laevade tüürimisel."
Žanrilt kaldub ta ehk ulmepõnevikuks. Žanr, mida ma ei reklaamiks muidu (piinlik ju kuidagi), kui ta ei viljeleks seda nii neetult oivaliselt.
Kultuuri-raamatud on eraldiseisvad lood, mida võib lugeda kuidas tahes. Ja kaks parimat, mida olen seni lugenud, on maakeeli ka olemas.
"Mängur" oli minu jaoks kunagi see Kultuurišokk, mis muutis autori heaks, aga ebalusega, et ehk on tegemist ühe-hiti-mehega.
Kuni lugesin hiljem "Relvade kasutust", mis oli väga halva tõlke kiuste (parim sõber ei saagi seda eesti keeles lugeda, sest tema jaoks ei ole võimalik headusel sealt esile tulla) tükimat aega minu lemmikraamat.
"Mõtle Phlebasest" ei soovita ma eriti kellelegi - mitte, et see oleks halb, aga eelmainitud väga heade kõrval on see veidi kahvatum.
Iain Banksina (ilma keskmise täheta - ulmet kirjutas Iain M. Banksina, kõike muud selleta) kirjutatud "Herilasevabrik" ja "Äri" olid väga toredad. Nagu öeldud, "Herilasevabrik" kuskil nimetatud üheks parimaks või tähtsamaks vms ingliskeelseks teoseks 20. sajandi jooksul ja noorusliku peaaegu-et-kolekirjandusliku teosena oli see väga hea... Peaaegu-et, kuna see oli peaaegu Kenderi moodi jõhkrusega tehtud. Peategelane on üsna talumatu sadist, mis ei muutnud teda siiski päris pahaks - ta oli üks kõige talumatumaid antikangelasi, aga mingit osa sisemisest sadistlikust uudishimust ta kõnetas, mis on küllaltki universaalne. Mitte keegi meist ei tahaks [oletame] jäneseid tükkideks teha, aga arvan, et päris paljud saavad ähmaselt aru sellest uudishimust selle suhtes, kuidas oleks seda teha.
Sellest julmusest rääkides annab ta ilme millelegi, mis on igaühes olemas, mitte ei loo ulmelist portreed ühest "väga pahast inimesest".
Raamat "Äri" oli tore peaaegu-et-põnevusraamat karjäärisõltuvuses naisest. See oli hea, aga ei tekitanud nii võimsat elamust, et ma siinkohal pikalt sellest vatraks. Aga seegi oli muljetavaldav selle poolest, et autor kirjutas suht ebahuvitavalt tunduva idee väga ladusaks ja huvitavaks jutustuseks.
Ma soovitan igaüht neist raamatutest - "Mõtle Phlebasest" ning "Äri" vähem, kuid nagu Gaiman ütles - kui Banks oli hea, oli ta neetult hea. Ja kui ta oli halb, oli ta ikkagi hea. Kuid lõppu jäägu kajama pigem siiski see, et oma parimatel hetkedel on ta hiilgav.
http://journal.neilgaiman.com/2013/06/iain-banks-with-or-without-m.html
Iain (M) Banks oli üks ainsaid ulmekirjanikke, kes oli piisavalt hea kirjanik, et tavakirjanduses laineid lüüa.
Tema (mitte-ulmeline) "Herilasevabrik" on ikka figureerinud mõningais kõige paremate Inglise proosateoste nimekirjades.
Aga ulme oli tal veelgi võimsam, sest sisaldas sedasama kvaliteeti, sedasama huumorimeelt, sedasama jõhkrust (aga ei kujune mitte "uu, banks on nii šokeeriv"-muljeks, vaid on alati osa tekstimaailmast või peategelasest vms ja sulandub sellesse - šokeerivus, mis ei tüüta oma pingutamisega, vaid veenab) ja sedasama taju väga heast sisemisest kõrvast, mis tajub ära, mis töötab, mis mitte,
aga on sellele lisaks kantud võimsast kujutluslennust, mis laseb tal üles ehitada keerulisi ja põnevaid maailmu.
Tema peamaailm, mis hakkab kõigi tema heade teoste kiuste ilmselt tema nimega seoses kajama, on Kultuuri-universum. Ja see on minu meelest kõige huvitavam kosmoseulmeline-universum mida ma olen lugenud. Star Warsi ja Treki totakate "go where no man'ide" ja Cantinade kõrval, mille peamine voorus on liikide mitmekesisus ja vaatajas mingi "haha, see tegelane on NII ROHELINE!"-stiilis vau-elamuste kõrval on Kultuuri maailmas vaadeldud palju huvitavamalt eetilisi küsimusi.
Igatahes parim utoopia, mida olen lugenud.
Ta on kirjanik, kelle teosed ja mõtted teevad tavaliselt selle ühe lisasammu, mistõttu jõuab ka selleni, milleni vähegi mitterumal inimene ise kohe ei jõuaks.
Kummaline näide:
Kunagi oli stseen - üks tehisintellekt jutustas naistegelasele ajalugu (mingi eseme tausta lahtirääkimise mõttes vms) ja jõudis mõtte juurde, et 2000 aastat tagasi selle naiskapten tegi seda-toda-kolmandat.
Naistegelane kergitas kulmu ja ütles imestades: "Väga kummaline, et sellise ajani pidasid inimesed vajalikuks üldse kasutada mingit elavat *inim*kaptenit laevade tüürimisel."
Žanrilt kaldub ta ehk ulmepõnevikuks. Žanr, mida ma ei reklaamiks muidu (piinlik ju kuidagi), kui ta ei viljeleks seda nii neetult oivaliselt.
Kultuuri-raamatud on eraldiseisvad lood, mida võib lugeda kuidas tahes. Ja kaks parimat, mida olen seni lugenud, on maakeeli ka olemas.
"Mängur" oli minu jaoks kunagi see Kultuurišokk, mis muutis autori heaks, aga ebalusega, et ehk on tegemist ühe-hiti-mehega.
Kuni lugesin hiljem "Relvade kasutust", mis oli väga halva tõlke kiuste (parim sõber ei saagi seda eesti keeles lugeda, sest tema jaoks ei ole võimalik headusel sealt esile tulla) tükimat aega minu lemmikraamat.
"Mõtle Phlebasest" ei soovita ma eriti kellelegi - mitte, et see oleks halb, aga eelmainitud väga heade kõrval on see veidi kahvatum.
Iain Banksina (ilma keskmise täheta - ulmet kirjutas Iain M. Banksina, kõike muud selleta) kirjutatud "Herilasevabrik" ja "Äri" olid väga toredad. Nagu öeldud, "Herilasevabrik" kuskil nimetatud üheks parimaks või tähtsamaks vms ingliskeelseks teoseks 20. sajandi jooksul ja noorusliku peaaegu-et-kolekirjandusliku teosena oli see väga hea... Peaaegu-et, kuna see oli peaaegu Kenderi moodi jõhkrusega tehtud. Peategelane on üsna talumatu sadist, mis ei muutnud teda siiski päris pahaks - ta oli üks kõige talumatumaid antikangelasi, aga mingit osa sisemisest sadistlikust uudishimust ta kõnetas, mis on küllaltki universaalne. Mitte keegi meist ei tahaks [oletame] jäneseid tükkideks teha, aga arvan, et päris paljud saavad ähmaselt aru sellest uudishimust selle suhtes, kuidas oleks seda teha.
Sellest julmusest rääkides annab ta ilme millelegi, mis on igaühes olemas, mitte ei loo ulmelist portreed ühest "väga pahast inimesest".
Raamat "Äri" oli tore peaaegu-et-põnevusraamat karjäärisõltuvuses naisest. See oli hea, aga ei tekitanud nii võimsat elamust, et ma siinkohal pikalt sellest vatraks. Aga seegi oli muljetavaldav selle poolest, et autor kirjutas suht ebahuvitavalt tunduva idee väga ladusaks ja huvitavaks jutustuseks.
Ma soovitan igaüht neist raamatutest - "Mõtle Phlebasest" ning "Äri" vähem, kuid nagu Gaiman ütles - kui Banks oli hea, oli ta neetult hea. Ja kui ta oli halb, oli ta ikkagi hea. Kuid lõppu jäägu kajama pigem siiski see, et oma parimatel hetkedel on ta hiilgav.
http://journal.neilgaiman.com/2013/06/iain-banks-with-or-without-m.html
Subscribe to:
Posts (Atom)