7/10
Noore kirjaniku igapäevaelu ja väikesed kiindumised ja nii...
Seda raamatut võin igaühele soovitada. Aga...
See raamat oli omamoodi paradoksaalne. See oli tõenäoliselt meeltlahutavamaid raamatuid, mis ma olen
üle tüki aja lugenud. Ei olnud põnevusi, aga oli põnev. Ei olnud nalju
täis, aga oli naljakas seal, kus vaja. Väga hea stiiliga, aga mitte selles mõttes, et oleks
virtuoosselt kirjutatud. Selline sundimatu stiil lihtsalt. Poolepeale nautisin seda vägagi.
Aga siis lugesin järelsõnast, et tegemist on esimese osaga Paolo Nori raamatutest, mille peategelane on tema alter-ego Learco Ferrari. See tekitas teatava tulutustunde. Mingine lootusetus lugemises, mis on samas täiesti huvitav.
Sellise žanri esindajaks võib pidada ka Peeter Sauteri
"Indigot". Aga kui ma õigesti mäletan, siis tolles oli vähem tajuda kronoloogilist edasiminekut. Lisaks oli Sauter ärevam, selline killustunud postmodernism. See on aga rahulikum veidi... Lihtsalt üks argine romaan.
See on lauge ja rahulik lugemiselamus, kus kohati tekib võimalus, et on ka lugu, kuid see ei muutu kunagi esmatähtsaks.
Autoril on natuke irooniat selle suhtes. Tal on inglitega rääkimise jupid, kus tema esindajaingel (mitte kaitseingel - see pole niivõrd nunnu omavaheline suhtlemine, vaid on kuidagi iroonilisem) ütleb, et nõukogu või presiidium või mis iganes ei võtnud vastu tema esimese raamatu, tõendina tema annete väärilisest ärakasutamisest. Ja hiljem teise raamatu. Esimest ei oldud vastu võetud, sest selles oli liiga vähe kujutlusvõimet ja liiga palju "arusaamatut autobiograafilisust".
Eks lugedes tõesti teki tunne, et mis ma hoian kinni oma lugudesoovist, raamat töötab ka sellisena. Eks ta jah - kulgemisena õieti ühegi konkreetse lahenduse suunas, nautides väiksemaid tähelepanekuid, mis teekonnal end paljastavad.
Mul oli kaks lõiku, mida tahtsin siia ümber kirjutada. Üks läks kaduma - mäletasin, et oli umbes lehekülg 117, aga sealt ei leidnud midagi. Sirvisin lehekülgi sealkandis ja ükski asi ei tõusnud esile vot seda ma tahtsingi öelda'na. Nii et panen ainult esimese. Ja see ehk kirjeldab mingil määral ka kogu tema stiili:
Niisiis, kõik, kes kirjutavad, kirjanikud, kirjutavad juhuslikult. Nemad, kujutad sa ette, polnud kirjutamisele isegi mitte mõelnud. Siis aga kirjutasid nad ühel ööl pruudile kirja. Pruut andis kirjanikele oma keha, aga mitte oma hinge. Kirjanikud olid selle üle õnnetud. Siis mõtlesid kirjanikud pruudile kirja kirjutada, et pruut ka oma hinge neile annaks. Siis ühel ööl lasid nad end joovastusel haarata ja kirjutasid saja kuuekümne leheküljelise kirja.
Siis juhtumisi kutsusid nad ühe kuulsa luuletaja õhtusöögile. Siis sattus sellele luuletajale juhuslikult kätte pruudile mõeldud kiri. Siis viis luuletaja juhuslikult kirja koju kaasa. Siis luges luuletaja juhuslikult öö läbi seda kirja. Siis helistas luuletaja kell neli öösel juhuslikult kirjanikele. Siis ütles luuletaja juhuslikult neile kirjanikele: saatle see L'Espresso konkursile. Siis ütlesid kirjanikud juhuslikult: ei tule kõne allagi, need on isiklikud asjad. Siis käis luuletaja juhuslikult peale: saatke, saatke. Siis said kirjanikud juhuslikult esimese preemia. Alati läheb nii.
Mina aga ei kirjuta pruutidele kirju. Ei. Mina kirjutan raamatuid. Ja kui mu raamatud avaldatakse, siis mina juba nii ei tee nagu kirjanikud. Kui kirjanike raamatuid avaldatakse, ütlevad nad: ära sa ütle. Kas mina kirjutasin selle raamatu siin? Vaata aga, mul ei olnud isegi meeles. Vahel ka: mõelda vaid.
Friday, April 26, 2013
Tuesday, April 23, 2013
Tammsaare "Varjundid", Thomas Mann "Novellid"
7/10 ja 9/10
"Varjundid" on üks neid sanatooriumilugusid (tegelt on see peaaegu omaette žanr), kus mees ravib kopse vms kuskil ravilaidüllis. Armub kaaspatsienditari. Mingi surm on ka vist mängus.
Manni kogus "Novellid" on posu novelle, nuh. Aga seal on ka vähemalt üks sanatooriumijutt.
Ülikooli raames loetud, aga ehkki mõlemad olid head, minu meelest isegi väga head, ei tekitanud kumbki minus sellist vau-elamust, ei negatiivset, positiivset ega vahepeale jäävat, ja ma kahtlesin, kas üldse rääkida neist.
Aga ennäe - tuli mingi unetus peale. Unetu peaga on mõnus kirjutada. Varem olid mul seks puhuks kirjasõbr(ann)ad, praegu kirjutan siia.
"Varjundid" mulle meeldis, aga Anu pani sellele oma paberköites vihikusse 4. Kümnest. Algul arvasin, et mis ta siis Tammsaare hilisema loomingu latti rakendab (see ilmus 1917, nii et noor Anton Hansen oli alles 39-aastane, kui ta selle avaldas), aga vast on pigem asi selles, et kui olen ise mingeid novellilaadseid asju kirjutada püüdnud viimasel ajal, siis märkan, et ma ei suuda sõnadega priisata. Niimoodi, et oleks mugavalt kirjutatud. Ja niimoodi, et oleks näha, et kuidagi hakkab kirjutatav maailm täielikult kuju võtma, muutub täielikuks ja tihedaks.
See on raamat, mida lugeda stiili, mitte situatsiooni pärast. Ja kui Johannes Aavik oli kunagi "Tõe ja õiguse" mingi köite (vist I) kohta öelnud, et ainus tõeliselt kiiduväärt asi siin on keelekasutus - aga see on ju stiili määravaim osa -, siis tuleb seda ka "Varjundite" puhul esile tõsta. Sest minus tekitas see raamat tunnet, et liialdamishirmu ei pea tundma. Iga sõna on põhjendatud, kui see pole päris halvasti kirjutatud, sest aitab täiendada teksti ja kinnitada autori hääle kuju.
Njah, siinkohal saaks öelda siiski, et stiil käpas, aga oleks vaid lugu. See tal hiljem tuligi. Kuid esialgu olgu see küllaltki klišeeline, "sanatooriumijutu" kipsvormi valatud kirjutis näidismaterjal Tammsaare sõnatalendi, kirjutatava nägemise ja lugejaile nähtavaks tegemise võimest.
See olla kujunenud tal loomingulise kriisi ajal...? Alustati kord niimoodi üht pooleli jäänud ettekannet. Need varased loomingulised kriisid tunduvad ehk olevat nagu kirjanikukool. Ja "meistritöö" oli see, mida esitleti oma meistristaatuse väljateenimiseks. Vägisi tahaks nimetada seda tema meistritööks. Pärast mida hakkasid ilmuma valmiskirjaniku tööd. Kuid see kui kirjanduskooli lõputööna vastab minu meelest igati meistri (ing. k. magister=Master?) tingimustele.
Thomas Manni lugemisel ei olnud seda liiglihalisust, mis mulle Tammsaare puhul õigel hetkel loetuna töötas, ent Manni täpne vorm töötas nõndasamuti. Kunagi ma lugesin "Surma Veneetsias" ja lahterdasin selle mõtteis ilukirjanduslikuks sõnavahuks ühe alaealise poisi ihaldamise teemadel. Teatavas mõttes jah, ta stiilis on mingit ilutsevat tooni. Kõrgkirjanduslikkus jne. Kuid sõnavahuks on nüüd raske pidada.
Ta on nii minimaalne ja täpne, kui ta olla suudab. Kuid tema täpsus ei taandu tammsaarelikeks aforismideks, mis võiks ehk mõjuda kunstlikult. Näiteks Tammsaare on vägagi tsiteeritav kirjanik, ehkki "Varjundites" seda niivõrd pole. Talle meeldib üheselt mõistetava "üldtõega" lajatada - "ja nii ongi" on tunne, mis võiks teda lugedes tekkida.
Kuid Manni mõtteühik oli terve lõigu pikkune. Väga hästi kirjutatud jupid, emotsioonid, seisukohavõtud ei ole kuskil taandatavad fraasiks. Seepärast näib tema tsiteerimine käivat pigem lõikude või kas või lehekülgede kaupa.
Uhh, aga natuke nõme on mitte osata kinnitada mingite tsitaatidega. Viisin mõlemad juba rampsi tagasi. Siiski, tegemist on selge stiilierinevusega kahe mingis mõttes samasse lahtrisse mineva autori vahel - mõlemad suured ja targad ja kogu oma olemuselt "klassikud".
Ehk on Tammsaare kuidagi "poleemilisem", oma stiililt ja olemiselt kuidagi paradoksidemaiam, võib-olla ka wilde'ilikum (keda ta tõlkis ja kelle stiilimõju kontekstis mainitakse pidevalt Tammsaare miniatuure 1915. a kogust "Poiss ja liblik").
Samas kui Thomas Mann on... no ei teagi. Puhtam. Filigraanne vant. Tubli mees. Kellele ma mitte ei saa anda vähem kui 9 punkti (mitte, et tahakski). Aga kellest ma poleks sellegipoolest kirjutama hakanud, kui und oleks tulnud.
Manni puhul, vähemalt neid novelle lugedes, tekkis veidike steriilse meistriteose lugemise tunne, mis sunniks heakskiitvalt õhkama siis, kui oleksin kirjandusõpetaja, aga minu sisemuses peituv "tavalisem" lugeja küsis veidi siiski, kas need tõuked, mida ta püüdis selles ilmas teha, ei sulgu kuidagi tema ilukirjanduse sisse kogu selle puhtuses.
Ehk pole ma lihtsalt lugenud seda õiget asja, mis ei tunduks vaid "väga hea", vaid oleks ka minu jaoks isiklikult kuidagi tõesti lähedal.
Tammsaare on seevastu tõelisem minu jaoks. Manni filosoofilisi raputusi loen sünge noogutusega, Tammsaare on aga kirglikum. See on ehk miskine Dostojevski-mõju tal (kelle "Kuritöö ja karistuse" ta tõlkis), üks veidi närviline raputus, mis kumab täielikumalt läbi.
"Varjundid" on üks neid sanatooriumilugusid (tegelt on see peaaegu omaette žanr), kus mees ravib kopse vms kuskil ravilaidüllis. Armub kaaspatsienditari. Mingi surm on ka vist mängus.
Manni kogus "Novellid" on posu novelle, nuh. Aga seal on ka vähemalt üks sanatooriumijutt.
Ülikooli raames loetud, aga ehkki mõlemad olid head, minu meelest isegi väga head, ei tekitanud kumbki minus sellist vau-elamust, ei negatiivset, positiivset ega vahepeale jäävat, ja ma kahtlesin, kas üldse rääkida neist.
Aga ennäe - tuli mingi unetus peale. Unetu peaga on mõnus kirjutada. Varem olid mul seks puhuks kirjasõbr(ann)ad, praegu kirjutan siia.
"Varjundid" mulle meeldis, aga Anu pani sellele oma paberköites vihikusse 4. Kümnest. Algul arvasin, et mis ta siis Tammsaare hilisema loomingu latti rakendab (see ilmus 1917, nii et noor Anton Hansen oli alles 39-aastane, kui ta selle avaldas), aga vast on pigem asi selles, et kui olen ise mingeid novellilaadseid asju kirjutada püüdnud viimasel ajal, siis märkan, et ma ei suuda sõnadega priisata. Niimoodi, et oleks mugavalt kirjutatud. Ja niimoodi, et oleks näha, et kuidagi hakkab kirjutatav maailm täielikult kuju võtma, muutub täielikuks ja tihedaks.
See on raamat, mida lugeda stiili, mitte situatsiooni pärast. Ja kui Johannes Aavik oli kunagi "Tõe ja õiguse" mingi köite (vist I) kohta öelnud, et ainus tõeliselt kiiduväärt asi siin on keelekasutus - aga see on ju stiili määravaim osa -, siis tuleb seda ka "Varjundite" puhul esile tõsta. Sest minus tekitas see raamat tunnet, et liialdamishirmu ei pea tundma. Iga sõna on põhjendatud, kui see pole päris halvasti kirjutatud, sest aitab täiendada teksti ja kinnitada autori hääle kuju.
Njah, siinkohal saaks öelda siiski, et stiil käpas, aga oleks vaid lugu. See tal hiljem tuligi. Kuid esialgu olgu see küllaltki klišeeline, "sanatooriumijutu" kipsvormi valatud kirjutis näidismaterjal Tammsaare sõnatalendi, kirjutatava nägemise ja lugejaile nähtavaks tegemise võimest.
See olla kujunenud tal loomingulise kriisi ajal...? Alustati kord niimoodi üht pooleli jäänud ettekannet. Need varased loomingulised kriisid tunduvad ehk olevat nagu kirjanikukool. Ja "meistritöö" oli see, mida esitleti oma meistristaatuse väljateenimiseks. Vägisi tahaks nimetada seda tema meistritööks. Pärast mida hakkasid ilmuma valmiskirjaniku tööd. Kuid see kui kirjanduskooli lõputööna vastab minu meelest igati meistri (ing. k. magister=Master?) tingimustele.
Thomas Manni lugemisel ei olnud seda liiglihalisust, mis mulle Tammsaare puhul õigel hetkel loetuna töötas, ent Manni täpne vorm töötas nõndasamuti. Kunagi ma lugesin "Surma Veneetsias" ja lahterdasin selle mõtteis ilukirjanduslikuks sõnavahuks ühe alaealise poisi ihaldamise teemadel. Teatavas mõttes jah, ta stiilis on mingit ilutsevat tooni. Kõrgkirjanduslikkus jne. Kuid sõnavahuks on nüüd raske pidada.
Ta on nii minimaalne ja täpne, kui ta olla suudab. Kuid tema täpsus ei taandu tammsaarelikeks aforismideks, mis võiks ehk mõjuda kunstlikult. Näiteks Tammsaare on vägagi tsiteeritav kirjanik, ehkki "Varjundites" seda niivõrd pole. Talle meeldib üheselt mõistetava "üldtõega" lajatada - "ja nii ongi" on tunne, mis võiks teda lugedes tekkida.
Kuid Manni mõtteühik oli terve lõigu pikkune. Väga hästi kirjutatud jupid, emotsioonid, seisukohavõtud ei ole kuskil taandatavad fraasiks. Seepärast näib tema tsiteerimine käivat pigem lõikude või kas või lehekülgede kaupa.
Uhh, aga natuke nõme on mitte osata kinnitada mingite tsitaatidega. Viisin mõlemad juba rampsi tagasi. Siiski, tegemist on selge stiilierinevusega kahe mingis mõttes samasse lahtrisse mineva autori vahel - mõlemad suured ja targad ja kogu oma olemuselt "klassikud".
Ehk on Tammsaare kuidagi "poleemilisem", oma stiililt ja olemiselt kuidagi paradoksidemaiam, võib-olla ka wilde'ilikum (keda ta tõlkis ja kelle stiilimõju kontekstis mainitakse pidevalt Tammsaare miniatuure 1915. a kogust "Poiss ja liblik").
Samas kui Thomas Mann on... no ei teagi. Puhtam. Filigraanne vant. Tubli mees. Kellele ma mitte ei saa anda vähem kui 9 punkti (mitte, et tahakski). Aga kellest ma poleks sellegipoolest kirjutama hakanud, kui und oleks tulnud.
Manni puhul, vähemalt neid novelle lugedes, tekkis veidike steriilse meistriteose lugemise tunne, mis sunniks heakskiitvalt õhkama siis, kui oleksin kirjandusõpetaja, aga minu sisemuses peituv "tavalisem" lugeja küsis veidi siiski, kas need tõuked, mida ta püüdis selles ilmas teha, ei sulgu kuidagi tema ilukirjanduse sisse kogu selle puhtuses.
Ehk pole ma lihtsalt lugenud seda õiget asja, mis ei tunduks vaid "väga hea", vaid oleks ka minu jaoks isiklikult kuidagi tõesti lähedal.
Tammsaare on seevastu tõelisem minu jaoks. Manni filosoofilisi raputusi loen sünge noogutusega, Tammsaare on aga kirglikum. See on ehk miskine Dostojevski-mõju tal (kelle "Kuritöö ja karistuse" ta tõlkis), üks veidi närviline raputus, mis kumab täielikumalt läbi.
Friday, April 19, 2013
China Miéville "Linn ja Linn"
6/10
Kaks kõrvutiolevat linna, mille vahel on sedavõrd tugev lahusolek, et inimesed on end välja lülitanud vastaslinna tajumast. Peategelane on Beszelist, mis on täpselt nagu Hollywoodi ettekujutus postsovjetlikest riikidest. Ul Quma on riik, mida ei tohi tajuda. Üks saladuslik mõrv, mis paneb tegelased kokkupuutesse nii Beszeli, Ul Qumaga, Läbitungiga (salapärased inimesed, kes tegelevad üle piiri tulnutega) ning omamoodi ka Orcinyga (salapärane "kolmas linn", mis asus kahe linna vahel)
Kunagi kirjutas Märten fb-s Miéville'i kohta, et vohh - üle maailma laineid löönud kirjanik ja nüüd lõpuks hakatakse teda Eestiski märkama. Mitte ei mäleta, mis teemaks oli - kas mõni vastilmuv romaanitõlge või mis. Võiski olla just nimelt "Linna ja linna" alles ilmunud tõlke kohta (e. k. 2009 ikkagi). Aga see promo võis ka käia mingi artikli kohta, sest Miéville pidi ka olema küllaltki agar akadeemiliste kirjatükkide viljeleja. A äkki ongi kuulsaks saamas mitte Mieville kui prosaist, vaid Miéville kui akadeemik?
Võib-olla on uudishimus raamatu vastu mingit minupoolset mässu provintsiaalse mõtlemise vastu vms. Soov tunda end selle võrra suurema kosmopoliidina...
Ah, ei. Esmajoones suunas lugema ikkagi mõte, et igal ajal leidub salajasi fantastilisi kirjanikke. Fantastilisi, sest tegemist inimestega, kes tõestavad, et on veel võimalik oma maailmaga rabada ja hämmastada, isegi tänapäevases kontekstis, kus ühesainsas paariminutises Coca Cola reklaamiski on juba võimsamad universumid kui paljudes täiesti normaalsetes fantaasiaraamatutes.
Salajasi, sest need üllatavad nagu praokil uks keset kõige sügavamat hekki. Keegi ei räägi sellest, see ilmub kuidagi juhuslikult Sinu teele. Sa pole isegi pidanud mingit võtit hankima ega midagi, see on juba irvakil ja mingi valgusvihk paistab sealt. Mis seal küll olla võib?
Ühesõnaga, kujutlesin kuidagi olukorda, et kui ma loeks oma esimest Neil Gaimani raamatut, kuidas ma seda loeks. Aga äkki poleks pidanud mõtlema "kui tore oleks lugeda uut Gaimanit". Midagi sellist, mis pulbitseks paeluvast fantaasiarikkusest. "Linn ja linn" selles mõttes oma fantaasiarikka maailmaga ei hämmasta ja ehkki see on igati originaalne teos, ei tekita see siukest originaalsustunnet, mida ma otsisin.
Seepärast mind pani veidi nördima, et see oli meeleolu poolest sedavõrd film noir, et peategelast võinuks näidelda Humphrey Bogart. Seesama žanr, mida Sin City peaaegu parodeerimise piirini harrastas, ainult et siit on liialdus maha võetud.
Natuke tekkis mul endal küsimus, et kas ma õieti nimetaks seda ulmeks. Ega see polnud õieti realistlik, ehkki see polnud ka maagiline ega tõeliselt ulmeline. See, kui põhjalikult ignoreeritakse teist linna kuni selle mittetajumiseni välja ja see, kuidas peab psühholoogiliselt aklimatiseeruma Beszeli inimene, kes tahab (igati seaduslikult) Ul Qumasse minna ja see, kuidas jnejne - see kõik on tehtud hästi ja seda kõike öeldes ongi tegemist täiesti ulmega.
Aga žanr jäi siiski noir'iks ning selles on igasugused salatsevad tegelased ja ülisalajased organisatsioonid ning kogu olemasolu läbiv antagonism sedavõrd iseenesestmõistetavad, et raamat muutus pigem selle ülivõrdeks vms.
Seda ma siiski ei väida, nagu ta polnuks hästi kirjutatud. Oli küll. Ja küllaltki keeruline žanr, mida hästi teha, nii et müts maha. Ainult et ikkagi jään sõnade juurde, mis Laurale ütlesin, kui lõpuks ohkega raamatu sulgesin: "Uhh, nõme raamat." "Halb?" "Ei... Lihtsalt kuidagi nõme."
Kaks kõrvutiolevat linna, mille vahel on sedavõrd tugev lahusolek, et inimesed on end välja lülitanud vastaslinna tajumast. Peategelane on Beszelist, mis on täpselt nagu Hollywoodi ettekujutus postsovjetlikest riikidest. Ul Quma on riik, mida ei tohi tajuda. Üks saladuslik mõrv, mis paneb tegelased kokkupuutesse nii Beszeli, Ul Qumaga, Läbitungiga (salapärased inimesed, kes tegelevad üle piiri tulnutega) ning omamoodi ka Orcinyga (salapärane "kolmas linn", mis asus kahe linna vahel)
Kunagi kirjutas Märten fb-s Miéville'i kohta, et vohh - üle maailma laineid löönud kirjanik ja nüüd lõpuks hakatakse teda Eestiski märkama. Mitte ei mäleta, mis teemaks oli - kas mõni vastilmuv romaanitõlge või mis. Võiski olla just nimelt "Linna ja linna" alles ilmunud tõlke kohta (e. k. 2009 ikkagi). Aga see promo võis ka käia mingi artikli kohta, sest Miéville pidi ka olema küllaltki agar akadeemiliste kirjatükkide viljeleja. A äkki ongi kuulsaks saamas mitte Mieville kui prosaist, vaid Miéville kui akadeemik?
Võib-olla on uudishimus raamatu vastu mingit minupoolset mässu provintsiaalse mõtlemise vastu vms. Soov tunda end selle võrra suurema kosmopoliidina...
Ah, ei. Esmajoones suunas lugema ikkagi mõte, et igal ajal leidub salajasi fantastilisi kirjanikke. Fantastilisi, sest tegemist inimestega, kes tõestavad, et on veel võimalik oma maailmaga rabada ja hämmastada, isegi tänapäevases kontekstis, kus ühesainsas paariminutises Coca Cola reklaamiski on juba võimsamad universumid kui paljudes täiesti normaalsetes fantaasiaraamatutes.
Salajasi, sest need üllatavad nagu praokil uks keset kõige sügavamat hekki. Keegi ei räägi sellest, see ilmub kuidagi juhuslikult Sinu teele. Sa pole isegi pidanud mingit võtit hankima ega midagi, see on juba irvakil ja mingi valgusvihk paistab sealt. Mis seal küll olla võib?
Ühesõnaga, kujutlesin kuidagi olukorda, et kui ma loeks oma esimest Neil Gaimani raamatut, kuidas ma seda loeks. Aga äkki poleks pidanud mõtlema "kui tore oleks lugeda uut Gaimanit". Midagi sellist, mis pulbitseks paeluvast fantaasiarikkusest. "Linn ja linn" selles mõttes oma fantaasiarikka maailmaga ei hämmasta ja ehkki see on igati originaalne teos, ei tekita see siukest originaalsustunnet, mida ma otsisin.
Seepärast mind pani veidi nördima, et see oli meeleolu poolest sedavõrd film noir, et peategelast võinuks näidelda Humphrey Bogart. Seesama žanr, mida Sin City peaaegu parodeerimise piirini harrastas, ainult et siit on liialdus maha võetud.
Natuke tekkis mul endal küsimus, et kas ma õieti nimetaks seda ulmeks. Ega see polnud õieti realistlik, ehkki see polnud ka maagiline ega tõeliselt ulmeline. See, kui põhjalikult ignoreeritakse teist linna kuni selle mittetajumiseni välja ja see, kuidas peab psühholoogiliselt aklimatiseeruma Beszeli inimene, kes tahab (igati seaduslikult) Ul Qumasse minna ja see, kuidas jnejne - see kõik on tehtud hästi ja seda kõike öeldes ongi tegemist täiesti ulmega.
Aga žanr jäi siiski noir'iks ning selles on igasugused salatsevad tegelased ja ülisalajased organisatsioonid ning kogu olemasolu läbiv antagonism sedavõrd iseenesestmõistetavad, et raamat muutus pigem selle ülivõrdeks vms.
Seda ma siiski ei väida, nagu ta polnuks hästi kirjutatud. Oli küll. Ja küllaltki keeruline žanr, mida hästi teha, nii et müts maha. Ainult et ikkagi jään sõnade juurde, mis Laurale ütlesin, kui lõpuks ohkega raamatu sulgesin: "Uhh, nõme raamat." "Halb?" "Ei... Lihtsalt kuidagi nõme."
Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast ja kadus"
Kuna ma raamatut lõpuni ei lugenud, siis poleks õige punkte panna - eriti seetõttu, et ma tunnen, et selles on heal päeval 8- või 9-punktine elamus, mida ma praegu oleks vägisi lugemisega ära lörtsinud.
Kunagi nimetas Krista Kaer Varraku blogis just nimelt seda raamatut, kui küsiti, millise raamatu müügiebaedust on kõige rohkem kahju. Kui võrrelda seda vastust näiteks Epp Petrone omaga, kes arvas, et tema abikaasa "Montreali deemonid" võinuks ikka laiemat kõlapinda saada, tundus see palju vähem isikliku "näh"-i moodi ja rohkem üldisema kummastatusena selle suhtes, et kuidas selline romaan siis Eestis läbi ei löö. Mulle oli see siiski pigem tore, sest raamatukogus polnud seetõttu järjekorda.
Üle-euroopalisel raamatul puudus pikem järjekord (nüüd on see vast jälle tekkinud), sain üsna kiiresti. Kui heitsin bussis pilgu peale, siis hakkasin keset bussi valjusti muhelema juba tagakaant lugedes. Seejärel rahulolevalt muigama pooleleheküljest eessõna lugedes. Olin üleni selle raamatu lugemise lainel. Teisel või kolmandal päeval pärast laenutamist tuli isegi üks väga vana naine siia kõrgkooli ja küsis, kuhu saab dokumente tuua - aga vägisi jäi mulje, et tahtis tulla ise õppima. Harv juhus ja kuidagi täpselt selle raamatu lugemise perioodil. Kui tahta saatusesse uskuda (ja kes meist poleks salamisi küllaltki ebausklik), siis tundus, nagu kõik tähed olnuks end ritta seadnud, et ma vaid loeks seda raamatut ja just hetkel.
Jätsin siiski lõpuni lugemata, sest laine hääbus tasapisi. Muud asjad tulid ette. Aga kirjeldan mõne sõnaga seda hajusat esmamuljet, mis jäi.
Mingis osas on tagakaane jutt forrestgumpilik - ühelt poolt jutustatakse olevikulugu saja-aastasest, kes läks aknast ja kadus. Küllaltki tobenaljakas lugu ühest kentsakavõitu algimpulsist ja jäntlemistest, mis järgnevad. Teisalt edastatakse tüübi enda elulugu selle naljakate etappide haaval.
Autoril on huvitavat laadi huumorimeel, mis meenutab Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmist". Selline, mis ei ole justkui naljaga tehtud, aga on ometigi humoorikas. Mitte ha-ha huumor. Mitte lihtsalt satiir ega iroonia. Vaid mingi teistmoodi kummastus, mis ajab kas muigama või lausa naerma - ja kui teised küsivad, mis seal oli, siis oleks totter ette lugeda.
Njah, nii peen see raamat siiski ei ole. Kohati oli ehk tajuda sellist huumorit, aga kui domineerima hakkas pigem must huumor, siis vähenes mu enda uudishimu ka. Ja siis polnud raamatumulje enam see sõbralikult naeratav vanamemm, kes tahab dokumente tuua, vaid üht kummalist konteksti lõbustatult kirjutav veidi õel kirjanik.
Aga mulle meeldis see memm, mispärast ma praegu ei puuduta raamatumuljet. Ehk kunagi teen uue katse.
Kunagi nimetas Krista Kaer Varraku blogis just nimelt seda raamatut, kui küsiti, millise raamatu müügiebaedust on kõige rohkem kahju. Kui võrrelda seda vastust näiteks Epp Petrone omaga, kes arvas, et tema abikaasa "Montreali deemonid" võinuks ikka laiemat kõlapinda saada, tundus see palju vähem isikliku "näh"-i moodi ja rohkem üldisema kummastatusena selle suhtes, et kuidas selline romaan siis Eestis läbi ei löö. Mulle oli see siiski pigem tore, sest raamatukogus polnud seetõttu järjekorda.
Üle-euroopalisel raamatul puudus pikem järjekord (nüüd on see vast jälle tekkinud), sain üsna kiiresti. Kui heitsin bussis pilgu peale, siis hakkasin keset bussi valjusti muhelema juba tagakaant lugedes. Seejärel rahulolevalt muigama pooleleheküljest eessõna lugedes. Olin üleni selle raamatu lugemise lainel. Teisel või kolmandal päeval pärast laenutamist tuli isegi üks väga vana naine siia kõrgkooli ja küsis, kuhu saab dokumente tuua - aga vägisi jäi mulje, et tahtis tulla ise õppima. Harv juhus ja kuidagi täpselt selle raamatu lugemise perioodil. Kui tahta saatusesse uskuda (ja kes meist poleks salamisi küllaltki ebausklik), siis tundus, nagu kõik tähed olnuks end ritta seadnud, et ma vaid loeks seda raamatut ja just hetkel.
Jätsin siiski lõpuni lugemata, sest laine hääbus tasapisi. Muud asjad tulid ette. Aga kirjeldan mõne sõnaga seda hajusat esmamuljet, mis jäi.
Mingis osas on tagakaane jutt forrestgumpilik - ühelt poolt jutustatakse olevikulugu saja-aastasest, kes läks aknast ja kadus. Küllaltki tobenaljakas lugu ühest kentsakavõitu algimpulsist ja jäntlemistest, mis järgnevad. Teisalt edastatakse tüübi enda elulugu selle naljakate etappide haaval.
Autoril on huvitavat laadi huumorimeel, mis meenutab Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmist". Selline, mis ei ole justkui naljaga tehtud, aga on ometigi humoorikas. Mitte ha-ha huumor. Mitte lihtsalt satiir ega iroonia. Vaid mingi teistmoodi kummastus, mis ajab kas muigama või lausa naerma - ja kui teised küsivad, mis seal oli, siis oleks totter ette lugeda.
Njah, nii peen see raamat siiski ei ole. Kohati oli ehk tajuda sellist huumorit, aga kui domineerima hakkas pigem must huumor, siis vähenes mu enda uudishimu ka. Ja siis polnud raamatumulje enam see sõbralikult naeratav vanamemm, kes tahab dokumente tuua, vaid üht kummalist konteksti lõbustatult kirjutav veidi õel kirjanik.
Aga mulle meeldis see memm, mispärast ma praegu ei puuduta raamatumuljet. Ehk kunagi teen uue katse.
Thursday, April 11, 2013
Daniel Glattauer "Igavesti sinu"
5/10
Raamatu tagakaanelt:
Judith (36 ja vallaline) kohtub supermarketis Hannesega. Hannes (parimates aastates, vallaline, arhitekt) pole mitte ainult kõikide ämmade unelm, ka Judithi sõpruskond vaimustub temast jäägitult. Judith naudib seda, et too sihikindel mees, kellel peale tema enam muud vist peas polegi, ta lausa troonile tõstab. Kuid pikkamisi hakkavad mehe pidvad armutõotused koormavaks muutuma ning intensiivne andumus lausa lämmatama...
Raamatu head:
väga ladus, mugav tekst. Kohati on päris huvitavalt öeldud mingeid asju. Nauditav lugemine stiili poole pealt minu meelest.
Raamatu vead:
Jääb mulle tulevikus meelde ühe omamoodi totaka romaanina. Natuke on ka klišeeohtu, aga enam-vähem siiski väldib seda saatust. Kuid lugemisjärgne mulje on selline kukalt kratsima panev ja veidi lõbustatud pettumustunne.
Aga kuna stiil on sedavõrd nauditav, siis pean ikkagi ütlema koondmuljeks, et normaalne. Kehvavõitu raamat, mida oli huvitav lugeda.
Võtsin raamatu kahel põhjusel - esiteks olid Glattaueri kiriromaanid (e-mail-romaanid tegelt) väga tore ja suht seda, mida ma sellisest žanrist oleks oodata osanudki. Või noh, esimene oli. Teine langetas latti kohutavalt.
Esimene tekitas siiski tunde, et tegemist on inimesega, kes võib huvitava distantsi, iroonia või teab millega vaadelda ja analüüsida. See tabas minu jaoks hästi sentimentaalsuse ja iroonilisuse piiri.
Seetõttu kõlas see tagakaanekirjeldus minule põnevalt - võetakse käsitlemisele üks liiale minev kiindumine. Vaadeldakse isikutüüpi, kelle puhul armastus on meeletu ja kõikemattev. Mida teeb selline idealistlik inimene, kui tema unelmate olukord ongi tekkinud? Kuidas tuleb ta toime selle kirega jnejne.
Näitasin raamatut Anule ja talle tundus see pigem täiesti eemaletõukav tutvustus. Ja ma võtaks tema arusaama kokku sõnadega, et sellisest asjast ei saa huvitavat lugu.
Et ma ei otsinud lugu, vaid inimesevaatlust, siis... siis pidin lõpuks pettuma, sest autor, va põrsas, proovis pigem teha lugu.
Alguses on huvitav see, kuidas mees vastab sõnumile vaid minut pärast kättesaamist, ja see, kuidas algul on see nii nunnu, nii nunnu. Üleüldse, selline psühhootilisusse laskuv ülevoolav vaimustus, mille kohal lasub hoiatav vari. Aga raamat ei ole enam nii põnev, kui umbes poole raamatu pealt lähevad naine ja mees esimest korda lahku. Mees on palju huvitavam tegelane kui naine, aga raamat jäi keskenduma hoopis naisele. Ja lõpus läheb hoopis kriminulliks kätte ära...
Tuleb raske südamega tunnistada, aga tõepoolest, seekord oli Anul õigus.
Raamatu tagakaanelt:
Judith (36 ja vallaline) kohtub supermarketis Hannesega. Hannes (parimates aastates, vallaline, arhitekt) pole mitte ainult kõikide ämmade unelm, ka Judithi sõpruskond vaimustub temast jäägitult. Judith naudib seda, et too sihikindel mees, kellel peale tema enam muud vist peas polegi, ta lausa troonile tõstab. Kuid pikkamisi hakkavad mehe pidvad armutõotused koormavaks muutuma ning intensiivne andumus lausa lämmatama...
Raamatu head:
väga ladus, mugav tekst. Kohati on päris huvitavalt öeldud mingeid asju. Nauditav lugemine stiili poole pealt minu meelest.
Raamatu vead:
Jääb mulle tulevikus meelde ühe omamoodi totaka romaanina. Natuke on ka klišeeohtu, aga enam-vähem siiski väldib seda saatust. Kuid lugemisjärgne mulje on selline kukalt kratsima panev ja veidi lõbustatud pettumustunne.
Aga kuna stiil on sedavõrd nauditav, siis pean ikkagi ütlema koondmuljeks, et normaalne. Kehvavõitu raamat, mida oli huvitav lugeda.
Võtsin raamatu kahel põhjusel - esiteks olid Glattaueri kiriromaanid (e-mail-romaanid tegelt) väga tore ja suht seda, mida ma sellisest žanrist oleks oodata osanudki. Või noh, esimene oli. Teine langetas latti kohutavalt.
Esimene tekitas siiski tunde, et tegemist on inimesega, kes võib huvitava distantsi, iroonia või teab millega vaadelda ja analüüsida. See tabas minu jaoks hästi sentimentaalsuse ja iroonilisuse piiri.
Seetõttu kõlas see tagakaanekirjeldus minule põnevalt - võetakse käsitlemisele üks liiale minev kiindumine. Vaadeldakse isikutüüpi, kelle puhul armastus on meeletu ja kõikemattev. Mida teeb selline idealistlik inimene, kui tema unelmate olukord ongi tekkinud? Kuidas tuleb ta toime selle kirega jnejne.
Näitasin raamatut Anule ja talle tundus see pigem täiesti eemaletõukav tutvustus. Ja ma võtaks tema arusaama kokku sõnadega, et sellisest asjast ei saa huvitavat lugu.
Et ma ei otsinud lugu, vaid inimesevaatlust, siis... siis pidin lõpuks pettuma, sest autor, va põrsas, proovis pigem teha lugu.
Alguses on huvitav see, kuidas mees vastab sõnumile vaid minut pärast kättesaamist, ja see, kuidas algul on see nii nunnu, nii nunnu. Üleüldse, selline psühhootilisusse laskuv ülevoolav vaimustus, mille kohal lasub hoiatav vari. Aga raamat ei ole enam nii põnev, kui umbes poole raamatu pealt lähevad naine ja mees esimest korda lahku. Mees on palju huvitavam tegelane kui naine, aga raamat jäi keskenduma hoopis naisele. Ja lõpus läheb hoopis kriminulliks kätte ära...
Tuleb raske südamega tunnistada, aga tõepoolest, seekord oli Anul õigus.
Monday, April 8, 2013
Hjalmar Söderberg "Doktor Glas"
9/10
Ühe mehe päevik.
Algul tundus, et see on lugu armatusest. Siis tundus, et see on lugu on pigem spliinist. Lõpus jäi pigem mulje, et on spliinist, mida süvendas loo kestel tajutud kiindumus.
Väga hea romaan.
Mõnus on lugeda kirjanikku, kelle iga lehekülg on meeldiv elamus. Ma pole teadlikult jälginud ja äkki käib selline asi iga kirjaniku kohta. Mõne autori puhul iga lause mõnusa seedimiseni välja. Söderbergi puhul aga märkasin.
Mitte, et ta rabaks mingide hetkedega. Ega ka seda, et ta liigutaks süžeega. Selles mõttes, njah, ei tekkinud üdini hiilgavaid passaaže. Ehk oli see umbes nagu pideva ülitugev keskmine.
Ühe ülikooliaine jaoks, mida käin vabakuulamas, valisin just nimelt selle teose selleks, millest teen ettekannet. Kafkade ja Hamsunite kõrval oli tegemist autoriga, kes jättis oma "Lookestega" väga tugeva mulje. Olen valikuga rahul. Kui selle ettekande ära kirjutan, siis lõikan-kleebin siia.
Ühe mehe päevik.
Algul tundus, et see on lugu armatusest. Siis tundus, et see on lugu on pigem spliinist. Lõpus jäi pigem mulje, et on spliinist, mida süvendas loo kestel tajutud kiindumus.
Väga hea romaan.
Mõnus on lugeda kirjanikku, kelle iga lehekülg on meeldiv elamus. Ma pole teadlikult jälginud ja äkki käib selline asi iga kirjaniku kohta. Mõne autori puhul iga lause mõnusa seedimiseni välja. Söderbergi puhul aga märkasin.
Mitte, et ta rabaks mingide hetkedega. Ega ka seda, et ta liigutaks süžeega. Selles mõttes, njah, ei tekkinud üdini hiilgavaid passaaže. Ehk oli see umbes nagu pideva ülitugev keskmine.
Ühe ülikooliaine jaoks, mida käin vabakuulamas, valisin just nimelt selle teose selleks, millest teen ettekannet. Kafkade ja Hamsunite kõrval oli tegemist autoriga, kes jättis oma "Lookestega" väga tugeva mulje. Olen valikuga rahul. Kui selle ettekande ära kirjutan, siis lõikan-kleebin siia.
Hjalmar Söderberg "Gertrud"
Näidend.
9/10
Näidendi jooksul käiakse läbi ühe naise kolm armastust, mis põimuvad ühe loo kestel. 1) tema hääbuv armastuslugu (pigem nagu mõistuseabielu), 2) tema kiresuhe ja 3) tema ammune kõiki meeli valdav armastuslugu.
Keskendub naise armastustele. Meeste vahel antipaatiat ei teki.
Väga hästi tehtud lugu, veenvad lood armastusest. Kurvad, aga mitte hirmtraagilised.
Mulle väga meeldis.
9/10
Näidendi jooksul käiakse läbi ühe naise kolm armastust, mis põimuvad ühe loo kestel. 1) tema hääbuv armastuslugu (pigem nagu mõistuseabielu), 2) tema kiresuhe ja 3) tema ammune kõiki meeli valdav armastuslugu.
Keskendub naise armastustele. Meeste vahel antipaatiat ei teki.
Väga hästi tehtud lugu, veenvad lood armastusest. Kurvad, aga mitte hirmtraagilised.
Mulle väga meeldis.
Subscribe to:
Posts (Atom)