9/10
Viie galaktika kuulsaim poeet, ülikaunis ja maru intelligentne naispeategelane püüab lahendada mõistatust: mis värk on Invaderite kasutatava võõrkeelega, mille nimi on Babel-17.
Olin kuulnud sellest raamatust.
Rohkem olin kuulnud selle autorist.
Ulme ja "literatuuritsemine", need on vastunäidustatud teineteisele.
(Kui ma ütlen "literatuuritsemine" või "literatuuri panek", siis kogu selle irooniaga, mida žanripuhtust fetišeeriv inimene rakendab selle mõiste puhul. Ja täpsustaks sedagi, et ma ise olen selles kontekstis esteedinärakas vms - vahel on keelemänglev ilukirjanduslikkus maailma kõige teretulnum asi raamatutes.)
Mis ei tähenda, et kirjanduslikud eksperimendid ja poeetiline keelekasutus poleks ulmes lubatud või et see pole üldse teretulnud - kõigile meeldib, et Neil Gaiman on olemas, hinnatakse stiilimeisterlikkust... ja on tore, et ulmekirjanduses tegutsevad sellised stiiligeeniused nagu William Gibson ja J.G. Ballard. Kuid neist ei saa kunagi Asimovit ega Clarke'i - teadusliku fantastika selliseid suurkujusid, keda kõik armastavad, isegi kui väga ei armastagi.
Samuel Delany kohta teadsin, et ta on kirjutanud "Dhalgreni", mille kohta on öeldud: "Ulmekirjandusel on lõpuks oma "Ulysses"!" Nii et Delany enda suhtes jäi mulje, et - nagu Joyce. Keegi, kes võiks olemas olla, et kinnistada kuidagi žanri tõsiseltvõetavus või uuenduslikkus, aga mitte siiski keegi, keda tegelikult ka lugeda või armastada.
"Mis mõttes, Joyce pole keegi, keda lugeda?" Niipalju kui ise olen püüdnud teda lugeda, kirjutab ta sellise missiooniga, mis ei puutu lugejasse, vaid sisaldab ainult autori ja teksti vahelist suhet. Ma ei räägi sellest, et teadvuse voolu oleks ebameeldiv lugeda (sel on oma funktsioon, aga mõni autor teeb sellegi päris mõnusaks ja voolavaks), ma räägin tema kirjutuslaadi üldisest lugemiselamusest.
Mu senine kogemus väidab, et Joyce on kirjandus analüütikule. Ja Delany'st kartsin sama.
Siit üks muljetus 68. aasta Hugo-auhindade jagamisest:
"When one of the presenters went on a long rant about how “pretentious
literary nonsense” like Delany’s and Roger Zelazny’s was “abandoning the
old values of good, solid, craftsmanlike story-telling,” the room got
very quiet. Delany won two awards that night—and received a standing
ovation for his wins."
Ja sellele tuli täiendus, et Isaac Asimov ütles naljatades, et ta võitis ainult seepärast, et ta on "Negro". Mis näis olevat ebaõnnestunud katse teha nalja, absurdism nuh.
Ühesõnaga, Samuel Delany on täpselt see, mille vastu Sad Puppy kampaania näis (või näib) võitlevat - ühelt poolt sellise reaktsioonilisuse vastu, milles homoseksuaalsed mustanahalised pälvivad auhindu teose tasemest või sisust hoolimata, teisalt aga sellise stiililiselt ebatruu ulmekirjanduse vastu, mis eelistab stiilinartsissismi hea loo jutustamisele.
Sellised olid siis eelarvamused.
Tegelikkuses aga - oli tegemist ühe suurepärase väga noore inimese ulmejutuga, milles naine moodustab ühe kosmoselaeva meeskonna ja püüab (täiesti seikluslikult) lahendada selles saladuslikus keeles peituvat müsteeriumi.
Jah, siin oli mõningat stiilieksperimenteerimist, kui peategelane püüdis mõelda ennast keelde või keelest välja - sest "Babel-17" raamatuna on väga-väga Sapir-Whorfi "keel suunab mõtlemist" teoorias kinni. Nüüdseks on suht kummutatud arusaam, et "kui keeles puudub mõiste, siis puudub see ka mõtlemises", mis suuresti suunab seda raamatut. Seega saaks öelda, et see raamat oma ideelise külje pealt on juba iganenud. Kuid see on siiski ääretult põnev edasiarendus ühest intrigeerivast ideest - ja miski, mida ainult ulmekirjanduses saaks niimoodi teha. A nüüd kaldusin tiba kõrvale - kohati on ehk jah keeleeksperimentlevat osa, mida tuleks pidada mõneti poeetiliseks ja stiilinautlejalikuks. Ma aga selles jõletut nartsissismi ja oma naba jõllitamist ei näinud, see oli pigem väga khuul vaimustumine ideest ning selle esitamine ainuvõimalikul moel.
Mulle meeldivad geeniustegelased. "Dekrüpteerimissalk on sellega väga põhjalikult tegelenud, aga pole sellega kuhugi jõudnud. Nad ütlesid, et me peaksime Sinu poole pöörduma."
"Aga ma töötasin seal suht lühikest aega ja päris-päris mitu aastat tagasi."
"Our sentiments exactly."
Ja igalt poolt oli teksti hoogsusest ja vaimustusest tajuda, et tegemist on kõigest hoolimata vägagi klassikalise seiklusliku ulmejutuga. Ütleks, et on näha, et on täis noorusõhinat. Mulle õudsalt meeldisid raamatus olevad ideed ja ka autori enda õhin nii ideede kui ka tegevuse suhtes.
Miks mitte 10? Sest ta jääb isegi natuke liiga lohvaks, kergelt lahenevaks asjaks. Midagi tahaks juurde, mingit kriisitaju, mingit silmitsiseismist millegagi. See on kirjutatud õhinaga ja fabuleerimislustiga ja analüüsirõõmuga, kuid mitte kogu olemust proovile pannes ja seepärast on mul tunne, et see pole tema kõige-kõigem tähtteos. A siiski väga tore ja põnev teos.
No comments:
Post a Comment