Thursday, December 29, 2011

Indrek Hargla "Vabaduse kõrgeim määr"

5/10
(Lugesin 200 lk umbes 400-st. Sai pildi kätte ja edasi ei pidanud ma vajalikuks lugeda. Põhjendused all olemas.)

Lugu mälu kaotanud mehest, kes asub elama külla. Temas peitub sõdalane - kellel on omad saladused.

Romaanivõistluse II koht aastal 2002, nii et ootasin midagi paremat.
Kui ma mingi hetk hakkasin seda vaatlema sellise elevuskirjandusena nagu on Anu poolt väga soovitatud Horuse-seeria, märkasin äkki, et see jääb tegelikult pooletoobiseks. Kui mulle juba Horuse-seeria tundus omamoodi jamana, veidi lihtsavõitu asjana...

Tähendab, ma ei nõua loetavailt raamatuilt narratiivi segipeksmist, kronoloogiaga mängimist, jutustajapoolset lollitamist ega muid postmodernism-isme, kuid lihtsast asjast ootan seda Darwini poolt väljatoodud teadmatust, mis sisendab enesekindlust. Sedasama tunnet, mis hoovas aegade halvimalt filmilavastajalt Ed Woodilt, kui ta Johnny Deppi poolt mängitult teadis kindlalt, et see tema asi on parim asi maailmas - ehkki kõik teised tegelased kratsisid kukalt tema idiootsuste peale.
Tegemist on entusiasmiga, mis on sedavõrd märkimisväärseks plussiks, et kaaluda üles muud nõrkused.

Ja samas, kui ma räägin elevusest kirjanduses, ei räägi ma veel elevuskirjandusest. Sellisest nagu on Dragonball Z või Naruto sarjadena, mida võikski ja tulekski ahmida palju korraga, sest vähem ei saa. Miski, mis hellitab 13-aastast meis. Haarab ja võtab oma embusesse. Mille mõjuvaks faktoriks pole keele nautimine ega ideede uudsuse omandamine, kumbki selline intellektuaalne tasand. Ja kui ma ütlen "intellektuaalne", siis eksin veidi, sest keele nautimine on pigem ju meeleline nähtus. Kuid mõtlen maksimaalset sellest, kuivõrd lugemine on meeleline elamus.

Oh, samas ka mitte "maksimaalset". Nii, nagu aju pidi olema kõige erogeensem tsoon, on see ka lugemise juures see, mis reageerib enim elevusele. Ma ei mõtle kirjutatut, mis käsitleks saja lehekülje ulatuses a-tähte, ühtki muud häälikut kasutamata. Millegini see võiks ju viia, ehk ka mingi puhta meelelisuseni, mis on võrreldav Allahi nime kordamisega kuue tunni vältel, kuni kurk on kuiv ja keel on kare, aga mitte selle meelelisuseni, mida silmas pean, kui räägin elevuskirjandusest.
Vähemalt elevuskirjandus poistele.

Twilight on samuti elevuskirjandus, aga tüdrukutele. See on kangelase teekonna nautimine, sellele kaasaelamine mingil fantaasiat mitte liiga kurnaval moel. See on rännak võõrmaailmas, milles on piisavalt naiivsust, et mitte olla eneseteadlik.

Aju lülitub aga hirmsasti sisse ja ei saa seda teekonda teha, kui on näha liiga paratamatuid klišeesid või "hingelisi vapustusi", mis ei lähe korda. Kui puudub mingisugunegi autoripoolne ehedus. Mis laseb arvata, et tegemist pole mitte šablooni pealt lõikamisega. Ja tuleb öelda, et Twilighti igasuguse kirumise kiuste seda tunnet ei tekkinud.

Hargla puhul paraku tekkis. Teadvustus see, et kui see oleks telekast tulnud, mingi sarja pähe kas või, oleks see olnud umbes väga halva Xena osa tasemel.

Peategelast oli tore jälgida, kuid tema surm enne põnevaid lahendusi tema kohta võttis minult huvi. Ja seebikalikku haua tagant lahendamist mingide teiste tegelaste poolt ("Sinu isa oli X") ma ka suure elevusega ei oota.

Vahepeal tekkis seal Itaalia Renessansi õhustiku loomine. Eessõnas on Machiavellit ja ilmselt ta püüdis seda salakavaldamist ka tabada. Mingi maani õnnestus, aga kuidagi asjaarmastaja määral, mitte piisavalt uudselt ega huvitavalt. Ega olnud piisav asendus mälukaotuse-narratiivile, kuitahes klišee ka poleks.

Mul on kahju tegelt. Nii kriitiliselt suhtuda. Kuid ma tahtsin rumalat vaimustumist. Tahtsin eestipärast elevuskirjandust neile, kes on sisimas veel poisid. See raamat seda ei pakkunud. Lugedes mõtlesin, kuidas autoril tulevat hiljem paremaid teoseid (kui uskuda French ja Koulu retseptsiooni) ja otsustasin, et ei hakka enda jaoks Harglat siis parem ära rikkuma.

Kuid praeguse seisuga näib ta natuke liiga tekstiteadlik, liiga läbiimbunud vanadest žanritest või siis näiteks lihtsalt liiga suur grafomaan, et temalt eeldada seda fantasy-elevuskirjandust, mida võiks tahta.

Kuid eks näis. Praegu hoidun ent kindlat seisukohta võtmast selle põhjal.

Charles Stross "Accelerando"

7/10

Maailma lähitulevik kübertehnoloogia olulisimaid võimalusi ammendades


Mul on harjumus vaadelda teoseid läbi autorite. Seepärast on see teos ilma taustainfota huvitav ettevõtmine.

Alguses võttis ikka väga tükk aega, enne kui mingile sobivale lainele sai. Ja ehkki lugemislaine on saavutatud, pole ma jõudnud täielikule arusaamisele tekstist - võõrsõnade rägastik, mis näivad olevat erialane keelesüsteem. Selline tihe süsteem lausa, millega tutvumine tundus olevat piisavalt suur ettevõtmine, et otsustasin hoopis piirduda sõnade rolli tajumisega lausetes, mitte iga sõna tähenduse teadmisega. Leppisin sellega, et aiman toimuva jõudu ja suunda, mõistmata aset leidva sündmustiku nüansse.

Sündmustik sisaldas endas lühikesi palasid - kriise ja nende lahendusi -, mis toimuvad samade tegelastega paari sajandi jooksul. "Paar sajandit? Kas nad elavad nii kaua?" Põhimõtteliselt küll, nimelt küberkujul. Iseasi, kas seda pidada võimalikuks või mitte, tegemist on siiski põneva teooriaga. Ja hea ilukirjandus, veel rohkem - hea ulmekirjandus seisnebki peaasjalikult heade ideede väljamängimises. Ilukirjandus võiks ju olla ilusa vormi saanud unistus.

Mainitud kriiside vahel on lõigud, milles antakse edasi parasjagu maailma hetkeolukorra. Esimestel kordadel mõjus justkui olukorra kirjeldusena, jutustajarollina. Hiljem näis see rohkem mõnusa fantaseerimisena nende võimaluste üle.

Raamatu nautimiseks sobivale lainele aitaski jõuda hjuumor. Midagi britilikku on neis lõikudes. Vahelõikudes kirjeldab situatsiooni, aga iga natukese tagant naudib autor küsimusi umbes stiilis: "Üks suurimaid juriidilisi probleeme on küsimus selle kohta, kas füüsilise keha suremine tähendab ka valimisõiguse kaotamist."
Tegemist on omamoodi naljaka küsimusega, kui hakata mõtlema, mida see endas sisaldab. Kuid vastust lahti harutades kaotab küsimus oma lõbususe. Sest tõepoolest, ehk ongi, et kui teadlikkus püsib küberkujul kuidagi alles ja keha hääbub, poleks ju sel teadvusel öelda midagi seadusteemadel, mis käivad tõenäoliselt pigem füüsiliste kehade kohta. Kui hakata lähenema pragmaatiliselt sellele küsimusele.
Küsimus siiski säilitab sellele omase huumori, kui hakkab  haakuma nt sõnapaariga "surm ja maksud". Või üleüldse - kui lihtsalt nautida selle mõtte absurdsust, et keegi hakkab pahandama seepärast, et temal pole enam õigusi ainuüksi seetõttu, et ta suri.

Sarnased lõigud ajasid kohati muigama. Aga see huumor pole siiski väga pratchettlik või kivirähulik, seda ei loe kellelegi itsitades ette.

Ühel hetkel värskendas raamat ettekujutust sellest, kuidas vaadelda maailma. Meie igapäevane neljamõõtmeline universum oli miski, millega nad piirdusid, kui nad ei tahtnud parasjagu mõnes teises olla. Kui õigesti mäletan ja kui õigesti aru sain (lähenemine, mida võib selle raamatuga ette tulla - "Kas ma ikka õigesti aru sain, et...?"), siis üks tulnukolend isegi nurises füüsikaseaduste ebaloogilisuse kallal, tundes et need on lihtsalt halvasti loodud - miski, mille peale üleüldse ei tuleks, aga see raamat harutab kuidagi lahti arusaama sellest, mida tähendab tegelikkus.

Digireaalsus pole mitte suvaline paralleelmaailm, nagu teistes tekstides. See pole mõni rohe-must numbritega kaetud tavamaailm. See oli hoopis kõikide võimaluste väli, mille lõid sealviibivad inimesed oma teadvuse abil. Ja "tegelik maailm" on vaid üks võimalustest, piiratud kolme dimensiooniga, aheldatud teatud jõudude poolt.

Ühesõnaga, põnevad ideed.

Ja lõpus oli lihtsalt selle mulje ümberlükkamiseks, et tegemist oli vaid põnevate ideede võidutsemisega ja muude kirjandusvõimaluste kõrvalejätmisega, või siis emotsionaalsemate lugejate hellitamiseks oli üks väike asjake. Ütleme, maiuspalake. Miski, mis haagiks kuidagi lugejat kokkuvõttes raamatu külge ja mis tekitaks tunde, et oli inimlikku selles.

Miski selles digimaailmate ümberkujundamise kirjeldamises meenutas üht tegelast animesarjast "The Melancholy of Haruhi Suzumiya", nimelt Yuki Nagatot. Tegemist on "tulnukaga", aga puhtakujuliselt informatsioonipõhisega. Kogu tema olemus on massiliselt kogunenud informatsiooni teadlikuks saamine ja tal on keha vaid seepärast, et ta seda ise soovib. Mõtlesin seda raamatut lugedes, et selle eelinfota olnuks raamat ehk veidi keerulisem jälgida.

Ei julge ma enda eest siiski täispunkte anda, sest kiiduparaad tuleb alles raamatu lugemise järel. Kuna esimese asjana panin punktid ära ja seejärel hakkasin mõtlema. Nüüd järele mõeldes võiks panna ju kõrgema summa, kuivõrd tegemist on üsna enneolematu teosega ja annab midagi, mida nii mõnigi teos ei anna - kujundab veidi ümber seda, kuidas näha maailma, kuidas kujutleda tulevikku.

Kuid see on huvitavate ideede rägastik, mitte aga miski, mida ma soovitaks kellelegi ilukirjandusliku kogemusena. Mitte et mul tulnuks õieti tunnet, et selle paneks nüüd küll käest ära. Lõpetamise sundi ei olnud. Ka polnud soovitaja kirumist, seda kaugeltki mitte, : ). Aga ei olnud ka tungi seda lugeda. Mingilt maalt läks tasapisi mõnusamaks, aga lugemaasumine polnud mitte selline nauding, mille järele sõrmed-silmad sügelevad, vaid pigemini teadlik mõte, et nüüd võiks jätkata. Kuid sellise ideede värskuse juures...
Ehk mulle meeldiski maailm, meeldisid ideed, isegi sobis kirjutusstiil. Aga lihtsalt ei meeldinud eriti probleemide lahendamise laad. Mingi osa kirjutusstiilist.

Tagantjärele mõeldes on aga tore, et loetud - küberklassikud kipuvad jääma kuhugi minevikku pigem, Neuromancer ja... miski ütleb, et ka vennale jõuludeks kingitud "Snow Crash" kuuluks nagu klassikute nimekirja, mis tähendaks, et aasta 1992 on selle žanri puhul suht eelajalooline. Natuke on naljakas niipidi tutvuda küberpunkiga, ajaliselt tagurpidi.
Kunagi ütles keegi, vist oli A.C.Clarke, et ühest ajastust saab väga hästi sotti, lugedes tolle ajastu ulme kohta. Sest ulme olla kõige kiiremini iganev žanr.

Mingi pildi kujundamise mõttes oli see aga päris huvitav teos.

Thursday, December 22, 2011

Mehis Heinsaar - "Härra Pauli kroonikad"

8/10

Rabavalt värskendav ebaloogilise nautimine.

Lutsu raamatukogus oli kord intervjuu Mihkel Mutiga. Janika Kronberg küsis kirjaniku hinnangut teiste suleseppade kohta. Vastas Mutt: kaks kirjanikku, kes on täiesti kadestusväärselt andekad (või üle mõistuse andekad või muud säärast), on Andrus Kivirähk ja Mehis Heinsaar.

Ma ütleks, et "Härra Pauli kroonikate" põhjal tunduks hoopis Heinsaar sellena, kes võinuks siirduda lastekirjandusse. Sest raamatu mõnus absurd on täpselt selline, mis ajab heakskiitvalt-kummastavalt kulmu kortsu. Ja laps oskab seda mängu hinnata. Arvan, et ka täisealise lugeja sees hakkab itsitama see totakust armastav pädarik.

Tema puhul kehtib see, mida tõstsin esile ka Pratchetti juures - raske on näha teost puhtalt selle endana, loed ikka eeldustega kirjaniku kohta. Ma alustasin seda raamatut sellest, et kui teda võtta esimese teosena, mida Heinsaarelt lugeda...
Siis mõjus see, nagu ülal öeldud, rabava nähtusena. Sest see on intensiivne tekst, mis aga jookseb nii mõnusalt.

Ülejärgmise raamatu "Rändaja õnne" lood on ehk paremini jutustatud - arusaadav, miks nt "Ilusat Arminit" peetakse nullindate üheks parimaks novelliks -, aga loogilisemad. "Hr Pauli kroonikad" on hoopis rohkem irdu ühest reaalsusest, hoopis täielikumalt oma maailmas.

Lemmikjupp on aruanded tubade kohta. Viimasel ajal olen kippunud otsima "Doctor Whost" nii huvitavaid kontseptsioone ja nende väljamängimist, aga tal tuleb selles raamatu osas üle paari lehekülje nii paeluvaid kujundeid, et...
Ehkki need ei mõju alati uhiuuelt, kuskilt on sarnast gulliverireisilikku wtf-i varemgi kogetud, on see tal nii hästi jutustatud, et ikkagi mõjub temalikult. Ükski pole laenatud kujund, vaid juba tema omaks tehtud. Läbi seeditud.

Kuid seda tuleb selle esimese avatusega lugeda. Vahel õnnestus mul, vahel mitte. Mingidel hetkedel see lollitamine ei rahuldanud enam. Neil hetkedel pole seda õige lugeda, pole lihtsalt õiget meelelaadi. Raamatut pole sellega vaja rikkuda.

Nagu ülal mainitud - imelik, et Kivirähu ja Heinsaare seast on just tema jätnud minemata lastekirjandusse, vaid muutunud tõsisemaks. Ja samas nagu pole ka. Sest "Ilus Armin" oli päris paeluv oma üsna groteskse lõpuga, aga enne sedagi. "Ebatavalise ähvardava looduse" tekstidest joonduvad enim minu meelest välja siiski suhteliselt seksuaalsed tekstid.

Kuidagi on seksuaalne tung minu meelest liigagi domineerima hakanud mingide muude lahenduste ja impulsside asemel. See võib hakata piirama seda, mis ajal on seda õige lugeda. Ta on ju nii oivaline kirjanik, et selline emotsionaalne niššivajumine oleks veidi õnnetu.

PS!
Hiljem lisatud ja värki...
Keegi ühel peol mainis, et tollal porgandite vms kasvatamisega teenida ja-nii-edasi, et mille kasvatamisega tänapäeval küll teeniks. Hakkasin mõtlema, et ma ise ei ole isegi mitte vaese mehe agronoom või asi. Ja mõtlesin, et mida minul küll kasvatada õnnestuks.
Ja tuligi pähe, ilmselt lõuna-ameerika kirjanike ja heinsaare mõjutustel, et raamatuid...
Külvata üks kilomeeter raamatuid ja siis vaadata, kuidas sellest idaneb üks raamatukogu.
Kuid kust hankida seemneid selleks? Ilmselt raamatukogust.

Kuid mingi hetk hakkasin seda kaalutlema, et kuidapidi ja siis sattusin mingide konaruste taha. Et raamatukogudest ikka ei või vist.
Seejärel tuli küsimus, et mida üks element tähendaks, mida teise vahendi kasutamine endaga kaasa tooks, mida kolmanda võtte proovimine endas sisaldaks.

Kuna vastused ei tulnud minu seest, vaid tulid hoopis "What Would Heinsaar Do"-põhimõttel, tuli mul järeldada, et selline tegevus nõuab mingit konkreetset lainet, mõtlemise viisi. Mingit omaette veenvust ja eelkõige ehk autori sisemist veendust. Piisavalt, et jaguks lugejalegi ja seisaks oma jalul.

Monday, December 12, 2011

Margus Tamm "Unesnõiduja"

7/10

Tegelikult toimuva vahele mahtuvad pildid.


Margus Tamm olevat installatsioonikunstnik. Sellised interdistsiplinaarsed katsetused võivad ikka vahel head olla - olen väga sirvimisi vaadanud Vincent van Goghi kirjasid, mis on WikiQuote'is üleval ja neis kirjeldab ta oivaliselt seda... mida ta näeb. Või kuidas ta näeb. Seda tuleb ise lugeda, ega minu sõnavõtust siin ei piisa.
(Rääkimata muusikute ja heliloojate kirjutistest, mida pole üldse seni taibanud kogeda. Kuid neiski võiks olla kas päris kauneid mõttelende või huvitavaid kujundeid.)

Selle novellikogu suurimaks reklaamiks on ilmselt asjaolu, et see võitis Betti Alveri debüüdiauhinna.

Ja vooruseid sel on. Maia Tammjärv oli esile tõstnud selle keelelist taset, kui õigesti mäletan. (Ja üleüldse maininud, et Betti Alveri auhinna jagamisel üllatas uusproosa kõrge tase. Seejuures oli üks nominentidest Maarja Pärtna luulekogu "Rohujuurte juures" ja seda on targad inimesed ülendanud nii mainimisväärselt heaks, et proosa esiletõstmine nominentide seas mõjub üllatavalt. Kuid mitte Pärtna kogu vähendavalt, vaid teisigi vähemalt sama kõrgele tõstvalt.)

Kuid minust läks miski siinkohal mööda. Ma loen seda nagu mingit nalja, millele ma pihta ei saa. Mitte et see oleks naeruväärne - aga mingi iroonilisuse maik on selles juures. Ja selle nalja lugemisel häirivad ettekujutused minu mingist tegemata tööst - ehk vajab selle nalja kaasanaermine läbiimbumist mingidest filosoofiateooriatest...? Ehk on nali kuskil kolmandal tasemel - pärast irooniakihti tulevat metairooniat ja seda katma hakanud uutel filosoofilistel lähenemistel.

Ja äkki olen ma lihtsalt paranoiline ja tekst oligi vaid selline, nagu ta oli - selline omamoodi ikkagi naljakas üsna tühiste piltide jada. Mitte rõhutatult tühiste piltide, see laine on Eestist juba üle käinud, alanud 1990. aastal, Sauteri "Indigoga" ja seejärel kuidagi vist leebunud. Kuid raamat ei kujuta ka neid Tõelisi Lugusid, mida ootab konservatiivsema maitsega inimene.

Üks tekst sisaldas kaklust. Kuid tekst pole mitte ühe kakluse tagajärgedest, näiteks. Või selleni viivatest põhj(endamat)ustest. Ega seda saatvatest instinktidest - alfaisase loomalik möiratus, beetaisase hiirelik nurkasurutus. Ega filosoofilisele tasandile viimist - näiteks kakluse viimist üldinimlikule ja igikestvale pinnale, milles üks on valgus ja teine pimedus või üks on kurjus, teine headus.
Või mis iganes võimalused ühel inimesel ka ei teki kõiki selliseid väikeolukordi ülemõelda ja tähenduslikuks teha.

Ei, ta kirjeldab olukorda sellisena, nagu see oli. Ja tõstab esile adrenaliini. Saab nagu mingi kaifigi sellest adrenaliinist. Kuid seejuures pidevalt tajudes selle hetke ebatavalisust. Tegelikult ise välja otsimata seda adrenaliinikaifi. See pole tema eesmärk.

See pole tema tegelase eesmärk - kuid eristada tegelast autorist on kuidagi tulutu. Ükski lugu ei vaja avatari tegutsema tema sisemisse ulmamaailma, rõhk on pigem (värvikatel) olukordadel, milletaolisi lugejagi võiks omamoodi ära tunda. Mis on enamuses piisavalt tavalised, et olla usutavad ka tõsielulistena, aga piisavalt äramärgitavad, et olla blogis pilkupüüdvateks sissekanneteks.

Sellele lisanduvad tekstid, mis tunduvad juba konstrueeritumad - aga ei tarvitse seda siiski olla. Ehkki Mehhiko-mälestused ei näi moodustavat mingit otsest tervikut ja lugejale satuvad need ette kuidagi üsna äkitselt, on reisikirjades sageli uskumatumaid juhtumeid.

Ja nüüd sunnib miski küsima - ehk on selle raamatu näol tegemist ühe isemoodi reisikirjaga. Reisikiri läbi Esimese maailma kodaniku argipäeva. Kirjutatuna kaasreisijatele või selle teekonnaga tuttavatele inimestele. Ja kirjutatuna selle poolt, kes oskab kogetu kuidagi kirjutamisväärseks kujutada või elada. Sest ülalmainitud stseenide tühisuse kiuste on need huvitavalt kirjutatud.

Teatud iroonia bürokraatliku oleviku suhtes meenutab midagi fightclub'ilikku või miks mitte kas või varem vaadeldud Douglas Couplandi "X-Generatsiooni", ag see pole tema pearõhk. Ta ei püüa korda õõnestada ega väljenda resigneerunult sellise õõnestustöö tulutust. Ta vaid kirjeldab õlgu kehitades.

Märkimisväärne peaks olema pealkiri - "Unesnõiduja". Ma pole kahjuks toda lugenud/kuulnud ("kuulnud", sest seoses Andres Ehini üleeilse surmaga hakkas FB-s levima mingil määral tema loetult "Unesnõiduja" üks lugu. Kas ta kogu asja sisse luges ja kas kogu asi on youtube'is olemas, seda pole veel kontrollinud.)

Ilmselt on sümboolne. Mõni selle jutustus on ka Margus Tammel kaldkirjas olemas. Sellistena, nagu nad olid, tundusid needki olevat mitte tegelikud lood, vaid kõige muu toimuva vahepeale jäävad väikeseiklused. Kui nõid Kokvat kollil naha üle kõrvade tõmbab, on see lihtsalt mingi möödaminnes naljake. Ja samamoodi - kui Margus kellegagi korraks kakleb ja siis vihaselt teineteist põrnitseb, on seegi lihtsalt mingi möödaminnes naljake. Mitte midagi olulist...

Ja samas, ehk ongi tegemist millegi väikerahvale omasega. Meil pole kunagi eepost sündinud. Küll on meil aga Kalevipoja-lookesed, millest on proovitud kokku konstrueerida pikemat lugu. Kuid see on kunstlik ja kuidagi tagantjärele tehtud.
Ehk on ka "Unesnõiduja" mõeldud ainsa võimaliku loovormina eestlastele - väikerahva jutukillukesed, meie väikesed nõidade seiklused suurte eeposte vahel...

On kuidas on, tegelikult oli hästi tehtud. Ja mingi kontseptsioon on selles nagu huvitav. Seda võiks olla omamoodi huvitav arutada inimestega, püüda mingeid olukordi ja sündmusi lahti harutada analüüsitavateks infoüksusteks.

Kuid ma ise kipun olema klassikalisema maitsega. Või konservatiivsemaga.

Friday, December 9, 2011

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

8.5/10

Üks enese väljaelamine läbi sõnade ja mõtete kauniduse sellele, keda armastatakse.

Üleüldist autori tutvustust tundub olevat kuidagi imelik teha, kui tegemist on Õnnepaluga. Selline ettekujutus, et inimestel on niikuinii oma hinnang juba olemas. Mis on minust tobe - tema raamatud pole ju midagi stiilis "Dorian Gray portree" ega "Meie aja kangelane", mis on nii intrigeerivalt kirjutatud, et igaüks jõuab neid keskkoolis lugeda.

Ilmselt pole ta sedavõrd üleüldiselt tarbitav autor. Kuid populaarne on ta sellegipoolest ja hea põhjusega. Ta on ilmselt üks parematest Eestis tegutsevatest kirjanikest. Kuid seda võiks väita suht paljude kirjanike kohta, kes kirjutavad piisavalt hästi, et mitte olla "vaese mehe X-id". Samas ei saa kõigi nende "suht paljude" kohta öelda, et kui leiad tema artikli nt Vikerkaares või Loomingus, tõuseb kulm ja huuled pomisevad: "vot seda pean küll nägema, mis ta selle kohta ütles." Ja tema puhul pole tähtiski, mille kohta täpsemalt - ikka tekitab peatse lugemise elevust.

Ta on miski, mis pole vaid kirjandusinimeste värk, vaid peaks praeguseks olema juba suhteliselt üleüldine. Õnnepalu on kirjanik, keda Eesti inimene võiks teada. Ja varem oleks tema andekus olnud lihtsalt üks kirjandusinimeste fakt. Kunagine "Piiririigi" autor ikkagi.

Kuid temast on saanud väikestviisi märk, mulle tundub, ka laiema üldsuse jaoks. Ehteestlaslik kirjanik, looduskeskne ja kaunisuleline ja tark. Selline asi, mida loeks õrnahingeline, aga labast mittetahtev eesti inimene.

Kord arutasime kellegagi romaani kirjutamist NaNoWriMo raames. Ta arvas, et äkki pole meil midagi öelda. Ma vastasin talle julgustusena, et "Tõnu Õnnepalul pole ka midagi öelda - aga ta ütleb seda oivaliselt."

Teatud mõttes on see ülekohtune, kuivõrd ta on ju intellektuaalne kirjanik. Ja sellisena kirjutab piisavalt mõttetihedalt ja poeetiliselt. Ükski poeetilisus ei kao liialdavasse enesekiimlemisse sensuaalsete ja magusate sõnadega, ükski arutluskäik ei irdu armastusest keele ja estetiseerituse vastu.

Sellest ilmneb ka õrnahingelisust. Kuid ei tohi arvata, et see kuidagi muutuks labaseks. Ja see on üllatav. Nii ennastunustav helgeisse emotsioonidesse uppumine võiks kukkuda välja naiivselt, kuivõrd küünilisus oleks nagu ainus, millesse tänapäeval saab tõsiselt suhtuda. Kuid kuidagi jääb see peaaegu lasteraamatulik positiivsus siiski tõsiseltvõetavaks.

Võib-olla mingi pinevuse tõttu - vaistlikult on tunda mingit sisemist... pessimismi? Sest ta on need negatiivsed emotsioonid põhjalikult läbi elanud. Iseasi, kui palju mõjutab minu nägemust "Kevad ja suvi ja" - tema umbes samal ajal kirjutatud värsspäevik, mis algab kõige hingerebestavamatest masendushetkedest ja jõuab kõige idüllilisema ja ehedama armastuseni. Viimases viibib ta "Paradiisi" kirjutades.

Keegi ütles kord, et see on nädalaga kirjutatud, aga vaata, kui hea. Seda lugema asudes ei tahtnud ma seda uskuda. Mingi mõttetihedus, läbielatud väärtuslike mõtete sagedus oleks nagu liiga suur.
Ent... see on see, kui ollakse armunud. Ja nagu ma üles raamatu tutvustuseks panin, on see enese väljaelamine selles armastuses. See on enese tõestamise katse ka. Ja oma armastuse kehtestamine. Enda väärtuse näitamine. Eriti kui selles suhtes nähakse enda rolli pigem vanema ja mentorlikumana. Ma ei tea, mida teine pakub talle, kuid ehk pakubki talle nende mõtete ja tunnete adressaati.

Sest kordagi ei ilmne Õnnepalu lugupidamine armastatu vastu. On vaid armastuse olemasolu. Ja need ei käigi ju käsikäes, üks ei vaja teist, teine ei lähtu esimesest. Oleneb muidugi armastuse laadist ja ka armastuse definitsioonist. Kuid ma ei usu, et keegi saaks öelda, et "järelikult pole armastus", lähtudes vaid omaenese kitsast definitsioonist. See on ikkagi nii individuaalne. Need definitsioonid kujunevad pikkamööda kogu meie elu jooksul, aga hetkes viibides teame, et see pole kujunemine, vaid muutumine. "Kujunemine" osutab mingile arengule minu meelest, aga ma ei devalveeriks ühtki omaenese varasemat arusaama armastusest.

Mingidel hetkedel tunnen, et äkki on armastus mitte usaldustunne ja kiindumus, teise parimaks pidamine. Vaid hoopis need ärevusliblikad kõhus. Ja ebaõnnestumise hirm iga temaga vahetatava sõna pärast. Praegu ma nii enam ei arva, kuid ma ei arva, et see oleks ekslik. See on lihtsalt minu tollane tõde.

Nii esindab ka see raamat mingit armastuse väljendust Tõnu Õnnepalu poolt. Armastuse romaan, olemata armastusromaan. Ja armastusromaan pole ta seetõttu, et tegelaste seas pole armastajaid. Ja autorgi ei istu hälbimatult oma kiindumustunde sees. Ma arvan siin nägevat jutustamise ja mõtete jagamise tungi, mille käivitajaks pean tema armastust, kuid ta ei jutusta armastuse kohta. Ega see, et ta räägib teisele armastusest, tähenda seda, et ta räägiks armastuse kohta, : ). Suurest armastusest räägib lihtsalt.

Võib-olla saab öelda nii, et armastus kui positiivsus. Ja energia. Armastus kui kindlustunne, et ta saab ja võib kirjutada ja öelda seda kõike. Selles viibides kirjutabki seda maailmale. Kirjad armastusest kui armastuse seest.

"Paradiis" jaguneb looduskirjelduslikeks peatükkideks, mis lõppeb hetkiti poeetilise kokkuvõttega, mille ütlemise lust tal neil hetkedel tuleb. Tingituna teisele jutustatavast loodusest. Kaardistab mälestust ja olevikku, kuid loomata mingit lugu sinna.

Tegelikult võtab selle hindamahakkamine aega. Tuleb tükk aega lugeda, enne kui märkad, et voh, see on hea. See on ikka tegelikult hea asi. Meenutab Flaubert'i, kelle "Madame Bovary" oli nõme ja tüütu ja nii edasi - kuni sai järjest sisse vohmitud 80 lk. Temasse peab sisse elama, teda peab uskuma ja usaldama hakkama.

Nii on natuke ka "Paradiisiga". Teda peab esialgu natuke seedima, et teda saaks üldse seedida. Mitte, et ta oleks keeruliselt loetav - aga tema nautimine nõuab minu meelest mingit sisseelamist. Õnnepalu vastuvõtmist lugejana. Sest ilmselt eeldab see naiivsus ikkagi veenmist, aga see vajab natuke aega.

Ehk olnukski ta järjest loetuna, kõik 195 lk kugistatult, hoopiski 10-punktine minu jaoks. Kuid lugesin hooti. Mitte rohkem kui 50 lk järjest. Ja jäi ikkagi distants, mis laseb näha ja tunnistada kaunidust, aga mitte niimoodi läbi elada, nagu see vast vajaks.

Hea oli see, et see oli ehe. Millegipärast tahaks oma hinnangus seda esile tõsta - mingi ehedus, aga mitte toorus ega jõhkrus. Vaid... naiivsus. Ilma rumalaks jääva naeruväärsuseta.

Tulen tagasi noorkirjanike vestlusele. Ütlesin ülal, et arutasime: "Ta ei kirjuta millestki, aga vaat, kui oivaliselt ta seda teeb!" Sedapsi jõuan lõpuks huvitavale paradoksile, mis teda lugedes võib tekkida. Noorkirjanikele ühtaegu kergendav kui ka neid heidutav.

Kergendav, sest tõesti - ei pea ju mingit hirmsat narratiivi välja kujundama ja kas taaskasutama parimaid olemasolevaid jutustamisvahendeid või vältima neid elu eest klišeedeks pidades, hoopis leiutama jalgratast. Saab ka lihtsalt - kirjutada nii, nagu sulg libiseb.

Samas arvan, et oi-kui-paljusid heidutaks siiski asjaolu, et isegi kõigi kõige paremate jutustamisvahenditega kirjutaks vähesed midagi nii head kui Õnnepalu.
Ja samas, selle ütlemise järel tuleb ikkagi öelda, et ta on liiga spetsiifilise emotsiooniga, et tekitada tunnet, et sellele oleks raske midagi juurde öelda. Teda oleks raske millegagi võrrelda. Ja ei teki ka tunnet, et peaks. Ei teki soovi kõrvutada teda millegagi, võrrelda teda millegagi. Ei teki tunnet, et see jätaks midagi häbisse - sest see ei tühista muud kirjandust ega muid kirjanikke. Jääb millekski hoopis eraldiseisvaks.

Kaudselt tuleb tuju, vaid mingil määral, võrrelda teda Viivi Luige ja Heli Rosma kirjavahetusega "Ma olen raamat". Kuid ikkagi jääb millekski hoopis muuks...

Ehkki ilmselt on tegemist Õnnepalule harjumuspärase kirjutamislaadiga - stiililine jätk "Harjutustele", kui tuua vaid ühtainsat näidet mõnest tema teosest -, on see sedavõrd temale omane, et ei teki soovi võrdlusi teha. Kuid kas saaks öelda, et tegemist on pidevalt areneva kirjutuslaadiga - kujuneva stiili avastamise protsessiga, millest "Paradiisi" saaks pidada seniseks kulminatsiooniks? Mõni võiks nii ehk arvata. Kuid ma ei usu ka kirjanikel eriti ühegi perioodi paremusega teise ees. Oleneb kirjanikust muidugi. On neid, kes tühistavad oma varasema loomingu. Töötavad täielikult ümber uustrükki tehes. Betti Alver näiteks.

Kuid ma arvan, et sellega on nagu ülalmainitud armastuse definitsioonidega. Seni, kuni kirjutad niimoodi, pead seda õigeks viisiks kirjutada, ja järelikult teed õiget asja. Hiljem võid uue esteetilise arusaama põhjal ümber töötada ja ei tee ka valesti niimoodi tehes - kui pead objektiivselt valeks või halvemaks seda, mis varem oli. Ja hoolimata sellest, et ma ise teen ka oma varasemate tekstikritseldustega niimoodi, enne kui kellelgi näha lasen, arvan ma põhimõtteliselt siiski, et see on iseenesest nii subjektiivne asi, kirjandus ja stiili häädus ja nii edasi, et see protsess ei tee muud kui kohandab vana asja uuele esteetikale vastavaks.

Enda tegevuse põhjenduseks ütlen, et ma varem lihtsalt kirjutasingi veel halvemini kui praegu, seepärast on kohendused tarvilikud. Ja tegelikult pole see arutlemine niikuinii oluline Õnnepalu kontekstis, sest ta ei kirjuta sedavõrd töödeldud teksti - head ja läbiarutletud ja kalkuleeritut võib-olla, aga mitte nokitsetut -, et see tuleks teemaks. Ta kirjutab, nagu tuleb.

Ja see on hea. Talle sobib. Kui lugeja saab panna selle endale sobima.

Tuesday, December 6, 2011

Andres Langemets - "Üleminekud", "Lüroeepika" ja "Luuletusi 2008"

9/10

Täpse sõnastusega emotsionaalne intellektuaal, kes kergelt kaldub enesehaletsusse

Kuna on luuletaja, püüan napisõnaliselt. (Nägite, kuivõrd elliptiliselt lahendatud lause - tavaolukorras oleksin lause lõppu surunud sõna "teha". Nii suur stiililine vahe võrreldes tavalisega.)

Ehe vabavärsleja. Kui püsib riimi või muu korduse juures, mõjub see tehtult. Tema lakoonilised poolpihtivad sõnad peaks tulema vabalt. Otse. Mitte läbi komponeerituse sõela. Ainus komponeerimine, mida talle lubada, on liigsete sõnade kirurgiline eemaldamine.

(Ja samas vaatan näiteks "Üleminekute" luuletust "Elutoa aken" ja leian salajasi lõppriime. Mis ei torka esile. Ja mille taga peituv loogika võib end paljastada väikse analüüsi järel. Nii et ehk olid ülalolevad sõnad ennatlikud, kuivõrd on rohkem vormilist mängu selles näiliselt pihtivas värsis kui pealiskaudsel vaatlemisel võiks tunduda.)

Paraku jätan vaatlusest välja olulisemate mõtteidude vaatlemise. Ja vaadeldes kasvatamise, nende väljamängimise. Asi pole vaid selles, et ma ei peaks end kompetentseks arvama, kas "isa vaim" osutab Hamletile. Või kas klirinal kildudeks langev elutoa aken on ninanips ühele teisele eesti luuletajale, kelle toas oleks suured aknad. Võiks välja mõelda küll. Kuid ma ei püüa kaardistada tema mõttemaailma. Selleks on see liiga avar ja mina liiga laisk. Kuid emotsionaalset saan täiesti subjektiivselt vaadelda.

Ja jääda lootma, et minu subjektiivne peegeldab tahku sellest, mis ta objektiivselt on...

Esimese kogu "Üleminekud" muljed:
õnnetu poiss. Miks tal nii raske on? Üllatav, et samal perioodil kirjutas ta metakriitikat, kus suudab võtta nii mõjusalt enesekindlat tooni. Mitte üleolevat, aga autoriteetset. Siin aga justkui uuristaks pinda oma jalge all.
Kuid erudiitsuse jõud räägib tema kasuks. Kordagi ei varise see pind, hetkekski ei saa teda süüdistada haleduses. Tema õpetatud melanhoolsus mõjub... veenvalt.

Piibelliku kõlaga abstraktne seguneb toonilt kirjeldava loodusnaudinguga. Kus ühes on meeldivat epiteetide jada, on järgmises lakoonilist intellektuaalsust. Kohati põimudes veidi. Ei upu loodusesse, samas alati jääb mingi kergelt vulisev või õhuline värving värssi.

Kuid üleminekuis on see natuke üksildane. Ja tumejas sinine. Külm.


"Lüroeepika"
On suures osas proosavormi pandud luuletused. Proosapoeemid äkki. Võiks olla õpikunäiteks sellest. Need on luuletused, mis on jäetud tegemata luuletusteks. Muidu meenutavad laadilt Krossi pooliku muigega tehtud värsse. Või miskit Kaalepi sulest. Mis polegi ehk üllatav, sest ühes neist mainib Ainiga veetmist ja seda üsna seltsimeheliku nähtusena.
Siin täies ulatuses üks näide:
"Ikka astub toimetusse mõni nii väga tunnustamata poeet, et loeb oma värsid peast ja seistes ära. Siis ütleb, et avaldage, ma honorari ei vaja!
Kunstnikke ega luuletajaid ei tohi kunagi rahateenimises süüdistada! Nad taotlevad kogu aeg rohkemat kui raha, olgu nii kuulsad või kuulsusetud kui tahes. Võib-olla just selle tõttu on kunsti eest ilmtingimata vaja maksta ka rahas."

Mul on tunne, et näiteks Kaalep oleks selle ära värsistanud. Sest pärisluuletuseks ma seda veel ei pea. Aga minu meelest on tajuda seda, et - kirjutatud informatsiooni hulk vastab ühe luuletuse määrale. Seepärast "proosapoeem".

Kirjutatud sellises pooleldi lõbustatud olekus. Võtab ka kergelt õpetavat hoiakut. Või olude suhtes kriitikat. Kuid kordagi päris vihaseks muutumata, eriliselt targutamata. Palju osutusi sõpradele ja tuttavatele. Kas siis Kaalep või Heino Kiik või kes kõik. Mingi seltsimehelikkus õhkub sellest. Kuid veidi kaob intiimsus.

Sellised seltsimehelikkused meeldivad rohkem, kui on mänguks tehtud. Kuid mõningad tähelepanekud on ka päris huvitavad lugeda. Kuni on abstraktsemad. Või on abstraheeritud tähelepanekud sõprade baasil:
"Sõnal on tõepoolest jõud. Ja mõnikord on see täpselt seesama, mis lonkur või äbarik kahuri taga. Lihtsalt mugav on tappa, kui kahur teeb töö ära."
(Ja nüüd mõtlen, kuivõrd need sõnad kehtivad mu enda kohta. Kes olen mina teda kommenteerima? Ent kuni need on kommentaarid, mitte pseudointellektuaalsed või ärapanevad või paikapanevad kriitikasõnad, on mu südametunnistus puhas.)'

Lõpus on mõned luuletused ka. Mitteproosa siis. Ja on head. Helgemad kui esimeses kogus.

"Luuletusi 2008"
Kaks varianti - kas tema luule ongi muutunud helgemaks või siis on tema kurbus muutunud oma läbielatuses lakoonilisemaks. Viimane tähendaks, et melanhoolia pole vähenenud, on vaid muutnud oma sõnalist kuju.
Kuid tuleb ikkagi osutada sellele, et mitte vaid negatiivsed jupid pole muutunud napisõnalisemaks, vaid ka positiivsemad katked on pühendatumalt nauditud.

Näib mulle, et on leidnud mingi vastuse armastuses. Kas "Üleminekute" Langemets oleks kirjutanud sellist luuletust nagu "Aristoteles ja Buddha":
"Mind vahivad nüüd üle laua
Aristoteles tool ja Buddha
aga mina mõtlen mis asi on armastus
kust ta tuleb kuis kestab
ja kuidas lõpeb ära
ka need kaks meest on sellest mõtelnud
aga ei mõtelnud ära."

Luuletuse kirjutamist põhjendav tunne - armastus on läbi aegade üks veidi lahtiharutamatu sasipundar.
Ja otseste osutajate kiuste tundub see luuletus olevat positiivne. Helges olekus kirjutatud. Ohkega, et "ah... huvitav, kas nemad mõtlesid samamoodi armastusest nagu mina?"
Ja mul pole midagi öelda, see on lihtsalt nunnu. Mitte vaid luuletus ega selle mõte. Emotsioon, mis vähemalt mulle ilmneb. Vaid see, et ta on seda märkimisväärseks pidanud. Ma ei ütle, et poleks märkimisväärne - kuid nagu öeldud, millegipärast kahtlen, et tema varasem mina oleks selliseks pidanud.

Mingi emotsionaalse narratiivi positiivne lõpp moodustub sellest kogust minu jaoks. Ja mulle meeldib seda näha.

Esile tuleb ikka veel tõsta filosoofilist tasandit, mis ei aja lugejal kordagi juhet kokku. Loodust näib olevat vähemaks tõmmatud. Kas otsis alguses lahendust just loodusest? Mine tea. See on otsapidi jälle see intellektuaalse maailma kaardistamine. Vaid otsapidi, aga siiski piisaval määral, et mina hoian sellisest tegevusest eemale.

Head luuletused. Mine tea, miks pole rohkem tähelepanu pälvinud.

Võib-olla on 9 punkti panemine suht meelevaldne. Kuidas panen 3 raamatut korraga 10-palli-süsteemi? Kas see on siis aritmeetiline keskmine või minu hinnang autorist ja nii edasi.
Kuid jätan praegu selle ikkagi selliseks. Ma ütlesin ju - liiga laisk.