Tuesday, December 9, 2014

Mircea Eliade "Maitreyi"

Raamat, mis räägib armastusest.

Üks paremaid selliseid, mida ma olen nüüd viimasel ajal (s.o. paari viimase aasta jooksul) lugenud.

Ülevaade:
valge mees läheb Indiasse. Seal näeb ta üht neidu - esmamulje: "Ma'i tea, kena ju." "Ilus?" "Ei, seda küll mitte. Eriti." "Kas ta meeldib Sulle?" "Ma ei tea. Vist mitte... Ei. Ma arvan." Mingi uudishimu tekib. ja see "ta pole ju sugugi ilus mitte", aga tasapisi muutub aina kenamaks - see on ju Fowlesil ka, "Prantsuse leitnandi tüdrukus". Kus see mõjus suurepäraselt - ma andnuks ise oma parema käe väikese sõrme selle naise eest raamatu lõpuks. Ei, oot... ikka vasaku käe. Ega ta nüüd NII hea ka olnud...

No satub Indiasse ja saab äkki kutse asuda elama ühte majja. Kus seesama neid elab. Tüdruku isa - väga sina peal. Mängiks nagu sõpra. Temale võiks pihtida, selline avatud inimene. Tüdruku ema - niisugune kõikemattev emainstinkt. Täpselt see, mida Voldemar Panso silmas pidas, kui reisikirjas "Maailm arlekiini kuues" kirjutab, et ühtäkki tuleb mööda tänavat vastu emaelevant - suur nagu emaarmastus. Selle ema armastus on selline elevandiline emaarmastus.

Tütar aga... kuidagi eemalehoidev. Hirmus edev. Enesest lugu pidav. Samas hirmus andekas. Tal tuleb ju välja luulekogu, kas teadsite? Jajah, 16-aastane või mis ta on, aga ikkagi. Ja ta oskab nii-ja-nii mitu keelt. Ja ta on ju Rabindranath Tagore jünger. 

Ta on ju oma südame ka andnud Tagorele. mis mõjub esiti ootamatult - vanameister Tagore ja mingi noor chick? Aga see raamat oskab väga nappide vahenditega edastada India kultuuri võõrust, nii et see poleks vaid mainitud, vaid edasi antud. Parima näite sellest võiks trükkida siia lõppu ümber. Või vähemalt tagantjärele kommentaariumisse...

Aga see Tagore-asi ei lähe mehele korda. Mis tal sellest. Ega ta selle mõttega sinna tulnud, et oma armumisele voli anda. Oot, armumisele? Või noh, jah, nüüd vist tõesti. Ei, see pole tähtis, see on kõrvalprodukt. Kogemata. Ja tema ka ei näita nii suurt huvi üles. Või noh, midagi justkui. Aga see on kohutava gravitatsiooniga auk, millesse vajuda. Ei, midagi ei ole. Mingi kulmukergitus, mis võib olla ka mingi muu kohmetus ja mitte tema sellisel tasandil uudishimu. Ja mingid käitumismustrid.

Aga vaat, tüdruk on ju ikkagi... armunud. Kindlasti. Vastuvaidlematult. Einoh, nüüd ta võib vastu vaielda, kuid ta on armunud. See ei lähe mulle korda. See pole mingi armastus, mida ma taotleks.

Oh, ta jälle solvus? Ei, see solvumine, see on omal kohal. See on täpselt see, mis mu plaan ette näeb. Ta on täpselt mul pihus, ta on laps ka muidugi. Ta ei tea päris täpselt ja seepärast ta ongi selline otsustusvõimetu.

... oh, lõpetan nüüd selle ümberjutustuskatse.




No igatahes, mingid romantilised tõmbumised-tõukumised. 

Jutustajapositsioon on kummaline - ta vist kirjutab lühidalt ja üsna kokkuvõtlikult ümber oma päevikut, mille ta oli tollasel perioodil kirjutanud, ja kohati kommenteerib seda. Ent täielikult sisse elades - seega ei võta ta ajalist ja emotsionaalset distantsi, vaid kirjutab sageli üks-ühele maha oma noid emotsioone.

Selline jutustajapositsioon (või lihtsalt kirjutusviis/mäletamisviis - tegemist on, nagu tuleb välja, üsna autobiograafilise teosega) tähendab ent seda, et tegelane jõuab pendeldada erinevatesse enesekindluse äärmustesse. Mõningaid petšorinlikke pealtnäha kavalalt manipuleerivaid stseene teeb tasa tema teistel hetkedel ilmselge ja ainuõigena näiv arvamine, et tüdrukut tegelt üldse ei huvita.

See kõlab tõenäoliselt ebameeldivalt - nagu peategelane oleks nõmedalt heitlik ja üliemotsionaalne jnejne. Ja eks see peategelane polegi sümpaatne tegelane. Kuid teda pole okseleajavalt tüütu jälgida. Ta on heitlik - sest sellises konditsioonis tuleb ilmselt ette seda lainetamist enesehaletsus <==> egobuusti vahel. Ja isegi see, et ta on ebameeldiv tegelane, on väga hea. Väga truu sellisele kogemusele. Sest see portreteerib ju üht rõvedalt egoistlikku armastust. Sellist, mida selle kestmisajal armastatakse ja vihatakse - pikad kannatusperioodid, mille õilistavad need üksikud ekstaasihetked, mis võivad ehk olla pea täielikul kujul oma peas kogetud. See on armastus, mis kahepoolseks muutudes ei muutu õndsuseks - ei, seda mõistet kasutatakse taevastes sfäärides, me ei markeeri sellist nurjatust "õndsuse" harda nimetusega. Kahepoolsena ei ole see sünergiline. Kahepoolsena pole see kaunis. Kahepoolsena on see vaid ühiselt jagatud egoism... Zero-sum game.

Ekstaasihetked teevad sellest kogemuse, milleta elu võiks olla tunduvalt poolikum... ja samas, ikkagi on seda meenutades ääretult piinlik enda pärast. Kas selline ma olingi? Jah, ilmselt küll... Ja seda nõmedust tagantjärele välja toimetada poleks autentne.

Ühesõnaga, meeldis.