Valge mosambiiklase nõiduslikud jutustused mustanahalistest.
Võtsin raamatu, sest siin on kirjas "Kaasaegse Mosambiigi ja portugalikeelse kirjanduse suurkuju jutukogu toob eesti lugeja sammukese lähemale Aafrika rikkale ja nukrale pärandile".
Siis on veel juttu realistlikkusest ja unenäolisusest, inimlikust üksildusest, erinevusest ja kohanemisest ühiskonna paratamatu muutumisega.
Järelsõnas on ka mainitud maagilise realismi terminit, mis Coutole ei sümpatiseeri, sest maagiline ja realistlik pole samasuguses vahekorras siin, vaid nõiduslik on enesestmõistetav (ja natukene kardetav) osa aafriklase elust.
Nii et hoidudes kasutamast sõna "maagiline" - nõiduslik.
Ka on järelsõnas juttu paeluvast keelekasutusest - portugali ja mosambiigi keelte segunemisest, omamoodi lingvistilistest vabadustest, mis Couto on omale võtnud, mängimine ees- ja järelliidetega jne. Eesti keeles see niimoodi ei mõju, aga poeetilisus siiski. Need jutud oleks ilmselt proosalised, kui need poleks nii poeetilised.
Lihtsalt suvaliselt leheküljelt avades: "Tema nimi oli Benjamim Katikeze. Väikesest saati pühendus ta eemalolekule, elas paralleelselt taevaga." Või ühest teisest kohast: "Rosalinda juba teadis, kuhu see viib. Selline jutt eelnes rusikahoopidele, oli nahatäite sissejuhatus. Vaevu jõudis pudelipõhi paistma hakata, kui sõnad tegid ruumi jalahoopidele. Peale seda läks mees välja, tüdinud olemast abikaasa, väsinud olemast inimene."
Psühhologiseerituse asemel sellised pilguheidud.
Ma ütleks, et suurepärane. Kuid see pole hetkel minu laine. Ja mul on tunne, et siinne analüüs tuleks teha keelelisel tasandil. Mida teeb Couto metafooride keelega ja nii. See oleks huvitav teema, kindlasti oleks tol inimesel põnev seda lahata, kõigil oleks huvitav kuulata. Tutvuda oli ent hea.
Kuid väljudes korraks minust endast või mu lugemiskogemusest - need on kuidagi hoopis teistsuguse häälestusega jutud kui euroopalikus muidu kohtuks, sest rõhuasetus on kuskil mujal. Põhjalikuma psühhologiseerituse puudumine kuidagi ehmatab ja esmalt jääb mulje, nagu need oleks peaaegu lapsikud lookesed. Juhtub see, teine, kolmas, aga ei kerki esile ühtki geniaalse puudutusega loodud karakterit. Isegi jutustajahääles puudub see väärtustav seisukohavõtt, mis annab sellele isiku.
Aga selle küpsus on kuskil mujal. Igatahes olemas. See on enesekindlalt tehtud hoopis-teistsugusus. Ja ilmselt on ta väärtuslik küll. Põhjalikku süvenemist vääriv. Seda näen minagi. Lihtsalt, mina pole see inimene.
Friday, July 31, 2015
John Scalzi "Old Man's War"
8/10
Üks ajaloo parimaid avalauseid:
Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.
Ma ei tea, miks see inimestele meeldida ei võiks.
Või noh, sellest 10st jääb ikkagi puudu. Ega ta pole rabav elamus. Ent ta on suurepäraselt kirjutatud lugu, mitte ka eriliselt nõudlik või... midagi. Ma ei tea, mis ma öelda tahtsin.
Teate, raamatu lugemisel tekkis esialgne hinnang, mis sai tervikliku kuju selles, mis ma sama autori "Redshirtsi" kohta kirjutasin.
See praegunegi kandideeris Hugole. Aga "Spin" sedapuhku vääris võitu. Too oli väga hea ulmeaasta - "Accelerando" kah kandideeris, aga Stross on ilmselt selline "kõik-austavad-aga-keegi-väga-ei-viitsiks-lugeda-kui-ta-poleks-nii-lugupidamist-vääriv" ulmefenomen. Ja ärme GRRMi "Vareste pidusöögist" räägi. Eelkõige seepärast, et ma pole ise lugenud, aga ka seepärast, et kuulu järgi pidi see olema seeria nõrgem esindaja.
No igatahes, "Old Man's War".
Teemad, mis käivituvad selle puhul -
potentsiaalne klassikustaatus (seda ikka mainitakse "parimad ulmeraamatud pärast 80ndaid"-nimekirjades, aga ka lihtsalt "parimad ulmeromaanid ever, nagu!"-listides)
ning
"eesmärk pühitseb vägivalda"-liini fašistlik põhimõte (stiilis Heinleini "Tähesõdalased")
Need teemad on omavahel seotud.
Esimene pool on suurepärane, teine pool natuke selline jamam. Anu luges, tema jaoks oli lõhe ikka väga suur. Ma vist suht kihutasin teise poolega, ei jõudnud väga viibida kehvema raamatu pettumuses.
Aga esimene pool on parem, sest vanamehe üllatav otsus ja selle täielik loogilisus ja koht kirjutatud maailmas - see kõik on väga huvitav. Põnev on ka peategelase pea üleloomuliku keha saamine - neist saavad peaaegu et fantastilised olendid, ühe-inimese-armeed, kelle kehalisi võimeid on paeluvalt kirjeldatud.
(Mulle täiega meeldib, kui raamatus on huvitavaks tehtud trennitegu ja pikamaajooks. Nagu siingi, kui peategelase keha saab uuenduskuuri ja neile öeldakse, et nad peavad jooksma X arvu kilomeetreid X arvu minutite jooksul. Pärast ise jooksma minnes selle võrra huvitavam endale ette kujutada, et tee järgi.)
Hea on ka see, et tegemist pole lihtsalt "Tähesõdalaste" vägivallaõigustusega, vaid arusaadava pragmaatilisusega üllatamisega. Pärast päris mitut "aga äkki see käemärk tähendab nende keeles religioosset rahuavaldust?"-tõdemusega ulmesarjade ja -teost on see tore lisavint, mis asjale on keeratud. Tavaliselt teosed vaimustuvad juba üksnes sellest, et see kole limaolend ei olegi inimsööja pahalane, vaid soovib meile head. Siin raamatus on lisavint - sellised õigustused on naiivsed.
Tegelikult sama mõttemaailm, milles viibivad ilmselt Heinleini tähesõdalased, aga seekord veidi lõbusamas võtmes ja mõjub kuidagi vähem fašistlikult.
Saab rääkida sama teema käsitlemisest uues ajastus. Aga saab ka rääkida mingist teatavast pastišilikkusest - "Old Man's Warist" kui kommentaarist "Tähesõdalastele.
No ei tea. Mulle meeldis ta rohkem.
Kuid jääb siiski see Scalzi stiili küsimus - see on üleni mõnus ja lugejasõbralik, julgeks soovitada kõigile, aga see ei püüa lugejat üllatada, ei püüa kuidagi rabada millegi ootamatuga.
"Redshirte" kirjutades juba kirusin selle kallal, ka Gaimani puhul. Kui keegi kaht postitust järjest luges, sel võib tekkida soov: aga Tõnis, soovita siis midagi, milles oleks.
Ma ütleks - Iain M Banksi teostes. Tema Kultuuri-romaanid on minu meelest üldiselt mõningase šokeerimislustiga (olles sealjuures väga maitsekad ja mitte lihtsalt rõvetsemine), aga hea stiili ja huvitava kujutlusvõimega loodud. Nagu Scalzigi romaanid, need on loodud sellises kirjutuskultuuris, kus tavaline ulme on üldjuhul juba pmst välja kirjutatud - aga ikkagi suudetakse teha klassikalist ulmekirjandust, mis mõjub küllaltki värskelt. Ja Banksil on see kõik pealegi väga isikupäraselt originaalne. Vähemalt minu hinnangul - tal on vahel mõneti kõikuv tase, kõik pole suurepärane. Aga eksperimenteerimislust on tajutav ja äärmiselt teretulnud.
Või sarjadest saavutab sedasama "Rick & Morty". Mida ma ei jõua küllalt kiita. Ent mida ma pole veel hakanud kirjalikult kiitma. Kui see oleks lihtsalt ulme- ja mitte raamatublogi, kuuluks siia otsa siuke pikk ja põhjalik postitus tollelegi. Kuid kuna ta pole, siis peab piirduma sellise ülivõrdes kiitusega. Tahate värskust ulmes - vaadake "Rick & Mortyt". Päriselt.
Üks ajaloo parimaid avalauseid:
Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.
Ma ei tea, miks see inimestele meeldida ei võiks.
Või noh, sellest 10st jääb ikkagi puudu. Ega ta pole rabav elamus. Ent ta on suurepäraselt kirjutatud lugu, mitte ka eriliselt nõudlik või... midagi. Ma ei tea, mis ma öelda tahtsin.
Teate, raamatu lugemisel tekkis esialgne hinnang, mis sai tervikliku kuju selles, mis ma sama autori "Redshirtsi" kohta kirjutasin.
See praegunegi kandideeris Hugole. Aga "Spin" sedapuhku vääris võitu. Too oli väga hea ulmeaasta - "Accelerando" kah kandideeris, aga Stross on ilmselt selline "kõik-austavad-aga-keegi-väga-ei-viitsiks-lugeda-kui-ta-poleks-nii-lugupidamist-vääriv" ulmefenomen. Ja ärme GRRMi "Vareste pidusöögist" räägi. Eelkõige seepärast, et ma pole ise lugenud, aga ka seepärast, et kuulu järgi pidi see olema seeria nõrgem esindaja.
No igatahes, "Old Man's War".
Teemad, mis käivituvad selle puhul -
potentsiaalne klassikustaatus (seda ikka mainitakse "parimad ulmeraamatud pärast 80ndaid"-nimekirjades, aga ka lihtsalt "parimad ulmeromaanid ever, nagu!"-listides)
ning
"eesmärk pühitseb vägivalda"-liini fašistlik põhimõte (stiilis Heinleini "Tähesõdalased")
Need teemad on omavahel seotud.
Esimene pool on suurepärane, teine pool natuke selline jamam. Anu luges, tema jaoks oli lõhe ikka väga suur. Ma vist suht kihutasin teise poolega, ei jõudnud väga viibida kehvema raamatu pettumuses.
Aga esimene pool on parem, sest vanamehe üllatav otsus ja selle täielik loogilisus ja koht kirjutatud maailmas - see kõik on väga huvitav. Põnev on ka peategelase pea üleloomuliku keha saamine - neist saavad peaaegu et fantastilised olendid, ühe-inimese-armeed, kelle kehalisi võimeid on paeluvalt kirjeldatud.
(Mulle täiega meeldib, kui raamatus on huvitavaks tehtud trennitegu ja pikamaajooks. Nagu siingi, kui peategelase keha saab uuenduskuuri ja neile öeldakse, et nad peavad jooksma X arvu kilomeetreid X arvu minutite jooksul. Pärast ise jooksma minnes selle võrra huvitavam endale ette kujutada, et tee järgi.)
Hea on ka see, et tegemist pole lihtsalt "Tähesõdalaste" vägivallaõigustusega, vaid arusaadava pragmaatilisusega üllatamisega. Pärast päris mitut "aga äkki see käemärk tähendab nende keeles religioosset rahuavaldust?"-tõdemusega ulmesarjade ja -teost on see tore lisavint, mis asjale on keeratud. Tavaliselt teosed vaimustuvad juba üksnes sellest, et see kole limaolend ei olegi inimsööja pahalane, vaid soovib meile head. Siin raamatus on lisavint - sellised õigustused on naiivsed.
Tegelikult sama mõttemaailm, milles viibivad ilmselt Heinleini tähesõdalased, aga seekord veidi lõbusamas võtmes ja mõjub kuidagi vähem fašistlikult.
Saab rääkida sama teema käsitlemisest uues ajastus. Aga saab ka rääkida mingist teatavast pastišilikkusest - "Old Man's Warist" kui kommentaarist "Tähesõdalastele.
No ei tea. Mulle meeldis ta rohkem.
Kuid jääb siiski see Scalzi stiili küsimus - see on üleni mõnus ja lugejasõbralik, julgeks soovitada kõigile, aga see ei püüa lugejat üllatada, ei püüa kuidagi rabada millegi ootamatuga.
"Redshirte" kirjutades juba kirusin selle kallal, ka Gaimani puhul. Kui keegi kaht postitust järjest luges, sel võib tekkida soov: aga Tõnis, soovita siis midagi, milles oleks.
Ma ütleks - Iain M Banksi teostes. Tema Kultuuri-romaanid on minu meelest üldiselt mõningase šokeerimislustiga (olles sealjuures väga maitsekad ja mitte lihtsalt rõvetsemine), aga hea stiili ja huvitava kujutlusvõimega loodud. Nagu Scalzigi romaanid, need on loodud sellises kirjutuskultuuris, kus tavaline ulme on üldjuhul juba pmst välja kirjutatud - aga ikkagi suudetakse teha klassikalist ulmekirjandust, mis mõjub küllaltki värskelt. Ja Banksil on see kõik pealegi väga isikupäraselt originaalne. Vähemalt minu hinnangul - tal on vahel mõneti kõikuv tase, kõik pole suurepärane. Aga eksperimenteerimislust on tajutav ja äärmiselt teretulnud.
Või sarjadest saavutab sedasama "Rick & Morty". Mida ma ei jõua küllalt kiita. Ent mida ma pole veel hakanud kirjalikult kiitma. Kui see oleks lihtsalt ulme- ja mitte raamatublogi, kuuluks siia otsa siuke pikk ja põhjalik postitus tollelegi. Kuid kuna ta pole, siis peab piirduma sellise ülivõrdes kiitusega. Tahate värskust ulmes - vaadake "Rick & Mortyt". Päriselt.
John Scalzi "Redshirts"
8/10
Ühe telesarjas näidatava kosmoselaeva meeskonnas on tavaliselt umbes viis tegelast, kes satuvad igast seiklustesse ja sekeldustesse. Kui nad satuvad eluohtlikesse tingimustesse, siis seda ka näidatakse - nemad jäävad ellu, aga mingid meeskonnakaaslased surevad. Star Trekis kandsid nad alati punast särki. See on nende lugu.
Teine viis seda kirjeldada:
kosmoselaevale Intrepid (The Unioni lipulaev) tuleb uus meeskonnaliige Andrew Dahl, kes avastab Intrepidil, et tema kolleegid hoiduvad elu eest missioonidele minemast või juhtkonna nina alla sattumast. Eriti murettekitavad on sellised maabumised, milles nad jäetakse üksi laeva kapteni, nägusa leitnant Kerensky või veel kolme tegelasega. Ilmneb, et see, kes Kerenskyga missioonil üksi jääb, on "ohver" - määratud surmale. Reegleid ilmneb teisigi.
Ühel hetkel tuleb välja, et nad on pärit ulmesarjast. Sealjuures väga halvast, kujutlusvõimevaesest ulmesarjast.
Ühelt poolt on tegemist vaid tühipalja paroodiaga - ülejäänud meeskond peale viie "põhilise" saavad teadlikuks oma surelikkusest, saavad teada neist tingimustest, mis muudavad nad eriti ohustatuks, ja nii on raamatu näol tegemist mängureeglite äratoomise ja nende vältimisega.
Lihtne värk ju. Nagu mõni tavaline eneseteadlikum Star Treki osa. Asi ei taandu aga sellele, kuna tegemist on Scalziga.
Ta on hea maitsega kirjanik - mitte teoste söödavuse-seeditavuse, vaid kirjutusotsuste valiku suhtes. Võiks ju olla lihtlabane ja ebaeriline, aga ta
1) kirjutab teema enda huvitavalt välja (naljad imo suurepärased selle teema raames, tegelased piisavalt väljakirjutatud, neil põhjendatud pretensioonid ["kurat, te pole mult kunagi küsinud eesnime!" ütleb üks nördinult ja nad möönavad, et see on vist tõsi - nad ise kah alati ei aima, kuivõrd olid nad Narratiivi ja pealesunnitud rollimääratluste küüsis. Igatahes, Scalzil on see siin sedavõrd laitmatult sooritatud, et õpetajavaist annaks "viie")
ning ta 2) on suutnud lisada sinna mõningad lisaelemendid, mis teevad selle paremaks või enamaks kui lihtsalt kommentaariks sellisele Star Treki žanrile. Ilmselt on asi selles, et raamat toimib huvitavamas ja realistlikumas vaatevinklis kui ironiseeritava sarja keskmine tase. Erinevus on tekstistki kohe tajutav, kui peategelane märkab, et nüüd me oleme sattunud ühte ohtlikku stseeni. Muidu on peategelased ja tema ohustatud sõbrad küllaltki usutavad tegelased, Scalzile omase muheduse ja üleüldise iroonilisusega, sõbralikud naljad ja tögamised-nöökamised, piisavalt ehedad karakterid oma põhjendatud muredega ja igati mõistetava nördimusega olukorra absurdsuse üle.
Peategelastele surmav Narratiiv ei hüüa tulles, aga peategelasi jälgiv jutustaja ei lasku selle melodraamani, vaid säilitab teadlikku iroonilist distantsi. Ja ma ütleks, et see ei lase raamatu tasemel laskuda ei keskmise Star Treki osa tasemeni ega (paroodiana) allapoole seda. Ta on ikkagi iseseisev kunstiteos, ehkki küllaltki etteaimatav.
Seda iseseisvust annab juurde see, et raamatul on kolm lisa - "First Person", "Second Person" ja "Third Person", mis annavad järelloo kolmele tegelasele. Minu meelest huvitavad lisad, mis andsid päris palju juurde, sellised mõnusad feel-good lisandused.
Lugeda oli seda suurepärane, mõnus ja lahe. Laadnalt kirjutatud üleni lugejasõbralik raamat. Kahe raamatu ja ühe pika novelli järel (http://www.tor.com/2014/05/13/unlocked-an-oral-history-of-hadens-syndrome-john-scalzi/ täiega soovitaks) võib öelda, et tema puhul võib ka rääkida fenomenist. Noh, kas või nagu Gaiman. Mõnusalt loetav ja tundub, et hästi toimetatud tekst, selge häälega ja ilma eriliste lugemistõrgeteta. Raamatut võttes aimad, mis saama hakkad, ehkki mingi variatiivsuse ulatuses.
Etteheide oleks aga umbes sama mis Gaimani pihta. Sealjuures Scalzi ise toob selle välja oma esimeses lisapalas ehk "First Personis". Selles on tal autor, kellel tuleb kirjutamisblokk, kuna ta ei saa enam tappa oma tegelasi südametult. Mida saab ta üldse oma tegelastega teha?
Seal öeldakse talle, et see pinge kasvatamine kellegi tapmisega on alati olnud labane ja laisk. See on tulenenud sellest, et ta oli kirjutades alati leppinud "piisavalt heaga", leppinud sellise tüüpvõimalusega pinge kasvatamiseks, selmet otsida uusi ja huvitavamaid lahendusi. Natuke näib ka selle raamatu puhul, et tegemist on "piisavalt heaga", isegi oma "parem kui lihtsalt paroodia"-taseme juures, ja kuskil pole seda silmitsiseismist ei ürgelulise ootamatusega ega sisemisi kahtlusi tekitavate kahevahelolekutega. Pole seda "aga äkki teeme HOOPIS teisiti?". See on teadlikult parodeeriv, aga "piisavalt hea", isegi sedavõrd maitsekal kujul, jääb alati millekski veidi vähemaks kui žanriteadlikkusest välja astuv kõige eiramine.
Scalzi ja isegi Gaiman jäävad žanriautoriteks. Ja see jääb nende piiranguks, kuitahes suurepäraselt nad ka ei saavuta oma püüeldavat. Sest lõpuks jääd ikkagi tahtma, et nad üllataks iseennastki. Gaimani puhul on need muinasjutulikud stereotüübid või stereotüübiaimused aimatavad pärast peaaegu kogu tema kirjutatud loomingu läbilugemist, temale mugavad tsoonid hakkavad aimuma, aga Scalzil on see ootusehorisont tajuda juba kahe ja poole romaani järel. (Kui lugeda ülallingitud pikka jutustust või lühiromaani pooleks romaaniks).
Tähendab, võib-olla pole seda vajagi. VÕib-olla ongi just tore, kui on mugava raja ärakäimine. Nagu kuskil öeldi - selline mõne tunni kirjandus. Loed ja naerad natuke ja paned ära. Kuid selline teema tuleb tõstatada, kui raamat pälvis prestiižseima ulmepreemia. Võib-olla oli halb raamatuaasta. Või oligi lihtsalt vaja, et keegi teeks sellise suurepärase paroodia kõigi armastatud žanrist. Kuid võib-olla on asi lihtsalt selles, et Scalzi on Scalzi. Juhul kui viimast, tahakski nentida, et tal on oma... nõrkused. Ta on selline mugav kirjandus, mida võib kõigile soovitada, aga millest ei tuleks ehk oodata rabavat elamust. Lihtsalt... mõnusat.
Ühe telesarjas näidatava kosmoselaeva meeskonnas on tavaliselt umbes viis tegelast, kes satuvad igast seiklustesse ja sekeldustesse. Kui nad satuvad eluohtlikesse tingimustesse, siis seda ka näidatakse - nemad jäävad ellu, aga mingid meeskonnakaaslased surevad. Star Trekis kandsid nad alati punast särki. See on nende lugu.
Teine viis seda kirjeldada:
kosmoselaevale Intrepid (The Unioni lipulaev) tuleb uus meeskonnaliige Andrew Dahl, kes avastab Intrepidil, et tema kolleegid hoiduvad elu eest missioonidele minemast või juhtkonna nina alla sattumast. Eriti murettekitavad on sellised maabumised, milles nad jäetakse üksi laeva kapteni, nägusa leitnant Kerensky või veel kolme tegelasega. Ilmneb, et see, kes Kerenskyga missioonil üksi jääb, on "ohver" - määratud surmale. Reegleid ilmneb teisigi.
Ühel hetkel tuleb välja, et nad on pärit ulmesarjast. Sealjuures väga halvast, kujutlusvõimevaesest ulmesarjast.
Ühelt poolt on tegemist vaid tühipalja paroodiaga - ülejäänud meeskond peale viie "põhilise" saavad teadlikuks oma surelikkusest, saavad teada neist tingimustest, mis muudavad nad eriti ohustatuks, ja nii on raamatu näol tegemist mängureeglite äratoomise ja nende vältimisega.
Lihtne värk ju. Nagu mõni tavaline eneseteadlikum Star Treki osa. Asi ei taandu aga sellele, kuna tegemist on Scalziga.
Ta on hea maitsega kirjanik - mitte teoste söödavuse-seeditavuse, vaid kirjutusotsuste valiku suhtes. Võiks ju olla lihtlabane ja ebaeriline, aga ta
1) kirjutab teema enda huvitavalt välja (naljad imo suurepärased selle teema raames, tegelased piisavalt väljakirjutatud, neil põhjendatud pretensioonid ["kurat, te pole mult kunagi küsinud eesnime!" ütleb üks nördinult ja nad möönavad, et see on vist tõsi - nad ise kah alati ei aima, kuivõrd olid nad Narratiivi ja pealesunnitud rollimääratluste küüsis. Igatahes, Scalzil on see siin sedavõrd laitmatult sooritatud, et õpetajavaist annaks "viie")
ning ta 2) on suutnud lisada sinna mõningad lisaelemendid, mis teevad selle paremaks või enamaks kui lihtsalt kommentaariks sellisele Star Treki žanrile. Ilmselt on asi selles, et raamat toimib huvitavamas ja realistlikumas vaatevinklis kui ironiseeritava sarja keskmine tase. Erinevus on tekstistki kohe tajutav, kui peategelane märkab, et nüüd me oleme sattunud ühte ohtlikku stseeni. Muidu on peategelased ja tema ohustatud sõbrad küllaltki usutavad tegelased, Scalzile omase muheduse ja üleüldise iroonilisusega, sõbralikud naljad ja tögamised-nöökamised, piisavalt ehedad karakterid oma põhjendatud muredega ja igati mõistetava nördimusega olukorra absurdsuse üle.
Peategelastele surmav Narratiiv ei hüüa tulles, aga peategelasi jälgiv jutustaja ei lasku selle melodraamani, vaid säilitab teadlikku iroonilist distantsi. Ja ma ütleks, et see ei lase raamatu tasemel laskuda ei keskmise Star Treki osa tasemeni ega (paroodiana) allapoole seda. Ta on ikkagi iseseisev kunstiteos, ehkki küllaltki etteaimatav.
Seda iseseisvust annab juurde see, et raamatul on kolm lisa - "First Person", "Second Person" ja "Third Person", mis annavad järelloo kolmele tegelasele. Minu meelest huvitavad lisad, mis andsid päris palju juurde, sellised mõnusad feel-good lisandused.
Lugeda oli seda suurepärane, mõnus ja lahe. Laadnalt kirjutatud üleni lugejasõbralik raamat. Kahe raamatu ja ühe pika novelli järel (http://www.tor.com/2014/05/13/unlocked-an-oral-history-of-hadens-syndrome-john-scalzi/ täiega soovitaks) võib öelda, et tema puhul võib ka rääkida fenomenist. Noh, kas või nagu Gaiman. Mõnusalt loetav ja tundub, et hästi toimetatud tekst, selge häälega ja ilma eriliste lugemistõrgeteta. Raamatut võttes aimad, mis saama hakkad, ehkki mingi variatiivsuse ulatuses.
Etteheide oleks aga umbes sama mis Gaimani pihta. Sealjuures Scalzi ise toob selle välja oma esimeses lisapalas ehk "First Personis". Selles on tal autor, kellel tuleb kirjutamisblokk, kuna ta ei saa enam tappa oma tegelasi südametult. Mida saab ta üldse oma tegelastega teha?
Seal öeldakse talle, et see pinge kasvatamine kellegi tapmisega on alati olnud labane ja laisk. See on tulenenud sellest, et ta oli kirjutades alati leppinud "piisavalt heaga", leppinud sellise tüüpvõimalusega pinge kasvatamiseks, selmet otsida uusi ja huvitavamaid lahendusi. Natuke näib ka selle raamatu puhul, et tegemist on "piisavalt heaga", isegi oma "parem kui lihtsalt paroodia"-taseme juures, ja kuskil pole seda silmitsiseismist ei ürgelulise ootamatusega ega sisemisi kahtlusi tekitavate kahevahelolekutega. Pole seda "aga äkki teeme HOOPIS teisiti?". See on teadlikult parodeeriv, aga "piisavalt hea", isegi sedavõrd maitsekal kujul, jääb alati millekski veidi vähemaks kui žanriteadlikkusest välja astuv kõige eiramine.
Scalzi ja isegi Gaiman jäävad žanriautoriteks. Ja see jääb nende piiranguks, kuitahes suurepäraselt nad ka ei saavuta oma püüeldavat. Sest lõpuks jääd ikkagi tahtma, et nad üllataks iseennastki. Gaimani puhul on need muinasjutulikud stereotüübid või stereotüübiaimused aimatavad pärast peaaegu kogu tema kirjutatud loomingu läbilugemist, temale mugavad tsoonid hakkavad aimuma, aga Scalzil on see ootusehorisont tajuda juba kahe ja poole romaani järel. (Kui lugeda ülallingitud pikka jutustust või lühiromaani pooleks romaaniks).
Tähendab, võib-olla pole seda vajagi. VÕib-olla ongi just tore, kui on mugava raja ärakäimine. Nagu kuskil öeldi - selline mõne tunni kirjandus. Loed ja naerad natuke ja paned ära. Kuid selline teema tuleb tõstatada, kui raamat pälvis prestiižseima ulmepreemia. Võib-olla oli halb raamatuaasta. Või oligi lihtsalt vaja, et keegi teeks sellise suurepärase paroodia kõigi armastatud žanrist. Kuid võib-olla on asi lihtsalt selles, et Scalzi on Scalzi. Juhul kui viimast, tahakski nentida, et tal on oma... nõrkused. Ta on selline mugav kirjandus, mida võib kõigile soovitada, aga millest ei tuleks ehk oodata rabavat elamust. Lihtsalt... mõnusat.
Thursday, July 30, 2015
Janar Ala "Ekraanirituaalid"
Lühikesed kommentaarid või märkused ühe või teise või kolmanda asja kohta...
Lugedes arvasin, et Sven Vabarile võiks see väga meeldida.
Olen päris mitut arvustust lugenud, ilmselt päris palju tähelepanu tõmmanud teos. Einoh, miks ka mitte, tore oli ta küll. Pull vahelugemise vihuke. Toredalt proosaline.
Vist peaks asuma võrdlema millegagi. Muidu jääb postitus liiga mittemidagiütlevaks. Näiteks Margus Tamme "Unesnõidujaga", mis oli vist kunagine Betti Alveri debüüdipreemia võitja. Ütlema, et jupid olid veel lühemad ja poolikumad, aga seetõttu mõjusid terviklikumalt, sest polnud nagu proosateosed, vaid proosalised mõlgutused. A kes todagi niiväga lugenud on...
Oleksin ju võinud mingeid märkusi-kommentaare välja kirjutada. Lõpuks oleks sellest saanud autori mõttemaailma portreteerimise katse - niuke annus elurõõmu, niuke annus irooniat, niuke ammus midagi kolmandat ja saad Janar Ala "Ekraanirituaalid". A milleks - parem lihtsalt piirduda sellega, et toredad elulised ja proosalised momendid, proosas kirja pandud. Mõni mõjub lühiduse tõttu peaaegu aforistlikult. Üldjuhul mõjuvad igati värsketena.
Ma ise eelistan pikemat narratiivi - natuke tuli seda lugedes tunne, et miks see nii palju tähelepanu pälvinud on, ega ta pole parem kui mõni väga huvitav eluline blogi (millised jagunevad ka mitmeks, nii et lisame - mitte isiklik ja paljastav, vaid kukalt kratsiv ja kommenteeriv). Aga noh, huvitav oli siiski, nii et mis ma käitun nurisevalt. Ei tea kedagi, kellele ei võiks meeldida, eeldusel et ei otsita Suurt Kirjandust. Ega Väikest Kirjandust. Vist üldse mitte Kirjandust sellisel suurtähestataval kujul. Vaid lihtsalt mõningaid mõtteid.
Lugedes arvasin, et Sven Vabarile võiks see väga meeldida.
Olen päris mitut arvustust lugenud, ilmselt päris palju tähelepanu tõmmanud teos. Einoh, miks ka mitte, tore oli ta küll. Pull vahelugemise vihuke. Toredalt proosaline.
Vist peaks asuma võrdlema millegagi. Muidu jääb postitus liiga mittemidagiütlevaks. Näiteks Margus Tamme "Unesnõidujaga", mis oli vist kunagine Betti Alveri debüüdipreemia võitja. Ütlema, et jupid olid veel lühemad ja poolikumad, aga seetõttu mõjusid terviklikumalt, sest polnud nagu proosateosed, vaid proosalised mõlgutused. A kes todagi niiväga lugenud on...
Oleksin ju võinud mingeid märkusi-kommentaare välja kirjutada. Lõpuks oleks sellest saanud autori mõttemaailma portreteerimise katse - niuke annus elurõõmu, niuke annus irooniat, niuke ammus midagi kolmandat ja saad Janar Ala "Ekraanirituaalid". A milleks - parem lihtsalt piirduda sellega, et toredad elulised ja proosalised momendid, proosas kirja pandud. Mõni mõjub lühiduse tõttu peaaegu aforistlikult. Üldjuhul mõjuvad igati värsketena.
Ma ise eelistan pikemat narratiivi - natuke tuli seda lugedes tunne, et miks see nii palju tähelepanu pälvinud on, ega ta pole parem kui mõni väga huvitav eluline blogi (millised jagunevad ka mitmeks, nii et lisame - mitte isiklik ja paljastav, vaid kukalt kratsiv ja kommenteeriv). Aga noh, huvitav oli siiski, nii et mis ma käitun nurisevalt. Ei tea kedagi, kellele ei võiks meeldida, eeldusel et ei otsita Suurt Kirjandust. Ega Väikest Kirjandust. Vist üldse mitte Kirjandust sellisel suurtähestataval kujul. Vaid lihtsalt mõningaid mõtteid.
Ken Follett "The Pillars of the Earth"
7/10
Tuhandeleheküljene raamat ühe katedraali ehitamisest
Õde oli ikka päris mitu korda teinud juttu sellest raamatust. Kunagi ammu laenasin, aga ma ei lugenud lehekülgegi vist. Või kui, siis ainult eessõna. Seekord võtsin kätte ja lugesin kaugemale kui ainult eessõna.
Eessõnas oli öeldud, et autor tahtis seda juba palju nooremalt kirjutada, aga jäi katki. Siis tahtis ta selleteemalist teha tiba hiljem, kui temast sai kuulus kriminullide autor. Kõik olid maru skeptilised selle projekti suhtes - selle aja jooksul, mis kulub selle kirjutamisele, võiks autor kirjutada ju kaks kriminulli, ilmselt pealegi rahaliselt edukamalt. Raamat ilmus, auhinnad jäid saamata, kuidagi niimoodi see jäi.
Kuid tasapisi tõusis see teos esile selle põhilisena, mille eest teda avalikel esinemistel tänati. Ja kuskilt sai ta ka teada, et tohoo tillae - see raamat on konkurentsitult ta enimteeniv ja enimloetud teos.
Ise lugesin ja algul tekkis väike vaimustus autori võime üle hoida lugejat oma kütkes. Iga peatüki lõpp haarab, sest tegelased on (oma üheplaanilisuse kiuste) huvitavad jälgida. Tegevus haarab, sest väga huvitavalt põhjalik portree maalitakse ajastust ja neist tegelastest. Ja tegelased on ääretult sümpaatsed kah veel.
Jäi mulje, et kui Alexandre Dumas elaks nüüdisajal, kirjutaks ta umbes selliseid teoseid.
Siis aga nägin kuskilt, et Silver Ratassepp oli andnud Goodreadsis sellele 3 punkti 5st.
Ei oleks pidanud lugema inimeste hinnanguid-arvamusi - see pani esialgsele entusiasmile väikse põntsu. Lugesin edasi ja raamatu mõningad vead hakkasid ilmnema. Lugemine ei muutunud hetkekski ebameeldivaks - selle võrra mõnusalt ja healoomuliselt oli ta ikkagi kirjutatud, et takerduma ei hakanud ja tõrget ei tekitanud -, aga esialgne õhin asendus veidi kriitilisema pilguga.
Aga võib-olla oli asi ka selles, et raamatu teine pool mõjub vähem kui esimene pool. Karakterid loob ta hästi ja mõnus oli lugeda sümpaatsest Tom Builderist ning ebasümpaatsest Williamist (kohutavalt nõme tegelane kõige paremas mõttes - ikka tõesti loed ja soovid talle halba). Ühel hetkel olid tegelased aga selgeks saanud (Dumas'l olid nad ikkagi palju mitmetahulisemad - kas näiteks Monte Cristo on kangelane?) ja siis sai raamatust vaid heade ette kerkivate probleemide ja lahenduste jada. Tähendab, huvitav oli küll, aga mõnes kohas oli see tiba ülepingutatud.
Saan aru kolmest punktist viiepallisüsteemis. Samas tuleb tõdeda, et mööda külgi selle lugemine ei jooksnud. See oli ühe mehe kireprojekt - katedraali ehitamise juurde kuulub nii palju võimalikke karaktereid, kellele tähelepanu pöörata. Ja autoril on ladusalt lugema panev kirjutusstiil. Kahju, et mingist hetkest kadus see õige hoog või parim tase ära, aga kas või esimese poole nauditavuse pärast olen ikkagi päris rahul selle raamatuga.
Tuhandeleheküljene raamat ühe katedraali ehitamisest
Õde oli ikka päris mitu korda teinud juttu sellest raamatust. Kunagi ammu laenasin, aga ma ei lugenud lehekülgegi vist. Või kui, siis ainult eessõna. Seekord võtsin kätte ja lugesin kaugemale kui ainult eessõna.
Eessõnas oli öeldud, et autor tahtis seda juba palju nooremalt kirjutada, aga jäi katki. Siis tahtis ta selleteemalist teha tiba hiljem, kui temast sai kuulus kriminullide autor. Kõik olid maru skeptilised selle projekti suhtes - selle aja jooksul, mis kulub selle kirjutamisele, võiks autor kirjutada ju kaks kriminulli, ilmselt pealegi rahaliselt edukamalt. Raamat ilmus, auhinnad jäid saamata, kuidagi niimoodi see jäi.
Kuid tasapisi tõusis see teos esile selle põhilisena, mille eest teda avalikel esinemistel tänati. Ja kuskilt sai ta ka teada, et tohoo tillae - see raamat on konkurentsitult ta enimteeniv ja enimloetud teos.
Ise lugesin ja algul tekkis väike vaimustus autori võime üle hoida lugejat oma kütkes. Iga peatüki lõpp haarab, sest tegelased on (oma üheplaanilisuse kiuste) huvitavad jälgida. Tegevus haarab, sest väga huvitavalt põhjalik portree maalitakse ajastust ja neist tegelastest. Ja tegelased on ääretult sümpaatsed kah veel.
Jäi mulje, et kui Alexandre Dumas elaks nüüdisajal, kirjutaks ta umbes selliseid teoseid.
Siis aga nägin kuskilt, et Silver Ratassepp oli andnud Goodreadsis sellele 3 punkti 5st.
Ei oleks pidanud lugema inimeste hinnanguid-arvamusi - see pani esialgsele entusiasmile väikse põntsu. Lugesin edasi ja raamatu mõningad vead hakkasid ilmnema. Lugemine ei muutunud hetkekski ebameeldivaks - selle võrra mõnusalt ja healoomuliselt oli ta ikkagi kirjutatud, et takerduma ei hakanud ja tõrget ei tekitanud -, aga esialgne õhin asendus veidi kriitilisema pilguga.
Aga võib-olla oli asi ka selles, et raamatu teine pool mõjub vähem kui esimene pool. Karakterid loob ta hästi ja mõnus oli lugeda sümpaatsest Tom Builderist ning ebasümpaatsest Williamist (kohutavalt nõme tegelane kõige paremas mõttes - ikka tõesti loed ja soovid talle halba). Ühel hetkel olid tegelased aga selgeks saanud (Dumas'l olid nad ikkagi palju mitmetahulisemad - kas näiteks Monte Cristo on kangelane?) ja siis sai raamatust vaid heade ette kerkivate probleemide ja lahenduste jada. Tähendab, huvitav oli küll, aga mõnes kohas oli see tiba ülepingutatud.
Saan aru kolmest punktist viiepallisüsteemis. Samas tuleb tõdeda, et mööda külgi selle lugemine ei jooksnud. See oli ühe mehe kireprojekt - katedraali ehitamise juurde kuulub nii palju võimalikke karaktereid, kellele tähelepanu pöörata. Ja autoril on ladusalt lugema panev kirjutusstiil. Kahju, et mingist hetkest kadus see õige hoog või parim tase ära, aga kas või esimese poole nauditavuse pärast olen ikkagi päris rahul selle raamatuga.
Robert Charles Wilson "Spin"
9/10
Raske on selle raamatu sisu kuidagi kokku võtta ühe lausega, sest mäletan seda laenates kavatsust võtta see järgmiseks või umbes nii (no pressure) ja saigi vahepeal läbi loetud 3 raamatut (millest "Jonathan Strange ja härra Norrell" on eesti keeles lausa kolmes jaos, nii et pigem lugesin vist viis raamatut?).
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Raske on selle raamatu sisu kuidagi kokku võtta ühe lausega, sest mäletan seda laenates kavatsust võtta see järgmiseks või umbes nii (no pressure) ja saigi vahepeal läbi loetud 3 raamatut (millest "Jonathan Strange ja härra Norrell" on eesti keeles lausa kolmes jaos, nii et pigem lugesin vist viis raamatut?).
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
A. S. Byatt "Lumm"
Mingi maani 9/10, mingist hetkest 6/10
Ühe igava viktoriaanliku luuletaja Henry Randolph Ashi igavavõitu uurija Roland Mitchell leiab rutiinse raamatukogukülastuse ajal midagi enneolematut - Ashi omanduses olnud raamatu vahel on kirjaniku ähmi ja elevust täis kiri ühele andekale naisele.
Kes on see naine?
Ta jõuab omadega temast andekama feminismiuurija Maud Bailey'ni, kelle peateemaks on Christabel LaMotte.
Sellest algab nende väike salajane uurimus kahe muidu kitsalt lahterdatud kirjaniku seniteadmatu biograafilise asjaoluni, mille tagajärel on mõlema luuletaja uurimine igaveseks muutunud.
KAKS PÕHILIST, MIS MEELDE JÄÄVAD:
fiktsionaalsed autorid (ja kui hästi nad loodud on)
aseksuaalsuse teema (kas füüsiline armastus saab või peaks olema õnneliku lõpu paratamatu osa)
Tegelt ma lugesin seda raamatut juba tükk aega tagasi. Polnud seda veel raamatukokku tagasi viinud. Ei mäletanudki päris kindlalt, kas ma olin või polnud sellest veel kirjutanud.
Nüüd ma mäletan, miks ma sellest kirjutamist edasi lükkasin -
sest alles poole raamatu pealt vaatasin Wikipediast (või Goodreadsist või kust iganes) järele ja tuli välja, et raamatus uuritavaid kirjanikke pole olemas.
Ei Henry Randolph Ashi ega Christabel LaMotte'i.
Eks see oligi mingi selline ajajärk inglise kirjanduses, millest vähem tean. Inglise kirjanduslugu on ilmselt täis kirjanikke, keda nende spetsialistid võiks nimetada "autoriteks, kelle mõistmiseta pole kuidagi võimalik mõistagi neile järgnevat inglise kirjandust".
Byatt oli vist isegi kasutanud Ashi mingit luuletust raamatu motona. Mõned müstilised read nümfide kohta vms. Kreeka mütoloogia ja vormirange luulepilt - kui vähe läheb vaja, et tekitada ettekujutust sellisest autorist!
Mulle sellised mängud meeldivad. Mõtlesin, et ehk teeks ettekande Veljestos olematute kirjanike teemal. Arthur Valdesi esseed HR Ashi hilisemast loomingust või muud säärast. "Lummast" võtaks põhielemente, natuke analüüsiks neid luuletusi omaltki poolt.
Võib-olla kunagi teebki nii. Aga siis tuleb kuidagi püüelda selle poole, et see oleks huvitav ka millegi muu poolest peale selle, et autorid on fiktiivsed.
(Aga üks pull vimka oleks Kilgore Trouti kommentaaridega mängida. Sest ta oli siuke natuke naljakas vend.)
(Ja iseküsimus oleks pseudonüümide, alter-egode, personifitseerimiste piiri tajumine.)
A see on kõik raamatuväline teema.
Raamat - kõik oli suurepärane, kuni tegemist oli sellise tekstimängu ja väikeste avastuste analüüsiga, kirjandusuurijate igava elu põnevaks tegemisega,
aga kui lõpus läks asi odavaks pulp-märuliks, kus keegi rikas ameeriklane oli hauda rüüstata sooviv pahalane, siis oli juba päris jama.
Kõige suurem temaatiline pettumus - kahe peategelase aseksuaalsus. Kui see teema tõstatati, oli see äärmiselt huvitav ja ootamatu. See oli miski, milleni tavaliselt sellised lood ei jõua - seksi rolli üle vaagimine ja isegi teatav eitusega suhtumine sellesse. Vestlus, mille põhjal oli aru saada, et seks - see ei ole see õnnelik lõpp või lahendus, mida nad otsivad oma eludest või selle raamatu kirjanduslikust väljakutsest.
Jõuab ent kätte raamatu lõpp ja pliuh-plauh, nad seksivad koos selle loomulikkusega, mis on üldjuhul reserveeritud õnnelikele paaridele traagiliste filmide alguses või romantiliste filmide lõpus. Ikka kolm kuni viis korda õhtu jooksul ja täiesti enesestmõistetavalt.
Nii et see oli natuke nõme.
Kuid see kuulus raamatu lõpu kujutlusvõimepuuduse juurde. Esimene pool peaaegu krossilik (sest Krossil on kah paljudes raamatutes selline tekstianalüüs, mingi vastav stseen man ja see stseen on alati äärmiselt huvitav mu arust), aga krossilik ka poeetilise stiili poolest - tekkis tunne, et polnuks Kross eestlasena aheldatud rahvusliku missiooni külge, võinuks ta välismaa romanistina midagi sellist umbes kirjutada -, teine pool aga odav lennujaamakirjandus.
Ühe igava viktoriaanliku luuletaja Henry Randolph Ashi igavavõitu uurija Roland Mitchell leiab rutiinse raamatukogukülastuse ajal midagi enneolematut - Ashi omanduses olnud raamatu vahel on kirjaniku ähmi ja elevust täis kiri ühele andekale naisele.
Kes on see naine?
Ta jõuab omadega temast andekama feminismiuurija Maud Bailey'ni, kelle peateemaks on Christabel LaMotte.
Sellest algab nende väike salajane uurimus kahe muidu kitsalt lahterdatud kirjaniku seniteadmatu biograafilise asjaoluni, mille tagajärel on mõlema luuletaja uurimine igaveseks muutunud.
KAKS PÕHILIST, MIS MEELDE JÄÄVAD:
fiktsionaalsed autorid (ja kui hästi nad loodud on)
aseksuaalsuse teema (kas füüsiline armastus saab või peaks olema õnneliku lõpu paratamatu osa)
Tegelt ma lugesin seda raamatut juba tükk aega tagasi. Polnud seda veel raamatukokku tagasi viinud. Ei mäletanudki päris kindlalt, kas ma olin või polnud sellest veel kirjutanud.
Nüüd ma mäletan, miks ma sellest kirjutamist edasi lükkasin -
sest alles poole raamatu pealt vaatasin Wikipediast (või Goodreadsist või kust iganes) järele ja tuli välja, et raamatus uuritavaid kirjanikke pole olemas.
Ei Henry Randolph Ashi ega Christabel LaMotte'i.
Eks see oligi mingi selline ajajärk inglise kirjanduses, millest vähem tean. Inglise kirjanduslugu on ilmselt täis kirjanikke, keda nende spetsialistid võiks nimetada "autoriteks, kelle mõistmiseta pole kuidagi võimalik mõistagi neile järgnevat inglise kirjandust".
Byatt oli vist isegi kasutanud Ashi mingit luuletust raamatu motona. Mõned müstilised read nümfide kohta vms. Kreeka mütoloogia ja vormirange luulepilt - kui vähe läheb vaja, et tekitada ettekujutust sellisest autorist!
Mulle sellised mängud meeldivad. Mõtlesin, et ehk teeks ettekande Veljestos olematute kirjanike teemal. Arthur Valdesi esseed HR Ashi hilisemast loomingust või muud säärast. "Lummast" võtaks põhielemente, natuke analüüsiks neid luuletusi omaltki poolt.
Võib-olla kunagi teebki nii. Aga siis tuleb kuidagi püüelda selle poole, et see oleks huvitav ka millegi muu poolest peale selle, et autorid on fiktiivsed.
(Aga üks pull vimka oleks Kilgore Trouti kommentaaridega mängida. Sest ta oli siuke natuke naljakas vend.)
(Ja iseküsimus oleks pseudonüümide, alter-egode, personifitseerimiste piiri tajumine.)
A see on kõik raamatuväline teema.
Raamat - kõik oli suurepärane, kuni tegemist oli sellise tekstimängu ja väikeste avastuste analüüsiga, kirjandusuurijate igava elu põnevaks tegemisega,
aga kui lõpus läks asi odavaks pulp-märuliks, kus keegi rikas ameeriklane oli hauda rüüstata sooviv pahalane, siis oli juba päris jama.
Kõige suurem temaatiline pettumus - kahe peategelase aseksuaalsus. Kui see teema tõstatati, oli see äärmiselt huvitav ja ootamatu. See oli miski, milleni tavaliselt sellised lood ei jõua - seksi rolli üle vaagimine ja isegi teatav eitusega suhtumine sellesse. Vestlus, mille põhjal oli aru saada, et seks - see ei ole see õnnelik lõpp või lahendus, mida nad otsivad oma eludest või selle raamatu kirjanduslikust väljakutsest.
Jõuab ent kätte raamatu lõpp ja pliuh-plauh, nad seksivad koos selle loomulikkusega, mis on üldjuhul reserveeritud õnnelikele paaridele traagiliste filmide alguses või romantiliste filmide lõpus. Ikka kolm kuni viis korda õhtu jooksul ja täiesti enesestmõistetavalt.
Nii et see oli natuke nõme.
Kuid see kuulus raamatu lõpu kujutlusvõimepuuduse juurde. Esimene pool peaaegu krossilik (sest Krossil on kah paljudes raamatutes selline tekstianalüüs, mingi vastav stseen man ja see stseen on alati äärmiselt huvitav mu arust), aga krossilik ka poeetilise stiili poolest - tekkis tunne, et polnuks Kross eestlasena aheldatud rahvusliku missiooni külge, võinuks ta välismaa romanistina midagi sellist umbes kirjutada -, teine pool aga odav lennujaamakirjandus.
Sunday, July 19, 2015
Joe Abercrombie "Raud ise"
A äkki passib loetavatest raamatutest kirjutada ka enne lõpunilugemist?
"Lugemispäevikusse" võib ka salvestada jooksvaid muljeid.
Senine mulje sajanda lehekülje põhjal -
ei.
Enamus tegelasi sügavalt vastumeelsed - nende võlu peitub selles, et nad on nii matšod ja jõhkrad ja peaaegu naljakad ja nii edasi.
Huumor mõjub kui mannetu paroodia matšohuumorist, ainult et mõeldudki niimoodi.
Ei tekita õhinat. Natuke tekib ülesmäge rühkimise tunne. Kas kaob igasugune lugemisõhin?
Oh, selle raamatu ebameeldivad tegelased ja üleüldine närvutavalt negatiivne foon humoorikas võtmes...
Oli kunagi küsimus: kas on mõtet lugeda midagi, mis ei meeldi ja tead, et ei hakkagi minema?
Aga mõningane uudishimu on ühe liini suhtes.
On aeg diagonaalis lugema hakata...
NÕNDA SIIS!
Kle, mida aeglaselt seda lugesin, seda nõmedam see tundus.
Sest ei paistnud olevat ühtki sümpaatset tegelast (isegi iroonilised antikangelased olid natuke liiga lihtlabased), dialoogiväline oli kõik kas mingi kunagiste piinamisvalude tõttu irisemine või mingi selline ätitüüdi näitamine, mis ei mõjunud mitte karmilt, vaid karmi parodeerimisena (kehvalt).
Ja otsustasin mingi hetk lugeda ainult dialoogi.
Midagi läks ikka kaotsi kah - alles raamatu lõpus lugesin välja, et üks tegelane oli naine (loitsija ja pidevalt vihane jne, aga et naine, sellest olin sujuvalt mööda lugenud) -, aga nii oli palju huvitavam lugeda. Teisiti poleks ma suutnud.
Toda üht liini, mille suhtes oli uudishimu, lugesin ka muud kui dialoogi. Polnud paha, ehkki siuke lihtne ja meelelahutuslik (miks kasutan ma sellist sõna nii üleolevalt? Nagu "meelelahutuslikkus" oleks halb asi. A ma pean siinkohal silmas sellist "vastab standarditele"-kirjandust, mis pole kuidagi eriliselt hea, vaid lihtsalt on. Selline "võib lugeda küll..."-tase. Meelelahutuslik ehk sellele kulutatud tund võib mööduda küll, aga ühe suure väärtuslikkuse lüngaga on see kogemus).
Ja lõpus oli isegi kokkupuude müstilise ja ürgvõimsa torniga. Ja noh, polnud sugugi halvasti tehtud kokkupuude.
Aga sedapuhku on tegemist pigem ikkagi linnukesega, mis sai tõmmatud, ja mitte mõne erilise lugemiselamusega. Või noh, mingis mõttes ka oli, kuivõrd ei tekita aukartust iga kirjutatud sõna suhtes. Ega otseselt lugupidamist. Tekib selline loominguline lugemine - midagi siit, midagi sealt -, ja sellisena oli üsna tore raamatuke. Võib-olla kunagi loen isegi teist-kolmandat.
"Lugemispäevikusse" võib ka salvestada jooksvaid muljeid.
Senine mulje sajanda lehekülje põhjal -
ei.
Enamus tegelasi sügavalt vastumeelsed - nende võlu peitub selles, et nad on nii matšod ja jõhkrad ja peaaegu naljakad ja nii edasi.
Huumor mõjub kui mannetu paroodia matšohuumorist, ainult et mõeldudki niimoodi.
Ei tekita õhinat. Natuke tekib ülesmäge rühkimise tunne. Kas kaob igasugune lugemisõhin?
Oh, selle raamatu ebameeldivad tegelased ja üleüldine närvutavalt negatiivne foon humoorikas võtmes...
Oli kunagi küsimus: kas on mõtet lugeda midagi, mis ei meeldi ja tead, et ei hakkagi minema?
Aga mõningane uudishimu on ühe liini suhtes.
On aeg diagonaalis lugema hakata...
NÕNDA SIIS!
Kle, mida aeglaselt seda lugesin, seda nõmedam see tundus.
Sest ei paistnud olevat ühtki sümpaatset tegelast (isegi iroonilised antikangelased olid natuke liiga lihtlabased), dialoogiväline oli kõik kas mingi kunagiste piinamisvalude tõttu irisemine või mingi selline ätitüüdi näitamine, mis ei mõjunud mitte karmilt, vaid karmi parodeerimisena (kehvalt).
Ja otsustasin mingi hetk lugeda ainult dialoogi.
Midagi läks ikka kaotsi kah - alles raamatu lõpus lugesin välja, et üks tegelane oli naine (loitsija ja pidevalt vihane jne, aga et naine, sellest olin sujuvalt mööda lugenud) -, aga nii oli palju huvitavam lugeda. Teisiti poleks ma suutnud.
Toda üht liini, mille suhtes oli uudishimu, lugesin ka muud kui dialoogi. Polnud paha, ehkki siuke lihtne ja meelelahutuslik (miks kasutan ma sellist sõna nii üleolevalt? Nagu "meelelahutuslikkus" oleks halb asi. A ma pean siinkohal silmas sellist "vastab standarditele"-kirjandust, mis pole kuidagi eriliselt hea, vaid lihtsalt on. Selline "võib lugeda küll..."-tase. Meelelahutuslik ehk sellele kulutatud tund võib mööduda küll, aga ühe suure väärtuslikkuse lüngaga on see kogemus).
Ja lõpus oli isegi kokkupuude müstilise ja ürgvõimsa torniga. Ja noh, polnud sugugi halvasti tehtud kokkupuude.
Aga sedapuhku on tegemist pigem ikkagi linnukesega, mis sai tõmmatud, ja mitte mõne erilise lugemiselamusega. Või noh, mingis mõttes ka oli, kuivõrd ei tekita aukartust iga kirjutatud sõna suhtes. Ega otseselt lugupidamist. Tekib selline loominguline lugemine - midagi siit, midagi sealt -, ja sellisena oli üsna tore raamatuke. Võib-olla kunagi loen isegi teist-kolmandat.
Monday, July 13, 2015
Yukio Mishima "Kuldne tempel"
7/10
Inetul kogeleval noormehel tekib kinnisidee Kuldse Templi suhtes. Ta võtab selle suhtes midagi ette.
Lugeda oli huvitav, aga nägin kohe, et ma ei tahaks sellest pikalt kirjutada. Ei mingit traumat ega Suurt Küsimust, mis nõuab, et sellega silmitsi seistaks. Oli omamoodi huvitav lugeda, aga ei tekitanud tunnet, et tahaks sellest rääkida.
Mitte tõkestava müüri tekkimise, vaid kogemuse jagamise huvi puudumise mõttes.
Võib-olla annab seegi mingi aimuse selle raamatu lugemise tundest.
Inetul kogeleval noormehel tekib kinnisidee Kuldse Templi suhtes. Ta võtab selle suhtes midagi ette.
Lugeda oli huvitav, aga nägin kohe, et ma ei tahaks sellest pikalt kirjutada. Ei mingit traumat ega Suurt Küsimust, mis nõuab, et sellega silmitsi seistaks. Oli omamoodi huvitav lugeda, aga ei tekitanud tunnet, et tahaks sellest rääkida.
Mitte tõkestava müüri tekkimise, vaid kogemuse jagamise huvi puudumise mõttes.
Võib-olla annab seegi mingi aimuse selle raamatu lugemise tundest.
Subscribe to:
Posts (Atom)