7/10
1969.
Ühest Saadikust võõral maal, kes püüab kohalikke tuua oma kultuuride ühendusse. Lisaks sellele, kogu nende rahvas on kesksoolised, aga tema on mees.
Tahaksin läheneda sellele raamatule kahest nurgast - need on feminism ja stiil.
Täpsustan - esimese all pean silmas seda, kuivõrd autor hoidub neist ohtudest, mida tema feminism eneses sisaldada võiks.
Ja stiili all seda, kas ühe raamatu kirjutusviisi saab pidada veaks olukorras, kus see töötab.
Anu ütles, et luges lõpuni ja ei olnudki see feminism nii ilmselge. Tuleb möönda, et ei olnud tõesti. Tähendab, see oli märgatav. See oli täheldatav. Kuid mitte märkimisväärne. Ometigi loodud nii, et olla märkamisväärne.
Kuidas tegutseb ühiskond, kes pole patriarhaalne, vaid aseksuaalne? Ühelt poolt võiks tekkida küsimus, et üks variant oleks veel matriarhia, aga ilmselt on selles raamatus küllaltki põhjalikult kujundatud aseksuaalsus sellest siiski parem võimalus vaadelda mittepatriarhaalset kultuuri - sest matriarhia juures tõstatub esiteks küsimus, et mis siis, kui mehed mässavad (klišee, mida oleks raske vältida). Teiseks, matriarhia puhul oleks ühiskond jätkuvalt põimunud domineeriv/alandlik suhtesse, mis on laetud seksuaalsusest.
Tähendab, ei saa siiski liiga jäigalt osutada teatavatele kaldumistele feminismi ja öelda: "Ennäe hirrrmsat meestevihkajat!" Autor on selle suhtes liiga ettevaatlik - sõjapidamiskultuuri puudumise ühe võimaliku põhjendusena käiakse küll välja meheliku agressiivsuse puudumise, aga siis kohe mainitakse, et tegelikult elatakse siiski väga karmides loodustingimustes ja et ehk on see võitlustung siiski olemas, aga kulub täies ulatuses looduse peale. (Pealegi on hiljem näha, et militaarsed tendentsid hakkavad siiski tekkima ning peategelane arutleb, et inimkond saab ilmselt lõpuks sedavõrd jagu loodusest, et jaksata omavahelgi sõdida.)
Aseksuaalse ühiskonna kirjeldamisel ei piirduta üksnes sõjaga, kirjeldatakse ka muid maskuliinseid tunge, mille puudumist on teravalt tajuda. Peamiselt siiski omavahelisel suhtlemisel - mõnevõrra tegeletakse küsimusega, milliseid meie tegusid või suhtumisi suunavad mehelikud või naiselikud psühholoogilised motiivid. Üldiselt siiski küllaltki elementaarseid nähtusi, näiteks mis puutub nutmisse ja muidu nõrkuse näitamisse, ja kahjuks eriti ei üllatata.
Teisalt on see ettevaatus pigem kiiduväärt. Väide, et meheliku agressiivsuse puudumine tähendab rahumeelset kultuuri, võiks halvemat kirjanikku panna väitma, et tegemist on utoopiaga. Kogu asi muutuks kohutavalt naeruväärseks, teos ise 60ndate lõpu ajastuspetsiifiliseks feministlike kiusude näiteks. Selles romaanis on aga inimlikul vihal oma koht - teatav barbaarsus on universaalne. Seetõttu on "Pimeduse pahem käsi" üks natuke 70ndate eel kirjutatud soorollide vaatlemine.
Mis puutub stiili, siis selle suhtes jäime Anuga eriarvamusele. Minu jaoks otsustas asja tegelikult see, et olen lugenud üht vana väljaannet romaanist "Meremaa võlur" ja juba selles oli sarnane stiil - üksildane ja intellektuaalne, iseenesest huvitavate süžeepööretega, aga sündmusi pigem loetlev või ettelugev kui et jutustav. Mingi hetk arvasin, et ehk oli kirjastatud seda lasteraamatuna ja väljajättudega, nüüd aga näen, et selline ongi tema stiil.
See üksildus minu meelest otseselt ei tööta kõigis stseenides, vaid hakkab tõeliselt hingitsema alles raamatu pikas lõpujupis, milles peategelane, keda on omamoodi kimbutatud siin ja kimbutatud seal, on sunnitud tegema läbi ühe pika rännaku oma ainsa sõbraga. Saan aru, kuidas võis sellest teekonnast kujuneda viimase aja üks suurimaid ilukirjanduslikke elamusi Anule - elamus, mis tekitab sisemuses pakitseva kahtluse, et teistmoodi kirjutada ongi vale. Ja iseenesest võib kogu asja vaadelda ka valguses, et senine raamat ongi justkui "kohatu" stiiliga - peategelane ongi igas mõttes out of place, aga seal, looduse vastu võideldes, on kõik õige.
See oleks küllaltki meta, kui see oleks tahtlikult selliseks suunatud mulje selle raamatu piires. Kui see oleks peen stiilivalik. Et aga tegemist on autori võimetest ja nõrkustest kujunenud ainuomase stiiliga, siis ei näe ma seda mitte kogu tekstilise vormi suunamist võimsa lõpu ümber, vaid pigemini stiiliparatamatust, mis töötab ühe stseeni raames, aga teiste juures ei ole minu maitsele.
Lõpp oli siiski meisterlik, loodud maailm küllaltki huvitav ning... Ning midagi kolmandat. Vist see, et dialoog oli lihvitud minimaalse vajaminevani. Kogu teksti juures ei tulnud hetkekski klišee mõru maiku suhu, vaid kõik püsis värske, ehkki üksildane ja karge. Kunagi võib ehk uuesti lugeda, mingis teises meelelaadis.
Lugesin ta läbi natuke enne lume langemist. Praeguses tükk maad jõhkramas tuisuses kliimas oleks see raamat ehk võimsamgi olnud, too lõpp nakkavamalt muljetavaldav. Kuid praegu jäi nii.
Tuesday, December 18, 2012
Monday, December 17, 2012
Paolo Bacigalupi "Alkeemik"
3/10
Raamatu Araabia stiilis maailmas on võlukunsti kasutamisel üks suur tagasilöök - kohutavad ja mürgised okaspuuväädid, mis laienevad ja ohustavad linnu ja elukohti. Peategelane leiab ühe mooduse väätide tõhusaks tõrjumiseks. Mis aga sünnib...
Mis aga sünnib, on see, et sellest kõigest tekib üks kohutavalt plass raamat, mille võlumaailma huvitavus (düstoopiline ja oma maagilisust mõttetu okaspuuvääditihniku alla kaotav mõnus Lähis-Idast inspireeritud) on pöördvõrdelises seoses dialoogi ja tegelaste jõhkra banaalsusega.
Algab stseeniga, milles peategelane, kes oli kunagi elanud tohutult priiskavat elulaadi, loobub oma viimasest luksusesemest - pistrikupuust voodist. (Pikapeale tekib paralleel peategelase ja selle raamatu sisese Jhadhara maagilise kuningriigi vahel, kes oli samuti priisanud oma võlukunstiga ja kelle kogu impeerium oma maagiliselt lendavate losside ja muu säärasega on mattunud pealetungiva väädimüüri alla - aga kui neist huvitavatest paralleelidest piisaks...)
Kui tema väga noor tütar riskis oma eluga, et raha teenida (kogudes väädiseemneid - seda selgitades näidatakse, kui ohtlikud on väädid ja kui lootusetud on püüud nende vastu võidelda), jõuab tüdruk elu ja surma piirile. Seal vaakudes avab ta oma silmad - ja küsib: "Kas sellest piisas?"
"Piisas milleks?" küsib meie pahaaimamatu peategelane.
"Selleks, et pistrikupuust voodit tagasi osta...?"
Uhh, ma ei tea, ehk ei näe see kontekstist väljas nii banaalne, kui võiks olla. Kuid kui seal edasi jätkus maailma huvitavuse süvenemine - põgenikud maagiliselt priiskavatest riikidest, kes salamisi ei suuda oma raiskamist ohjeldada -, läks ka aina hullemaks süžeeline labasus.
See on täiesti müstiline...
Poolepealt avastab ta, et tema teenija (ainus naine tekstis) on tegelikult temasse armunud ja siis ta armub ka, sest see pole üldsegi mitte kõige lihtsam ja igavam võimalus,
siis, SIIS! Siis aga juhtub, et need, kes tema tõrjumismoodust nägid, on PAHAD! Jaa, tuleb välja, et nad on verejanulised kah veel! Niii iivil...
Ma vaatan, et ma panin samad punktid mis 50 Shadesile. Ja tuleb möönda, et see on enam-vähem õige.
Ühelt poolt võiks ju olla ebaõiglane 50 Shadesi suhtes, kuna too ei ajanud mind pahaseks - dialoogi tase ei läinudki kordagi nii banaalseks... heh, anaalseks.
Teisalt võiks see ju olla ebaõiglane praeguse suhtes, kuna selle maailm oli huvitav! Oli tõesti väga huvitav.
Äh, kuidas öeldagi. Kõik need halvad lahendused olid väga veenva "tehnoloogiaga" ära kirjutatud. On näha, et süsteemid on paigas, et kõik töötab. Kahju, et nii nõme asi töötab.
Nii imelik on kirjutada, et lõppude lõpuks oli tegemist kohutavalt halva looga, mis oli ääretult hästi välja kirjutatud... Sõltub muidugi sellest, mida "hästi välja kirjutamise" all silmas pidada - mitte dialoogi taset, mitte süžeekäänakuid. Nii paljusid asju oleks juba ise teinud hoopis teisiti - ja seda tunnet ei teki üldiselt isegi keskpärast kirjanikku lugedes! Sellist edevat tunnet ei tohi tekkida lasta! Kirjandusest otsin ma tõestust vastupidise kohta. Ma ütlen - kõigi nende kordade kohta, mil sageli halvaks tunnistatud kirjanik tekitab siiski mõtte, et ma seda või toda asja ikkagi ei oskaks nii peenelt või osavalt öelda (ja isegi 50 Shades tekitas seda, rääkimata Pärnitsast või... noh, neid leidub), kõigi nende kordade kohta tuleb mul seda ülimalt premeeritud Bacigalupit mitmekordselt nahutada.
Aga vot. Mitte ei saa 3-st punktist vähemaks tõmmata. Sest maailm on hea. Raisk.
Raamatu Araabia stiilis maailmas on võlukunsti kasutamisel üks suur tagasilöök - kohutavad ja mürgised okaspuuväädid, mis laienevad ja ohustavad linnu ja elukohti. Peategelane leiab ühe mooduse väätide tõhusaks tõrjumiseks. Mis aga sünnib...
Mis aga sünnib, on see, et sellest kõigest tekib üks kohutavalt plass raamat, mille võlumaailma huvitavus (düstoopiline ja oma maagilisust mõttetu okaspuuvääditihniku alla kaotav mõnus Lähis-Idast inspireeritud) on pöördvõrdelises seoses dialoogi ja tegelaste jõhkra banaalsusega.
Algab stseeniga, milles peategelane, kes oli kunagi elanud tohutult priiskavat elulaadi, loobub oma viimasest luksusesemest - pistrikupuust voodist. (Pikapeale tekib paralleel peategelase ja selle raamatu sisese Jhadhara maagilise kuningriigi vahel, kes oli samuti priisanud oma võlukunstiga ja kelle kogu impeerium oma maagiliselt lendavate losside ja muu säärasega on mattunud pealetungiva väädimüüri alla - aga kui neist huvitavatest paralleelidest piisaks...)
Kui tema väga noor tütar riskis oma eluga, et raha teenida (kogudes väädiseemneid - seda selgitades näidatakse, kui ohtlikud on väädid ja kui lootusetud on püüud nende vastu võidelda), jõuab tüdruk elu ja surma piirile. Seal vaakudes avab ta oma silmad - ja küsib: "Kas sellest piisas?"
"Piisas milleks?" küsib meie pahaaimamatu peategelane.
"Selleks, et pistrikupuust voodit tagasi osta...?"
Uhh, ma ei tea, ehk ei näe see kontekstist väljas nii banaalne, kui võiks olla. Kuid kui seal edasi jätkus maailma huvitavuse süvenemine - põgenikud maagiliselt priiskavatest riikidest, kes salamisi ei suuda oma raiskamist ohjeldada -, läks ka aina hullemaks süžeeline labasus.
See on täiesti müstiline...
Poolepealt avastab ta, et tema teenija (ainus naine tekstis) on tegelikult temasse armunud ja siis ta armub ka, sest see pole üldsegi mitte kõige lihtsam ja igavam võimalus,
siis, SIIS! Siis aga juhtub, et need, kes tema tõrjumismoodust nägid, on PAHAD! Jaa, tuleb välja, et nad on verejanulised kah veel! Niii iivil...
Ma vaatan, et ma panin samad punktid mis 50 Shadesile. Ja tuleb möönda, et see on enam-vähem õige.
Ühelt poolt võiks ju olla ebaõiglane 50 Shadesi suhtes, kuna too ei ajanud mind pahaseks - dialoogi tase ei läinudki kordagi nii banaalseks... heh, anaalseks.
Teisalt võiks see ju olla ebaõiglane praeguse suhtes, kuna selle maailm oli huvitav! Oli tõesti väga huvitav.
Äh, kuidas öeldagi. Kõik need halvad lahendused olid väga veenva "tehnoloogiaga" ära kirjutatud. On näha, et süsteemid on paigas, et kõik töötab. Kahju, et nii nõme asi töötab.
Nii imelik on kirjutada, et lõppude lõpuks oli tegemist kohutavalt halva looga, mis oli ääretult hästi välja kirjutatud... Sõltub muidugi sellest, mida "hästi välja kirjutamise" all silmas pidada - mitte dialoogi taset, mitte süžeekäänakuid. Nii paljusid asju oleks juba ise teinud hoopis teisiti - ja seda tunnet ei teki üldiselt isegi keskpärast kirjanikku lugedes! Sellist edevat tunnet ei tohi tekkida lasta! Kirjandusest otsin ma tõestust vastupidise kohta. Ma ütlen - kõigi nende kordade kohta, mil sageli halvaks tunnistatud kirjanik tekitab siiski mõtte, et ma seda või toda asja ikkagi ei oskaks nii peenelt või osavalt öelda (ja isegi 50 Shades tekitas seda, rääkimata Pärnitsast või... noh, neid leidub), kõigi nende kordade kohta tuleb mul seda ülimalt premeeritud Bacigalupit mitmekordselt nahutada.
Aga vot. Mitte ei saa 3-st punktist vähemaks tõmmata. Sest maailm on hea. Raisk.
Charles Stross "Palimpsest"
5/10
Umbes nagu moodsamas kuues Asimovi "Igaviku lõpp", ainult et...
Sama kirjaniku "Accelerandost" kirjutasin blogisissekande ümber arvustuseks ulmeajakirjale Reaktor. Siis oli huvitav rääkida küberpunk-teosest, mille neljandal astmel keerulisi ideid käsitletakse kuuenda astme sõnavaraga.
Tolle kohta ma veel tundsin, et ehkki see polnud nauditav, oli muljetavaldav see, et küberpunk tundus olevat saavutatud autentselt. Et numbrid ei muutunud kordagi naeruväärseks. Et maailm ja ideed läksid aina suuremaks-suuremaks-suuremaks. Isegi selle raskepärasus oli nii ja naa - hetkiti tundus "ahh, see läheb tüütuks"-hinnang olevat ikkagi liialdatud ja sai ikkagi tunda kergendust selle üle, et mingid hetked ikkagi ajasid muhelema.
Aga "Palimpsestiga" enam polnud nii. Kuid see võis tuleneda vaid sellest reklaamlausest, et "Igaviku lõpu" moodne vorm. Saan aru, kust see võrdlus tuleb - iseenesest oli lõppkonflikt lõpuks seesama, tohutu pikk, aga üksildane inimajalugu versus tõenäoliselt lõputu ja tõenäoliselt ülisotsiaalne inimajalugu (üks "võib-olla" jäetakse mõlemal puhul õhku rippuma).
Võib-olla on Stross ka ise püüelnud selle paralleeli tõmbamise poole...
Siinkohal jäi ikkagi võrdluses alla minu jaoks, sest Asimov on lihtsalt kohutavalt palju huvitavam kirjanik. Ja mulle muidu ei meeldi ülemäära kasutada "üliüli"-sid, eriti hinnangute juures, eriti kahe kirjaniku võrdlemisel, aga seekord on Stross ikka niivõrd lugejavaenulik ja Asimov sedavõrd (noorteromaanilikult) ladus, et ei jää muud üle.
Omamoodi kahju, et talle ei leidunud kunagi ammu-ammu mingi autoriteet, kes maininuks, et...
Ah, aga rumal tunne tuleb niimoodi. Nagu asi oleks mõistetamatuses.
Ei ole häda selles. Ja ma saan aru, et see komplitseeritus annab talle teatava originaalsuse - see on nagu postmodernistlik lahendus kirjanduse probleemile, et emotsionaalselt või intellektuaalselt haarav tekst on ennast ammendanud.
Uhh, aga samas...
Mida rohkem aega mööda läheb, seda ülekohtusemad tundub teose kritiseerimine.
Emotsionaalselt tekkis ikka mingi sümpaatia peategelase ja teose mingite ideede vastu. Aga need olid poolikud liinid, mis ei jõudnud õieti kuskile. Suhte- või tegelasliinide eosed, mis innuga alustavad ja jõuetult raugevad.
Iseasi muidugi, kui see on lugeja esimene Strossi-kogemus. Siiiis võib see tõepoolest päris värskendav olla. Ja eks ta ole tegelt piisavalt lühike ka, et kirjanikust saab üsna usaldusväärse aimuse üsna minimaalse vaevaga. Ehk võiks see siiski olla selle raamatu võlu...?
Aga ega ma püüagi praegu teha mingit lõpphinnangut raamatu objektiivsele väärtusele. Ei vaimustanud see niivõrd, et oleks mingit igatsust selle järele. Selle minu lugemistajule jäid need ideed poolikuks ega haaranud piisavalt.
Hästi tore harjumus imelikke mõisteid välja mõelda. Aga nüüd on tunne, et midagi kasulikku on selles praeguses. Enda sisemise sõnavara väljaselgitamisel midagi head.
Lugemistaju oleks lihtsalt see instinkt lugemisel, mis väidab, kas asi on õige, kas asi on vale, kas asi on aus või originaalne või laenatud plagiaat. Kui asi on pingutatud, kui asi on loomulikult paberile voolanud. Ja sedapuhku ütleb lugemistaju, et need ideed on poolikud. Kuigi kõik on nagu tehtud. Kuigi on ära näidatud kõik inimkonna võimalikud lõpud. Ja kuigi on selge, kuhu jõuab omadega ja mida teeb peategelane.
Või kasutan ma sõna "lugemistaju" praegu selles tähenduses, et puudus teatav klassikaline ülesehitus või klassikaline lõpp - ja mina konservatiivse lugemismaitsega inimesena lihtsalt nurisengi ülekohtuselt teistsugususe kui sellise peale?
Noh, on kuidas on, tegelikult tuleb nentida mitut asja selle kasuks. Mistõttu ei saa ka allapoole tõmmata "normaalsest". See polnud tegelikult halb lugemiskogemus, aga polnud ka tegelikult nauditav (mitte "tore" ega "mõnus", mida kõik nauditavad raamatud ei peagi olema - lõppeks nauditav raamat võib ka üsna mittemõnusalt minna ja olla täiesti ebatore. Truman Capote "Külmavereliselt", põhjalik lugu ühe pere mõrvamisest, polnud ka eriliselt ladus ja "tore" ammugi mitte. Kuid oli üks nauditavamaid ja muljetavaldavamaid lugemiskogemusi, mis mul üle pika aja olnud oli, kui toda lugesin. Ent see praegune polnud lõpuks isegi eriliselt nauditav.
Sest "naudingu" osas peangi silmas rahulolekut raamatu lugemisest, mis ei puuduta selle lugemise esimest emotsiooni, vaid peegeldab seda, kuidas sisemus tajub selle väärtust. Iga kriitiline sõnavõtt igast raamatust on mingil tasandil ülekohtune ja kindlasti see praegunegi - ilmselt pole lihtsalt tegemist *minu* teosega...)
Ühesõnaga...
Jäägu sinna vahepeale.
Mis sel head oli:
see ei jõudnud südamest ära tüüdata - tegelikult on piisavalt lühike ja mingil tasandil haarav justkui. Ideestik ja maailm olid põneva potentsiaaliga. Väikesed iroonilised nööked iseenda pihta olid huvitavad (näiteks ironiseeriti inimeste kallal, kes tahavad kõike muuta mälukristallideks, a'la "Accelerando".)
Aga ehk ajas mind turri potentsiaali raiskuminek (minu maitse järgi)?
Tead, ei. Ma tean, mis mind hoopis pahandas. See oli hoopis järgmise raamatu emotsioon, mille baasil ma räägin praegu.
(Ühelt poolt tahaks nagu lisada, et võib-olla on kõik need mu "aga-siiski'd" teatav hambutus, teatav argpükslikkus. Samamoodi on ka Raul Sulbi kommenteerinud seda raamatut, osutades selle voorustele justkui, aga lastes iga sõnaga läbi imbuda tema enese vastumeelsusel selle teose suhtes.
Rääkimata siis väga tublist blogijast "loterii:"-st, kes kommenteerib, et ta hoidub kommenteerimast.
Aga mida muud Sa ikka ütled - kui keskenduda lugemiselamusele, siis jääbki pigem ebalev seisukoht. Ja kui keskenduda ideede sooritatusele, siis nagu võiks tõmmata linnukese - aga kes siis läheneb kirjandusele niivõrd kliiniliselt?)
Monday, December 3, 2012
E.L. James "50 Shades Of Gray"
3/10
Üks õnnetu armumine "täiuslikku" mehesse, kelle vastuarmastus võiks rõõmustada, kui ta poleks nii sisemiselt katkine, et harrastab sadomaso-seksi.
Järjekordne raamat, mida "kriitikud vihkavad ja massid armastavad". Kuna seni teadsin romaani kohta peamiselt seda, et paljusid teismelisi poisse pidi väga häirima, et nende emad loevad pornot kas elutoas või näiteks kogu perega rannal lamades jms, guugeldasin raamatu lugemise järel, et teada lähemalt, kui suur see kõik on. Ja nagu sensatsioonidega ikka, seegi raamat lihtsalt veeres lumepallina, kuni kõik hakkasid sellest rääkima.
Saaks ehk juttu teha sellest, kuivõrd on näiteks 9gag ja teised netisaidid oma nurinaga selle raamatu edu põhjuseks.
Vahel öeldakse, et see on edestanud Potterit. Ei uskunud, mitte ei uskunud, kuni lugesin lähemalt ja tuleb välja, et nii oligi, see tõepoolest edestas ühe rekordi poolest Potterit. Nimelt on see enim tellitud teos Amazoni netipoes. Mis võib ka tuleneda vaid sellest, et inimesed ei pea "Pottereid" salaja neti teel tellima. Mis puutub Rowlingu edestamisse: "50 Shadesi" autor olla kühveldanud 60 mln dollarit oma raamatuga. See-eest Rowling on siiski jätkuvalt ainus kirjanik, kes on ilukirjandusega miljardäriks saanud. Ja me ei räägi ammu enam kroonidest.
Igatahes, raamatust endast:
sõbranna ütles, et kirjutatud on väga halvasti. Väga-väga halvasti. Aga hiRRRmus põnevalt!
Kusjuures, mulle selle piiratud sõnavara ja keelelised võimed väga närvidele ei käinud. Natuke kummastas, et minategelane, oletatavasti kirjandustudeng, ei teadnud näiteks, mida tähendab õieti selline sõna nagu "epiteet". (The last thing I heard before passing out was Christian's epitheth. "Fuck!"). Aga stiili poole pealt mind pigem üllatas, et see oli minu meelest üldiselt pigem ebanaeruväärne. Mind ei häirinud isegi paljukirutud seksistseenid - igatahes ei ajanud need kõht kõveras naerma ja natuke on tunne, et selleks pidanuks kas näpuga järge ajama või valjusti ette lugema, mitte minu moodi lihtsalt mööda tuhistama. Ehkki mikrotasandil pole tegemist nauditava proosaga - autorit ei saa otseselt süüdistada heas stiilis -, on tegemist neutraalse stiiliga. Keeleliselt mittenõudliku ning absoluutse nullstiiliga (Hemingway'l olla nullstiil - ehk on see siis "miinusstiil"? Või "nullim stiil"?). Selle külje pealt ei näinud ma vältimatut põhjust selle kallal ilkuma hakata. Tegemist polegi mu emakeelega, nii et mis ma ikka nurisen, kui asi tehakse mulle lihtsaks.
Mind pigem häiris see, et raamat oli lugedes tüütu, kuna selles oli lõppeks kuni 100 lehekülje võrra sisu. Tähendab, hõredaks jäi. Loed ja jääd ise ka sisemuses aina tühjemaks ja tühjemaks. Ja kokkuvõttes jäi raamat pealegi poolikuks, nii et tegemist on 500 lk võrra lõpetamata 100-lk-raamatuga.
Ja ei saa öelda, et "hõredus annabki sellele nii kiire loetavuse". Sest neid kirjanikke on küll, kes ei ohverda sisukust kiirloetava tempo nimel. Minu isiklike näidete seas on Paul Auster, Zelazny ja Salinger, aga universaalsem ja paljudele tuttavam ja tõeliselt kiirloetav autor võiks ehk olla Rowling.
Kui hakatagi kasvõi omaette kasutama sellist mõistet nagu "kiirloetav", siis tuleb see kohe jaotada vähemalt kaheks - selliseks, mis hiilgab lugejat edasiviiva pinge loomisega, panemata talle samas liigseid takistusi, ning selliseks, mis annab lugejale minimaalse annuse asjalikku informatsiooni lehekülje kohta, sundides teda veidigi terviklikuma lugemisseansi näljas edasi lugema, kuni saaks mingigi arvestatava mahu kätte.
Mõni huvitatu ütleb: "Okei, kirjutamisstiil kirjutamisstiiliks, aga kuidas on seks!?"
Kuskil leidsin ühe nimekirja "5 asja, mida mehed võiks Christian Greylt õppida seksi kohta" ja seal oli üks punktidest "eelmäng". Mis tundus natuke naljakas. Sest selle raamatu eelmängunäited olid pigem naises kinni kui mehes. Mees võiks öelda: "Oh hi, Ana!" ja naine ütleks seepeale: Only he has the ability to put so much passion in these words! - ja eelmänguks sellest piisaks.
Kuskil oli naljapilt meeste universaalsest lootusest, kui naine on kaisus: "Äkki, kui teda torgata, tuleb tal tuju peale?" Raamatut lugedes, eriti selle mitut erutatud "I felt his erection against me"-lausungit nähes, tuli tunne, et raamatu peategelane leidis Christianis mehe, kes tõepoolest oskas niimoodi torgata, et mõjus. Mehed, õppigem!
Ei hakka väga pikalt kirjeldama, mis moel oli seks veel ebarealistlik...
Või noh, mainin mõningaid kummastavusi, mis teevad sellest üsna ulmelise teose:
Alles 21selt süütuse kaotanud naine, kes pole kordagi masturbeerinud, kel puudub igasugune kontakt oma seksuaalsusega, saab selles raamatus seksuaalelu alustades minimaalselt ühe orgasmi igast suguühtest. Üks pealegi sellisest, kus meest ennast polnud kohal, vaid kõik toimus naise unenäos...
Sellele lisandub veel imelik arusaam sadomaso-seksist kui Christiani kohutavast sisemisest probleemist, millest tuleks teda võõrutada, sest see rikub kogu suhte, kuivõrd selle tõttu ei suutvat ta leppida tühipalja vanillaseksiga. Mida ta ometigi harrastab väga suure rahuldusega selle raamatu piires. Ühesõnaga, kummaline probleem.
Okih, viimase asjana seksi kohta, aga see on rohkem ühe netist leitud väite kritiseerimine:
"Feministid on kärmed kritiseerima ja keelustama meeste soovidest juhinduvat pornot, mille järgi iga õige naine peaks olema suurte rindadega nümfomaan, ent kas pole E. L. James teinud samamoodi liiga meestele, tekitades neis tunde, et utoopilised seksfantaasiad ja probleemide lahendamine kirgliku sadomasoseksiga on just see, mida naised vajavad."
Huvitav on see, et ülaloleva jutu ütleja pole arvestatud sellega, et naispeategelane taandub siingi lihtsalt seksmaniakiks. Üliseksuaalseks tegelaseks, kes tahab oma meest igas olukorras ja igas asendis, hoolimata kontekstist ja hoolimata sellest, kas ta peaks juba olema rahuldatud või mitte. Ja selle põhjal võiks tekkida mulje, et mitte ainult mehed ei taha, et naised oleks sellised nagu "meeste soovidest juhinduvates" pornofilmides, vaid seda tahavad ka naised.
Hüva, vaatan sellest kõigest mööda.
Las olla see stiil.
Las olla see seks.
Mind hakkas hoopis vaevama see, kuidas naispeategelane käis ringi oma parima sõbra Joséga.
Ja kui ma mainisin raamatut laenanud sõbrannale just Joséd, küsis ta kohe, miks selline seosetu lähenemine teosele. Ja mul on oma taust seosetu raamatuvaatlusega...
Selles raamatus on see lähenemine minu meelest aga põhjendatud. Nimelt saab selle kaudu umbes teada, milline oli teose "päriselu" ehk maailm ilma Christianita.
See oli veel mõistetav, et kõik peategelase ülejäänud meessuhted olid äärmiselt deseksualiseeritud.
Vanematest meestest: tal pärisisa suri kunagi ammu (ja raamat ilmselt annab mõista, et tegemist on psühholoogilise vundamendiga tema olemuses vms, stiilis "Mida ütleks küll Freud selle kohta?"), ema vahetas abikaasat iga natukese aja tagant ning üks neist oli talle isafiguuriks, teine oli ema mees. Raamatus mainitud omaealised meestuttavad on kõik platoonilised (ent ühepoolselt kiindunud) sõbrad.
Kuidagi huvitav tundus aga see, kuidas neiu reageeris oma parima sõbra José lähenemiskatsesse. See on selline sõber, kelle puhul on juba ääretult ammu ääretult selge, et ta on peategelasest kohutavalt sisse võetud. Pikaajaline meessõber, keda kõik tunnistavad nägusaks ja nii edasi, nõjatub ühel peol talle lähemale. Naisjutustaja ütleb: "José smells so sweet - of margarita and beer". Mees hakkab teda suudlema. Tal peaaegu õnnestub veenda väga purjus peategelast temaga suudlema.
Möönan, et napsuse naise ärakasutamine pole džentelmenilik. Kuid selline mõlema poole poolt tunnistatud pikaajaline friendzone'imine on sisuliselt selle tunnistamine, et miski on pinna all, sest sedavõrd pikaajalist seksuaalset pinget niisama ei eirata. Sellisel juhul on minu meelest õigustatud katsuda oma õnne mingi hetk.
Juhtub aga teisiti - Christian, keda keegi õieti ei tunnegi (peategelane samuti mitte), kellega oli juba tehtud (üks) lõpparve(test), ilmub eikusagilt ja tõukab mehe eemale. Seepeale on Christianist saanud Prints Valgel Hobusel.
Järgmine päev ja Anastasia kogub end ja taipab, mida José oli teha püüdnud - ja tema solvumine on meeletu! José käitus mõeldamatult! Peategelane ei julge mõeldagi seepeale, et mainida vahejuhtumit oma sõjakale sõbrannale Kate'ile - sest Kate tapaks José. Tapaks täitsa surnuks.
Minu meelest tekib siin huvitav vastandus, lausa pöördvõrdelisus "reaalse mehe" ja "unelmate mehe" vahel. Ühelt poolt on näidatud tegelase reaalset suhtlemist pärismeestega, mis on läbinisti mitteseksuaalne - isegi selleni välja, et platoonilisuse piiri ületamine on (Kate'i poolt läbiviidava) surma ähvardusel keelatud. Šokeerivaks tuleb pidada isegi mõtet suudlusest sellise inimesega nagu reaalne mees.
Ja sellele vastandub toorseksuaalne suhtlemine fantastilise üliinimesega...
Kelle suhtes nähakse pealegi hoopis vale probleemi. Tema võikaks kujunevat armukadedust ning võimetust respekteerida kalli inimese privaatsust on selles raamatus kujutatud kui midagi peaaegu nunnut - "Oh you stalker, you", naljatleb naine temaga, sest ta on talle järele tulnud teise osariiki välja (ehkki soovi selleks pole väljendatud), rääkimata telefoni jälitamisest.
Seksuaalsed iseärasused nuutide ja kettide näol lihtsalt ei ole veenev probleem, sest kordagi ei teki tunnet, et mõlemad ei võiks rahulduda ka tavaseksiga (vahel kinniseotult), mis mõlemale selle raamatu piires nii jumalik tundub.
Seks on nende tegelaste moodi kompromissitult ainutähtis vaid siis, kui see on ainus hästitoimiv aspekt suhtes.
Mu õde luges seda ja teda segas selle raamatu juures asjaolu, et lõpuks tegeleb see Koletise inimlikustamisega - Bella ja Koletis armuvad teineteisesse ja Koletisest saab inimene.
Õppetunnina on see mõte kohutav, sest ehkki pingutamine millegi nimel on väärt asi, tuleb näha, kustmaalt pole tegemist ennastohverdava vaevaga, vaid enesepiinamisega. Et destruktiivsed suhted kipuvad sageli tekitama enesehaletsust, mis omakorda tekitavad tunde, et paremat pole vastav naine väärt, oleks sellisesse toppama jäämine ning mingise võltsoptimismi säilitamine lihtsalt väär.
Ülevoolav armukadedus võib olla märk kirest ja armastusest. See võiks aga pigem olla märk omanditundest ja agressiivsusest.
Mis puutub veel kriitikasse, siis tundub, et tavaliselt on inimesed seda kirjutanud spontaanse, ülevoolava, peaaegu elevustunde ajel. Ja minule tuleb see üllatusena. Sest selleks peab raamat ise küllastama adrenaliiniga, mis muundub vihaks vms.
Võib-olla lugesin seda enese jaoks veidi vääral hetkel ja raamatu lugemine jäi lihtsalt õõnestavaks kogemuseks...
Muidu võiks see olla suurim nauding säärase raamatu juures - mitte selle lugemine, vaid tagasiside tegemine. Sest ühelt poolt loed selleks, et mõistusega teada, mida kritiseerid. Teisalt loed aga selleks, et tunda ärritust eneses tekkimas, kasvatada seda eneses samm-sammult... Lugemine kui kriitikaorgia eelmäng, iga uue rea lugemisega aina rohkem ja rohkem pumbates enesesse toorest agressiivset jõudu, et vabastada see energia kulminatsioonina ühes pikas vihases tiraadis.
Kuid nagu öeldud, sellise protsessi tekkeks pidanuks raamat ajama kirglikult vihaseks. Mitte mõjuma vastupidiselt. Ja see praegune on pigem tüki aja pärast ja üsna rahulikult kirjutatud. (Ja mitte kirest kantud, vaid pragmaatilisel kaalutlusel, et seejärel tuleb miljonmiljon külastajat lugeja, yay!)
Eh. Aga ehk oli häda selles, et ma ei hakanudki tegelikult seda raamatut lugema mitte seepärast, et paljud agaralt kritiseerivad (elik selleks, et ilkuda seda puhta südametunnistusega - aga milleks oleks üldse vaja ilkuda mööduvate sensatsioonide kallal?), vaid seepärast, et sõbranna väga soovitas ja laenas. Ta oli nimelt üsna sillas sellest raamatust ja natuke torises, kui ma kirtsutasin kulmu (või lausa tögasin teda), et temagi seda avalikus kohas luges. Nagu mõni rahuldamatu pereema, : ). Kuid ta esitas vastuväite: "Kas sa ise oled seda lugenud? Miks sa peaksid siis nii ütlema?"
Ot... Aga siis ma järelikult lugesingi seda selleks, et saada seda puhta südametunnistusega kritiseerida. Heh, näedsasiis...
Samas ei väida ma kindlalt, nagu ma ei kavatsekski kunagi lugeda teist või kolmandat osa. Kui kunagi peaks näiteks tekkima olukord, kus tahan end psüühilises mõttes sisimas tühjendada - kas või selleks, oletame, et mõnest heast raamatust maksimaalselt küllastuda -, siis minu meelest saaks neid raamatuid säärase ventiilina kasutada.
Miski minus ütleb, et too sõbranna esitab vastuargumendi, et ma pole lihtsalt lugenud naistekaid ja et ma ei saagi häälestuda "50 Shades'i" lainele, kui ma pole sina peal näiteks Austeni ja Thomas Hardyga. Njah, pole tõesti neid veel lugenud. Kuid arvan, et naistekaid saab ka hästi teha. Ja ma püüan hoiduda "50 Shadesi" latist neid kätte võttes.
Kui aga tahta lugeda head naistekat, milles on huvitavalt tehtud psühholoogilised ning krussikeeratud karakterid, siis julgeksin kogu täiega soovitada hoopis Marian Keyesi loomingut.
Üks õnnetu armumine "täiuslikku" mehesse, kelle vastuarmastus võiks rõõmustada, kui ta poleks nii sisemiselt katkine, et harrastab sadomaso-seksi.
Järjekordne raamat, mida "kriitikud vihkavad ja massid armastavad". Kuna seni teadsin romaani kohta peamiselt seda, et paljusid teismelisi poisse pidi väga häirima, et nende emad loevad pornot kas elutoas või näiteks kogu perega rannal lamades jms, guugeldasin raamatu lugemise järel, et teada lähemalt, kui suur see kõik on. Ja nagu sensatsioonidega ikka, seegi raamat lihtsalt veeres lumepallina, kuni kõik hakkasid sellest rääkima.
Saaks ehk juttu teha sellest, kuivõrd on näiteks 9gag ja teised netisaidid oma nurinaga selle raamatu edu põhjuseks.
Vahel öeldakse, et see on edestanud Potterit. Ei uskunud, mitte ei uskunud, kuni lugesin lähemalt ja tuleb välja, et nii oligi, see tõepoolest edestas ühe rekordi poolest Potterit. Nimelt on see enim tellitud teos Amazoni netipoes. Mis võib ka tuleneda vaid sellest, et inimesed ei pea "Pottereid" salaja neti teel tellima. Mis puutub Rowlingu edestamisse: "50 Shadesi" autor olla kühveldanud 60 mln dollarit oma raamatuga. See-eest Rowling on siiski jätkuvalt ainus kirjanik, kes on ilukirjandusega miljardäriks saanud. Ja me ei räägi ammu enam kroonidest.
Igatahes, raamatust endast:
sõbranna ütles, et kirjutatud on väga halvasti. Väga-väga halvasti. Aga hiRRRmus põnevalt!
Kusjuures, mulle selle piiratud sõnavara ja keelelised võimed väga närvidele ei käinud. Natuke kummastas, et minategelane, oletatavasti kirjandustudeng, ei teadnud näiteks, mida tähendab õieti selline sõna nagu "epiteet". (The last thing I heard before passing out was Christian's epitheth. "Fuck!"). Aga stiili poole pealt mind pigem üllatas, et see oli minu meelest üldiselt pigem ebanaeruväärne. Mind ei häirinud isegi paljukirutud seksistseenid - igatahes ei ajanud need kõht kõveras naerma ja natuke on tunne, et selleks pidanuks kas näpuga järge ajama või valjusti ette lugema, mitte minu moodi lihtsalt mööda tuhistama. Ehkki mikrotasandil pole tegemist nauditava proosaga - autorit ei saa otseselt süüdistada heas stiilis -, on tegemist neutraalse stiiliga. Keeleliselt mittenõudliku ning absoluutse nullstiiliga (Hemingway'l olla nullstiil - ehk on see siis "miinusstiil"? Või "nullim stiil"?). Selle külje pealt ei näinud ma vältimatut põhjust selle kallal ilkuma hakata. Tegemist polegi mu emakeelega, nii et mis ma ikka nurisen, kui asi tehakse mulle lihtsaks.
Mind pigem häiris see, et raamat oli lugedes tüütu, kuna selles oli lõppeks kuni 100 lehekülje võrra sisu. Tähendab, hõredaks jäi. Loed ja jääd ise ka sisemuses aina tühjemaks ja tühjemaks. Ja kokkuvõttes jäi raamat pealegi poolikuks, nii et tegemist on 500 lk võrra lõpetamata 100-lk-raamatuga.
Ja ei saa öelda, et "hõredus annabki sellele nii kiire loetavuse". Sest neid kirjanikke on küll, kes ei ohverda sisukust kiirloetava tempo nimel. Minu isiklike näidete seas on Paul Auster, Zelazny ja Salinger, aga universaalsem ja paljudele tuttavam ja tõeliselt kiirloetav autor võiks ehk olla Rowling.
Kui hakatagi kasvõi omaette kasutama sellist mõistet nagu "kiirloetav", siis tuleb see kohe jaotada vähemalt kaheks - selliseks, mis hiilgab lugejat edasiviiva pinge loomisega, panemata talle samas liigseid takistusi, ning selliseks, mis annab lugejale minimaalse annuse asjalikku informatsiooni lehekülje kohta, sundides teda veidigi terviklikuma lugemisseansi näljas edasi lugema, kuni saaks mingigi arvestatava mahu kätte.
Mõni huvitatu ütleb: "Okei, kirjutamisstiil kirjutamisstiiliks, aga kuidas on seks!?"
Kuskil leidsin ühe nimekirja "5 asja, mida mehed võiks Christian Greylt õppida seksi kohta" ja seal oli üks punktidest "eelmäng". Mis tundus natuke naljakas. Sest selle raamatu eelmängunäited olid pigem naises kinni kui mehes. Mees võiks öelda: "Oh hi, Ana!" ja naine ütleks seepeale: Only he has the ability to put so much passion in these words! - ja eelmänguks sellest piisaks.
Kuskil oli naljapilt meeste universaalsest lootusest, kui naine on kaisus: "Äkki, kui teda torgata, tuleb tal tuju peale?" Raamatut lugedes, eriti selle mitut erutatud "I felt his erection against me"-lausungit nähes, tuli tunne, et raamatu peategelane leidis Christianis mehe, kes tõepoolest oskas niimoodi torgata, et mõjus. Mehed, õppigem!
Ei hakka väga pikalt kirjeldama, mis moel oli seks veel ebarealistlik...
Või noh, mainin mõningaid kummastavusi, mis teevad sellest üsna ulmelise teose:
Alles 21selt süütuse kaotanud naine, kes pole kordagi masturbeerinud, kel puudub igasugune kontakt oma seksuaalsusega, saab selles raamatus seksuaalelu alustades minimaalselt ühe orgasmi igast suguühtest. Üks pealegi sellisest, kus meest ennast polnud kohal, vaid kõik toimus naise unenäos...
Sellele lisandub veel imelik arusaam sadomaso-seksist kui Christiani kohutavast sisemisest probleemist, millest tuleks teda võõrutada, sest see rikub kogu suhte, kuivõrd selle tõttu ei suutvat ta leppida tühipalja vanillaseksiga. Mida ta ometigi harrastab väga suure rahuldusega selle raamatu piires. Ühesõnaga, kummaline probleem.
Okih, viimase asjana seksi kohta, aga see on rohkem ühe netist leitud väite kritiseerimine:
"Feministid on kärmed kritiseerima ja keelustama meeste soovidest juhinduvat pornot, mille järgi iga õige naine peaks olema suurte rindadega nümfomaan, ent kas pole E. L. James teinud samamoodi liiga meestele, tekitades neis tunde, et utoopilised seksfantaasiad ja probleemide lahendamine kirgliku sadomasoseksiga on just see, mida naised vajavad."
Huvitav on see, et ülaloleva jutu ütleja pole arvestatud sellega, et naispeategelane taandub siingi lihtsalt seksmaniakiks. Üliseksuaalseks tegelaseks, kes tahab oma meest igas olukorras ja igas asendis, hoolimata kontekstist ja hoolimata sellest, kas ta peaks juba olema rahuldatud või mitte. Ja selle põhjal võiks tekkida mulje, et mitte ainult mehed ei taha, et naised oleks sellised nagu "meeste soovidest juhinduvates" pornofilmides, vaid seda tahavad ka naised.
Hüva, vaatan sellest kõigest mööda.
Las olla see stiil.
Las olla see seks.
Mind hakkas hoopis vaevama see, kuidas naispeategelane käis ringi oma parima sõbra Joséga.
Ja kui ma mainisin raamatut laenanud sõbrannale just Joséd, küsis ta kohe, miks selline seosetu lähenemine teosele. Ja mul on oma taust seosetu raamatuvaatlusega...
Selles raamatus on see lähenemine minu meelest aga põhjendatud. Nimelt saab selle kaudu umbes teada, milline oli teose "päriselu" ehk maailm ilma Christianita.
See oli veel mõistetav, et kõik peategelase ülejäänud meessuhted olid äärmiselt deseksualiseeritud.
Vanematest meestest: tal pärisisa suri kunagi ammu (ja raamat ilmselt annab mõista, et tegemist on psühholoogilise vundamendiga tema olemuses vms, stiilis "Mida ütleks küll Freud selle kohta?"), ema vahetas abikaasat iga natukese aja tagant ning üks neist oli talle isafiguuriks, teine oli ema mees. Raamatus mainitud omaealised meestuttavad on kõik platoonilised (ent ühepoolselt kiindunud) sõbrad.
Kuidagi huvitav tundus aga see, kuidas neiu reageeris oma parima sõbra José lähenemiskatsesse. See on selline sõber, kelle puhul on juba ääretult ammu ääretult selge, et ta on peategelasest kohutavalt sisse võetud. Pikaajaline meessõber, keda kõik tunnistavad nägusaks ja nii edasi, nõjatub ühel peol talle lähemale. Naisjutustaja ütleb: "José smells so sweet - of margarita and beer". Mees hakkab teda suudlema. Tal peaaegu õnnestub veenda väga purjus peategelast temaga suudlema.
Möönan, et napsuse naise ärakasutamine pole džentelmenilik. Kuid selline mõlema poole poolt tunnistatud pikaajaline friendzone'imine on sisuliselt selle tunnistamine, et miski on pinna all, sest sedavõrd pikaajalist seksuaalset pinget niisama ei eirata. Sellisel juhul on minu meelest õigustatud katsuda oma õnne mingi hetk.
Juhtub aga teisiti - Christian, keda keegi õieti ei tunnegi (peategelane samuti mitte), kellega oli juba tehtud (üks) lõpparve(test), ilmub eikusagilt ja tõukab mehe eemale. Seepeale on Christianist saanud Prints Valgel Hobusel.
Järgmine päev ja Anastasia kogub end ja taipab, mida José oli teha püüdnud - ja tema solvumine on meeletu! José käitus mõeldamatult! Peategelane ei julge mõeldagi seepeale, et mainida vahejuhtumit oma sõjakale sõbrannale Kate'ile - sest Kate tapaks José. Tapaks täitsa surnuks.
Minu meelest tekib siin huvitav vastandus, lausa pöördvõrdelisus "reaalse mehe" ja "unelmate mehe" vahel. Ühelt poolt on näidatud tegelase reaalset suhtlemist pärismeestega, mis on läbinisti mitteseksuaalne - isegi selleni välja, et platoonilisuse piiri ületamine on (Kate'i poolt läbiviidava) surma ähvardusel keelatud. Šokeerivaks tuleb pidada isegi mõtet suudlusest sellise inimesega nagu reaalne mees.
Ja sellele vastandub toorseksuaalne suhtlemine fantastilise üliinimesega...
Kelle suhtes nähakse pealegi hoopis vale probleemi. Tema võikaks kujunevat armukadedust ning võimetust respekteerida kalli inimese privaatsust on selles raamatus kujutatud kui midagi peaaegu nunnut - "Oh you stalker, you", naljatleb naine temaga, sest ta on talle järele tulnud teise osariiki välja (ehkki soovi selleks pole väljendatud), rääkimata telefoni jälitamisest.
Seksuaalsed iseärasused nuutide ja kettide näol lihtsalt ei ole veenev probleem, sest kordagi ei teki tunnet, et mõlemad ei võiks rahulduda ka tavaseksiga (vahel kinniseotult), mis mõlemale selle raamatu piires nii jumalik tundub.
Seks on nende tegelaste moodi kompromissitult ainutähtis vaid siis, kui see on ainus hästitoimiv aspekt suhtes.
Mu õde luges seda ja teda segas selle raamatu juures asjaolu, et lõpuks tegeleb see Koletise inimlikustamisega - Bella ja Koletis armuvad teineteisesse ja Koletisest saab inimene.
Õppetunnina on see mõte kohutav, sest ehkki pingutamine millegi nimel on väärt asi, tuleb näha, kustmaalt pole tegemist ennastohverdava vaevaga, vaid enesepiinamisega. Et destruktiivsed suhted kipuvad sageli tekitama enesehaletsust, mis omakorda tekitavad tunde, et paremat pole vastav naine väärt, oleks sellisesse toppama jäämine ning mingise võltsoptimismi säilitamine lihtsalt väär.
Ülevoolav armukadedus võib olla märk kirest ja armastusest. See võiks aga pigem olla märk omanditundest ja agressiivsusest.
Mis puutub veel kriitikasse, siis tundub, et tavaliselt on inimesed seda kirjutanud spontaanse, ülevoolava, peaaegu elevustunde ajel. Ja minule tuleb see üllatusena. Sest selleks peab raamat ise küllastama adrenaliiniga, mis muundub vihaks vms.
Võib-olla lugesin seda enese jaoks veidi vääral hetkel ja raamatu lugemine jäi lihtsalt õõnestavaks kogemuseks...
Muidu võiks see olla suurim nauding säärase raamatu juures - mitte selle lugemine, vaid tagasiside tegemine. Sest ühelt poolt loed selleks, et mõistusega teada, mida kritiseerid. Teisalt loed aga selleks, et tunda ärritust eneses tekkimas, kasvatada seda eneses samm-sammult... Lugemine kui kriitikaorgia eelmäng, iga uue rea lugemisega aina rohkem ja rohkem pumbates enesesse toorest agressiivset jõudu, et vabastada see energia kulminatsioonina ühes pikas vihases tiraadis.
Kuid nagu öeldud, sellise protsessi tekkeks pidanuks raamat ajama kirglikult vihaseks. Mitte mõjuma vastupidiselt. Ja see praegune on pigem tüki aja pärast ja üsna rahulikult kirjutatud. (Ja mitte kirest kantud, vaid pragmaatilisel kaalutlusel, et seejärel tuleb miljonmiljon külastajat lugeja, yay!)
Eh. Aga ehk oli häda selles, et ma ei hakanudki tegelikult seda raamatut lugema mitte seepärast, et paljud agaralt kritiseerivad (elik selleks, et ilkuda seda puhta südametunnistusega - aga milleks oleks üldse vaja ilkuda mööduvate sensatsioonide kallal?), vaid seepärast, et sõbranna väga soovitas ja laenas. Ta oli nimelt üsna sillas sellest raamatust ja natuke torises, kui ma kirtsutasin kulmu (või lausa tögasin teda), et temagi seda avalikus kohas luges. Nagu mõni rahuldamatu pereema, : ). Kuid ta esitas vastuväite: "Kas sa ise oled seda lugenud? Miks sa peaksid siis nii ütlema?"
Ot... Aga siis ma järelikult lugesingi seda selleks, et saada seda puhta südametunnistusega kritiseerida. Heh, näedsasiis...
Samas ei väida ma kindlalt, nagu ma ei kavatsekski kunagi lugeda teist või kolmandat osa. Kui kunagi peaks näiteks tekkima olukord, kus tahan end psüühilises mõttes sisimas tühjendada - kas või selleks, oletame, et mõnest heast raamatust maksimaalselt küllastuda -, siis minu meelest saaks neid raamatuid säärase ventiilina kasutada.
Miski minus ütleb, et too sõbranna esitab vastuargumendi, et ma pole lihtsalt lugenud naistekaid ja et ma ei saagi häälestuda "50 Shades'i" lainele, kui ma pole sina peal näiteks Austeni ja Thomas Hardyga. Njah, pole tõesti neid veel lugenud. Kuid arvan, et naistekaid saab ka hästi teha. Ja ma püüan hoiduda "50 Shadesi" latist neid kätte võttes.
Kui aga tahta lugeda head naistekat, milles on huvitavalt tehtud psühholoogilised ning krussikeeratud karakterid, siis julgeksin kogu täiega soovitada hoopis Marian Keyesi loomingut.
Mart Kivastik "Vietnami retsept"
7/10
Romaani moodi bromance-reisikiri, millele lisandub ühe armastusloo siluett.
Teatavas mõttes on see raamat justkui ideaalne asi tänapäeva eesti lugejale. Mitte ilmtingimata teostuse, üsna kindlasti aga kontseptsiooni poolest. Nagu oleks kirjastuselt tellitud teos, mis võiks meeldida. Ja ei oskagi ette kujutada, miks ei peaks meeldima. Nimelt on tegemist reisikirjaga ("Minu Eesti"-seeria domineeritud kirjandusmaastikul), millesse on aga juurde nihkunud ühe kiindumuse lugu (ja kellele ei meeldiks südameasjad kirjandusteoses?). See pole samas põhiline emotsioon (sest kellele meeldiks südameasjadega liialdamine kirjandusteoses?), oh ei - selleks on pigem peategelase ja tema reisijuhi omavaheline suhtlemine ning tõusud ja mõõnad selles. Seda vaid juhul, kui keskenduda inimsuhetele teoses. Suhe Vietnamiga, see on juba teine asi...
Raamat sisaldab peatükkide kaupa vaheldumisi kaht lugu. Neist varasem on poisi ja ühe pimesi reisikaaslaseks valitud tüdruku Mari avastused Vietnami ja teineteise suhtes. Romaani lõpu juures on selle liini lõpp, mis on samas teise loo algus ning romaani avapeatükk. See sisaldab eneses napsuse peaga tehtud lepingut vietnamlase Dongiga võtta ette teekond Ho Chi Minhi (mida mainitakse raamatu alguses olevat Saigon - seda raamatu jooksul aga ei korrata). Ei oskagi öelda, kuidas on õigem - on need lood teisejärgulised ning esmatähtis eelkõige Vietnam kogu oma teistsugususes, teekond kaugele kui teekond iseenesesse ja nii edasi, või võiks pidada selle raamatu erinüansiks just neid suhtlemisi. Palju sõltub sellest, kas tahta seda pigem näha reisikirjana või romaanina. Kumbagi aspekti ei saa muidugi lugemismuljest välja lülitada, minu meelest oli selgelt tegemist ilukirjanduslikult kallutatud reisikirjaga. Sellisega, mis võinuks olla ka lihtsalt kellegi retk Vietnami, aga et ta ei jääks "Minu Vietnami" kordamiseks, on sel peategelane ja tema probleemid.
Mistõttu ei osutata vaid sellele, et vaadake kui põnev, ma söön prussakaid, vaid võetakse teatav hoiak selle suhtes ning luuakse kontekst, milles ta peab selle teekonna üheks etapiks ka prussakate söömist. Nagu öeldud, see on väikeste täiendustega: peategelane on autorist noorem ja seetõttu veidi tujukam. Autorit tundmata võib selline väide tunduda kummaline, nii et täpsustades: ta käitub tujukamalt kui võiks käituda üks keskealine härra - tegelikult käitub ta tujukamalt, kui käituvad enamasti nooredki inimesed. Õnneks ei väidagi autor peategelast normaalseks selleealiseks - pigem annab see teatav neurootilisus "reisikirjale" juurde pingestatust, mis ei lähe aga kordki päris õõnsaks probleemide otsimiseks.
Seda, et romaanide autobiograafilisus on mõnede meelest vältimatu omadus, võib pöörata ka teistpidi ja vaadelda reisikirju ja muu taolise kirjanduse romaanilikkust. Seepärast julgen žanrilisse vahealasse jäämise poolest tuua paralleeli Lii Undi raamatuga "Parim näitleja linnas". Kandes alapealkirja "Varanasi päevik", on tegemist Mati Undi lese üleskirjutusega tema elust Varanasi linnas ja eneseavastuspüüdudest ning kirjeldused neist, kellega ta kokku puutub. See kõik on aga kujutatud ilmse kirjanduslikkusega. Tegelased omandavad karakterlikkuse, kirjeldused ja dialoog seevastu, nagu ka minategelase heietused, teatava poeetilisuse. Nii oli see nauditav tugevalt autobiograafilise algega romaanina.
Kivastiku teost saaks samuti vaadelda enam-vähem selliselt aluselt, ainult et sel puhul tuleks vast täpsustada, et Kivastiku puhul on tegemist näitekirjanikuga. Seepärast ei ilmne see ilukirjanduslikkus ilmtingimata kirjelduste kujundlikkuses ega mõtete poeetilisuses, vaid pigem tegevuses-dialoogis, mis on täpne ja mõjuv. Tekst jookseb kiiresti, sellesse on kerge ja mugav sisse elada kõige suvalisemates kohtades, bussis niisama istudes või enne magamaminekut, aga sealjuures jääks muidugi kripeldama, et ei pääse edasi lugema. Ühesõnaga, see on kirjutatud põneva stiiliga.
Ilukirjanduslikkuse esiletõstmiseks võib veel osutada teatavale tõhusale konstrueeritusele. Doris Lessing on maininud, et mingit asja tagantjärele jutustades näib iga selle element osutavat üheleainsale suunale, justkui oleks lõpuks toimunu olnud vältimatu. Ebaõnnestunud suhete esimeste rõõmuhetkede tagant hakatakse nägema kurjakuulutavaid varje, samas kui õnneliku lõpuga lugude algustakistused ongi vaid tutvumisperioodi konarused. Üldjuhul romaanikirjanik teab, millega tema lugu lõppeb, mistõttu hakkab tema sõnadestki paratamatult imbuma seda narratiivi ettemääratust.
Śelle omadusega suudab Kivastik aga mängida üsna huvitavalt - hilisema liiniga enam-vähem aimata lastes, kuhu tekst omadega jõuab, on varasemas liinis siiski piisavalt mõnusat pinget. Kummaski on oma tugevused - esimese, Mari-liini lugemist kannab lugeja uudishimu selle vastu, kuidas jõutakse selle stoori lõpp-punkti ning buddy filmi moodi Dongi-loo juurde. Tolle puhul tuleb ent esile tõsta, et Dong on ilmselt raamatu kõige põnevam tegelane. Selle tingib asjaolu, et ta on piisavalt sõber peategelasega, et nad saaksid mingil määral teineteisega suhestuda (selmet loobuda ülesande võimatuse tõttu), aga samas piisavalt vietnamlane, et esindada võõrast hinge.
Ja eks loetaksegi selleks, et puutuda kokku võõra hingega. Lõppeks jääks iga reisikiri igavaks, kui see ei sisaldaks veidigi kohalikku hinge ja selle eripära. "Vietnami retseptis" jääb see kokkupuude küll millekski turismireisiga sarnanevaks - ent sellisena töötab see väga hästi. Väikese vahepõikena tollesse maailmaruumi, ka vahepõikena ühe tegelase suhetesse kahe inimesega, töötab see raamat kenasti. Sügavama ja põhjalikuma elamuse asemel jääb see siiski vaheraamatuks.
Romaani moodi bromance-reisikiri, millele lisandub ühe armastusloo siluett.
Teatavas mõttes on see raamat justkui ideaalne asi tänapäeva eesti lugejale. Mitte ilmtingimata teostuse, üsna kindlasti aga kontseptsiooni poolest. Nagu oleks kirjastuselt tellitud teos, mis võiks meeldida. Ja ei oskagi ette kujutada, miks ei peaks meeldima. Nimelt on tegemist reisikirjaga ("Minu Eesti"-seeria domineeritud kirjandusmaastikul), millesse on aga juurde nihkunud ühe kiindumuse lugu (ja kellele ei meeldiks südameasjad kirjandusteoses?). See pole samas põhiline emotsioon (sest kellele meeldiks südameasjadega liialdamine kirjandusteoses?), oh ei - selleks on pigem peategelase ja tema reisijuhi omavaheline suhtlemine ning tõusud ja mõõnad selles. Seda vaid juhul, kui keskenduda inimsuhetele teoses. Suhe Vietnamiga, see on juba teine asi...
Raamat sisaldab peatükkide kaupa vaheldumisi kaht lugu. Neist varasem on poisi ja ühe pimesi reisikaaslaseks valitud tüdruku Mari avastused Vietnami ja teineteise suhtes. Romaani lõpu juures on selle liini lõpp, mis on samas teise loo algus ning romaani avapeatükk. See sisaldab eneses napsuse peaga tehtud lepingut vietnamlase Dongiga võtta ette teekond Ho Chi Minhi (mida mainitakse raamatu alguses olevat Saigon - seda raamatu jooksul aga ei korrata). Ei oskagi öelda, kuidas on õigem - on need lood teisejärgulised ning esmatähtis eelkõige Vietnam kogu oma teistsugususes, teekond kaugele kui teekond iseenesesse ja nii edasi, või võiks pidada selle raamatu erinüansiks just neid suhtlemisi. Palju sõltub sellest, kas tahta seda pigem näha reisikirjana või romaanina. Kumbagi aspekti ei saa muidugi lugemismuljest välja lülitada, minu meelest oli selgelt tegemist ilukirjanduslikult kallutatud reisikirjaga. Sellisega, mis võinuks olla ka lihtsalt kellegi retk Vietnami, aga et ta ei jääks "Minu Vietnami" kordamiseks, on sel peategelane ja tema probleemid.
Mistõttu ei osutata vaid sellele, et vaadake kui põnev, ma söön prussakaid, vaid võetakse teatav hoiak selle suhtes ning luuakse kontekst, milles ta peab selle teekonna üheks etapiks ka prussakate söömist. Nagu öeldud, see on väikeste täiendustega: peategelane on autorist noorem ja seetõttu veidi tujukam. Autorit tundmata võib selline väide tunduda kummaline, nii et täpsustades: ta käitub tujukamalt kui võiks käituda üks keskealine härra - tegelikult käitub ta tujukamalt, kui käituvad enamasti nooredki inimesed. Õnneks ei väidagi autor peategelast normaalseks selleealiseks - pigem annab see teatav neurootilisus "reisikirjale" juurde pingestatust, mis ei lähe aga kordki päris õõnsaks probleemide otsimiseks.
Seda, et romaanide autobiograafilisus on mõnede meelest vältimatu omadus, võib pöörata ka teistpidi ja vaadelda reisikirju ja muu taolise kirjanduse romaanilikkust. Seepärast julgen žanrilisse vahealasse jäämise poolest tuua paralleeli Lii Undi raamatuga "Parim näitleja linnas". Kandes alapealkirja "Varanasi päevik", on tegemist Mati Undi lese üleskirjutusega tema elust Varanasi linnas ja eneseavastuspüüdudest ning kirjeldused neist, kellega ta kokku puutub. See kõik on aga kujutatud ilmse kirjanduslikkusega. Tegelased omandavad karakterlikkuse, kirjeldused ja dialoog seevastu, nagu ka minategelase heietused, teatava poeetilisuse. Nii oli see nauditav tugevalt autobiograafilise algega romaanina.
Kivastiku teost saaks samuti vaadelda enam-vähem selliselt aluselt, ainult et sel puhul tuleks vast täpsustada, et Kivastiku puhul on tegemist näitekirjanikuga. Seepärast ei ilmne see ilukirjanduslikkus ilmtingimata kirjelduste kujundlikkuses ega mõtete poeetilisuses, vaid pigem tegevuses-dialoogis, mis on täpne ja mõjuv. Tekst jookseb kiiresti, sellesse on kerge ja mugav sisse elada kõige suvalisemates kohtades, bussis niisama istudes või enne magamaminekut, aga sealjuures jääks muidugi kripeldama, et ei pääse edasi lugema. Ühesõnaga, see on kirjutatud põneva stiiliga.
Ilukirjanduslikkuse esiletõstmiseks võib veel osutada teatavale tõhusale konstrueeritusele. Doris Lessing on maininud, et mingit asja tagantjärele jutustades näib iga selle element osutavat üheleainsale suunale, justkui oleks lõpuks toimunu olnud vältimatu. Ebaõnnestunud suhete esimeste rõõmuhetkede tagant hakatakse nägema kurjakuulutavaid varje, samas kui õnneliku lõpuga lugude algustakistused ongi vaid tutvumisperioodi konarused. Üldjuhul romaanikirjanik teab, millega tema lugu lõppeb, mistõttu hakkab tema sõnadestki paratamatult imbuma seda narratiivi ettemääratust.
Śelle omadusega suudab Kivastik aga mängida üsna huvitavalt - hilisema liiniga enam-vähem aimata lastes, kuhu tekst omadega jõuab, on varasemas liinis siiski piisavalt mõnusat pinget. Kummaski on oma tugevused - esimese, Mari-liini lugemist kannab lugeja uudishimu selle vastu, kuidas jõutakse selle stoori lõpp-punkti ning buddy filmi moodi Dongi-loo juurde. Tolle puhul tuleb ent esile tõsta, et Dong on ilmselt raamatu kõige põnevam tegelane. Selle tingib asjaolu, et ta on piisavalt sõber peategelasega, et nad saaksid mingil määral teineteisega suhestuda (selmet loobuda ülesande võimatuse tõttu), aga samas piisavalt vietnamlane, et esindada võõrast hinge.
Ja eks loetaksegi selleks, et puutuda kokku võõra hingega. Lõppeks jääks iga reisikiri igavaks, kui see ei sisaldaks veidigi kohalikku hinge ja selle eripära. "Vietnami retseptis" jääb see kokkupuude küll millekski turismireisiga sarnanevaks - ent sellisena töötab see väga hästi. Väikese vahepõikena tollesse maailmaruumi, ka vahepõikena ühe tegelase suhetesse kahe inimesega, töötab see raamat kenasti. Sügavama ja põhjalikuma elamuse asemel jääb see siiski vaheraamatuks.
Saturday, November 10, 2012
Epp Annus "Sina, Matilda"
6/10
Kaunitari-koletise loo läbimõeldud ümbertöötlemine
Epp Annus on üks väga pädev kirjandusteadlane. Tõeline kirjandusspets - ka küllaltki paksu "Eesti Kirjandusloo" üks põhilisi autoreid ja nii.
Nii et kui nägin tema nime ulmeriiulil, läks kulm kortsu. Sest need asjad ei käiks justkui kokku. Kirjandusteadlased kirjutavad artikleid. Ja seejärel lähevad võimalused akadeemilisest ilukirjanduslikkuse jada mööda, artiklid >> esseed >> päevikud/reisikirjad >> autobiograafilised romaanid >> mingi asi veel >> ulme.
Mitte selles mõttes, et keegi läbiks seda teekonda sammhaaval. Vaid lihtsalt selles mõttes, et loogiliste kirjutusprojektide nimekirjas oleks ulmekirjandus justkui vastunäidustatud kirjandusteadlasele.
Samas, nii ja naa. Kirjandusest ja kirjanduslikest ideedest läbiimbunud mõistus võiks just tahta teha ulmelisuseni küündivaid eksperimente. Midagi borgeselikku vms.
Tuleb ent nentida, et ma pigem ei näe seda raamatut sellisena.
Lugu räägib Bellast (siin nimega Teresa), kes tuuakse Koletise lossi. Jupp aega üksildust, oludega tutvumist. Seejärel Koletisega tutvumine, esiti kirjavahetuse teel, hiljem näost-näkku. Lõpus armumine ja tolle inimesekssaamine. Ning mõlema meeleheide sellest mõttest - sest armutakse Koletisse, mitte printsi (kelletaolisi mõlemad peavad labaseks).
Huvitavaid mõttekäike oli küll:
Bella mõtlemas, et Koletis oli põnev isiksus just seetõttu, et temas oli prints. Puhta Koletisena polnuks paeluvat pinget; polnuks küsimust, et mis saaks, kui tast saaks prints. Printsiks muutmine ei olnud mitte ahvatlev mõte, vaid uudishimu sütitav. Mitte meelitav, vaid põnev.
Mõned muud mõtted olid veel. Mis on huvitavad justkui. Aga ei jäänud meelde, sest raamat ei tekitanud suurt emotsionaalset sidet lugeja ja nonda teiste mõtete vahele. Peamisena jäi kõlama see ülalmainitu.
See raamat sobiks ka üheks kirjastuse Canongate raamatusarjast “Müüdid”. Olen sealt lugenud Jeanette Wintersoni "Taaka" ja ühisosi on nimetada küll.
Kuna lugu on kõigile teada, keskendutakse mingile tegelasele või aspektile, mis võiks jääda kõrvaliseks, või vaadeldakse kõrvalist selles.
Kuna lugu on kõigile teada, siis ei pea uppuma täpsustustesse. Ei pea olema luust ja lihast tegelased mõtestatud psühholoogiaga.
Kohati oli ka omajagu nauditav. Huvitavad mõttekäigud. Tegelased ei tundunud aga päris terviklikena. Ja võinuks häirima jääda, kui olnuks pärisraamat. See polnudki aga mitte terviklik lugemiskogemus või täisraamat, vaid vahelugemiseke. Millena see oma parajalt suure kirja ja tühise 150 leheküljega näis ka mõeldud olevat.
Ehk on see noorteraamat. Neile, kes võiks tahta leida uusi tõlgendusi kinnistunud lugudele.
Kaunitari-koletise loo läbimõeldud ümbertöötlemine
Epp Annus on üks väga pädev kirjandusteadlane. Tõeline kirjandusspets - ka küllaltki paksu "Eesti Kirjandusloo" üks põhilisi autoreid ja nii.
Nii et kui nägin tema nime ulmeriiulil, läks kulm kortsu. Sest need asjad ei käiks justkui kokku. Kirjandusteadlased kirjutavad artikleid. Ja seejärel lähevad võimalused akadeemilisest ilukirjanduslikkuse jada mööda, artiklid >> esseed >> päevikud/reisikirjad >> autobiograafilised romaanid >> mingi asi veel >> ulme.
Mitte selles mõttes, et keegi läbiks seda teekonda sammhaaval. Vaid lihtsalt selles mõttes, et loogiliste kirjutusprojektide nimekirjas oleks ulmekirjandus justkui vastunäidustatud kirjandusteadlasele.
Samas, nii ja naa. Kirjandusest ja kirjanduslikest ideedest läbiimbunud mõistus võiks just tahta teha ulmelisuseni küündivaid eksperimente. Midagi borgeselikku vms.
Tuleb ent nentida, et ma pigem ei näe seda raamatut sellisena.
Lugu räägib Bellast (siin nimega Teresa), kes tuuakse Koletise lossi. Jupp aega üksildust, oludega tutvumist. Seejärel Koletisega tutvumine, esiti kirjavahetuse teel, hiljem näost-näkku. Lõpus armumine ja tolle inimesekssaamine. Ning mõlema meeleheide sellest mõttest - sest armutakse Koletisse, mitte printsi (kelletaolisi mõlemad peavad labaseks).
Huvitavaid mõttekäike oli küll:
Bella mõtlemas, et Koletis oli põnev isiksus just seetõttu, et temas oli prints. Puhta Koletisena polnuks paeluvat pinget; polnuks küsimust, et mis saaks, kui tast saaks prints. Printsiks muutmine ei olnud mitte ahvatlev mõte, vaid uudishimu sütitav. Mitte meelitav, vaid põnev.
Mõned muud mõtted olid veel. Mis on huvitavad justkui. Aga ei jäänud meelde, sest raamat ei tekitanud suurt emotsionaalset sidet lugeja ja nonda teiste mõtete vahele. Peamisena jäi kõlama see ülalmainitu.
See raamat sobiks ka üheks kirjastuse Canongate raamatusarjast “Müüdid”. Olen sealt lugenud Jeanette Wintersoni "Taaka" ja ühisosi on nimetada küll.
Kuna lugu on kõigile teada, keskendutakse mingile tegelasele või aspektile, mis võiks jääda kõrvaliseks, või vaadeldakse kõrvalist selles.
Kuna lugu on kõigile teada, siis ei pea uppuma täpsustustesse. Ei pea olema luust ja lihast tegelased mõtestatud psühholoogiaga.
Kohati oli ka omajagu nauditav. Huvitavad mõttekäigud. Tegelased ei tundunud aga päris terviklikena. Ja võinuks häirima jääda, kui olnuks pärisraamat. See polnudki aga mitte terviklik lugemiskogemus või täisraamat, vaid vahelugemiseke. Millena see oma parajalt suure kirja ja tühise 150 leheküljega näis ka mõeldud olevat.
Ehk on see noorteraamat. Neile, kes võiks tahta leida uusi tõlgendusi kinnistunud lugudele.
Wednesday, October 31, 2012
Doris Lessing/Jane Somers "Hea Naabri päevik"
6/10
Sarjast Naine
Keskealine karjäärinaine hakkab eneselegi mõistetamatult ühel hetkel hoolitsema ühe vana naise eest.
Mulle on meeldinud Lessingut ikka pidada inglise naiseks, kes kirjutab nagu saksa mees. Seda raamatut proovis ta kirjutada nagu inglise naine.
Esiteks kommentaar sarja "Naine" kohta - see pole nii halb, kui oleks algul arvanud. Eelmine sellesse kuuluv teos oli "Ajaränduri naine", nüüd siis see. Muidu arvaks ja eeldaks, et sellises sarjas tuleb pigem mõni cartlandikas (millal iganes sellest sai ühisnimetaja sellisele sopakirjandusele), aga tuli Lessing hoopis. Isegi "Ajaränduri naise" puhul arvasin, et tuleks Twilight, aga selle asemel tuli täiesti asjalik ulme.
Nii et sarja enesekirjelduseks öeldud "Uue sarja loomise eesmärk on pakkuda Eesti Naise lugejatele ja kõigile huvilistele maailma kirjanike väärtteoseid" on igati põhjendatud. Seda sarja ei pea häbenema.
Autorist:
see raamat võib meeldida ja võib ka mitte meeldida. Aga tunnen uut lugupidamist Doris Lessingu vastu, vähemalt ühes asjas - ta võib kirjutada kellegi teisena. Ja tekibki suur põhimõtteline küsimus: kas kirjanik peakski avardama oma sisemist võimaluste välja või peaks ta pigemini viljelema oma asja täiuseni? Kas kirjanik võiks olla mihkel igas asjas või spetsialist ühes?
Raamat on Lessingul kirjutatud Jane Somersina. Mitte lihtsalt pseudonüümi mõttes, et avaldab oma raamatu teise nimega. Autorina püüdis ta ise kehastuda Jane Somersiks. Ta oli niimoodi kirjutanud kaks raamatut, et näidata, kui raske on algaja kirjanikuna läbi lüüa, enne kui Varraku jutu järgi üks sõber avaldas saladuse.
Sellist käitumist võib kiita (põnev ju, kui The Man veetakse ninapidi), aga võib ka kritiseerida. Selle kriitika ühe punktiga tuleb aga nõustuda - tagasiside üheleainsale raamatule jäi väheseks, ta võinuks Somersina veelgi kirjutada, alles siis saanuks tegelikult öelda, kas Somers võinuks läbi lüüa ja mitte üksnes saavutada eesti mastaabis normaalseid müüginumbreid. Muidu on see niisama kirjastuste kallal tänitamine.
Autori kommentaar: “Jane Somers hakkas mind huvitama, sest ta on nii erinev minust endast. Just see oligi huvitav. /.../ Oli lausa hämmastav, kui palju ma ei saanud öelda, olles Jane Somers. /.../ Ta on küllaltki piiratud ellusuhtumisega, ning oli huvitav vaadata, kui sageli ma pidin peatuma ja endale ütlema, et Jane Somers lihtsalt nii ei ütleks, Jane somers lihtsalt nii ei mõtleks."
See on teine asi, mis teeb tema eksperimenti veidi õõnsaks - tema sõnadest võib ometigi järeldada, et Somers on Lessing miinus geniaalsus. Lessing, kirjutamas nii, nagu tema meelest kirjutaks "piiratud ellusuhtumisega" inimene. Seepeale, et tema nimi kaanel suurendas müügiarve kümneid kordi, ei peaks üldse ütlema mürgiselt: "Häh! Seda oligi arvata!", nagu Lessing mu kujutlustes nüüd ütleb. See raamat oleks muidu ka igati kena teos, teemade poolest kurb ja tõsi ja märkamatut esiletõstev - aga see muutub kirjanduslikult huvitavaks, tõeliselt huvitavaks, alles siis, kui näha selles kogu seda pseudonüümi-mängu.
See on omamoodi huvitav küsimus - kui palju on Jane Somersis Doris Lessingut? Kui palju oli Jüri Üdis Juhan Viidingut? Siin tasub mainida ka Pessoa'd, kellel olnud mingi arvestuse järgi ühtekokku 72 pseudonüümi, millest kasutas põhiliselt kolme. Tema jaoks tähendas eri nimede all kirjutamine täiesti eri kirjutamislaade - ühe all avaldas ta öö läbi tuhinaga kirjutatud loomingut, teise all aga pikkamööda ja filigraanselt konstrueeritut.
Ta hakkas kasutama mõistet "heteronüüm", et eristada seda lihtsalt "pseudonüümist", mis tähistaks kirjutajanime. Ometigi ei saa nende kahe sõna vahele tõmmata väga jäika joont - kõik pseudonüümid muutuvad mingil määral heteronüümideks. Kuid noh, praegusel juhul on tegemist väga konkreetset laadi konstrueeritud heteronüümiga.
Somersit ei saaks vaadelda puhtalt Lessing miinus millegina. Kirjutades kedagi muud, võib ta väita kahtlasi mõtteid hirmuta, et need omistataks automaatselt talle. See on ilmselt üsna vabastav kogemus kirjanikule.
Raamatust:
mu pruudi vanaema juurde minnes on mind alati üllatanud see, kui korras ta kõike hoiab. Pärast selle raamatu lugemist kindlasti veel rohkem - kõik on fantastilises korras, tema enese hügieen on laitmatu ja riided on eeskujulikud.
See pole mitte lihtsalt korralikkus, nagu see on noorte inimeste puhul - oma asjade ärapanek ja korrashoid. Vahel on noored niii väsinud, eksole, aga see pole midagi selle eluväsimusega, mis kaasneb vanusega. Ja mitte tülpimusega elamisest, vaid mingi väsimus- ja väsitavusfiltriga, mis looritab kogu maailma.
See on maailm, kus iga vetsuskäiku võiks üles kirjutada millegina, mida oled päeva jooksul märgatavalt teinud. Vähemalt kirjeldab sellist "Hea naabri päevik".
Ja nii kerge oleks lihtsalt kaduda telekamaailmasse ära. Panna see käima ja, noh, pole vahet. Või arvutisse. Internetiajastu või Facebooki-ajastu, saad kogu võsatelegraafia kätte sealsest uudistevoost. See on lihtsalt eskapism. Nagu alkoholism, ainult et hoiab kauem elus.
Kuid ei tee niimoodi. Hoolimata sellest, et elab elu, milles iga vetsuskäik on markeeritav sündmus, jaksab ikkagi hoida kõike piltilusana.
See on lihtsalt meeldetuletuseks, et - kuni on sotsiaalvõrgustikku, mille osana ennast tunda, siis on ka elamise indu ja hoolimise jaksu. Sotsiaalvõrgustikku omav 90-aastane püsib vitaalsem kui 50-aastane selleta.
Raamat sisuliselt tuletas meelde, et vahel on hea helistada oma vanematele. Muidu võib juhtuda, et Sa kaod nende sotsiaalvõrgustikust. Ehk ei jõuagi alati külla minna, aga vähemalt helistada ja meelde tuletada, et oled olemas. Seda võiks ikka jõuda. Et oleksid, nuh, tema jaoks ikka olemas.
Selle meeldetuletamise mõttes oli see raamat hea minu meelest.
Muidu oli seal aga mitu kena mõtet ja huvitavat asja. Ei lasknud Lessing latti hirmsasti alla. Ühesõnaga, kena oli. Kui on soovi mõista tõredaid ja üksildasi vanainimesi, siis on hea lugeda. Või kui on lihtsalt soovi näha seda maailma, et tajuda paremini neid väga vanu tuttavaid, kes pole tõredad ja üksildased.
Sarjast Naine
Keskealine karjäärinaine hakkab eneselegi mõistetamatult ühel hetkel hoolitsema ühe vana naise eest.
Mulle on meeldinud Lessingut ikka pidada inglise naiseks, kes kirjutab nagu saksa mees. Seda raamatut proovis ta kirjutada nagu inglise naine.
Esiteks kommentaar sarja "Naine" kohta - see pole nii halb, kui oleks algul arvanud. Eelmine sellesse kuuluv teos oli "Ajaränduri naine", nüüd siis see. Muidu arvaks ja eeldaks, et sellises sarjas tuleb pigem mõni cartlandikas (millal iganes sellest sai ühisnimetaja sellisele sopakirjandusele), aga tuli Lessing hoopis. Isegi "Ajaränduri naise" puhul arvasin, et tuleks Twilight, aga selle asemel tuli täiesti asjalik ulme.
Nii et sarja enesekirjelduseks öeldud "Uue sarja loomise eesmärk on pakkuda Eesti Naise lugejatele ja kõigile huvilistele maailma kirjanike väärtteoseid" on igati põhjendatud. Seda sarja ei pea häbenema.
Autorist:
see raamat võib meeldida ja võib ka mitte meeldida. Aga tunnen uut lugupidamist Doris Lessingu vastu, vähemalt ühes asjas - ta võib kirjutada kellegi teisena. Ja tekibki suur põhimõtteline küsimus: kas kirjanik peakski avardama oma sisemist võimaluste välja või peaks ta pigemini viljelema oma asja täiuseni? Kas kirjanik võiks olla mihkel igas asjas või spetsialist ühes?
Raamat on Lessingul kirjutatud Jane Somersina. Mitte lihtsalt pseudonüümi mõttes, et avaldab oma raamatu teise nimega. Autorina püüdis ta ise kehastuda Jane Somersiks. Ta oli niimoodi kirjutanud kaks raamatut, et näidata, kui raske on algaja kirjanikuna läbi lüüa, enne kui Varraku jutu järgi üks sõber avaldas saladuse.
Sellist käitumist võib kiita (põnev ju, kui The Man veetakse ninapidi), aga võib ka kritiseerida. Selle kriitika ühe punktiga tuleb aga nõustuda - tagasiside üheleainsale raamatule jäi väheseks, ta võinuks Somersina veelgi kirjutada, alles siis saanuks tegelikult öelda, kas Somers võinuks läbi lüüa ja mitte üksnes saavutada eesti mastaabis normaalseid müüginumbreid. Muidu on see niisama kirjastuste kallal tänitamine.
Autori kommentaar: “Jane Somers hakkas mind huvitama, sest ta on nii erinev minust endast. Just see oligi huvitav. /.../ Oli lausa hämmastav, kui palju ma ei saanud öelda, olles Jane Somers. /.../ Ta on küllaltki piiratud ellusuhtumisega, ning oli huvitav vaadata, kui sageli ma pidin peatuma ja endale ütlema, et Jane Somers lihtsalt nii ei ütleks, Jane somers lihtsalt nii ei mõtleks."
See on teine asi, mis teeb tema eksperimenti veidi õõnsaks - tema sõnadest võib ometigi järeldada, et Somers on Lessing miinus geniaalsus. Lessing, kirjutamas nii, nagu tema meelest kirjutaks "piiratud ellusuhtumisega" inimene. Seepeale, et tema nimi kaanel suurendas müügiarve kümneid kordi, ei peaks üldse ütlema mürgiselt: "Häh! Seda oligi arvata!", nagu Lessing mu kujutlustes nüüd ütleb. See raamat oleks muidu ka igati kena teos, teemade poolest kurb ja tõsi ja märkamatut esiletõstev - aga see muutub kirjanduslikult huvitavaks, tõeliselt huvitavaks, alles siis, kui näha selles kogu seda pseudonüümi-mängu.
See on omamoodi huvitav küsimus - kui palju on Jane Somersis Doris Lessingut? Kui palju oli Jüri Üdis Juhan Viidingut? Siin tasub mainida ka Pessoa'd, kellel olnud mingi arvestuse järgi ühtekokku 72 pseudonüümi, millest kasutas põhiliselt kolme. Tema jaoks tähendas eri nimede all kirjutamine täiesti eri kirjutamislaade - ühe all avaldas ta öö läbi tuhinaga kirjutatud loomingut, teise all aga pikkamööda ja filigraanselt konstrueeritut.
Ta hakkas kasutama mõistet "heteronüüm", et eristada seda lihtsalt "pseudonüümist", mis tähistaks kirjutajanime. Ometigi ei saa nende kahe sõna vahele tõmmata väga jäika joont - kõik pseudonüümid muutuvad mingil määral heteronüümideks. Kuid noh, praegusel juhul on tegemist väga konkreetset laadi konstrueeritud heteronüümiga.
Somersit ei saaks vaadelda puhtalt Lessing miinus millegina. Kirjutades kedagi muud, võib ta väita kahtlasi mõtteid hirmuta, et need omistataks automaatselt talle. See on ilmselt üsna vabastav kogemus kirjanikule.
Raamatust:
mu pruudi vanaema juurde minnes on mind alati üllatanud see, kui korras ta kõike hoiab. Pärast selle raamatu lugemist kindlasti veel rohkem - kõik on fantastilises korras, tema enese hügieen on laitmatu ja riided on eeskujulikud.
See pole mitte lihtsalt korralikkus, nagu see on noorte inimeste puhul - oma asjade ärapanek ja korrashoid. Vahel on noored niii väsinud, eksole, aga see pole midagi selle eluväsimusega, mis kaasneb vanusega. Ja mitte tülpimusega elamisest, vaid mingi väsimus- ja väsitavusfiltriga, mis looritab kogu maailma.
See on maailm, kus iga vetsuskäiku võiks üles kirjutada millegina, mida oled päeva jooksul märgatavalt teinud. Vähemalt kirjeldab sellist "Hea naabri päevik".
Ja nii kerge oleks lihtsalt kaduda telekamaailmasse ära. Panna see käima ja, noh, pole vahet. Või arvutisse. Internetiajastu või Facebooki-ajastu, saad kogu võsatelegraafia kätte sealsest uudistevoost. See on lihtsalt eskapism. Nagu alkoholism, ainult et hoiab kauem elus.
Kuid ei tee niimoodi. Hoolimata sellest, et elab elu, milles iga vetsuskäik on markeeritav sündmus, jaksab ikkagi hoida kõike piltilusana.
See on lihtsalt meeldetuletuseks, et - kuni on sotsiaalvõrgustikku, mille osana ennast tunda, siis on ka elamise indu ja hoolimise jaksu. Sotsiaalvõrgustikku omav 90-aastane püsib vitaalsem kui 50-aastane selleta.
Raamat sisuliselt tuletas meelde, et vahel on hea helistada oma vanematele. Muidu võib juhtuda, et Sa kaod nende sotsiaalvõrgustikust. Ehk ei jõuagi alati külla minna, aga vähemalt helistada ja meelde tuletada, et oled olemas. Seda võiks ikka jõuda. Et oleksid, nuh, tema jaoks ikka olemas.
Selle meeldetuletamise mõttes oli see raamat hea minu meelest.
Muidu oli seal aga mitu kena mõtet ja huvitavat asja. Ei lasknud Lessing latti hirmsasti alla. Ühesõnaga, kena oli. Kui on soovi mõista tõredaid ja üksildasi vanainimesi, siis on hea lugeda. Või kui on lihtsalt soovi näha seda maailma, et tajuda paremini neid väga vanu tuttavaid, kes pole tõredad ja üksildased.
Thursday, October 25, 2012
Eduard Vilde "Mahtra sõda"
7/10
Kuidas Mahtra mehed mässamas käisid ja selle eest piitsa said...
Vahelduseks jälle üks raamat, mida on tobe panna 10-pallise punktisüsteemi raamidesse. Saaks punkthaaval välja tuua plussid ja miinused - kuid see polegi tähtis. Jäägu "7" ilutsema sinna mingi subjektiivse tähendusetu numbrina.
Pigem on minu meelest tähtsam küsimus, miks on sedavõrd vähe antud aimu sellest, milline haruldane anne kuulus üldse Vildele? Ja ma ei mõtle lihtsalt seda, et mitmekülgselt andekas kirjanik - näitekirjanikuna eelkõige "Pisuhänna" autor (ta oli tahtnud saada näitekirjanikuks tegelt, aga ei pidanud eesti teatri taset piisavaks. Millest on väga kahju!), romaanidest aga "Mahtra sõda" ja "Mäeküla piimamees", üks tõeliselt kaaluka ühiskondliku romaanina ja teine kohati ehk liigagi meisterliku psühholoogilise kirjutisena (siis minu maitsele "liiga", mulle hirmsasti ei meeldinud, aga tunnustust väärib igatahes).
Need kõik on lihtsalt tema talendi saadused.
Kuid see talent seisneb eheduses. See mees lihtsalt kirjutab kuidagi nii, et tema stereotüübid muutuvad täiesti eraldiseisvateks ja ehedateks karakteriteks. "Pisuhänna" tegelased on parim näide kirjanduses asendamatutest tüüpidest, aga isegi "Mahtra sõja" talupoega Võllamäe Päärnat võiks ju peaaegu lugeda klišeeks - tubli talupoeg, temas on varem väljendunud teatavat mässumeelsust, aga ta on tegelikult hea jne -, aga ta jääb siiski täiesti tõeliselt iseendaks.
Üldse üllatab mind see, kui kirjanik suudab luua karakteri, kelle olemasolu on kuidagi elementaarne või enesestmõistetav. Nagu need kirjanikud elaks selleks, et neid tegelasi luua. Ja noh, miks ka mitte.
Vilde sotsiaalselt tundlik närv on kuidagi ääretult veenev. Loen ja lähen isegi vihaseks baltisakslaste peale. Nojah, ta ju jätab saksad teadlikult väga lihtsaks, natuke mustvalgeks. Pealegi juhtusid raamatusündmused 150 aastat tagasi. Sellegipoolest - kui vaid näeks baltisakslast, kütaks või kohe molli!
Või siis valaks talle karika kihvti.
Ei oskagi kohe öelda, mis seal mõjus. Kuidagi oli lihtsalt, et mõjus. Autor saavutas väga selgelt selle, mis tahtis. Kui üks negatiivne karakter parastas üht tegelast, kui seda oli piitsutatud, märkasin end vihaseks minevat. See oli kuidagi üllatava mõjuga raamat.
Lugedes tahtsin nuriseda mitme asja üle. Olen varem ka kurtnud siin blogindises selle üle, kui autor kirjutab stseene. Ja kui tekst on kas liiga filmilik või näidendilik või stseenikeskne. Ja tähendab see minu jaoks seda, et püütakse ette kanda, mida tegelased ütlevad, ja näidata umbes, mis "ekraanil" on. Kirjasõnast saab aseaine filmile või teatrile ja õitsele ei löö teksti enda võimalused. Ei pea ju olema teadvuse vool, aga võiks olla veidi enamat kui vaid toimuva reporteerija.
Selles mõttes on ka Vilde peamine kirjutusvõte stseenide loomine. Need kujunevad tal näidendlikeks. Ei ole see tekst päriselt romaanilik. Või on see vanamoeline lihtsalt? Ehk ei ole lihtsalt piisavalt lugenud vana kirjandust.
Lisaks kiskus minu meelest veidi liiga pikaks seaduste vaatlemine, mis ei haakunud eriliselt ülejäänud tekstiga stiili poolest (üleüldse kestis pikalt see orjandusliku süsteemi kirjeldamine tegevuslike stseenide vahel - näidendiremarkide kohta läks see taustainfo pikaks.)
Küll aga oli huvitav suhteliselt vara (ja mitte alles raamatu lõpus) teada saada, et tegelikult polnud talupojad seadust päris õigesti tõlgendanud. Mis tähendas, et mingi osa sellest ebaõiglusest, mida nad tundsid, polnud tegelikult ebaõiglus, vaid oli lihtsalt arusaamatus, mille väljaselgitamine oleks ehk säästnud nii mõnegi elu.
Eh,
igatahes, punktide poolest on küll justkui järjekordne. Aga see oli kuidagi täiesti iseäraliku ja eheda mõjuga. Ja täiesti tekitas huvi selle vastu, mida on ta veel kirjutanud.
Kuidas Mahtra mehed mässamas käisid ja selle eest piitsa said...
Vahelduseks jälle üks raamat, mida on tobe panna 10-pallise punktisüsteemi raamidesse. Saaks punkthaaval välja tuua plussid ja miinused - kuid see polegi tähtis. Jäägu "7" ilutsema sinna mingi subjektiivse tähendusetu numbrina.
Pigem on minu meelest tähtsam küsimus, miks on sedavõrd vähe antud aimu sellest, milline haruldane anne kuulus üldse Vildele? Ja ma ei mõtle lihtsalt seda, et mitmekülgselt andekas kirjanik - näitekirjanikuna eelkõige "Pisuhänna" autor (ta oli tahtnud saada näitekirjanikuks tegelt, aga ei pidanud eesti teatri taset piisavaks. Millest on väga kahju!), romaanidest aga "Mahtra sõda" ja "Mäeküla piimamees", üks tõeliselt kaaluka ühiskondliku romaanina ja teine kohati ehk liigagi meisterliku psühholoogilise kirjutisena (siis minu maitsele "liiga", mulle hirmsasti ei meeldinud, aga tunnustust väärib igatahes).
Need kõik on lihtsalt tema talendi saadused.
Kuid see talent seisneb eheduses. See mees lihtsalt kirjutab kuidagi nii, et tema stereotüübid muutuvad täiesti eraldiseisvateks ja ehedateks karakteriteks. "Pisuhänna" tegelased on parim näide kirjanduses asendamatutest tüüpidest, aga isegi "Mahtra sõja" talupoega Võllamäe Päärnat võiks ju peaaegu lugeda klišeeks - tubli talupoeg, temas on varem väljendunud teatavat mässumeelsust, aga ta on tegelikult hea jne -, aga ta jääb siiski täiesti tõeliselt iseendaks.
Üldse üllatab mind see, kui kirjanik suudab luua karakteri, kelle olemasolu on kuidagi elementaarne või enesestmõistetav. Nagu need kirjanikud elaks selleks, et neid tegelasi luua. Ja noh, miks ka mitte.
Vilde sotsiaalselt tundlik närv on kuidagi ääretult veenev. Loen ja lähen isegi vihaseks baltisakslaste peale. Nojah, ta ju jätab saksad teadlikult väga lihtsaks, natuke mustvalgeks. Pealegi juhtusid raamatusündmused 150 aastat tagasi. Sellegipoolest - kui vaid näeks baltisakslast, kütaks või kohe molli!
Või siis valaks talle karika kihvti.
Ei oskagi kohe öelda, mis seal mõjus. Kuidagi oli lihtsalt, et mõjus. Autor saavutas väga selgelt selle, mis tahtis. Kui üks negatiivne karakter parastas üht tegelast, kui seda oli piitsutatud, märkasin end vihaseks minevat. See oli kuidagi üllatava mõjuga raamat.
Lugedes tahtsin nuriseda mitme asja üle. Olen varem ka kurtnud siin blogindises selle üle, kui autor kirjutab stseene. Ja kui tekst on kas liiga filmilik või näidendilik või stseenikeskne. Ja tähendab see minu jaoks seda, et püütakse ette kanda, mida tegelased ütlevad, ja näidata umbes, mis "ekraanil" on. Kirjasõnast saab aseaine filmile või teatrile ja õitsele ei löö teksti enda võimalused. Ei pea ju olema teadvuse vool, aga võiks olla veidi enamat kui vaid toimuva reporteerija.
Selles mõttes on ka Vilde peamine kirjutusvõte stseenide loomine. Need kujunevad tal näidendlikeks. Ei ole see tekst päriselt romaanilik. Või on see vanamoeline lihtsalt? Ehk ei ole lihtsalt piisavalt lugenud vana kirjandust.
Lisaks kiskus minu meelest veidi liiga pikaks seaduste vaatlemine, mis ei haakunud eriliselt ülejäänud tekstiga stiili poolest (üleüldse kestis pikalt see orjandusliku süsteemi kirjeldamine tegevuslike stseenide vahel - näidendiremarkide kohta läks see taustainfo pikaks.)
Küll aga oli huvitav suhteliselt vara (ja mitte alles raamatu lõpus) teada saada, et tegelikult polnud talupojad seadust päris õigesti tõlgendanud. Mis tähendas, et mingi osa sellest ebaõiglusest, mida nad tundsid, polnud tegelikult ebaõiglus, vaid oli lihtsalt arusaamatus, mille väljaselgitamine oleks ehk säästnud nii mõnegi elu.
Eh,
igatahes, punktide poolest on küll justkui järjekordne. Aga see oli kuidagi täiesti iseäraliku ja eheda mõjuga. Ja täiesti tekitas huvi selle vastu, mida on ta veel kirjutanud.
Tuesday, October 23, 2012
Haruki Murakami "What I Talk About When I Talk About Running"
7/10
Romantilisevõitu memuaar, autor vaatleb oma elukäiku jooksuharrastuse taustal
Leidsin selle kellelgi külas olles. Lugesin eessõna.Seal kirjeldati...
Ah, pärast kirjutan edasi. Praegu lähen jooksma. Sest see, kuidas siin osutab selle tähtsusele, et jooksuharjumus oleks tõeliselt pidev (nagu kõik sellised ülesanded elus, mida oled otsustanud totaalselt kanda - tema jaoks kirjutamine, teiste jaoks mõni muu asi),
see mõjus inspireerivalt.
Aga mitte "Oh, ma pean praegu midagi kiiresti ja kähku tegema!"-inspiratsiooni kujul. Vaid selles mõttes, et see raamat aitas teadvustada vajadust järjepidevuse järele neis asjades, milles tahad paremaks saada...
Ehkki esialgu milleski nii kitsas kui jooksmine - sellegipoolest. Need asjad hakkavad pikapeale kandma laiemat tähendust, kuni sellega piisavalt lakkamatult tegeleda.
///
Aga ega väga palju rohkem polekski nagu öelda... Hakkan hoopis öeldut lahti harutama.
Kui ütlen "romantilisevõitu", siis pean silmas seda, et see on nagu romantiline lugu peategelase ja tema jooksmise vahel. Isegi ülesehitus vastab millelegi sellisele, vähemalt lõpu poole.
Osutab algul selle suhte tähendusele, siis kirjeldab mõne sõnaga oma elu enne jooksmist. Baaripidaja-elu, mis polnud küll igavene laaberdamine vms (mis vastaks mingile "magasin kõigi valede naistega enne õige leidmist"-narratiivile), aga oli ennasttäiendav, kui pidada silmas kirjutamist. Mainib ka esimesi tähenduslikke kogemusi (Ateenast Maratoni läppunud õhus ja lõõmava päikese all).
Lõpus räägib aga keskealise mehena selle taandumisest. Vaimustustuse hääbumisest. Mis oli pihta hakanud pärast 99-km ultramaratoni. Tekkis tühja koha tajumine eneses, jooksmise suhtes. Ja selle "kaotusega" leppimine. Kuni päris lõpus toimuva taasleidmise-stseenini. Nagu vanade armastajate viimase naeratava mälestuseni nooruskaisutustest teineteisega.
Selles mõttes on see ülesehitus hästi tavaline justkui. Aga kuna tegemist on jooksmisega, armastusega jooksuharjumuse vastu, siis see mõjub huvitavalt. Ehkki ma muidu muutun igaveseks vingatsiks, kui "armastust" kasutatakse liiga laias tähenduses (einoh, maailmaga ühes rütmis hingamine on armastus, nagu ka ükskõik kelle vigadega leppimine, nagu ka see, et elekter töötab või et gravitatsioon ei protesteeri), siis siinkohal on see pisuke avardav tõlgendamine okei. Kui käitumine jooksuvaimustuse suhtes on samasugune nagu käitumine kalli inimese suhtes, siis ei näita see minu meelest mitte armastuse kui mõiste trivialiseerimist, vaid käitumismudelite kordumist. Või siis lihtsalt sisemiste narratiivide (boy-meets-running, boy-loses-running, boy-listens-to-inspirational-music-and-finds-running) jätkusuutlikkust vms.
Teksti võõrkeelsuse kiuste on see marulobedalt jooksev tekst (no pun intended, kuivõrd selline pun tekitab piinlikkust ja ma tahaks siin blogis hoiduda sellistest! Igapäevakõne on idiootlike pun'ide jaoks). Võib igatahes soovitada.
On tore asi, miskaudu tutvuda Murakamiga. Kuid pole veel n-ö päris-Murakami. See pole tegelikult siuke tuumakas tekst, mille lugemise järel oleks tunne, et voh, nüüd ma tean midagi autorist või et nüüd ma oskan temast midagi öelda (peale selle, et tekst jookseb hästi).
Või noh, tegelt natuke tekkis tunne, et ta kirjutaks nagu igati tavaline inimene. Nagu Average Joe. Selline normaalne inimene, kes sattus kirjutama romaani. Väikeste põigetega mingisse tekstiarmastusse (kui ta ikka 4-5 tundi päevas kirjutab, küll siis vähemalt kolmandast tunnist ilmneb ka sõna seest maailma vaatamise harjumus, mitte maailma sõnadesse panemine.).
Kas tuleneb see mingil määral sellest, kuidas ta kirjeldab end baaripidajana ja nooremana koolipoisi hinnetega õpilasena jne või kirjutamisstiilist, ei oska öelda.
Romantilisevõitu memuaar, autor vaatleb oma elukäiku jooksuharrastuse taustal
Leidsin selle kellelgi külas olles. Lugesin eessõna.Seal kirjeldati...
Ah, pärast kirjutan edasi. Praegu lähen jooksma. Sest see, kuidas siin osutab selle tähtsusele, et jooksuharjumus oleks tõeliselt pidev (nagu kõik sellised ülesanded elus, mida oled otsustanud totaalselt kanda - tema jaoks kirjutamine, teiste jaoks mõni muu asi),
see mõjus inspireerivalt.
Aga mitte "Oh, ma pean praegu midagi kiiresti ja kähku tegema!"-inspiratsiooni kujul. Vaid selles mõttes, et see raamat aitas teadvustada vajadust järjepidevuse järele neis asjades, milles tahad paremaks saada...
Ehkki esialgu milleski nii kitsas kui jooksmine - sellegipoolest. Need asjad hakkavad pikapeale kandma laiemat tähendust, kuni sellega piisavalt lakkamatult tegeleda.
///
Aga ega väga palju rohkem polekski nagu öelda... Hakkan hoopis öeldut lahti harutama.
Kui ütlen "romantilisevõitu", siis pean silmas seda, et see on nagu romantiline lugu peategelase ja tema jooksmise vahel. Isegi ülesehitus vastab millelegi sellisele, vähemalt lõpu poole.
Osutab algul selle suhte tähendusele, siis kirjeldab mõne sõnaga oma elu enne jooksmist. Baaripidaja-elu, mis polnud küll igavene laaberdamine vms (mis vastaks mingile "magasin kõigi valede naistega enne õige leidmist"-narratiivile), aga oli ennasttäiendav, kui pidada silmas kirjutamist. Mainib ka esimesi tähenduslikke kogemusi (Ateenast Maratoni läppunud õhus ja lõõmava päikese all).
Lõpus räägib aga keskealise mehena selle taandumisest. Vaimustustuse hääbumisest. Mis oli pihta hakanud pärast 99-km ultramaratoni. Tekkis tühja koha tajumine eneses, jooksmise suhtes. Ja selle "kaotusega" leppimine. Kuni päris lõpus toimuva taasleidmise-stseenini. Nagu vanade armastajate viimase naeratava mälestuseni nooruskaisutustest teineteisega.
Selles mõttes on see ülesehitus hästi tavaline justkui. Aga kuna tegemist on jooksmisega, armastusega jooksuharjumuse vastu, siis see mõjub huvitavalt. Ehkki ma muidu muutun igaveseks vingatsiks, kui "armastust" kasutatakse liiga laias tähenduses (einoh, maailmaga ühes rütmis hingamine on armastus, nagu ka ükskõik kelle vigadega leppimine, nagu ka see, et elekter töötab või et gravitatsioon ei protesteeri), siis siinkohal on see pisuke avardav tõlgendamine okei. Kui käitumine jooksuvaimustuse suhtes on samasugune nagu käitumine kalli inimese suhtes, siis ei näita see minu meelest mitte armastuse kui mõiste trivialiseerimist, vaid käitumismudelite kordumist. Või siis lihtsalt sisemiste narratiivide (boy-meets-running, boy-loses-running, boy-listens-to-inspirational-music-and-finds-running) jätkusuutlikkust vms.
Teksti võõrkeelsuse kiuste on see marulobedalt jooksev tekst (no pun intended, kuivõrd selline pun tekitab piinlikkust ja ma tahaks siin blogis hoiduda sellistest! Igapäevakõne on idiootlike pun'ide jaoks). Võib igatahes soovitada.
On tore asi, miskaudu tutvuda Murakamiga. Kuid pole veel n-ö päris-Murakami. See pole tegelikult siuke tuumakas tekst, mille lugemise järel oleks tunne, et voh, nüüd ma tean midagi autorist või et nüüd ma oskan temast midagi öelda (peale selle, et tekst jookseb hästi).
Või noh, tegelt natuke tekkis tunne, et ta kirjutaks nagu igati tavaline inimene. Nagu Average Joe. Selline normaalne inimene, kes sattus kirjutama romaani. Väikeste põigetega mingisse tekstiarmastusse (kui ta ikka 4-5 tundi päevas kirjutab, küll siis vähemalt kolmandast tunnist ilmneb ka sõna seest maailma vaatamise harjumus, mitte maailma sõnadesse panemine.).
Kas tuleneb see mingil määral sellest, kuidas ta kirjeldab end baaripidajana ja nooremana koolipoisi hinnetega õpilasena jne või kirjutamisstiilist, ei oska öelda.
Sunday, October 14, 2012
Khaled Hosseini "Lohejooksja"
6/10
Üks lugu Afganistanist - seal üles kasvamine, mingi poliitilise möllu aegu põgenemine Ameerikasse ja täiskasvanuna tagasiminek oma lapsepõlvepatu lunastamiseks.
VÕI
lugu rikkast poisist ja tema teenrist - sõprusest ja reetmisest ja blablabla.
Sellele teosele tuleb läheneda kahest küljest:
põneva süžeega tõsine lugu reetmisest (mispuhul jääb see veidi paremat sorti, aga ikkagi üsna tavaliseks pehmekaaneliseks lennujaamakirjanduseks)
ning
pilguheit ühele kaugele riigile (Afganistanile kõigi selle probleemidega, Taliban ja selle tähendus afgaanidele endile).
Lugu on küllaltki klišee, aga teosena on selle olemasolu ja populaarsus tähtis.
Kunagi tundus mulle, et tegemist oli tõelise kirjandussensatsiooniga. Guugeldades näib, et sellest tehaksegi juttu kui millestki plahvatuslikult populaarsest. Kirjandussensatsioonina mitte küll Potter, aga igatahes rohkem kõneainet pakkunud kui keskmine "New York Timesi bestseller". Ühesõnaga, mitte lihtsalt mõni bestseller, vaid Lohejooksja.
Seepärast on olnud huvitav näha, et mitmed kirjandusinimesed on autori nime peale pigem küsivalt kulmu kergitanud. Täpsustamine "Lohejooksja" teeb vahel asju selgemaks, aga mitte nii põhjalikult, kui oleksin arvanud.
Tuletab meelde seda julgustavat tõde, et ükski enesestmõistetavus pole universaalne. (Ütlen "julgustavat tõde", sest vahel tuleb ikka tunne, et oled täielik idioot, et ei teadnud mingit asja.)
Netist üle vaadates näen tegelt, et "A Thousand Splendid Suns" on tal vist see etem teos. Kunagi loen tolle ka läbi. Ja miks ka mitte - tekst jookseb ju ladusalt küll (lähtudes "Lohejooksjast"), selline stsenaariumi moodi kirjutamisstiil mehel.
Lohejooksja-filmi peaks nüüd vaatama. Aga ainult seepärast, et lavastaja on täiesti kompetentne. Kehva lavastaja puhul ei päästaks Hosseini kirjutamine midagi.
Tegelt naljakas... tekst jookseb ladusalt, stseenid on põnevad ja tegelased kohatise stereotüüpsuse kiuste igati mitmetahulised ja huvitavad. Miks siis polnud see raamat haarav?
Või noh, oli täpselt selline, nagu üks "haarav raamat" olema peaks, aga mind ei haaranud.
Ehk takistas see, et dialoog ja isegi süžee oli sedavõrd tuttav juba, et mõjuda otsapidi naeruväärsena.
Mõni kirjanik on sedavõrd hea, et tema andekus kumaks läbi ka suvalisest põnevikust, B- või C-kategooriaga, kõige halvemate näitlejatega ja näib, et käsikaameraga filmituga. Selline asi, mida öösel enne magamaminekut kanaleid klõpsides kogemata vahtima jääd, et veidi irvitada selle kallal. Kui aga Alan Moore oleks kirjutanud stsenaariumi, siis oleks iga vestlus kõigest hoolimata vaatamisväärsus omaette - kogu selle lavastusliku händikäpi kiuste... Ei tarvitseks olla hea vaatamiselamus, aga dialoog oleks siiski selgelt hea.
Selle raamatu dialoogil pole sellist iseseisvat jõudu ega värskust. Stseenid on küllaltki tavalised ja dialoogiski pole midagi üllatavat. Aga tegelikult on stseenid tervikuna hästi välja kirjutatud ja klišeelikkuse kiuste ei muutu need päris piinlikuks. Millegi poolest on need isegi täiesti head.
Peaks siia välja kirjutama mingi jupi, et näitlikustada. Viisin aga raamatukokku tagasi juba. Eh, kunagi hiljem trükin.
Üks asi aga, mis selle raamatu juures oli toredat, oli see info, mida võis saada Afganistani kohta.
Doris Lessing kirjutas oma "Kuldses märkmeraamatus", et tänapäeval ei täida romaanid mitte filosoofilise mõtiskluse rolli nagu varem, vaid pigem olla need tegelaste ja süžeega reportaažid kaugete riikide kohta. Selles nägi ta oma romaani "Rohi laulab" edu põhjust - see oli autobiograafilisusse kalduv lugu Rodeesias elamisest jms. Ja ta arvas, et inimesed lugesid ka seda näiteks selleks, et tutvuda kauge Aafrika probleemidega.
Nii, nagu praegu võiks lugeda "Lohejooksjat", et tutvuda Afganistani problemaatilise ajalooga.
Ja nagu võiks lugeda "Minu Eesti" sarja kõigi selle riikidega.
Raamat tuletas meelde, et nii, nagu Stalini või Pol Poti jõhkrus ei tulenenud sellest, et nad olid ateistid, nii ei osuta ka abielurikkujate surnuksloopimine kividega või muud säärased "karistused" üldse mitte muhameedluse kui sellise võikusele. Stalin ei tapnud mitte seepärast, et oli ateist, ja Taliban ei olnud jõhker mitte seepärast, et oli islamistlik.
Natuke oleks nagu loogiline ju. Ja ikkagi mõjus üllatavalt see, et kui abielurikkujaid loobitigi kividega surnuks, siis normaalsed muhameedlased vangutasid päid ja ütlesid: "Ja need inimesed kutsuvad end muhameedlasteks..." Mulle mõjus see lause peaaegu iroonilisena, sest olin seni arvanud, et see karistus on tõesti islamistlik - ja et ükski normaalne afganistani inimene ei pidanud seda küll normaalseks ja oleks ise hoidunud sellest, aga et nad ometigi oleks möönnud, et Koraan näeb seda ette.
Ühesõnaga - et nad tunnistaks selle osaks oma religioonist, mida lihtsalt ei tuleks järgida, samamoodi nagu Vana Testament näeb ette väga agaraid kiviloopimisi suvaliste asjade eest nagu vastuhakk vanematele, pühapäevane töötamine või Jumala nime kasutamine selleks mittesobivas olukorras (All I did was say to my wife, "That piece of halibut was good enough for Jehovah!" )
Seepärast mõjus huvitavalt selle põhimõtteline hukkamõistmine islami seisukohalt.
Üks lugu Afganistanist - seal üles kasvamine, mingi poliitilise möllu aegu põgenemine Ameerikasse ja täiskasvanuna tagasiminek oma lapsepõlvepatu lunastamiseks.
VÕI
lugu rikkast poisist ja tema teenrist - sõprusest ja reetmisest ja blablabla.
Sellele teosele tuleb läheneda kahest küljest:
põneva süžeega tõsine lugu reetmisest (mispuhul jääb see veidi paremat sorti, aga ikkagi üsna tavaliseks pehmekaaneliseks lennujaamakirjanduseks)
ning
pilguheit ühele kaugele riigile (Afganistanile kõigi selle probleemidega, Taliban ja selle tähendus afgaanidele endile).
Lugu on küllaltki klišee, aga teosena on selle olemasolu ja populaarsus tähtis.
Kunagi tundus mulle, et tegemist oli tõelise kirjandussensatsiooniga. Guugeldades näib, et sellest tehaksegi juttu kui millestki plahvatuslikult populaarsest. Kirjandussensatsioonina mitte küll Potter, aga igatahes rohkem kõneainet pakkunud kui keskmine "New York Timesi bestseller". Ühesõnaga, mitte lihtsalt mõni bestseller, vaid Lohejooksja.
Seepärast on olnud huvitav näha, et mitmed kirjandusinimesed on autori nime peale pigem küsivalt kulmu kergitanud. Täpsustamine "Lohejooksja" teeb vahel asju selgemaks, aga mitte nii põhjalikult, kui oleksin arvanud.
Tuletab meelde seda julgustavat tõde, et ükski enesestmõistetavus pole universaalne. (Ütlen "julgustavat tõde", sest vahel tuleb ikka tunne, et oled täielik idioot, et ei teadnud mingit asja.)
Netist üle vaadates näen tegelt, et "A Thousand Splendid Suns" on tal vist see etem teos. Kunagi loen tolle ka läbi. Ja miks ka mitte - tekst jookseb ju ladusalt küll (lähtudes "Lohejooksjast"), selline stsenaariumi moodi kirjutamisstiil mehel.
Lohejooksja-filmi peaks nüüd vaatama. Aga ainult seepärast, et lavastaja on täiesti kompetentne. Kehva lavastaja puhul ei päästaks Hosseini kirjutamine midagi.
Tegelt naljakas... tekst jookseb ladusalt, stseenid on põnevad ja tegelased kohatise stereotüüpsuse kiuste igati mitmetahulised ja huvitavad. Miks siis polnud see raamat haarav?
Või noh, oli täpselt selline, nagu üks "haarav raamat" olema peaks, aga mind ei haaranud.
Ehk takistas see, et dialoog ja isegi süžee oli sedavõrd tuttav juba, et mõjuda otsapidi naeruväärsena.
Mõni kirjanik on sedavõrd hea, et tema andekus kumaks läbi ka suvalisest põnevikust, B- või C-kategooriaga, kõige halvemate näitlejatega ja näib, et käsikaameraga filmituga. Selline asi, mida öösel enne magamaminekut kanaleid klõpsides kogemata vahtima jääd, et veidi irvitada selle kallal. Kui aga Alan Moore oleks kirjutanud stsenaariumi, siis oleks iga vestlus kõigest hoolimata vaatamisväärsus omaette - kogu selle lavastusliku händikäpi kiuste... Ei tarvitseks olla hea vaatamiselamus, aga dialoog oleks siiski selgelt hea.
Selle raamatu dialoogil pole sellist iseseisvat jõudu ega värskust. Stseenid on küllaltki tavalised ja dialoogiski pole midagi üllatavat. Aga tegelikult on stseenid tervikuna hästi välja kirjutatud ja klišeelikkuse kiuste ei muutu need päris piinlikuks. Millegi poolest on need isegi täiesti head.
Peaks siia välja kirjutama mingi jupi, et näitlikustada. Viisin aga raamatukokku tagasi juba. Eh, kunagi hiljem trükin.
Üks asi aga, mis selle raamatu juures oli toredat, oli see info, mida võis saada Afganistani kohta.
Doris Lessing kirjutas oma "Kuldses märkmeraamatus", et tänapäeval ei täida romaanid mitte filosoofilise mõtiskluse rolli nagu varem, vaid pigem olla need tegelaste ja süžeega reportaažid kaugete riikide kohta. Selles nägi ta oma romaani "Rohi laulab" edu põhjust - see oli autobiograafilisusse kalduv lugu Rodeesias elamisest jms. Ja ta arvas, et inimesed lugesid ka seda näiteks selleks, et tutvuda kauge Aafrika probleemidega.
Nii, nagu praegu võiks lugeda "Lohejooksjat", et tutvuda Afganistani problemaatilise ajalooga.
Ja nagu võiks lugeda "Minu Eesti" sarja kõigi selle riikidega.
Raamat tuletas meelde, et nii, nagu Stalini või Pol Poti jõhkrus ei tulenenud sellest, et nad olid ateistid, nii ei osuta ka abielurikkujate surnuksloopimine kividega või muud säärased "karistused" üldse mitte muhameedluse kui sellise võikusele. Stalin ei tapnud mitte seepärast, et oli ateist, ja Taliban ei olnud jõhker mitte seepärast, et oli islamistlik.
Natuke oleks nagu loogiline ju. Ja ikkagi mõjus üllatavalt see, et kui abielurikkujaid loobitigi kividega surnuks, siis normaalsed muhameedlased vangutasid päid ja ütlesid: "Ja need inimesed kutsuvad end muhameedlasteks..." Mulle mõjus see lause peaaegu iroonilisena, sest olin seni arvanud, et see karistus on tõesti islamistlik - ja et ükski normaalne afganistani inimene ei pidanud seda küll normaalseks ja oleks ise hoidunud sellest, aga et nad ometigi oleks möönnud, et Koraan näeb seda ette.
Ühesõnaga - et nad tunnistaks selle osaks oma religioonist, mida lihtsalt ei tuleks järgida, samamoodi nagu Vana Testament näeb ette väga agaraid kiviloopimisi suvaliste asjade eest nagu vastuhakk vanematele, pühapäevane töötamine või Jumala nime kasutamine selleks mittesobivas olukorras (All I did was say to my wife, "That piece of halibut was good enough for Jehovah!" )
Seepärast mõjus huvitavalt selle põhimõtteline hukkamõistmine islami seisukohalt.
Friday, October 12, 2012
Audrey Hiffenegger "Ajaränduri naine"
7/10
Lugu armastusest naise ja mehe vahel - ainult et mees kaob hetkiti ära, ilmudes tavaliselt sama naise minevikus. Mees lihtsalt kaob, kas minevikku või tulevikku, siirdudes kuidagi tagasi mingi aja möödudes.
Hästi läbi mõeldud ulmetekst (kui mitte lasta end häirida sellest, et ajarände põhjustab miski nii absurdne kui tulevikuinimeste seas piisavalt sageliesinev krono-geen).
Väga hästi jutustatud tekst (kiirlugemise raamat, pilt jooksis elavalt silme ees),
aga emotsioon jäi veidi pinnapealseks, mõjus valemliku ja sokutatuna.
Tegelikult kõlas raamatu kokkuvõte esialgu küllaltki igavalt. Sest raamat ilmus Naine sarjas ja noh, kujutad juba ette, et keskendub see teos naisele ja sellele, kuidas tema kõrvalt kaob mees ja niuke igatsemise lugu ja "kuhu ta küll jääb" ja "miks ei võiks ükski meie hetk olla täielik" oleks raamatu kandev emotsioon.
Väga hea meel on selle üle, et eksisin. Ei olnud mingi päris labane pisarate kiskumise tekst naisest ja tema õnnetust armastusest. Oli hoopis küllaltki põnev ulmekas.
Keskendun eelkõige heale ja see oli see, et tegemist oli põneva ulmekaga. Kuid selle all pean silmas huvitavaid viise, kuidas käsitletakse ulmeideed (ajarändu, konkreetsemalt siis sel kujul, et üks inimene kaob üsna seletamatult ja kontrollimatult mingisse mineviku- või tulevikuhetke [selmet kasutada masinat ja sihipäraselt ja nii edasi]).
Sest see näib olevat hea ulmeka kriteeriumiks: et ulmelist elementi harrastatakse põneval ja (piisavalt) uuenduslikul moel. Kui ulmekal on aga head karakterid ja veenev psühholoogia ning võimas, eepiline ideede konflikt, siis on see lihtsalt hea raamat. Need mõisted ei tarvitse käia käsikäes. Aga selle juurde ma praegast toppama ei jää...
Mind lihtsalt üllatas, et Hiffenegger (millegipärast tahan seda pidevalt lugeda "hilfeneggeriks", aga "hilfe negger", "aita neegrit"? Elagu rassistlikud alateadvused...) kirjutas ulmeaspekti huvitavaks. Esimene pool raamatust oligi üsna põnevate ideede lahendamine. Mingil määral see intensiivsus hakkas raamatu kestel leigemaks minema, aga esimesed sada-paarsada lehekülge olid toredad.
Iga stseen tundus olevat omamoodi tähtis või kui mitte otseselt kandva väärtusega, siis ometigi paeluv - esiteks mehe esimene kohtumine oma elu armastusega (naine, kellele peategelane on juba lapsepõlvest tuttav salasõber), seejärel mehe esimene ajaränd kuueaastase poisina (kolmekümneaastane Henry ilmumas kuueaastase juurde tegema üleüldist õpperetke teemal "Ajarännu A ja O", tegeledes nii kehaliste hädadega nagu janu ning kõhukeeramine ja lahendades üleüldist küsimust "mis juhtus"), seejärel mehe esimene tutvumine mis-iganes-aastase Clare'iga (uskmatus ja veenmine). Mõlemat esimest, nagu kogu raamatut, kirjeldatakse sisemonoloogina, nii et lisaks laste hämmastusele ja "kes see mees on"-ile võib lugeja jälgida ka mehe kõiketeadvat "aah, see koht mulle meeldis!"-mõtet. See teeb need stseenid mitmekülgseks ja selle võrra huvitavamaks.
Selles on ka kohatist ootusärevust, sest mees teab ju kas oma noorema mina kõrval (olles vastavat hetke kogenud kuueaastase Henryna) või Clare'i jutu järgi, mis juhtub, aga ei ole seda veel ise kogenud. Nii antakse ühelt poolt imeliku onkliga tutvumise stseen ning teisalt Henry-poolne "ma loodan, et ma midagi vussi ei keera... mida ma nüüd ütlesingi tema sõnade järgi?". Kuid see mõjub omamoodi huvitavalt lugejale - rõhu omandab mitte see, mis juhtub, vaid see, kuidas juhtub.
Huvitavate ideede seast torkas esile ka üks iseäranis huvitav ajarännu kasutamise moment. Nimelt see peatükk või katkend, kus oli antud aasta mingi-mingi ja öeldud tegelaste vanuseks "Henry 15 ja 15". Ja öeldud selgituseks, toredalt vabandaval toonil, et oli alles puberteeti jõudnud. Et ei tundnud end tüdrukutega suheldes nii kindlalt. Et keegi niikuinii ei tea. Lisades: "mitte, et ma gei oleks või midagi".
Oli igatahes natuke ootamatu lisalahendus sellele ajarännu-süsteemile. Ei kujuta ette, milline see vestlus võis küll olla. Või kuidas see võrgutamine võis toimuda. "Hei, beibi. Ma tean, mis Sulle meeldib." Sellistesse detailidesse autor õnneks siiski ei laskunud.
Nagu öeldud, esimesed mõnisada lehekülge meeldisid rohkem. Sest sealt ilmnesid kõik need võimalused. Ja seal olid kõik need esimesed hetked. Seal oli kõik veel värske.
Mingi hetk kadus aga see esimene hoog.
Ja siis hakkas teksti kandma autori enda suleosavus... Ja kui algus oli põnev selle süsteemi mitmekülgse rakendamise ja kirjeldamise poolest, siis kõigi huvitavamate küsimuste lahendamise järel muutus ajaränd lihtsalt vahendiks.
Lõpuks sigines teksti see "oi, ta kadus ja nii kahju, et mina ei saa temaga kogu aeg olla ja kus ta on", mida ma kartsin. Mitte küll sel määral, et romaani teist poolt sellisena identifitseerida, aga kuna ta oli sellest seni nii osavalt hoidunud, siis oli selle ilmumine ikka pettumus.
Lõpp polnud üldse halb. Kõik otsad sai kokku tõmmatud ja igati korralikult. Kuid eelkõige oli see tekst tugev oma huvitavate ideede poolest. Minu meelest. Loomulikult ka jutustamisoskuse poolest. Igatahes jooksis see ladusalt, päris lahe lugemine. Kuid kui põnevamad ideed hakkasid harvaks jääma ning eeldati seda, et tegelastele võiks kaasa tunda, siis hakkasid leheküljed lendama minu suhtelise ükskõiksusega vältimatu lõpu suhtes.
Kuivõrd positiivsed emotsioonid olid kuidagi palju veenvamalt kirjutatud kui negatiivsed (nagu öeldud, viimastest ilmnes mingi naisteraamatulikkus), tekkis "Ajaränduri naist" lugedes teatav aimus sellest, mida tähendab see, kui kirjanikul pole romaanikirjanikule vajaminevat (või lihtsalt ääretult kohast) tundlikku närvi. See oli väga hästi sooritatud proosapala ning igati lahedad ulmeideed. Oli näha, et naine oli oma romaanikirjutuse kursustel väga tubli olnud (mainib neid tänusõnades). Tal on tehniline aspekt täiesti käpas ja originaalsena mõjuv idee.
Kuid romaani mõõtu välja vabandavat emotsionaalset pinget selles tekstis küll polnud.
Samas on hea, et selline asi on olemas. Ulmeline naistekas, kuidagi toredalt universaalne žanr.
Täiesti muuseas mainin, et olen suur ulmefänn. Doctor Who on lemmiksari. Ja selle sarja praegune juht on Steven Moffat. Kes mingi aeg lõpetas tegutsemise Twitteris, sest mingid maniakaalsed Who-fännid on ülimalt agaralt süüdistanud teda naistevihkajalikkuses. Ehkki tal on palju tugevaid ja mitmekülgseid naiskaraktereid. (Peamine vastuväide näib olevat see, et kõigi naistegelaste elud keerlevad ümber sarja ülimalt võimeka ja küllaltki omanäolise peategelase... Njah).
Mind aitas raamatu alguse juures sisse elada asjaolu, et Doctor Whost oli palju asju tuttavad. Mõned on peamise asjana maininud päevikut (Anu mainis ning kuskilt foorumist vaatasin vist kah) ehk siis Henry-Clare'i kohtumiste kroonika ideed olevat laenatud sarjas, kui peategelane tutvus ühe naisega, kes on samuti ajarändur ja kohtub temaga vastupidises järjekorras (ning kellel on kirjas kõik korrad, mil nad kohtuvad).
Mulle endale tuli tuttav ette üks osa, milles tüdruk tegi peategelasele erinevaid toite - aga kuna ta oli alles regenereerunud, siis talle oli söömise kogemus uus ja kõik maitses võikalt, kuni ta sõi kalapulki ja vaniljekastet (custard) ja leidis selles täpselt õige asja... Tähendab, "Ajaränduri naises" küpsetas Clare Henryle väikse tüdrukuna imelikke toite - et näha, mida kõike oleks ta nõus sööma.
Seos on küll nihkes, aga minu meelest igatahes olemas.
Igatahes,
niisama tujutsedes vingun, et kui Moffat on nii suur naistevihkaja, siis miks laenab ta kahes osas Doctor Whos ideid raamatust, mis kuulub sarja Naine?
Mis puutub aga sarja Naine, siis "Ajaränduri naine" on selle minu jaoks sisuliselt lunastanud. Kellelegi teisele ma seda aga ei ütle. Seda ka mitte, et mingi hetk peaks lugema samasse sarja kuuluvaid Doris Lessingu romaane. Sest teda näevad kõik ilmselt mingi esifeministina vms.
Lugu armastusest naise ja mehe vahel - ainult et mees kaob hetkiti ära, ilmudes tavaliselt sama naise minevikus. Mees lihtsalt kaob, kas minevikku või tulevikku, siirdudes kuidagi tagasi mingi aja möödudes.
Hästi läbi mõeldud ulmetekst (kui mitte lasta end häirida sellest, et ajarände põhjustab miski nii absurdne kui tulevikuinimeste seas piisavalt sageliesinev krono-geen).
Väga hästi jutustatud tekst (kiirlugemise raamat, pilt jooksis elavalt silme ees),
aga emotsioon jäi veidi pinnapealseks, mõjus valemliku ja sokutatuna.
Tegelikult kõlas raamatu kokkuvõte esialgu küllaltki igavalt. Sest raamat ilmus Naine sarjas ja noh, kujutad juba ette, et keskendub see teos naisele ja sellele, kuidas tema kõrvalt kaob mees ja niuke igatsemise lugu ja "kuhu ta küll jääb" ja "miks ei võiks ükski meie hetk olla täielik" oleks raamatu kandev emotsioon.
Väga hea meel on selle üle, et eksisin. Ei olnud mingi päris labane pisarate kiskumise tekst naisest ja tema õnnetust armastusest. Oli hoopis küllaltki põnev ulmekas.
Keskendun eelkõige heale ja see oli see, et tegemist oli põneva ulmekaga. Kuid selle all pean silmas huvitavaid viise, kuidas käsitletakse ulmeideed (ajarändu, konkreetsemalt siis sel kujul, et üks inimene kaob üsna seletamatult ja kontrollimatult mingisse mineviku- või tulevikuhetke [selmet kasutada masinat ja sihipäraselt ja nii edasi]).
Sest see näib olevat hea ulmeka kriteeriumiks: et ulmelist elementi harrastatakse põneval ja (piisavalt) uuenduslikul moel. Kui ulmekal on aga head karakterid ja veenev psühholoogia ning võimas, eepiline ideede konflikt, siis on see lihtsalt hea raamat. Need mõisted ei tarvitse käia käsikäes. Aga selle juurde ma praegast toppama ei jää...
Mind lihtsalt üllatas, et Hiffenegger (millegipärast tahan seda pidevalt lugeda "hilfeneggeriks", aga "hilfe negger", "aita neegrit"? Elagu rassistlikud alateadvused...) kirjutas ulmeaspekti huvitavaks. Esimene pool raamatust oligi üsna põnevate ideede lahendamine. Mingil määral see intensiivsus hakkas raamatu kestel leigemaks minema, aga esimesed sada-paarsada lehekülge olid toredad.
Iga stseen tundus olevat omamoodi tähtis või kui mitte otseselt kandva väärtusega, siis ometigi paeluv - esiteks mehe esimene kohtumine oma elu armastusega (naine, kellele peategelane on juba lapsepõlvest tuttav salasõber), seejärel mehe esimene ajaränd kuueaastase poisina (kolmekümneaastane Henry ilmumas kuueaastase juurde tegema üleüldist õpperetke teemal "Ajarännu A ja O", tegeledes nii kehaliste hädadega nagu janu ning kõhukeeramine ja lahendades üleüldist küsimust "mis juhtus"), seejärel mehe esimene tutvumine mis-iganes-aastase Clare'iga (uskmatus ja veenmine). Mõlemat esimest, nagu kogu raamatut, kirjeldatakse sisemonoloogina, nii et lisaks laste hämmastusele ja "kes see mees on"-ile võib lugeja jälgida ka mehe kõiketeadvat "aah, see koht mulle meeldis!"-mõtet. See teeb need stseenid mitmekülgseks ja selle võrra huvitavamaks.
Selles on ka kohatist ootusärevust, sest mees teab ju kas oma noorema mina kõrval (olles vastavat hetke kogenud kuueaastase Henryna) või Clare'i jutu järgi, mis juhtub, aga ei ole seda veel ise kogenud. Nii antakse ühelt poolt imeliku onkliga tutvumise stseen ning teisalt Henry-poolne "ma loodan, et ma midagi vussi ei keera... mida ma nüüd ütlesingi tema sõnade järgi?". Kuid see mõjub omamoodi huvitavalt lugejale - rõhu omandab mitte see, mis juhtub, vaid see, kuidas juhtub.
Huvitavate ideede seast torkas esile ka üks iseäranis huvitav ajarännu kasutamise moment. Nimelt see peatükk või katkend, kus oli antud aasta mingi-mingi ja öeldud tegelaste vanuseks "Henry 15 ja 15". Ja öeldud selgituseks, toredalt vabandaval toonil, et oli alles puberteeti jõudnud. Et ei tundnud end tüdrukutega suheldes nii kindlalt. Et keegi niikuinii ei tea. Lisades: "mitte, et ma gei oleks või midagi".
Oli igatahes natuke ootamatu lisalahendus sellele ajarännu-süsteemile. Ei kujuta ette, milline see vestlus võis küll olla. Või kuidas see võrgutamine võis toimuda. "Hei, beibi. Ma tean, mis Sulle meeldib." Sellistesse detailidesse autor õnneks siiski ei laskunud.
Nagu öeldud, esimesed mõnisada lehekülge meeldisid rohkem. Sest sealt ilmnesid kõik need võimalused. Ja seal olid kõik need esimesed hetked. Seal oli kõik veel värske.
Mingi hetk kadus aga see esimene hoog.
Ja siis hakkas teksti kandma autori enda suleosavus... Ja kui algus oli põnev selle süsteemi mitmekülgse rakendamise ja kirjeldamise poolest, siis kõigi huvitavamate küsimuste lahendamise järel muutus ajaränd lihtsalt vahendiks.
Lõpuks sigines teksti see "oi, ta kadus ja nii kahju, et mina ei saa temaga kogu aeg olla ja kus ta on", mida ma kartsin. Mitte küll sel määral, et romaani teist poolt sellisena identifitseerida, aga kuna ta oli sellest seni nii osavalt hoidunud, siis oli selle ilmumine ikka pettumus.
Lõpp polnud üldse halb. Kõik otsad sai kokku tõmmatud ja igati korralikult. Kuid eelkõige oli see tekst tugev oma huvitavate ideede poolest. Minu meelest. Loomulikult ka jutustamisoskuse poolest. Igatahes jooksis see ladusalt, päris lahe lugemine. Kuid kui põnevamad ideed hakkasid harvaks jääma ning eeldati seda, et tegelastele võiks kaasa tunda, siis hakkasid leheküljed lendama minu suhtelise ükskõiksusega vältimatu lõpu suhtes.
Kuivõrd positiivsed emotsioonid olid kuidagi palju veenvamalt kirjutatud kui negatiivsed (nagu öeldud, viimastest ilmnes mingi naisteraamatulikkus), tekkis "Ajaränduri naist" lugedes teatav aimus sellest, mida tähendab see, kui kirjanikul pole romaanikirjanikule vajaminevat (või lihtsalt ääretult kohast) tundlikku närvi. See oli väga hästi sooritatud proosapala ning igati lahedad ulmeideed. Oli näha, et naine oli oma romaanikirjutuse kursustel väga tubli olnud (mainib neid tänusõnades). Tal on tehniline aspekt täiesti käpas ja originaalsena mõjuv idee.
Kuid romaani mõõtu välja vabandavat emotsionaalset pinget selles tekstis küll polnud.
Samas on hea, et selline asi on olemas. Ulmeline naistekas, kuidagi toredalt universaalne žanr.
Täiesti muuseas mainin, et olen suur ulmefänn. Doctor Who on lemmiksari. Ja selle sarja praegune juht on Steven Moffat. Kes mingi aeg lõpetas tegutsemise Twitteris, sest mingid maniakaalsed Who-fännid on ülimalt agaralt süüdistanud teda naistevihkajalikkuses. Ehkki tal on palju tugevaid ja mitmekülgseid naiskaraktereid. (Peamine vastuväide näib olevat see, et kõigi naistegelaste elud keerlevad ümber sarja ülimalt võimeka ja küllaltki omanäolise peategelase... Njah).
Mind aitas raamatu alguse juures sisse elada asjaolu, et Doctor Whost oli palju asju tuttavad. Mõned on peamise asjana maininud päevikut (Anu mainis ning kuskilt foorumist vaatasin vist kah) ehk siis Henry-Clare'i kohtumiste kroonika ideed olevat laenatud sarjas, kui peategelane tutvus ühe naisega, kes on samuti ajarändur ja kohtub temaga vastupidises järjekorras (ning kellel on kirjas kõik korrad, mil nad kohtuvad).
Mulle endale tuli tuttav ette üks osa, milles tüdruk tegi peategelasele erinevaid toite - aga kuna ta oli alles regenereerunud, siis talle oli söömise kogemus uus ja kõik maitses võikalt, kuni ta sõi kalapulki ja vaniljekastet (custard) ja leidis selles täpselt õige asja... Tähendab, "Ajaränduri naises" küpsetas Clare Henryle väikse tüdrukuna imelikke toite - et näha, mida kõike oleks ta nõus sööma.
Seos on küll nihkes, aga minu meelest igatahes olemas.
Igatahes,
niisama tujutsedes vingun, et kui Moffat on nii suur naistevihkaja, siis miks laenab ta kahes osas Doctor Whos ideid raamatust, mis kuulub sarja Naine?
Mis puutub aga sarja Naine, siis "Ajaränduri naine" on selle minu jaoks sisuliselt lunastanud. Kellelegi teisele ma seda aga ei ütle. Seda ka mitte, et mingi hetk peaks lugema samasse sarja kuuluvaid Doris Lessingu romaane. Sest teda näevad kõik ilmselt mingi esifeministina vms.
Friday, September 21, 2012
Richard Adams "Watership Down"
8/10
Lugu jänestest, kes peavad ümber asuma uude urgu ja ohtudest, mida nad trotsivad tee kestel ja kohapeal
Esimene asi, mida tahaks öelda, on see, et ühe hea inglis- (või mis iganes)keelse raamatu juures ootan kaht asja kõige suurema innuga.
Esiteks, selle ilmumist eesti keeles.
Teiseks, ja seda vaid üksikutel juhtudel, selle tegemist filmiks.
Teise punktiga võib ka mitte nõus olla, aga mulle meeldib, et saab teose üle arutada ja kui ideed on huvitavad, siis võib neid levitada kas või filmi kaudu.
Esimese punktiga võib samuti mitte nõus olla - igast puriste on, kes eelistavad lugeda originaalkeeles. Jäägu neile oma, eesti keel tekst annab mulle otseühenduse igast naudingusagaratega. Ilmselt oleneb tekstist, aga nautimise mõttes eelistan eestikeelset. Mõne teksti puhul ei toimiks see ilmselt üldse - kui on ülitihedalt kultuurilisi viiteid popkultuurile, siis on originaalkeelt loogilisem lugeda. Aga kui tekst on vähe universaalsem, siis pole vaja.
Igatahes, ootan huviga, kuni sellest ilmub eestikeelne versioon. Ingliskeelne on igatahes igati hea. Ja kunagi võib ka filmi vaadata, kuigi selle osas olen veidi skeptilisem - multifilm siiski.
Igatahes, Watership Down - lasteraamat? Anu ütles (ja Wikipedia kinnitab, et autori sõnul): jutustatud esiti lastele, hiljem raamatuks vormistatud. Nii et võiks olla lasteraamat.
Tegelt on siiski Aeneid. Rooma eepos, lugu Trooja jätmisest, Kartaago külastamisest ja Rooma rajamisest. Päris sõrmega järge ei vedanud ja ei märganud, et kas ja kus Dido itk siis oli, aga kõik muu oli olemas.
Hakkab pihta Fiveri ennustusega suurest hävingust (Kassandra). Teda ei usuta. (khm.) Sealt minnakse ära ühe grupiga, mille juhiks on Hazel (Aeneis). Jõutakse järgmisesse urgu, kus leitakse elu armastus. Temaga seksitakse nii, et maa must, aga siis peab ära minema. (Ei, oot... Siin seksi pole. Lasteraamat ikkagi.). Jõutakse uude kohta, aga seal tuleb naabritega võidelda (latiinid). Lõpus on suur duell, kus Hazel ei tapa kedagi...
Noh, päris üks-ühele paralleeli ei saa siiski teha. Aga see pole mitte sarjamise mõttes välja toodud. Tegelikult annab selline ühine stoori päris suure mõõtme jäneste seiklusele. See pole mitte niisama lihtne "loomade kojuränd", see kaldub pigem eepilisele mõõtkavale.
Sealjuures pole mitte lihtsalt tegemist sellega, et klassikat kuritarvitatakse. Või noh, mingil määral ehk on - aimub, et Adams on võtnud üsna teadlikult kasutada Vergiliuse eepose ülesehitust. Kuid imetlusväärne on see, et raamatu teeb huvitavaks autori omapoolne panus.
Nii on pseudo-Kartaago, üks utoopia moodi jäneseurg (kus jänesed on suured ja läikiva karvaga, aga ei suuda võidelda; pühendunud kunstile ja kuidagi teravalt tajuvad oma surelikkust) minu meelest väga huvitav viide heaoluühiskonnale.
Anu polnud päris nõus, nägi selles ületoodangut (lastekirjandus ju) aga siiski. Kadunud on loomulikud surmad (inimene kaitseb seda urgu rebaste ja muude ohtude eest). Nii elavneb ühises alateadvuses surmahirm (Freud kogu oma surmaiha või -hirmu jutuga oleks olnud väga kohatu mees näiteks keskajal või mis iganes ajal, kui surdi agaralt (sureti?).).
Väga toredad olid seikluslikud lood muinasjutulisest/legendaarsest trikster-jänesest, mida jutustati veidi vabamatel hetkedel. Tegi maailma üllatavalt palju suuremaks. Panen kaldkriipsu muinasjutulise ja legendaarse vahele, sest ühelt poolt on need lihtsalt tekstisisesed muinasjutud, jutustatuna noorematele või vanematele headel hetkedel. Samas on need legendid, mis hakkavad toimima ka liialdatud või teisenenud lugudena iidsete aegade "jänestest". Ja antakse mõista, et ka selle loo Aeneis sulandub oma elukäiguga muinasjuttude ajastusse.
Nende seiklusest saab üks eatu lugu jäneste maailmas. Ja see on kuidagi nii sümpaatne lahendus, et muudab ka romaani ennast selle võrra meeldejäävamaks. Täiesti põhjendatult lastekirjanduse klassika, olles samas huvitav lugemine täiskasvanutele.
Aga võinuks ikka olla see Didoga mürgeldamine. No kuidas sa kirjutad jänesteraamatut ja jätad igasuguse prõmmimise vaid episoodiliseks?
Lugu jänestest, kes peavad ümber asuma uude urgu ja ohtudest, mida nad trotsivad tee kestel ja kohapeal
Esimene asi, mida tahaks öelda, on see, et ühe hea inglis- (või mis iganes)keelse raamatu juures ootan kaht asja kõige suurema innuga.
Esiteks, selle ilmumist eesti keeles.
Teiseks, ja seda vaid üksikutel juhtudel, selle tegemist filmiks.
Teise punktiga võib ka mitte nõus olla, aga mulle meeldib, et saab teose üle arutada ja kui ideed on huvitavad, siis võib neid levitada kas või filmi kaudu.
Esimese punktiga võib samuti mitte nõus olla - igast puriste on, kes eelistavad lugeda originaalkeeles. Jäägu neile oma, eesti keel tekst annab mulle otseühenduse igast naudingusagaratega. Ilmselt oleneb tekstist, aga nautimise mõttes eelistan eestikeelset. Mõne teksti puhul ei toimiks see ilmselt üldse - kui on ülitihedalt kultuurilisi viiteid popkultuurile, siis on originaalkeelt loogilisem lugeda. Aga kui tekst on vähe universaalsem, siis pole vaja.
Igatahes, ootan huviga, kuni sellest ilmub eestikeelne versioon. Ingliskeelne on igatahes igati hea. Ja kunagi võib ka filmi vaadata, kuigi selle osas olen veidi skeptilisem - multifilm siiski.
Igatahes, Watership Down - lasteraamat? Anu ütles (ja Wikipedia kinnitab, et autori sõnul): jutustatud esiti lastele, hiljem raamatuks vormistatud. Nii et võiks olla lasteraamat.
Tegelt on siiski Aeneid. Rooma eepos, lugu Trooja jätmisest, Kartaago külastamisest ja Rooma rajamisest. Päris sõrmega järge ei vedanud ja ei märganud, et kas ja kus Dido itk siis oli, aga kõik muu oli olemas.
Hakkab pihta Fiveri ennustusega suurest hävingust (Kassandra). Teda ei usuta. (khm.) Sealt minnakse ära ühe grupiga, mille juhiks on Hazel (Aeneis). Jõutakse järgmisesse urgu, kus leitakse elu armastus. Temaga seksitakse nii, et maa must, aga siis peab ära minema. (Ei, oot... Siin seksi pole. Lasteraamat ikkagi.). Jõutakse uude kohta, aga seal tuleb naabritega võidelda (latiinid). Lõpus on suur duell, kus Hazel ei tapa kedagi...
Noh, päris üks-ühele paralleeli ei saa siiski teha. Aga see pole mitte sarjamise mõttes välja toodud. Tegelikult annab selline ühine stoori päris suure mõõtme jäneste seiklusele. See pole mitte niisama lihtne "loomade kojuränd", see kaldub pigem eepilisele mõõtkavale.
Sealjuures pole mitte lihtsalt tegemist sellega, et klassikat kuritarvitatakse. Või noh, mingil määral ehk on - aimub, et Adams on võtnud üsna teadlikult kasutada Vergiliuse eepose ülesehitust. Kuid imetlusväärne on see, et raamatu teeb huvitavaks autori omapoolne panus.
Nii on pseudo-Kartaago, üks utoopia moodi jäneseurg (kus jänesed on suured ja läikiva karvaga, aga ei suuda võidelda; pühendunud kunstile ja kuidagi teravalt tajuvad oma surelikkust) minu meelest väga huvitav viide heaoluühiskonnale.
Anu polnud päris nõus, nägi selles ületoodangut (lastekirjandus ju) aga siiski. Kadunud on loomulikud surmad (inimene kaitseb seda urgu rebaste ja muude ohtude eest). Nii elavneb ühises alateadvuses surmahirm (Freud kogu oma surmaiha või -hirmu jutuga oleks olnud väga kohatu mees näiteks keskajal või mis iganes ajal, kui surdi agaralt (sureti?).).
Väga toredad olid seikluslikud lood muinasjutulisest/legendaarsest trikster-jänesest, mida jutustati veidi vabamatel hetkedel. Tegi maailma üllatavalt palju suuremaks. Panen kaldkriipsu muinasjutulise ja legendaarse vahele, sest ühelt poolt on need lihtsalt tekstisisesed muinasjutud, jutustatuna noorematele või vanematele headel hetkedel. Samas on need legendid, mis hakkavad toimima ka liialdatud või teisenenud lugudena iidsete aegade "jänestest". Ja antakse mõista, et ka selle loo Aeneis sulandub oma elukäiguga muinasjuttude ajastusse.
Nende seiklusest saab üks eatu lugu jäneste maailmas. Ja see on kuidagi nii sümpaatne lahendus, et muudab ka romaani ennast selle võrra meeldejäävamaks. Täiesti põhjendatult lastekirjanduse klassika, olles samas huvitav lugemine täiskasvanutele.
Aga võinuks ikka olla see Didoga mürgeldamine. No kuidas sa kirjutad jänesteraamatut ja jätad igasuguse prõmmimise vaid episoodiliseks?
Wednesday, September 12, 2012
Katrina Kalda "Eesti romaan"
8/10
Prantsusmaal elava eestlase kirjutatud "Sügisballi" õhustikuga armukolmnurk, asjaosalisteks noorevõitu kirjanik, teda toetav keskealine või vanem ärimees ning tolle noorem abikaasa. Jutustajaks on kirjaniku poolt parasjagu kirjutatava järjejutu peategelane.
Olgu, see kõlab asjatult keerulisena. Tegelikult on see üsna muhe. Ja mitte mingil keerulisemal moel "muhe, kui järele mõelda" vms, nagu võiks olla Kafka (keda mõni peab aegade süngeimaks kirjanikuks, eks ole), vaid lihtsalt muhe. Just nimelt jutustajapositsiooni pärast muhe. Mul pole raamatut tsiteerimiseks käepärast, aga tore oli teatav irooniline suhtumine, mis minu mäletamist mööda kumas läbi sellest, et "kui ta oli tutvunud septembris Charlotte'iga, möödus minugi kauaoodatud suvi Teaga [ei mäleta, las olla], möödus linnulennul, et ma saaks sügise alguses kohtuda Carlottaga."
Selles mõttes muhe.
Seetõttu võiks raamat ehk meeldegi jääda. Värskendav lähenemine.
Mis puutub õhustikku...
Või noh, ehk polegi õige võrrelda "Sügisballiga". Raske öelda. Ma pole tegelt veel lugenud ega näinud "Sügisballi".
Aga ma ei osanud kuidagi teisiti nimetada kirjanduslikku Eestit selle enam-vähem-90ndail. Või 80. Või mida iganes. Mingi ajatu aguliromantika, noh.
Tegelikult tahaks võrrelda seda Raimond Kaugveriga. Kuid temalt olen ma lugenud vaid üht teost ("Pariisi lõbusad naised", Eesti äärelinnaelust) ja ei tea, kas selline õhustik on ka tema teistes teostes. Pealegi pole Kaugveri mainimine enam kuigivõrd aktuaalne - oli jah eesti populaarseim kirjanik, suurima tiraaži ja ilmselt ka läbimüügiga. See oli toona. Praegu on Mati Unt end selgemini raiunud kultuurimällu ja temale osutamine on kuidagi loogilisem. Isegi kui ma pole lugenud "Sügisballi".
Midagi ma siiski olen lugenud Undilt ja sealt kumaski läbi mingine... teatav muhedus, samas teatav distants. Seda suhtumise poole pealt. Ja aguliromantika - sest linnaelu, veel lõppev elu neis lasnamäelikes majades, mis üsna pea on palju rohkem rääbakil, aga seni veel on lihtsalt üsna steriilsed.
Aga selle õhustiku juures on huvitav, et tuletab küll meelde mingi aja Unti või mingi aja Arvo Valtonit (seda, kes kirjutas "Mustamäe armastuse" - hiljem hakkab ta loomingusse siginema mingit zeni, mis ei puutu praegu asjasse), aga samas pole see absoluutselt eestilik romaan. Ja see teeb selle just omamoodi huvitavaks.
Tõnu Õnnepalu kirjutas ühes essees (või raamatuarvustuses, otsi nüüd piiri nende asjade vahel... tähendab, Õnnepalu-taoliste puhul), kuidas ühe india kirjaniku romaan eurooplastest, ilma ühegi India tegelaseta, oli tema meelest väga hea viis tutvuda just nimelt India kultuuriga. Põhjuseks see, et millegi täiesti võõraga tutvumiseks ongi hea saada seda tilkhaaval - ja India mees kirjutab Euroopat paratamatult India moodi.
Sama lugu on "Eesti romaani" ja prantslusega. Ei ole autor küll prantslanna, elas vist kümnenda eluaastani Eestis, aga hoolimata võrdlustest Undi ja Valtoni ja Kaugveriga on see täiesti prantsuse kirjaniku teos. Suhtumise poolest tegelastesse ja nendega toimuvasse, kirglikkuse poolest, ka suhtumise poolest kirglikkusse. Rääkimata siis täiesti võimatust olukorrast - eesti kirjanik elatab end järjejuttudest.
Nüüd võib jääda mulje, et mul puudub järjepidevus - nagu asetaksin eesti kirjanduse konteksti ja tunnistan mitte-eestilikuks. Kuid see tulebki sellest, et kirjutatud on ta täiesti prantslaslikult. Ent kirjutatud on millestki eestilikust. Nagu autor oleks hinganud enesesse nonde kirjanike atmosfääri, et panna see paberile prantsuse moel.
Seepärast tundubki mulle "Eesti romaanis" ühe igati hea prantsuse kirjaniku sulge.
Prantsusmaal elava eestlase kirjutatud "Sügisballi" õhustikuga armukolmnurk, asjaosalisteks noorevõitu kirjanik, teda toetav keskealine või vanem ärimees ning tolle noorem abikaasa. Jutustajaks on kirjaniku poolt parasjagu kirjutatava järjejutu peategelane.
Olgu, see kõlab asjatult keerulisena. Tegelikult on see üsna muhe. Ja mitte mingil keerulisemal moel "muhe, kui järele mõelda" vms, nagu võiks olla Kafka (keda mõni peab aegade süngeimaks kirjanikuks, eks ole), vaid lihtsalt muhe. Just nimelt jutustajapositsiooni pärast muhe. Mul pole raamatut tsiteerimiseks käepärast, aga tore oli teatav irooniline suhtumine, mis minu mäletamist mööda kumas läbi sellest, et "kui ta oli tutvunud septembris Charlotte'iga, möödus minugi kauaoodatud suvi Teaga [ei mäleta, las olla], möödus linnulennul, et ma saaks sügise alguses kohtuda Carlottaga."
Selles mõttes muhe.
Seetõttu võiks raamat ehk meeldegi jääda. Värskendav lähenemine.
Mis puutub õhustikku...
Või noh, ehk polegi õige võrrelda "Sügisballiga". Raske öelda. Ma pole tegelt veel lugenud ega näinud "Sügisballi".
Aga ma ei osanud kuidagi teisiti nimetada kirjanduslikku Eestit selle enam-vähem-90ndail. Või 80. Või mida iganes. Mingi ajatu aguliromantika, noh.
Tegelikult tahaks võrrelda seda Raimond Kaugveriga. Kuid temalt olen ma lugenud vaid üht teost ("Pariisi lõbusad naised", Eesti äärelinnaelust) ja ei tea, kas selline õhustik on ka tema teistes teostes. Pealegi pole Kaugveri mainimine enam kuigivõrd aktuaalne - oli jah eesti populaarseim kirjanik, suurima tiraaži ja ilmselt ka läbimüügiga. See oli toona. Praegu on Mati Unt end selgemini raiunud kultuurimällu ja temale osutamine on kuidagi loogilisem. Isegi kui ma pole lugenud "Sügisballi".
Midagi ma siiski olen lugenud Undilt ja sealt kumaski läbi mingine... teatav muhedus, samas teatav distants. Seda suhtumise poole pealt. Ja aguliromantika - sest linnaelu, veel lõppev elu neis lasnamäelikes majades, mis üsna pea on palju rohkem rääbakil, aga seni veel on lihtsalt üsna steriilsed.
Aga selle õhustiku juures on huvitav, et tuletab küll meelde mingi aja Unti või mingi aja Arvo Valtonit (seda, kes kirjutas "Mustamäe armastuse" - hiljem hakkab ta loomingusse siginema mingit zeni, mis ei puutu praegu asjasse), aga samas pole see absoluutselt eestilik romaan. Ja see teeb selle just omamoodi huvitavaks.
Tõnu Õnnepalu kirjutas ühes essees (või raamatuarvustuses, otsi nüüd piiri nende asjade vahel... tähendab, Õnnepalu-taoliste puhul), kuidas ühe india kirjaniku romaan eurooplastest, ilma ühegi India tegelaseta, oli tema meelest väga hea viis tutvuda just nimelt India kultuuriga. Põhjuseks see, et millegi täiesti võõraga tutvumiseks ongi hea saada seda tilkhaaval - ja India mees kirjutab Euroopat paratamatult India moodi.
Sama lugu on "Eesti romaani" ja prantslusega. Ei ole autor küll prantslanna, elas vist kümnenda eluaastani Eestis, aga hoolimata võrdlustest Undi ja Valtoni ja Kaugveriga on see täiesti prantsuse kirjaniku teos. Suhtumise poolest tegelastesse ja nendega toimuvasse, kirglikkuse poolest, ka suhtumise poolest kirglikkusse. Rääkimata siis täiesti võimatust olukorrast - eesti kirjanik elatab end järjejuttudest.
Nüüd võib jääda mulje, et mul puudub järjepidevus - nagu asetaksin eesti kirjanduse konteksti ja tunnistan mitte-eestilikuks. Kuid see tulebki sellest, et kirjutatud on ta täiesti prantslaslikult. Ent kirjutatud on millestki eestilikust. Nagu autor oleks hinganud enesesse nonde kirjanike atmosfääri, et panna see paberile prantsuse moel.
Seepärast tundubki mulle "Eesti romaanis" ühe igati hea prantsuse kirjaniku sulge.
Wednesday, September 5, 2012
George R. R. Martin, Lisa Tuttle "Windhaven"
4/10
Postapokalüptiline maailm kaugel planeedil. Saared ja pea ületamatu meri vahel. Peamine liikumisvahend on teistmoodi deltaplaaniga lennata tuule abil a'la Nausicaa sealt Miyazaki filmist.
Imelik kirjutada kokkuvõtet, sellist paarirealist. Millele keskenduda - kas lendamisele a'la Nausicaa (mis võiks olla peamine müügiartikkel)? Või hoopis võrdõiguslikkusele (meritokraatia e. "vaata inimest, mitte tema päritolu"-mõtteviisi siginemine ülijäikade traditsioonidega maailmasse)? Äkki üldse feminismile (sest seda mõtteviisi edendav peategelane on naine)?
Hästi palju võetakse seda feministliku teosena. Ei huvitanud mind selline lähenemine. Ega huvitanud autoreid nii hirmsasti. Oli lihtsalt naine ja kõik. Seal oli küll kompetentseid naisi veelgi, aga kõige andekamad 2 lendurit olid ikkagi mehed. Annab jah seda lugeda feministliku teosena. Kuid autorid ei rõhutanud seda naiseks olemist. See feminism tuleb automaatselt sellest, et peategelane on naine. Ma ise ei tahaks seda ületähtsustada.
Teine asi on aga see, et arvustusi vaadates jääb kaks asja hambusse. Esiteks, et vahel unustatakse mainida, et see on sisuliselt ikka üsna stereotüüpne teos, mis ei paku jutustamise poolest midagi muud. Vahel ikka öeldakse ka, aga piisavalt sageli jäädakse selle taha kinni, et on normaalselt jutustatud. Mitte kohutavalt hästi, aga normaalselt. Ja siis räägitaksegi, et täitsa ladus raamat, järelikult hea. Aga ladusaid raamatuid on palju ja nende seas on häid ka omajagu. Ei pea neid kaht segi ajama minu meelest.
Teine, mis häirib arvustuste juures, on see, et kui tunnistatakse teose vigu, mööndakse "nojah, George oleks pidanud kirjutama ikka üksi! See Tuttle rikub tal asja". Arusaadav, kust see mõte tuleb - George RR Martin on paljude meelest tänapäevane Tolkien, mõne meelest vaat et paremgi. Aga siin raamatus on ju vohav feminism. Nii et Tuttle, va krõnks, rakendas muidu klassikat trükkiva taadi naisõiguslaste vankri ette ja see rikkus raamatu ära.
Vot, ei julgeks siiski niimoodi öelda. GRRMartin oli noorem siis, ei olnud nii sõnaosav kui praegu. Ja Tuttle oli samuti noor. Ta on hiljem saanud tunnustatud kirjanikuks, aga see oli tema esimene kirjatükk. Mõlemad vaevlesid selle teksti valmis. Ja mingit teatavat suhtumist on, mida ma "Troonide Mängust" ega "Fevre'i unelmast" ei leidnud ja mis mulle meeldis. Mingi asi, mis lihvituna võiks olla päris huvitav asi lugeda.
Postapokalüptiline maailm kaugel planeedil. Saared ja pea ületamatu meri vahel. Peamine liikumisvahend on teistmoodi deltaplaaniga lennata tuule abil a'la Nausicaa sealt Miyazaki filmist.
Imelik kirjutada kokkuvõtet, sellist paarirealist. Millele keskenduda - kas lendamisele a'la Nausicaa (mis võiks olla peamine müügiartikkel)? Või hoopis võrdõiguslikkusele (meritokraatia e. "vaata inimest, mitte tema päritolu"-mõtteviisi siginemine ülijäikade traditsioonidega maailmasse)? Äkki üldse feminismile (sest seda mõtteviisi edendav peategelane on naine)?
Hästi palju võetakse seda feministliku teosena. Ei huvitanud mind selline lähenemine. Ega huvitanud autoreid nii hirmsasti. Oli lihtsalt naine ja kõik. Seal oli küll kompetentseid naisi veelgi, aga kõige andekamad 2 lendurit olid ikkagi mehed. Annab jah seda lugeda feministliku teosena. Kuid autorid ei rõhutanud seda naiseks olemist. See feminism tuleb automaatselt sellest, et peategelane on naine. Ma ise ei tahaks seda ületähtsustada.
Teine asi on aga see, et arvustusi vaadates jääb kaks asja hambusse. Esiteks, et vahel unustatakse mainida, et see on sisuliselt ikka üsna stereotüüpne teos, mis ei paku jutustamise poolest midagi muud. Vahel ikka öeldakse ka, aga piisavalt sageli jäädakse selle taha kinni, et on normaalselt jutustatud. Mitte kohutavalt hästi, aga normaalselt. Ja siis räägitaksegi, et täitsa ladus raamat, järelikult hea. Aga ladusaid raamatuid on palju ja nende seas on häid ka omajagu. Ei pea neid kaht segi ajama minu meelest.
Teine, mis häirib arvustuste juures, on see, et kui tunnistatakse teose vigu, mööndakse "nojah, George oleks pidanud kirjutama ikka üksi! See Tuttle rikub tal asja". Arusaadav, kust see mõte tuleb - George RR Martin on paljude meelest tänapäevane Tolkien, mõne meelest vaat et paremgi. Aga siin raamatus on ju vohav feminism. Nii et Tuttle, va krõnks, rakendas muidu klassikat trükkiva taadi naisõiguslaste vankri ette ja see rikkus raamatu ära.
Vot, ei julgeks siiski niimoodi öelda. GRRMartin oli noorem siis, ei olnud nii sõnaosav kui praegu. Ja Tuttle oli samuti noor. Ta on hiljem saanud tunnustatud kirjanikuks, aga see oli tema esimene kirjatükk. Mõlemad vaevlesid selle teksti valmis. Ja mingit teatavat suhtumist on, mida ma "Troonide Mängust" ega "Fevre'i unelmast" ei leidnud ja mis mulle meeldis. Mingi asi, mis lihvituna võiks olla päris huvitav asi lugeda.
Thursday, August 30, 2012
Alaa Al-Aswani "Jakubijani maja"
6/10
Kui olla hirmsasti vaimustuses Sofi Oksaneni "Puhastusest", siis tekib natuke huvi, millised on muude riikide "Puhastused". Mis on need teosed, mida uhkusega nimetatakse nende riikide bestselleriteks ja mis kannavad kuskil sellist tähendust, mille tõttu see pole vaid "ah, mingi suvaline kauge riigi kirjandus" ega "ah, mingi suvalise kirjaniku järjekordne romaan". Ühesõnaga, lähenesin "Jakubijani majale" kui Egiptuse "Puhastusele" - kuuldavasti on tegemist Egiptuse viimaste kümnendite kõige populaarsemale romaanile.
Aga-aga... Tegemist on sotsiaalselt terava teosega, mis käsitleb Egiptust - kõigi selle mässude ja rahutuste juures on ehk hea tutvuda sellega, kui korrumpeerunud see siis ikka olnud on.
Nii et hea selle poolest, et see mõjub nii, nagu Doris Lessing oma "Kuldses märkmeraamatus" kord kirjutas romaanide moodsa ülesande kohta - reportaažina Egiptuse olude kohta. Kuid paraku on teos konkreetse aja peegeldus. Ei kujune üleajalist filosoofilist ega poeetilist tasandit, on vaid ajastukirjandus.
Naiste olukorda tutvustatakse (sunnitud prostitutsioon, kuid sundus tingitud pigem tavast ja võimaluste kehvusest.)
Enesetaputerroristid saavad oma põhjenduse (vaadeldakse ühe inimese meeleheitlikku teekonda selleni)
Heidetakse pilk homoseksuaalsete elule Egiptuses (kusjuures on nende lugu ilmselt kõige soojem ja südamlikum. Mitte täies ulatuses, aga üldtooni mõttes.)
Majandusliku süsteemi toimimist vaadeldakse. (Kergelt "Ristiisa" moodi.)
Stiililise poole pealt aga - meenus "Tõde ja õigus". Meenus see tunne, et loed sada lehekülge läbi ja küsid, millal kord sissejuhatus läbi saab.
See pole mitte jutustav kirjandus, vaid ümberjutustav. Isegi kroonikalaadne. Heh, krooniline. Oh, see võib olla keeleliselt osav, mingid heietused võivad isegi päris lahedad olla lugeda (mõtteid seksist, naistest, seksuaalsusest üldse on huvitav näha). Aga sellele tuleb osata ümber lülituda ja leppida tundega, et see ongi teose stiil. Ja sisemisele häälele, mis küsib, millal lõppeb sissejuhatus - sellele tuleb öelda, et igavene tolgus, loetle korra kõike toimunut ja ütle siis, et raamat pole toimunud.
Kuid mingil tasandil vist ikkagi ei taha üksnes seda, et raamatu sündmus oleks toimunud, vaid et see tõesti jõuaks ilukirjanduslikult leida aset.
Samas - võimsalt mõjuva võikusega (tähendab, taotlemata mingisugust groteski - see võikus lihtsalt töötab mõjuvalt neis kohtades, kus vaja) ning tegelikult ka just nimelt kogu selle minu virisetud stiili, selle distantseerunud vaatleva hoiaku tõttu saab plusspunkti. Viimase eest seetõttu, et selles romaanis see siiski töötab. Romaanis toimuvat ei olegi väga suur tahtmine näha väljamängitud kujul, faktidest ja kaadritest piisab.
Kui olla hirmsasti vaimustuses Sofi Oksaneni "Puhastusest", siis tekib natuke huvi, millised on muude riikide "Puhastused". Mis on need teosed, mida uhkusega nimetatakse nende riikide bestselleriteks ja mis kannavad kuskil sellist tähendust, mille tõttu see pole vaid "ah, mingi suvaline kauge riigi kirjandus" ega "ah, mingi suvalise kirjaniku järjekordne romaan". Ühesõnaga, lähenesin "Jakubijani majale" kui Egiptuse "Puhastusele" - kuuldavasti on tegemist Egiptuse viimaste kümnendite kõige populaarsemale romaanile.
Aga-aga... Tegemist on sotsiaalselt terava teosega, mis käsitleb Egiptust - kõigi selle mässude ja rahutuste juures on ehk hea tutvuda sellega, kui korrumpeerunud see siis ikka olnud on.
Nii et hea selle poolest, et see mõjub nii, nagu Doris Lessing oma "Kuldses märkmeraamatus" kord kirjutas romaanide moodsa ülesande kohta - reportaažina Egiptuse olude kohta. Kuid paraku on teos konkreetse aja peegeldus. Ei kujune üleajalist filosoofilist ega poeetilist tasandit, on vaid ajastukirjandus.
Naiste olukorda tutvustatakse (sunnitud prostitutsioon, kuid sundus tingitud pigem tavast ja võimaluste kehvusest.)
Enesetaputerroristid saavad oma põhjenduse (vaadeldakse ühe inimese meeleheitlikku teekonda selleni)
Heidetakse pilk homoseksuaalsete elule Egiptuses (kusjuures on nende lugu ilmselt kõige soojem ja südamlikum. Mitte täies ulatuses, aga üldtooni mõttes.)
Majandusliku süsteemi toimimist vaadeldakse. (Kergelt "Ristiisa" moodi.)
Stiililise poole pealt aga - meenus "Tõde ja õigus". Meenus see tunne, et loed sada lehekülge läbi ja küsid, millal kord sissejuhatus läbi saab.
See pole mitte jutustav kirjandus, vaid ümberjutustav. Isegi kroonikalaadne. Heh, krooniline. Oh, see võib olla keeleliselt osav, mingid heietused võivad isegi päris lahedad olla lugeda (mõtteid seksist, naistest, seksuaalsusest üldse on huvitav näha). Aga sellele tuleb osata ümber lülituda ja leppida tundega, et see ongi teose stiil. Ja sisemisele häälele, mis küsib, millal lõppeb sissejuhatus - sellele tuleb öelda, et igavene tolgus, loetle korra kõike toimunut ja ütle siis, et raamat pole toimunud.
Kuid mingil tasandil vist ikkagi ei taha üksnes seda, et raamatu sündmus oleks toimunud, vaid et see tõesti jõuaks ilukirjanduslikult leida aset.
Samas - võimsalt mõjuva võikusega (tähendab, taotlemata mingisugust groteski - see võikus lihtsalt töötab mõjuvalt neis kohtades, kus vaja) ning tegelikult ka just nimelt kogu selle minu virisetud stiili, selle distantseerunud vaatleva hoiaku tõttu saab plusspunkti. Viimase eest seetõttu, et selles romaanis see siiski töötab. Romaanis toimuvat ei olegi väga suur tahtmine näha väljamängitud kujul, faktidest ja kaadritest piisab.
Lauri Pilter "Lohejas pilv"
6/10
Tähendab, see raamat oli igati hea. Tunnen, et riskin enese labaseks muutmisega, et ei kiida seda rohkem. Võib-olla see peab rohkem settima. Tore lugemiskogemus, aga vist eeldab paremaid taustateadmisi või mingit teistsugust lugemissituatsiooni, et seda tõeliselt kaifida.
Raamat sisaldas eneses kord minajutustuses, kord kõrvaltvaates (kellegi Lavrani vaatlemine) lugu ühest mehest. Õigemini mitte lugu, pigem lugusid. Romaan novellides. Aga need novellidki jätavad üldiselt mingi seisundi kirjeldamise mulje. Neis on kohati algused, neis on kohati lõpudki mingised. Aga tähtsaks ei kujune mitte see, mis kellegagi juhtub või mis temast saab. Pigem on tähtis, milline isik oli. Milline oli tema tähendus. Ja see, mis kellegi saatuseks kujuneb, kannab tähendust selle võrra, kuivõrd kinnitab, mida see ütleb tegelase kohta.
Et mitte niisama sogada, üks täpsustav näide:
on psühholoogilise ravi asutuses üks naine, kellega peategelane saab jutule. Nad saavad lähedaseks, ehkki mitte füüsiliselt. Mees paraneb, naine jääb oma komplekside küüsi. Edasine suhtlemine rõhutab naise allakäiku ja peategelane taipab, et ta ei taha naisega enam suhelda. Mingi aeg väga palju hiljem näeb ta seda naist, see käib meditatsiooni tegemas kuskil, tal on juba parem.
Võib-olla olen kuidagi kiretult kirjutatud. Aga eks raamatus endaski on see küllaltki kiretu. Kuid selle loo juures ei rõhutata mitte armastust. Ega armastuse puudumist. Ei rõhutata kummagi lähenemise või kaugenemise etappe. Ei vaadelda vahetatud sõnade või hääletoonide nüansse. See pole lugu kahe inimese vahelisest suhtest. See on pigem üks loona enam-vähem vaadeldav kirjeldus naise kohta. See, et ta hakkab käima meditatsioonis (meditatsiooniringis? Mitte "meditatsioonisõõri" mõttes, vaid... ah, las olla. Meditatsiooniüritusel), ei vasta küsimusele: "Mis temast sai?" Ei olegi otseselt vaja seda vastust. Vähemalt ei tekita romaan sundi seda teada. Pigem aitab see välja tuua seda, et naise näol polnud tegemist lootusetu juhtumiga, kes lõpetab hullusepõrgu kõige alumises ringis. Ta hoopis lõpetab meditatsiooniringis.
Sageliesinevad märksõnad selle raamatu kohta, millest ei saa eriti üle ega ümber: hullus (ta mainib korduvalt hullumaja, kus ta oli käinud), armastus (ühepoolsed kiindumused, kuidagi oskamatu toimetulek) ja judaism.
Mingis mõttes meenutab peategelane üsna värskelt loetud "Lužini kaitse" peategelast. Mingi kergelt aspergerlik mulje jäi, kuivõrd peategelane on kuidagi väga neutraalselt jälgiv tegelane kõigis oma asjades. Kui ta püüab aga tegutseda, kipub see minema nihu.
Kõige kirglikumalt elab ta kirjandusest mõeldes ja kellelegi kirjutades. Mingi naine on jutustaja sõnul lihtsalt "üsna sümpaatne" - äkitselt tuleb kiri temale ja see on oma nappuse kiuste siiski tundlik ja õrn. Kirjade elavdav mõju, eksole.
Kirjandusklassikud on tal ehk kuidagi veenvamalt tähendusrikkad, vähemalt emotsionaalsel minevikumaastikul, kui suhted naistega. See on aga seepärast, et naiste suhtes käib ta ümber nagu kass ümber palava pudru - kuidagi piinlik oleks liiga otse rääkida. Kuigi ei näi midagi piinlikku olevat öelda. Mis jällegi on kuidagi kohmakas või lausa autistlik lähenemine. (Ehk on liialdav või hukkamõistvalt kõlav hinnang. Aga noh, ütleme - autistlikupoolne.)
Mõnus on tagantjärele lugeda intervjuud selle teose kohta. Annab huvitava pildi tekkeprotsessist ja raamatust endast.
Juudiküsimus oli huvitav. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu. Andis igatahes omapära juurde.
Tähendab, see raamat oli igati hea. Tunnen, et riskin enese labaseks muutmisega, et ei kiida seda rohkem. Võib-olla see peab rohkem settima. Tore lugemiskogemus, aga vist eeldab paremaid taustateadmisi või mingit teistsugust lugemissituatsiooni, et seda tõeliselt kaifida.
Raamat sisaldas eneses kord minajutustuses, kord kõrvaltvaates (kellegi Lavrani vaatlemine) lugu ühest mehest. Õigemini mitte lugu, pigem lugusid. Romaan novellides. Aga need novellidki jätavad üldiselt mingi seisundi kirjeldamise mulje. Neis on kohati algused, neis on kohati lõpudki mingised. Aga tähtsaks ei kujune mitte see, mis kellegagi juhtub või mis temast saab. Pigem on tähtis, milline isik oli. Milline oli tema tähendus. Ja see, mis kellegi saatuseks kujuneb, kannab tähendust selle võrra, kuivõrd kinnitab, mida see ütleb tegelase kohta.
Et mitte niisama sogada, üks täpsustav näide:
on psühholoogilise ravi asutuses üks naine, kellega peategelane saab jutule. Nad saavad lähedaseks, ehkki mitte füüsiliselt. Mees paraneb, naine jääb oma komplekside küüsi. Edasine suhtlemine rõhutab naise allakäiku ja peategelane taipab, et ta ei taha naisega enam suhelda. Mingi aeg väga palju hiljem näeb ta seda naist, see käib meditatsiooni tegemas kuskil, tal on juba parem.
Võib-olla olen kuidagi kiretult kirjutatud. Aga eks raamatus endaski on see küllaltki kiretu. Kuid selle loo juures ei rõhutata mitte armastust. Ega armastuse puudumist. Ei rõhutata kummagi lähenemise või kaugenemise etappe. Ei vaadelda vahetatud sõnade või hääletoonide nüansse. See pole lugu kahe inimese vahelisest suhtest. See on pigem üks loona enam-vähem vaadeldav kirjeldus naise kohta. See, et ta hakkab käima meditatsioonis (meditatsiooniringis? Mitte "meditatsioonisõõri" mõttes, vaid... ah, las olla. Meditatsiooniüritusel), ei vasta küsimusele: "Mis temast sai?" Ei olegi otseselt vaja seda vastust. Vähemalt ei tekita romaan sundi seda teada. Pigem aitab see välja tuua seda, et naise näol polnud tegemist lootusetu juhtumiga, kes lõpetab hullusepõrgu kõige alumises ringis. Ta hoopis lõpetab meditatsiooniringis.
Sageliesinevad märksõnad selle raamatu kohta, millest ei saa eriti üle ega ümber: hullus (ta mainib korduvalt hullumaja, kus ta oli käinud), armastus (ühepoolsed kiindumused, kuidagi oskamatu toimetulek) ja judaism.
Mingis mõttes meenutab peategelane üsna värskelt loetud "Lužini kaitse" peategelast. Mingi kergelt aspergerlik mulje jäi, kuivõrd peategelane on kuidagi väga neutraalselt jälgiv tegelane kõigis oma asjades. Kui ta püüab aga tegutseda, kipub see minema nihu.
Kõige kirglikumalt elab ta kirjandusest mõeldes ja kellelegi kirjutades. Mingi naine on jutustaja sõnul lihtsalt "üsna sümpaatne" - äkitselt tuleb kiri temale ja see on oma nappuse kiuste siiski tundlik ja õrn. Kirjade elavdav mõju, eksole.
Kirjandusklassikud on tal ehk kuidagi veenvamalt tähendusrikkad, vähemalt emotsionaalsel minevikumaastikul, kui suhted naistega. See on aga seepärast, et naiste suhtes käib ta ümber nagu kass ümber palava pudru - kuidagi piinlik oleks liiga otse rääkida. Kuigi ei näi midagi piinlikku olevat öelda. Mis jällegi on kuidagi kohmakas või lausa autistlik lähenemine. (Ehk on liialdav või hukkamõistvalt kõlav hinnang. Aga noh, ütleme - autistlikupoolne.)
Mõnus on tagantjärele lugeda intervjuud selle teose kohta. Annab huvitava pildi tekkeprotsessist ja raamatust endast.
Juudiküsimus oli huvitav. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu. Andis igatahes omapära juurde.
Monday, August 13, 2012
Pooleliolevad või kunagi ette võetavad raamatud
Nagu nende asjadega ikka, on liiiga palju soovi kõike teha, kui elu sunnib distsiplineerituks.
Seetõttu ongi tegelikult vajalikku tehes meeletu tung tegeleda hoopis asjaga Y. Kui töö saab aga tehtud, siis kaob see ind ära.
Tundub, et distsipliin inspireerib.
Kirjutan üles need asjad, mis äkitselt huvi pakuvad:
1) Uurida "Avatud Eesti Raamatu" sarja raamatuid
2) Uurida "Eesti Mõtteloo" sarja raamatuid.
(Tegelikult on uudishimu nende vastu juba varasem. Kui satud raamatukokku, siis ikka näed huvitava pealkirjana. Aga võiks veidi süstemaatilisemalt läbi võtta.
See huvi sigines tegelikult ühest artiklist, milles tõsteti esile kolme kirjandusteoreetiliselt olulist raamatut: Hasso Krulli "Katkestuse kultuur", 1996; Peeter Toropi "Totaalne tõlge", 1997; Jaan Unduski "Maagiline müstiline keel", 1998. Unduski oma on mingis ulatuses loetud, aga teistega tuleb intensiivsemat tutvust teha.)
2.5) Otsida üles Aita Kurfeldti tõlkeid. Ja leida omale uusi tõlkijalemmikuid. Suuniseks selles olgu näiteks kas üks paljuloetud romaanisari - või hoopis üks teine (Nobeli laureaadid).
3) Võtta ja lugeda lõpuks läbi "Watership Down". Liiga suur vaimustus on Anul selle vastu, et seda enam edasi lükata.
4) Ellen Niidu ja Jaan Krossi "Marmor ja muld" lugemine. Reisiraamatuil on oma võlu, aga sedapuhku - Kross on niikuinii mu lemmik ja Ellen Niit on lihtsalt sedavõrd hurmav inimene.
5) kõik need muud klassikud... Alustades tegelikult Joyce'i ühest raamatust, mille võtsime Anuga oma kahe peale võetud "kohustuslikuks" teoseks.
Üleüldse, noh, avastada mitte vaid enesele potentsiaalselt tähtsaid autoreid, keda ma pole veel leidnud, vaid leida ka nende tähtsus laiemas pildis.
Omamoodi tore oleks osata võtta omale eesmärgiks August Annisti väite, et ühele kirjandusinimesele on elementaarne lugeda iga päev vähemalt 2 tundi. Aga tuleb nentida, et sealjuures tuleb kuidagi teha nii, et see ei jääks sisse kobrutama, vaid leiaks ka mingi väljundi.
Muidu loed end lolliks päris asjata, : ).
Seetõttu ongi tegelikult vajalikku tehes meeletu tung tegeleda hoopis asjaga Y. Kui töö saab aga tehtud, siis kaob see ind ära.
Tundub, et distsipliin inspireerib.
Kirjutan üles need asjad, mis äkitselt huvi pakuvad:
1) Uurida "Avatud Eesti Raamatu" sarja raamatuid
2) Uurida "Eesti Mõtteloo" sarja raamatuid.
(Tegelikult on uudishimu nende vastu juba varasem. Kui satud raamatukokku, siis ikka näed huvitava pealkirjana. Aga võiks veidi süstemaatilisemalt läbi võtta.
See huvi sigines tegelikult ühest artiklist, milles tõsteti esile kolme kirjandusteoreetiliselt olulist raamatut: Hasso Krulli "Katkestuse kultuur", 1996; Peeter Toropi "Totaalne tõlge", 1997; Jaan Unduski "Maagiline müstiline keel", 1998. Unduski oma on mingis ulatuses loetud, aga teistega tuleb intensiivsemat tutvust teha.)
2.5) Otsida üles Aita Kurfeldti tõlkeid. Ja leida omale uusi tõlkijalemmikuid. Suuniseks selles olgu näiteks kas üks paljuloetud romaanisari - või hoopis üks teine (Nobeli laureaadid).
3) Võtta ja lugeda lõpuks läbi "Watership Down". Liiga suur vaimustus on Anul selle vastu, et seda enam edasi lükata.
4) Ellen Niidu ja Jaan Krossi "Marmor ja muld" lugemine. Reisiraamatuil on oma võlu, aga sedapuhku - Kross on niikuinii mu lemmik ja Ellen Niit on lihtsalt sedavõrd hurmav inimene.
5) kõik need muud klassikud... Alustades tegelikult Joyce'i ühest raamatust, mille võtsime Anuga oma kahe peale võetud "kohustuslikuks" teoseks.
Üleüldse, noh, avastada mitte vaid enesele potentsiaalselt tähtsaid autoreid, keda ma pole veel leidnud, vaid leida ka nende tähtsus laiemas pildis.
Omamoodi tore oleks osata võtta omale eesmärgiks August Annisti väite, et ühele kirjandusinimesele on elementaarne lugeda iga päev vähemalt 2 tundi. Aga tuleb nentida, et sealjuures tuleb kuidagi teha nii, et see ei jääks sisse kobrutama, vaid leiaks ka mingi väljundi.
Muidu loed end lolliks päris asjata, : ).
Wednesday, August 8, 2012
Elevuskirjandusest/õhinakirjandusest veel veidi
Ma ei teadnudki, et oli 4096-tähemärgiline piirang kommentaaride tegemiseks. Sattusin hoogu, kui Sulepuru kirjutas vastuse postitusele "Ehatähe rüütlist" ja kevadkooli ettekandest. Kirjutasin siis selle vastuseks.
Tema kirjutatu paksude tähtedega.
"Ehatähe rüütlist" - mina lugesin seda kui koomilist ulmet ja nõnda oli ju päris loetav, ma tõesti loodan, et autor seda tõsiselt ei mõelnud :)
Tagantjärele mõeldes, ehk ongi veidi paha võtta seda millegigi muuna kui tongue-in-cheek'ina. Kuid tagakaanel kiidetakse selle debütandi stiilipuhtust fantaasiakirjanikuna. Ja tavaliselt kipuvad sedavõrd tongue-in-cheek-tembud olema... ütleks ehk, et tihedamalt täis puistatud koomikat.
Tänapäevaseid hädasid - peene iroonia ja tavalise lihtsameelsuse piir on liiga vaevutajutav.
Tegin paar aastat tagasi raamatukogust ulmekate laenajate analüüsi, aluseks Stalkeri-võitjad, tulemus naisi 60 %, mehi 40 %, vanused 12-72, kõige suuremad lugejagrupid olid mehed vanuses 20-25 ja 40-45 ning naised 30-35 ja 35-40. Niipalju siis ulmest kui tüüpilisest meestekast :)
Ulme-statistikat on huvitav näha. Vist võtsingi veidi klassikalise lähenemise "ulmekale". Samas on "ulme" tähendus ka laiemaks läinud pärast Strugatskisid-Asimoveid. "Ajaränduri naine" kas või näiteks sellest, et ulmet harrastatakse agaralt ka sealpool soopiiri.
(Korraks tuli pähe öelda, et tollal vist tuli "Videvik" suure hooga lettidele. Kuid siis märkasin, et ütlesid: Stalkeri-võitjad.)
Elevuskirjanduse mõistega väga nõus ei ole, või mitte päriselt mõistega, vaid sellega, mida sinna alla on tahetud paigutada, aga korrektselt vaielda ka ei oska. Õhinapõhine on minu meelest igasugune fanfiction, netis avaldatav või enda pealemakstuna ilmuv ilukirjandus ja muu selline, seega arvan, et esialgne elevuskirjandus on sõnana isegi parem valik.
Huvi pärast, skaalal elevuskirjandus-päris kirjandus, kuhu paigutaksid Bergi, Tarlapi, Veskimehe, Reinausi, Hargla, Kivirähu, Kusnetsi, Maniakkide Tänava?
Toodud näitekirjanikega jään jänni. Bergilt kunagi alustasin "Tantsu tulle", aga väga ammu ja jäi kuidagi ripakile. Tarlapit, Veskimeest, Reinausi, Kusnetsi ega Maniakkide Tänavat polegi lugenud.
Nii et oskan arvata vaid kahe populaarseima kohta - Hargla ja Kivirähk.
Kuid et midagi arvata, peaksin enda jaoks korra taas sõnastama selle mõiste.
Õhin ja elevus on kumbki omade hädadega. See on nagu "emotsionaalne" või "intellektuaalne" kirjandus, kui rääkida kirjutamismeetodist. (Näitekirjanik: TS Eliot ola kirjutanud oma "Kaarnat" üsna metoodiliselt. Kui uskuda tema esseed selle kohta.)
"Elevus" võib liiga kergesti sattuda tähendama... elevust retseptsioonis.
Ütleme, keegi kirjutab teose, mille peategelane raiub taassündinud Jeesus Kristuse beebil miniatuurse giljotiiniga käe otsast, mispuhul teeb Jumala Tall suureks kasvades endale metallkäe ja hakkab võitlema kogu inimkonna vastu. Näiteks.
Eh, võib-olla tuli sobimatu näide. Aga ütleme, et süžee on üldjoontes selline.
Elevust tekitaks paljudes see provokatiivsus. Verejanuline Jeesus ikkagi. Nii panebki inimesi kihistama ja kahistama sellise teose olemasolu ja võimalus sellega ise kokku puutuda. Või siis seda laimata.
"Õhin" sõnana võiks aga veidi rohkem sisaldada seda indu, mis täidab inimest kokkupuutel vastava raamatuga. Kas siis kirjutamisel või lugemisel. Nii et "õhinakirjanduseks" kvalifitseeruks see kas või näiteks siis, kui metallkäega Jeesusele kujuneks paeluv ja võrdväärne vastane (Tiibeti mungakloostris võitluskunste õppinud tegelane, Antikristus kuni selle tegelase puust jalani välja), kellega omavaheline pinge kasvaks ja annaks tekstile oma hoo ja muidu ka loetavuse.
(Ikkagi jäi tobedaks näiteks. Ei täpsustanud midagigi. Kuid oli tore kujutleda sellist asja.)
Mulle tundub, et "elevust" sõnana on raskem lahutada retseptsioonist kui "õhinat" sellest entusiasmist ja/või missioonitundest, mis kirjandust looma sunnib. "Õhin" tundub intiimsem sõna olevat. Kuid see võib olla vägagi mu enda isikliku keeletaju küsimus.
Kõik see on sisuliselt loomingupsühholoogiline (loomise psüühilist aspekti jälgiv) ja/või lugemispsühholoogiline (lugemise jnejne) mõiste.
Saaks ka vaadelda võtete kaupa, mida kasutatakse elamuse saavutamiseks - võtta kuhja teoseid, mis võiks vastata kellegi arusaamale sellest mõistest, siis võtta ette TVTropes ja hakata linnukesi tõmbama põhilistele võtetele, mida kasutatakse.
Kuid selliste võtete kasutamise-mittekasutamise selgepiirilisuse kõrvalt peaks olema võimalik tajuda ka seda midagit, mis võiks teha sellest midagi omaette žanri taolist.
Paraku muutun sellest rääkides vahel liigagi ohtrasõnaliseks, sest hetkiti, väga kaduvatel hetkedel tean täpselt, milline see "žanr" on. Kuid see on nagu inspiratsioon. Kaob, kui ei saa sellest õigel ajal kinni. Ja siis saab sellest teistmoodi inspireeriv - kui pidada inspireerivaks seda, et see sunnib iga natukese tagant kinni pidama ja ütlema enesele: "Õigemini, see ei tähenda seda, vaid..."
Ehk on see vaid igasugune tugevalt süžeepõhine tekst. Tegelastele kaasaelamise ja neile toimuvate teravate pöörete peal toimiv tekst.
Võib-olla siis plot-based fiction. Või heavily plot-based. Mis hakkab omandama mõtet alles siis, kui vastandada seda introspektiivsemale ja meelisklevamale kirjandusele. Kaotab mõtet aga siis, kui mõelda sellele, et enamus kirjandust võiks näida selline, plot-based. Alates kõigist naistekatest kuni enamiku ulmekateni välja. Mispuhul hakkab taas mõtet omandama, kui eraldada selle tähendusväljast mingeid nähtusi. Veidi kiuslikult välja jättes detektiivikaid, sest need on mingi müsteeriumi põhised ja mitte loo kulgemise peal väljas. Välja jätma naistekaid, kui neid lihtsalt vaadelda dünaamiliste introspektiivsete tekstidena - see tähendab, kui võtta naistekat kah tunnete kirjelduse ja sisekaemusena ja süžeepöördeid selles vaid status quo muudatustena. Sisekaemuslik armastuse vaatlemine, milles igasuguseid süžeepöördeid põhjendab vajadus liikuda ühest emotsioonist teise (elik See Mees suudles Seda Naist, järelikult saab autor oma sisekaemuses käsitleda ka armukadedust.)
Ühesõnaga, jätan siia "tugevalt süžeepõhise kirjanduse". Mispuhul ma ei oskagi enam öelda, miks just ulme. Ettekandes kirjutasin: sest see viib eemale. Eskapism. Ühesõnaga, "õhin" asendab.
Haaran õhinal sellest vastusevariandist ja lepin esialgu selle määratlusega. Mingi hetk jälle vastu vaielda soovides, varasemaid määratlusi ühildada püüdes vms. Kuid esialgu vaikin.
Kui ma sellele niimoodi püüan läheneda, siis Hargla kirjutab nii. Täiesti. Niivõrd, kui olen lugenud. Kirjutab seikluse pärast, mis tegelastel ette tuleb. Ehkki pole alati tajuda, et tekst erutaks... Nii et lugemispsühholoogilisel pinnal ei julgeks nimetada õhinakirjanduseks. Ent olen lugenud vaid varasemaid teoseid ja ehk on, et neis ei ilmutanud see end täiel kujul. Tundus tollal kuidagi eeskujusid järgiaimav ja veidi mehaaniline. Annan hinnangu, kui loen uuemaid.
Kivirähu suhtes olen ebaleval seisukohal. Natuke hakkab omandama tähtsust "statement"-ide tegemine eestluse kohta, järelikult oleks nagu kirjutatud "sõnumiga" ja mitte vaid lendleva-lookleva sulega. Ja üldse, tema väga nauditav groteskisegune iroonilisus on tema nimiomadus. See, mida nimetaks "kivirähulikkuseks", pole mitte tegelaste saatus ega nendega toimuva kulgemine - süžee kulgemine üleüldse -, vaid anekdootlikud "Sarvik haaras peeru Põrgusse kaasa hinge pähe"-lood.
Mis on samas õnnetu natuke. Sest Kivirähk on palju enamat kui vaid see groteskisegune nali. Ta on minu meelest kohutavalt hea jutustaja. Loed Katku tulekut "Rehepapis" ja saad paeluva ja morbiidse ja omamoodi liigutava (loobutakse omavahelistest kiusudest ühise vaenlase tõttu) loo vältimatusest. Või loed tema lasteraamatuid, "Sirli, Siim ja Saladused" ja seal pole seda ülalmainitud groteski. On kummalisi stseene - avatakse uks Vetevalda ja astutakse veeseinast sisse. Kuid lugu ise on mõnusalt loodud ja huviga jälgitav, täiesti süžee pärast nauditav. Minu mäletamist mööda.
Nüüd näen oma määratluse nõrka kohta - kuhu asetuvad selles lastekad? Kas pole needki omamoodi eskapistlikud ja teatava mõnuga kirjutatud...?
Eh, sõltub sellest, mis eesmärki on tajuda lugemisel. Kui didaktiline kaalub üles nautleva, siis ei nimetaks ma seda selliseks õhinakirjanduseks.
Pmst tuleks seda vaadelda teoseti ja mitte autorite kaupa. Sest jääb ühte ja teist viljelevad inimesed.
Pärgel, pikaks läks.
Tema kirjutatu paksude tähtedega.
"Ehatähe rüütlist" - mina lugesin seda kui koomilist ulmet ja nõnda oli ju päris loetav, ma tõesti loodan, et autor seda tõsiselt ei mõelnud :)
Tagantjärele mõeldes, ehk ongi veidi paha võtta seda millegigi muuna kui tongue-in-cheek'ina. Kuid tagakaanel kiidetakse selle debütandi stiilipuhtust fantaasiakirjanikuna. Ja tavaliselt kipuvad sedavõrd tongue-in-cheek-tembud olema... ütleks ehk, et tihedamalt täis puistatud koomikat.
Tänapäevaseid hädasid - peene iroonia ja tavalise lihtsameelsuse piir on liiga vaevutajutav.
Tegin paar aastat tagasi raamatukogust ulmekate laenajate analüüsi, aluseks Stalkeri-võitjad, tulemus naisi 60 %, mehi 40 %, vanused 12-72, kõige suuremad lugejagrupid olid mehed vanuses 20-25 ja 40-45 ning naised 30-35 ja 35-40. Niipalju siis ulmest kui tüüpilisest meestekast :)
Ulme-statistikat on huvitav näha. Vist võtsingi veidi klassikalise lähenemise "ulmekale". Samas on "ulme" tähendus ka laiemaks läinud pärast Strugatskisid-Asimoveid. "Ajaränduri naine" kas või näiteks sellest, et ulmet harrastatakse agaralt ka sealpool soopiiri.
(Korraks tuli pähe öelda, et tollal vist tuli "Videvik" suure hooga lettidele. Kuid siis märkasin, et ütlesid: Stalkeri-võitjad.)
Elevuskirjanduse mõistega väga nõus ei ole, või mitte päriselt mõistega, vaid sellega, mida sinna alla on tahetud paigutada, aga korrektselt vaielda ka ei oska. Õhinapõhine on minu meelest igasugune fanfiction, netis avaldatav või enda pealemakstuna ilmuv ilukirjandus ja muu selline, seega arvan, et esialgne elevuskirjandus on sõnana isegi parem valik.
Huvi pärast, skaalal elevuskirjandus-päris kirjandus, kuhu paigutaksid Bergi, Tarlapi, Veskimehe, Reinausi, Hargla, Kivirähu, Kusnetsi, Maniakkide Tänava?
Toodud näitekirjanikega jään jänni. Bergilt kunagi alustasin "Tantsu tulle", aga väga ammu ja jäi kuidagi ripakile. Tarlapit, Veskimeest, Reinausi, Kusnetsi ega Maniakkide Tänavat polegi lugenud.
Nii et oskan arvata vaid kahe populaarseima kohta - Hargla ja Kivirähk.
Kuid et midagi arvata, peaksin enda jaoks korra taas sõnastama selle mõiste.
Õhin ja elevus on kumbki omade hädadega. See on nagu "emotsionaalne" või "intellektuaalne" kirjandus, kui rääkida kirjutamismeetodist. (Näitekirjanik: TS Eliot ola kirjutanud oma "Kaarnat" üsna metoodiliselt. Kui uskuda tema esseed selle kohta.)
"Elevus" võib liiga kergesti sattuda tähendama... elevust retseptsioonis.
Ütleme, keegi kirjutab teose, mille peategelane raiub taassündinud Jeesus Kristuse beebil miniatuurse giljotiiniga käe otsast, mispuhul teeb Jumala Tall suureks kasvades endale metallkäe ja hakkab võitlema kogu inimkonna vastu. Näiteks.
Eh, võib-olla tuli sobimatu näide. Aga ütleme, et süžee on üldjoontes selline.
Elevust tekitaks paljudes see provokatiivsus. Verejanuline Jeesus ikkagi. Nii panebki inimesi kihistama ja kahistama sellise teose olemasolu ja võimalus sellega ise kokku puutuda. Või siis seda laimata.
"Õhin" sõnana võiks aga veidi rohkem sisaldada seda indu, mis täidab inimest kokkupuutel vastava raamatuga. Kas siis kirjutamisel või lugemisel. Nii et "õhinakirjanduseks" kvalifitseeruks see kas või näiteks siis, kui metallkäega Jeesusele kujuneks paeluv ja võrdväärne vastane (Tiibeti mungakloostris võitluskunste õppinud tegelane, Antikristus kuni selle tegelase puust jalani välja), kellega omavaheline pinge kasvaks ja annaks tekstile oma hoo ja muidu ka loetavuse.
(Ikkagi jäi tobedaks näiteks. Ei täpsustanud midagigi. Kuid oli tore kujutleda sellist asja.)
Mulle tundub, et "elevust" sõnana on raskem lahutada retseptsioonist kui "õhinat" sellest entusiasmist ja/või missioonitundest, mis kirjandust looma sunnib. "Õhin" tundub intiimsem sõna olevat. Kuid see võib olla vägagi mu enda isikliku keeletaju küsimus.
Kõik see on sisuliselt loomingupsühholoogiline (loomise psüühilist aspekti jälgiv) ja/või lugemispsühholoogiline (lugemise jnejne) mõiste.
Saaks ka vaadelda võtete kaupa, mida kasutatakse elamuse saavutamiseks - võtta kuhja teoseid, mis võiks vastata kellegi arusaamale sellest mõistest, siis võtta ette TVTropes ja hakata linnukesi tõmbama põhilistele võtetele, mida kasutatakse.
Kuid selliste võtete kasutamise-mittekasutamise selgepiirilisuse kõrvalt peaks olema võimalik tajuda ka seda midagit, mis võiks teha sellest midagi omaette žanri taolist.
Paraku muutun sellest rääkides vahel liigagi ohtrasõnaliseks, sest hetkiti, väga kaduvatel hetkedel tean täpselt, milline see "žanr" on. Kuid see on nagu inspiratsioon. Kaob, kui ei saa sellest õigel ajal kinni. Ja siis saab sellest teistmoodi inspireeriv - kui pidada inspireerivaks seda, et see sunnib iga natukese tagant kinni pidama ja ütlema enesele: "Õigemini, see ei tähenda seda, vaid..."
Ehk on see vaid igasugune tugevalt süžeepõhine tekst. Tegelastele kaasaelamise ja neile toimuvate teravate pöörete peal toimiv tekst.
Võib-olla siis plot-based fiction. Või heavily plot-based. Mis hakkab omandama mõtet alles siis, kui vastandada seda introspektiivsemale ja meelisklevamale kirjandusele. Kaotab mõtet aga siis, kui mõelda sellele, et enamus kirjandust võiks näida selline, plot-based. Alates kõigist naistekatest kuni enamiku ulmekateni välja. Mispuhul hakkab taas mõtet omandama, kui eraldada selle tähendusväljast mingeid nähtusi. Veidi kiuslikult välja jättes detektiivikaid, sest need on mingi müsteeriumi põhised ja mitte loo kulgemise peal väljas. Välja jätma naistekaid, kui neid lihtsalt vaadelda dünaamiliste introspektiivsete tekstidena - see tähendab, kui võtta naistekat kah tunnete kirjelduse ja sisekaemusena ja süžeepöördeid selles vaid status quo muudatustena. Sisekaemuslik armastuse vaatlemine, milles igasuguseid süžeepöördeid põhjendab vajadus liikuda ühest emotsioonist teise (elik See Mees suudles Seda Naist, järelikult saab autor oma sisekaemuses käsitleda ka armukadedust.)
Ühesõnaga, jätan siia "tugevalt süžeepõhise kirjanduse". Mispuhul ma ei oskagi enam öelda, miks just ulme. Ettekandes kirjutasin: sest see viib eemale. Eskapism. Ühesõnaga, "õhin" asendab.
Haaran õhinal sellest vastusevariandist ja lepin esialgu selle määratlusega. Mingi hetk jälle vastu vaielda soovides, varasemaid määratlusi ühildada püüdes vms. Kuid esialgu vaikin.
Kui ma sellele niimoodi püüan läheneda, siis Hargla kirjutab nii. Täiesti. Niivõrd, kui olen lugenud. Kirjutab seikluse pärast, mis tegelastel ette tuleb. Ehkki pole alati tajuda, et tekst erutaks... Nii et lugemispsühholoogilisel pinnal ei julgeks nimetada õhinakirjanduseks. Ent olen lugenud vaid varasemaid teoseid ja ehk on, et neis ei ilmutanud see end täiel kujul. Tundus tollal kuidagi eeskujusid järgiaimav ja veidi mehaaniline. Annan hinnangu, kui loen uuemaid.
Kivirähu suhtes olen ebaleval seisukohal. Natuke hakkab omandama tähtsust "statement"-ide tegemine eestluse kohta, järelikult oleks nagu kirjutatud "sõnumiga" ja mitte vaid lendleva-lookleva sulega. Ja üldse, tema väga nauditav groteskisegune iroonilisus on tema nimiomadus. See, mida nimetaks "kivirähulikkuseks", pole mitte tegelaste saatus ega nendega toimuva kulgemine - süžee kulgemine üleüldse -, vaid anekdootlikud "Sarvik haaras peeru Põrgusse kaasa hinge pähe"-lood.
Mis on samas õnnetu natuke. Sest Kivirähk on palju enamat kui vaid see groteskisegune nali. Ta on minu meelest kohutavalt hea jutustaja. Loed Katku tulekut "Rehepapis" ja saad paeluva ja morbiidse ja omamoodi liigutava (loobutakse omavahelistest kiusudest ühise vaenlase tõttu) loo vältimatusest. Või loed tema lasteraamatuid, "Sirli, Siim ja Saladused" ja seal pole seda ülalmainitud groteski. On kummalisi stseene - avatakse uks Vetevalda ja astutakse veeseinast sisse. Kuid lugu ise on mõnusalt loodud ja huviga jälgitav, täiesti süžee pärast nauditav. Minu mäletamist mööda.
Nüüd näen oma määratluse nõrka kohta - kuhu asetuvad selles lastekad? Kas pole needki omamoodi eskapistlikud ja teatava mõnuga kirjutatud...?
Eh, sõltub sellest, mis eesmärki on tajuda lugemisel. Kui didaktiline kaalub üles nautleva, siis ei nimetaks ma seda selliseks õhinakirjanduseks.
Pmst tuleks seda vaadelda teoseti ja mitte autorite kaupa. Sest jääb ühte ja teist viljelevad inimesed.
Pärgel, pikaks läks.
Tuesday, July 17, 2012
Vladimir Nabokov "Lužini kaitse"
7/10
Selle lugemise kogemus oli kuidagi väga kõikuv. See oli kokkuvõttes kuidagi selline, et paarkümmend lehekülge sisseelamist, pool raamatut puhast kulda ja kuidagi värelev lõppmulje. Toonitan samas, et raamat on tasemelt ühtlane. Ei kõikunud mitte raamatu kvaliteet, vaid kitsalt minu enda lugemiskogemus.
Kunagi olin lugenud sama autori kuulsaimat teost "Lolitat", milles kirjeldused läksid minu mäletamist mööda kogu Nabokovi sõnaosavuse juures ikkagi veidi liiga ilutsevaks ja mitte otstarbekaks. "Lužinis" seda häda ei tekkinud. Kas olen ise muutunud sallivamaks või on see lihtsalt kontsentreeritum, ma ei oskagi öelda. Ja suhtumine neisse määrabki vast mingil määral ka suhtumise sellesse raamatusse.
"Kirjeldused" on nii vastikult lai sõna tegelikult - kui A ütleb, et kirjeldusi on palju, arvab B, et ilmselt saab lugeja raamatu autori vahendusel teada selle tegelase sokkide värvid, kangaliigi, ehk ka kanga päritolumaa (ning selle, kui rakkus olid vaese neegri sõrmed ning kui valged tema hambad, kui ta veel viimaseid päevi puuvilla korjas - viimaseid päevi, sest M'Wanda, tema kullake, s...).
Kuid "Lužini kaitse" nii-öelda kirjeldused on pigem liikuvad maalingud tegelaste väikestest liikumistest ja tõmblemistest. Visuaalsed kirjeldused olid küllaltki napid, pigem kujunes küllastatuks tegelaste ilme, poolikud sõnad selle taga... Kompleksid ja tikid, mis polnud ühelgi hetkel liialdatud, aga olid alati ilmekad.
See raamat polnud naturalistlik - ei rõhutatud realismi sedavõrd, et seda üle võlli keerata. Samas on vähe kutsuda seda "realistlikuks". Lihtsalt realistlikuks.
Realistlikuks saab pidada ka "Tõde ja õigust". Või "Triumfikaart". Kuid need on ikkagi üsna selgelt kalkuleeritud teosed. Dialoogis on päris palju eelistatud lauseid, mis kõlavad hästi. Hoolimata sellest, et olukord ei luba peaaegu mitte kunagi nii täiuslikku teineteisemõistmist. Olulised vestlused on neis raamatutes sellised, nagu on olulised vestlused päriseluski - aga alles tagantjärele oma vastamisvõimalusi juureldes. Sest hetke enda sees koperdame kuidagi mingi kandva mõtte juurde, aga valelt küljelt. Või vastame laitmatult, aga teine ei tule sellega kaasa, ei lähtu sinu kommunikeerimise rütmist vms.
Need vestlused on ebarealistlikud, sest jooksevad laitmatult ning dilemmad tulenevad üksnes omavahelistest erimeelsustest.
Selle poolest tundus "Lužini kaitse" kogu stiil kuidagi täiuslikult realistlik. Ehe psühholoogiline realism. Mitte muidugi ainuüksi dialoogide poolest. Kuidagi oli kogu tegevus ja tegelaskond ja kirjeldusedki sellised. Ei tekitanud muljet, et autor laenaks kogu maailmakirjandusest kogutud võtete varasalvest mingeid vahendeid. Vaid oli mingi loo tõeline jutustamine.
Ma selle lugemise vahele kirjutasin tagasisidet Süskindile ("Parfüüm" on võib-olla mu lemmikraamat). Ja toda olen alati kirjeldanud kui üht vähest vastuvaidlematut virtuoosi kirjanduses. Kuid seda raamatut lugedes tekkis korra tõrge. Nimelt tekkis millegi poolest tõepoolest tunne, et mida on siis "Parfüüm" õieti selle kõrval. Sama tunne tekkis isegi Zweigi "Malenovelli" suhtes - pakitsus, et tolle puhul on tegemist millegi häirivalt ebaloomulikuga selle kõrval, mida kehastab "Lužini kaitse".
Ühesõnaga, lugemise ajal võrdlesin ma seda mõtteis oma kahe teise lemmikteosega - ja "Lužin" jäi peale. Oli neile minu silmis eeskujuks.
Ühtlasi sain paremini aru, mida peeti silmas, kui öeldi, et Zweig oli tore kirjanik, aga Saksa proosas igatahes mitte esinumber, igatahes mitte mõni Thomas Mann. Nägin, mis vahe on kõige kõrgemal kirjandusel sellisega, mida on lihtsalt kohutavalt tore lugeda.
See tõelisus oli mulle omamoodi vaimustav alguse poole, kui ma pärast sisseelamist suutsin seda nägema hakata. Kuid mingil hetkel see enam ei vaimustanud.
Mul tuli meelde, et film lõppes...
Spoilers? Ah, vahet pole, see polnud eriliselt hea film, kui välja jätta see üks stseen.
Film lõppes surmajärgsete viimaste käikudega. Mille peategelane oli naisele salaja öelnud / naine oli lugenud tema märkmikust. Ja mida naine mehe malerivaali vastu mängis.. Loobuti lipust, et teha varsti šahhmatt... või muud säärast.
Lužin võitis Turati vastu pärast surma.
See oli uhke ja meeldejääv. Tegelikult ainus asi, mis filmist meelde jäi. Rõhutati "geniaalsuse" aspekti filmis. Hämmastav geniaalsus, mis kõigi teiste eest jääb kättesaamatuks. Isegi pärast surma - sõnad ja märgid vihikus, mida mitte keegi ei mõista, peaaegu hieroglüüfsed, kuni need malelaual välja mängitakse. Ta on lihtsalt *nii* andekas.
Kuid raamatus seda polnud.
Mis mind tegelt ei vaevanud. Lihtsalt tundus veidi tobe. Nabokov poleks seda tõenäoliselt aktsepteerinud. Ja siis oleks ta läinud Northamptonisse ja nad oleks Alan Moore'iga kahekesi kirunud Hollywoodi...
Raamatusse poleks see ilmselt sobinud ja mind ei vaeva selle puudumine. Kuid mind ühel hetkel hakkas veidi riivama, et raamatus pole üldse mõnda sarnastki asja. Mitte siis "geniaalsuse" säravaid hetki - raamatus, mis oli hämmastavalt ehe, ei peakski olema mõni... Noh, mõni Crowning Moment of Awesome. (Nüüd ka mõistena olemas!) http://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/SugarWiki/MomentOfAwesome?from=Main.CrowningMomentOfAwesome
Ühesõnaga, ei peakski olema mõnda sellist uhket võtet, millega lugejat veel siiski veenda peategelase sümpaatsuses.
Lužin ei ole sümpaatne. Ta on üks veidi ülekaalus ja kohmakas mees. Kelle kompleksid pole mitte woodyallenlikult neurootilised, mingil ülivõimekal ja karismaatilisel moel. Oh ei, Lužin on ebamugavalt autistlik. Mitte nii äärmuslikult, et kõik oskaks teda aidata. Vaid piisavalt väljavabandamatult, et kõik veel arvavad, et ta võiks siiski olla võimeline funktsioneerima normaalselt, panustama ühiskonnas täisväärtusliku liikmena. Ehkki ta pole, lihtsalt ei ole võimeline.
Ja autor ei püüagi seda eitada...
Mulle vist lugedes hakkas kuidagi otsapidi vastu kogu selle asja realistlikkus. Mulle siiski meeldivad sellised Moments of Awesome. Milles keegi lööb kõiki pahviks.
Kuid ei, asi pole ka selles, et mulle meeldiks head stseenid rohkem kui hea kirjandus.
Või ehk ongi?
Äkki mul ongi lihtsalt selline eelistus. Sest mulle väga meeldisid kohmaka dialoogiga stseenid. Need olid awkward, aga mitte kellegi poolt konstrueeritud awkward, mida näed ühes moodsas romantilises komöödias, ega möödarääkimine a'la Oscar Wilde'i "Kui tähtis on olla Ernest", vaid tõeline erinevates rütmides kõnelemine.
Enne arvasin, et oleksin lihtsalt eelistanud mingeid mõnusaid vahendeid, väikesi kirjanduslikke võtteid, mis oleks andnud asjale teistmoodi kunstilise mõõtme. Mulle meeldib, kui autori kätt on näha, olgu see siis kõrgelennulistes lausetes (neil on oma hurm!) või hoopis põnevas stseenis (nagu ülalmainitud Moment of Awesome).
Nüüd arvan, et mõjutab hoopis mu enda filmikesksus. Mitte selle konkreetse raamatu põhjal. Vaid üleüldse. Komme armastada stseene ja tegevust. Veidi vähem teost puhtalt tema kirjandusliku väärtuse pärast. Stiili võiks õppida rohkem armastama. Kirjanduslikkust kui sellist.
Ilmselt võiks see raamat (pigem jutustus tegelt kui raamat, aga noh, detailid) puhtkirjanduslikult saada 9, v-b 10 punkti. Kuid minu elamus on kõikuvam. Ja panen 7.
Kuid ehk oli asi ka soovitatavas lugemismääras ühe korra kohta. Sest mul oli veidi kiire sellega ja lõppu hakkasin kihutama veidi. Ehk oleks pidanud tasa ja targu. Ja üldse oli see mul kuidagi valesti loetud. Päise päeva ajal, muusika taustal. Äkki pidanuks lugema küünlavalgel ja sahvris konutades.
Selle lugemise kogemus oli kuidagi väga kõikuv. See oli kokkuvõttes kuidagi selline, et paarkümmend lehekülge sisseelamist, pool raamatut puhast kulda ja kuidagi värelev lõppmulje. Toonitan samas, et raamat on tasemelt ühtlane. Ei kõikunud mitte raamatu kvaliteet, vaid kitsalt minu enda lugemiskogemus.
Kunagi olin lugenud sama autori kuulsaimat teost "Lolitat", milles kirjeldused läksid minu mäletamist mööda kogu Nabokovi sõnaosavuse juures ikkagi veidi liiga ilutsevaks ja mitte otstarbekaks. "Lužinis" seda häda ei tekkinud. Kas olen ise muutunud sallivamaks või on see lihtsalt kontsentreeritum, ma ei oskagi öelda. Ja suhtumine neisse määrabki vast mingil määral ka suhtumise sellesse raamatusse.
"Kirjeldused" on nii vastikult lai sõna tegelikult - kui A ütleb, et kirjeldusi on palju, arvab B, et ilmselt saab lugeja raamatu autori vahendusel teada selle tegelase sokkide värvid, kangaliigi, ehk ka kanga päritolumaa (ning selle, kui rakkus olid vaese neegri sõrmed ning kui valged tema hambad, kui ta veel viimaseid päevi puuvilla korjas - viimaseid päevi, sest M'Wanda, tema kullake, s...).
Kuid "Lužini kaitse" nii-öelda kirjeldused on pigem liikuvad maalingud tegelaste väikestest liikumistest ja tõmblemistest. Visuaalsed kirjeldused olid küllaltki napid, pigem kujunes küllastatuks tegelaste ilme, poolikud sõnad selle taga... Kompleksid ja tikid, mis polnud ühelgi hetkel liialdatud, aga olid alati ilmekad.
See raamat polnud naturalistlik - ei rõhutatud realismi sedavõrd, et seda üle võlli keerata. Samas on vähe kutsuda seda "realistlikuks". Lihtsalt realistlikuks.
Realistlikuks saab pidada ka "Tõde ja õigust". Või "Triumfikaart". Kuid need on ikkagi üsna selgelt kalkuleeritud teosed. Dialoogis on päris palju eelistatud lauseid, mis kõlavad hästi. Hoolimata sellest, et olukord ei luba peaaegu mitte kunagi nii täiuslikku teineteisemõistmist. Olulised vestlused on neis raamatutes sellised, nagu on olulised vestlused päriseluski - aga alles tagantjärele oma vastamisvõimalusi juureldes. Sest hetke enda sees koperdame kuidagi mingi kandva mõtte juurde, aga valelt küljelt. Või vastame laitmatult, aga teine ei tule sellega kaasa, ei lähtu sinu kommunikeerimise rütmist vms.
Need vestlused on ebarealistlikud, sest jooksevad laitmatult ning dilemmad tulenevad üksnes omavahelistest erimeelsustest.
Selle poolest tundus "Lužini kaitse" kogu stiil kuidagi täiuslikult realistlik. Ehe psühholoogiline realism. Mitte muidugi ainuüksi dialoogide poolest. Kuidagi oli kogu tegevus ja tegelaskond ja kirjeldusedki sellised. Ei tekitanud muljet, et autor laenaks kogu maailmakirjandusest kogutud võtete varasalvest mingeid vahendeid. Vaid oli mingi loo tõeline jutustamine.
Ma selle lugemise vahele kirjutasin tagasisidet Süskindile ("Parfüüm" on võib-olla mu lemmikraamat). Ja toda olen alati kirjeldanud kui üht vähest vastuvaidlematut virtuoosi kirjanduses. Kuid seda raamatut lugedes tekkis korra tõrge. Nimelt tekkis millegi poolest tõepoolest tunne, et mida on siis "Parfüüm" õieti selle kõrval. Sama tunne tekkis isegi Zweigi "Malenovelli" suhtes - pakitsus, et tolle puhul on tegemist millegi häirivalt ebaloomulikuga selle kõrval, mida kehastab "Lužini kaitse".
Ühesõnaga, lugemise ajal võrdlesin ma seda mõtteis oma kahe teise lemmikteosega - ja "Lužin" jäi peale. Oli neile minu silmis eeskujuks.
Ühtlasi sain paremini aru, mida peeti silmas, kui öeldi, et Zweig oli tore kirjanik, aga Saksa proosas igatahes mitte esinumber, igatahes mitte mõni Thomas Mann. Nägin, mis vahe on kõige kõrgemal kirjandusel sellisega, mida on lihtsalt kohutavalt tore lugeda.
See tõelisus oli mulle omamoodi vaimustav alguse poole, kui ma pärast sisseelamist suutsin seda nägema hakata. Kuid mingil hetkel see enam ei vaimustanud.
Mul tuli meelde, et film lõppes...
Spoilers? Ah, vahet pole, see polnud eriliselt hea film, kui välja jätta see üks stseen.
Film lõppes surmajärgsete viimaste käikudega. Mille peategelane oli naisele salaja öelnud / naine oli lugenud tema märkmikust. Ja mida naine mehe malerivaali vastu mängis.. Loobuti lipust, et teha varsti šahhmatt... või muud säärast.
Lužin võitis Turati vastu pärast surma.
See oli uhke ja meeldejääv. Tegelikult ainus asi, mis filmist meelde jäi. Rõhutati "geniaalsuse" aspekti filmis. Hämmastav geniaalsus, mis kõigi teiste eest jääb kättesaamatuks. Isegi pärast surma - sõnad ja märgid vihikus, mida mitte keegi ei mõista, peaaegu hieroglüüfsed, kuni need malelaual välja mängitakse. Ta on lihtsalt *nii* andekas.
Kuid raamatus seda polnud.
Mis mind tegelt ei vaevanud. Lihtsalt tundus veidi tobe. Nabokov poleks seda tõenäoliselt aktsepteerinud. Ja siis oleks ta läinud Northamptonisse ja nad oleks Alan Moore'iga kahekesi kirunud Hollywoodi...
Raamatusse poleks see ilmselt sobinud ja mind ei vaeva selle puudumine. Kuid mind ühel hetkel hakkas veidi riivama, et raamatus pole üldse mõnda sarnastki asja. Mitte siis "geniaalsuse" säravaid hetki - raamatus, mis oli hämmastavalt ehe, ei peakski olema mõni... Noh, mõni Crowning Moment of Awesome. (Nüüd ka mõistena olemas!) http://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/SugarWiki/MomentOfAwesome?from=Main.CrowningMomentOfAwesome
Ühesõnaga, ei peakski olema mõnda sellist uhket võtet, millega lugejat veel siiski veenda peategelase sümpaatsuses.
Lužin ei ole sümpaatne. Ta on üks veidi ülekaalus ja kohmakas mees. Kelle kompleksid pole mitte woodyallenlikult neurootilised, mingil ülivõimekal ja karismaatilisel moel. Oh ei, Lužin on ebamugavalt autistlik. Mitte nii äärmuslikult, et kõik oskaks teda aidata. Vaid piisavalt väljavabandamatult, et kõik veel arvavad, et ta võiks siiski olla võimeline funktsioneerima normaalselt, panustama ühiskonnas täisväärtusliku liikmena. Ehkki ta pole, lihtsalt ei ole võimeline.
Ja autor ei püüagi seda eitada...
Mulle vist lugedes hakkas kuidagi otsapidi vastu kogu selle asja realistlikkus. Mulle siiski meeldivad sellised Moments of Awesome. Milles keegi lööb kõiki pahviks.
Kuid ei, asi pole ka selles, et mulle meeldiks head stseenid rohkem kui hea kirjandus.
Või ehk ongi?
Äkki mul ongi lihtsalt selline eelistus. Sest mulle väga meeldisid kohmaka dialoogiga stseenid. Need olid awkward, aga mitte kellegi poolt konstrueeritud awkward, mida näed ühes moodsas romantilises komöödias, ega möödarääkimine a'la Oscar Wilde'i "Kui tähtis on olla Ernest", vaid tõeline erinevates rütmides kõnelemine.
Enne arvasin, et oleksin lihtsalt eelistanud mingeid mõnusaid vahendeid, väikesi kirjanduslikke võtteid, mis oleks andnud asjale teistmoodi kunstilise mõõtme. Mulle meeldib, kui autori kätt on näha, olgu see siis kõrgelennulistes lausetes (neil on oma hurm!) või hoopis põnevas stseenis (nagu ülalmainitud Moment of Awesome).
Nüüd arvan, et mõjutab hoopis mu enda filmikesksus. Mitte selle konkreetse raamatu põhjal. Vaid üleüldse. Komme armastada stseene ja tegevust. Veidi vähem teost puhtalt tema kirjandusliku väärtuse pärast. Stiili võiks õppida rohkem armastama. Kirjanduslikkust kui sellist.
Ilmselt võiks see raamat (pigem jutustus tegelt kui raamat, aga noh, detailid) puhtkirjanduslikult saada 9, v-b 10 punkti. Kuid minu elamus on kõikuvam. Ja panen 7.
Kuid ehk oli asi ka soovitatavas lugemismääras ühe korra kohta. Sest mul oli veidi kiire sellega ja lõppu hakkasin kihutama veidi. Ehk oleks pidanud tasa ja targu. Ja üldse oli see mul kuidagi valesti loetud. Päise päeva ajal, muusika taustal. Äkki pidanuks lugema küünlavalgel ja sahvris konutades.
Subscribe to:
Posts (Atom)