4/10
Lugemisprojekt, mille sõbranna mulle peale pani. Ja ma niiehknaa olin pikalt juba tahtnud ära näha, milline on siis kõigi aegade kuulsaim naisteraamat.
Pigem meh. Aga mitte tõrget tekitaval määral. Kuid oleksin eelistanud millegi muu lugemist.
Olen veidi kahevahel, kas hakata siinkohal välja kirjutama, miks selline "absoluutne kirjandusklassika" siis ei sobinud, või oleks parem üsna sõnatult leppida sellega, et polnud minu thing ja jätta sõnad kulutamata (kuulu järgi on Raamatute Raamatusse üles kirjutatud iga inimese eluea sõnade arv ja kui need otsa saavad, siis... Vot. Siis on perses.)
Ehkki ma pigem lepin sellega, et polnud minu thing, siis ometigi ei tahaks ma arvata, et kogu žanr tervikuna ei läheks mulle mitte kuidagi.
Õde soovitas kunagi moodsat chick-lit (mitte lühendada c-litiks) autorit Marian Keyesi ja lugesin tema "Racheli puhkust" ja see oli väga hea. 8-9 punkti vms. "Ajaränduri naine" ka igati meeldis. Ja kõiksugu jutte sellest, et nüüdisaeg on televisiooni tõeline kuldajastu, kinnitab minu jaoks kõige ehedamalt see, et minu meelest üllatavalt meeliülendavalt tehtud "Grey anatoomia" on paljude meelest lihtsalt üks "seebikas". Mina seda taandamist ei teeks, sest on väga hea.
Milleks seda ütlen?
Selleks, et välja vabandada oma silmade pööritamist, kui hakataks tänitama, et see grei anatoomia pole ikka õige asi, et vot "Uhkus ja eelarvamus", vot see oli asi ja et need tänapäevased naisautoreis ei ole isegi mitte Jane Austeni sõrmeküüne jagu andekust.
See on üks raamat, kus minu meelest igasuguste kiidutiraadide juurest ei tohiks välja jätta sõnu "oma aja kohta" - meeletult hea? Oma aja kohta. Läbinägelik? Oma aja kohta. Sulatõene, heh... Kui keegi peaks vaid seda väitma, siis ei hakkakski ma enam ütlema: "Oma aja kohta", siis on tegemist juba lootusetu juhtumiga.
See on 2003. aasta inglaste lemmikraamatute küsitluses teisel kohal ja 2008. aasta austraallaste küsitluses lausa populaarseim ja ma ei oska seda esikohta millelegi muule omistada kui sellele, et noordaamidele varajane sokutamine loobki esimesed kirjanduslikud armastused. Või siis hakkavad seda armastama muus vanuses inimesed, kellel pole tekkinud kõrgemaid standardeid armastuslugudele.
Sel on omad voorused. Tegelaskujud olid küllaltki selgelt välja joonistunud ja täitsid oma eesmärki (kes oli negatiivne, kuni ei pidanud enam olema, ja kes positiivne, kuni ei pidanud, näiteks).
Imelik oli see, et ehkki iga paarikümne lehekülje pealt tuli tüdimus, tekkis raamatut sulgedes üsna pea mingi uudishimu ja nii sai teda jälle avada, veel paarkümmend lehekülge lugeda.
Nii pidanuks lõpuni. Aga...
Praegu olen pettunud, sest lugesin järjest natuke rohkem (tahtsin temast kiiresti lahti saada, nii et otsustasin ülejäänud õhtu selle peale raisata. Ah mind, lolli!).
Ma oleks selle pidanud võtma mõne asjalikuma teose vahelugemiseks.
Ja samas, kas ikka oleks?
Ma ei hakka väitma, et "mida selle lugemine üleüldse annab?" oleks universaalselt õige hoiak selle raamatu suhtes. Iga tegu või teos, mis kellelegi midagi annab, olgu siis tundepalanguid või elukogemust mingil moel rikastavaid mõtteid, pälvib mu heakskiidu ja on välja teeninud olemisõiguse. (Siia tekivad kõiksugu täpsustavad lisaklauslid stiilis "välja arvatud sulaselget mölavalelikkust levitavad teosed, mis tekitavad tundepalanguid raevu näol, mis tekitavad nii mõneski südamerabandusi", aga ärgem olgem pedantsed...)
Aga eks ma tegin vea, et ma ei lähenenud sellele mitte ajutuulutusena, vaid võtsin seda kui "järgmist raamatut lugemisnimekirjas".
Sellisena hakkas segama, et tegelaste saatus tegelikult ei huvita. Ja see, et huvitavaid ideid siin ei leidunud.
... heh, algul mõtlesingi lähemalt vaadelda seda, et hää ongi ju otsida ja leida raamatuid, mis pakuvad huvitavaid ideid, mida need sõnastaks kuidagi poeetiliselt või narratiivi poolest jõuliselt.
Otsustasin aga, et ühe asja ma siiski õppisin siit - suhtuma ettevaatusega klassikasse. Kuni ei veenda, et asjal on muid voorusi peale "kämoon, see on ju klassika!"
"Ubervillide Tess" pakub näiteks huvi mitte seepärast, et on klassika, vaid seepärast, et Thomas Hardy pakub kirjanikuna huvi.
Tuesday, May 21, 2013
Friday, May 10, 2013
Musili "Kasvandik Törlessi hingeheitlused" ja Söderbergi "Doktor Glas"
9/10 ja 9/10, aga "Törless" on kirglikum ("afektsem" võiks olla sõna). Samas mõjub Glas kuidagi täiuslikumana, filigraansemana.
Miks võiks need autorid huvi pakkuda:
Ja Söderberg on "Lookeste" järelsõna järgi samuti üks kolleegide kitsarinnalisuse tõttu veidike kõrvale tõrjutud autor (Eestis aga lihtsalt tähelepanuta jäänud, kuna olulisim osa tema loomingust avaldati 1989. aastal, mil inimestel olid muud prioriteedid) ja ühtlasi ka perfektse stiili valdaja.
See näib muidugi hinnanguline - kas pole "perfektsus" lihtsalt õige kesktee tabamine kõigi liialduste vahelt? Ja ometi on igaühe arusaam liialdamisest erinev.
Siinkohal pean "perfektse" all silmas kirjandust, mille puhul on tajuda sellist silutust, et tekst omandab peaaegu marmorliku esteetilise täiuse - apollooniline kirjandus.
Mingis mõttes on “Törlessi hingeheitlused” sarnase medaljoni teine pool, olles selgelt dionüüsiline. Ent medaljoni all pean silmas üht väga selget ühisomadust, mis laseb kõrvutada pealtnäha väga eraldiseisvaid teoseid.
Kui vaadelda neid teoseid peamiselt eneseanalüüsi määra poolest, siis "Doktor Glas" on huvitavalt mitteanalüütiline. Pigem ütleb tubli doktor, kes ja mis mida teevad, ning esitab ka päris paljudes kohtades oma hinnangu. Kuid ta ei püüa neid asju mõista, vaid piirdub mingi tasandi väljatoomisega ja punkt. Kogu tekst on asjassepuutumatu inimese ülevaade, distantsist vaatleja seisukohad. Isegi kõige provokatiivsemad mõtted eutanaasia ja abordi kohta on pigem teoreetilised, sest ta ei saa enesele selle tegemist lubada (nagu raamatu alguses väga selgelt välja tuuakse). Nii et tegemist on enese ja teiste tegemiste kiretu kirjelduse ja teoreetilisevõitu seisukohaväljendustega. Ja selle alt kumava looga, mis enamiku teiste kirjutatuna oleks taandunud armukadedusest ajendatud kiremõrva kroonikaks.
Kuivõrd Glas tajub end millegi lahusolevana pärismaailmast, tajub end läbipaistva klaasina, siis tema tehtud hinnangud nagu ei puudutaks kedagi. Ta vihkab kirikuõpetajat, isegi suurem on see vihakirg kui armastuskirg naise vastu (omamoodi põhjendatud on ka mõte, et ehk on armastus naise vastu vaid mehe vihkamise lisasümptom - juba esimeses leheküljes ütleb ta, et see pastor on talle sedavõrd vastik, et doktor võiks ta lausa tappa...). Kuid see vihkamine jääb lõpuni kõigi, sealjuures pastori eest saladuseks. Tema ainus vastuvaidlematu ja tõeline emotsioon, aga see jääb ainult tema päevikusse.
Ta mingi hetk muretseb selle pärast, kas neid kõige kompromiteerivamaid päevikulehti (milles ta kirjeldab tapmisplaani mõne sõnaga lähemalt) tuleks ikka säilitada või peaks need põletama. Aga ta jätab need siiski alles. Säilitab neid, sest need on dokument ainsast korrast, kus olematu inimene (või omadusteta mees) omandab mingi selge rolli. Ehkki ta alustab õõnsusega ja ta lõpetab oma õõnsuse selge tajumisega, siis ometigi ei näi ta olevat inimtüüp, kelles tekiks üleöö mingi traagiline elutunnetus. Temas eneses pole seda intensiivsust. See karikas läheb mööda – aga talle jääb vähemalt dokument sellest, kui ta oli korrakski tähendust kandev mutter masinas. Arvan, et sellepärast ei suutnudki ta neid põletada.
Samas ei ole tähtis mitte kogemuste arv, vaid nende lõpuni tajumine. Need tuleks täielikult kogeda, omaks võtta, sest selleta ei saa inimeseks. Teisalt tuleks anda parim, et neid viimseni mõista.
Paljusid neist asjadest ei mõistnudki Törless lõpuks viimseni - see jäi kõigest hoolimata salapäraseks ja ilmselt hoomamatuks inimolemuse pärisosaks. Aga ta arvas seda ähmaselt siiski tajuvat, kui ta viibis õiges laines. Sellises, mil poeesia oli ainus maailma tajumise viis. Nii sai kogu see seiklus murranguliseks hetkeks ühe inimese elus, kes selle kogemise järel muutus tõeliseks ja nägi tõelisust just seetõttu, et oskas tunnistada oma suutmatust mõista end viimseni.
Teatavas mõttes võib doktor Glasi vaadelda sarnase teekonna lõpetamata jätnud mehena. Ja Törlessi kellegina, kes sooritab oma eneseavastusakti, sest vastasel juhul tabaks teda see distantseeritus või väljalülitatus elust, mille all Glaski kannatab. Need on rööpad, mis tuleb lõpuni käia, sest rööbastelt ära tulles on võimatu neile tagasi saada...
Vahest on selline ühenduslüli loomine kahe värskelt loetud teose vahel veidi loogeline. Sellegipoolest, teatavaid tõlgendusi ja lahendusi võib enesele lubada kas või nende meelevaldsuse tõttu, selleks et pikkamisi tunda end julgelt neis jänesehaakides ja võib-olla avastada tasapisi noilt radadelt palju tõelisemaid avastusi. Eriti arvestades sellega, et doktori päeviku tõlgendamine hoiatava näitena annab siiski lisapinget Törlessi läbielamistele ja täiendab Musili raamatu lugemiselamust vähemalt ühe inimese jaoks.
„Doktor Glas“:
arst kiindub naispatsienti ja vihkab tolle
vihkamisväärset ja maksaplekilist kirikuõpetaja ametit pidavat abikaasat.
Doktor otsustab mehe tappa, et naine saaks olla õnnelikult koos oma noore
armukesega. Lugu ise on päevikukujul ja autor võtab seisukoha paljudel
vastuolulistel teemadel ja sunnib teda vaatlema ka iseennast.
„Kasvandik Törlessi hingeheitlused“:
„Kasvandik Törlessi hingeheitlused“:
jutustus internaatkoolist. Nimitegelane ja
tema kaks kaasõpilast hakkavad üsna süstemaatiliselt kiusama üht koolivenda
Basinit, kes oli röövinud veidi raha ja kes on üleni argpükslik inimene.
Nimitegelase siseanalüüs neil teemadel, eriti aga tema katsed mõista sellist
argust ning mõista neid mehhanisme, mis inimeses aset leiavad, kui ta käitub
sedavõrd labaselt.
Miks võiks need autorid huvi pakkuda:
Robert Musil on kirjandusajaloos veidi kaotsi
läinud geenius. See väga ei üllata - tema elutöö on 1600-lk modernistlik
esseeromaan "Omadusteta mees". Sellise autorikirjelduse peale ei
üllatagi, et tegemist ei ole popkirjanikuga - kes siis jõuaks-jaksaks lugeda
kolme analüütilist tellist Austria-Ungari monarhia hääbumisest... Seega on
“Törlessi hingeheitlused” hea aken autori ähmaselegi tajumisele.
Ja Söderberg on "Lookeste" järelsõna järgi samuti üks kolleegide kitsarinnalisuse tõttu veidike kõrvale tõrjutud autor (Eestis aga lihtsalt tähelepanuta jäänud, kuna olulisim osa tema loomingust avaldati 1989. aastal, mil inimestel olid muud prioriteedid) ja ühtlasi ka perfektse stiili valdaja.
See näib muidugi hinnanguline - kas pole "perfektsus" lihtsalt õige kesktee tabamine kõigi liialduste vahelt? Ja ometi on igaühe arusaam liialdamisest erinev.
Siinkohal pean "perfektse" all silmas kirjandust, mille puhul on tajuda sellist silutust, et tekst omandab peaaegu marmorliku esteetilise täiuse - apollooniline kirjandus.
Mingis mõttes on “Törlessi hingeheitlused” sarnase medaljoni teine pool, olles selgelt dionüüsiline. Ent medaljoni all pean silmas üht väga selget ühisomadust, mis laseb kõrvutada pealtnäha väga eraldiseisvaid teoseid.
Nimelt kui tegin ettekannet "Doktor
Glasi" kohta, kirjutasin enda jaoks märkuse: mulle meeldivad
kirjanduslikud astronoomid, nagu on selle peategelane Tyche Gabriel Glas (kelle
eesnimes peituv viide tuntud astronoomile osutab millegi üdini romantilise
kainele ja teaduslikule vaatlemisele). Tähendab, mulle meeldivad ülimalt
emotsionaalsed analüüsid (Zweigi biograafiadki kogu oma intellektuaalsuses on pigem
tunde- ja poeesiavohangud kui et tõsiteaduslikud viidatavad infoallikad – ja
sellisena on vast lennukamadki kui tema ilukirjandus) ja pean positiivseks
huvitavaid ilukirjanduslikke tundeanalüüse.
Glasi puhul on see aga raamatu päevikuvormi kiuste
pigem teisene omadus, see-eest Törless samastubki oma sisemise arengu otsimisega,
vaatlemisega. See tuleneb sellest, et Musili peategelasest õhkub peaaegu
dostojevskilikku närvilisust - seega tegelasel on, mida analüüsida.
Kui vaadelda neid teoseid peamiselt eneseanalüüsi määra poolest, siis "Doktor Glas" on huvitavalt mitteanalüütiline. Pigem ütleb tubli doktor, kes ja mis mida teevad, ning esitab ka päris paljudes kohtades oma hinnangu. Kuid ta ei püüa neid asju mõista, vaid piirdub mingi tasandi väljatoomisega ja punkt. Kogu tekst on asjassepuutumatu inimese ülevaade, distantsist vaatleja seisukohad. Isegi kõige provokatiivsemad mõtted eutanaasia ja abordi kohta on pigem teoreetilised, sest ta ei saa enesele selle tegemist lubada (nagu raamatu alguses väga selgelt välja tuuakse). Nii et tegemist on enese ja teiste tegemiste kiretu kirjelduse ja teoreetilisevõitu seisukohaväljendustega. Ja selle alt kumava looga, mis enamiku teiste kirjutatuna oleks taandunud armukadedusest ajendatud kiremõrva kroonikaks.
Kuivõrd Glas tajub end millegi lahusolevana pärismaailmast, tajub end läbipaistva klaasina, siis tema tehtud hinnangud nagu ei puudutaks kedagi. Ta vihkab kirikuõpetajat, isegi suurem on see vihakirg kui armastuskirg naise vastu (omamoodi põhjendatud on ka mõte, et ehk on armastus naise vastu vaid mehe vihkamise lisasümptom - juba esimeses leheküljes ütleb ta, et see pastor on talle sedavõrd vastik, et doktor võiks ta lausa tappa...). Kuid see vihkamine jääb lõpuni kõigi, sealjuures pastori eest saladuseks. Tema ainus vastuvaidlematu ja tõeline emotsioon, aga see jääb ainult tema päevikusse.
Ta mingi hetk muretseb selle pärast, kas neid kõige kompromiteerivamaid päevikulehti (milles ta kirjeldab tapmisplaani mõne sõnaga lähemalt) tuleks ikka säilitada või peaks need põletama. Aga ta jätab need siiski alles. Säilitab neid, sest need on dokument ainsast korrast, kus olematu inimene (või omadusteta mees) omandab mingi selge rolli. Ehkki ta alustab õõnsusega ja ta lõpetab oma õõnsuse selge tajumisega, siis ometigi ei näi ta olevat inimtüüp, kelles tekiks üleöö mingi traagiline elutunnetus. Temas eneses pole seda intensiivsust. See karikas läheb mööda – aga talle jääb vähemalt dokument sellest, kui ta oli korrakski tähendust kandev mutter masinas. Arvan, et sellepärast ei suutnudki ta neid põletada.
Minu jaoks oli tähtsamaid
teemasid raamatus tegelikkuse tühisuse probleem, eriti võrreldes ilukirjanduse
tähendusrikkusega.
Nimelt jõuab ta vahepeal mainida,
et nähes päikeseloojangut ei näe ta seda mitte lihtsalt oma silmadega, vaid ka
Strindbergi sõnade kaudu. Isegi midagi sedavõrd puhast ja rikkumatut kui loodus
muutub tema jaoks tõeliseks alles siis, kui see tuleb läbi ilukirjanduse
filtri. Seepärast saab kirikuõpetaja tapmist ning naisesse armumist pidada
enese sobitamiseks mingisse mugavasse müüti - temast on saanud prints, kes
päästab printsessi trolli käest. Et siis loovutada printsess mingile teisele
mehele - aga see on tegutsemise kestel juba teisejärguline. Talle on tähtis
müüdi edukas sooritamine. Kuid seda vajadust poleks ehk tekkinud sellises
etapis tema elus, kui ta oleks terve inimene. Selleks saamisest räägib
mõnevõrra Musili romaan.
„Kasvandik Törlessi hingeheitluste“ nimitegelane
seadis endale üsna alguse poole ülesandeks areneda ja jälgida oma pidevat
arengut. Ehkki see polnud sõnastatud loosungina, et – nüüd ma hakkan arenema! –,
vaid ta lihtsalt tõstis esile seda, et on olemas erinevate emotsionaalsete
tõusude ja mõõnade ja eneseavastuste jada, mida noorpõlves tuleb kogeda. Kuid
kogemine pole siin lihtsalt äratundmine. See on pigem lõpuni tegemine. Need on
emotsioonid, mis tuleb viimseni ära kogeda, selleks et kogemuste jada saaks lõpuni
käidud.
Samas ei ole tähtis mitte kogemuste arv, vaid nende lõpuni tajumine. Need tuleks täielikult kogeda, omaks võtta, sest selleta ei saa inimeseks. Teisalt tuleks anda parim, et neid viimseni mõista.
Paljusid neist asjadest ei mõistnudki Törless lõpuks viimseni - see jäi kõigest hoolimata salapäraseks ja ilmselt hoomamatuks inimolemuse pärisosaks. Aga ta arvas seda ähmaselt siiski tajuvat, kui ta viibis õiges laines. Sellises, mil poeesia oli ainus maailma tajumise viis. Nii sai kogu see seiklus murranguliseks hetkeks ühe inimese elus, kes selle kogemise järel muutus tõeliseks ja nägi tõelisust just seetõttu, et oskas tunnistada oma suutmatust mõista end viimseni.
Teatavas mõttes võib doktor Glasi vaadelda sarnase teekonna lõpetamata jätnud mehena. Ja Törlessi kellegina, kes sooritab oma eneseavastusakti, sest vastasel juhul tabaks teda see distantseeritus või väljalülitatus elust, mille all Glaski kannatab. Need on rööpad, mis tuleb lõpuni käia, sest rööbastelt ära tulles on võimatu neile tagasi saada...
Vahest on selline ühenduslüli loomine kahe värskelt loetud teose vahel veidi loogeline. Sellegipoolest, teatavaid tõlgendusi ja lahendusi võib enesele lubada kas või nende meelevaldsuse tõttu, selleks et pikkamisi tunda end julgelt neis jänesehaakides ja võib-olla avastada tasapisi noilt radadelt palju tõelisemaid avastusi. Eriti arvestades sellega, et doktori päeviku tõlgendamine hoiatava näitena annab siiski lisapinget Törlessi läbielamistele ja täiendab Musili raamatu lugemiselamust vähemalt ühe inimese jaoks.
Monday, May 6, 2013
Truman Capote "Hommikueine Tiffany juures"
Lugu kirjanikust ja tema armumisest ülimalt vallatusse tüdrukusse, keda mängis filmis Audrey Hepburn (aga kes käitub nagu näitlejanna, keda Truman Capote sellesse rolli soovis, elik Marilyn Monroe. V. a. see, et temas oli värskusest õhkavat intelligentset teravust. Sellist, mida ei anna mingi õpetatus - õigupoolest oleks õpetatus selle tegelase puhul peaaegu vastunäidustatud, kuivõrd see teravus ja tabavus ja mahlakas (ent eikordagi vulgaarne) kõnepruuk ei saakski nagu enesele lubada stagneerunud raamatutarkust.)
Näed sa, kui pikk lünk - ta hakkas järelikult mullegi meeldima, see autori enda lemmiktegelane kogu tema loomingust, kelles lugejad on näinud ka autorit ennast, ehkki Wiki annab võimalike prototüüpide loetelus vähemalt 5 nime.
See on naine, kes kogub enese ümber armunuid. Arvan teadvat mõnda sellist. See on üüratu enesekindluse värk. Lisaks on see ka tarkuse, omapära ja vastuvaidlematu kauniduse küsimus, aga suuresti ehk ka täiuslikku omanäolisust pakkuva enesekindluse taga kinni.
Mina ei ütle, kus seisab veetleva enesekindluse ja nõmedalt ennasttäis oleku piir. Võib-olla määrab seda piiri tarkus-omapära-kaunidus ehk enesekindlusesse mittepuutuvad omadused. Ja samas, ehk ka mitte.
Kohati tuli mul tunne, et hakkaks õige sümbolite kaudu välja lugema loo tähendust. Nii, nagu tegin kunagi üht mind mitte kuidagi kõnetanud filmiga kinosaalis kohutavalt laiseldes. Selleks, et mitte laiselda (ja selleks, et kuidagigi, maksku mis maksab, Werner Hertzogi filmist mingitki elamust saada), hakkasin suvalistele elementidele pooleldi naljaga sokutama juurde sümboli ülendavat väärtust.
See taandus paraku labaseks "Aa, inimene liipab, järelikult on... inimene inimesele hunt?"-stiilis labaseks sümbolite otsimiseks ja juurdesokutamiseks, nende vägisi juurdenägemiseks, et kas või ideede tasandil filmile kaasa elada.
Tuleb öelda, et toona ei õnnestunud. Aga mõte või mõtteidu sellisest ideede juurdeotsimisest kui kunstiteost lunastavast tegevusest oli minusse istutatud ja jäi juuri ajama, et üksikutel kättesaamatutel tekstidel siiski õide minna.
Siinse raamatu puhul juhtus, et need elemendid pakkusid end juba ise ja küllaltki ilmsel moel. Ei olnud vajadust otsida, raamat oli nauditav selletagi, aga need kohati tõstsid pead. Isegi sedavõrd ilmselt, et ehk polnudki see mitte autori banaalsevõitu "näed sa? Näed sa, mida ma öelda tahan?", vaid pigem tegelastevahelise suhtlemine.
Siinkohal piirdun üheainsa elemendiga:
kui Holly kingib nimetule kirjanikule linnupuuri. Pealegi veel sellise, mis maksab 350 taala. Too on üllatunud. Holly vastab: peaasi, et sa ei pane sinna ühtki lindu.
Kas see on lihtsalt miskine autoripoolne loosung stiilis: Holly Golightly will not go lightly into cages - ja peategelane võiks seda meeles pidada, olles oma õnnetu armastuse külge aheldatud.
Või on see hoopis Holly-poolne statement: kullake, ma ju näen, et ma olen Sulle armas, aga puurid lihtsalt ei ole minu teetassike.
(Ma võinuks seda fraasi muidugi inglise keeles kirjutada. Sest muidu jääb mulje, nagu ma ironiseeriks tõlke kallal. Aga Enn Soosaar tegi väga kuradi head tööd, miski ei kriipinud.)
Või on midagi kolmandat? Midagi neljandat?
On kuidas on, tegemist pole mingi juhusliku sõnade rittaseadmisega lootuses, et miski läheb õigesti. See on kalkuleeritud teos ja hea teos. Ja selleks, et teose sümboleid nautida, on võimalik öelda enesele, et see on tegelaste omavaheline suhtlemine ja mitte üksnes autori katse ülimalt õhukese sümbolismiga looritada tegelaste tegelikku olemust.
Võib-olla on lugedes veidi ka aru saada, miks Norman Mailer ütles, et Capote puhul oli tegemist the most perfect writer'iga tema generation'is, lisades, et ta poleks muutnud kaht sõnagi.
Lisaks stiilipuhtusele on siin olemas see omadus, mis teeb isegi möödaminnes lugemisel raamatu Tõeliseks. Nii, nagu "Kevade" tegelased on tõelisemad kui ükskõik milline Krossi tegelane, ehkki Kross kirjutab võimsamalt ja peenemalt. See oli siin olemas ja see on igati kardhoor. Ei, vabandust, hardkoor. Kardhoor on midagi muud.
Otsisin enda jaoks sobivat pilti Marilynist kui tuulepeast, aga leidsin ainult Marilyni kui seksijumalanna. Otsustasin hoopis illustratsiooniks kasutada pilti tulevasest uljurist Norma Jeanist. |
Näed sa, kui pikk lünk - ta hakkas järelikult mullegi meeldima, see autori enda lemmiktegelane kogu tema loomingust, kelles lugejad on näinud ka autorit ennast, ehkki Wiki annab võimalike prototüüpide loetelus vähemalt 5 nime.
See on naine, kes kogub enese ümber armunuid. Arvan teadvat mõnda sellist. See on üüratu enesekindluse värk. Lisaks on see ka tarkuse, omapära ja vastuvaidlematu kauniduse küsimus, aga suuresti ehk ka täiuslikku omanäolisust pakkuva enesekindluse taga kinni.
Mina ei ütle, kus seisab veetleva enesekindluse ja nõmedalt ennasttäis oleku piir. Võib-olla määrab seda piiri tarkus-omapära-kaunidus ehk enesekindlusesse mittepuutuvad omadused. Ja samas, ehk ka mitte.
Kohati tuli mul tunne, et hakkaks õige sümbolite kaudu välja lugema loo tähendust. Nii, nagu tegin kunagi üht mind mitte kuidagi kõnetanud filmiga kinosaalis kohutavalt laiseldes. Selleks, et mitte laiselda (ja selleks, et kuidagigi, maksku mis maksab, Werner Hertzogi filmist mingitki elamust saada), hakkasin suvalistele elementidele pooleldi naljaga sokutama juurde sümboli ülendavat väärtust.
See taandus paraku labaseks "Aa, inimene liipab, järelikult on... inimene inimesele hunt?"-stiilis labaseks sümbolite otsimiseks ja juurdesokutamiseks, nende vägisi juurdenägemiseks, et kas või ideede tasandil filmile kaasa elada.
Tuleb öelda, et toona ei õnnestunud. Aga mõte või mõtteidu sellisest ideede juurdeotsimisest kui kunstiteost lunastavast tegevusest oli minusse istutatud ja jäi juuri ajama, et üksikutel kättesaamatutel tekstidel siiski õide minna.
Siinse raamatu puhul juhtus, et need elemendid pakkusid end juba ise ja küllaltki ilmsel moel. Ei olnud vajadust otsida, raamat oli nauditav selletagi, aga need kohati tõstsid pead. Isegi sedavõrd ilmselt, et ehk polnudki see mitte autori banaalsevõitu "näed sa? Näed sa, mida ma öelda tahan?", vaid pigem tegelastevahelise suhtlemine.
Siinkohal piirdun üheainsa elemendiga:
kui Holly kingib nimetule kirjanikule linnupuuri. Pealegi veel sellise, mis maksab 350 taala. Too on üllatunud. Holly vastab: peaasi, et sa ei pane sinna ühtki lindu.
Kas see on lihtsalt miskine autoripoolne loosung stiilis: Holly Golightly will not go lightly into cages - ja peategelane võiks seda meeles pidada, olles oma õnnetu armastuse külge aheldatud.
Või on see hoopis Holly-poolne statement: kullake, ma ju näen, et ma olen Sulle armas, aga puurid lihtsalt ei ole minu teetassike.
(Ma võinuks seda fraasi muidugi inglise keeles kirjutada. Sest muidu jääb mulje, nagu ma ironiseeriks tõlke kallal. Aga Enn Soosaar tegi väga kuradi head tööd, miski ei kriipinud.)
Või on midagi kolmandat? Midagi neljandat?
On kuidas on, tegemist pole mingi juhusliku sõnade rittaseadmisega lootuses, et miski läheb õigesti. See on kalkuleeritud teos ja hea teos. Ja selleks, et teose sümboleid nautida, on võimalik öelda enesele, et see on tegelaste omavaheline suhtlemine ja mitte üksnes autori katse ülimalt õhukese sümbolismiga looritada tegelaste tegelikku olemust.
Võib-olla on lugedes veidi ka aru saada, miks Norman Mailer ütles, et Capote puhul oli tegemist the most perfect writer'iga tema generation'is, lisades, et ta poleks muutnud kaht sõnagi.
Lisaks stiilipuhtusele on siin olemas see omadus, mis teeb isegi möödaminnes lugemisel raamatu Tõeliseks. Nii, nagu "Kevade" tegelased on tõelisemad kui ükskõik milline Krossi tegelane, ehkki Kross kirjutab võimsamalt ja peenemalt. See oli siin olemas ja see on igati kardhoor. Ei, vabandust, hardkoor. Kardhoor on midagi muud.
Julio Cortázar "Tseremooniad"
Natuke tahaks öelda, et on naljategu, et avaldati sedavõrd mõnusalt viljaka argentiina kirjaniku loomingust üks 5-novelline kogu, ühtekokku 45 lk. Einoh, + tõlkija järelsõna, nagu Eestis tavaks, aga siiski.
Teisalt, veel suurem naljategu on hakata kommenteerima enne viimase novelli lugemist. Aga ma toda kunagi lugenud ja tollal ei meeldinud. Ja las ta olla.
Aga vast võib, kui tegemist pole mitte ennatliku mahalaitmisega, vaid juba kinnitust saanud kiidupuhanguga.
Ma peaaegu tahaks piirduda üksnes Aksolotliga - novelliga, mida Anu on tihti kirjeldanud, aga mille lugemist pole ma seni kunagi mäletanud. Alles üle lugedes tunnen, et see pisike kahtlusiva iga tema Aksolotli-mainimist kuuldes polegi teps mitte põhjuseta (ot, kas see on kolmikeitus? Ah, kuidas küll nii...). Olen alati arvanud, et kõlab tuttavalt, aga pole julenud kaasa rääkida. Nüüd nägin, et polnuks ehk põhjust - see oli ühes Lõuna-Ameerika lühiproosakogus, mida lugesin (hiljem kõrvalejäetud) bakatöö-kavatsuse täitmiseks.
Ja teisalt... ei oleks mul olnud ka põhjust hakata kaasa rääkima. Teema võib ähmaselt tuttav olla, aga kui tekst esimesel lugemisel ei kõnetanud, siis polnud ma seda järelikult korralikult lugenud. Sest olla lugenud ja olla nautinud, aga mitte olla tundnud, et see on kuidagi end raiunud sisemisse lugemisvarra - sama hästi võiks mitte olla lugenud.
Aksolotl on geniaalne. Selles ilmutab Cortazar seda, mida järelsõnaski esile tuuakse - proosa ja poeesia piiride hajutamist selleni, et mõttepiiride muda sees sumpamine kuidagi ühtaegu hägustab ja samas lööb selgeks kõik. Nagu heidaks kivi sellesse porisse, mis korraks lööb vee sogaseks, aga laseb peagi settida, nii tundus ka Aksolotli lugemisega. Vähemalt mingides kohtades.
Teised kolm lugu (sest viiest lugesin üle vaid nelja) olid sellise lapse silme läbi, kes oli skaalal laps --- puberteet umbes kuskil teise viiendiku juures. Sealmaal, kus on tajuda, et mingid puberteedilised elemendid aimuvad - on esimese protoarmumise ohtu (mis võib samas olla puhas lapselik kiivus), samas on täiesti lapsed tegelased.
Nende lapsus (sest "lapselikkuseks" selle noomivas ja täiskasvanutele omistatavas tähenduses ei saa seda nimetada) muutub jutustajal iseseisvaks kvaliteediks, mis ei taandu üksnes loo vajaduste paratamatuks elemendiks. Ühesõnaga, pole mitte nii, et müsteeriumi tegelased peavad, pagan võtaks, olema lapsed, järelikult tuleb nad panna tegema lolle nalju ja lapseulakusi, vaid oli jutustamisviisiga sedavõrd läbi põimunud omadus, et peaaegu muutuda jutustuse algpõhjuseks.
Ühesõnaga, meisterlik. Ja selleks, et ma selle vihikukese järgmine kord ei unustaks, kirjutangi siia üles meelespea enesele, tähelepaneku teistele:
Julio Cortazar on fantastiline kirjanik.
Aga... mingi distants siiski jäi. Ta on Nobeli-preemia tasandil olev autor, vähemalt selle preemia paremate aegade tasandil (n-ö absoluutne autor) - seega tasandil, mis Nobeli pälvides ei kergitaks kulmu ega tekitaks skandaali -, ja ma kunagi loen tema eestikeelset romaani uudishimuga, sest stiilinäide veenis tasemes. Kuid mingi hetk hakkasin neist lugudest otsima midagi, mida seal ei olnud.
Kuid see, eeldan, sõltub sellest, mida lugeja parasjagu otsib. Ja see on juba veidi peenem kirjeldus (mida ma siis õieti otsisin ja kas ja kuivõrd see raamat sellises kitsas küsimuses siis ei rahuldanud), mida ma ei hakka siinkohal tegema.
Teisalt, veel suurem naljategu on hakata kommenteerima enne viimase novelli lugemist. Aga ma toda kunagi lugenud ja tollal ei meeldinud. Ja las ta olla.
Aga vast võib, kui tegemist pole mitte ennatliku mahalaitmisega, vaid juba kinnitust saanud kiidupuhanguga.
Ma peaaegu tahaks piirduda üksnes Aksolotliga - novelliga, mida Anu on tihti kirjeldanud, aga mille lugemist pole ma seni kunagi mäletanud. Alles üle lugedes tunnen, et see pisike kahtlusiva iga tema Aksolotli-mainimist kuuldes polegi teps mitte põhjuseta (ot, kas see on kolmikeitus? Ah, kuidas küll nii...). Olen alati arvanud, et kõlab tuttavalt, aga pole julenud kaasa rääkida. Nüüd nägin, et polnuks ehk põhjust - see oli ühes Lõuna-Ameerika lühiproosakogus, mida lugesin (hiljem kõrvalejäetud) bakatöö-kavatsuse täitmiseks.
Ja teisalt... ei oleks mul olnud ka põhjust hakata kaasa rääkima. Teema võib ähmaselt tuttav olla, aga kui tekst esimesel lugemisel ei kõnetanud, siis polnud ma seda järelikult korralikult lugenud. Sest olla lugenud ja olla nautinud, aga mitte olla tundnud, et see on kuidagi end raiunud sisemisse lugemisvarra - sama hästi võiks mitte olla lugenud.
Aksolotl on geniaalne. Selles ilmutab Cortazar seda, mida järelsõnaski esile tuuakse - proosa ja poeesia piiride hajutamist selleni, et mõttepiiride muda sees sumpamine kuidagi ühtaegu hägustab ja samas lööb selgeks kõik. Nagu heidaks kivi sellesse porisse, mis korraks lööb vee sogaseks, aga laseb peagi settida, nii tundus ka Aksolotli lugemisega. Vähemalt mingides kohtades.
Teised kolm lugu (sest viiest lugesin üle vaid nelja) olid sellise lapse silme läbi, kes oli skaalal laps --- puberteet umbes kuskil teise viiendiku juures. Sealmaal, kus on tajuda, et mingid puberteedilised elemendid aimuvad - on esimese protoarmumise ohtu (mis võib samas olla puhas lapselik kiivus), samas on täiesti lapsed tegelased.
Nende lapsus (sest "lapselikkuseks" selle noomivas ja täiskasvanutele omistatavas tähenduses ei saa seda nimetada) muutub jutustajal iseseisvaks kvaliteediks, mis ei taandu üksnes loo vajaduste paratamatuks elemendiks. Ühesõnaga, pole mitte nii, et müsteeriumi tegelased peavad, pagan võtaks, olema lapsed, järelikult tuleb nad panna tegema lolle nalju ja lapseulakusi, vaid oli jutustamisviisiga sedavõrd läbi põimunud omadus, et peaaegu muutuda jutustuse algpõhjuseks.
Ühesõnaga, meisterlik. Ja selleks, et ma selle vihikukese järgmine kord ei unustaks, kirjutangi siia üles meelespea enesele, tähelepaneku teistele:
Julio Cortazar on fantastiline kirjanik.
Aga... mingi distants siiski jäi. Ta on Nobeli-preemia tasandil olev autor, vähemalt selle preemia paremate aegade tasandil (n-ö absoluutne autor) - seega tasandil, mis Nobeli pälvides ei kergitaks kulmu ega tekitaks skandaali -, ja ma kunagi loen tema eestikeelset romaani uudishimuga, sest stiilinäide veenis tasemes. Kuid mingi hetk hakkasin neist lugudest otsima midagi, mida seal ei olnud.
Kuid see, eeldan, sõltub sellest, mida lugeja parasjagu otsib. Ja see on juba veidi peenem kirjeldus (mida ma siis õieti otsisin ja kas ja kuivõrd see raamat sellises kitsas küsimuses siis ei rahuldanud), mida ma ei hakka siinkohal tegema.
Javier Marias "Kirjapandud elud"
Kuidas nüüd öeldagi - tegelt polegi see romaan, vaid on lühibiograafiad kirjanikest. Või noh, mis nad niiväga lühibiograafiadki. Ei sukeldu teosteanalüüsi, ei püüa autoreid asetada kaanonisse, ei püüa lahata autorimüüti (ei võta oma eesmärgiks (de/)müstifitseerida Geeniuseid vms). Samas ei kaldu see teise äärmusse ega võta oma ülesannet maruproosaliselt - ühesõnaga, ei piirdu ka huvitavate anekdootidega.
Pigem lihtsalt on see raamat näide kõigest, võiks üks hea kirjanik tahta öelda nende autorite kohta põhjaliku töö järel.
Kuna see pole akadeemiline teos (ehkki kasutatud kirjanduse loetelu on päris pikk), ütlebki ta eessõnas, et 3 autorit ei meeldi talle üldse - Mann, Joyce ja Mishima -, kes on samas inimesed, kes võtsid
end kohutavalt tõsiselt. Tema lemmik tundub olevat Henry James (kellele viitab igal pool nii, nagu mina viitaks analoogses teoses Zweigile). Ääretult lugupidavad sissekanded on ta veel teinud Laurence Sterne'ile (Tristram Shandy autor) ning Rilkele - ja lugupidamine, eriti veel sellises ääretuses, on oivaline.
Aga mis puutub lugemiskogemusse, siis...
Vahel suudan üsna kiiresti lugeda. Kui raamat lendabki mu silme all, siis pärast on kella vaadates ikkagi kummaline arvestada, et tunniga lugesin ainult 50 lk vms. Needki pigem Potterid jms kiirkirjandus.
... või noh. Ehk kiiremini. Kuid sajale tunnis ei ligine see vist õieti kunagi.
Kuid vahel loen pikalt. Heljudes tasakesi raamatu meeleolus. Ununedes sinna kogu maailma poolt. Hilisöised ajad, kus ma ei tuhista, pigem veerin juba teatava arulagedusega mingeid sõnu, teatud lauseid unesegaselt üle lugedes ja ikka veel mitte aru saades - mispuhul ma loobun ja otsustan, et mõnda asja ei peagi taipama, isegi kui see on ükskõik mis muul meeleseisundil lugedes igati tavaline tekst, mille puhul ei tuleks selle pealegi, et võiks olla mingit lukku ees.
Selle aeglase lugemisega ei takerdu nauding ent omaleiutatud uste taha, vaid leiab nende takistuste vahelt väikesi aardeid, mis ajavad kord muhelema, kord liigutavad kummalisel moel. Ja asjad, mis tavalugemisel paneks noogutama ja ütlema: on jah naljakas, või: on jah kurb, muutuvad nüüd kogu nägu irvegrimassiks taandavateks võlusõnadeks. Või sõbraliku naeratuse taha varjuvaks härdunud liigutuseks.
Igatahes...
Võib-olla pole sellise lugemislaine taga mitte õige raamat, vaid õige lugemistingimus (see, et maailm lubab üht ööd niimoodi edasi lükata). Aga vast on õige ka see, et vale raamatuga poleks see ikkagi sama.
Ükskord tajusin seda lainet ja võtsin kätte veeranditi poolelioleva "Kuldse märkmeraamatu" (veeranditi pooleliolev - on see siis kaheksandikuliolev? Aga silmas pean seda, et olin varem juba lugenud ja nüüd oli taastärganud tuju sellega kokku puutuda, aga puudus mingi kokkulepe enesega, et loen algusest lõpuni, nii et see oli järjekorraraamatute kõrval sirvimiseks). See hoog ajendas viimast sadakonda lehekülge vaimustusega lugema. See oli ühtlane vaimustus, mis nõudis minupoolset utsitamist ja väsimuse vastu võitlemist ja ülelugemist jne - nagu selline lugemine mulle üldiselt on. Oli elamus, aga! Puudus see uue asja üllatavus. Oli vaid huvitavate mõtete taasleidmine.
Praegu saadud Mariase-elamus polnud taasleidmine, vaid avastamine. Ja ehk vajab selline moment minu jaoks verivärske raamatu ootamatust. Muidu ei teki ehk õigetes kohtades südame all pakitsevat naerupahvakut ega silmi kipitama ajavat noogutamist.
Vahel on tunne, et olen siin pea igale teisele raamatule lisanud kommentaari "äkki ma ei lugenud õigel ajal" või "äkki ma ei lugenud õiget moodi".
Umbes et tajun raamatut lugedes küll, et mingi tõmme või tõuge olemas, aga et tajun seda nii, nagu ma tajun mingi anekdoodi lugemisel, et on küll naljakas, aga ma olen analoogseid juba kuulnud. Tunne, et mu olemus ei naera, aga mingi osa ikkagi naerab, solidaarsusest nähtamatu kaaslugeja või autori enesega. Sest lugedes tajun, et lugupidamist ta väärib, seepärast ma loen respektiga ja näen kõiki sissesokutatud emotsioone või mõtteid ja kui need ei pääse mõjule, siis eeldatavasti tähendab see seda, et ma jään liiga palju lootma röövitud hetkedele ega luba endale totaalselt sisse elamist (või siis, et ei otsi neid võimalusi piisavalt.)
Selle juures ma seda valesti lugemise juttu ei tee, õnneks. Kõik oli õige.
... mis ei tähenda aga seda, et see oleks esimene hea raamat üle pika aja vms. Musili "Kasvandik Törlessi hingeheitlused" ka meeldis mulle väga.
Pigem lihtsalt on see raamat näide kõigest, võiks üks hea kirjanik tahta öelda nende autorite kohta põhjaliku töö järel.
Ta ei näi end nii piinlikku tõsidusega võtvat. |
Kuna see pole akadeemiline teos (ehkki kasutatud kirjanduse loetelu on päris pikk), ütlebki ta eessõnas, et 3 autorit ei meeldi talle üldse - Mann, Joyce ja Mishima -, kes on samas inimesed, kes võtsid
end kohutavalt tõsiselt. Tema lemmik tundub olevat Henry James (kellele viitab igal pool nii, nagu mina viitaks analoogses teoses Zweigile). Ääretult lugupidavad sissekanded on ta veel teinud Laurence Sterne'ile (Tristram Shandy autor) ning Rilkele - ja lugupidamine, eriti veel sellises ääretuses, on oivaline.
Aga mis puutub lugemiskogemusse, siis...
Vahel suudan üsna kiiresti lugeda. Kui raamat lendabki mu silme all, siis pärast on kella vaadates ikkagi kummaline arvestada, et tunniga lugesin ainult 50 lk vms. Needki pigem Potterid jms kiirkirjandus.
... või noh. Ehk kiiremini. Kuid sajale tunnis ei ligine see vist õieti kunagi.
Kuid vahel loen pikalt. Heljudes tasakesi raamatu meeleolus. Ununedes sinna kogu maailma poolt. Hilisöised ajad, kus ma ei tuhista, pigem veerin juba teatava arulagedusega mingeid sõnu, teatud lauseid unesegaselt üle lugedes ja ikka veel mitte aru saades - mispuhul ma loobun ja otsustan, et mõnda asja ei peagi taipama, isegi kui see on ükskõik mis muul meeleseisundil lugedes igati tavaline tekst, mille puhul ei tuleks selle pealegi, et võiks olla mingit lukku ees.
Selle aeglase lugemisega ei takerdu nauding ent omaleiutatud uste taha, vaid leiab nende takistuste vahelt väikesi aardeid, mis ajavad kord muhelema, kord liigutavad kummalisel moel. Ja asjad, mis tavalugemisel paneks noogutama ja ütlema: on jah naljakas, või: on jah kurb, muutuvad nüüd kogu nägu irvegrimassiks taandavateks võlusõnadeks. Või sõbraliku naeratuse taha varjuvaks härdunud liigutuseks.
Igatahes...
Võib-olla pole sellise lugemislaine taga mitte õige raamat, vaid õige lugemistingimus (see, et maailm lubab üht ööd niimoodi edasi lükata). Aga vast on õige ka see, et vale raamatuga poleks see ikkagi sama.
Ükskord tajusin seda lainet ja võtsin kätte veeranditi poolelioleva "Kuldse märkmeraamatu" (veeranditi pooleliolev - on see siis kaheksandikuliolev? Aga silmas pean seda, et olin varem juba lugenud ja nüüd oli taastärganud tuju sellega kokku puutuda, aga puudus mingi kokkulepe enesega, et loen algusest lõpuni, nii et see oli järjekorraraamatute kõrval sirvimiseks). See hoog ajendas viimast sadakonda lehekülge vaimustusega lugema. See oli ühtlane vaimustus, mis nõudis minupoolset utsitamist ja väsimuse vastu võitlemist ja ülelugemist jne - nagu selline lugemine mulle üldiselt on. Oli elamus, aga! Puudus see uue asja üllatavus. Oli vaid huvitavate mõtete taasleidmine.
Praegu saadud Mariase-elamus polnud taasleidmine, vaid avastamine. Ja ehk vajab selline moment minu jaoks verivärske raamatu ootamatust. Muidu ei teki ehk õigetes kohtades südame all pakitsevat naerupahvakut ega silmi kipitama ajavat noogutamist.
Vahel on tunne, et olen siin pea igale teisele raamatule lisanud kommentaari "äkki ma ei lugenud õigel ajal" või "äkki ma ei lugenud õiget moodi".
Umbes et tajun raamatut lugedes küll, et mingi tõmme või tõuge olemas, aga et tajun seda nii, nagu ma tajun mingi anekdoodi lugemisel, et on küll naljakas, aga ma olen analoogseid juba kuulnud. Tunne, et mu olemus ei naera, aga mingi osa ikkagi naerab, solidaarsusest nähtamatu kaaslugeja või autori enesega. Sest lugedes tajun, et lugupidamist ta väärib, seepärast ma loen respektiga ja näen kõiki sissesokutatud emotsioone või mõtteid ja kui need ei pääse mõjule, siis eeldatavasti tähendab see seda, et ma jään liiga palju lootma röövitud hetkedele ega luba endale totaalselt sisse elamist (või siis, et ei otsi neid võimalusi piisavalt.)
Selle juures ma seda valesti lugemise juttu ei tee, õnneks. Kõik oli õige.
... mis ei tähenda aga seda, et see oleks esimene hea raamat üle pika aja vms. Musili "Kasvandik Törlessi hingeheitlused" ka meeldis mulle väga.
Friday, May 3, 2013
Neil Stephenson "Snow Crash"
7/10
Seikluslik küberpunkraamat, mille peategelane Hiro Protagonist peab päästma metaversumi infokalüpsise eest - s. o. interveebzide hävingu eest, mida kujutab endast "Snow Crashi" nimeline info-narkootikum.
Seni on selline kirjeldus nagu "küberpunki-klassika" pigem peletanud eemale, kuivõrd see on tundunud millegi küllaltki keerulise või, veelgi halvem, iganenuna.
Olen rõõmus, et lugesin "Snow Crashi", sest kui mu sisemiseks kaanepildiks küberpunkile kui sellisele on seni olnud "Johnny Mnemonic" (ja kõik selle paranoiad ning iganenud tehnofoobia ja nii edasi), siis "Snow Crash" on seda lähendanud pigem "Matrixile".
Seetõttu pole ma isegi "Neuromanti" lõpuni lugenud, sest mu sisemine kuvand kogu küberpunkist on teinud kogu žanrist midagi sedavõrd stagneerunut, et selle lugemine oleks nagu sügise sisse triivimine. Mentaalne takistusrada, mistõttu ma poleks seda nautinud. "Snow Crash" on aga leevendanud seda. Nüüd võiks kunagi "Neuromandi" ka käsile võtta.
Kui ma peaasjalikult keskendun siinkohal "Snow Crashile" kui miskisele gateway-drug'ile kangema kraami poole, siis ehk seepärast, et raamat ise oli täiesti tore ja intelligentsepoolne action ja lõbus fabuleerimine jne, aga iseenesest jättis raamatut kinni pannes veel veidike ahtakese mulje.
Raamat lähtub suht kõiges Rule of Coolist:
Peategelane on pooleldi mustanahaline, pooleldi asiaat, kes kannab kaht mõõka. Ühtlasi on ta kogu Metaverse'i kõige parem mõõgamees (ja seetõttu ka kogu reaalmaailma parim).
Mõne molekuli teravust klaasnuga kandev harpuunija Raven, kelle süda on ühendatud tuumapommiga, mis on võetud tuumaallveelaevast, mille meeskonna ta viimse meheni üksinda maha lõi, on lisaks kõigele sellele aleuut, sest see oleks lahedam kui see, et ta oleks näiteks innuit. (Mingil peenel moel ongi ju...)
Raamatu keskel tundsin, et raamatus saaks lausa vaimustav olla see, kuidas Paabeli infokalüps (Paabeli keelekatastroof?) ühendati kübertemaatikaga.
Skaalal, millest 1 punkt on "jah, ma vist aiman, kuidas seda seost saaks enam-vähem luua või midagi" ja 10 on "see raamat käsitleb seda ideed parimal võimalikul moel ja see on nüüd minu kõige veenvam usund!", paigutub see minu meelest kuskile 7-sse.
Tähendab, seos on näha. See on isegi päris huvitavalt välja töötatud. Midagi sellist, milleni viib väga agar ja väga vaimustunud Wikipedias surfatud ja sealt välja sõelutud seoste üleskirjutamine. Ei ole veenev, aga on lahe.
Seda tulekski võtta sellise pigem vaimustusest kantud seoste loomisena, selmet olla niivõrd pedantselt igav lugeja, et näha siin tõsimeelset akadeemilisusest kantud analüüsimist.
Ühesõnaga - isegi pseudoakadeemiline fabuleerimine sumeri mütoloogia ning küberpungi (seni olematuks peetud, : )) vahealadel lähtus Rule of Coolist.
Miks ma siis 10 punkti ei pane, kui ma siin ainult kiidan?
Võib-olla seepärast, et eks ta küllaltki õõnsaks jäi. Arulageda actioni koorekiht? Vist.
Eks tal omad voorused ole. Ja väga ei mõju isegi iganenult. Kuid lugu jäi vaid üheks veidike üle vindi keeratud hollywoodi-märuliks. See teeb sellise žanri piires päris paljut täiesti õigesti, aga B-kategooria kanti jääb ju siiski. Ja sellise žanri juures annaks teha palju võimsamalt seda lugu, laskumata nii hirmsal moel juba sissesõidetud rööbastele
Seikluslik küberpunkraamat, mille peategelane Hiro Protagonist peab päästma metaversumi infokalüpsise eest - s. o. interveebzide hävingu eest, mida kujutab endast "Snow Crashi" nimeline info-narkootikum.
Seni on selline kirjeldus nagu "küberpunki-klassika" pigem peletanud eemale, kuivõrd see on tundunud millegi küllaltki keerulise või, veelgi halvem, iganenuna.
Olen rõõmus, et lugesin "Snow Crashi", sest kui mu sisemiseks kaanepildiks küberpunkile kui sellisele on seni olnud "Johnny Mnemonic" (ja kõik selle paranoiad ning iganenud tehnofoobia ja nii edasi), siis "Snow Crash" on seda lähendanud pigem "Matrixile".
Seetõttu pole ma isegi "Neuromanti" lõpuni lugenud, sest mu sisemine kuvand kogu küberpunkist on teinud kogu žanrist midagi sedavõrd stagneerunut, et selle lugemine oleks nagu sügise sisse triivimine. Mentaalne takistusrada, mistõttu ma poleks seda nautinud. "Snow Crash" on aga leevendanud seda. Nüüd võiks kunagi "Neuromandi" ka käsile võtta.
Kui ma peaasjalikult keskendun siinkohal "Snow Crashile" kui miskisele gateway-drug'ile kangema kraami poole, siis ehk seepärast, et raamat ise oli täiesti tore ja intelligentsepoolne action ja lõbus fabuleerimine jne, aga iseenesest jättis raamatut kinni pannes veel veidike ahtakese mulje.
Raamat lähtub suht kõiges Rule of Coolist:
Peategelane on pooleldi mustanahaline, pooleldi asiaat, kes kannab kaht mõõka. Ühtlasi on ta kogu Metaverse'i kõige parem mõõgamees (ja seetõttu ka kogu reaalmaailma parim).
Mõne molekuli teravust klaasnuga kandev harpuunija Raven, kelle süda on ühendatud tuumapommiga, mis on võetud tuumaallveelaevast, mille meeskonna ta viimse meheni üksinda maha lõi, on lisaks kõigele sellele aleuut, sest see oleks lahedam kui see, et ta oleks näiteks innuit. (Mingil peenel moel ongi ju...)
Raamatu keskel tundsin, et raamatus saaks lausa vaimustav olla see, kuidas Paabeli infokalüps (Paabeli keelekatastroof?) ühendati kübertemaatikaga.
Skaalal, millest 1 punkt on "jah, ma vist aiman, kuidas seda seost saaks enam-vähem luua või midagi" ja 10 on "see raamat käsitleb seda ideed parimal võimalikul moel ja see on nüüd minu kõige veenvam usund!", paigutub see minu meelest kuskile 7-sse.
Tähendab, seos on näha. See on isegi päris huvitavalt välja töötatud. Midagi sellist, milleni viib väga agar ja väga vaimustunud Wikipedias surfatud ja sealt välja sõelutud seoste üleskirjutamine. Ei ole veenev, aga on lahe.
Seda tulekski võtta sellise pigem vaimustusest kantud seoste loomisena, selmet olla niivõrd pedantselt igav lugeja, et näha siin tõsimeelset akadeemilisusest kantud analüüsimist.
Ühesõnaga - isegi pseudoakadeemiline fabuleerimine sumeri mütoloogia ning küberpungi (seni olematuks peetud, : )) vahealadel lähtus Rule of Coolist.
Miks ma siis 10 punkti ei pane, kui ma siin ainult kiidan?
Võib-olla seepärast, et eks ta küllaltki õõnsaks jäi. Arulageda actioni koorekiht? Vist.
Eks tal omad voorused ole. Ja väga ei mõju isegi iganenult. Kuid lugu jäi vaid üheks veidike üle vindi keeratud hollywoodi-märuliks. See teeb sellise žanri piires päris paljut täiesti õigesti, aga B-kategooria kanti jääb ju siiski. Ja sellise žanri juures annaks teha palju võimsamalt seda lugu, laskumata nii hirmsal moel juba sissesõidetud rööbastele
Subscribe to:
Posts (Atom)