Pooleliolevad või kunagi ette võetavad raamatud

Nagu nende asjadega ikka, on liiiga palju soovi kõike teha, kui elu sunnib distsiplineerituks.
Seetõttu ongi tegelikult vajalikku tehes meeletu tung tegeleda hoopis asjaga Y. Kui töö saab aga tehtud, siis kaob see ind ära.

Tundub, et distsipliin inspireerib.

Kirjutan üles need asjad, mis äkitselt huvi pakuvad:

1) Uurida "Avatud Eesti Raamatu" sarja raamatuid
2) Uurida "Eesti Mõtteloo" sarja raamatuid.

(Tegelikult on uudishimu nende vastu juba varasem. Kui satud raamatukokku, siis ikka näed huvitava pealkirjana. Aga võiks veidi süstemaatilisemalt läbi võtta.
See huvi sigines tegelikult ühest artiklist, milles tõsteti esile kolme kirjandusteoreetiliselt olulist raamatut: Hasso Krulli "Katkestuse kultuur", 1996; Peeter Toropi "Totaalne tõlge", 1997; Jaan Unduski "Maagiline müstiline keel", 1998. Unduski oma on mingis ulatuses loetud, aga teistega tuleb intensiivsemat tutvust teha.)

2.5) Otsida üles Aita Kurfeldti tõlkeid. Ja leida omale uusi tõlkijalemmikuid. Suuniseks selles olgu näiteks kas üks paljuloetud romaanisari - või hoopis üks teine (Nobeli laureaadid).

3) Võtta ja lugeda lõpuks läbi "Watership Down". Liiga suur vaimustus on Anul selle vastu, et seda enam edasi lükata.

4) Ellen Niidu ja Jaan Krossi "Marmor ja muld" lugemine. Reisiraamatuil on oma võlu, aga sedapuhku - Kross on niikuinii mu lemmik ja Ellen Niit on lihtsalt sedavõrd hurmav inimene.

5) kõik need muud klassikud... Alustades tegelikult Joyce'i ühest raamatust, mille võtsime Anuga oma kahe peale võetud "kohustuslikuks" teoseks.

Üleüldse, noh, avastada mitte vaid enesele potentsiaalselt tähtsaid autoreid, keda ma pole veel leidnud, vaid leida ka nende tähtsus laiemas pildis.

Omamoodi tore oleks osata võtta omale eesmärgiks August Annisti väite, et ühele kirjandusinimesele on elementaarne lugeda iga päev vähemalt 2 tundi. Aga tuleb nentida, et sealjuures tuleb kuidagi teha nii, et see ei jääks sisse kobrutama, vaid leiaks ka mingi väljundi.
Muidu loed end lolliks päris asjata, : ).

Douglas Coupland "X-Generatsioon"

8.5/10

Kahe mehe ja ühe naise viibimine suurest elust veidi eemal. Lugude jutustamine teineteisele. Kokkupuuted "päris"-eluga.

Ühes raamatus oli kirjas, et tegemist olevat autoriga, kes muutus üleöö maailmakuulsaks ja tõmbus seejärel maailmast eemale. Tuletab meelde üht stseeni QI-st.
See on natuke nagu üks TV-Trope'idest, täpsemini "Jumal purgis", kus piiritu potentsiaal jääb teostamatuks (djinn pudelis, nt, kes võiks maailmaid manada, kui vaid kork lahti tõmmataks). Ta on korra ilmunud valguse kätte, teinud midagi uskumatut, tervel maailmal mökad töllakil, ja siis läheb ära - maailmale jääb vaid teadmine, et selline olend oli olemas.
Mitte, et igaüks suudaks väga heal tasemel lõpmatuseni toota. On mõistetav, et vahel võtabki inimesel ühe väga hea teose loomine pool elu. Kuid siis on vähemalt tegeldud selle teosega. Kuid Coupland olevat lihtsalt eemale tõmbunud.

Praegu vaatasin Wikipediast, et see pole tõsi - et tal olla mingi igavene posu raamatuid. Ehk mäletasin tolles raamatus öeldut valesti. Ups!

Ja mulle meeldib, et on veel kirjutanud. See tekst tundus tulevat tal piisavalt loomulikult, et "kirjutise verepiiskade langemine trükilehele, oo, nii kurnav, nii tühjaksnõretav!", ei tohiks olla põhjus lõpetada kirjutamine. See oli üsna mõnuga loetav, ehkki omamoodi ärevusega.
Arvasin mingit lõputut maailmakatarsist, kuna lähtusin lugemisel sellest kui tema viimasest tekstist, viimasest sõnumist maailmale.
Vaat, kuidas taustainfo mõjutab ühe teksti lugemist. Seda peaks veidi lähemalt vaatlema kunagi. Millisele tekstile räägib "lõplikkus" kasuks, millist hakkab toimima panema... Ja nii edasi.

Igatahes, raamatust ka midagi:
ühelt poolt saab seda pidada tänapäeva yuppie-kultuuris kibestunud, aga naiivse hipindusegi suhtes skeptiliseks kirjanduseks. Selline üleüldiselt küüniline ja ennast kõigest muust kõrgemaks pidav luuserkirjandus.
Pärgel, kuidas olen viimasel ajal sattunud palju lugema sellist luuserdamist! Alustades Ashilevist, lõpetades Kureishiga. Aga see on parem kui need eelmised, kindlasti on. Kas või juba selle poolest, et selle romaani küünilisuses pole kibestust.

Sellel romaanil on kaks väga head nähtust.
Esimene on huvitav sõnavara. Raamat on peaaegu ajakirjalikult kirjutatud kitsa veeruna, mille kõrval olid märkused uute sõnade näol. Need polnud teksti sees olevate sõnade selgitused - mis oleks kirjutatud kellegi poolt, kes ei oska teksti sisse sobitada neid selgitusi. Tegemist oli sageli pigem tekstis olevate nähtuste defineerimisega, millele tekst eriliselt ei osuta. Sealjuures on definitsioon üleüldiselt kirjutatud, aga hinnang aimub kenasti.
Alati pole see ka nii üks-ühele lõigus kinni, vahel tuleneb see vaid terves stseenis esinenud kujundeist. Näiteks kui peatükk räägib kolmiku naisliikme yuppiepoiss-sõbrast, on mingil leheküljel kõrval ka selline asi: "Armanism: Giorgio Armani järgi; haiglane vajadus järele ahvida õmblusteta ja (mis veelgi tähtsam) ohjeldatud Itaalia moe eetost. Nii nagu jaapani minimalism, väljendab ka Armanism sügavalt inimlikku vajadust kontrolli järele." Osutab ka ühele teisele mõistele, mida autor "avab".
Wikipedias on üsna usutavalt kirjutatud, et mõned sellised äärealused definitsioonid on läinud ka tavakeelde mingil määral. Näiteks McJobi (tühise möödaminnes-ameti kohta) ja x-generatsioon.
Neis on ka huvitavaid sõnaleide ja -leiutusi, näiteks "krüptotehnofoobia: salajane uskumus, et tehnoloogia on pigem nuhtluseks kui õnnistuseks", kuid see lähtub siiski peamiselt mõttest, mitte keeleorgasmilisest luulelustist.

Teise asjana tõstaksin esile meeleolu. Sellise žanri raamatud võiks sageli olla maruküünilised. Maailma arenemine on sellistes inimeste nõmedamaks muutumise protsess. Vahel aetakse segi omaenese toimetulematus maailmas mingisuguse tundliku närviga poliitiliste olude suhtes. Nii on kriitilisus olude suhtes nagu mingi eesmärk.

Couplandil siiski pole seda häda. Tema tegelased ei virise. Nad on lihtsalt üksildased. Ja tulevad/ei tule toime endale sobival moel.
Nad loevad kergelt heinsaareliku meeleoluga (aga ainult meeleolu ja jutustamislaadiga, mitte heinsaareliku maagilisrealismiga!) jutte teineteisele ette. Ja need tekstid avavad midagi salajast.

Selles on kohati midagi väga luulele sarnanevat.

Ühesõnaga, see on jah maailm, milles "Guns don't kill people, MTV kills people" (parafraseerides ühe lõigu pealkirja), aga see on öeldud mingi veidi üksildase paratamatusega, mitte irisemisena. Ja on tahtmine jõuda inimesteni. On armastus hetkede vastu. Mitte elu halli hämu, aga mingide hetkede. Raamatu esimeses pooles mainib ta Rilket, öeldes: "Igaühele on sündides kaasa antud üks täht ja kui me oleme endi vastu ausad, siis võib-olla lubatakse meil enne surma seda tähte näha."
Kui lauset kontekstiväliselt vaadelda, näib see osutavat inimeste sisemisele väärtusele, kuid tundub, et Coupland pigem viitab mingidele maagilistele, kogu olemasolu väljavabandavatele momentidele elus.
Sellele ma praegu tähelepanu ei pööra, kuivõrd need omavahel seotud on (leiame endi eredaima inglilaadselt headusest pungil tahu alles neil hetkedel), sest Coupland ka sellest juttu ei tee. Vähemalt mitte aktiivselt. Ehk aimub see kuskilt ridade vahelt...
Sest kui aimub, saabki kogu romaani suht vaadelda maailmast pealesunnitud tühjuse täitmist maagiliste hetkedega. Vajadust selle järele. Leppides samas selle ajutise loomuga.

Viimase asjana tahaksin mainida Mihkel Samarüütli tõlget, mis ei tekitanud üheski kohas tõrget. Polnud kohti, kus tõlkija oleks laisalt suht otse tõlkinud, kuna tänapäeva nooruslik globaliseeruva maailma kirjandus nagu lubaks ja nagu eeldaks seda.
See vähendas tegelaste "mässumeelset" tooni, jättes asemele maailmavaatluse. Sõnavarast ei saanud filtrit, mis andnuks tekstile mingit... mingit laitev/virisevat meeleolu.
Peaks ühel hetkel ka Samarüütli enda kirjatükke harrastama... Keegi oli nende kohta öelnud, et "loed ja imestad, et kuidas saab niimoodi kirjutada üleüldse."

Hanif Kureishi "Gabrieli and"

6/10

Hipi-vanemate luuserdamine päriselus ja poja toime tulemine.

Jah, see on Hanif Kureishi. Ei, see ei ole "Äärelinna Buddha".
Iga teine, kes vaatas: "Aa, Kureishi!", küsis kohe, "Kas "Äärelinna Buddha"?" Kui mul on Zweig käes, pole mingit sellist reaktsiooni. (Mitte keegi ei ütle: "Aa, Zweig! Las ma arvan, "Äärelinna Buddha"?")
See on kummaline. Kust inimesed üldse teavad sellist raamatut? Olen ise näinud riiulinurgas, olen kuidagi ähmaselt teadlik sellest. Tundunud põnev millegipärast. Pratchetti all rääkisin sellest, et nt Rex Stout on tundunud autorina, kes kuidagi figureerib suvaliste inimeste kätes. Kas "Äärelinna Buddha" on samuti lihtsalt miski, millest kõik oleks nagu teadlikud, ehkki see pole kunagi kohustuslikus kirjanduses olnud, kunagi eriliselt vajalikuks läinud?

Mulle on meeldinud ettekujutus inimeste väikestest salaraamatutekestest. Minu jaoks mingi tõeliselt eriline kirjanduskogemus, mis võib teiste jaoks olla igati hea, aga-aga...
Pmst meeldib ettekujutus 10-punkti-teostest. Need avaldavad inimestele mõju ja neid ei saa vaka all hoida, ehkki need ei kuulu mingidesse kaanonitesse.

Võib-olla on need mingi seltskonna piiblikesed. Ptüi, mis piiblikesed, nendest ei lähtuta eluvalikute tegemisel ega midagi. Kuid äkki muutub mingile seltskonnale elementaarseks, et kõik seltskonna liikmed on seda lugenud ja kes ei loe, teeb seda teadlikult vältides.
Sellesse seisu on jõudmas "The Wire" ühtede mu sõprade jaoks, : ).

Tahaks nimetada sellist asja subjektiivseks kaanoniks. Kuid meelevaldsed definitsioonid on, nagu tuntud meemi skeemis tuleks öelda, meelevaldsed. Ja oleks küll huvitav naaatu-natuke süstematiseerida seda "subjektiivse kaanoni" mõistet, aga mingi emotsionaalne aimus sellest on käes ja igasuguste lisaklauslite loomise ja kommentaaride rägastikku sattumise järele pole hetkel tuju.
(No et "mis on siis objektiivne kaanon" ja et "kes suunab seda subjektiivset" ja "kas "individuaalne kaanon" poleks kohasem mõiste" jnejne. Vahet polegi eriti.)

Ehk on imelik, et teen juttu "Äärelinna Buddhast", ehkki loetud raamat on hoopis "Gabrieli and", aga asi on selles, et "Äärelinna Buddha" näib olevat märkimisväärne teos. Samas kui "Gabrieli and" seda ei olnud.

Raamatu tutvustuses on mainitud peategelase Gabrieli joonistamisandi...
Pärgel. Kuskilt lugedes jäi mulje, et raamatu üks põhiliine oleks mitte joonistamisand kui molberti päris pädev käsitsemine, vaid joonistamisand kui asjade tegelikuks maalimine. Ja see stseen on seal tegelt olemas ka.
Aga minule valmistas omamoodi pettumuse sellise põneva maagilise vahendi vältimine.
Kunagi oli koomusk "Preacher". Mehest, kel oli Issanda Hääl, nii et kui ta ütles kellelegi: "Loe üle kõik liivaterad selles rannas, siis inimene seda ka tegi. Või ütles: PõLe!, mispuhul inimesed käitusid vastavalt. Tähendab, lihtsalt läksid leekidesse.
Tekst seisis rohkem peategelase ätitüüdi peal kui sellest andest tingitud võitmatuse ärakasutamises. Natuke kohati kummastas, et miks ta lihtsalt ei ütle lahenduse teoks. Aga autor hoidus seda kasutamast. Seda teeb see deus ex machina'de tabu ühele kirjanike põlvkonnale.

Sellise asja vältimine on mõistetav. Kui Doctor Who'ski lahendaks sonic screwdriver tõepoolest igat probleemi, kaoks igasugunegi pinge. Ja "Preatchergi" hoidus oma seda maagilist erinüket kuritarvitamast. Aga "Gabrieli and" püüab vist üleüldse vältida selle tarvitamist.

Häiris ka süsteemitus. Milleks oli vaja peategelase mitmel korral mainitud sõpra Zaki, kellel gei-isa ja lagunenud pere, aga keda näitas vaid paaris stseenis ja kellest ei moodustunud mingit tervikut?
Nagu mingi affirmative action gei-problemaatika käsitlemiseks. Kas sellise tegelasega on tegelaskond nüüd kohe popim ja noortepärasem?

Mingi hajaliolek selles Kureishi kirjutises. Äkki seda pole "Äärelinna Buddhas". Ehk püsib paremini koos ka tema kirjutatud film "Venus", milles näitlemise eest sai Peter O'Toole oma kaheksanda Oscari-nominatsiooni.

Ja tegelikult mingil mikrotasandil tema stiil meeldib mulle ja selle raamatu lugemise järel tahaks näha küll, kuidas Peter O'Toole tema dialoogi kuuldavale toob. See on omamoodi huvitava dialoogiga, ehkki erilise särata. Linnalik ja omamoodi särtsakas, aga tegelikult mitte midagi eriliselt head. Tugev keskmine... Ei, sedagi mitte tegelikult. Kena keskmine.
Õde andis kunagi lugeda pmst sopakirjanikku Mariann Keyesi ja sel oli vähemalt sama naljakas dialoog, ainult et oli veelgi nutikam oma (pop?)psühholoogiliste teadmiste kasutamise poolest.

Niigi olen mingide nimedega loopinud selle bloginduse kestel ja peaks sellest ehk pigem hoiduma, aga praeguse lõiguga teen üledoosi:
stiili poolest tundub Kureishi mulle vaese mehe Nick Hornby'na ("High Fidelity" [John Cusacki parimaid filme imho] autor, väga huvitava sulega kirjanik), ainult et temas pole seda popkultuuriteadlikkust. Seda tilgakest Chuck Palahniuki ("Fight Club" [Brad Pitti parim film, imho, : ),]), mis tekitab minus lugupidamist autori teadmiste ja tema võime vastu orienteeruda popkultuuris.
See ei tähenda, et Arctic Monkeysi või Radioheadi laulude tsiteerimine teeks heaks kirjanikuks. Kuid asjaolu, et autor suudab sugeda teadmised popkultuurist sisse nii, et see tundub üldteadmise ja mitte vaid kitsalt temale omase infona, näitab ikka omamoodi tugevat sulge. Kui autor suudab end teha "normaalseks" - veenda, et tema nägemus asjadest ja tema kogemuste pagasi on see, mis on kohane -, siis on ju ainult hästi.

Kureishi puhul sellest juttu teha on ilmselt liig, kuivõrd see tuleb jutuks ainult selle puudumise pärast.

Aga on häid asju ka. Loomulikult on. Tegelikult jookseb sulg ladusalt küll. Probleeme käsitletakse meeldivalt, tegelased on nunnud. Huumor on meeldiv. Kirjutatud üldiselt igati hästi. Dialoogid on huvitavalt konstrueeritud. Põhimõtteliselt tekivadki etteheited alles järele mõeldes. Aga nad tekivad.

Suht suvalise meeldiva teosena võib teda lugeda küll. Aga minu meelest siis suht suvalisena. Ja olgu ma neetud, kui ma nüüd oma sõnu söön ja mulle jääb selle kuu jooksul loetud raamatutest enim meelde just nimelt selle raamatu väga sümpaatseks loodud liin eksmuusikust isa väljatulemisest oma allakäinud joomatuurist. Või mis iganes muu sümpaatselt kirjutatud liin selles teoses.

Leena Krohn "Matemaatilised olendid"

8/10

Novelle intellektuaalselt, pigem lastekirjanikuna tuntud soome naiskirjanikult

Autor on Eestiski käinud. Kunagi tuli Tartusse. Väljanägemiselt kuidagi omamoodi armsalt ellenniidulik, lühike ja pontsakas ja sõbraliku näoga ja meeldiva olemisega. Seepärast tulebki üllatusena, et kirjutises on ta keskealine, ülbevõitu, frigiidne (kas ütles otse või aimub see kusagilt lausest või kõikjalt tekstist ridade vahelt - vot ei mäleta).

Erinevad märksõnad, mis pähe tulid ja millele enim vastavad konkreetsed novellid:

1) ausus. "See, kelle kätes on su surm" on tekst, milles räägib oma vastikustundest pompside vastu. Ja kirjeldab isegi päris pikalt ja üllatavalt vastuvaidlematult. Ei mõju mitte suvalise rant'imisena, millele vastad noogutusega ja "nojah, Leena võib nii tunda küll..." või "no küll võtab tema alles seda küsimust kirglikult..." Vastad midagi möönvat ja kolme punktiga, kui see on suht suvaline enese tühjaks rääkimine mingil suvalisel teemal. Kuid Krohnil on selles siiski üsna universaalselt seda kirjeldatud. Mitte kuskilt ei aimu ka vabandust või halba enesetunnet selle vastikustunde pärast - kõige vähem oli seal kuskil mingit süütundest pulbitsevat "aga ma ei hakka mingi hinna eest vabandama, kui te seda minult ootate"-d. Ja ei peagi olema. Võib-olla seda ei tohikski olla.

See võiks ju olla värskendav nahhaalsus. Ülbusesegune ausus, milletaoliseta jääksidki kõik hirmus poliitiliselt korrektseks. Kuid mingit mässumeelsust aimus selles minu jaoks. Sellist, mille tagajärel sünnivad nõmedalt kategoorilised inimesed. Feminazid ja muud taolised.
Millest see tuleneb, et "kompromissitu" on omandanud positiivse maigu? Ütleme siis, et Krohn on kompromissitu. Võtku siis inimesed seda ise vastavalt positiivse või vastumeelsena.

2) müstilisus, "Valgustunud".
(tegelikult on järgmised kaks alapunkti tuletatavad ülalmainitust.)
Selles on nõme tegelane (ülalmainitud aususega kirjeldatud tema ärritavust). Ja see liitub mingi liikumisega, mis peaks tooma valgustatust.
Nagu minategelane seda kirjeldab: "Minu meelest peaks ta enne transpersonaalsusesse siirdumist hankima endale mingitki personaalsust."
Tegemist süžeega, mille suhtes tekib juba mingi aimus - suvaline nõme hipi osaleb Virgumisvärgenduses, mis äkki õnnestub. Ma ei teagi, on see õnn või mitte, et ta ei lähe neid klišeid pidi. Klišee vältimine ju tore, aga asendatud on mürgise isikukriitikaga selle hipi vastu ja häirivana mõjuva müstilisusega. Kui mürgisus hakkas pigem vastu, siis see müstilisuse häirivus oli siiski põnev.
Meenutas Alan Moore'i müstilisse kalduvaid tekste. Mitte neid päris nõialoitsimisi, vaid Promethea'd ja From Helli ja Voice of the Fire'it (viimased kaks Tartu raamatukogudeski olemas, pandagu ta mingi õppeastme kohustuslikku kirjandusse!). Ja kuidagi läks mõte seepeale, et huvitav, mida too arvaks sellest.
Olles materialist (mitte väärtushinnangutelt, vaid maailmapildilt...), on selliste tekstide lugemine nagu kummitusjuttude kuulamine. Muidugi noogutad takka, kuni jutustatakse, ja tunned, et see osa sinust, mis ei usu neid, on rumal ja kinnine. Ja siis saab jutt läbi ja lähed tagasi oma pärisellu. Häirivus saab läbi - aga mälestus sellest eemaleminekust jääb ometi alles.
Ühesõnaga, vahva.

3) võikus. "Lucilia illustris"
Lapsik minust ehk, öelda kõrvalviibijale: "Tahad, ma loen ette lastekirjaniku novellist mingit juppi?" Ja ta ütleb: "Jah, muidugi!" Ja ma loen: "Mädanemise algfaasides esineb ka kiskjaputukaid, kes kütivad eespool mainituid, ronivd või roomavad välja parasiidid ja kõigesööjad, need, kes söövad nii raibet kui teisi putukaid."
Sest oli huvitav üllatus pärast "Pelikanimeest" (õieti oli raamatu nimi "Ihmisen vaatteissa", aga selle põhjal tehtud filmi nimi ütleb rohkem sisu kohta) tutvuda sellise tekstiga.
Kas püüdis vägisi irduda lastekirjaniku staatusest? Selline pingutus mõjuks tehtult... tagantjärele raske otsustada - kas ja kui palju andis see info novellile?
Selle kohta kaks punkti: esiteks, kui palju andis võikus Baudelaire'ile, kelle "Raipele" ka viidatakse selles tekstis? Tsiteeritakse lausa ja osutatakse nimepidi. Nii et ilmselt tajus Krohn seda küsimust ise üsna teravalt.
Teiseks, see eeldas kirjanikult ka väikest uurimistööd, polemata niisama belletristiline pläma. Copy-paste, FTW!
Kuid selle kirjeldamise lõigud on põhimõtteliselt eraldatavad kogutekstist. See pole mitte kogu teksti immutamine selle jaoks vajaläinud research'i nii, et see on tekstist eraldamatu, mille parimaks näiteks olgu imho mainitud Ian McEwani "Laupäev". Kuid meeleolukad kirjeldused olid küll ja annavad jutustajast külma tegelase aimuse. Kahju, et novell selle osavõtmatu stoilisusega eriti midagi peale ei hakka.
Küll aga meeldib, et kogu novell räägib lagunemise võikusest, surmajärgsest järelsuremisest, ja vaatleb seda hoopis järeleluna. "Kuidas," arutleb ta, "saab sellistes oludes mitte uskuda igavest elu?"

Muuseas, "polemata" on topelteitus ja sellisena idiootlik sõna. Mul oli lihtsalt väljamõeldud sõnade kasutamise tuju ja "polles" ei kõlanud mulle hästi. Püüan edaspidi sellistest tujudest hoiduda.

Mulle meeldib ta maailmapilt üldiselt. Tema ülbus on igati identifitseeritav, aga ei hakka eriliselt vastu. Kirjutab ta samuti hästi - pole suvasõnu, aga üldiselt pole ka väga keerukalt, lause taha takerdama ajavat kirjutamist. Mingides tekstides läks poolepealt kuhugi veidi eemale, kuhu ma ise ei suutnud järele minna - mõtisklused Jumalast või Elust või Hingest -, aga see, et need mõjuvad abstraktse mõtteeksperimendina ja et ma ei oska sellega suhestuda, on juba mu enda kiiks.

Tegelt peaks olema 10-punkti-teos. Või vähemalt 9. Heh, imelik. Emotsionaalselt jättis ikkagi külmaks. Intellektuaalne ja müstilisusega flirtiv ja huvitavalt jutustatud novellid. Meenutavad veidi Borgest. Kuid ei olnud Borges - kujundid ei läinud sama põnevaks. Jutustatud olid ka poolikult, annavad vaid konteksti mõlgutustele või esseedele. Kuid esseed mulle eriti ei meeldi - sellepärast ei istunud mulle ka 1984. Aga ma ei hakka mingi hinna eest vabandama, kui te seda minult ootate. (:D).

Tegelt annaks neid märksõnu ehk veelgi leida, mille kaudu teda tõlgendada või avada. Mõtteohter novellikogu siiski, lühiduse kiuste (alla 130 lk). Paljud leiaks enda jaoks midagi - ja hää asi mõtterikka kirjaniku juures on autoriteetne hääl, mis teda kuulama paneb. Ei saa ju vastu vaielda, liiga virtuooslik tundub selleks. Või on Jan Kaus lihtsalt tõlkinud selle naise nii tugevaks.

Ach, kahju omamoodi, et keegi teda ei loe. Tegelt oli teda huvitav lahti harutada enda jaoks. Lugedes ta sellist lusti ei pakkunud. Ehk ongi lihtsalt selline kirjanik. Teda võib mingide lugemisringide korraldajatele soovitada. Teda või Borgest.

Terry Pratchett "Relvis mehed"

Pühendusega Anule,
Kes ükskord oli 15-aastane ja allkirjastas iga kirja “priestress of Pratchett” (alliteratsioon, ftw.) Ja kes on tänasest [parandus: 7. novembrist] 23. Kes enam ei allkirjasta niimoodi, kes tunneb piinlikkust ja pahameelt minu peale, et ma sellest räägin (mitte vaid põikpäise üleliigse r-i pärast sõnas “priestRess”) ja kelle Pratchetti-vaimustus on leebunud, muutunud pigem ülistavaks tõdemuseks.
Kuid kes on siiski rõõmus, et inimesed saavad osa Pratchettist, veel veidi tema vaimustusest. Ja sedasi otsapidi saavad osa temast endast. Ja ehk oleks lausa nii, et kui poleks olnud Pratchettit ühiseks teemaks kunagi ammu, poleks sel blogil mitte ühtki kommenteerijat.
Seega palju õnne!


8/10

Detektiivikas Kettamaailmas.

Tegelikult hakkab kahju Pratchettist. Keegi ei võta teda tõsiselt. Ühelt poolt ta ju ongi koomikukarva sulesepp. Kuid selle kõrvalt on raske näha tema tekste heade panustamistena mingidesse diskussioonidesse.
Ja ega üldiselt tegelikult olegi. Satiirilise huumoriga on see “häda”, et see mõjub kommentaarina ja mitte vestlusest osavõtmisena. See jääb viimaseks sõnaks, millele reageeritakse emotsionaalselt (naerdes) ja üldiselt mitte intellektuaalselt. Kes koomiku kommentaari kommentaarib? (Alan Moore'i "Watchmen", ftw!)
Sama lugu on minu meelest tema tekstide headusega. Kujutlusvõime tihedus, millega ta maalib oma universumit, on väga populaarne. Kuid minu meelest jääb ikka paljude aspektide poolest alahinnatuks. Kui näed bussis kellegi käes Pratchettit, siis see mõjub ühena neist elementaarsetest kirjanikest, keda ikka loetakse niisama suvalises kohas (teine sageli esinev nimi bussijaamades on minu meelest Rex Stout millegipärast). Ütled vaid: „Nojah, mingi pratchett on ta käes.“ Väiketähega mõeldud. Alles lugedes tunned iga osa väärtust ja mõtteis tuleb sellele suurtäht.
Näiteks “Artemis Fowli” lugedes, üldse mõne värske fantaasiamaailmaga tutvudes otsib pilk esmajoones seda, kas autor suudab läbi žanristampide rägastiku rajada lugejale teed tema maailma nii, et see tunduks ehe. Kuidas luua maailma, mis poleks kollaaž? Ja mis poleks samas selles žanris eeldatava ääretult vägivaldne vältimine, mingigi originaalsuse surumine paberile?
Pratchett on ise öelnud, et tema jaoks on kirjutamise juures raskeim ikkagi tegelase loomine. Lugu niikuinii ilmub/ilmneb (ja nii hea jutustaja jaoks see lihtsalt sugenebki kuskilt, seda eriliselt pingutamata) ja stiili sees olevad pisikesed nipikesed tulevad ka ise (on tajuda kirjutamisnaudingut, ehkki saan ka aru etteheitest, et aimus autori pidevalt irvitavast näost kuskil sõnade taga võib mõjuda tüütult).
Kunagi tekkis mul etteheide, et tegelaskond satub tal olema läbivalt küüniline.
Nimelt nägin selles teatud psühholoogilise mitmekesisuse vajakajäämist. Kuidas ütled, et on mitmekülgsed tegelased, kui reageerivad mingile olukorrale/uudisele/nähtusele üsna täpselt samamoodi? Sellele etteheitele on kaks vastust.
Esiteks asjaolu, et kõik oleneb sellest, kuidas vaadelda tegelaskonna mitmekülgsust. Ehkki tegelaste vahele pole tõmmatud just erilisi meeleolu-piire (kõik jääb üheks küünilisevõitu üheainsa tõega kompotiks; seal, kus ongi teisi arvamusi/suhtumisi/reaktsioone, on need kõrvalised või naeruvääristatud). See-eest tekivad tugevad ja värvikad hierarhiad mingide väikeste maailmade sees, mille tipud joonduvad välja väga eredalt ja ilmekalt… Lugejale luuakse paljud süsteemid Kettamaailma sees, milles seisnebki selle universumi, sealhulgas tegelaskonna väga põhjalik mitmekülgsus.
Teiseks on asjaolu, et tegelaste läbirääkimata, aga aimatud üksmeel selle suhtes, kuidas kõike peaks, näitab loodud maailma konkreetsust. Pole küsimust selles, kuidas üks nolk peaks reageerima sellele, et tema poole sammub vaenulik kivist troll. Ja tema kõrvalviibijadki ei saa sellesse reeglisse midagi parata, arutavad juba tema matuseasju. Selle maailma sellise konkreetsuse pärast hakkavad veel eriti hästi toimima hälbimised neist reeglitest – kui seesama troll lendab läbi seina, kratsib lugejagi korraks kukalt, küsib: „Oot-oot, mida?“ Otsi siis lolli, kes ütleks, et see nolk sulaks kuidagi ühtlasse tegelaskonna massi ära.

Kiidetavaid asjaolusid oleks veelgi, aga ma ise tõstaks vast enim esile one-up’imist. Liialdamiste kõige kaugemaid äärmusi. Raamatus „Mort“ oli minu jaoks parim näide sellest – Surm teritamas tavalist vikatit tema ebareaalseks hinginoppivaks vikatiks. Teritab algul käiaga. Siis juba peene liivapaberiga (?, täpselt ei mäleta, millega täpselt). Aina peenemaks ja vahedamaks lähevad teritusvahendid, Surma nõudlikkus muutub juba peaaegu absurdseks. Kuid juba viimaste etappide juures tunned, et see on nüüd viimane piir – ja ta leiab millegi järgmise. Lepid sellega – ja ta, nagu inglise keelest rohmakalt laenata, one-up’ib mingil moel.
Selle raamatu kõige intrigeerivam jupp (mitte vaid paeluvam ehk „kullake, ära sega mind praegu seksika stripiga, ma lihtsalt pean selle stseeni lõpuni lugema!“, vaid mingis mõttes meelierutavaim… Imelikud sulud tulid, aga pmst on arusaadav) oli näiteks samalaadne stseen trolliga. Kus aina jäisem õhk tegi teda aina targemaks ja targemaks ja ta kirjutas seinad täis suurima geniaalsuse vilju. Toredalt kummitama jääv stseen.
Kuna see on ikka pooliti komöödia, siis on talle see lubatud. Ükski üli-üli-ülim ei hakka vastu seepärast, et oleks liiga absurdne. Ja ehkki ta vahel flirdib selle piiriga, on selles samas mingit väga põnevat kujundlikkust.
Mõni raamat kaob loetud raamatute hägusse ära „meeldivalt veedetud ajana“ või „päris huvitavalt püstitatud küsimustena“. Mõni raamat jääb meelde kui „täielik pask, hoidke sellest eemale!“ Kuid alati ei tekita raamat tunnet, et oled nüüd mingi kogemuse või kujundi võrra rikkam. Ülalmainitud mõtlemise äärmised punktid mulle meeldivad, sest need minu meelest annavad selle tunde kätte küll.

Enne mainisin, et kunagi heitsin Pratchettile ette tegelaskonna mitmekülgsuse puudumist, pidades silmas psühholoogilist mitmekülgsust. See on muidugi rumal etteheide. Nagu oleks olemas üksainus vastuvõetav kirjandustüüp, millest hälbimine on kohe patt…
Kuid miks teos 10 punkti ei saa – esiteks, oli siiski andelainel triivimise tunne. Puudus see tunne, et tegemist oli eneseületusega tema jaoks. Jutustatud oli toredalt, aga mingi käsitöölik tunnetus on juures. Ärategemise tunne. Tema mõtted ja huumorimeel ja kirjutamisladusus vabandavad kõik välja, aga tegemist pole mitte ülendava retkega Kettamaailma, vaid põikega sinna.
Temast eeldatav on väga hea, mõne muu kirjaniku käsitöölikkus oleks 6 punkti väärt. Kuid see on paljuski ikkagi temast eeldatav. Ja sellisena lõppude lõpuks ei raba.